Pühapäev, 10. märts 2019

Hubble astrofotode TOP 15

1990. aastal Maalt startinud ja siiani töökorras legendaarne Hubble kosmoseteleskoop on oma 29 tegevusaasta jooksul klõpsanud kümneid tuhandeid hingematvaid pilte meid ümbritsevast universumist. Veel enne kui tuleb aeg ta pensionile saata ning üles lennutatakse tema mantlipärija James Webb kosmoseteleskoop, tasub pilk heita ta parimatele fotodele.
Antud galerii on subjektiivne parim valik Hubble fotodest (suvalises järjekorras), mida oleme üritanud täiendada lühidate kokkuvõtetega neil kujutatud objektidest. Kuna kõik Hubble fotod on internetis vabalt saadavad, oleme juurde lisanud ka lingi fotode täisresolutsioonilistele failidele, mida tasub omal käel suurendada ja uurida.
Andke kindlasti teada, milline neist teie jaoks kõige muljetavaldav on ning jagage postitust ka oma astronoomiahuvilistest sõpradega
*Valgusaasta on pikkusühik, mis väljendab vahemaad, mille valgus kiirusel 300 000 km/s läbib ühe Maa aastaga. 1 v.a võrdub umbes 9,5 trilljonit kilomeetrit. Võrdluseks asub meile lähim täht Proxima Centauri meist 4,2 valgusaasta kaugusel ning ei erine tähistaevas teistest tähetedest kuigi palju.


Pillars of Creation ehk Loomise Sambad, kaugus 6500-7000 valgusaastat, kõrgus 2-4 valgusaastat

Kotka udukogu keskel asuvad molekulaarsest vesinikust ja tolmust koosnevad sambakujulised pilved, milles tekivad uued tähed. Neid ümbritsevad juba sündinud tähed lagundavad oma kiirgusega gaasipilvi. Vasakpoolse samba kõrguseks on umbes neli valgusaastat ning selle "peast" väljaulatuvad sõrme-sarnased moodustised on suuremad kui meie Päikesesüsteem. On pakutud, et sammaste läheduses plahvatanud supernoova hävitas need juba umbes 6000 aastat tagasi, kuid oma kauguse tõttu näeme me seda alles tuhande aasta pärast.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/68/Pillars_of_creation_2014_HST_WFC3-UVIS_full-res_denoised.jpg


Bubble nebula ehk Mulli udukogu, kaugus 7100-11 000 valgusaastat, laius 6-10 valgusaastat

Udukogu keskel asub kuum hiidtäht, mis paisutab oma tähetuulega enese ümber ioniseeritud vesinikgaasist koosnevat kesta. Kuna udukogu asub omakorda hiiglaslikus molekulaarpilves, on tegemist otsekui mulliga, mida ühelt poolt paisutatakse ja teiselt poolt takistatakse.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f1/The_Bubble_Nebula_-_NGC_7635_-_Heic1608a.jpg


Arp 273, kaugus 300 miljonit valgusaastat, laius sadu tuhandeid valgusaastaid

Kaks galaktikat, millest pisem arvatakse olevat minevikus läbinud suurema. Selle tagajärjel on mõlemas alanud intensiivne täheteke. Suurema galaktika välimistes servades helendavad sinakalt piirkonnad, kus asuvad noored kuumad tähed. Tulevikus põrkuvad galaktikad tõenäoliselt uuesti ning taoliste pendeldamist meenutavate tsüklite tulemusel nad lõpuks liituvad üheks suureks tähesüsteemiks, mille täpset kuju on raske ennustada. Kuigi galaktikad liiguvad üksteise suhtes sadu kilomeetreid sekundis, kuluks tõenäoliselt tuhandeid aastaid, et me selles pildis mingeid muudatusi märkaksime.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/14/UGC_1810_and_UGC_1813_in_Arp_273_%28captured_by_the_Hubble_Space_Telescope%29.jpg


Crab Nebula ehk Krabi udukogu, kaugus 6500 valgusaastat, laius 11 valgusaastat

Aastal 1054 dokumenteeris üks tollane Hiina astronoom, et Sõnni tähtkujusse tekkis äkki juurde üks väga hele täht, mis paari aasta jooksul tuhmus. Aastal 1731 nähti teleskoobiga samas kohas antud udukogu. Tagasivaadates võib öelda, et pea tuhat aastat tagasi plahvatas üks täht supernoovana ning tänane Krabi udukogu on selle gaasist ja muust tähematerjalist koosnev jäänuk. Plahvatanud tähest sai aga pulsar ehk neutrontäht, mis pöörleb ümber oma telje 30 korda sekundis. Udukogu ise paisub hetkel 1500 kilomeetrit sekundis, mida on võimalik aastatetagusi fotosid kõrvutades ka näha.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/00/Crab_Nebula.jpg


Centaurus A galaktika, kaugus 10-16 miljonit valgusaastat, laius 60 000 valgusaastat

Lähivõte Centaurus A nimelisest raadiogalaktikast, mille südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk. Lisaks sellele toimub galaktikas aktiivne tähtede loomine, mille algatajaks oli põrkumine pisema galaktikaga. Antud fotol on heleda kumana näha kümneid miljardeid tähti, mille sees asuvad tähtede kerasparved. Tumedad tolmuribad on veel tähtedeks moodustuv gaas.

Täisresolutsioon: https://en.wikipedia.org/wiki/Centaurus_A#/media/File:Firestorm_of_Star_Birth_in_Galaxy_Centaurus_A.jpg


Sombrero galaktika ehk M104, kaugus 31 miljonit valgusaastat, läbimõõt 49 000 valgusaastat

Linnuteest umbes kolm korda väiksema Sobreero galaktika üheks märkimisväärsemaks omaduseks on selle ümber ulatuv gaasist ja tolmust ketas, mis on peamiseks paigaks, kus galaktikas tekivad uued tähed. Pange tähele ka taustal paistvaid kaugemaid galaktikaid.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/5e/M104_ngc4594_sombrero_galaxy_hi-res.jpg


Tadpole Galaxy ehk Konnakullese galaktika, kaugus 420 miljonit valgusaastat

Konnakullese galaktika oli tõenäoliselt algselt üsna tavaline spiraalgalaktika, kuid umbes 100 miljonit aastat tagasi möödus sellest teine tihedam galaktika, mis rebis vastastikuse graviatsiooni mõjul esimest välja pika tähtedest koosneva saba. Mööduja ise jäi Konnakullese galaktika ümber tiirlema ning asub hetkel Maal vaadates selle taga. Saba pikkus on hinnanguliselt 280 000 valgusaastat ning see sisaldab sadu miljoneid individuaalseid tähti. Sinakad toonid annavad märku, et galaktika on täidetud noorte kerasparvedega.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f9/UGC_10214HST.jpg


Abell 2218, kaugus 2 miljardit valgusaastat

Fotol on miljardite valgusaastate kaugusel asuv galaktikaparv, mille poolt tekitatud gravitatsioon on nii võimas, et see murrab ja paljundab selle taga asuvate kaugemate galaktikate valgust otsekui lääts. Sellist gravitatsiooniläätseks nimetatud nähtust ennustas omal ajal juba Einstein ning see annab astronoomidele võimaluse näha galaktikaid, mis tavaoludes oleks liiga kauged ja tuhmid.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/42/Abell_NGC2218_hst_big.jpg


Monkey Head Nebula ehk Ahvipea udukogu, kaugus 6400 valgusaastat

Fotol osakene Ahvipea udukogust, kus on näha massiivsed gaasipilved, milles tekivad tähed.

Täisresolutsioon: http://imgsrc.hubblesite.org/hvi/uploads/image_file/image_attachment/29400/ps56_16x20.jpg


Helix Nebula ehk Heeliksi udukogu, kaugus 714 valgusaastat, laius 5,5 valgusaastat

Üks meile lähimaid ning efektsemaid planetaarudusid, mis tekkis kui selle südames oleva tähe välimised kihid hajusid ilmaruumi. Üheks kõige tähelepanuväärsemaks asjaks Heeliksi udukogu juures on selle keskosas paistvad niinimetatud kometaarsed sõlmed - pisikesed tombukesed, mille taha on tähekiirgus vedanud pikad sabad. Pole teada, mida need endast täpsemalt kujutavad, kuid mõõtmetelt on need võrreldavad meie Päikesesüsteemiga. Heeliksi udukogu nimetatakse vahel ka Jumala Silmaks ning internetis levib selle kohta väga palju esoteerilise iseloomuga väärinfot.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b1/NGC7293_%282004%29.jpg


Cigar Galaxy ehk Sigari galaktika (M82), kaugus 12 miljonit valgusaastat, laius 37 000 valgusaastat

Kuigi Sigari galaktika on meie Linnuteest mitu korda väiksem, kiirgab see viis korda rohkem valgust. Selle põhjuseks on astronoomilises mõttes hiljutine kohtumine oma naabergalaktikaga, mis kutsus mõlemas esile tormilise tähetekke. Praegu tekib seal uusi tähti 10 korda kiiremini kui meie endi galaktikas.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/ce/M82_HST_ACS_2006-14-a-large_web.jpg


Hubble Ultra-Deep-Field ehk Hubble süvavõte, kaugus kümmekond miljardit valgusaastat

Üks Hubble kosmoseteleskoobi ja terve astronoomia ajaloo ikoonilisemaid fotosid näitab meie Universumis olevate galaktikate loendamatust. Antud foto on tehtud pika aja jooksul taevaalaast, mis katab umbes kümnendiku Kuu laiusest. Sellel paistab umbes 10 000 galaktikat sellisena nagu nad olid umbes 13 miljardit aastat tagasi. Iga galaktika koosneb sadadest miljarditest tähtedest ning teised sarnased võtted näitavad, et sama pilt avaneb meile igast suunast.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/0d/Hubble_ultra_deep_field_high_rez_edit1.jpg


N159, kaugus 180 000 valgusaastat, laius 150 valgusaastat

Lõunapoolkeral nähtavas Suures Magalhãesi Pilves (üks lähim kääbusgalaktika) asuv piirkond, kus gaasist ja tolmust tekivad uued tähed. Juba tekkinud massiivsed hiidtähed valgustavad ümbritsevat gaasi ning tekitavad oma kiirgusega selle liikumises keeriseid.

Täisresolutsioon: https://apod.nasa.gov/apod/image/1701/potw1636aN159_HST_2048.jpg


Butterfly nebula ehk Liblika udukogu, kaugus 34 000 valgusaastat, laius 1,5 valgusaastat

Niinimetatud bipolaarne planetaarudukogu, mille sarnaste tekkemehhanismid ei ole siiani selged. Ühe juhtiva teooria kohaselt tekitab tähe kokkupõrge ümbritseva gaasiga vägivaldse reaktsiooni, mille tagajärjel paiskuvad tähe poolustelt välja ülivõimsad gaasijoad. Antud udukogu keskel asub üks meie galaktika teadaolevalt kuumimaid tähti, mille pinnatemperatuur ulatub 250 000 kraadini. Kusjuures massilt on ta peaaegu pool Päikest. Fotolt nähtavad "tiivad" eemalduvad tähest sadu kilomeetreid sekundis.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/NGC_6302_Hubble_2009.full.jpg

NGC 1275 ehk Perseus A, kaugus 237 miljonit valgusaastat, laius 200 000 valgusaastat

Pildil Universumi ühe teadaolevalt massiivsema Perseuse galaktikaparve süda, kus on kokku põrkumas kümned galaktikad ning mis on ümbritsetud multimillionitesse kraadidesse ulatuvast gaasist. Foto keskosas on tegelikult kaks galaktikat, mis liiguvad üksteise poole. Suuremast galaktikast ulatuvad välja fotol punakad gaasifilamendid, mis on umbes 200 valgusaastat laiad ning 200 000 valgusaastat pikad. Astronoomide jaoks on tõeline mõstatus kuidas need filmendid on suutnud nii kuumas keskkonnas endiselt oma struktuuri säilitada. Ühe teooria kohaselt hõljuvad nad galaktika südames peituva ülissure musta augu poolt genereeritud magnetväljas.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/0a/NGC_1275_Hubble.jpg

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar