Kaks sirpi - Veenuse kattumine

Prantsuse astrofotograaf Thierry Legault tabas kaunilt efektse momendi, mil Veenus 14. septembril Kuu tagant välja ilmus.

Kuu varjab Veenuse

Autor: Üllar Kivila

Nagu juba mõnes varasemas postituses mainitud, varjab homme, 14. septembri pärastlõunal Kuu Maalt vaadates planeet Veenuse. Sellised sündmused, mida astronoomias nimetatakse kattumisteks, on harulduselt ligikaudu võrreldavad päikese- või kuuvarjutustega; neid toimub aastas keskmiselt kümmekond, kuid iga üksik sündmus on vaadeldav vaid piiratud maa-alalt. Homne kattumine on kenasti vaadeldav kogu Eestist.

Veenuse kellaajaline asukoht Tartu vaatepunktist, need kehtivad mõne minuti täpsusega ka kogu ülejäänud Eesti kohta.

Homse kattumise vaadeldavuspiirkond.

Homseks lubatakse Eestisse vahelduva pilvisusega ilma, suurem selge taeva tõenäosus on Põhja- ja Lääne-Eestis ning Lõuna- ja Kagu-Eestis on suurema tõenäosusega pilves. Loodetavasti õnnestub enamikel huvilistel siiski midagi näha. Meile teadaolevalt toimub selge ilma korral avalik vaatlus Tartus AHHAA keskuse katusel kell 12:45-14:00.

Vaatlemiseks on tarvis vähemalt binoklit või väiksemat teleskoopi, sest Veenus muidu päevase sinitaeva taustal välja ei paista. Taevast on tarvis leida Kuu, mis asub kagu-lõuna suunas üsna madalal, umbes 10° kõrgusel. Veenus paistab selle juures väikese, umbes samas faasis heleda sirbina.

Kellel seekordne sündmus nägemata jääb, siis järgmine Eestist vaadeldav Kuu kattumine planeediga toimub taas Veenusega 30. märtsil 2028.

Kuu peitis Jupiteri - ja teeb seda veel korduvalt

Autor: Üllar Kivila

Eile, 8. septembril 2026, sai suuremast osast Põhja-Ameerikast vaadelda planeet Jupiteri varjamist õhukese kuusirbi poolt. Sellega algas kuni 12. maini 2027 kestev kattumiste hooaeg, mille käigus toimub kokku 8 sarnast sündmust.

Eilse kattumise vaadeldavuspiirkond.

Paraku ei ole mitte ükski selle hooaja kattumistest Eestist vaadeldav. Siiski, kui mõni meie jälgijatest asub kusagil mujal laias maailmas või soovib mõnele välismaa tuttavale eesootavaid sündmuseid tutvustada, siis järgmiste kattumiste kuupäevad on:

• 6. oktoober,
• 2. november,
• 30. november 2026,

--- 2 kuutsüklit jääb vahele ---

• 20. veebruar 2027,
• 19. märts,
• 15. aprill,
• 12. mai.

Eelmine Jupiteri kattumiste hooaeg lõppes 2023. aastal ning järgmine algab 2030. aastal. Eestist nähtavat Jupiteri-Kuu kattumist tuleb aga oodata kuni 2034. aastani. Sellest hoolimata, et meie maalt Jupiteri-Kuu kattumisi lähiajal ei näe, ei tasu meelt heita, sest sama juhtub aeg-ajalt ka teiste planeetidega. Juba järgmisel esmaspäeval, 14. septembri lõuna paiku saab Eestist nähe Veenuse kattumist Kuuga.

Jupiteri kadumine kuusirbi taha, jäädvustatud läbi IR-filtri (tegelikult toimus sündmus keset päeva sinise taevaga). Foto: Paul Mortfield, Kanada

Kõik vaatlejad, kes kattumise nähtavuspiirkonnast välja jäävad, saavad sel ajal näha Kuu ja Jupiteri lähedast kohtumist, mil Jupiter paistab ereda tähena Kuu vahetus läheduses. Foto: CloudyNights foorumi kasutaja RMay, USA

Veenuse kattumine Kuuga

Eesti aja järgi eile (17. juuni) hilisõhtul ja öösel sai suuremast osast Põhja-Ameerikast ning osast Kesk- ja Lõuna-Ameerikast vaadelda, kuidas Kuu liikus taevas Veenuse eest läbi. Selliseid sündmuseid nimetatakse astronoomias kattumisteks ning kuigi seekord jäi see Eestist nägemata, ei pea siinmail samasuguse vaatepildi nägemiseks kuigi kaua ootama - järgmine Eestist nähtav Veenuse kattumine Kuuga toimub juba selle aasta 14. septembril.

Sellisena paistsid Eestis Kuu ja Ehatäht Veenus enne loojumist 17. juuni õhtul. Martin Välliku foto.

Eelseisva 14. septembri kattumise vaadeldavuspiirkond, kuhu jääb ka Eesti.

17. juuni Veenuse kattumise vaadeldavuspiirkond.

Veenus veidi aega pärast Kuu tagant välja ilmumist. Scott Dearinger, USA

Lõuna-Ameerikas sai näha nappi "riivamist", kus osadele vaatlejatele kadus Veenus vaid lühikeseks ajaks Kuu lõunapoolse serva taha, teistele aga vaid möödus Kuu lähedalt. Dawson Queiroz, Brasiilia

Planeetide ühendused ja paraadid, osa 1

Autor: Üllar Kivila

Artikli II osa: https://www.astromaania.ee/2025/10/planeetide-uhendused-ja-paraadid-osa-2.html

Omaloomingust jagame siin lehel tavaliselt astrofotosid, aga seekord sai vahelduseks midagi veidi akadeemilisemat tehtud. Aeg-ajalt kuuleb meediast, et taevas saab näha „planeetide paraadi“ või „joondumist“. Enamasti tähendab see seda, et korraga saab taevas vaadelda kõiki või suuremat osa Päikesesüsteemi planeetidest. Sellisena sõnastatult kõlab see küll muljetavaldavalt, aga asjale lähemalt mõeldes muutub vähem erakordseks. Nimelt – Maalt taevasse vaadates näeme igal ajahetkel tervest taevasfäärist poolt ning teine pool on meie jaoks allpool horisonti. Juba puht-statistiliselt, eeldades planeetide täielikult juhuslikku paiknemist taevasfääril, võiksime eeldada, et umbes 0,8% ajast, ehk umbes 3 päeva igast aastast võiks kõik 7 planeeti (Maa ehk vaatleja asukoht ei lähe arvesse!) korraga taevas näha olla. Tegelikkus on mõistagi keerulisem – planeedid ei paikne taevas päris juhuslikult ning kõigi seitsme planeedi paiknemine terve taevakaare peal laiali pole ka visuaalselt kuigi muljetavaldav. Meid huvitavad siiski need erakordsemad sündmused, kus planeedid üksteisele võimalikult lähestikku paistavad!

Mis siis tehtud sai? Eesmärgiks sai võetud Maalt vaadelduna planeetide võimalikult lähedaste kohtumiste, ehk ühenduste, leidmine. „Ühendus“ on astronoomias üldine termin hetkele, mil kaks või enam taevakeha näivad mingi vaatleja asukohast üksteisele kõige lähemal asuvat (see ei tähenda, et need tegelikult ruumis teineteisele lähedal on!). Näiteks iga kuuloomine või noorkuu hetk on Kuu ja Päikese ühendus. Ka planeedid satuvad mööda ekliptika tasandit eri kiirusel liikudes aeg-ajalt ühendustesse, ehk paistavad taevas üksteise lähedal. Kahe planeedi ühendusi toimub meie taevas sageli, igal aastal mitmeid. Aga kolme või nelja? Need on juba palju haruldasemad. Aga kõigi seitsme? Internetiavarustes kolades ei õnnestunud leida, et keegi oleks neid pikemalt ja põhjalikumalt uurinud või otsinud ning seega tuligi asi ise ette võtta. Alusandmeteks said võetud NASA JPL efemeriidid DE441, mis on praeguse seisuga kõige täpsem analüütiline Päikesesüsteemi planeetide liikumise kirjeldus, kattes aastate vahemiku umbes 13 000 eKr kuni 17 000 (ehk kokku u 30 000 aastat, 15 000 aastat tänapäevast minevikku ja tulevikku). Seejärel tuli kirjutada arvutiprogramm, mis selle ajavahemiku sammhaaval läbi otsiks ning huvipakkuvatele tingimustele vastavad olukorrad välja tooks. See oli päris põnev ja tehniliselt väljakutsuv üle paari kuu kestnud hobiprojekt, mille esimesed tulemused on nüüd lõpuks ilmavalgust näinud.

Selle postituse pildid näitavad väikest valikut Maalt minevikus nähtud või tulevikus paistvaid kõigi Päikesesüsteemi planeetide kõige lähedasemaid ja visuaalselt põnevamaid ühendusi. Iga sündmuse kohta on pikem jutt vastava pildi juures. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et sellist olukorda, kus kõik Päikesesüsteemi planeedid täpselt ühel joonel asetseksid, selle 30 000 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul ei toimu.

Aastal 1307 toimus midagi teistmoodi huvitavalt – nimelt on see vaadeldud ajaperioodi kõige lähem planeetide ühendus vaadelduna mitte Maalt vaid Merkuurilt. Valides vaatleja asukohaks kõige sisemise planeedi, saime niiviisi otsida kõige paremaid olukordi, kus kõik kaheksa planeeti enam-vähem ühel joonel ja õiges järjekorras asetsevad.

Maalt vaadates pole see ühendus nii muljetavaldav, sest Maa ise asub sellise joonduse keskel – Veenus ja Merkuur asuvad Päikese suunas ning ülejäänud planeedid öötaevas.

3500 aastat enne meie ajaarvamise algust sai maikuu õhtutel nautida sellist vaatepilti. Siin liitus ilusa seitsme planeedi ühendusega ka kasvav poolkuu. Erinevalt eelnevast kahest augustikuisest ühendusest oli see põhjapoolkeral väga hästi vaadeldav.

Taaskord tasub meeles pidada, et Uraan ja Neptuun polnud tollal avastatud ning astronoomiahuvilised nägid silmaga vaid viie planeedi kaunist paraadi.

1126. aasta augustis toimus meile ajaliselt kõige lähedasem seitsme planeedi ühendus. Eestist ja mujalt põhjapoolkeralt oli selle vaatlemine raskendatud, kuna augusti õhtutaevas on ekliptika tasand madalal ning planeete olnuks loojangujärgses heledas taevas horisondi lähedal üsna raske märgata.

Ei ole teada, et keegi oleks seda sündmust ajalooürikutes kuidagi eriliselt üles tähendanud – ei tasu unustada, et Uraan ja Neptuun ei olnud sel ajal veel avastatud ning ülejäänud viis planeeti on ajaloolisel ajal ka lähemates ühendustes olnud.

Kogu vaadeldud ajavahemiku kõige lähedasem seitsme planeedi ühendus Maalt vaadates on veel ees, sinnani on üle 13 000 aasta aega. Selle kauge aasta (15 367) augustiõhtul (eeldame, et praegune Gregoriuse kalender jääb kehtima!) paigutuvad kõik planeedid 20° suuruse taeva-ala sisse.

Tähelepanelikumad taevavaatajad märkavad ehk, et tähtkujud Päikese taustal pole sugugi need, millega augustikuus harjunud oleme. See sündmus toimub nii kaugel tulevikus, et Maa telje pretsessioon on tähistaeva praeguse ajaga võrreldes aastaaegade suhtes praktiliselt vastupidiseks keeranud.

See tundub täpselt paras aeg X̅MMMCCCLXXII üle-Eestilise astronoomiahuviliste kokkutuleku korraldamiseks 

Mis edasi? Hetkel vaatlesime kõigi planeetide ühendusi, mis täiel määral polegi palja silmaga vaadeldavad, sest Uraan ja Neptuun on Päikesest nii kaugel, et palja silmaga neid taevast ei leia. Selle seeria järgmistes osades vaatleme vähema hulga, näiteks ainult palja silmaga nähtava viie planeedi ühendusi ja veel vähemate planeetide lähikohtumisi, mis võiksid Maalt visuaalselt väga põnevad paista. Jäägem kuuldele, käesoleva postituse kirjutamise ajal rehkendab arvuti juba neid järgmiseid ühendusi välja!

Kuu katab Veenuse

Homme (19. septembril) on Eesti pärastlõunases taevas taaskord toimumas üks võrdlemisi haruldane ja huvitav astronoomiline sündmus, kus planeet Veenuse ette liigub umbes tunniks Kuu. Kuna ilmaprognooside kohaselt tundub sellel ajal olevat suurema osa Lõuna ja Kesk-Eesti kohal selge taevas, avaneb hea võimalus seda omal käel jälgida ja pildistada. Õhukese kuusirbi üles leidmisega lääneavast ei tohiks suuremaid raskusi olla.

Astronoomias nimetatakse taolist juhust kattumiseks või planeedivarjutuseks (ladinapäraselt okultatsiooniks), sest mõneks ajaks on planeet taevas Kuu poolt kinni kaetud ehk varjutatud. Antud juhul kaetakse kinni Päikesesüsteemi kuumim ja meie taevas heledaim planeet Veenus. Kuigi kaks objekti - Veenus ja Kuu - asuvad sellel ajal meie vaatenurgast taevas samas sihis, lahutab neid ruumis 217 miljonit kilomeerit ehk planeet on meie kaaslasest 563 korda kaugemal.

Kattumine algab Eestist umbes kell 15:06. Umbes on see kellaaeg selle tõttu, et kuigi Kuu asub meist homme peadpööritava 386 tuhande kilomeetri kaugusel, asub see meile samas piisavalt lähedal, et isegi pisikese Eesti eri nurkadest taevas veidi teises kohas asuda. Ehk siis kattumise alguse ja lõpu kellaajad on Eesti mõistes eri linnades mõned minutid siia-sinna nihkes. Kusjuures varjutust on näha vaid Põhja-Kanadas, Gröönimaal, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Mujal näib Kuu Veenusest lihtsalt lähedalt mööda minevat. Alt leiab selle kohta hea animatsiooni (allikas: https://in-the-sky.org/news.php?id=20250919_16_100&town=588409).

Kattumise alguses kaob Veenus Kuu valgustatud serva taha (tegelikult liigub Kuu Veenuse ette). Kui Kuud võrrelda kella sihverplaadiga, siis toimub see umbes kella kümne suunas. Seda hetke hea teleskoobi ja suure suurendusega vaadates võib näha, et Veenuse kusagil 88 protsenti valgustatud hele ketas jääb isegi poolenisti Kuu taha libisedes teravaservaliseks. Nii nagu sajandeid tagasi juba järeldati, demonstreerib see Kuu atmosfääri puudumist.

Veenuse eest hakkab Kuu ära libisema kusagil tund hiljem kella 16:07 ringis. Huvitav on selle juures, et kuna päevases taevas me Kuu varjus asuvat osa ei erista, näib Veenus ilmuvat otsekui nähtamatu barjääri tagant. Kui taaskord Kuud võrrelda sihverplaadiga, hakkab Veenus Kuu tagant välja tulema kella kahe suunast.

Kellajalised Veenuse asukohad Kuu suhtes enne ja pärast kattumist. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Selline võiks vaatepilt välja näha paar minutit enne kattumise algust. Allikas: Stellarium/Üllar Kivila

Nagu kellaajaliste sündmustega ikka, tasub selle vaatluseks juba varakult valmistuda - näiteks otsida koht, kus läänetaevas on enam-vähem avatud ning teleskoop aegsasti üles seatud ja Kuu suunas seatud. Kusjuures ka Veenuse tasub juba aegsasti taevast üles leida. Paljud võib olla ei tea, aga heledamad Päikesesüsteemi planeedid - Jupiter, Veenus ja Saturn - on päevases taevas täiesti vaadeldavad. Veenust võib terava nägemisega inimene õigesse kohta sihtides isegi silmaga eristada. Kõige suurem väljakutse ongi leida see õige koht. Nutikate mootorite ja juhtarvutiga varustatud teleskoopidega (Go-To) on see muidugi võrdlemisi lihtne. Käsitsi liigutavate teleskoopidega võib see aga osutuda päris keeruliseks. Õnneks homme on vähemalt Veenust leida väga lihtne. Tuleb vaadata vaid pisut Kuust vasakule. Näiteks tund enne kattumist on see umbes täiskuu läbimõõdu võrra Kuu sirbist ida pool (vasakul). Kui Veenus käes, siis tuleb seda vaid okulaaris või kaameras paigal hoida, kuna Maa pöörlemise tõttu nihkub see ilma mootoriteta teleskoobi vaateväljast juba paari minutiga välja.

2020. aasta 19. juunil jäädvustas astrofotograaf Dzmitry Kananovich Veenuse kattumist Tallinnast selliselt. Veenust oli muidugi ainult üks, aga siia on kokku kleebitud ajaliselt mitu hetke. Toona oli Veenus Maale ka oluliselt lähemal ning seega Päikese poolt vaid mõne protsendi osas valgustatud.

Neil, kes plaanivad sündmust läbi teleskoobi pildistada, soovitaks aega enne varjutust kasutada erinevate säriaegadega katsetamiseks. Nimelt on Veenuse pinnaheledus oluliselt suurem kui Kuul. Selle põhjuseks on Veenust igikattev pilvekiht, mis peegeldab kusagil 70 protsenti sellele langevast päikesevalgusest. Kuu puhul jääb see määr kusagile 8-13 vahele. Ehk siis kahte taevakeha korraga ja nii, et kumbki neist üle poleks valgustatud, võib olla võrdlemisi suur väljakutse jäädvustada.

Selge ilma, kindlat kätt ja head vaatlemist!

Kuu kattis Marsi kinni

Pühapäeval oli Lõuna-Ameerika tipus näha suhteliselt haruldast sündmust, kus planeet Marss kadus mõneks ajaks Kuu taha. Tegemist oli selle aasta kolmanda taolise kattumisega Marsi puhul ning kaks on veel tulemas. Paraku on neid sellel aastal näha vaid Ameerika mandrilt (seevastu nägime Eestist juunis ära Veenuse varjutamise Kuu poolt, mille kohta saab lugeda siit https://www.astromaania.ee/2020/…/kuu-varjutab-veenuse.html…).

Piirkond kus pühapäevast kattumist vaadelda sai.

Põhjus miks taolisi kattumisi on näha vaid Maa teatud paikadest on seotud Kuu suhteliselt väikese kaugusega meist. Näiteks käevarre kaugusel hoitava palli taha on vaid pead liigutades suhteliselt kerge näha, aga kaugemal asuva objekti taha vaatamisega läheb raskeks. Samal põhjusel näib näiteks Kuu taustatähtede (ja planeetide) suhtes liikuvat koguni nelja diameetri võrra, olenevalt sellest kas asume seda vaadates Maa erinevates “servades“. Nii tundus Marss pühapäeval Eestist vaadates asuvat lihtsalt Kuule lähedal, aga samal ajal Lõuna-Ameerikast vaadates kadus planeet täielikult selle taha. Seda parallaksiks nimetatud efekti kasutades saab muuhulgas mõõta objektide (Kuu, planeedid, lähemad tähed) kaugust.

All paar jäädvustust pühapäevasest kattumisest.

Author: Hindemburg Melon Jr.

Autor: Sergio Scauso