Planeetide ühendused ja paraadid, osa 1

Omaloomingust jagame siin lehel tavaliselt astrofotosid, aga seekord sai vahelduseks midagi veidi akadeemilisemat tehtud. Aeg-ajalt kuuleb meediast, et taevas saab näha „planeetide paraadi“ või „joondumist“. Enamasti tähendab see seda, et korraga saab taevas vaadelda kõiki või suuremat osa Päikesesüsteemi planeetidest. Sellisena sõnastatult kõlab see küll muljetavaldavalt, aga asjale lähemalt mõeldes muutub vähem erakordseks. Nimelt – Maalt taevasse vaadates näeme igal ajahetkel tervest taevasfäärist poolt ning teine pool on meie jaoks allpool horisonti. Juba puht-statistiliselt, eeldades planeetide täielikult juhuslikku paiknemist taevasfääril, võiksime eeldada, et umbes 0,8% ajast, ehk umbes 3 päeva igast aastast võiks kõik 7 planeeti (Maa ehk vaatleja asukoht ei lähe arvesse!) korraga taevas näha olla. Tegelikkus on mõistagi keerulisem – planeedid ei paikne taevas päris juhuslikult ning kõigi seitsme planeedi paiknemine terve taevakaare peal laiali pole ka visuaalselt kuigi muljetavaldav. Meid huvitavad siiski need erakordsemad sündmused, kus planeedid üksteisele võimalikult lähestikku paistavad!

Mis siis tehtud sai? Eesmärgiks sai võetud Maalt vaadelduna planeetide võimalikult lähedaste kohtumiste, ehk ühenduste, leidmine. „Ühendus“ on astronoomias üldine termin hetkele, mil kaks või enam taevakeha näivad mingi vaatleja asukohast üksteisele kõige lähemal asuvat (see ei tähenda, et need tegelikult ruumis teineteisele lähedal on!). Näiteks iga kuuloomine või noorkuu hetk on Kuu ja Päikese ühendus. Ka planeedid satuvad mööda ekliptika tasandit eri kiirusel liikudes aeg-ajalt ühendustesse, ehk paistavad taevas üksteise lähedal. Kahe planeedi ühendusi toimub meie taevas sageli, igal aastal mitmeid. Aga kolme või nelja? Need on juba palju haruldasemad. Aga kõigi seitsme? Internetiavarustes kolades ei õnnestunud leida, et keegi oleks neid pikemalt ja põhjalikumalt uurinud või otsinud ning seega tuligi asi ise ette võtta. Alusandmeteks said võetud NASA JPL efemeriidid DE441, mis on praeguse seisuga kõige täpsem analüütiline Päikesesüsteemi planeetide liikumise kirjeldus, kattes aastate vahemiku umbes 13 000 eKr kuni 17 000 (ehk kokku u 30 000 aastat, 15 000 aastat tänapäevast minevikku ja tulevikku). Seejärel tuli kirjutada arvutiprogramm, mis selle ajavahemiku sammhaaval läbi otsiks ning huvipakkuvatele tingimustele vastavad olukorrad välja tooks. See oli päris põnev ja tehniliselt väljakutsuv üle paari kuu kestnud hobiprojekt, mille esimesed tulemused on nüüd lõpuks ilmavalgust näinud.

Selle postituse pildid näitavad väikest valikut Maalt minevikus nähtud või tulevikus paistvaid kõigi Päikesesüsteemi planeetide kõige lähedasemaid ja visuaalselt põnevamaid ühendusi. Iga sündmuse kohta on pikem jutt vastava pildi juures. Olgu juba etteruttavalt öeldud, et sellist olukorda, kus kõik Päikesesüsteemi planeedid täpselt ühel joonel asetseksid, selle 30 000 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul ei toimu.

Aastal 1307 toimus midagi teistmoodi huvitavalt – nimelt on see vaadeldud ajaperioodi kõige lähem planeetide ühendus vaadelduna mitte Maalt vaid Merkuurilt. Valides vaatleja asukohaks kõige sisemise planeedi, saime niiviisi otsida kõige paremaid olukordi, kus kõik kaheksa planeeti enam-vähem ühel joonel ja õiges järjekorras asetsevad.

Maalt vaadates pole see ühendus nii muljetavaldav, sest Maa ise asub sellise joonduse keskel – Veenus ja Merkuur asuvad Päikese suunas ning ülejäänud planeedid öötaevas.

3500 aastat enne meie ajaarvamise algust sai maikuu õhtutel nautida sellist vaatepilti. Siin liitus ilusa seitsme planeedi ühendusega ka kasvav poolkuu. Erinevalt eelnevast kahest augustikuisest ühendusest oli see põhjapoolkeral väga hästi vaadeldav.

Taaskord tasub meeles pidada, et Uraan ja Neptuun polnud tollal avastatud ning astronoomiahuvilised nägid silmaga vaid viie planeedi kaunist paraadi.

1126. aasta augustis toimus meile ajaliselt kõige lähedasem seitsme planeedi ühendus. Eestist ja mujalt põhjapoolkeralt oli selle vaatlemine raskendatud, kuna augusti õhtutaevas on ekliptika tasand madalal ning planeete olnuks loojangujärgses heledas taevas horisondi lähedal üsna raske märgata.

Ei ole teada, et keegi oleks seda sündmust ajalooürikutes kuidagi eriliselt üles tähendanud – ei tasu unustada, et Uraan ja Neptuun ei olnud sel ajal veel avastatud ning ülejäänud viis planeeti on ajaloolisel ajal ka lähemates ühendustes olnud.

Kogu vaadeldud ajavahemiku kõige lähedasem seitsme planeedi ühendus Maalt vaadates on veel ees, sinnani on üle 13 000 aasta aega. Selle kauge aasta (15 367) augustiõhtul (eeldame, et praegune Gregoriuse kalender jääb kehtima!) paigutuvad kõik planeedid 20° suuruse taeva-ala sisse.

Tähelepanelikumad taevavaatajad märkavad ehk, et tähtkujud Päikese taustal pole sugugi need, millega augustikuus harjunud oleme. See sündmus toimub nii kaugel tulevikus, et Maa telje pretsessioon on tähistaeva praeguse ajaga võrreldes aastaaegade suhtes praktiliselt vastupidiseks keeranud.

See tundub täpselt paras aeg X̅MMMCCCLXXII üle-Eestilise astronoomiahuviliste kokkutuleku korraldamiseks 

Mis edasi? Hetkel vaatlesime kõigi planeetide ühendusi, mis täiel määral polegi palja silmaga vaadeldavad, sest Uraan ja Neptuun on Päikesest nii kaugel, et palja silmaga neid taevast ei leia. Selle seeria järgmistes osades vaatleme vähema hulga, näiteks ainult palja silmaga nähtava viie planeedi ühendusi ja veel vähemate planeetide lähikohtumisi, mis võiksid Maalt visuaalselt väga põnevad paista. Jäägem kuuldele, käesoleva postituse kirjutamise ajal rehkendab arvuti juba neid järgmiseid ühendusi välja!