Neperi kraater Kuu serval

Astrofotograaf István Csabai foto Kuu "servas" asuvast Neperi kraatrist. 137 kilomeetrise läbimõõduga ja kaks kilomeetrit sügav kraater on Maalt vaadeldav vaid teatud juhtudel, siis kui Kuu libratsioon* lubab meil sealseid alasid Maalt näha. Neperi kraater asub ühe võrdlemisi pisikeses ja Maalt kehvasti nähtavas "meres" Mare Marginises, mis tähendabki ladina keeles ääremerd.

Lisaks kraatri efektsetele servadele paistab fotol kraatri niinimetatud keskmägi, mis on suuremate Kuu ja Marsi löögikraatrite puhul võrdlemisi levinud pinnavorm. See tekib kui taevakeha koor võimsa kokkupõrke tagajärjel sisuliselt sulab ning vedel pinnas üritab enne tahkumist saavutada gravitatsioonilist tasakaalu. Midagi sarnast on võimalik näha aeglustatud videotest veepiisa kukkumisest vette.

*Kuu libratsioon on kui Kuu näib oma orbiidi jooksul Maalt vaadates ennast justkui pööravat ja keeravat, lubades meil näha selle pinnast kokku 59%.

Pikemalt saab Kuu libreerimise kohta lugeda siit: https://www.astromaania.ee/2019/05/kuidas-kuu-libreerib.html

Astronoomiaklubi astrofotod: Jupiter, Saturn ja Kuu

Öö vastu pühapäeva oli taevas vähemalt Tõrva kohal tavapärasest rahulikuma atmosfääriga. See andis suurepärase võimaluse senisest teravamalt jäädvustada meie õhtu- ja öötaevast külastavaid hiidplaneete Saturni ja Jupiteri. Ka Kuust said mõned lähikaadrid tehtud.

Saturn oli pildistamise ajal niinimetatud kulminatsioonis ehk öö kõrgeimas punktis (umbes 23 kraadi kõrgusel) lõunas. Jupiter oli idakaares sama kõrgel. Oodates oleks see tegelikult taevas veel palju kõrgemale tõusnud, saavutades vastu hommikut 51 kraadise kulminatsiooni lõunas. Kuid Jupiteri pildistamisega on veel järgnevatel kuudel aega, kuna selle kõrgeim punkt nihkub kellaajaliselt üha varasemale ajale.

Saturn ja selle rõngad. Saturni vastasseisust septembri alguses kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../saturni-vastasseis-2024.html

Jupiter. Foto on kokku pandud kahest kolmeminutilisest videoklipist.

Kuu lõunapoolkeral asuv 231 kilomeetrise läbimõõduga Claviuse kraater, mis on omakorda täis väiksemaid kraaterid.

Paremal 68 kilomeetrise läbimõõduga Herculese kraater. Vasakul 40 kilomeetrine Bürgi kraater.

Mõne sõnaga kasutatud tarkvarast ja tehnikast:

Planeetide ja Kuu pildistamiseks tuleb neist kõigepealt jäädvustada videoklipid. Mida kiirema kaadrisagedusega seda teha õnnestub, seda parem. Kuna Jupiter pöörleb kõigist planeetidest kõige kiiremini (9,8 tunniga) ei tohiks klipid tema puhul olla pikemad kui kolm minutit. Vastasel korral hakkab planeedi pöörlemine edasiste sammude käigus lõppkujutist hägustama. Saturni puhul on samaks ajapiiranguks kuus minutit. Kuu puhul see aeg mõistlikkuse piirides oluline ei ole. Jäädvustamiseks sobivad näiteks programmid Sharpcap või Firecapture.

Videotes sisalduvad üksikutest kaadritest tuleks valida kõige paremad (atmosfäär virvendab ning osad kaadrid on teistest selgemad) ning need omavahel stäkkida* (inglise keeles stacking). Sellist tehnikat kutsutakse inglise keeles lucky imaging ehk eesti keelses otsetõlkes õnnelik jäädvustamine*. Selleks on ilmselt siiani parimaks programmiks vabavaraline Autostakkert.

Saadud foto on esmapilgul väga udune, kuid sisaldab tegelikult rohkelt lisainfot. Selle info väljatoomiseks on vaja fotot teravustada. Selleks on mitmeid programme, kuid neist tõenäoliselt endiselt kõige enamkasutatav on vabavaraline programm Registax. Täpsemalt tuleb kasutada üht selle funktsiooni nimega wavelets, mis võib esmapilgul tunduda võrdlemisi keeruline, kuid mille kohta leiab internetist ohtralt juhendeid.

Kui foto on teravustatud tasub seda mõne fototöötlusprogrammiga (GIMP, Photoshop) veel natukene värvide, heleduse ja kontrasti suhtes peenhäälestada. Photoshopis sobib selleks kõige paremini Camera raw filter nimeline tööriist.

Kui planeedist teha mitu videoklippi, siis on võimalik saadud fotod veel omavahel liita programmi WinJUPOS abil. See on võimeline planeedi pöörlemist kompenseerima ning fotosid liites saab lõpptulemus selgem.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Barlow näol on tegemist lisaläätsega, mis sisuliselt suurendab teleskoobi fookuskaugust ehk suurendust. 2,5x tähendab, et kasutatud Barlow lääts suurendab seda 2,5 korda. Antud teleskoobiga tuli fookuskauguseks seega ümmarguselt 5800mm.

ZWO uv/ir cut filter on vajalik kaamerate ees, mille sensor on tundlik ka nähtavatest lainepikkustest väljaspool. Asi selles, et erinevate lainepikkuste fookuspunkt on erinev ning neid kõiki kaasates on jäädvustused mõnevõrra udusemad. Antud filter "lõikab" need ära.

ZWO ADC on kahest omavahel liigutatavast primast koosnev vidin, mille eesmärgiks on korrigeerida niinimetatud atmosfääri dispersiooni, mis tekitab madalal asuvate objektidele sinised ja punased servad. Korrektori häälestamiseks saab kasutada eelmainitud Sharpcapis ja Firecapturi programmides sisalduvaid spetsiaalseid tööriistu.

Kaamera ZWO ASI678MC-PRO on võrdlemisi tundlik ja seega kiire kaadrisagedusega planetaarkaamera.

*Kui keegi teab mingeid muid häid eestikeelseid vasteid "stacking" ja "lucky imaging" asemele, siis täitsa huvitav oleks neid kuulda.

Kuu pöörleb!

Kuu tegelikult päris nii ei pöörle, sest Kuu on Maaga loodeliselt lukustatud. See tähendab, et Kuu teeb ühe pöörde jooksul ka ühe tiiru ümber Maa, seega näeme me Maalt alati Kuu ühte poolt. LRO poolt tehtud piltide abil on pandud kokku kuu gloobus ja selle digitaalselt pöörlemist saamegi selles videos näha.

Veidike lisainfot Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) kohta.

Kuu Orbiitluuraja tiirleb ümber Kuu ning sondi põhilisteks ülesanneteks on kuupinna detailne kaardistamine, leidmaks sealt võimalikke maandumispaiku ja maavarasid, mõõta radiatsioonitasemeid ja testida tehnoloogiat. LRO startis 23. juunil 2009 ning on nüüdseks 50km kõrguselt polaarorbiidilt kaardistanud 100 meetrise täpsusega 98,2% Kuu pinnast ning 50cm täpsusega kõik Apollo programmi maandumispaigad.

Esimese aastaga kogus LRO andmeid ööpäevaste temperatuuride kohta, koostas geodeetilise kaardi ning pildistas Kuu pinda. Erilist tähelapanu pöörati poolustele, kus loodeti kraatrite põhjast leida veejääd. 2018. aastal veejää olemasolu ka kinnitati.

Kuu orbiidilt LRO poolt tehtud pilt Maast. Tegu on komposiitfotoga, milleks kasutati mustvalget kõrgresolutsiooniga (NAC) ja värvilist madalama resolutsiooniga (WAC) kaamerat. Kuu pinnal seistes Maa muidugi ei tõuse ega looju, vaid on suhteliselt ühe koha peal. Kuu tagaküljelt Maad ei näe.

Paneme veel ühe pildi, et paremini aru saada kuidas Kuu skännimine välja näeb.

Topograafilise kaardi koostamise käigus pildistati suurema resolutsiooniga eelnevad maandumispaigad Kuul: Apollo missioonide maandumispaigad, Surveyor III, Apollo 13,14,15,17 Saturni raketiastme IVB ülemised astmed, Ranger sondid, Luna 16,17, 20, 23, 24 maandurid, Chang’e 3,4 maandurid ja kulgurid.

LRO ja NASA keskuse vahel katsetati ka esimest korda laserkommunikatsiooni Kuu ja Maa vahel. Laserite abil on võimalik edastada suuremaid andmemahte lühema aja jooksul, raadiolainetega võrreldes on andmemaht 10 kuni 100 korda tihedam, kui nii võib öelda.

2010. aastal LRO pildistatud Apollo 15 maandumispaik. Pildil on näha 30. juulil 1971 aastal astronautide David Scott ja James Irwin’i poolt maha jäetud kuumooduli laskumismoodul, kulgur (LRV) ja selle jäljed. Samuti nn Kuupinnalabor ALSEP, millest allpool on näha ka kuulsad peeglid, millelt laserit peegeldades mõõdetakse siiani väga täpselt Kuu kaugust.

4. mail 2015 pidurtati LRO orbiit elliptiliseks 20 x165 km nii, et madalaim punkt jäi lõunapooluse kohale. Nii sai laser-altimeeter LOLA veelgi täpsemaid andmeid lõunapooluse maastiku kohta ning oli võimalik teha paremaid pilte seal valitsevatest oludest.

Kel huvi siis, LRO piltides saab pääääääääääris kaua kaevata siin: https://www.lroc.asu.edu/images

Astronoomiaklubi astrofotod: Kuu ja selle lähivõtted

Eile sai lisaks Kuu üldvaatele sellest ka paar lähivõtet jäädvustatud. Nendeks kohtadeks oli Kuu mägine piirkond selle põhjapoolkeral ja kraatriline lõunapoolkera. Kuna esimese lähivaate sisse jäi mitu huvitavat mäestiku ja ka Apollo 15 mehitatud missiooni maandumispaik, sai need kaardile märgitud. Pange tähele, et Kuu suurimad mäestikud kannavad kuulsate mägestikega analoogseid nimesid. Näiteks Kuu Alpidest leiab samuti Mount Blanci nimelise tipu.

Panoraamfoto Apollo 15 maandumispaigast ja taustal kõrguvast Apenniinide mäestikust.

Mount Hadley, mille jalami lähistel Apollo 15 maandus, ulatub tasandikust 1500 meetri kõrgusele. Põhjus, miks nõnda kõrge mägi tundub asuvat fotol justkui sealsamas on selles, et Kuul puuduvad tuttavad maamärgid. Lisaks puudub seal atmosfäär, mis kaugeid mägesid sinaka udu sisse värviks. Vaakum on ideaalselt läbipaistev.

Apollo 15 fotodel paistab Maalt vaadates kaljusid meenutav mäestik petlikult lauge. Tegelikult kõrgub see kilomeetreid üle tasandiku.

Celestron 9.25EdgeHD, 2x Barlow, ZWO ASI071MC pro. Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Viimane Apollo Kuul

Kaks päeva rohkem kui poolsada aastat tagasi tõstis viimane inimene oma jala Kuu pinnalt, et ronida maandurisse, mis viis tema ja geoloog Harrison Schmitti Kuu orbiidile ning sealt edasi mõnepäevasele reisile tagasi koduplaneedile. Selleks viimaseks inimeseks Kuul oli Apollo 17 astronaut Gene Cernan, kes lausus seda tehes need sõnad:

"Astudes inimese viimase sammu (Kuu) pinnalt, suundudes mõneks ajaks tagasi koju, tahaksin ma öelda, et ajalugu peab meeles kuidas Ameerika tänane pingutus on sepistanud inimese homse saatuse. Lahkudes Kuult Taurus-Littrow maandumispaigast lahkume me nii nagu tulime ja jumala abiga me naaseme, tuues rahu ja lootuse kogu inimkonna poolt."

All mõned fotod Apollo 17 missioonilt.

Uurimas Taurus–Littrow nimelist orgu Selguse mere idanurgas. Kuumaandur paistab kaugemal keskel.

Gene Cernan püstitas kuukulguri roolis ametliku kuukiirusrekordi 18 kilomeetrit tunnis.

Gene Cernan ja kuukulgur.

Taurus–Littrow org ja selle põhjas asuv kraater.

Kuutolmust määrdunud Gene Cernan tagasi maanduris.

Kuumaandur põkkumas Kuu orbiidil tiirelnud teenindusmooduliga.

Esimene ja viimane teadlane Kuul - geoloog Harrison Hagan Schmitt.

Maatõus.

Kõik Apollo 17 fotod on leitavad siit: https://www.hq.nasa.gov/alsj/a17/images17.html#21030

Parimad kaadrid Kuu pinnast

NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) nimeline kosmosesond on alates 2009. aastast tiirutanud Kuu kohal ning uurinud erinevate instrumentide ja kaamerate abil selle pinda ja ehitust. Missiooni eesmärgiks on muuhulgas olnud luurata välja kasulike maandumispaiku ja huvitavaid alasid, mis võiksid tulevastel kuulendudel marjaks ära kuluda. Praeguse seisuga jätkub sondil kütust veel seitsmeks aastaks.

Siin terve ports LRO parimaid fotosid koos lühidate selgitustega:

Suhteliselt noor kraater. Hele osa on kokkupõrkel laiali lendunud pinnas (tolm). Terve foto ulatus on umbes 8 kilomeetrit.

Näide niinimetatud pingikraatrist. Nimi tuleneb sellest, et kraatri siseserva ümbritseks justkui ümmargune pink.

Murrangujoon, mis on tõenäoliselt tekkinud kui Kuu miljardite aastate jooksul kokku tõmbus.

Apollo 11 maandumispaik, millele on kantud astronautide teekonnad ja instrumendid. Nende poolt jäetud jäljed kestavad Kuul valitsevas vaakumis miljoneid aastaid.

Apollo 11 maandumispaik.

Ligi 20 kilomeetrit laia Bode kraatri serv.

Kopernikuse kraatri põhjas on näha kuidas pinnas on geoloogiliste protsesside käigus langenud.

Ühe nimeta kraatri servas on näha, kuidas peeneteraline pinnas on vajudes tekitanud Maalt tuttavaid mustreid.

Kraatriserv, millest veerevad aeg-ajalt alla kivid (vahest iga paarisaja tuhande aasta tagant).

Kuulsa Tycho kraatri (läbimõõt 86 km) keskel asuv mägi on ligi 2 kilomeetrit kõrge.

Peale Apollo 13 missiooni põrgatati kõik Apollo laevade viimased raketiastmed tahtlikult vastu Kuu pinda, et selle pinnal asuvad seismomeetrid saaksid uurida Kuu siseehitust. Fotol Apollo 15 raketiastme S-IVB kokkupõrkekoht.

Kaartid Kuu poolustest annavad aimu, kui palju päikesevalgust need saavad. Heledaid osasid valgustab Päike pidevalt, tumedaid mitte kunagi (nende põhjas arvatakse olevat jääd). Fotol Kuu põhjapoolus.

Kuu aeglane erosioon (põhjustatud peamiselt teise kraatrite tekkimisel laiali paisatud tolmust) kustutab väga aeglaselt kraatreid.

86 kilomeetrise läbimõõduga Tycho kraater LRO lähivaates.

Kuu pinnaaluse laavatunneli kokkuvarisemine on tekitanud loodusliku silla.

Kraater kraatri sees. Suurem kannab Joule T nime, pisem on Wargo kraater.

Aristarchuse kraatri lääneserv nähtuna kõigest 16 kilomeetri kauguselt.

Scaligeri kraatrit kaunistavad kivirahnud, mis on sinna paisatud mõne teise kraatri tekkimise käigus

Radarikujutis Kuu lõunapoolusest.

Fotomosaiik Kuu tagumisest küljest.

Apollo 12 maandumispaik. Tumedad rajad on jäetud astronautide Pete Conradi ja Alan Beani poolt.

Suhteliselt noor Chaplygin kraater külgvaates. Selle läbimõõt on umbes 1,3 km.

Aristarchuse kraater (läbimõõt 40 km). Sarnaselt Tycho kraatrile asub ka selle keskel mägi.

Kuu pinna paisumise käigus tekkinud "venitusarmid" Külmade Mere lähistel.

Tormide ookeanis on meteoriiditabamus tekitanud omanäolise sulanud ja tardunud kivimist pinnavormi.

2017. aasta 21. augustil USA-s toimunud täielik päikesevarjutus nähtuna Kuu orbiidilt.

Kraater, mis on tekkinud suurema ja vanema kraatri kaldus küljele. 
Sellest ka kraatri ebaregulaarne kuju.

Apollo 14 meeskonna poolt jäetud rajad Kuu pinnal.

Iidne Gruithuisen Gamma nimeline kuppelvulkaani.

Tundmatu pinnavorm ühe lõhangu küljel.

Inglise keeles "lobate scarp" nime kandev pinnavorm, mida leidub lisaks kuule ka osadel planeetidel. Arvatakse, et need tekivad eelkõige tektooniliste jõudude tulemusel.

Foto Nõukogude Liidu poolt 1970. aastal Kuul maandatud Lunokhod 1 kulgurist.

Humboldti kraatri serv lahutab heledat ja tumedat pinnast.

Ebakorrapärane kraater Lasselli massiivi lähistel.

Astronoomilises mõttes verinoore 22km laia Giordano Bruno kraatri keskel on huvitav pööris. On põhjust arvata, et selle kraatri sündi tunnistasid viis Cantebury munka 18 juunil, 1178.

Noorkuu LRO poolt nähtuna.

Jällegi üks noor kraater, millest kiirgub väljapaiskunud hele aine ning tumedam kokkupõrke käigus sulanud kivimass.

Rümker E kraatris on näha sulanud ja vajunud pinnast.

Ligi 1700 fotost koosnev kujutis Kuu lõunapoolusest. Mida heledam, seda rohkem päikesevalgust see koht kuue kuu jooksul sai. Mustad alad on igaveses pimeduses.

Apollo 17 maandumispaik.Tumedad rajad on jäetud kuukulguri rataste poolt.

Klassikaline kausikujuline Chladni kraater.

Lähivõte Tycho kraatri keskel asuva mäe tipust. Hele kivirahn selle keskel on umbes 120 meetrise läbimõõduga.

Tumeda ehk valgust halvasti peegeldava pinnase laigud Lasell G ja K kraatrite vahel.