Planeedid on taevas!

Lähipäevadeks lubab üle pika aja selgeid õhtuid ja öid ning saabunud on suurepärane võimalus tõeliselt pimedale tähistaevale pilk peale visata. Vahepeal on ju Maa asukoht Päikese ümber tiireldes muutunud ja seega meie öövaade veidi teises suunas kui näiteks varasügisel. Lisaks on kinnistähtede suhtes asukohti vahetanud juba antiikaegadets tuntud "rändajad" ehk planeedid.

Kuigi üle poole "kasvanud" Kuu kipub niinimetatud süvataeva objekte oma peegeldatud päikesevalgusega tuhmistama, on meil eelolevatel öödel võimalus ära näha kõik viis silmaga nähtavat Päikesesüsteemi planeeti. Need on piisavalt heledad, et Kuu neid ei sega. Lisaks neile tasub kindlasti vaadata Sõnnis asuvat Plejaadide täheparve ja Orioni suurt udukogu, mis isegi kuusärast mingil määral läbi paistavad.

Kuulus Orioni udukogu. Kasutatud tehnika ja tarkvara: Orion 8" Astrograph, Skywatcher EQ6R-pro, Lodestar gideerija, L-enhance filter, Nikon D5600 (ISO500 32x180sek+30x20sek, 50xflat, 50xbias), PHD2, APT, DSS, Pixinsight, Photoshop.

Plejaadide täheparv Sõnnis. Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar EDPH61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro. 60x120sek + 47x240sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight.

Kohe hämaruse saabudes on võrdlemisi madalal lõunataevas näha üht väga heledat objekti, mida ületab heleduse poolest vaid Kuu. See on hetkel õhtutaevas särades Ehatähe hüüdnime kandev planeet Veenus. Särab see kuum Maa kaksikõde nii heledalt tänu suurusele, lähedusele ja selle läbipaistmatule kuid päikesevalgust hästi peegeldavale atmosfäärile. Veenus asub meist hetkel veel kaugemal kui Päike, millest saab aimu, kui seda näiteks läbi teleskoobi vaadelda. Nimelt paistab see otsekui miniatuurne 60 protsenti valgustatud kuuketas. Järgnevate kuude jooksul see ketas üha kahaneb, kuna Veenus tiirledes Päikesele lähemal kui Maa, jõuab meie planeedile järele.

Veenusest umbes 30 kraadi ida poole liikudes paistab Veevalaja tähtkujus planeet Saturn. Pealtnäha mõnd heledamat tähte meenutava planeedi tunneb ära selle poolest, et erinevalt tähtedest see silmnähtavalt ei vilgu. Teleskoobis õnnestub meil ära näha selle hetkel peaaegu serviti paistvad rõngad ning suuremad kuud. Neist heledaim on hiidkuu Titan, mis paistab planeedi lähistel selgelt punaka täpina.

2022. aasta aprilli foto Veenusest. Praegu paistab see väga sarnasena õhtuti lõunataevas. Bresser Messier NT-203/1200 Hexafoc, ZWO ASI071MC Pro

Seni meie parim Saturn. Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Õhtu arenedes hakkab ennast kõrgele lõunataevasse pöörama gaasihiid Jupiter, mis on heleduse poolest Kuu ja Veenuse järel kolmas. Kätte leiab ta Sõnni tähtkujust punaka Aldebaraani lähistelt. Teiseks viidaks on tuntud Orioni tähtkuju (eestipäraselt Koot ja Reha), mis paistab Jupiteri all. Gaasihiidu teleskoobiga uurides on näha selle vöödilist atmosfääri ja nelja suurimat kuud, mis kõik ühes tasandis planeedi ümber tiirlevad. Hetkel on aasta parim aeg seda vaadelda, kuna alles laupäeval jõudis Maa sellega vastasseisu.

Veel kusagil 70 kraadi ida poole liikudes, Vähi tähtkuju keskelt, peaks olema võrdlemisi lihtne üles leida punakas Marss. Maavälise elu otsijatele juba üle sajandi huvi pakkunud planeet, mis on ka ainsaks potentsiaalseks alaliselt asustatavaks planeediks peale Maa, paistab teleskoopides pisikese punase kettana. Alles võimsamates teleskoopides võib näha selle valget polaarmütsi või väga hea "nägemise" korral mõnd tumedamat suuremat pinnavormi. Marsi vastasseisuni on veel aega.

Seni meie parim Marss. Teleskoop Bresser Messier 203NT, kaamera Nikon D5600+3x barlow. PIPP, Autostakkert, Registax (wavelets), PS.Umbes 600 parimat kaadrit 12 tuhandest.

Seni meie parim Jupiter. Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 8x60sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax ja Winjupos.

Viimase ja viienda silmaga nähatava planeedi nägemiseks tuleb oodata hommikuni, kui kusagil tunni jooksul on enne päikesetõusu madalal kagutaevas heleda tähena nähtaval pisikene Merkuur. Et Merkuur tiirleb ümber Päikese vaid 88 päevaga, on seda näha vaid siis kui see asub meie vaatenurgast ühel- või teiselpool Päikest. Lähipäevadel asub see niinimetatud suurimas läänepoolses kaugenemises. Hobiteleskoobid näitavad, et Merkuur paistab meile sarnaselt Veenusega pisikese ühelt poolt valgustatud sirbina.

Kuigi teatud väga soodsates olukordades on silmaga võimalik ära näha ka planeet Uraan, pole see praeguse kuufaasi puhul kindlasti võimalik. Binokli või teleskoobiga leiab selle kauge ja sinaka jäähiiu aga Sõnni tähtkujust Plejaadide täheparvest veidi madalamalt ja "paremalt".

Nagu ikka soovitame vaatlusele abiks võtta mõne stellaariumirakenduse, millest meie arvates parimaks ongi (osaliselt) vabavaraline Stellarium. Selle abil peaks kõik huvitavad objektid üles leidma.

Head vaatlemist

Astronoomiaklubi astrofoto: Plejaadid ehk Taevasõel (M45) Sõnnis

Selle nädala esimese poolega sai läbi pikk põud, kus pilvine (või siis Kuu poolt valgustatud) öötaevas meil astrofotograafiaga tegeleda ei lubanud. Teisipäeva ja kolmapäeva külmad ja selged õhtud võimaldasid näha tõeliselt talvist ja pimedat taevast ning kasutamata ei saanud jätta võimalust sealt ka mõned kaadrid saada.

Umbes 5,5 tunnise kogusäriga fotol on Sõnnis asuv tuntud Plejaadide täheparv (M45), mis kannab eestipäraselt nime Taevasõel, lihtsalt Sõel või Sõelatähed. Jaapanis kutsutakse seda Subaruks, mis inspireeris ka nende automargi nime (Subaru embleemilt leiabki Plejaadide veidi stiliseeritud kujutise). Nimi Plejaadid ehk Seitse õde on pärit Kreeka ja Rooma mütoloogiast, kus parves nähti titaan Atlase ja tema naise Pleione seitset tütart - Maiat, Electrat, Taygetet, Alcyonet, Celaenot, Steropet ja Meropet. Neid jälitas taevas kütt Orion. Vaatamata nimele suudab keskmise nägemisega inimene seal eristada kuut heledamat tähte

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar EDPH61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro. 60x120sek + 47x240sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight. 

Täissuuruses (meie astrobin kontol): https://www.astrobin.com/full/91r029/0/

Müüte ja legende kõrvale jättes kujutavad Plejaadid endast täheparve, mis asub meist ümmarguselt 440 valgusaasta kaugusel. See on sada korda kaugemal kui meie lähim täht, kuid siiski päris meie lähinaabruskonnas. Olles moodustunud umbes viimase sajakonna miljoni aasta jooksul, on parv kosmilises mõttes verinoor. Sellele vihjab kõige paremini parve suur kompaktsus, kuna kunagisest udukogust kokku langenud tähed ei ole jõudnud veel Linnutees keereldes laiali hajuda. Silmaga nähtavate väga massiivsete ja kuumade (siniste) tähtede kõrval sisaldab parv tegelikult tuhandeid tähti, millest pisemad ja jahedamad jäävad nähtamatuks isegi suurtes teleskoopides. Lisaks arvatakse parves leiduvat hulgaliselt niinimetatud pruune kääbuseid, mis kujutavad endast suhteliselt jahedaid taevakehi, mis ei kasvanud massilt piisavaks, et oma südames termotuumareaktsioone läita. Teisisõnu on tegemist läbikukkunud tähtedega.

Sinakas udu noorte ja kuumade tähtede ümber arvati kunagi olevat nende tekkest järele jäänud ürggaas. Tänaseks ollakse pigem arvamusel, et tegemist on lihtsalt ebatavaliselt tolmuse ja gaasilise piirkonnaga Linnutees, millest astronoomilises mõttes alles üle-eile tekkinud hajusparv suurel kiirusel läbi sõidab. Fotol on näha ka parve ümbritsevaid tuhmimaid udufilamente.

Välimuselt veidi miniatuurset Suurt Vankrit meenutavat parve tasub talvel otsida hilisõhtuti kõrgelt lõunataevast, kuulsast Orionist lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Hüaadideks, mis asub meile ka mitu korda lähemal. Nende lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise.

Lähemalt räägib Taevasõelast 19. jaanuari õhtul Tõraveres astronoom Taavi Tuvikene. Link Tähtede Õhtu nimelisele üritusele: https://facebook.com/events/s/tahtede-ohtu-toraveres-taevaso/1014014776330735/

Kommentaaridest leiab meie eelmise foto Plejaadidest, mis on tehtud paar aastat tagasi suurema fookuskaugusega teleskoobiga. 

Plejaadid infrapunas

Enamik tähistaevaga tutvust teinud inimestest peaksid sügisesest ja talvisest taevast suurema vaevata üles leidma Sõela - meile kõige lähema hajustäheparve, mis paistab otsekui miniatuurne Suur Vanker Sõnni tähtkuju keskel. Rahvusvaheliselt tuntakse seda mütoloogiliste Plejaadide ehk Seitsme õe järgi või jaapanipäraselt Subaru* nime all. Prantsuse komeediküti Charles Messieri kuulsas 110-liikmelises heledate objektide kataloogis kannab see järjekorranumbrit 45.

Keskmiselt hea silmanägemisega varustatud inimene suudab parves ära eristada viis-kuus kõige heledamat tähte, binokkel lubab neid kokku lugeda kümneid ja hobiteleskoop sadu. Tegelikult sisaldab see meie jaoks kosmilises mõttes kiviviske kaugusel (440 valgusaastat) ja verinoor (alla 100 miljoni aasta) täheparv oma paarikümne valgusaastase läbimõõdu juures tuhandeid tähti.

Vähekene võimsam teleskoop ja/või pikema säriajaga foto näitab, et Plejaadid ei koosne üksnes noortest ja kuumadest tähtedest, vaid nende vahel helendab sinakalt gaas ja tolm. Algselt arvati, et selle näol on tegemist täheloomest üle jäänud materjaliga, mis pole veel tähtede poolt "minema puhutud". Nüüdseks aga teatakse, et täheparv ja selle poolt valgustatud hõre peegeldusudu ei ole üksteisega otseselt seotud, vaid nad on Linnutees tiireldes puhtjuhuslikult üksteisega kohtunud. Täpsed mõõtmised näitavad, et parve ja udu kiirused on üksteisega kusagil 18 kilomeetrit sekundis nihkes. Sellises tempos kulub veel miljoneid aastaid, enne kui täheparv udust täielikult väljub.

All on näha NASA WISE nimelise kosmoseteleskoobi fotot tuttavatest Plejaadidest väga ebatavalises valguses. Nimelt jäädvustab 16 tollise teleskoobiga varustatud WISE (Wide-field Infrared Survey Explorer) taevast silmale nähtamatus pikema lainepikkusega infrapunakiirguses. See lubab meil (pärast nähtamatu valguse tõlkimist nähtavatesse värvidesse) näha muidu tähtede poolt pimestatud ja vaid paiguti valgustatud udu terves ulatuses. Värvid vastavad infrapuna lainepikkustele järgnevalt: punane - 24 mikronit, roheline - 12 mikronit, sinine - 4,6 mikronit. Udu voolavad filamendid ja sõlmed on kujundatud täheparve kuumade ja massiivsete tähtede tuule (tähepinnalt minema heidetud laetud osakesed) poolt, mis lükkab erineva suurusega tolmuterakesi endast eemale.

Plejaadide tähemustriga lähemalt tuttavad inimesed peaksid selle värvilise udu seest heledamate tähtede (seitse õde+nende vanemad) asukohad üles leidma. Kui see aga ei õnnestu, siis kommentaaridesse vaadates saab seda meie eelmise aasta fotolt spikerdada. Nagu näha, siis isegi tavavalguses (0,4-0,7 mikronit) on peegeldusudu kõige tihedamad ja tugevamalt valgustatud osad ning tähtede poolt "puhutud" filamendid kenasti olemas.

Plejaade tasub järelejäänud talvel otsida õhtuti suhteliselt kõrgelt edelataevast, kuulsast Orioni tähtkujust lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Sõimeks või Hüaadideks (M44). Sõime lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise. Kümmekond nurgakraadi selle kohal paistab isegi Aldebaraanist punasem planeet Marss.

*Subaruomanikud võivad minna ja vaadata, et mis nende auto logol kujutatud on.

Astronoomiaklubi astrofoto: Plejaadid Sõnnis

Õhtul ja ööl vastu teisipäeva, siis kui miinuskraadid muru jalge all krõbisema panid, sai teleskoobitoru suunatud ühele tähistaeva kõige tuntumale hajustäheparvele - Plejaadidele (M45). Sõnni tähtkujus asuvat ja veidi udust miniatuurset Suurt Vankrit meenutavat parve on tuntud antiikaegadest peale üle kogu maailma. Vanade eestlaste suus kandis see nime Taeva Sõel või Sõelatähed, Jaapanis kutsutakse seda Subaruks*, Kreekas ja Roomas nähti selles aga mütoloogilise titaan Atlase ja tema naise Pleione seitset tütart - Maiat, Electrat, Taygetet, Alcyonet, Celaenot, Steropet ja Meropet. Neid jälitas taevas kütt Orion. Sellest ka parve hüüdnimi Seitse Õde, kuigi palja silmaga suudetakse sellest tavaliselt eristada vaid kuute heledamat tähte.

Kolmetunnine foto Plejaadidest. Täisresolutsioonis: https://upload.wikimedia.org/.../a/a9/Subaru_logoga.jpg

Plejaadid on meile üks lähimaid täheparvi, asudes vaid kusagil 440 valgusaasta kaugusel. See on sada korda kaugemal kui Päikesesüsteemile lähim täht, kuid siiski päris meie lähinaabruskonnas. Lisaks, olles moodustunud umbes viimase sajakonna miljoni aasta jooksul, on parv kosmilises mõttes verinoor. Sellele vihjab kõige paremini parve suur kompaktsus, kuna kunagisest udukogust kokku langenud tähed ei ole jõudnud veel Linnutees keereldes laiali hajuda. Silmaga nähtavate väga massiivsete ja kuumade (siniste) tähtede kõrval sisaldab parv tegelikult tuhandeid tähti, millest pisemad ja jahedamad jäävad nähtamatuks isegi teleskoopides. Lisaks arvatakse parves leiduvat hulgaliselt niinimetatud pruune kääbuseid, mis kujutavad endast suhteliselt jahedaid taevakehi, mis ei ole massilt piisavad oma südames termotuumareaktsioonide läitmiseks. Teisisõnu on tegemist läbikukkunud tähtedega.

Plejaadide heledamate tähtede nimed. Titaan Atlas ja nümf Pleione vasakul ning nende seitse tütart paremal.

Sinakas udu noorte ja kuumade tähtede ümber arvati kunagi olevat nende tekkest järele jäänud ürggaas. Tänaseks ollakse pigem arvamusel, et tegemist on lihtsalt ebatavaliselt tolmuse ja gaasilise piirkonnaga Linnutees, millest astronoomilises mõttes alles üle-eile tekkinud hajusparv suurel kiirusel läbi sõidab. Teravate silmade omanikud võivad märgata, et lisaks tähtedele on fotole jäänud ka üks kauge spiraalgalaktika tähisega UGC 2838. Selle leiab foto paremast alt nurgast, Electra kõrvalt.

Plejaade tasub järelejäänud sügisel ja eelseisval talvel otsida hilisõhtuti kõrgelt lõunataevast, kuulsast Orionist lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Hüaadideks. Nende lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise.

Foto tegemiseks kasutasime Orion 8" Astrograph teleskoopi (203/800), SkyWatcher EQ6r-pro monteeringut, Starlight Xpress Lodestar gideerijat, Baader MPCC Mark III kooma korrektorit, Optolong L-Pro filtrit ja Nikon D5600 kaamerat. Tarkvaraks APT, PHD2, DeepSkyStacker, PixInsight ja Photoshop.

Foto koosneb 68st valguskaadrist kogusäriga 3h8min (ISO800, 180sek), kusagil 50st tasavälja ja bias kaadrist.

*Subaruomanikud võivad minna ja vaadata, et mis nende auto logol kujutatud on.

Plejaadid leiab praegustel kesköistel tundidel kõrgelt lõunast. Kuvatõmmis programmist Stellarium.

Kuu, täheparv ja ülihiid

Kuu, Plejaadide täheparv (Sõel, Subaru, M45) ja punane ülihiid Aldebaraan. Foto on tehtud esmaspäeval. Autoriks Betul Turksoy.

Astronoomiaklubi astrofoto: Marsi ja Plejaadide lähenemine

Täna asus planeet Marss taevas Plejaadide täheparvest vaid kusagil kolme nurgakraadi kaugusel.

 

Marsi ja Plejaadide lähenemine

Täna tuleb eelduste kohaselt selge õhtu ja öö ning kõigil astronoomiahuvilistel peaks avanema võimalus näha suhteliselt haruldast planeet Marsi ja Plejaadide täheparve konjuktsiooni ehk lähenemist Sõnni tähtkujus. Kahte objekti lahutab täna ja homme õhtul vaid kusagil kolmekraadine vahemaa. Nii lähedalt möödusid nad üksteisest viimati 20. jaanuaril 1991. aastal ja järgmist sellist näeb alles 2038. aasta veebruaris.

Abhijit Patili foto 2019. aasta 1. aprilli toimunud Marsi ja Plejaadide konjuktsioonist, kus neid lahutas 3,1 nurgakraadi.

Plejaadid (M45) ehk Taeva Sõel või Sõelatähed paistavad meile õhtul kella seitsme ajal otse edelas umbes 45 kraadi kõrgusel. Pisut miniatuurset Suurt Vankrit (ei, see ei ole Väike Vanker) meenutavas tähtede kogumis võib silmaga eristada kusagil kuute tähte, kuid teleskoopidega võib neid sealt leida sadu. Nimelt on tegemist meile ühe lähima, 444 valgusaasta kaugusel asuva hajustäheparvega, kus kosmilises mõttes alles eile on hiiglaslikust gaasipilvest välja kondenseerunud noored ja kuumad tähed, mis üksteisega veel gravitatsiooniliselt seotult Linnutees tiirlevad. Punakas planeet Marss, mis liigub iga päevaga niinimetatud kinnistähtede suhtes ida poole, asub täna kohe selle all.

Kuigi nii täheparve kui planeeti tasub eraldi vaadata ka teleskoobiga, ei mahu nad paraku enamike teleskoopide vaatevälja korraga ära. Kõige parem on neid vaadelda kas binokli või niisama silmaga. Ka kaamera ja korraliku objektiiviga tasub neid üritada pildile püüda. Marsist paarkümmend kraadi vasakul asub umbes sama hele ja silmale samuti punakas tunduv hiidtäht Alderbaraan, mis on ühtlasi Sõnni tähtkuju heledaim. Lisaks neile tasub veel pilk peale heita Sõnnist kõrval asuvale uhkele Orioni tähtkujule ja selle sees asuvale samanimelisele udukogule. Plejaadid ja Marss asuvad üksteisele homme veel isegi pisut lähemal (2,6 nurgakraadi), aga ilmateade selleks ajaks enam nii optimistlik ei ole.

Sügistaeva ülevaade 2020

Eelmisest ülevaatest on paar kuud mööda läinud ja tähistaevas end vahepeal omajagu pööranud. On vist viimane aeg kokku võtta, et mida me sügisesest pimedast taevast veel näha võime, enne kui kätte jõuab talvine pööripäev ja rääkima tuleks hakata juba talvisest taevast.

Nagu me kõik teame, on sügisõhtud pimedad ja niisked, tihti vihmased ja lörtsised ning ka miinuskraadid pole enam haruldased. Rahvasuus kannavad sügiskuud september, oktoober, november ja detsember rahvasuus vastavalt lõikamisekuu, kolletamisekuu, marukuu ja jõulukuu nimesid. Eks ta umbes nii olegi ja ka statistika annab meile teada, et selgeid öid võime me nende kuude jooksul sõrmede peal üles lugeda. Eriti novembris ja detsembris.

Teisalt pöörab meie poolkera ennast selle aja jooksul Päikesest üha väiksema nurga alla ja tähistaevas on vaatlemiseks juba varjaste õhtutundide ajal küps. Juhuks kui pilvedesse aeg-ajal mõni halastav auk tekib, tuleb just sügisel olla valmis oma teleskoopi läbi kolletavate ja öökülmast krõbisevate lehtede vaatlusplatsile vedama, et nautida viivuks süsimustas taevas helkivaid planeete, tähti ja veelgi kaugemaid objekte.

Tähistaevas

Tuleb välja, et kui hakata rääkima novembri ja detsembri varaõhtutel lõunataevas paistvatest tähtkujudest, kattuvad need üsna hästi taevaga, mida me nägime seal augusti südaöödel. Selle põhjuseks tõsisasi, et meie planeedi teekonnal ümber Päikese nihkub mingil kindlal kellaajal meie poole pööratud taevas kuu jooksul umbes kahe tunni võrra varasemaks. See tähendab, et augusti südaöist taevast nägime septembris kusagil kella kümne ajal õhtul, oktoobris kella kaheksa ajal ja novembris paistab see meile juba õhtul kell kuus kätte (tegelikult kell viis, sest teatavasti sai vahepeal kella keeratud). Seega tasub lähikuudel hämardudes nähtavaks muutuva tähistaevaga tutvumiseks kiigata meie augustitaeva ülevaatesse.

Seevastu hilisõhtustel kellaaegadel kerkivad lõunataevasse need tähtkujud, mida augustis nägime alles vastu hommikut. Nii on seal tulevatel kuudel umbes kella seitsme ja kümne vahel näha Vaala, Kalu, Pegasust, Andromeedat, Kolmnurka ja Jäära. Kui tähtkujudena pole neist ükski just kõige pilkupüüdvam, võib seal suunas üsna kerge vaevaga näha neljast enam-vähem sama heledast tähest moodustuvat Pegasuse ruutu. Tegemist pole mitte tähtkuju, vaid hoopis asterismiga. Sellise nimega kutsutakse mingit tuntud tähegruppi või -mustrit, mis ei pruugi (aga võib) asuda ühe tähtkuju piirides. Pegasuse ruudu puhul asuvad kolm selle tähte Pegasuse tähtkujus, aga “ülemine-vasak” hoopiski Andromeeda tähtkuju koosseisus.

Tuntud asterisme leiab sügisesest taevast veelgi. Suur Vanker, mis kuulub tegelikult suurema Ursa Majori ehk Suure Karu tähtkujusse, arvatavasti tutvustamist ei vaja ning keerleb sügisõhtutel pigem Põhjanaela all. Mööduvat suve mälestab aga iga päevaga üha madalamasse läänetaevasse vajuv Suvekolmnurk, mis koosneb Luiges asuvast Deenebist, Lüüras paiknevast Veegast ja Kotka Altairist. Idast tõuseb samal ajal üha kõrgemale võimas Talvekuuskandi nime kandev asterism, mis moodustub juba päris talviste tähtkujude heledamatest tähtedest. Kellaosuti suunas ülevalt alustades joonistub see välja Veomehe Capellast, Sõnni Aldebaraanist, Orioni Riigelist, Suure Peni Siiriusest, Väikse Peni Prooküonist ning Kaksikute Polluxist.

Talvekuusnurk ja Kuu pildistatud 2017. aasta jaanuaris Rõugest. Foto: Martin Mark – https://matugraphy.com/

Pisut ette rutates võibki just eelnimetatud tähtkujusid pidada hilissügisese ja varatalvise tähistaeva peamisteks orientiirideks. Neist eraldi mainimist väärib kindlasti Orion, mille silmapaistev kuju teeb sellest tõenäoliselt ühe maailma enimtuntuma tähtkuju. Kes siis ei teaks selle kolme ühes reas asuvat heledat tähte, mis peaks kujutama Kreeka kangelase Orioni vööd? Või siis selle kohal säravat silmanähtavalt punast hiidtähte Betelgeuset, mille kosmilises mõttes peatset surma supernoovana ootavad vist kõik maailma astronoomid. Või siis hoopis vöö all paistvat sinist hiide Riigelit, mis on üks tähistaeva heledamaid? Olgu mainitud, et need kaks kuulsat tähte kujutavad vastavalt üht Orioni õlga ja jalga, mille paarilisteks on samuti heledad Bellatrix ja Saiph.

Talvekuusnurga kõige heledam liige Siirius on aga ühtlasi terve tähistaeva (nii lõuna kui põhja) kõige heledam täht ning teda võib sügisel suhteliselt madalale lõunahorisondi kohale tõusmas näha alles novembri lõpus südaöösel. Tegelikult kahest üksteise ümber tiirlevast tähest koosnev Siirius või eestipäraselt Orjatäht asub meist “kõigest” 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte. Kogemus on näidanud, et Siiriust kiputakse pea igal sügisel ja talvel kellegi poolt väidetavate maaväliste elanike lennumasinaks pidama. Kas ka sellel selle hooajal?

Keskmiselt heledamatest tähtedest kokku pandud ja seega ka tuntumatest tähtkujudest tahaks veel nimetada Kassiopeiat ja Perseust, mis paistavad sügiskuudel peaaegu seniidis. Neist esimene on äratuntav selle poolest, et see näib taevasse joonistavat suure W-tähe. Kuidas vanad kreeklased selles hoopis mütoloogilist Etioopia printsessi nägid, jääb antud kirjutise autorile arusaamatuks. Kreeka kuulsa koletistetapja Perseuse leidmiseks tuleks otsida tähtede gruppi, mis asub umbes poolel teel Kassiopeia ja heleda jõulutäht Kapella vahel.

Tähtede parved

Kui tähtkujud enam-vähem selged, tasub liikuda edasi niinimetatud süvataeva objektide juurde, mille alla kuuluvad kõik need astronoomilised objektid, mis ei ole parasjagu üksikud tähed või Päikesesüsteemi planeedid ja komeedid. Peamiselt hobiastronoomide poolt kasutatava termini alla peetakse silmas hajus- ja kerasparvi, udukogusid, planetaarudusid, supernoovajäänukeid ja galaktikaid. Ei tea kas ka Linnutee – kodugalaktika, milles meie suhteliselt igav Päike tavalise tähena tiirutab – ei kuulu sellisel juhul süvataeva “objektide” hulka? Igatahes Linnutee miljarditest kaugetest tähtedest helendava riba leiame me novembri ja detsembri kesköödel ulatuvat kagust loodesse. Selle täie võimsuse nautimiseks tasub ennast sättida mõne lagedama künka otsa, mis asub linnatuledest võimalikult kaugel.

Linnutee käesoleva aasta novembris Järvamaal, Järva vallas, Kukevere külas. Foto: Ain Paloson – kodulehekülg facebookis

Klassikalistest süvataeva objektidest sügiseses taevas puudust ei tule ja nende kõigi üles loetlemisega läheks isegi veidi raskeks. Seega toome neist välja vaid mõned uhkemad. Kui nende või mistahes objekti leidmisega tähistaevast peaks tekkima raskusi, siis abi saab ühest suurepärasest planetaariumiprogrammist nimega Stellarium, mille saab arvutile alla laadida tasuta (nutitelefoni versiooni puhul tuleb loovutada paar eurot) ning mille leiab siit. Paaritunnise harjutamise järel saab sellest igaühele asendamatu abimees tähistaeva tundmaõppimisel.

Täheparvedest tasub nii binokli kui teleskoobiga vaadata kindlasti Perseuse tähtkujus asuvat kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884), mille olla esimesena üles märkinud juba üle kahe tuhande aasta eest elanud kreeka astronoom Hipparchus. Umbes 7500 valgusaasta kaugusel asuvad ja tuhandetest noortest tähtedest koosnevad parved paiknevad taevas üksteisele nii lähedal, et silmaga vaadates näivad need moodustavat ühe uduse laigu. Seevastu Sõnni tähtkujus asuv Sõel (teiste nimedega Pljeaadid, Subaru või M45), mida kiputakse endiselt mõnikord Väikseks Vankriks pidama, on meile üks lähimaid hajustäheparvi asudes “kõigest” 440 valgusaasta kagusel. Sõelas eristab terav silm umbes viite kuni seitset üksikut tähte, kuid binokli või teleskoobi abil leiab neid sealt sadu.

Pisut kaugemad ja väiksemad, kuid teleskoobis endiselt huvitavat vaatepilti pakkuvad hajusparved on M39 (Luiges), NGC 7243 (Sisalikus), M52 ja NGC 457 (Kassiopeias), NGC 1502 (Kaelkirjakus), M34 (Perseuses), NGC 2282 (Veomehes), M35 (Kaksikutes), NGC 2232 ja M50 (Ükssarvikus) ning M44 ehk Sõime täheparv (Vähis). Kui viimane välja arvata, siis asuvad kõik nimetatud parved Linnutee riba esiplaanil, kus gaasi- ja tolmupilvede ning seega nendest tekkivate tähtede liiklus on võrreldes galaktika kettast kaugemal asuvate aladega tihedam.

Kassiopeias asuvat ja NGC 457 tähist kandvat täheparve kutsutakse välimuse tõttu ka Öökulli parveks. Foto: Steve Goldberg

Sadadest kuni tuhandetest hajali tähtedest koosnevatest hajustäheparvedest eristuvad suurel määral kerasparved, mis võivad sisaldada isegi sadu miljoneid individuaalseid tähti. Erinevalt hajusparvedest on kerasparvede liikmeiks olevad tähed ka väga vanad ja ka nende asukoht galaktikas hajusparvedele mõnes mõttes vastupidine – nad tiirutavad ümber Linnutee keskme suvalistel ja suhteliselt kaugetel orbiitidel ning asuvad enamasti selle ketta kohal ja all. Tänu sellele ei ole sügis nende vaatlemiseks kõige parem aeg ning novembri ja detsembri kontekstis väärivad mainimist neist vaid neli – M15 (Pegasuses), M2 (Veevalajas) ning M92 ja M15 (Herkuleses). Vaadelda tasub neid läänetaevas praktiliselt vahetult peale pimeduse saabumist, sest südaöö saabumiseks on nad kas lootusetult madalale või sootuks horisondi taha kadunud.

Udud ja galaktikad

Alles tekkivatest või äsja tekkinud tähtedest helendavaid udukogusid leiab sügistaevast samuti hulgaliselt. Taaskord tuleb langetada raske valik ning nimetada neist sellised, mille vaatlemiseks peaks piisama valgusreostusest puutumatust taevast ja keskmisest valgusjõulisest teleskoobist või siis paarikümne sekundilise säriga tehtud fotost läbi teleskoobi. Kuna udukogud on reeglina üsna tuhmid, siis seda viimast võimalust tuleks võimalusel alati proovida. Kasvõi siis selleks, et õpetada silmale selgeks, et mida ta seal teleskoobiokulaaris õigupoolest nägema peaks.

Konkurentsitult kõige võimsam udukogu mida meie laiuskraadidelt näha võib, asub eelmainitud Orioni tähtkujus ja kannab lihtsalt Orioni udukogu nime (M42). Tegemist meist umbes 1300 valgusaasta kaugusel ja kusagil veerandsada valgusaastat laia gaasise ja tolmuse piirkonnaga, kus kosmilises mõttes alles eile tekkinud kuumad tähed panevad neid ümbritseva gaasi heledama. Detailsetelt Hubble kosmoseteleskoobi fotodelt on avastatud, et seal leidub veel hulganisti tumedasse gaasiümbrisesse mässitud ja alles täheks arenevaid prototähti ning juba tekkinud tähti ümbritsevaid protoplanetaarseid kettaid, milles moodustuvad suure tõenäosusega kunagi planeedid. Orioni udukogu on võimalik näha ka palja silmaga, moodustades justkui Orioni vöölt rippuva “mõõga” keskmise tähe.

Kassiopeia tähtkuju servast leiame hiiglaslikud Südame ja Hinge udukogud (tähised vastavalt IC 1805 ja Westerhout 5), mis asuvad küll võrreldes Orioni udukoguga meist mitu korda kaugemal, kui on sellest ka mitu korda suuremad. Hõivates taevas mitme täiskuu suuruse ala, vajab nende vaatlemine suhteliselt valgusjõulist optikat ja väikest suurendust ning isegi sellisel juhul ei tasu neist mingit muljetavaldavat vaatepilti oodata. Seevastu astrofotograafidele on need punakad udud tõelised maiuspalad ning nende pildistamiseks piisab ka paarisaja millimeetrise fookuskaugusega objektiivist.

Võimsad Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias pildistatud ülikpika säriajaga. Foto: David Lindemann

Põhjapoolkeral elavate taevapiltnike meelisobjektiks on veel NGC 2238 ehk Rosetti udukogu (Ükssarvikus), mille heledust, värvi ja ulatust võib võrrelda eelnevatega. Lisaks veel Elevandilondi udukogu ehk IC1396 (Keefeuses), Põhja-Ameerika udukogu ehk NGC 7000 ja Võluri udukogu ehk NGC 7380 (mõlemad Keefeuses), Pacmani udukogu ehk NGC 281 (Kassiopeias) ning Leegitseva Tähe udukogu ehk C31 (Veomehes).

Planetaarududest ehk ududest, mis koosnevad surnud tähtede poolt äraheidetud gaasist, tasub sügistaevas vaadata Hantli udu (M27) Rebases ja Rõnga udu (M57) Lüüras, kuid seda pigem õhtupimeduse esimestel tundidel. Supernoovajäänukitest väärib suhteliselt suure suurendusega vaatlemist Krabi udu ehk M1. Viimase puhul on tegemist massiivse tähe elu lõpetanud tohutu plahvatuse ehk supernoovaga, mille tekkimise ja hääbumise panid kirja Hiina astronoomid 1054. aastal. Kuigi plahvatusest on möödunud palju sajandeid, on selle käigus ergastunud gaas ja endiselt paisuv lööklaine siiani vaadeldav.

Galaktikatest rääkides oleks patt mitte alustada Linnutee suurimast naabrist – Andromeeda spiraalgalaktikast (M31), mida loetakse umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asudes kaugeimaks veel silmaga nähtavaks objektiks. Nagu nimest võib järeldada, leiab selle eest Andromeeda tähtkujust ning teleskoobis õnnestub tavaliselt näha selle tihedat ja silmale udusena paistvat tuuma. Andromeedast pisut allpool Kolmnurga tähtkujus asub samanimeline spiraalgalaktika tähisega M33, mida peetakse Andromeeda satelliitgalaktikaks. Koos Linnutee ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga moodustavad need kolm niinimetatud Kohaliku Grupi.

M33 ehk Kolmnurga galaktika pildistatud käesoleva aasta augustis Tõrvast. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Kaugematest, juba kümnete miljonite valgusaastate kaugusel asuvatest galaktikatest võiks ära nimetada sügiskuude kesköödel Suure Vankri kohal asuva Bode ja Sigari galaktikatepaari (M81 ja M82) ja Vaala tähtkujus asuva spiraalgalaktika tähisega M77. Paraku nii nagu kerasparvedega, peab ka rohkemate heledate galaktikate nägemiseks ootama kevadeni, kui meie poolkera öine vaade on rohkem avatud galaktikatevahelisse ruumi.

Planeedid

Nagu suvekuudel, jätkub ka sügisel mitteametlikult planeetide marsiks nimetatud nähtus, kus ühe öö jooksul on võimalik ära näha kas kõik või enamik silmaga vaadeldavatest planeetidest. Nendeks on Päikese poolt lugedes Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Kui taevasse jõllitamise kõrvalt korra jalge ette vaadata, saab sellesse nimekirja lisada ka meie armsa Maa, mille nägemine on nii enesestmõistetav, et vahel me unustame selle planeedi staatuse.

Päikesesüsteemi planeetide omavaheline asetus novembri (vasakul) ja detsembri esimesel nädalal. Foto: https://www.theplanetstoday.com/

Neist kõige pisema ja Päikesele kõige lähemal tiirutava Merkuuri nägemiseks tasub antud kirjutise avaldamise järel kiirustada, kuna näha on teda veel loetud päevad. Selle põhjuseks Merkuuri lahkumine niinimetatud läänepoolsest elongatsioonist, mis tähistab hetke kui planeet asub meie perspektiivist Päikesega kõige suurema nurga all ning mis leidis aset 10. novembril. Nüüd nihkub see kõige kiiremini Päikese ümber tiirlev planeet meie vaatnurgast taaskord Päikese taha. Seni tasub teda otsida vahetult enne päikesetõusu kagutaevast, kus ta paistab nagu üks keskmisest heledam täht.

Merkuuriga samas suunas, aga omajagu kõrgemal paistab üks teine objekt, mille näiv heledus ületab kõik taevakehad peale Päikese ja Kuu ning mis ripub seal juba pikemat aega. Tegemist planeet Veenusega, mis kannab sellel ajal rahvakeeles koidutähe nime ja mis sarnaselt Merkuuriga on oma läänepoolse elongatsiooni juba läbinud (13. augustil). Nüüd nihkub ta meie vaatenurgast samuti päikesetagustele maadele. Teleskoobis näeb ta sellel ajal välja suuremalt osas vasakult valgustatud kettana, meenutades veidi pisikest Kuud.

Vahepeal lõunataevas isegi Veenusest heledamalt säranud Marsi leiame endiselt enam-vähem samast kohast kus viimased paar kuud – Kalade tähtkujust. Sinna jääb ta veel uue aastani. Marss lõi teatavasti tänavu laineid oma võimsa oktoobrikuu vastasseisuga, mis oli Eestist vaatlejatele aastakümnete parim. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit. Silmnähtavalt punakast planeedist, mille kaugus suureb ja heledus langeb iga päevaga, on raske selgetel õhtutel näoga lõuna suunas seistes mööda vaadata. Teleskoobiomanikel avaneb võimalus ta pinnal näha tumedate piirkondade vaheldumist või lihtsalt nautida vaadet selle kuulsa ja mõistatusliku planeedi roostekarva kettale.

Marsi tänavuse vastasseisu erinevad etapid 8. augustist 18. septembrini. Foto: Roger Hutchinson

Terve suve ja senise sügise on õhtuti lõunakaares paistnud veel kaks heledat “tähte”, mis on tegelikult Päikesesüsteemi hiiglased Jupiter ja Saturn. Suurem, lähemal asuv ja seega heledam Jupiter paremal ning tublisti kaugemal tiirelev ja seepärast tagasihoidlikum Saturn tema järel. Ka ülejäänud sügise ja varajase talve saame me neid vahetult peale päikeseloojangut edalataevas vaadelda. Teleskoop paljastab Jupiteri puhul selle pinda liigendavad tumedad gaasivöödid ja neli suuremat kaaslast ning Saturni ikoonilise rõngasüsteemi.

21. detsembril, kui öö on aasta pikim ja päev lühim, leiab Jupiteri ja Saturni puhul aset üks tõeliselt haruldane sündmus, kus kaks planeeti tulevad taevas üksteisele nii lähedale, et silmale paistavad nad otsekui üks hele objekt. Võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles äkki lähenemiseks/ühenduseks nimetatud sündmuse tipphetkel lahutab kaht planeeti vaid 0,1 nurgakraadi – nii lähedalt möödusid nad üksteisest viimati 1623. aastal! Selge taeva korral tasub vaatepilti kindlasti teleskoobi abil lähemalt uurida, sest kaks hiidplaneeti peaksid sellel ajal hõlpsasti okukaari vaatevälja korraga ära mahtuma.

Selline võiks välja näha vaatepilt talvise pööripäeva õhtutaevas, kui kahte hiidplaneeti lahutab vaid 0,1 kaarekraadi. Tegemist kuvatõmmisega Stellariumist

Päikesest päris kaugel tiirlevad ja seega silmale nähtamatud Uraan ja Neptuun on samuti terve sügise lõunakaares paistmas. Asuvad nad vastavalt Jäära ja Veevalaja tähtkujudes, kuid nende vaatlemiseks läheb kindlasti tarvis teleskoopi.

Tähesajud ja varjutused

Iga-aastastest suurematest meteoorivooludest, kus Maa satub läbima mõne komeedi või asteroidi poolt orbiidile maha jäetud rusupilve, on sügisel esindatud koguni neli. Neist kaks esimest, drakoniidid ja orionidiid, tipnesid vastavalt oktoobri esimesel ja kolmandal nädalal. Kaks järgmist, leoniidid ja geminiidid, teevad sama novembri ja detsembri keskel.

Leoniidide näol on tegemist perioodiliselt Päikesele läheneva komeet Tempel–Tuttle küljest pärineva materjaliga, mis on selle orbiidile küllaltki ebaühtlaselt jaotunud. Selle tulemusel võib see vool nähtavate meteooride langemistiheduse poolest väga suurel määral kõikuda. Näiteks ajalooraamatutesse kirjutasid leoniidid ennast 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane selline juhus leidis aset aastatuhandevahetusel, kui tunnis loendati ligi 3000 meteoori ning järgmist oodatakse 2029nda aasta paiku. Sellel aastal ennustakse selle tiheduseks aga suhteliselt tagasihoidlikud 15 meteoori tunnis ehk keskmiselt üks lask iga nelja minuti tagant. Leoniidid tipnevad 18. novembril ning nende radiant ehk taevaosa, millest meteoorid näivad välja kiirguvat, asub Lõvi (ehk Leo) tähtkujus.

Erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid tipnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt enamikest tuntumatest vooludest, mille taga on komeetide küljest lahtiaurustunud tolmuterad, põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon, mille tugevalt väljavenitatud orbiit toob seda korra iga aasta ja poole tagant Päikest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Sealse kuumuse mõjul asteroidi kivine pind mureneb ja pudeneb selle orbiidile laiali ning jõuab lõpuks “langevate tähtedena” meie planeedi atmosfääri. Geminiidide tunniarv on aastate jooksul üha suurenenud ning võib tänavu ulatuda kuni 160-ni tunnis. See teeb sellest ühe aasta kõige vaatemängulisema meteoorivoolu, mida ei sega sellel aastal ka Kuu. Voolu radiant asub Kaksikute (ehk Gemini) tähtkujus ja see on selge taeva olemasolul vaadeldav kogu öö.

2018. aasta foto langevast mitmevärvilisest geminiidist. Foto: Dean Rowe

Enne aasta lõppu saab meie planeedil ära näha ka kaks varjutust – üks kuu- ja üks päikesevarjutus, mis leivad aset vastavalt 30. novembril ja 14. detsembril. Paraku pole neist kumbki Eestist vaadeldav. Peamiselt Vaiksest Ookeanist, Ameerikast ja Aasiast näha oleva kuuvarjutuse puhul sellest väga kahju polegi, sest tegemist on niinimetatud poolvarjulise kuuvarjutusega, mille jooksul tumeneb Kuu pind vaid õige pisut. Seevastu Lõuna-Ameerika lõunatippu läbivat täielikku päikesevarjutust tahaks näha küll. Reisipiirangute poolt kodumaale kammitsetud varjutustekütid saavad seda aga ilmselt jälgida ka mõne otseülekande vahendusel. Mitte, et see sama oleks.

Kuu faasid

November

• viimane veerand 8. november, kell 15.46
• vanakuu 15. november, kell 7.07
• esimene veerand 22. november, kell 6.45
• täiskuu 30. november, kell 11.30

Detsember

• viimane veerand 8. detsember, kell 2.36
• vanakuu 14. detsember, kell 18.16
• esimene veerand 22. detsember, kell 1.41
• täiskuu 30. detsember, kell 5.28

Astronoomiaklubi astrofoto: Veenus Plejaadides

Tänane Veenuse ja Plejaadide sõbrapilt tuli siis selline.

Astronoomiaklubi astrofotod: Veenus ja Plejaadid

Kuigi tänane ilm Veenuse suhteliselt haruldase ülemineku nägemist üle Plejaadide (M45) kõikjal Eestis ei soosinud, tekkis vähemalt Tõrva kohale kella 22 ajal pilvkattesse üks selgem auk, mille peale sai teleskoop rekordajaga üles seatud ja kiiresti mõned pildid tehtud. Tulemuseks pimestavalt särav planeet Taevasõela, Subaru või vahel ka Seitsmeks Õeks nimetatud täheparve esiplaanil.

Teleskoobi kitsa vaatevälja tõttu pääsesid koos Veenusega pildile vaid kuus "õde" - Atlas, Pleione, Alcyone, Merope, Maia ja Electra. Vaatamata seitset õde lubavale nimele on neid seal terava silma omanikule näha veel kolm - Sterope, Taygeta ja Caleano. Nende täpsemat asetust näeb lisatud kaardilt. Korralik teleskoop tuvastab M45 puhul muidugi veel sadu nimetuid, kuid sama sünnilugu jagavaid sõsartähti.

Et Kuu oli ka väljas, siis sai ka teda korraks klõpsutatud.

Veenus tuleb Plejaadide ette

Täna, homme ja ülehomme võib selge taeva olemasolul näha huvitavat ja suhteliselt haruldast vaatepilti, kus õhtuti läänetaevas särav Veenus läheb üle Plejaadideks nimetatud hajusparve. Tänu planeedi suurele heledusele võib selle taga ja kõrval asuvat parve olla silmaga raske eristada, aga binokli või teleskoobiga peaks seda hästi näha olema.

Veenuse lähipäevade asukoht Plejaadide suhtes.

Kuigi viimastel nädalatel tähistaevast jälginutele võib olla jäänud mulje, et Veenus on õhtu-õhtult Plejaadidele lähemale nihkunud, on tegelikult toimunud vastupidine liikumine. Maa lakkamatu tiirlemise tõttu ringikujulisel orbiidil ümber Päikese on tähistaevas ennast näiliselt lääne poole keeramas. Samal ajal nihkub lääne poole ka Veenus, mis suundub peale eelmise nädala elongatsiooni meie ja Päikese vahelt läbi. Kuna aga Maa ja Veenuse vaheline asetus muutub võrreldes tähistaeva nihkumisega aeglasemas tempos, tekib illusioon nagu liiguks pigem planeet.

Kuigi Veenus ja Plejaadid tunduvad üksteisele lähedal asuvat, on nende omavahelised kaugused väga erinevates mastaapides. Veenus asub meist hetkel peaaegu 100 miljoni kilomeetri kaugusel, aga täheparv ligi 450 valgusaasta kaugusel.

Viimati juhtus selline üleminek kaheksa aastat tagasi ja juhtub uuesti kaheksa aasta pärast. Selle põhjuseks Veenuse ja Maa tiirlemisresonants, kus iga Maa 8 aasta (tiiru) tagant teeb Veenus peaaegu täpselt 13 tiiru ümber Päikese.

Aprillitaeva ülevaade 2020

Esimene täispikk kevadkuu, aprill, toob endaga kaasa üha pikemad päevad ja lühemad ööd. Kui muidu oleks selle üle põhjust ainult rõõmu tunda, siis astronoomiahuvilisi tabab seda fakti teadvustades kerge kurbusenoot. Jääb ju nüüd vähem aega taevast uurida ja lisa tuleb ilmselt näpistada väärtuslikust uneajast.

Asja ei tee paremaks märtsi lõpus tunni võrra edasi nihutatud kronomeeter, mis lõikab õhtutest pimedat aega otsekui noaga ära. Kuigi loodusel on meie kelladest sügavalt ükskõik ja taevas ise ometigi ei muutu, nihutab keeratud kell tähistaevast unerütmide mõttes tund aega tagasi. Näiteks aprilli keskpaigas südaööl paistev taevas on umbes selline, nagu ta oli märtsi lõpus. Ainult mitte nii pime.

Sellel põhjusel soovitame tutvuda meie märtsitaeva ülevaatega, sest kellaaegadest kinni pidava vaatleja jaoks neil väga dramaatilist erinevust pole. Küll aga võib juba aprillitaevasse ilmuda üks kauge külaline, mille sarnast pole siitmailt pea veerand sajandit nähtud. Sellest räägime natukene hiljem. 

Tõusud ja loojangud

Kiirelt üle korrates võib märkida, et aprilli keskpaigas on südaöödel lõunataevas paistmas Neitsi, Lõvi, Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Läänetaevasse loojuvad talvised Sõnni, Orioni ja Ükssarviku tähtkujud ning ida pool tõusevad kõrgemale Maokandja, Herkulese, Lüüra ja Luige tähtkujud. Neist kahes viimases asuvad heledad tähed Veega ja Deeneb, kuuluvad suve tulekut ennustavasse Suvekolmnurka, mille viimane liiga Altair (Kotkas) jääb sellel ajal veel horisondi alla. 

Aprillikuine Linnutee vaatega Põhja. Foto: Gary Woodburn

Linnutee helendav trass paistab aprilli südaöödel peaaegu horisontaalselt madalal põhjataevas, millega koos on suhteliselt halvasti vaadeldavaks muutunud selle sees asuvad arvukad hajusparved ja udukogud. See-eest on vaade väga hästi avatud meie Linnutee koosseisu kuuluvate kerasparvede ja sellest kaugel väljaspool asuvate teiste galaktikate suunas.

Kuna vaatamisväärsemate galaktikate nimed, tähised ja umbkaudsed asukohad leiate märtsitaeva kokkuvõttest, ei hakka me neid siin kõiki uuesti üle kordama. Pigem võiks neist tuntumatest natukene pikemalt rääkida, sest nende ehituse ja ajaloo mõistmiseks ainult läbi teleskoobi vaatamisest ei piisa. Samas annab see nende nägemisele hoopis teise mõõtme. Kerasparvede kohta, millest ilusamad on tegelikult ka aprillis juba kõrgel lõunataevas paistmas, räägime lähemalt mais.

Galaktikad

Keegi ei vaidleks ilmselt vastu, et meie taeva vägevaim galaktika on Andromeeda (M31), mis asub meist kosmilises mõttes kiviviske kaugusel ja on nähtav isegi palja silmaga. Paraku on tema, kui ka kauguse mõttes järgmine Kolmnurga galaktika (M33), aprillis liialt madalale põhjakaarde vajunud. Õnneks leidub meie Linnutee naabruskonnas veel ohtralt teisigi heledaid galaktikaid, mille ilu nautimiseks soovitame kasutada võimalikult suure läbimõõduga teleskoopi. Teine võimalus on neid kaameraga jäädvustada, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu. Järgnevalt mõnest tuntumast nende hulgas.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi all asub M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi "kukkunud" andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.

M51 ehk Veekeerise galaktika pildistatuna märtsis Türilt. Foto: Taavi Uibo

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Suure Vankri tiputäht Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga (see mille kõrval on nn. Hunt) peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt tuhmim. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on kusagil kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte ja kuumade täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10 tollise teleskoobiga.

M101 ehk Tuuleratta galaktika Foto: Viljam Takis/Lüllemäe observatoorium

Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare - Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurse galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümne kordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8 tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.

M82 ehk Bode galaktika (foto: Raivo Hein) ja M81 ehk Sigari galaktika (foto: Ken Crawford)

Berenike Juustes on aprillis parim aeg vaadelda ja pildistada spiraalgalaktikat NGC 4565, mida kutsutakse vahel ka Nõela galaktikaks. Sellise nime on see teeninud väga lihtsal põhjusel - teleskoobiga vaadates paistab see otsekui pikk peenike nõel, mis on keskelt natukene paksem. Oma suhtelise läheduse tõttu (umbes 40 miljonit valgusaastat) on see üks parimaid näiteid spiraalgalaktikast külgvaates. Astronoomidel on põhjust arvata, et oma ehituselt ja suuruselt võib see olla väga sarnane Linnuteele.

NGC 4565 ehk Nõela galaktika. Foto: Viljam Takis/Lüllemäe observatoorium

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on aprillis selle vaatlemiseks parim aeg paar tundi enne - ja pärast südaööd.

M104 ehk Sombreero galaktika. Foto: Raivo Hein

Komeet!

Nagu eelnevalt mainitud võib põhjapoolkeralastel juba aprillis olla võimalus näha üht kauget ja kauaoodatud külalist. Jutt käib komeedist. Nimelt on möödunud aasta detsembris avastatud komeedi C/2019 Y4 (hüüdnimega Atlas) heledus viimastel nädalatel hüppeliselt kasvanud. See annab lootust, et lähikuudel võib sellest saada tõeliselt vägev ja silmaga nähtav sabatäht, mille sarnast pole põhjapoolkeral nähtud pea veerand sajandit.

Aprilli alguses paistab Atlas meile Suure Vankri ja Kaelkirjaku tähtkujude vahel ning nihkub esialgu üsna aeglaselt Perseuse poole. Päikesele lähemale jõudes selle näiv kiirus kinnistähtede suhtes kasvab ning mai lõpus, kui see saavutab oma lähima punkti Päikesele (periheeli), peaks see paistma kusagil Perseuse alumises servas. Sellel hetkel asub ta Päikesest vaid mõnekümne miljoni kilomeetri kaugusel.

Kuigi komeetide heleduse prognoosid on kaugel täppisteadusest, on erinevad allikad välja käinud väga lootusrikkaid hinnanguid. Need algavad õhukese noorkuu sirbiga võrreldava heledusega ja lõppevad ülioptimistlike lubadustega, et Atlas hakkab mais särama Veenusest heledamalt. Realistlikumalt peaks see jääma kuhugi taeva heledaimate tähtedega võrreldavatesse piiridesse. Igal juhul peaks Atlast juba aprillis silmaga näha olema ja mais oleks raske pika sabaga komeedist madalal põhjataevas mööda vaadata.

Sellisena paistis 1997. aasta Hale-Bopp komeet Inglismaal Stonehenge varemete kohal. Foto: John Goldsmith 

Atlasel hoitakse tulevastel nädalatel kindlasti pingsalt silma peal, sest alati eksisteerib võimalus, et see võib Päikesele lähenedes puruneda ja aurustuda. Sellisel juhul jääb selle tähelend üürikeseks. Kui aga mitte, siis arvutuste kohaselt on Atlase orbiit peaaegu paraboolne, mis tähendab, et peale meie kodukandi külastamist lennutatakse see kaugele päikesetagustele maadele, kust see ei naase ligi 6000 aastat.

Komeedid on peamiselt jääst ja tolmust koosnevad taevakehad, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt. Omavahelise gravitatsioonilise nügimise käigus kukuvad mõned neist aeg-ajalt Päikesele lähemale, kus nad hakkavad soojuse mõjul aurustama. Selle käigus tekib paari kilomeetrise läbimõõduga asteroidi ümber tohutu gaasiümbris, mida nimetatakse koomaks ning mille taha "puhub" Päike sadu tuhandeid kilomeetreid pika saba või sabad.

Planeedid ja üks meteoorivool

Nagu märtsis paistavad ka aprilli hommikutaevas reas punane planeet Marss, hiiglaslik Jupiter ja rõngastatud Saturn. Nende vaatlemiseks tasub tõusta tund enne Päikest ning vaadata madalale kagu suunas. Samamoodi on õhtutaevas endiselt säramas meie sõsarplaneet Veenus, mille heledus on võrreldes märtsi lõpunädalaga mõnevõrra langenud, kuid on endiselt tähistaeva heledaim "täht".

Aprilli esimesel nädalavahetusel leiab aset suhteliselt haruldane ja huvitav nähtus, kus Veenus näib Plejaadide täheparvest peaaegu otse läbi sõitvat. Tegelikult "sõidab" muidugi Maa ümber Päikese ja sellega koos näiliselt siit nähtav tähistaevas. Kuna Maa ja Veenuse omavaheline asetus muutub võrreldes tähistaevaga aeglasemas tempos, jääbki mulje nagu liiguks Veenus selle suhtes läänest itta. Parim hetk nende "kohtumist" näha on 4. aprilli õhtul.

Veenus liikus Plejaadide eest läbi viimati 2012. aastal

Naljakuuga saab läbi ka pea kolmekuune meteoorivooolude põud, kui 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul tipneb Lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Vega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 20 tunnis.

Kuu faasid

• Esimene veerand:  1. aprill kell 13.21,
• täiskuu: 8. aprill kell 5.35 (superkuu),
• kolmas veerand: 15. aprill kell 1.56,
• noorkuu 23. aprill kell 5.26.