Ööteavas särab aastakümnete vägevaim vaade Marsile

Selgetel õhtutel on paljud kindlasti märganud idataevas üht heledat punakat tähte, mis näeb esmapilgul välja kui mobiilimasti tuli. Tegemist pole aga mitte mõne heledama tähe, vaid planeet Marsiga, mille eelseisev vastasseis tõotab tulla Eesti vaatlejate jaoks aastakümnete vägevaim.

Kui enamuse ajast on Rooma sõjajumala järgi nime saanud Marss meie jaoks päevases taevas nähtamatu või ripub tagasihoidliku punaka tähena madalal horisondil, on ta viimastel kuudel asunud öötaevas üha kõrgemaid kaari tegema. Ka tema heledus on nüüdseks selline, et teistest taevakehadest saavad talle selles osas vastu vaid Päike, Kuu ja Veenus. Heleduse ja nähtavuse kasvu taga peitub eelseisev sündmus, mida astronoomias tuntakse vastasseisuna ning mis Marsi puhul toimub iga kahe aasta ja mõne nädala tagant. Kusjuures punase planeedi vastasseisud erinevad üksteisest nagu öö ja päev, seda eriti Eestis asuva vaatleja jaoks.

Rosetta sondi värvifoto Marsist 2007. aastal, kui ta kasutas planeedi gravitatsiooni oma kursi korrigeerimiseks.

Vastasseisuks või võõrapäraselt ka oppositsiooniks nimetatud sündmus tähistab hetke, mil Päike, Maa ja sellest kaugemal tiirlev planeet asuvad ühel joonel. Maa pealt vaadates tähendab see seda, et planeet asub meie taevas Päikesest 180 kraadi teisel pool. Näiteks kui südaöösel (suveajas umbes pool kaks) võime me ette kujutada, et Päike asub mitukümmend kraadi põhjahorisondi taga, siis parasjagu vastasseisus asuv planeet paistab samal ajal mitukümmend kraadi lõunahorisondi kohal. Nii saavad meile erinevatel aegadel paista kõik Maast kaugemal tiirlevad planeedid ehk Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Marss. Kusjuures neist viimane on selles nimekirjas erandlik, kuna erinevalt iga-aastasest vastasseisudest teiste loetletud planeetidega, näeme me Marssi öises lõunataevas kord kahe aasta ja mõne nädala tagant. Selle põhjuseks tema liikumiskiirus ümber Päikese. Nagu me kõik teame kulub Maal ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese 365 päeva. Marsil kulub selleks aga 687 päeva ehk peaaegu kaks korda rohkem. Et gaasihiidude Jupiteri ja Saturni ning niinimetatud jäähiidude Uraani ja Neptuuni aastad on oluliselt pikemad, jõuame me neile Maaga igal aastal orbiidil järele. Marsi puhul peab aga Maa tegema kaks tiiru, enne kui planeedid taaskord ühele joonele satuvad.

Tihti aetakse vastasseis sassi hetkega mil kahe planeedi vaheline kaugus on aasta väikseim, kuigi tavaliselt lahutavad neid mõned päevad. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ühegi planeedi orbiit ei ole täiuslikult ringikujuline vaid pigem väljavenitatud ringi meenutav ellips. Nii võivad planeedid üksteisele lähimas punktis ära käia enne või pärast vastasseisu. Näiteks seekord on Maa ja Marsi vaheline kaugus väikseim 6ndal oktoobril, aga vastasseis ise toimub alles 13ndal.

Miks nii eriline?

Marsi orbiit on võrreldes Maaga väga lopergune, asudes Päikesest periheelis ehk lähimas punktis 207 miljoni kilomeetri kaugusel ja afeelis ehk kaugeimas punktis 249 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on koguni 42 miljonit kilomeetrit. Maa puhul on sama arv vaid 5 miljonit kilomeetrit. Selline kõikumine seletab ühtlasi ära, et miks meie vastasseisud punase planeediga üksteisest väga olulisel määral erinevad. Võib ju Marss sellel hetkel meist asuda 55 miljonist kilomeetrist kuni 102 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on pea kahekordne.

Sellel aastal asub Marss meile 3. oktoobril 62 miljoni kilomeetri kaugusel, mis on keskmisest oluliselt lähemal. Mitte küll nii lähedal kui kaks aastat tagasi, kui see oli meist 57 miljoni kilomeetri kaugusel ja 2003. aastal kui vahemaa kahe planeedi vahel oli viimase 60 tuhande aasta väikseim - 55 miljonit kilomeetrit.

Kui Marss oli meile kõigest paar aastat tagasi lähemal, siis mis teeb õigupoolest tänavuse vastasseisu nii eriliseks? Aus vastus on, et ega näiteks lõuna pool asuvate vaatlejate jaoks väga ei teegi. Meie elame aga "kõrgel" Eestis, kus Marsi vaatlemine suuremate vastasseisude ajal on enamasti raskendatud. Asi selles, et Marsi soodsaimad vastasseisud leiavad aset iga 15 ja 17 aasta tagant. Paraku juhtuvad need ajale, mil Eestis on parasjagu suvi ja Marss taevas väga kõrgele ei tõuse. Meenutagem enne kirjutatut, et vastasseisu perioodil asub Marss Päikesest 180 kraadi teisel pool. See tähendab, et kui Päike öösel väga sügavale horisondi taha ei sukeldu, ei saa ka vastasseisus viibiv planeet samal ajal horisondist väga kõrgele tõusta. See tähendab, et kõige kehvem aeg mistahes planeedi vastasseisu Eestist vaadelda on suvine pööripäev ja kõige soodsam talvine pööripäev. Praegune sügisesest pööripäevast hilisem aeg on seega suhteliselt soodne.

Joonis Marsi vastasseisudest Eestis asuva vaatleja jaoks. Horsiontaalsel teljel on kujutatud vastasseisude aega, vertikaalsel planeedi kõrgust horisondist nähtuna Tartust. Punakate ketaste suurus vastab proportsionaalselt planeedi näivale läbimõõdule meie taevas. Autor: Üllar Kivila

Kaks aastat tagasi, kui Marss asus meile küll lähemal, asus ta Maaga vastasseisu juuli lõpus ning tema maksimaalne kõrgus horisondist oli vaid pisut üle 7 kraadi. Tänavu on sama arv 37 kraadi. (Kui küsida, et kui kõrged need kraadid taevas paistaksid, siis üheks heaks sõna otseses mõttes rusikareegliks on kasutada enda väljasirutatud rusikat mille laius vastab umbes kümnele kraadile). 30 lisakraadi tähendavad, et kui 2018. aastal ei olnud Marsil ka kõige soodsamal ajal Eestist praktiliselt mingeid pinnadetaile näha, siis sellel aastal on see täiesti võimalik. Oleme ju madalamal paistvat planeeti sunnitud tahest tahtmata vaatama pikuti läbi Maa atmosfääri, milles hõljub muuhulgas segavat tolmu, tuhka ja veeauru. Sellisel juhul ei loe kui võimas on meie teleskoop - udust laiku suurendades näeme me lihtsalt suuremat udust laiku. Mida kõrgemal on aga objekt, seda õhem on atmosfäär meie ja selle vahel ning vaade planeedile on oluliselt selgem.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis asuva vaatleja jaoks on tänavune Marsi vastasseis viimaste kümnendite optimaalseim. Näiteks kahe aasta pärast detsembris kerkib Marss Eesti taevas veelgi kõrgemale (umbes 57 kraadi), kuid selle kaugus on võrreldes tänavusega peaaegu 20 miljonit kilomeetrit suurem. Sellest järgmisel (2025. aasta jaanuaris) on ta eelmisega enam vähem sama kõrgel, aga tublisti kaugemal ja nii edasi. Alles 2035. aasta septembris tõuseb ta taaskord meie taevas umbes 30 kraadi kõrgusele, asudes meist siis kõigest 56 miljoni kilomeetri kaugusel.

Kuidas vaadelda?

Marsi leidmisega tähistaevast ei tohiks sellel sügisel raskusi olla. Paiknedes Kalade tähtkujus tõuseb ta tulevatel nädalatel idakaarest samal ajal kui Päike loojub ehk kusagil seitsme paiku. Hilisõhtuks on ta juba umbes 30 kraadi kõrgusel kagutaevas ja astronoomiliseks südaööks (poole kahe ajal öösel) otse lõunas. Silmnähtavalt punaka värvuse ja kõiki tähti ületava heleduse poolest on teda raske millegi muuga segi ajada. Meie õhtu ja öötaevasse jääb Marss veel mitmeks kuuks, kuigi peale vastasseisu möödumist hakkab tema kaugus kiiresti kasvama ja heledus langema.

Marss läbi Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobi. Foto on tehtud läbi 203/1200mm Newtoni+2xBarlow. Töötlusele läks umbes 3000 kaadrit - PIPP, Autostakkert(3xdrizzle), Registax, PS. Fotokas Nikon D5600. 27. september, kell 1, Tõrvas

Marsi lähemaks uurimiseks tasub kindlasti kasutada teleskoopi ja suhteliselt võimast suurendust. Enamikes binoklites jääb planeediketas paraku liialt pisikeseks. Aga kui taevas selge ja planeet oma kõrgeimas punktis, võib ta punakal-pruunil pinnal märgata tumedamaid alasid ja lõunapoolust katvat valget polaarmütsi. Siinkohal ei tasuks vaatlejal langeda samasse meelepettesse, nagu näiteks itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli ja ameerika astronoom Percival Lowell, kes uskusid vastavalt 1877. ja 1894. aastate suurte vastasseisude ajal Marsi pinnal nägevat keerukat kanalite võrgustikku. Neist viimane oli elu lõpuni veendunud, et tegemist on Marsil asuva tsivilisatsiooni meeleheitliku püüdlusega niisutada oma kõrbestunud põlde poolustelt pärineva sulaveega. Alles 20. sajandi esimeses pooles tehtud vaatlused võimsamate teleskoopidega tõestasid selle olevat tühipalja soovmõtlemise.

Marsi vastasseisudel on lisaks silmailule ka praktilisi eeliseid. Nimelt on kahe planeedi väike kaugus parim aeg Marsile kõiksugu sondide ja kulgurite toimetamiseks. Ka määramatusse tulevikku planeeritud mehitatud marsilennud stardivad kindlasti paar kuud enne mõnd suuremat Marsi vastasseisu. Sellel aastal kasutasid soodsat aega ära koguni kolm riiki - USA, Araabia Ühendemiraadid ja Hiina - kelle missioonid startisid kõik juuli teises pooles ja peaksid kohale jõudma järgmise aasta esimestel kuudel. Neist esimene kavatseb punase planeedi pinnale maandada järjekordse kulguri nimega Perseverance (Visadus) ja kopterdrooni Ingenuity (Leidlikus), teine üritab lisaks Marsi orbiidile jäävale sondile maandada seal oma kulgurit Tianwen-1 (Küsimus taevale) ja kolmas lepib esialgu vaid orbiidile asuva sondiga, mis kannab lakoonilist Emiraatide Marsimissioni nime. Neist kahe viimase riigi on tegemist nende esimeste missioonidega teisele planeedile. Igal juhul tasub mõnel õhtul nende sihtmärgi suunas vaadata ja pöialt hoida.