Jupiter läheb viivuks Kuu taha

Täna, 17. mail umbes kella poole viie ajal õhtul saab Eestist, Põhja-Euroopast ja suuremast osast Põhja-Ameerikast näha, kuidas vaid kusagil 5% valgustatud Kuu libiseb ette planeet Jupiterile. Taolist sündmust tuntakse astronoomias okultatsiooni või eestipäraselt varjamisena. Kuna seekordne varjamine leiab aset päevases taevas, on seda meie maalt suhteliselt keeruline tunnistada. Seda isegi juhul kui muidu võrdlemisi pilvisesse taevasse mõni selgem auk sisse juhtub. Nimelt peaks sündmust vaatlema ideaalis teleskoobiga, kuid Kuu väga õhukene sirp teeb selle leidmise taevas üsna keeruliseks. Võime vaid öelda, et varjamise alguse ajal (16:30 pluss-miinus mõned minutid erinevates Eesti nurkades asuvate vaatlejate jaoks) asub Kuu peaaegu otse läänes ning kusagil 17-18 nurgakraadi kõrgusel. Silmaga kraadide mõõtmise teeb lihtsamaks kui meeles pidada, et väljasirutatud rusikas on keskmiselt 10 nurgakraadi laiune. Nii saab kompassi abil Kuu asukoha enam-vähem kindlaks teha ning otsinguid näiteks binokli või teleskoobiga jätkata. Niinimetatud Go-To teleskoobid, mis õigesti üles seatuna leiavad objekti taevast üles iseseisvalt, oleks antud juhul kõige parem variant.

Kaader Jupiteri varjamisest Kuu poolt 2012. aasta jõulude ajal. Autor: Rafael Defavari

Kuidas mõõta näo ette välja sirutatud käe abil nurgakraade.

Kui Kuu on saadud "kaadrisse" ja fookusesse, siis võib võimsama suurenduse abil näha, kuidas veidi triibuline Jupiter tasapisi kuusirbi alumise vasaku ääre taha kaob. Eriti hea vaatlus- ja/või fototehnika olemasolul võib Jupiteri pinnal näha kahe selle hiidkuu (Io ja Europa) varju, mis meie vaatenurgast parasjagu planeedi ja meie vahelt läbi liiguvad. Ehk siis varjamine ja topeltüleminek korraga! Tagasi Kuu tagant välja ilmub Jupiter umbes tund hiljem, kuigi kuna Kuu valgustamata pinda me päevases taevas ei erista, näib planeet nihkuvat välja nähtamatu ääre tagant. Pildimasinad tulevad sellise vaate jäädvustamiselt kindlasti abiks.

Hope marsisondi möödalend Deimosest

Aprillis sooritas Ühendemiraatide marsisond Hope lähedase möödalennu Marsi pisikuust Deimosest. Tegemist on kahest Marsi kuust väiksemaga, mille mõõdud on vaid 15x12x11 kilomeetrit. Teise ja suurema kuu Phobose mõõtmed on 27x22x17 kilomeetrit. Kui Marss on oma nime saanud rooma sõjajumala järgi, siis selle kaaslased on nimetatud kreeka sõjajumal Arese poegade Phobose ja Deimose järgi, kes olid vastavalt hirmu ja paanika ning õuduse jumalad.

Deimose "tagumine külg".

Hope sondi vaade 100 kilomeetri kauguselt Deimosele ja ligi 24 tuhande kilomeetri kauguselt Marsile.

Hope poolt sooritatud temperatuuri mõõtmised.

Hope on Marsi globaalset kliimat ja ilmastikku uurides planeedi ümber tiirelnud juba enam kui kaks aastat. Selle võrdlemisi kõrge orbiit (lähimas punktis 20 000 kilomeetrit ja kaugeimas 43 000 kilomeetrit) tähendab, et Marsist vaid keskmiselt 9300 kilomeetri kaugusel tiirleva Phobosega selle tee ristuda ei saa. Küll aga avanes pisikese korrektuuriga trajektooris Hopel võimalus lennata vaid 100 kilomeetri kauguselt mööda Deimosest, mis tiirleb Marsist 23 500 kilomeetri kaugusel. See on lähim möödalend peale seda kui USA Viking 2 missioon sellest 1977. aastal 30 kilomeetri kauguselt möödus.

Hope kasutas juhust ning klõpsast pisikuust mitukümmend fotot, mõõtis selle koostist ja pinnatemperatuuri. Sarnaselt meie Kuule, pöörleb ka Deimos ümber oma telje samas tempos, kui see sooritab ühe tiiru ümber oma emaplaneedi - ühesõnaga vaatab Marsi poole alati üks ja sama Deimose külg ehk see on planeedi suhtes loodeliselt lukustunud. Hopel avanes seega võimalus jäädvustada esmakordselt Deimose "tagumist külge". Kuu koostise kindlaksmääramisel selgus, et see on tehtud Marsile väga sarnasest materjalist. Kaua on arvatud, et Marsi kuud kujutavad endast planeedi poolt enda orbiidile haaratud asteroide, kuid selliste andmete valguses hakatakse üha enam kalduma arvama, et need võisid tekkida mingi ammuse kokkupõrke tulemusel, mis lennutas Marsist selle orbiidile piisavalt materjali, millest kogunesid lõpuks kokku tänapäevased kuud. Ehk siis Phobose ja Deimose sünd võib olla väga sarnane meie Kuu päritolule.

Kuusatelliit Danuri ja selle kaamera

Eelmise aasta augustis startis Kuu orbiidile Lõuna-Korea esimene kuusatelliit Korea Pathfinder Lunar Orbiter (lühidalt KPLO), mida kutsutakse ka Danuriks*. Olles eelkõige Korea kosmoseprogrammi tehnoloogiliseks demonstratsiooniks, on Danuri praktiliseks missiooniks luurata Kuu pinnal välja ressursid, mida tulevikus näiteks mehitatud missioonide käigus vaja võib minna või mida sealt isegi ideaalis kaevandada võiks. Need ressursid on veejää, uraan, räni ja heelium-3 isotoop. Neist viimane kujutab endast heeliumi stabiilset ja "kerget" isotoopi, mille tuum koosneb kahest prootonist ja ühest neutronist. Heelium-3 tekib erinevate tuumareaktsioonide käigus ning miljardite aastate jooksul on päikesetuul Kuu pinda sellega rikastanud. On pikalt spekuleeritud, et heelium-3 oleks ideaalne tuumkütus tuleviku fusioonreaktorites, kuna erinevalt paljudest teistest materjalidest ei teki selle ühinemise käigus neutroneid, mis muudaksid reaktori radioaktiivseks.**

Danuri fotokompositsioon Kuult näha olevatest maafaasidest.

Üheks Danuri huvitavamaks instrumendiks on selle pardal olev DarkCami nimeline kaamera, mis põhineb 2009. aastast Kuu orbiidil veetnud Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) kaameral, kuid on viimasest kuni 800 korda tundlikum. Tänu sellele suudab DarkCam jäädvustada isegi selliseid Kuu poolustel asuvaid kraatreid, kuhu ei paista mitte kunagi otsene päikesevalgus. Ühtlasi on taolised kraatrid parimaks paigaks, kust võiks eest leida veejääd, mida näiteks alalised mehitatud kuubaasid hädasti vajaksid. Seega on DarkCami üheks tähtsaks ülesandeks kaardistada taoliste kraatrite pimedad põhjad, kus võivad tulevikus inimesed ringi sõita ja kõndida.

All mõned fotod, mida DarkCam on siiani Kuult jäädvustanud. Kuigi fotodel paistab otsekui tavaline päikese poolt valgustatud kuupind, on need tehtud tegelikult inimsilmale täiesti pimedates oludes. Polaarkraatrite puhul (kuhu päike kunagi ei paista) heidavad varje kraatritippudelt peegeldunud valgus ja mingil määral ka kaugete tähtede kuma.

10 kilomeetrise läbimõõduga Wichmanni kraater Tormide ookeanis (Oceanus Procellarum).

Kuu lõunapooluse lähedal asuva 21-kilomeetrise läbimõõduga Shackletoni kraatri siseserv. Tegemist on ühe võimaliku maandumispaigaga Artemis 3 missioonile. Noolega on näidatud ühe kraatriservast alla veerenud kivirahnu poolt jäetud rada. All servas mõõtkava.

4,6 kilomeetrise läbimõõduga Marvini kraater, mis asub Kuu lõunapoolusest 26 kilomeetri kaugusel, on veel üks võimalikest Artemis 3 maandumispaikadest. Siin on näha Danuri fotot tervest kraatrist. Ülevalgustatud ala on päikese poolt valgustatud, ülejäänud ala viibib pilkases pimeduses. DarkCam suudab seda aga sellele vaatamata pildistada.

Lähivõte Marvini kraatri siseservast.

*nimi Danuri tuleb korea keeles sõnade dal (달), mis tähendab Kuu ja nurida (누리다), mis tähendab nautima, ühendamisest.

**2009. aasta suurepärase ulmefilmi Moon (Kuu) sisu tiirles ümber mehe, kelle ülesandeks oli hoolitseda kuubaasis heelium-3 kaevandamise ja Maale transportimise eest. Kui pole näinud, siis soovitame.

New Yersey elumajja sisenes meteoriit

Esmaspäeva lõunal tabas USA New Yersey osariigi Hopewelli alevikus üht elumaja tõenäoliselt meteoriit. Umbes 10x15 sentimeetrine kivi sisenes nähtavasti läbi maja katuse ühte magamistuppa, tabas tugeva jõuga täispuidust põrandat ja põrkus toas mitu korda ringi. Müra uurima läinud peretütar avastas toanurgast musta kivi, mida ta sellel hetkel pidas tavaliseks kiviks. Puudutusele olevat see olnud veel soe. Hetkel uurib politsei juhtumi asjaolusid ja praeguse seisuga pole kivi meteoriitne päritolu veel ametlikku kinnitust saanud.

Kui aga tegemist tõepoolest on meteoriidiga, siis võib see olla seotud eeta-akvariidide meteoorivooluga. Kuulsa Halley komeedi poolt maha jäetud rusupilvest põhjustatud vool leiab igal aastal aset aprilli teisest poolest kuni mai lõpuni.

Juhused kus meteoriit tabab ehitist, on võrdlemisi harvad. Aastas võib sellist asja üle maailma ette tulla kusagil pooltosin korda (seda siis teadaolevalt). Põhja-Ameerikas jõuab selliseid juhtumeid avalikkuse ette korra umbes iga kolme kuni viie aasta tagant. Näiteks 2021. aasta oktoobris sisenes 1,3 kilogrammine meteoriit läbi Kanadas asunud elumaja katuse ning tabas magava inimese kõrval patja.

Foto mustast august tehisintellekti abiga

2019. aasta aprillis avaldati esimene otsene foto mustast august (või õigemini selle vahetus ümbruses hõõguvast gaasist) hiidgalaktika M87 südames. Sellise vägitükiga sai hakkama Sündmuste Horisondi Teleskoobiks nimetatud ülemaailmsete raadioteleskoopide võrgustik, mille ühendatud võimsus lubas Hubble kosmoseteleskoobist ligi 2000 korda suuremat lahutusvõimet. Seda oli ka vaja, kuna 55 miljoni valgusaasta kaugusel M87 galaktika südames ja ligi seitset miljardit Päikese massi omav must auk on taevas umbes sama suur, kui meile paistaks Kuu pinnal lebav apelsin.

Vasakul 2019. aastal avaldatud Sündmuste Horisondi Teleskoobi vaade mustale augule M87 galaktika südames. Paremal sama foto töödeldud PRIMO masinõppe poolt.

M87 galaktika on meie kohaliku universumi suurimaid omataolisi. Pildil musta augu asukoht selles.

Kui suur on M87 südames asuva must auk võrreldes Päikesesüsteemiga.

Nüüd, neli aastat hiljem, töödeldi eelnevalt kogutud toorandmed läbi masinõppealgoritm PRIMO* poolt. Tegemist on spetsiaalse tarkvaraga, mille väljaarendajateks on Sündmuste Horisondi Teleskoobi meeskonda kuuluvad Lia Medeiros, Dimitrios Psaltis, Tod Lauer ja Feryal Ozel. PRIMO "treeniti" välja lastes sellel analüüsida enam kui 30 tuhandet kõrglahutuslikku simulatsiooni sellest kuidas meie parimate teoreetiliste teadmiste kohaselt gaas musta augu ümbruses käitub. Selle tulemusel sai PRIMO kauget musta auku "näha" oluliselt paremas resolutsioonis ning selle autorid kavatsevad sama tehnikat kasutada ka teiste Sündmuse Horisondi teleskoobi vaatluste töötlemisel.

* PRIMO - principal-component interferometric modeling

Tõrva Astronoomiaklubi dokumentaalfilmis

Eile käis Tõrva Astronoomiaklubi tegemisi jäädvustamas läti filmitegija Andris Gauja, koos oma rahvusvahelise meeskonnaga. Üle said vaadatud ja filmitud teleskoobid, kaamerad, fotomaterjali töötlev arvuti, paar järgmise põlvkonna huvilist ja veel viimaseid päevi tõeliselt pime kevadtaevas. Õhtu venis märkamatult pikale, nii nagu see ikka ootamatult heade sõpradega tutvudes ja aega veetes kipub olema.

Lühifilmi ennast saab näha enam-vähem täpselt aasta pärast Tartu 2024 Ellujäämise Kunstide Dokprogrammi raames. Esmalinastus saab toimuma Eesti astronoomia teaduslikult tuksuvas südames - Tõraveres.

Täname Andris Gaujat, tema meeskonda ja ootame nendega juba mõne kuu pärast taaskohtumist Astronoomiafestivalil 2023 - ehk selle suve kõige omanäolisemal festivalil, mis saab toimuma 9.-13. augustil (perseiidide meteoorivoolu tipuajal) Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses. Siseinfona võime öelda, et viis päeva ja neli ööd kestval koguperefestivalil on plaanis massilised teleskoobivaatlused, kosmilisetele radadele rändama viivad kontserdid, teaduslikud loengud, töötoad, saunad ja veel palju muud. Loetud päevade jooksul esialgse kava ja registeerumisvõimalusega täieneva lehe leiate siit: https://festival.astronoomia.ee/

Kui ikka üldse registreerimisega kannatada ei suuda, siis võib kirjutada otse Eesti Astronoomia Seltsile ja oma nimi varakult kirja panna - selts@astronoomia.ee

Senitundmatud struktuurid Väikeses Amburi tähepilves

USA hobiastronoom ja astrofotograaf Bray Falls on avastanud järjekordse objekti (või objektide kogumi), mille kohta seni igasugused andmed puudusid. Selleks säritas ta ligi 20 tundi Väikeseks Amburi tähepilveks (M24) kutsutud tähtede kogumit, mispeale ilmusid seal lisaks varasemalt tuntud supernoovajäänukile nähtavale omapärased sinakad filamendid. Avastajana otsustas Falls need nimetada "sinisteks spraitideks", kuna need meenutavad välimuselt vahel äikesepilvede kohal mesosfääris tekkivaid punaseid spraite. Kuna tähepilv ja selle sisemuses asuv ammune ja väheuuritud supernoovajäänuk SNR G013.3-01.3 asuvad meist ümmarguselt 10 000 valgusaasta kaugusel, peavad nähtavad spraidid olema mõõtmetelt tohutud. Foto haarab taevas umbes kolme täiskuu laiuse ala. Hetkel ei ole veel teada, mida taolised struktuurid endast kujutavad või kuidas need tekkinud on.

Täisresolutsioonis koos täpsemate andmetega näeb fotot siin: https://www.astrobin.com/hirvty/

Bray Fallsi animatsioon erinevatest fotol nähtavatest komponentidest.

Linnutee kõige hilisem supernoova - Cassiopeia A (Cas A)

Mõnikord väidetakse, et viimane supernoova meie galaktikas leidis aset 1604. aasta oktoobris, kui Maokandja tähtkujus süttis äkki pealtnäha üks väga hele uus täht. Ületades heleduse poolest (mag -2,5) kaugelt kõiki teisi tähti, oli see mitu nädalat silmaga eristatav isegi päevases taevas. Objekti ilmumist ja aeglast hääbumist kirjeldas Saksa matemaatik ja astronoom Johannes Kepler oma raamatus De Stella Nova (tõlkes Uuest tähest), mistõttu tuntakse supernoovat nüüdseks peamiselt Kepleri supernoovana. Massiivse tähe plahvatusest alles jäänud supernoovajäänukit - veel endiselt paisuvat ja helendavat gaasimoodustist - tuntakse tähisega SN1064.

Peaaegu kakssada aastat hiljem, 1948. aastal, avastasid inglismaal asuva Cambridge astronoomid Martin Ryle ja Francis Graham-Smith Kassiopeia tähtkujust ühe väga tugeva raadioallika, mida vaadeldi nähtavas valguses kaks aastat hiljem. Tegemist oli välimuselt Kepleri supernoovajäänukile sarnaneva paisuva gaasi- ja tolmutombuga, mis asub meist umbes 11 tuhande valgusaasta kaugusel. Võrdluseks asub SN1064 meist peaaegu kaks korda kaugemal. Supernoovajäänuki paisumiskiirust väga täpselt mõõdistades ja seda ajas tagurpidi modelleerides järeldasid astronoomid, et Cassiopeia A nime kandva objekti pidi tekitama supernoova, mis süttis Maalt vaadates kusagil 1670. - 1680. aastate vahel. Ehk siis aastakümneid peale kuulsat Kepleri supernoovat. Selleks ajaks olid teleskoobid juba leiutatud ja iga endast lugupidava astronoomi poolt kasutusse võetud ning supernoova asukoht Kassiopeia tähtkujus tähendas, et see oleks pidanud olema põhjapoolkeral öösiti hõpsasti vaadeldav (näiteks Eestist ei looju Kassiopeia kunagi). Tuletame meelde, et see süttis meile peaaegu kaks korda lähemal kui ülihele Kepleri supernoova. Ometigi ei leidu selle vaatlemise kohta tähistaevas peaaegu ühtegi ajaloolist allikat.

Kosmoseteleskoop Spitzeriga 2005-2008 aastal tehtud infrapunavaatlustega tuvastati supernoovat ümbritsevatelt kaugetelt gaasipilvedelt ammuse sündmuse valguskaja. Tegemist on sellise nähtusega, kus 11 tuhat aastat tagasi toimunud supernoova valgustab järk-järgult sellest kaugel eemal asuvaid tolmu-ja gaasipilvi. Fotole on erinevate värvidega märgitud erinevatel aegadel jäädvustatud vaatlused. Selle abil on leitud, et Cassiopeia A supernoova pidi olema võrdlemisi ebasümmeetriline.

Üheks võimalikuks erandiks võib olla, et Inglismaa kuninglik astronoom John Flamsteed katalogiseeris 1680. aasta 16. augustil selle lähistel rutiinsel vaatlusel ühe suhteliselt nõrga (mag +6) tähe. Selline objekt/täht oleks olnud silmaga nähtavuse piiril. Mõned pakuvad, et Cassiopeia A supernoova võis olla hoopis kirjanik Edward Matthewi poolt mainitud "päevane täht", mis olla taevas süttinud 29. mail 1630. aastal - päeval kui sündis inglise kuningas Charles II. Enamasti aga ajaloolised nõustuvad, et väidetavast sündmusest kolmkümmend aastat hiljem kokku pandud kirjeldus on tõenäoliselt poeetiline propaganda, mis matkib väidetava tähe ilmumist enne väidetava Jeesuse sündi.

Kindlate vaatluste puudumise seletamiseks pakuvad astronoomid, et supernoovast pärinev (nähtav) valgus neeldus tõenäoliselt tähtedevahelises tolmus või/ja oli supernoova põhjustanud täht ebatavaliselt massiivne ja selle küljest irdus eelnevalt ohtralt täheainet, mis moodustas kohe-kohe plahvatava tähe ümber valgust varjava "kookoni'. Igatahes võib öelda, et kui Kepleri supernoova oli viimane silmaga nähtav ja kindlalt vaadeldud supernoova meie galaktikas, siis Cassiopeia A on teadaolevalt kõige hilisem taoline plahvatus Linnutees.

Webbi foto suuremalt: https://stsci-opo.org/STScI-01GWQC2N0MCSM6PX1Z6A8FBYQM.png

Ülal nähtav värviline foto kuulub James Webbi kosmoseteleskoobile, mis vaatles meie jaoks endiselt 5000-6000 kilomeetrit sekundis paisuvat ja läbimõõdult 10 valgusaastat laia Cassiopeia A supernoovajäänukit mitmes erinevas infrapunakiirguse vahemikus. Need inimsilmale nähtamatud lainepikkused on foto tarbeks teisendatud erinevateks nähtavateks värvideks, millest igaüks kujutab erineva koostise ja temperatuuriga piirkondi supernoova poolt laiali paisatud plahvatuses. Näiteks punakad ja oranžid toonid üleval ja vasakul kuuluvad tähtedevahelisele tolmule, mida paisuv lööklaine suurel kiirusel rammides kuumutab. Sellest kestast seespool paistavad heleroosad filamendid ja sõlmed on plahvatanud tähest alles jäänud materjal, mis on rikastatud supernoova käigus sünteesitud raskematest elementidest, nagu hapnik, argoon ja neoon. Rohelisega näidatud piirkondi jäänuki keskel pole suudetud veel päris täpselt tuvastada ning nende keerukas struktuur on esialgu veel mõistatuseks.

Taolised supernoovade vaatlused lubavad astronoomidel mõista kuidas tekib tähtedevaheline tolm ning täpsemalt milliste protsesside käigus supernoovad universumit raskemate elementidega rikastavad. On ju kaltsium meie luudes ja raud meie veres (teiste elu tekkeks vajalike elementide seas) kunagi tekkinud just selliste kosmiliste plahvatuste käigus...

Astronoomiaklubi astrofoto: M63 ehk Päevalille galaktika

Eelmise nädala selged ja kuuvabad ööd pakkusid kodumaistele taevapiltnikele kauaoodatud vaateid tähtede- ja galaktikatevahelisse ruumi. Meie sihtmärgiks kahel sellisel ööl oli jäädvustada üht kaunist spiraalgalaktikat Jahipenide tähtkujus, mis kannab hüüdnime Päevalille galaktika (M63, NGC 5055) ning millele me oma teleskoopi ega kaamerat enne seda veel suunanud polnud.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../commons/a/ad/M63_final.jpg

Tegemist on meie Linnuteest umbes 30 miljoni valgusaasta kaugusel asuva ja suhteliselt vähelevinud helvespiraalgalaktikaga*, mis sisaldab umbkaudu 400 miljardit tähte. Seega on see Linnutee mõõtu või isegi veidi suurem. M63 avastati prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt 1779. aastal ning see oli üks esimesi omataolisi, mille puhul suutis Iiri astronoom Lord Rosse oma toona maailma suurima teleskoobi abil tuvastada spiraalstruktuuri.

Foto andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera ZWO ASI071MC Pro (projekt on ellu viidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 74x180sek(+50 flat, 50 dark flat, 60 dark), gain 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, DSS, Pixinsight.

*inglise keeles liigitatakse Päevalille galaktikat "flocculent spiral galaxy" ehk spiraalgalaktikaks, millel puuduvad konkreetsed spiraalharud. Meie tõlgiksime selle helvespiraalgalaktikaks. Teistsugune ja õige termin võib olla maetud kuhugi erialasesse kirjandusse...

Jaapani ispace ettevõte üritab esmakordset Kuul maandumist

Uus info: side maanduriga katkes vahetult enne eeldatud kontakti Kuu pinnaga, mis tähendab peaaegu kindlasti, et maandumine ebaõnnestus. Kahju.

Täna (25. aprillil) vähem kui tunni pärast üritab Kuul Atlase kraatris maanduda Jaapani ettevõtte Ispace maandur Hakuto-R M1 (Missioon1). Eduka maandumise puhul oleks tegemist esimese eraettevõtte poolt Kuu pinnani toimetatud missiooniga. Umbes 2,3 meetrit kõrge Hakuto-R startis detsembris Falcon 9 raketi pardal ning see kannab endaga kaht pisikest kulgurit. Nest esimene on kaherattaline ja umbes apelsini mõõtu ning see on väljaarendatud JAXA (Jaapani Kosmoseuurimise Agentuur), Jaapani mänguasjatootja Tomy Co ja Sony gruppi poolt. Teine nelja-rattaline kulgur nimega Rashid kuulub Araabia Ühendemiraatidele. Lisaks kaameratele on maanduri pardal pisikene tahkeaku, mille on kokku pannud Jaapani süüteküünalde tootja NGK ning mille eesmärgiks on uudset tehnoloogiat Kuu-oludes testida.

Eelmise nädala neljapäeval Hakuto-R pardalt tehtud foto, mis näitab Kuud ja selle poolt heidetud varju ligi 400 000 kilomeetri kaugusel asuvale Maale. Austraalia kandis oli sellel ajal vaadeldav päikesevarjutus.

Hakuto-R M1 maandumispaik asub kusagil 87-kilomeetrise läbimõõduga Atlase kraatris.

Hakuto-R M1 maanduri makett. Kõrgust on sellel kusagil 2,3 meetrit.

Nelja-rattaline kuukulgur nimega Rashid, mille ehitajaks on Araabia Ühendemiraadid.

JAXA, Sony ja Tomy Co poolt väljaarendatud minikulgur, mille suurust võiks võrrelda apelsiniga ning millel on mobiilsena kaks poolkera kujulist ratast.

Kui kõik läheb hästi, siis järgmine aasta stardib Kuu suunas juba Ispace teine missioon, mille eesmärgiks on sealsele pinnale toimetada ettevõtte enda poolt ehitatud kogukam ja keerukam kulgur. Siiani on suutnud Kuul edukalt maanduda vaid Nõukogude Liidu, USA ja Hiina kuumissioonid.

Otseülekannet maandumisest (mis peaks aset leidma Eesti aja järgi kell 19:40) saab vaadata siit:

Kuu ja Veenuse kohtumine päevases taevas

Tänane Kuu ja Veenus kohtumas päevases taevas (töötlusel sinine taevas kadus). Veenust oli siis ja on ka hetkel isegi silmaga näha. Vaadata tasub siis õhukesest kuusirbist alla poole ja paremale. Õhtuks on Kuu Veenuse juurest juba kaugemale triivinud, kuid asuvad siiski üksteisele võrdlemisi lähedal.

Foto on tehtud läbi Orion 8" Astrograph teleskoobi, kaameraks ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). PIPP, Pixinisght, PS.

Päikesevarjutus kosmosest

Neljapäevane päikesevarjutus Austraalia kohal nähtuna NASA Deep Space Climate Observatory (DSCOVR) poolt. 2015. aastal tööd alustanud satelliit asub Maast umbes 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel tasakaalupunktis L1, kust nähtuna on Maa pidevalt Päikese poolt täielikult valgustatud (välja arvatud varjutuste ajal).

Astronoomiaklubi astrofotod: Päike ja plekid (2022 aprill)

Täna hommikul sai peaaegu teisel pool maakera näha haruldast hübriidpäikesevarjutust (teatud kohtades rõngakujuline, teatud kohtades täielik). Läbi Maa me kahjuks oma teleskoobiga vaadata ei saa, aga lõuna ajal saime vaadelda ja pildistada seda sama Päikest, mille eest Kuu mõned tunnid varem minema libises.

Tähepinnal on näha arvukad plekid, mis muutuvad Päikese umbes 11-aastase aktiivsustsükli tipule (kusagil 2026. aastal) lähenedes üha tavalisemaks. Lisaks hakkavad need moodustuma Päikese ekvaatorile üha lähematel laiuskraadidel. Kujutavad nad endast ümbritsevast umbes 5800K temperatuuriga pinnast kusagil 2000K madalama temperatuuriga piirkondi, mis on jahtunud ajutiste häirete tõttu tähe pinnaaluses plasmatsirkulatsioonis. Häirete põhjuseks on Päikese komme enda ülivõimsaid magnetvälju perioodiliselt sõlme keerutada, kuni need "sõlmed" hakkavad muuhulgas plasma ringliikumist segama. Suurim plekipiirkond kannab tähist 3282. Lähemat vaadet sellest ja suuruse võrdlust Maaga näeb alt.

Foto tegemiseks kasutasime 2400 kaadrist 240 parimat/selgemat, mis said tehtud läbi teleskoobi ette asetatud Baaderi päikesefiltrikile. Lähivaateks asetasime kaamera ja teleskoobi vahele 2x barlow läätse. Teleskoobiks Orion 8" Astrograph ja kaameraks ASI071MC-Pro (projekt on viidud ellu kohaliku omaalgatusprogrammi toel). Fotode liitmiseks ja timmimiseks kasutasime programme PIPP, Autostakkert, Registax ja PS.

Starshipi esmalend

Täna (20. aprill) Eesti aja järgi kell 16:28 läheb SpaceX uuele katsele lennutada oma Starshipi nimelist 120-meetri kõrgust megaraketti. Algselt esmaspäevale planeeritud testilend jäi ära "külmunud kraani" tõttu. Kas tänaseks on kõik probleemid lahendatud?

Starship enne starti.

Texase osariigis Boca Chica tähebaasist alguse saava testilennu käigus peaks raketi 33 mootoriga varustatud alumine aste (Super Heavy) lükkama raketi ülemist astet (Starship) kokku 2 minutit ja 48 sekundit. Peale seda astmed eralduvad ning Starship käivitab 6 minutiks ja 23 sekundiks enda mootorid. Selleks hetkeks peaks see liikuma kusagil Kariibi mere kohal ning 100 kilomeetri kõrgusel. Peale peaaegu täistiiru ümber planeedi, mis kestab umbes 90 minutit, maandub see Hawaii saarte lähedal Vaikses ookeanis. Super Heavy tõukur üritatakse kontrollitult tagasi tuua Mehhiko lahe kohale, kus see maandub vertikaalselt merre. Tulevikus peaks seda seal ootama maandumisplatvorm, mis lubaks tõukurit kiirelt ja odavalt taaskasutada.

Starti saab otseülekandes vaadata (ka järgi) alt:

Kevadtaevas 2023

Astronoomiline kevad hakkas juba peaaegu kuu aega tagasi, kuid kõrgemad temperatuurid ja selgem taevas saabus meieni alles viimastel nädalatel. Täiskuu hetkel veel kestev kahanemine tähendab, et hilisõhtuti on võimalik näha täiesti pimedat kevadtaevast. Ainus kehv asi taevavaatleja seisukohast on, et ööd on nüüd päevadest juba väga märgatavalt lühemad ning üha lühemaks jäävad. Seega tähistaevast ei tohiks lasta seal õues niisama särada, vaid seda esimesel võimalusel nii silma kui teleskoobi abil uurida.

Kui näiteks tähtkujusid ongi kõige parem silmaga otsida ja ära tunda, siis teleskoobiga nähtavate objektide osas on kevadtaeva märksõnadeks kindlasti galaktikad ja kerasparved. Nimelt oleme me oma orbiidil ümber Päikese jõudnud sinnamaale, kus meie (põhjapoolkeralaste) öötaevas ei vaata mitte Linnutee tiheda tasandi poole, vaid pigem selle kohale. Et seal suunas on tähti ja nende vahel asuvat tolmu ja gaasi palju hõredamalt, on meie vaade avatud praktiliselt lõputusse universumisügavusse, kust leiab põhimõtteliselt eest rohkem galaktikaid kui tähti meie Linnutees.

Kaart meie planeedi tähistaevast. Vertikaalteljel on deklinatsioon ehk kääne ja horisontaalteljel kuud. Meie jaoks avaneb kevadkuudel vaade kaarti ülemisse keskmisesse piirkonda, kus punasega on märgitud kõik heledamad galaktikad. Pange tähele, et tumedalt varjutatud Linnutee on neist praktiliselt tühi. Autor: Charles Bracken

Teel galaktikate poole näeme palju lähemal asuvaid, Linnutee koosseisu kuuluvaid, kuid kõrgel selle kohal tiirutavaid kerasparvi. Nende sadu tuhandeid ja mõnel juhul miljoneid tähti sisaldavate täheparvede teke ja evolutsioon tekitab astronoomides veel hulgaliselt küsimusi. Kui nüüd ausalt tunnistada, siis eelmainitud galaktikad paistavad enamikes teleskoopides veidi heledamate laikudena tumedal taustal. Seevastu kerasparved, mida talveõhtutel üldse mitte näha ei olnud, pakuvad üsna omapärast vaatepilti ka pisemates teleskoopides.

Enne veel kui vaatame, et kust me kõige huvitavamad galaktikad ja kerasparved kevadtaevast leida võiksime, proovime lühidalt kirjeldada, et millist vaadet me tulevate kuude õhtutel silmaga näeme. Seda tehes peaksime meelde tuletama, et kui aprillis on ööd veel suhteliselt pimedad, siis mai teises pooles ja juunis teeb vaid viivuks madalale horisondi alla sukelduva Päikese kuma tähistaeva vaatlemise raskeks. Pole midagi teha – see on võlg mida peame maksma päevase soojuse ja valguse eest.

Tähtkujud

Aprilli esimeste nädalate õhtutel nägime  veel edela- ja idataevas niiöelda talviseid tähtkujusid, nagu näiteks Orion, Sõnn, Veomees ja Kaksikud. Mai alguseks on need aga nihkunud päikesekumasse (tegelikult nihkub näivalt Päike taevas nende poole) ning muutunud praktiliselt nähtamatuks. Uuesti näeme neid alles augusti ja septembri hommikupoolikutel.

Hilisematel õhtutundidel lõunasse vaadates märkame aga juba päris kevadist Lõvi, Jahipenisid, Berenike Juukseid, Karjast, Neitsit, Maokandjat, Krooni, Herkulest ja Lohe. Päris silmapiiri kohalt leiame pisemad Sekstandi, Karika, Kaarna ning Kaalude ja Maokandja ülemised osad. Pea kohal särab teada-tuntud Suur Vanker (õigemini küll Ursa Major ehk Suur Karu, mille osaks Suure Vankri asterism on). Heledamatest tähtedest väärivad nimetamist Karjase Arktuurus, Lõvi Reegulus ja Neitsi Spiika, mis moodustavad Kevadkolmnurgaks nimetatud asterismi.

Kuvatõmmis (vabavaralisest) planetaariumiprogrammist Stellarium, kus on näha mai esimesel nädalal südaöösel avanev vaade lõunasse. Paremal ehk lääne pool asuvad talvised tähtkujud, vasakul ehk idas suvised.

Ida poolt tõusevad suvised Lüüra, Luik, Kotkas, Rebane, Nool, Delfiin ja Kilp. Neist kolmes esimeses leiduvatest heledamatest tähtedest (vastavalt Veega, Deeneb ja Altair) saame kokku Suvekolmnurga. Ühtlasi toovad need tähtkujud endaga meie taevasse taaskord Linnutee riba, mida on mai- ja juuniöödel suhteliselt raske heleda taeva taustal eristada.

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud hajusalt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud Kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Eelmise aasta aprillis Tõrvast pildistatud Neitsi tähtkujus paiknev kaugete galaktikate ahelik, mida tuntakse laiemalt Markariani keti all. Tegemist on umbes 1500 liikmelise Neitsi galaktikaparve (millesse kuulub ka Linnutee) osaga, kus näiliselt üksteisele suhteliselt lähedal ja ühtlases kaarjas ahelas asub mitu suurt ja heledat ning hulgaliselt väiksemaid/kaugemaid galaktikaid. Foto andmed. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 50x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1600, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Valgusjõulisema teleskoobi (8tolli ja enam) ja kuuvaba taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment kauget galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, NGC 4565, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar). 

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline ja spiraalgalaktika ristandist Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

Näiteid galaktikatest

Järgmiseks mõne sõnaga lähemalt mõnest eelnimetatud galaktikast, mida tasub taevast püüda võimalikult suure vaatlustehnikaga. Veel parem oleks neid jäädvustada kaameraga, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu, mille ausaks tutvustamiseks jääb antud artikkel kitsaks.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi alt leiab M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas üsna tormilise uute tähtede tekkimise.

Veekeerise galaktika ehk Messier 51a ja Messier 51b Suure Vankri lähistel. Meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel asuv põrkuv galaktikapaar oli esimene mille puhul tuvastati spiraalstrukutuur (1845, William Parsons). Suurem galaktika on läbimõõdult kusagil 78 tuhat valgusaastat. Eemal ja palju kaugemal paistab serviti galaktika tähisega IC 4263. Foto on tehtud Tõrvas kogusäriga ligi neli tundi. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 86x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt väiksema heledusega. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on umbes kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10-tollise teleskoobiga.

Aprilli esimesel nädalavahetusel kolmel järjestikusel ööl Tõrva taevas pildistatud M101 ehk Tuuleratta galaktika, mis asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal kokku üle 31 tuhande aasta. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 303x100sek(+50 flat, 50 dark flat, 60 dark), gain 90, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, DSS, Pixinsight.

Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare – Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurske galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümnekordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8-tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.

Peipsi mändide vahelt paistev Suur Vanker, selle tähtede nimed ning lähivõte Mizar/Alcorist ehk Härjast ja Hundist läbi teleskoobi. Pange tähele, et heledam Mizar koosneb tegelikult kahest üksteisele väga lähedal paistvast tähest. Need kaks koosnevad sarnaselt Alcoriga veel kahest liikmest, mida ainult teleskoobiga pole võimalik eristada. Foto koosneb umbes 100st 4-sekundilisest kaadrist (ISO 640). Teleskoop Bresser Messier 203/1200, fotokas Nikon D5600.

Umbes kolme tunnise säriajaga galaktikapaar Ursa Majori tähtkujus. Vasakul avastaja järgi Bode nime kandev galaktika (Messier 81) ja paremal kuju järgi Sigariks kutsutud galaktika (Messier 82). Mõlemad galaktikad asuvad meile suhteliselt lähedal - "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel. Foto on jäädvustatud veebruari lõpuöödel Tõrva taevas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 62x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes kolmandiku Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see umbes sama palju ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on selle vaatlemiseks parim ja praktiliselt ainukene aeg aprillis paar tundi enne ja pärast südaööd.

Messieri kataloogis tähist M104 kandev lääts-spiraalgalaktika asub Kaarna ja Neitsi tähtkujude piiril ning kuna meie maalt see kunagi kõrgemale kui umbes 20 nurgakraadi ei tõuse, on seda võimalik vaid praegusel aastaajal korraga paaril öötunnil vaadata ja pildistada. Meie suunasime teleskoobi sellele eelmise aasta aprilli alguses ning kogusime ühtekokku umbes 3 ja pool tundi kasutatavat pildimaterjali. Kasutatud tehnika ja andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 78x180sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight, PS.

Lõvi tähtkuju taustal paisteb pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on NGC 3628 ehk Hamburgeri galaktika, M65 ja M66. Tegemist meist umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. M65 näib sellest miljoneid aastaid kestnud ja siiani kestvast gravitatsioonilisest tantsust kõige puhtamalt pääsenud. Vähemalt siiani.

Lõvi Kolmikuks kutsutud galaktikategrupp samanimelises tähtkujus. Selle liikmeteks on fotol vasakul asuv NGC 3628 (Hamburgeri galaktika), M65 (ülal-paremal) ja M66. Tegemist on umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud, moonutades silmanähtavalt NGC 3628 ja M66 galaktikate spiraalmustreid ning rebides neist välja sadade tuhandete valgusaastate pikkuseid täheribasid. Foto on tehtud 2021. aasta märtsi lõpus. Tõrvas. Orion Astrograph 203/800mm, f3,9 + Baader Mark III korrektor, säri: 126x1min, 39 pimekaadrit, 43 bias, ISO 2000, kaamera: Nikon D5600. DSS, PixInsight, PS.

Kerasparved

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Kerasparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni ühesugusus ning madal metallide sisaldus. See viimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel (astronoomide kõnepruugis metallid) ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on kerasparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august mõni aasta tagasi pilti tehti, üle 10 tuhande.

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145-valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti nüüdseks vanarauda jõudnud Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Nüüdseks on selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav raadiosõnum sinna kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

Meie poolkera heledaim kerasparv Messier 13, mida tuntakse ka Suure Herkulese parvena. Nagu nimest võib järeldada, asub see Herkulese tähtkujus, mis tõuseb praegustel hilisõhtutel idataevast ja jõuab hommikuks kõrgele lõunataevasse. Selle avastas astronoom Edmond Halley juba 1714. aastal. Nagu teisedki kerasparved, koosneb M13 väga tihedalt pakitud tähtedest, mis tiirlevad ümber ühise massikeskme enam-vähem ringikujulistel ja ühtlaselt orienteeritud orbiitidel - sellest selle kerajas, keskme poole üha tihedamaks koonduv välimus. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised keskmised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti (blue stagglers), mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel. Pildistatud eelmise aasta aprillis. Tõrvas. Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 251x80sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 800, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight.

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähtedeta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud kerasparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

Jahipenide tähtkujus asub M3 kerasparv. Selle kauguseks meist on 32,6 tuhat valgusaastat ja Linnutee tasandist asub see 31,6 tuhande valgusaasta kõrgusel (Linnutee keskmest 38,8 tuhat valgusaastat) ehk siis suhteliselt uhkes üksinduses. Läbimõõdult on see kusagil 180 valgusaastat ning sisaldab ligikaudu 500 000 tähte. Nende hulgast on avastatud 274 eelmainitud muutliku tähte, millest omakorda 133 on RR Lyrae tüüpi, mis on meil lubanud selle kaugust väga täpselt mõõta. Üldse peetakse M3-e üheks kõige enimuuritumaks täheparveks. Foto on tehtud 2021. aasta esimesel mail. Tõrvas. Orion 8'' Astrograph (203/800mm), Skywatcher EQ6R-PRO, Nikon D5600. 118 üheminutilise säriga kaadrit (ISO 1000), millele lisandusid kalibreerimiskaadrid (56dark, 65flat, 60bias). PHD2, DSS, PixInsight, PS 

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on kusagil 27 tuhande valgusaasta kaugusel Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid seal on need raskemini vaadeldavad.

Planeedid

Silmaga nähtavatest planeetidest (neid on üldse kokku viis) on kevadistel õhtutel näha kaht meile kõige lähemat. Need on Veenus ja Marss, millelt olla osade arvates vastavalt pärit naised ja mehed. Neist esimene - Veenus - särab kohati võõristavalt heleda objektina läänetaevas. Mõnikord peale pikemat pilvist perioodi ja selgete ilmade saabumist kipuvad inimesed seda esimese hooga mingitsorti tundmatuks lendavaks objektiks pidama. Tegelikkuses on tegu peaaegu Maa suuruse ja väga tulise planeediga, mille lähedus Päikesele ja meile ning selle pilvkatte hea peegelduvus teevad sellest Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledama objekti. Siis kui Veenus paistab parasjagu läänetaevas, kutsutakse seda rahvasuus Ehatäheks, enne päikesetõusu idas paistes aga Koidutäheks.

Juuli alguses saavutab meiega võrreldes Päikese ümber kiiremini tiirlev ja seega meile lähenev Veenus suurima nii-nimetatud idapoolse kaugenemise. See tähendab, et sellel ajal lahutab seda Maalt vaadates Päikesest maksimaalsed 45,4 nurgakraadi. Oma näiva heleduse tipu (-4,7 mag) saavutab see aga kuu hiljem, kui selle lähedus ja valgustatuse määr saavutavad optimumi. Peale seda hakkas Veenuse heledus suhteliselt kiiresti langema ning augusti keskpunktis, kui see liigub meie ja Päikese vahelt läbi (tegelikult selle alt), muutub maisele vaatlejale praktiliselt vaadeldamatuks.

Paar nädalat tagasi pildistatud planeet Veenus. Foto on tehtud läbi 203/1200mm Newton teleskoobi (+2xBarlow), kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). 30 tuhandest kaadrist stäkitud parimad 5%. Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Peale sügisest suurt vastaseisu meist juba päris kaugele jäänud Marssi näeme veel aprillis Kaksikute tähtkuju keskel liikumas päev-päevalt Vähi tähtkuju suunas, kuhu ta viimaks mai keskpaigaks ka kohale jõuab. Mai lõpuks on aga nendele tähtkujudele Päike niivõrd lähedale nihkunud, et Marssi me sealt enam naljalt ei erista.

Kaht hiidplaneeti Jupiteri ja Saturni, mille parim vaatlusaeg saabub alles suve lõpus ja sügisel, võime me alles hiliskevadistel varahommikutel madalal idattaevas näha. Päikesele kõige lähemat planeeti Merkuuri, mis oma kibeda liikumise tõttu Rooma jumalate käskjala järgi nime kannab, võime me aprilli keskel näha vahetult peale päikeseloojangut madalal idataevas ning mai lõpus vahetult enne päikesetõusu madalal läänetaevas. 

Meteoorivoolud ja varjutused

Aprilli lõpus saab lõpuks läbi pea kolmekuune suuremate meteoorivooolude põud. Nimelt tipneb 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Veega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 15 tunnis.

6. ja 7. mail tipnevad eeta-akvariidideks nimetatud vool, mida on samuti kõige parem vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Varjutustest on kevadel oodata kaht. Esimene neist on 20. aprillil India ookeani, Indoneesia ja Lääne-Austraalia kohal näha olev hübriidpäikesevarjutus. Haruldane hübriidvarjutus tähendab seda, et Kuu ja Päikese ketaste nurkläbimõõdud klapivad sellel ajal nii täpselt, et teatud paikades näeb varjutust kui rõngakujulist (Kuu ei ole vaatlejale piisavalt lähedal, et Päikest täielikult kinni katta) ja teatud paikades kui täielikku (Kuu on vaatlejale täpselt nii lähedal, et Päike täielikult kinni katta). Kui küsida, et kuidas saab nii olla, siis asja võtmeks on Maa ümar kuju. Päikese poolt Kuu taha heidetud varju võib ette kujutada koonusena. Kui see koonuse tipp asub vaatleja jaoks Maa sees, näeb ta pea kohal täielikku päikesevarjutust. Kui tipp asub vaatlejast kõrgemal, näeb ta rõngakujulist varjutust. Kuna Maa on ümar, läbib eelmainitud varjukoonuse tipp 20. aprillil Maad vaid osaliselt. Eesti aja järgi algab varjutus poole viie ajal hommikul ja lõppeb kella kümne ajal. 

Kaks nädalat peale päikesevarjutust (ja praktiliselt teisel pool Maad) leiab aset poolvarjuline kuuvarjutus, mille lõppu on mingil määral kuutõusu ajal ka Eestist näha. Poolvarjuline varjutus tähjendab seda, et Kuu ei läbi mitte Maa poolt heidetud täisvarju, vaid selle poolvarju. Selle tulemusel tumeneb sellel ajal Kuu vaid õige pisut ülemisest osast. Silmaga on seda väga raske märgata (kui üldse), eriti veel kuutõusu ajal kui Maa atmosfäär meie kaaslase niigi punaseks värvib ja virvendama paneb. Fotosilma abil võib aga mingi toonierinevus märgata olla. Veel veidi poolvarjuliselt varjutatud Kuud näeb 5. mai õhtul tõusmas poole kümne ajal õhtul.

Aprilli alguses pildistatud 89% valgustatud Kuu, mis on kokku pandud kusagil 300st parimast kaadrist. Foto andmed: 203/1200mm Newton teleskoop, monteering EQ6R-PRO, kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS. 

Kuu faasid

Aprill

• täiskuu 4. aprill, kell 07:34
• viimane veerand 13. aprill, kell 12:11
• noorkuu 20. aprill, kell 07:12
• esimene veerand 28. aprill, kell  00:20 

Mai

• täiskuu 5. mai (varjutus), kell 20:34
• viimane veerand 12. mai, kell 17:28
• noorkuu 19. mai, kell 18:53
• esimene veerand 27. mai, kell 18:22

Juuni

• täiskuu 4. juuni, kell 06:42
• viimane veerand 10. juuni, kell 22:31
• noorkuu 18. juuni, kell 07:37
• esimene veerand 26. juuni, 10:50