Detsembritaevas 2023

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Imeline Teadus 12/2023 Veebiversioon: https://www.imelineteadus.ee/tahistaevas-eesti-kohal-mida-detsembris-vaadata/

Detsember ehk jõulukuu on Eestis kõige pilvisem ja iroonilisel kombel ka kõige pimedam kuu. Näiteks 22. detsembril ehk talvisel pööripäeval on päevavalgust ainult mõni minut kauem kui kuus tundi. Pärast seda hakkavad ööd jälle lühemaks ja päevad pikemaks tiksuma.

Kui detsembripimedusele lisandub tagasihoidlike külma­kraadidega selge ja kuuvaba taevas, lähevad teleskoobiomanikud kibekiiresti vaatlusplatsile. Väike miinuskraad tähendab, et teleskoobipeegleid ja -läätsi ei kimbuta enam kaste (küll aga kiusab neid härmatis), jalgealune on kuivem ja õhk läbipaistvam.

Pärast kuid kestnud pilviseid öid võivad tähistaevasse vaatajad avastada, et lõuna­kaares madalal vilgub mitme­värvilisena üks väga hele objekt. Kui see veel paistab näiteks läbi puulatvade, võib inimene hakata kahtlustama, et mängus on Maa-välised jõud. Tegelikult on see objekt terve taeva kõige heledam täht Siirius, mida tuntakse ka Orjatähe nime all ning mis paistab Eestis ainult talvekuudel. Tegemist on meile ühe lähedasema tähega (tegelikult kaksiktähega), mis asub meist 8,7 valgusaasta kaugusel ning mille heledus ületab meie Päikese oma 25 korda. Siiriuse vilkumine tuleb asjaolust, et meie maalt vaadelduna ei tõuse see kunagi üle 15 kraadi kõrgusele ning selle võimas valgus peab silmani jõudmiseks läbima paksema atmosfäärikihi, mis hajutab valgust. Autor: Taavi Niittee/Tõrva astronoomiaklubi

Jõulukuu varaõhtutel võime äsja pimedaks muutunud läänetaevas silmata veel viimaseid suviseid tähtkujusid, nagu Herkules, Lüüra, Luik, Kotkas, Nool ja Delfiin. Need kaovad aga õhtu jooksul kas täielikult silmapiiri taha või vajuvad väga madalale põhjataevasse. Nende asemele pööravad ennast Kefeus, Sisalik, Andromeeda, Kolmnurk, Kalad ja Pegasus. Hilisõhtuks jõuavad kagu- ja lõunataevasse tõeliselt talvised ja eriti heledaid tähti sisaldavad tähtkujud Veomees, Sõnn, Orion, Suur Peni, Väike peni ja Kaksi­kud. Nende heledaimatest tähtedest Kapellast, Aldebaranist, Riigelist, Siirusest, Prooküonist ja Polluksist saab joonista­da kuusnurga, mida tuntaksegi aastaaja järgi Talvekuusnurga nime all.

Hinge ja Südame udukogu Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkuju ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks ei piisa tavalisest teleskoobist. Appi tuleb võtta kaamera ja mitme­tunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed.

Hinge ja Südame udukogu Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkuju ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks ei piisa tavalisest teleskoobist. Appi tuleb võtta kaamera ja mitme­tunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed. Autor: Taavi Niitee/Tõrva astronoomiaklubi

Vastu hommikut näeme idast tõusmas Vähki, Lõvi, Neitsit, Bereniike Juukseid, Jahipenisid, Karikat, Kaarnat ja Karjast. Pea kohal näeme öö jooksul ära Kassio­peia, Perseuse, peaaegu täielikult ilma heledate tähtedeta Ilvese ning viimaks Suure Vankri ehk Suure Karu. Vankri kahest „tagumisest“ tähest otsejoones „üles“ liikudes leiame tähtsa Põhjanaela, mille ümber pöörleb põhjamaine tähistaevas. Tegelikult pöörleme muidugi meie. Põhjanael on samal ajal ka Väikse Vankri ehk Väikse Karu tähtkuju tiputäht.

Tähistaeva rännak

Kuust kuusse „nihkub“ mingil kindlal kellaajal nähtav tähistaevas võrreldes varasemaga ligikaudu kaks tundi. Teisisõnu, selline taevas, nagu oli novembri keskpaigas meie peade kohal südaööl, on detsembri keskel pea kohal juba kell kümme. Selline tõdemus põhineb Maa pöörlemisel ja tiirlemisel ümber Päikese. Kuna detsembriga üks niisugune tiir sümboolselt lõpeb, vaatame seda mõttekäiku lähemalt.

Nagu teame, siis Maa pöörleb ümber oma telje ja ühtlasi tiirleb ümber Päikese. Üht pööret nimetame ööpäevaks (24 tundi) ja üht tiiru aastaks (365 ööpäeva). See kõik on väga lihtne ja lapsest saadik teada. Mida aga arvata väitest, et tegelikult teeb Maa ühe täispöörde keskmiselt 23 tunni, 56 minuti ja 4 sekundiga ehk umbes neli minutit lühema ajaga, kui on meile maast madalast sisse harjutatud?

Asi on selles, et meie 24tunnine kell mõõdab mitte Maa tegelikku pöörlemist, vaid aega, mil Päike naaseb ühes kindlas vaatluspunktis sellesse suunda, kus see asus eelmisel päeval. Sellest ka 24tunnise ööpäeva täpsem nimetus – päikeseööpäev. Sellest eristub nelja minuti võrra lühem sideeriline ehk täheööpäev. See teine tähistab perioodi, mille vältel naasevad väga kaugel asuvad tähed sinna, kus need asusid taevas eelmisel ööl.

Erinevus kahe ööpäeva kestuses tekib olukorra tõttu, et samal ajal, kui me pöörleme, liigub Maa ühtlasi ümber Päikese. Täpsemini liigub Maa ööpäevas umbes ühe kraadi jagu oma täistiirust ümber Päikese (365 päevaga 360 kraadi) ehk Päike­se samasse suunda toomiseks on Maa sunnitud pöörlema umbes neli minutit kauem kui täheööpäev. Alles siis täitub see, mida me kutsume päikese­ööpäevaks.

Igapäevane neljaminutiline „üle­pöörlemine“ tähendab ühtlasi seda, et tähistaevas ruttab meie jaoks vähehaaval Päikesest „ette“. Kellaaegade võrdluses tähendab see nelja minutit päevas, kahte tundi kuus ja 12 tundi poole aasta jooksul. Seega, need tähtkujud, mis on talvise pööripäeva südaööl säramas otse lõunataevas, on suvisel pööripäeval ereda lõuna­päikese ja päevaaja tõttu nähtamatud, ning vastupidi.

Ududest parvedeks ja parvedest galaktikateks

Detsembriõhtuteks on Linnutee hele riba keera­nud end kagu-loode suunda ning sealt leiame ka enamiku sellel ajal vaatlemist vääriva­test objektidest. Näiteks udukogudest pakub kaugelt kõige paremat vaatepilti Orionis asuv M42*, mis muutub heledaks laiguks musta taeva taustal isegi binokliga vaadelduna.

Teiste sarnaste tähetekkepiirkondade nauti­miseks tuleb peale teleskoobi appi võtta kaamera ja pikad säriajad. Orionist leiab veel Hobusepea (Barnard 33) ja Leegi udukogu (NGC 2024) ning neist idas Ükssarvikust Roseti udukogu (Caldwell 49). Orioni kohal Veomehes asub Leegitseva Tähe udu (IC 405), Kassiopeias kaunid Süda ja Hing (IC 1805/Westerhout 5) ning Perseuses suur Põhja-Ameerika udu (NGC 7000). Sõnni sarvetiputähe Tianguani kõrvalt leiab tuhat aastat vana supernoovajäänuki, mis kannab nime Krabi udu (M1).

Ammustest udukogudest tekkinud täheparvedest tasub kindlasti kas või binokliga uurida Sõnni keskel paiknevat Sõela (M45*) ja sellest veidi kõrgemal asuvat M35 parve, Perseuses silmaga hägusana paistvat Kaksikparve (NGC 869/NGC 884) ning Vähis asuvat mitmevärvilist Sõime (M44).

Meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asuva Andromeeda järel on Linnuteele lähim hiidgalaktika Kolmnurga täht­kujus asuv samanimeline spiraalgalaktika. Tõenäoliselt Andromeeda ümber tiirlev Kolmnurk on Linnuteest küll kaks korda väiksemate mõõtmetega, kuid sisaldab siiski 40 miljardit tähte. Selle kaugus on 2,7 miljonit valgusaastat. Autor: Taavi Niittee/Tõrva astronoomiaklubi

Galaktikatest on ka detsembrikuus veel soodsates asukohtades kuulsad Andromeeda ja Kolmnurga galaktika (M31/M33), mis kuuluvad koos Linnutee ja mitmekümne kääbusgalaktikaga niinimetatud kohalikku gruppi. Sellest grupist väljaspool ja seepärast juba kogukamat teleskoopi vajavatest galaktikatest ühe kuulsama paari moodustavad spiraalgalaktikad Bode ja Sigar (M81/M82), mille leiab Suurest Vankri läänepoolsest osast. Varajaste hommikutundideni vastu pidanud vaatleja võiks üles leida ka Suure Vankri aiste juures paiknevad Vaala (NGC 4631), Päeva­lille (M63), Vee­keerise (M51) ja Tuuleratta (M101) galaktika.

Planeedid, meteoorivoolud ja Kuu

Silmaga nähtavate planeetide poolest on detsembris seis enam-vähem sama mis novembris. Kohe pimeduse saabudes tasub pilk ja teleskoop suunata otse lõunasse, kus paari­kümne kraadi kõrgusel paistab rõngastatud Saturn. Mõni tund hiljem on see läände loojunud. Seevastu Päikese­süsteemi suurim planeet Jupiter, mis särab taevas kõikidest tähtedest tükk maad heledamalt, jääb lõunakaares nähta­vaks kuni varajaste hommiku­tundideni. Teleskoobiga eristame Jupiteril tumedaid gaasivööte ja näeme, et planeedi ümber tiirlevad selle neli hiidkuud: Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

Maa tulist kaksikõde Veenust näeme hommikuti paar tundi enne päikesetõusu kagutaevas. Sellel ajal Koidutähe hüüdnime kandev planeet paistab teleskoobis välja kahe kolmandiku jagu valgustatud kettana. Veenuse alaline paks pilvkate ei luba meil paraku tavavalguses selle pinda uurida. Teised Päikesesüsteemi kivised planeedid Merkuur ja Marss on sellel ajal meie poolt vaadates mattunud päikesekumasse. Kauged jäähiiud Uraan ja Neptuun asuvad vastavalt Sõnnis ja Kalades, kuid jäävad isegi kogukamates hobi­teleskoopides sinakateks punktideks.

Meie koduplaneedi mõõtu, kuid Päikesele lähemal tiirlev Veenus on detsembri- hommikutel Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledam objekt ning kannab tinglikku hüüdnime Koidutäht. Foto tegemise ajal 2023. aasta kevadõhtul kandis see Ehatähe nime. Nüüdseks asub see teisel pool Päikest ja on valgustatud teisest küljest, kuid umbes samal määral.

Meie koduplaneedi mõõtu, kuid Päikesele lähemal tiirlev Veenus on detsembri- hommikutel Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledam objekt ning kannab tinglikku hüüdnime Koidutäht. Foto tegemise ajal 2023. aasta kevadõhtul kandis see Ehatähe nime. Nüüdseks asub see teisel pool Päikest ja on valgustatud teisest küljest, kuid umbes samal määral. Autor: Taavi Niittee/Tõrva astronoomiaklubi.

Suurematest meteoorivooludest külastavad põhjapoolkera detsembris geminiidid, mis tipnevad 14. detsembri õhtul ja 15. hommikul. Erinevalt teistest tuntumatest meteoorivooludest, mille allikaks on komeedid, põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon, mille küljest lahti murenenud kivipuru sööstab Maa atmosfääri. Geminiide võib ideaalsete tingimuste korral tunnis näha 120, mis teeb neist tegelikult aasta kõige rikkalikuma voolu. Kui ainult pilvi poleks. Voolu radiant asub Kaksikute täht­kujus.

Maa ustav kaaslane Kuu on detsembri esimesel nädalal nii-öelda kahanev, kuni jõuab 13. kuupäevaks noorkuu faasi. See tähendab, et oma valgusega ei saa see näiteks geminiidide saju jälgimist segada. Hakates sealt edasi paremalt poolt „kasvama“, saabub täiskuu hetk vahetult pärast jõule. Vana-aasta õhtul paistab see juba pisut kahanenuna Lõvi tähtkujus.

Head pööripäeva ja mõttelise uue tiiru algust ümber Päikese!