Esmaspäev, 30. august 2021

Hiidgalaktika Ahjus

Sellel Hubble värskel ülesvõttel on näha Ahju (Fornax) tähtkujus asuvat galaktikat tähisega NGC 1385. Tegemist meist umbes 68 miljoni valgusaasta kaugusel asuva spiraalgalaktikaga, mille läbimõõduks pakutakse umbes 70 tuhat valgusaastat. Kuigi tegemist on suhteliselt väheuuritud galaktikaga, võib fotolt järeldada, et see on võrdlemisi aktiivne - see tähendab, et galaktikas leiab aset üsna aktiivne täheteke. Aimu annavad sellest ultraviolettkiirguses jäädvustatud lillakas-sinised piirkonnad, mis sisaldavad ohtralt noori ja kuumi tähti.

Vaata fotot täissuuruses: https://www.nasa.gov/.../thumbnails/image/potw2133a.jpg

NGC 1385 on samanimelise üle 30 galaktikat sisaldava galaktikagrupi suurim liige. Grupp omakorda kuulub Eridanuse galaktikaparve, mis koosneb umbes 200 galaktikast. Kuigi Ahju tähtkuju serv on ka Eestist nähtaval, küündib selles asuv NGC 1385 meie maalt vaid mõne kraadi kõrgusele.
Antud foto on tehtud Hubble lainurkkaameraga (WFC3), mis paigaldati teleskoobile selle viimase teenindusmissiooni käigus 2009. aastal. 12 aastat hiljem on see endiselt üks kosmoseteleskoobi enimkasutatud instrumente, mis väsimise märke ei näita. Soovime, et sama võiks öelda ülejäänud teleskoobi kohta.

Reede, 27. august 2021

Kilomeeter vabalangust Päikesesüsteemi planeetidel

Jaapani kosmoseuuringute agentuuris (JAXA) töötav planeediteadur James O'Donoghue on astronoomiaringkondades tuntuks saanud oma populaarteaduslike animatsioonide poolest. Neis üritab ta veidi teistsugusest küljest näidata planeetide suhtelisi mõõtmeid, vahemaid ja teisi omadusi, mida maisest perspektiivist on vahel raske mõista. Oma järjekordses animatsioonis, mis sündis koostöös Austraalia kosmoseühenduse liikme Rami Mandowga, demonstreerib O'Donoghue vabalt langeva keha kiirendust erinevate Päikesesüsteemi kehade puhul. Täpsemalt on animatsioonis näidatud, et kui kaua kulub pallil kilomeetri kõrguselt taevakeha pinnale kukkumiseks. Lisaks ajale on välja toodud palli lõppkiirus kokkupuutel pinnaga. Et antud "katse" viiakse läbi vaakumis, ei ole palli suurusel ja massil tähtsust, kuna õhutakistuse puudumisel kukuvad kõik kehad gravitatsiooniväljas sama kiirendusega. Tavaelus tundub see lihtne füüsikaline tõde ebaintuitiivne, kuid tõepoolest - õhu puudumisel kukuvad tolmutera ja sangpomm täpselt sama kiiresti. Kuna gaasilistel planeetidel (Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun) ja Päikesel puudub selgelt eristatav tahke pind on nende taevakehade pinnaks loetud atmosfääri piirkond, kus rõhk küündib ühe baarini (100 kPa, 0,987 atm).

Animatsioonist saame teada, et Päikesesüsteemi suurima, massiivseima ja muidu võimsaima keha - Päikese - pinnale jõudmiseks kulub kilomeetri kõrguselt vabastatud pallil vaid 2,7 sekundit ning pall saavutab selle ajaga kiiruse 2663 kilomeetrit tunnis. See on 740 meetrit sekundis ehk üle kahe korra rohkem kui helikiirus Maa atmosfääris. Sellise kiirendusega ei suuda võistelda isegi mitte kõige kiirem hävitaja. Seevastu Marsi ja Jupiteri vahel tiirleva kääbusplaneet Cerese (läbimõõt 950km) puhul kuluks pallil kilomeetri läbimiseks üle pooleteise minuti ning saavutaks tagasihoidliku kiiruse 91 kilomeetrit tunnis. Meile tuttaval Maal, mille ümbert tuleks katse reaalsel sooritamisel atmosfäär ära kaotada, oleksid need arvud vastavalt 14,3 sekundit ja 502 kilomeetrit tunnis. Peaaegu sama kiiresti toimuks langemine Maa sõsarplaneedil Veenusel, mis on Maast vaid veidikene väiksem. Maast neli korda väiksemal Kuul langeks pall kilomeetri kõrguselt pikad 35 sekundit ja põrkuks selle pinnaga kiirusel 200 kilomeetrit tunnis.

Planeetide kuningas Jupiter, mis on võrreldes Maaga 317 korda massiivsem, tõmbab palli kilomeetri kauguselt oma "pinnale" vaid 9 sekundiga ning selle kiiruseks tuleb üle 800 kilomeetri tunnis. Seal asudes (ütleme, et Jupiteri atmosfääris hõljub mingi platvorm) kaaluksime me 2,5 korda rohkem kui Maal. Päris palju, aga ei midagi väga dramaatilist. Animatsiooni vaadanud inimesele võib ka mõnivõrra üllatav tunduda, et hiiglaslikul Saturnil langeb pall pinnale vaid pool sekundit kiiremini kui Maal. Ometigi on Saturn Maast 95 korda massiivsem. Maast 14 korda massiivsemal Uraanil kulub selleks aga lausa 0,7 sekundit kauem. Kuidas seda mõista?
Lühidalt on asi gaasiplaneetide madalas tiheduses. Nimelt lisaks planeetide kogumassile tuleb arvesse võtta, et kui kaugel asub langev keha nende massikeskmest. Nagu me gravitatsiooniseadusest teame tõmbavad kaks keha üksteist jõuga, mis on võrdeline nende masside korrutisega ning pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga. Selle definitsiooni juures tuleks aga täpsustada, et kauguse all mõeldakse kaugust ühe keha massikeskmest teiseni. See tähendab, et planeedi massikeskmest kaks korda kaugemal asudes langeb gravitatsioonivälja tugevus 4 korda (2ruudus), kolm korda kaugemal asudes üheksa korda (3ruudus), neli korda kaugemal asudes lausa 16 korda(4ruudus). Maa näitel asume me selle pinnal seistes selle massikeskmest kusagil 6400 kilomeetri kaugusel. Seega 6400 tuhande kilomeetri kõrgusel asudes langeks meile tuttava gravitatsiooni tugevus neli korda.
Niisiis võtame Saturni. Selle mass on 95 korda suurem kui Maal, kuid kuna selle tihedus on kaheksa korda madalam (Saturn hulbiks vees), asume me selle "pinnal" seistes selle massikeskmest üle 50 tuhande kilomeetri kaugusel. Teisisõnu, kui me suruksime Saturni kokku Maa suuruseks, siis selle pinnal seistes tunneksime me 95 korda tugevamat gravitatsiooni, kuid 50 tuhande kilomeetri kaugusel on see vaid veidi suurem kui Maa pinnal. Sama efekt tiheduse ja kaugusega massikeskmest seletab, et miks pall kukub Merkuuril ja Marsil umbes sama kiiresti, kuigi Marss on Merkuurist peaaegu kaks korda suurema läbimõõduga ja palju massiivsem. Merkuur on tänu oma ebaproportsionaalselt suure raudtuuma tõttu Marsist palju tihedam.

Esmaspäev, 23. august 2021

Jupiteri kuude kolmiküleminek planeedist

Eelmisel pühapäeval (15. augustil) õnnestus hobiastronoom Christopher Gol jäädvustada haruldane Jupiteri kuude kolmiküleminek, mis viimati toimus 2015. aastal ning järgmine tuleb 2032. aastal. Tegemist on siiani parima taolise jäädvustusega.

Üleminek Jupiteri kuude puhul tähendab seda, kui neist mõni liigub meie vaatenurgast üle planeedi ketta. Ühe kuu puhul on see üsna tavaline nähtus, kahte kuud sisaldav üleminek pole samuti mingi eriti suur haruldus, aga kolme kuu üheaegne üleminekut just väga tihti ei juhtu. Asi on selles, et kolm kõige lähemat Jupiteri hiidkuud (Io, Europa, Ganymedes) tiirlevad ümber planeedi rütmis, mis keelab neil kõigil ühele joonele sattumast. Näiteks iga kahe Io orbiidi kohta satub ta ühele joonele Europaga ning iga neljanda orbiidi kohta satuvad kohakuti Europa ja Ganymedes (vt skeemi kommentaaridest). Õnneks ei ole taolises niinimetatud orbitaalses resonantsis neljas ja kõige kaugem Jupiteri hiidkuu Callisto. Seetõttu osutus 15. augustil võimalikuks harludane juhus, kus parasjagu kui Europa ja Ganymedes olid mõlemad Jupiterist üle minemas, tegi seda ka Callisto.


Go poolt tehtud fotodest kokku pandud animatsioonis vastab iga sekund 30 minutile. Selle alguses on näha planeedi paremas servas Callistot (Io liigub sellel hetkel parasjagu Jupiteri varju) ning vasakus servas pisemat Europat ja suurt Ganymedest. Viimased kaks heidavad planeedi atmosfäärile ka kaks musta varju. Neid tähelepanelikult jälgides võib näha veel kaht haruldast hetke, kui Jupiterile lähemal tiirlev Europa liigub Ganymedese tagant läbi (okultatsioon) ning hetk hiljem liigub see läbi Ganymedes varju (varjutus). Olgu võrdluseks öeldud, et Europa on suuruselt veidi väiksem kui meie Kuu ning Ganymedes, olles üldse Päikesesüsteemi suurim kaaslane, on vaid natukene pisem kui planeet Marss.
Kuna üleminek ei olnud nähtav Go kodumaalt Ameerika Ühendriikidest, reisis mees selle jäädvustamiseks Filipiinidele Cebu saarele, kus Jupiter paistis sellel ajal kesköises taevas. Õnneks ei seganud teda parasjagu Filipiinidel valitsev mussoonide hooaeg, mis olevat põhjustanud tema vaatluspaigas ööl enne ja ööl pärast sündmust suuri sademeid.
Go kasutas pildistamiseks Celestron C14 teleskoopi, Astrophysics AP900GTO monteeringut, QHY 290M kaamerat, RGB filtreid ja 2x barlow läätse. Töötluseks AutoStakkert! ja Registax.
Go fotosid Jupiterist saab näha siit: http://astro.christone.net/jupiter/

Neljapäev, 19. august 2021

Jupiteri vastasseis

Nagu juhtus Saturniga paari nädala eest, jõuab ööl vastu reedet meiega vastasseisu Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter. See tähendab, et Maa liigub Päikese ja Jupiteri vahelt läbi ning kahe planeedi omavaheline kaugus on aasta väikseim.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuude ja nädalate öötundidel lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt säravat. Temast paarkümmend kraadi lääne pool (paremal) paistab Saturn. Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda järele jõuab, lahutab kaht planeeti "vaid" 600 miljonit kilomeetrit (neli korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult valgustatud. Jupiter tõuseb sellel ajal umbes kell 21 õhtul kagust ning saavutab oma kõrgeima punkti lõunasuunal (umbes 17 kraadi) astronoomilisel keskööl ehk suveajas umbes kell pool kaks.

Lihtsustatud joonis vastasseisust. Kui Maal kulub Päikese ümber ühe tiiru tegemiseks aasta, siis Jupiteril võtab see aega peaaegu 12 korda kauem.
Kui pilved või töö Jupiteri öist vastasseisu vaatlemist segavad, siis pole vaja meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures mõnes mõttes on nii Jupiteri kui Saturni lähikuudel isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõusevad taevas kõrgele juba suhteliselt varakult. Paar kraadi kõrguses ja sadakond miljonit lisakilomeetrit kauguses kaotada, ei ole nende puhul eriline kaotus.
Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt jääkuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümbert kokku avastatud 79 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.
Selle foto Jupiterist tegi 10. augustil Sakust astrofotograaf Urmas Leming. Teleskoobiks Celestron HD 8, korrektoriks ZWO ADC ja kaameraks QHY462C. Nagu näha, siis sellel ajal vaatas meie suunas ka Jupiteri Suur Punane Laik.
Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub tal 10 tundi) võime sellel isegi märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast mitu korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat.
Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.
Nii nägi Jupiteri kosmoseaparaat Voyager 1 pea 42 aastat tagasi.
Juhul kui satute teleskoobiga Jupiteri vaatlema, siis ärge unustage pilku peale heitmast ka sellest natukene paremal paistvale rõngastatud Saturnile. Lisaks on meie hilisõhtune taevas juba päris pime, mis tähendab, et nähtavale on tulnud lai valik süvataeva objekte. Lõunasuunast tasub näiteks vaadelda Hantli planetaarudu (M27) Rebases ning M7, M15 ja M2 keraparvi Nooles, Pegasuses ja Veevalajas. Ida poolt kõrgelt leiab eest Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad samanimelistest tähtkujudest, Persuse kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884) Perseusest ja Sõela hajusparve ehk Plejaadid (M45) Sõnnist. Põhjakaares asuva Suure Vankri ümbrusest tasub suurema optika omanikel üles otsida juba kaugemad galaktikad, nagu näiteks Veekeeris (M51), Tuuleratas (M101) ja niinimetatud Bode ja Sigari galaktikad (M81 ja M82). Herkulesest leiab aga veel M92 ja M13 kerasparved, millest viimane on meie taeva heledaim omasugune. Nende kõigi leidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.
Lähivõte Jupiteri turbulentsest atmosfäärist nähtuna selle ümber tiirleva Juno kosmosesondi poolt.


Esmaspäev, 16. august 2021

Kosmoseprügi jaotus Maa orbiidil

Selles ESA (Euroopa Kosmoseagentuur) animatsioonis on näidatud, kuidas Maa orbiidile on jaotunud sinna saadetud satelliidid ja muu kosmoseprügi.

Värvide järgi on kosmoseprügi liigitatud järgmiselt:

Punane - satelliidid (töökorras kui rikkis)
Kollane - raketiastmed ja -kered
Roheline - muud detailid (kaaned, adapterid, kaitsmed jne)
Sinine - tükid (koorunud värv, kokkupõrgetel tekkinud killud jne)
Orbiidil asuva prügi arv vastavalt suurusele:
>1m - 5400
>10m - 34 000 (neist 2000 töökorras satelliiti)
>1cm - 900 000
>1mm - 130 000 000

Laupäev, 14. august 2021

Perseiid ja Andromeeda

Selle foto ühest vägevast Perseiidist Andromeeda galaktika suunas (näha heleda laiguna paremal) pildistas Poola astofotograaf Marzena Rogozinska ööl vastu reedet Poola kuurortlinn Busko-Zdrój kohal. 30 sekundilise säriajaga foto peale on jäänud kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast süttinud meteoor, mille mõõtmeid võiks võrrelda riisiteraga. Kuidas saab nii pisikene kivikene jätta nii heleda jälje? Lihtne, see liikus atmosfääriga põrkudes kusagil 70 kilomeetrit sekundis ehk ümmarguselt sada korda kiiremini kui püssikuul. Selline kiirus tähendab, et isegi pisikestel objektidel on tohutu energia, mille eraldumist me näeme heleduva ioniseeritud gaasirajana, mille pikkus on mitmeid kümneid kilomeetreid ja läbimõõt meetreid. Fotole on lisaks Andromeedale jäänud ka nn Kaksikparv Perseuses (NGC 869 ja NGC 884), mis kujutab endast 7500 valgusaasta kaugusel asuvat kahte suhteliselt noort hajustäheparve, mis sisaldab kümneid tuhandeid noori tähti. Selle populaarse teleskoobiobjekti leiab fotolt vasakult.



Neljapäev, 12. august 2021

Astronoomiaklubi väljasõit Ahhaa teaduskeskusesse

Kutsume 18. augustil (kolmapäev) Tõrva valla noori liituma AHHAA teaduskeskuse külastusega. Lähme uurime üheskoos sealseid väljapanekuid (näiteks graviatsioonist) ning vaatame taevaetendust ühes Euroopa parimas planetaariumis.

Registreerumine hiljemalt 16.08 (esmaspäevaks), e-postil tahetipp@gmail.com

NB! Üle 18-aastastel noortel peab olema kaasas üks kolmest:
  • vaktsineerimistõend (isikut tõendava tunnistusega)
  • tõend covid-19 põdemisest minevikus
  • negatiivne testitulemus, mis ei ole vanem kui 72 tundi.

Teisipäev, 10. august 2021

Perseiidid on taevas

Paari päeva pärast tipneb taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Kuigi Perseiidide kõige rikkalikum õhtu jõuab kätte 12. -13. augusti öödel, võivad mõned tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Paari päeva pärast võib neid seal kohata juba kuni paar tükki minutis, millele aitab sellel aastal kaasa segava Kuu puudumine taevast.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.
Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

2011. aasta Perseiidide ajal tehtud foto Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Sellel on näha üht 60 kilomeetrit sekundis kihutavat meteoori, mille iseloomulik hele saba tekib kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast.
Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.
Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.
Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 120 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.
Teisi suuremaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)
Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)
Lüriidid - Aprilli teine pool (18)
Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)
Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)
Perseiidid - Augusti keskpaik (100)
Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)
Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)
Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)
Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)
All 2011. aasta Perseiidide ajal tehtud foto Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Sellel on näha üht 60 kilomeetrit sekundis kihutavat meteoori, mille iseloomulik hele saba tekib kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast.

Laupäev, 7. august 2021

Parimad Voyageri kosmosesondide fotod

1977. aastal startisid Päikesesüsteemi kaugemate nurkade poole teele kaks identset kosmoseaparaati, mille ülesandeks oli varasemast palju lähemalt uurida gaasihiide Jupiteri ja Saturni ning jäähiidudeks kutsutud Uraani ja Neptuuni. Nende nüüdseks legendaarsesse staatusesse tõusnud robotsondide nimedeks oli Voyager 1 ja 2.

Asudes meist tänaseks vastavalt üle 11 ja 14 miljardi kilomeetri kaugusel (127 ja 153 korda kaugemal kui Maa Päikesest) on need imelised umbes bussisuursed masinad siiani töökorras ning maapealse juhtimiskeskusega ühenduses. Ühtlasi on need kaugeimad inimkätega valmistatud objektid, mis eemalduvad meist kiirusega 34 ja 38 kilomeetrit sekundis ning jätkavad selle tegemist tõenäoliselt miljardeid aastaid. Vaatamata maises mõttes hoomamatule kiirusele kuluks neil meile lähima täheni jõudmiseks umbes 20 tuhat aastat. Paraku nad ei suundu lähima tähe poole.
Kuigi Jupiteri ja Saturni poole olid mõned aastad enne Voyagere saadetud Pioneer 10 ja 11 sondid, mille vahendusel nägime neid enigmaatilisi hiidplaneete esimest korda lähedalt, olid just Voyagerid nende ja veel kaugemate planeetide uurimisel revolutsioonilised. Selle peamiseks põhjuseks oli nende oluliselt kopsakam eelarve ja palju kvaliteetsemad kaamerad ja instrumendid (toona paranes kaamerate võimekus aastast-aastasse hüppeliselt).
Voyageride teekonna planeerimisel mängis toona võtmerolli haruldane hiidplaneetide joondumine, mis kordub iga 175 aasta tagant, ning mis lubas sondidel planeetide endi gravitatsiooni ära kasutades liikuda ühe juurest teise juurde. Nii jõudis Voyager 1 1979. aasta jaanuaris Jupiteri juurde ning kaks aastat hiljem Saturni juurde. Voyager 2 külastas lisaks neile veel Uraani (1986) ja Neptuuni (1989). Neid kahte Päikesesüsteemi kaugemat planeeti ei ole külastanud mitte ükski teine robotsond ning näib, et seda ei juhtu ka millalgi lähitulevikus.
Kuigi Voyageridest ja nende avastustest võiks kirjutada lõputult, oleme alla kogunud mõned parimad nende poolt Maale edastatud fotod. Tõepoolest, Jupiteri ja Saturni on nüüdseks külastanud uued ja paremad sondid. Seepärast tuleks Voyageri fotode vaatamisel arvestada nende ajaloolist konteksti. Enne nende saabumist planeetide lähistele, olid meie teadmised nende kohta väga piiratud. Parimad maapealsed teleskoobid näitasid meile, et Jupiter on vöödiline ja Saturn on rõngastatud (Pioneerid ei teinud seda pilti palju selgemaks) ning Uraan ja Neptuun on sini-rohekad kerakesed kusagil kaugel kosmosehämaruses. Neist kaht esimest olid inimesed tundnud ja silmaga jälginud tuhandeid aastaid. Nüüd oli meil võimalus neid viimaks näha, viies ellu unistuse, mis oli võib-olla sama vana kui inimkond ise.
Reaalajas tiksuvat infot Voyageride kiiruse, kauguse ja asukoha kohta saab vaadata siit (eriti lahe on see 3d simulatsioon nende paiknemise kohta Päikesesüsteemi tasandi suhtes): https://voyager.jpl.nasa.gov/mission/status/
Voyageridega kaasas olevate nn. Kuldsete Plaatide kohta kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../selline-naeb-valja-kuulus...

Jupiteri pilved lähivõttes.
Jupiteri kuu Io.
Jupiter.
Jupiter ja Io.
Jupiter ja Io.
Jupiter ja tema Päikesesüsteemi suurim kuu Ganymedes.
Jupiteri kuu Callisto.
Jupiter ja tema kuud.
Saturn ja tema suuremad kuud.
Saturn.
Saturni hiidkuu Titan.
Lähivõte Saturnist.
Saturni rõngad.
Lahkudes Saturni juurest.
Uraani kuu Miranda.
Uraan.
Uraani kuu Ariel.

Neptuun ja Triton.
Neptuun.
Neptuun ja Triton.
Triton.

Kuldne plaat, mille kohta saab lähemalt lugeda siit: https://www.astromaania.ee/.../selline-naeb-valja-kuulus...
Kunstniku nägemus Voyagerist Jupiteri juures.

Reede, 6. august 2021

Super Heavy Booster jõudis stardipaika

Mõni aeg tagasi sai näha kuidas kosmoseettevõtte SpaceX sooritas mitu katselendu oma Starshipiks nimetatud prototüüpraketiga, millest esimesed kas õhus või maandumisel suurejooneliselt plahvatasid, kuid viimaks ka turvaliselt tagasi maapinnale jõudma hakkasid. Nüüd on SpaceX oma USA-s Texases asuvatele testimismaadele püsti pannud oma plaanitava hiidraketi esimese astme. Tegemist siis raketiastmega, mille ülesandeks saab tulevikus orbiidile viia juba niigi hiiglaslik Starship. Super Heavy-ks kutsutud ja roostevabast terasest kaetud paneelidega rakett on 9 meetrit lai, 69 meetrit kõrge ning varustatud kokku 29 Raptor raketimootoriga (tulevikus tuleb neid sinna alla 32). Tuletame meelde, et Starshipil oli neid katsetuste käigus kasutada vaid kolm. Super Heavy katselend Maa orbiidile peaks aset leidma millalgi paari kuu jooksul ning kuigi plaanide kohaselt peaks see suutma tulevikus iseseisvalt tagasi maanduda, heidetakse esimene katserakett peale lendu turvaliselt ookeanisse.






Veelkord, Super Heavy on kõigest esimene raketiaste palju suuremast raketist, mis valmiskujul peaks kõrguma 120 meetrit ehk 9 meetrit rohkem kui ajaloo kõige suurem ja võimsam rakett Saturn V, mis üle poole sajandi tagasi inimesed Kuule toimetas. SpaceX-i plaan on enda raketiga teha midagi tükk maad enamat - toimetada inimesed Marsile.

Saturn V ja SpaceX-i veel nimetu valmisraketi suuruste võrdlus. Paremal on SpaceX-i praegune tööhobune Falcon 9.


Teisipäev, 3. august 2021

Astronoomiahuviliste XXV kokkutulek lükkub järgmisesse aastasse

Peame kurbusega edastama, et järgmiseks nädalaks plaanitud Eesti astronoomiahuviliste XXV kokkutulek jääb suuremas jaos ära. Põhjust selleks ei pea otsima kaugemalt, kui meie endi kaitsmata keharakkudest, mis on taaskord oma ogavalgulist pead tõstva covid-19 viiruse jaoks potensiaalsed kasvulavad. Proovime üheskoos teha kõik (eelkõige vaktsineerida), et järgmisel aastal saaksime juubeliürituse ikkagi maha pidada.

Eesti Astronoomia Seltsi teadaanne:

"02.08.2021: Astronoomiahuviliste juubelikokkutulek lükkub järgmisesse aastasse! Koroonaviiruse laialdase leviku tõttu ei ole kahjuks võimalik korraldada kokkutulekut Tartu observatooriumi ruumides, mistõttu jääb ära kogu päevane programm. Küll aga korraldame neljal hilisõhtul teleskoobivaatlused observatooriumi vaatlusväljakul, kus avaneb võimalus uudistada Jupiteri, Saturni ja augustikuist tähistaevast koos “langevate tähtede” ehk meteooridega.
Aitäh kõigile, kes end aegsasti kokkutuleku osavõtjaks registreerisid! Tagastame kõik ettemakstud osavõtutasud. Loodame kohtuda vaatlusõhtutel ja 2022. aastal toimuval juubelikokkutulekul!
Vaatlusõhtud
  • Kolmapäev, 11.08 kell 22:00–01:00
  • Neljapäev, 12.08 kell 22:00–01:00
  • Reede, 13.08 kell 22:00–01:00
  • Laupäev, 14.08 kell 22:00–01:00
Vaatlused toimuvad Tartu observatooriumi vaatlusväljakul, sadakond meetrit enne suurt teleskoobitorni. Kel on olemas oma teleskoop või binokkel, võib selle julgesti kaasa võtta. Soovi korral saab vaatlusväljakul vaatlustehnika ühendada vooluvõrku."
Kaart vaatlusväljaku asukohaga Tõraveres ja muu vajalik info: http://www.astronoomia.ee/kokkutulekud/toravere-2021/

Esmaspäev, 2. august 2021

Saturn jõuab Maaga vastasseisu

Eeloleval ööl (3. august) jõuab Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi kauneim planeet Saturn. See tähendab, et saabunud on parim aeg selle rõngastatud gaasiplaneedi vaatlemiseks.
Vastasseis on aeg kui kaks planeeti jõuavad oma orbiitidel ühele poole Päikest ehk Päike, Maa ja Saturn asuvad ühel sirgel. Ühtlasi on kahe planeedi omavaheline kaugus aasta lõikes väikseim. Näiteks homme ja lähinädalatel asub Saturn meist "kõigest" 1,33 miljardi kilomeetri kaugusel (peaaegu 9 korda kaugemal kui Maa Päikesest). Gaasihiid ise on Maast umbes 9 korda suurema läbimõõduga ning selle hiiglaslike rõngaste sisse mahuks ritta koguni 21 Maad. Kusjuures keskmiselt on need peamiselt jää- ja lumepallidest koosnevad rõngad kõigest paarikümmend meetrit paksud.

2008. aastal kosmosesond Cassini poolt pildistatud Saturn koos selle lähemate kuudega. All vasakul paistab Saturni suurim kuu Titan.
Saturn tõuseb vastasseisu ajal kagusuunast sama ajal kui Päike loojub ehk siis sellel nädalal umbes kella poole üheteistkümne ajal õhtul ning püsib silmapiiri kohal kuni päikesetõusuni. Kõrgeima punkti lõunataevas (umbes 13 nurgakraadi) saavutab see astronoomilise südaöö paiku, mis jõuab suveajas viibides kätte umbes kella poole kahe ajal öösel.
Planeedi leidmiseks on kõige lihtsam kasutada samuti paari nädala pärast vastasseisu jõudva Jupiteri abi. See Päikesesüsteemi suurim planeet särab hilisõhtuses lõunataevas nii heledalt, et mööda vaadata on sellest raske. Oluliselt nõrgema, aga heleduselt siiski enamikke taevatähti ületava Saturni leiab Jupiterist paarkümmend kraadi lääne poole (paremale) liikudes. Saturni uhked rõngad võib õnnestuda ära näha isegi hea ja fikseeritud alusele kinnitatud binokli abil, kuid vaatlemiseks soovitatakse siiski kasutada teleskoopi. Lisaks rõngastele võib sellisel juhul planeedi lähedal ära näha selle suurima kuu Titani, mis jääb mõõtmetelt vaid õige pisut Päikesüsteemi suurimale kuule Ganymedesele (tiirleb Jupiteri ümber) alla.

Cassini pildistas selle foto Saturnist hetkel, kui Päike paistis täpselt selle tagant.
Huvitava faktina võiks mainida, et vaatamata oma mõõtmetele on Saturn väga väikese keskmise tihedusega. Kui eksisteeriks piisavalt suur ookean, siis Saturn hulbiks selles vee peal otsekui kork. Kusjuures gravitatsioon Saturni mõttelisel pinnal seistes (tegemist on gaasilise planeediga) oleks vaid mõni protsent Maa omast tugevam. Madal tihedus ja kiire pöörlemine venitavad Saturni ka tugevalt lapikuks - koguni nii lapikuks, et seda on silmaga märgata.
Et sellel aastal satub vastasseisu hetk ajale, kui Saturn on meie asukohast nähtaval, võivad teleskoobiomanikud sellel ajal märgata üht huvitavat efekti. Ajavahemikus paar tundi enne ja peale vastasseisu (kell 3:56) on Saturni rõngad oluliselt heledamad kui muidu. Sellist ootamatut heleduse tõusu kutsutakse selle toimemehhanismi avastaja järgi Seelingeri efektiks. Selle põhjuseks on, et kui muul ajal on rõngaid moodustavad miljardid jää- ja lumetükid meie vaatenurgas veidi üksteise varjus, siis vastasseisu ajal langeb neile päikesevalgus peaaegu täpselt meie (Maa) tagant.

Saturn ja Jupiter jäävad meie õhtu- ja öötaevasse veel mitmeks kuuks. Kusjuures nende tõus läheb üha varasemaks. Seega ei tasu meelt heita, kui te täna või homme neid ei näe. Võimalusi nende vaatlemiseks tuleb veel hulgi ning kindlasti korraldame augusti jooksul ka mõne selleteemalise teleskoobivaatluse.