Carl Sagan Suurest Paugust ja jumala hüpoteesist

Meie eelmise postituse kommentaarium on ootamatult saanud vaidluspunktiks igivanale vastasseisule kosmoloogia vs. religioon. Ilmselt ei üllata kedagi, et meie klubi liikmeid tuleks filosoofilises mõttes liigitada praktiliste ateistide ja tehniliste agnostikute hulka. See tähendab, et me kohtleme universumit sellisena, et selles pole loojat, kuid tunnistame, et looja olemasolu/olemasolutus ei ole põhimõtteliselt tuvastatav.

Kuid kui küsimus jääb...siis üheks parimaks näiteks selle üle argumenteerimisel on miski mida sõnastas astronoom Carl Sagan oma suurepärases sarjas Cosmos. Viskame siia ühe asjakohase klipi sellest sarjast.

PS tegemist on inglise keelse klipiga. Tuhat vabandust kõigile, kes seda sorti võõrkeelt ei mõista. Kui keegi soovib seda doksarja eestikeelsete subtiitritega vaadata, siis kirjutage meile. Anname lingi.

 

Rootsi digikunstnik Erik Wernquisti 2014. aasta minifilmi, kus inimkonda nähakse uurimas ja asustamas Päikesesüsteemi. Kõik filmis nähtud paigad, peale asteroidi sisse uuristatud silindrikujulise elukeskkonna, on inspireeritud reaalsetest Päikesesüsteemi planeetidest ja nende kuudest ning nendest erinevate missioonide käigus tehtud fotodest. Filmist käivad läbi Marss, Jupiteri kuud Europa, Io ja Miranda ning Saturni kuud Titan ja Enceladus. Teksti autoriks ja pealelugejaks on USA astronoom Carl Sagan, kelle lõputult optimistlik sõnum pärineb tema 1994. aasta raamatust Pale Blue Dot: A Vision of the Human Future in Space (Kahvatu sinine täpp: Nägemus inimkonna tulevikust kosmoses).

Inimtekkeline kliimamuutus ei ole midagi uut

Meie klubi jutt on tavaliselt vaatav sadade ja miljonite kilomeetrite ning miljonite ja miljardite valgusaastate kaugusele. Astronoom Carl Sagan arvas, et vaatame vahepeal ka tagasi. Tagasivaadates pilt muidugi nii ilus ei olnud ja ega ta viiimase 36 aastaga ilusamaks pole muutunud. Kõik sõnad ja ideed Sagani suust selles tema 1985. aasta pöördumisest USA kongressi poole hoiavad (paraku) lippu kõrgel tänaseni. Ainult see fakt, et inimtegevus on kliimamuutuste peamine süüdlane, näib vahepeal tegevat egoistliku vähikäiku.

Kahvatu Sinine Täpp

Selle legendaarse ja tänapäevase tehnoloogia abil uuendatud foto Maast pildistas kosmosesond Voyager 1 täpselt 31 aastat tagasi, hetkel kui see asus meie planeedist 6,4 miljardi kilomeetri kaugusel. Astronoom Carl Sagani nõudmisel pöörati toona juba oma missiooni lõpetanud kosmosesond ümber, et pildistada nii-öelda perepilt kõigist Päikesesüsteemi planeetidest. Tegemist oli teaduslikus mõttes küllaltki kasutu sammuna (millele hakati ka esialgu vastu), aga Sagan väitis kangekaelselt, et inimesed peavad nägema oma planeeti kaugusest, et seda tõeliselt hinnata.

Foto kaugest Maast sai nimeks Pale Blue Dot ehk Kahvatu Sinine Täpp. Oma samanimelises 1994. aasta raamatus kirjutas Sagan selle foto kohta järgmist:

"Sellest kaugest vaatepunktist ei pruugi Maa tunduda eriti huvipakkuvana, aga meie jaoks on see eriline. Mõtle veelkord sellele täpile. See on siin. See on kodu. Siin oleme meie. Selle peal iga inimene, keda sa armastad, keda sa tunned, kellest sa kuulnud oled, iga inimene kes eales on olemas olnud, elas oma elu siin. Iga meie naudingu ja kannatuse põhjus, tuhanded enesekindlad religioonid, ideoloogiad, majanduslikud doktriinid, iga kütt ja korilane, iga kangelane ja argpüks, iga tsivilisatsiooni looja ja hävitaja, iga kuningas ja talupoeg, iga armunud noorpaar, iga ema ja isa, lootusrikas laps, leiutaja ja avastaja, iga moraalijünger, iga korrumpeerunud poliitik, iga "superstaar", iga "suur juht", iga pühak ja patustaja meie liigi ajaloos elas siin - tolmukübemel hõljumas päikesekiires.

Maa on väga pisikene lava kosmilisel areenil. Mõtle kõigile neile verejõgedele, mida on valatud kõigi kindralite ja keistrite poolt, et nad saaksid korraks murdosa täpi valitsejateks. Mõtle nendele lõpututele julmustele, mida ühe selle piksli nurgas elavad inimesed on põhjustanud teises nurgas elavatele inimestele. Kui arvukad nende eksimused, kui innukad on nad üksteist tapma, kui tulihingeline nende viha. Meie seisukohti, meie enesetähtsustamisi, meie luulusid, et meil on mingisugune eeliskoht universumis, pannakse proovile sellesama kahvatusinise täpi poolt. Meie planeet on üksildane kübe suures kõikehõlmavas pimeduses. Meie tühisuses ja meid ümbritsevas mõõtmatuses ei ole isegi mitte vihjet selle kohta, et abi võiks saabuda kusagilt mujalt päästmaks meid meie endi eest.

Maa on ainus paik, vähemalt teadaolevalt, mis suudab toetada elu. Pole ühtki teist kohta, vähemalt mitte lähitulevikus, kuhu meie liik võiks migreeruda. Külastada - jah. Asustada - ei veel. Meeldib või mitte, praegu on Maa paik, kus me peame vastu pidama. On öeldud, et astronoomia on alandlikkusele sundiv ja iseloomu kasvatav kogemus. Pole ilmselt paremat demonstratsiooni inimliku upsakuse rumalusest kui see kauge kujutis meie pisikesest maailmast. Minu jaoks rõhutab see meie kohust suhtuda üksteisesse lahkemalt ning säilitada ja hoida seda Kahvatut Sinist Täppi - ainsat kodu, mida tunneme."

Foto 30ndaks juubeliks otsustasid NASA ja Jet Propulsion Laboratory vana fotot värskendada. Selleks kasutas JPL-i tarkvarainsener Kevin Gill 1990. aastal Voyagerilt saadud toorandmeid ning töötles nendest tänapäevaste meetodite abil kokku täitsa "uue" vana foto.

1977. aasta sügisel Maalt startinud ja siiani töökorras Voyager 1 on tänaseks meist 22,7 miljardi kilomeetri kaugusel - peaaegu 152 korda kaugemal kui Maa Päikesest. See on kaugeim inimkätega valmistatud objekt ning sond jääb kosmosesügavustesse kihutama ilmselt kümneteks miljarditeks aastateks - ammu peale seda kui Päikesesüsteem ja Maa on hävinud.

Head sõbrapäeva!

Foto NASA lehel: https://www.jpl.nasa.gov/spaceimages/details.php?id=PIA23645

Carl Sagani targad sõnad

Erik Wernquisti "Wanderers" eesti keeles

Kiire tõlge Rootsi digikunstnik Erik Wernquisti 2014. aasta minifilmist, kus inimkonda nähakse uurimas Päikesesüsteemi teisi planeete ja kuid. Teksti autoriks ja pealelugejaks on USA astronoom Carl Sagan, kelle lõputult optimistlik sõnum pärineb tema 1994. aasta raamatust Pale Blue Dot: A Vision of the Human Future in Space (Kahvatu sinine täpp: Nägemus inimkonna tulevikust kosmoses).

Filmi tegemisest saab pikemalt lugeda siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Wanderers_(2014_film)

Kosmiline pudelipost

Selline näeb välja kuulus Kuldne Plaat, mis pandi tähtedevahelisse ruumi rändama veelgi kuulsamate Voyageri kosmosesondide pardaile. Praeguseks on neist kaugeim - Voyager 1 - Päikesesüsteemist ligi 17 kilomeetrit sekundis eemaldudes jõudnud 42 aastaga 22 miljardi kilomeetri kaugusele. Tema sõsarsond pole palju maas. Kuigi tegemist on kiireimate inimkätega valmistatud objektidega, kuluks neil näiteks lähima täheni jõudmiseks umbes 20 tuhat aastat. Paraku nad ei suundu lähima tähe poole.

Et kosmosesügavuste külm ja ükskõikne vaakum säilitab sonde tõenäoliselt miljardeid aastaid, oli plaatide mõte sama mis pudelipostil - keegi võib need kunagi leida ja üles korjata. Kas need võiksid olla meie väga kauged järeltulijad või hoopis mõne meile tundmatu tsivilisatsiooni esindajad, ei ole meie asi arvata. Pudel on igatahes kosmoseookeani visatud.

Vasest valmistatud ja kullaga kaetud plaadi ühele küljele on analoogsignaalina (nagu vinüül) jäädvustatud 115 teaduslikult illustreeritud fotot meie maailmast ja selle elanikest; sajad audioklipid, mille hulgas tervitused 55 inimkeeles ja mõnes loomakeeles; valitud muusikapalad ja armunud naise ajulained.

Plaadi teisele küljele on graveeritud võimalikult lihtsalt ja ühemõtteliselt (arenenud eluvormi jaoks) loetavad juhendid plaadi mängimiseks ning teaduslikud diagrammid.

-Üleval vasakus nurgas on kaks esimest joonist plaadist ja selle helipeast (sondiga kaasas) ning selle kasutamisest. Mängimise kiirus ja helipea kõrgus plaadist on antud binaarkoodis.

-Nende all Päikesesüsteemi asukoht tuntud pulsarite suhtes. Binaarkoodis on täpsustatud nende pulseerimissagedust.

-Ülal paremal on neli joonist plaadil leiduvate signaalide graafilisest väljanägemisest, viisist kuidas neid peaks kuvama ning näide esimest fotost (ring).

-All paremal on joonis vesinikuaatomi kahest madalamast ergastusseisundist ning ajast nende kahe muutumise vahel. See annab jooniste lugemiseks universaalse ajaühiku.

Plaatidel jäädvustatud heliklippe saab kuulata siit: https://m.soundcloud.com/nasa/sets/golden-record-sounds-of
Osa fotodest on leitavad siit: https://voyager.jpl.nasa.gov/g…/images-on-the-golden-record/

Maailma vaadatuim dokumentaalsari eesti keeles

Pole ilmselt paremat aega kodus püsimiseks ning ühtlasi kõigi aegade vaadatuma ja meie subjektiivse hinnangu järgi parima teadussarja (taas)vaatamiseks. Allolevat linki järgides saab seda teha tasuta ja eesti keelsete subtiitritega.

Jutt käib sarjast nimega Cosmos: A Personal Voyage (Kosmos: Isiklik rännak), mis nägi eetrivalgust 1980. aastal ning seadis tulevastele teadussarjadel kõrge ning enamikel juhtudel siiani ületamatu standardi. Selle autoriks olid USA astronoom Carl Sagan, tema (tulevane) abikaasa Ann Druyan ja astrofüüsik Steven Soter ning tänaseks on seda ilmselt näinud üle poole miljardi inimese enam kui kuuekümnes riigis. Raske öelda kui paljusid just see sari innustas teadlasekarjääri valima...

Vaatamata oma vanusele ei ole Cosmos praktiliselt üldse aegunud, kuna selles esitatud teemad ja küsimused on sama vanad kui inimkond ise ning neile pakutud vastused juba toona väga veenvalt tõestatud. Kosmose definitsiooniks on sarja kontekstis universumi (kõik mis oli, on ja olema saab) korrastatud ja mõistetav seisund. Seega ei räägita selles vaid astronoomiast ja kosmoloogiast, vaid ka inimmõtte ja teaduse ajaloost, bioloogiast, evolutsioonist, religioonist, maavälisest elust, eksistentsialismist, filosoofiast ja paljust muust.

2014. aastal linastus sarjale järg nimega Cosmos: A Spacetime Odyssey (Kosmos: Aegruumi odüsseia) ja mõned nädalad tagasi kolmas hooaeg nimega Cosmos: Possible Worlds (Kosmos: Võimalikud maailmad). Kuigi me soovitame ka need hiljem ära vaadata, peame tunnistama, et Sagani poolt juhitud originaalsarja sügavust ja tähendust need enam korrata pole suutnud ning on raske kirjeldada kui palju kõnealune sari on meie astronoomiaklubi asutajaid ümbritseva kosmose mõistmisel ja sellest rääkimisel inspireerinud. Loodame, et see teeb teiega sama..

13 osalise sarja 12 viimast osa on leitavad siit: https://www.dailymotion.com/Cosmos-estonian/videos

Esimese sissejuhtava osa saab vaadata või allalaadida siit (kanalist see mingil põhjusel eemaldati): https://drive.google.com/…/14_OVlzgZHMuMAHJUMRxu_CAR4hBFyb…/

Juhul kui kanalist veel osasid kaob, siis andke meile teada ja proovime midagi ette võtta. Igaks juhuks tasub aga vaatamisega alustada pigem varem kui hiljem.

Jagage, levitage, soovitage ja andke teada, mida te sellest ise arvate!

Kahvatu Sinine Täpp

Selle legendaarse ja hiljuti tänapäevase tehnoloogia abil uuendatud foto Maast pildistas kosmosesond Voyager 1 täpselt 30 aastat tagasi, hetkel kui see asus meie planeedist 6,4 miljardi kilomeetri kaugusel. 

Foto NASA lehel: https://www.jpl.nasa.gov/spaceimages/details.php?id=PIA23645

Astronoom Carl Sagani nõudmisel pöörati toona juba oma missiooni lõpetanud kosmosesond ümber, et pildistada nii-öelda perepilt kõigist Päikesesüsteemi planeetidest. Tegemist oli teaduslikus mõttes küllaltki kasutu sammuna (millele hakati ka esialgu vastu), aga Sagan väitis kangekaelselt, et inimesed peavad nägema oma planeeti kaugusest, et seda tõeliselt hinnata. Foto kaugest Maast sai nimeks Pale Blue Dot ehk Kahvatu Sinine Täpp. Oma samanimelises 1994. aasta raamatus kirjutas Sagan selle foto kohta järgmist:

"Sellest kaugest vaatepunktist ei pruugi Maa tunduda eriti huvipakkuvana, aga meie jaoks on see eriline. Mõtle veelkord sellele täpile. See on siin. See on kodu. Siin oleme meie. Selle peal iga inimene, keda sa armastad, keda sa tunned, kellest sa kuulnud oled, iga inimene kes eales on olemas olnud, elas oma elu siin. Iga meie naudingu ja kannatuse põhjus, tuhanded enesekindlad religioonid, ideoloogiad, majanduslikud doktriinid, iga kütt ja korilane, iga kangelane ja argpüks, iga tsivilisatsiooni looja ja hävitaja, iga kuningas ja talupoeg, iga armunud noorpaar, iga ema ja isa, lootusrikas laps, leiutaja ja avastaja, iga moraalijünger, iga korrumpeerunud poliitik, iga "superstaar", iga "suur juht", iga pühak ja patustaja meie liigi ajaloos elas siin - tolmukübemel hõljumas päikesekiires.

Maa on väga pisikene lava kosmilisel areenil. Mõtle kõigile neile verejõgedele, mida on valatud kõigi kindralite ja keistrite poolt, et nad saaksid korraks murdosa täpi valitsejateks. Mõtle nendele lõpututele julmustele, mida ühe selle piksli nurgas elavad inimesed on põhjustanud teises nurgas elavatele inimestele. Kui arvukad nende eksimused, kui innukad on nad üksteist tapma, kui tulihingeline nende viha. Meie seisukohti, meie enesetähtsustamisi, meie luulusid, et meil on mingisugune eeliskoht universumis, pannakse proovile sellesama kahvatusinise täpi poolt. Meie planeet on üksildane kübe suures kõikehõlmavas pimeduses. Meie tühisuses ja meid ümbritsevas mõõtmatuses ei ole isegi mitte vihjet selle kohta, et abi võiks saabuda kusagilt mujalt päästmaks meid meie endi eest.

Maa on ainus paik, vähemalt siiamaani, mis suudab hoida elu. Pole ühtki teist kohta, vähemalt mitte lähitulevikus, kuhu meie liik võiks migreeruda. Külastada - jah. Asustada - ei veel. Meeldib või mitte, praegu on Maa koht, kus me peame vastu pidama. On öeldud, et astronoomia on alandlikkusele sundiv ja iseloomu kasvatav kogemus. Pole ilmselt paremat demonstratsiooni inimliku upsakuse rumalusest kui see kauge kujutis meie pisikesest maailmast. Minu jaoks rõhutab see meie kohust suhtuda üksteisesse lahkemalt ning säilitada ja hoida seda Kahvatut Sinist Täppi - ainsat kodu, mida me tunneme."

Foto 30ndaks juubeliks otsustasid NASA ja Jet Propulsion Laboratory vana fotot värskendada. Selleks kasutas JPL-i tarkvarainsener Kevin Gill 1990. aastal Voyagerilt saadud toorandmeid ning töötles nendest tänapäevaste meetodite abil kokku täitsa "uue" vana foto.

1977. aasta sügisel Maalt startinud ja siiani töökorras Voyager 1 on tänaseks meist 22,2 miljardi kilomeetri kaugusel - peaaegu 150 korda kaugemal kui Maa Päikesest. See on kaugeim inimkätega valmistatud objekt ning sond jääb kosmosesügavustesse kihutama ilmselt kümneteks miljarditeks aastateks - ammu peale seda kui Päikesesüsteem ja Maa on hävinud.

Maa kosmosest TOP 17

Subjektiivne valik parimatest fotodest, kus on näha meie pisikest planeeti kosmosest. Vastupidiselt teatud vandenõuteoristide väidetele, et Maast ei ole tehtud ehtsaid fotosid, kuna siis näeksime me selle tõelist kuju, leidub neid hulgaliselt. Tuleb vaid otsida ja süveneda.

Andke kommentaarides teada milline neist on teie lemmik ning jagade postitust oma sõpradega. Maa nägemine kosmosest on olnud privileeg vähestele meie liigikaaslastele, aga isegi kui suudame fotosid vaadates tunda sajandiku seda, mida tundsid nemad, on see seda väärt.

"Maa oli pisikene, helesinine ja nii üksik - meie kodu, mida peab kaitsma otsekui püha reliikviat. Maa oli täiesti ümmargune. Ma arvan, et ma teadnud mida sõna "ümmargune" tähendab, enne kui ma Maad kosmosest nägin."

— Aleksei Leonov, Vene kosmonaut

Suomi NPP ehk Suomi National Polar-orbiting Partnership on Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Ookeani ja Atmosfääri Administratsiooni (NOAA) poolt 2011. aastal päikese-sünkroonsele polaarorbiidile lennutatud ilmasatelliit. See teeb ligi 800 kilomeetri kõrgusel Maale päevas peale 14 tiiru ning aasta jooksul lendab see üle praktiliselt igast punktist Maal.

Antud pilt, mida vahel kutsutakse ka Blue Marble (sinine marmorkuul), on Ultra-HD resolutsioonis komposiitfoto ehk mitmetest kõrglahutuslikest fotodest kokku kleebitud tervik, milleks vajaminevad kaadrid klõpsati 4. jaanuaril 2012.

Osad vandenõuteoreetikud on märganud, et sellel konkreetsel Maa kujutisel korduvad osad pilvemustrid. Seda muidugi ongi oodata, kuna vajaminevad fotod on tehtud erinevatel aegadel, mille jooksul on jõudunud pilved ühest kohast teise liikuda. Sarnaseid komposiitfotosid on veelgi.

Satelliit on nime saanud USA meteroloogi Verner E. Suomi järgi. Seega meie põhjanaabritega sel seost ei ole.

Täisresolutsioonis (kindlasti suurendage):https://www.nasa.gov/sites/default/files/images/618486main_earth_full.jpg

DSCOVR ehk Deep Space Climate Observatory on 2015. aastal üles saadetud USA esimene süvakosmosesatelliit ja Maa esmane hoiatussüsteem magnettormide puhul. Väikeauto mõõtu tehiskaaslane tiirleb ümber Päikese Maa-Päikese süsteemi L1 punktis* 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel Maast ning jälgib lisaks Päikese aktiivsusele muutusi Maa osoonikihis, tolmu ja vulkaanilise tuha määrades, pilvede kõrguses, vegetatsioonis ja kliimas. Tänu oma asukohale on DSCOVR-il unikaalne võimalus näha Maad pidevalt Päikese poolt täielikult valgustatuna ning klõpsab meie terves planeedist foto iga kahe tunni tagant.

Antud foto on üks kaader 13-kaadrisest seeriast, kus on näha 9. märtsil 2016. aastal Vaikse ookeani kohal toimunud täieliku päikesevarjutust kosmosest ehk siis nähtav tume laik on Maale heidetud Kuu vari. Selle keskel olles paistaks Päike Kuu poolt täielikult varjutatuna ning selle hägustemates servades leiaks aset osaline päikesevarjutus.

Seeria fotod täisresolutsioonis: https://epic.gsfc.nasa.gov/galleries/2016/solar_eclipse
Seeriast tehtud video: https://epic.gsfc.nasa.gov/galleries/2016/solar_eclipse/video

DSCOVR jäädvustas täpselt samasuguse sündmuse 21. augustil, 2017 Põhja-Ameerika kohal:

Fotod: https://epic.gsfc.nasa.gov/galleries/2017/total_solar_eclipse
Video: https://epic.gsfc.nasa.gov/galleries/2017/total_solar_eclipse/video

*L1 punkt - Lagrange'i punktid ehk L-punktid on asukohad ruumis, kus väikese massiga keha saab kahe, teineteise ümber tiirleva, suure massiga keha suhtes paigal püsida. Nendes punktides tasakaalustavad gravitatsioonilised jõud ja orbitaalne liikumine teineteist.

NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) on alates 2009. aastast Kuu ümber tiirutav satelliit, mille ülesandeks on kõrglahutuslikus 3D-s kaardistada kogu Kuu pind. Selle abil saab kavandada tuleviku missioone Kuul maandumiseks. Kuigi tavaliselt on LRO kaamerad suunatud otse Kuu pinnale, sooviti 12. oktoobril 2015. aastal pildistada uusversioon Apollo 8 "Maatõusust".

Täisresolutsiooniga: https://www.nasa.gov/sites/default/files/thumbnails/image/earth_and_limb_m1199291564l_color_2stretch_mask_0.jpg

2. märtsil 2009. aastal lahkus Maalt Euroopa kosmoseagentuuri (ESA) sond Rosetta, mille peamiseks missiooniks oli kümme aastat hiljem kohtuda komeediga 67P/Churyumov–Gerasimenko. Oma sihtmärgini jõudmiseks pidi sond tegema kolm möödasõitu Maast, et selle gravitatsiooni abil saavutada vajaliku kiirust. Oma viimase möödasõidu ajal 12. novembril 2009 klõpsas sond pildi oma emaplaneedist kauguselt 633 000 kilomeetrit.

Täisresolutsioonis: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/6a/Crescent_Earth_from_Rosetta.jpg

DSCOVR ehk Deep Space Climate Observatory poolt 16. juulil 2015 tehtud fotoseeria Kuu möödumisest Maa eest. Oma asukohast Maa-Päikese süsteemi L1 punktis* 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel Maast nägi DSCOVR Kuu tagumist külge, mida enne neid fotosid oli pildistanud vaid Nõugude Liidu Luna 3 sond 1959. aastal.

Värvilise foto tarbeks pildistas sond üht ja sama kaadrit kolme erineva filtriga ning kombineeris need hiljem värvifotoks. Kuna aga erinevate filtrite vahele jäi 30 sekundit, jõudis Kuu selle ajaga kaadritel pisut liikuda. Sellepärast on näha kuidas Kuu parem serv on õige pisut roheline ja vasak serv sinine.

Seeria: https://epic.gsfc.nasa.gov/galleries/2016/lunar_transit
Seeriast tehtud video: https://epic.gsfc.nasa.gov/galleries/2016/lunar_transit/video

Apollo 17 meeskonna poolt 7. detsembril 1972. aastal klõpsatud originaalne Blue Marble ehk Sinine Marmorkuul on tõenäoliselt üks ajaloo kõige levinum ja enim paljundatud foto. Kusjuures siiani pole kindel, et kes Apollo kolmest astronaudist (Eugene Cernan, Ronald Evans, Harrison Schmitt) selle foto ikkagi tegi.

Igatahes klõpsati see umbes 5 tundi ja 6 minutit peale Apollo 17 starti Maalt ja umbes 29 000 kilomeetri kaugusel planeedi pinnast. Kusjuures originaalis oli see foto tagurpidi ning keerati alles hiljem "õigetpidi", nii et Antarktika oleks ikka "all". Fotost sai väga kiiresti keskkonnaliikumiste ikoon, mis peaks näitama meie planeedi haprust, haavatust ja isoleeritust.

Evolutsioonibioloog Richard Dawkins on selle foto kohta märkinud huvitavat kokkusattumust. Nimelt põlvneb terve inimkond umbes täpselt foto keskel nähtavast Aafrika mandri osast. Ehk siis teel teisele taevakehale, vaatame me tagasi oma kodu poole, sinna kust kõik alguse sai.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/9/97/The_Earth_seen_from_Apollo_17.jpg

Esimesena Kuul maandunud/kuundunud Apollo 11 poolt jäädvustatud foto Maast, kui nad olid parasjagu sisenemas orbiidile Kuu ümber 16. juulil 1969. Foto on tehtud hetkel, kui nad asuvad kodust 180 000 kilomeetri kaugusel.

Täisresolutsiooniga: https://images-assets.nasa.gov/image/as11-36-5355/as11-36-5355~orig.jpg

Apollo 8 meeskond (Frank Borman, Jim Lovell ja William Anders) jäädvustasid selle "Maatõusuks" tituleeritud foto 24. detsembril 1968. Nad olid esimesed astronaudid, kes tiirutasid oma kapslis ümber Kuu.

Komandör Jim Lowell edastas foto tegemise ajal Maale sõnumi: "Mõõtmatu üksindus on aukartust tekitav ja see paneb sind tõelisest mõistma, mis kõik sind tagasi Maal ootab."

Täisresolutsiooniga: https://www.nasa.gov/sites/default/files/thumbnails/image/apollo08_earthrise.jpg

10. augustil 1966. aastal saadeti Maalt Kuu suunas USA esimene kuusatelliit Lunar Obiter 1, mille ülesandeks oli luurata välja tasased maandumiskohad Apollo missioonide jaoks. Sama aasta 23. augustil saatis sond Maale esimese must-valge foto maatõusust Kuu pinna kohal. 2008. aastal taastati foto täisresolutsioon toonastelt lintidelt kasutades nii 60ndate kui tänapäeva digitaalset tehnoloogiat.

1,2GB fotofaili originaal: http://www.planetary.org/multimedia/space-images/earth/earthrise-from-lunar-orbiter-1.html

21. juulil 1969 lahkusid Apollo astronaudid Buzz Aldrin ja Neil Armstrong Kuu pinnalt, et põkkuda orbiidil tiirleva juhtmooduliga. Moodulis paar päeva üksinda veetnud Michael Collins pildistas oma kaaslaste pikaldast naasemist, et peale taaskohtumist ja põgusat muljetamist alustada üheskoos tagasiteed Maale.

Täisresolutsioonis: https://moon.nasa.gov/resources/56/eagles-return/

Hiina esimene kuusatelliit Chang'e 5-T1 teenindusmooduli poolt Maa-Kuu süsteemi L2 punktis tehtud foto Kuu tagaküljest Maa taustal. Foto on tehtud 29. oktoobril 2014. aastal. Mooduli ülesandeks on vahendada Kuu tagumisel küljel asuvate sondide ja kulgurite raadiosignaale Maal asuva juhtimiskeskuse vahel.

Foto: https://spacenews.com/wp-content/uploads/2017/06/Photo4_Edit-copy-879x485.jpg

Enamus fotodest, mis näitavad Maad ja Kuud kaugusest, ei kujuta nende omavahelist kaugust õigesti. Asi selles, et nende omavaheline kaugus on nii suur, et nad ei mahu lihtsalt korraga kaadrisse. Sellises olukorras tehakse tavalisel nii, et foto Maast ja Kuust kleebitakse hiljem üksteise kõrvale.

Antud foto, mis on pildistatud legendaarse kosmosesond Voyager 1 poolt on aga 100% ehtne. See tehti 18. septembril 1977. aastal, kui Voyager asus Maast pea 12 miljoni kilomeetri kaugusel teel teiste meie Päikesesüsteemi planeetide juurde.

Täisresolutsioonis: https://www.nasa.gov/sites/default/files/thumbnails/image/v1.jpg

2001. aasta aprillis Marsi suunas startinud Mars Odyssey sond pööras 3,5 miljoni kilomeeri kaugusel oma kaamerad tagasi Maa suunas ning pildistas Maa-Kuu süsteemi. Antud fotol on väga hästi näha kui kaugel Maa ja Kuu üksteisest tõepoolest asuvad. Näiteks mahuksid nende vahele kõik Päikesesüsteemi planeedid ritta ning ruumi jääks veel ülegi.

Täisresolutsioonis: https://www.jpl.nasa.gov/spaceimages/images/largesize/PIA00559_hires.jpg

2011. aasta augustis Jupiteri uurima saadetud Juno kosmosesondi nägi Maad ja Kuud 10 miljoni kilomeetri kauguselt selliselt.

2 kuud peale seda, kui Spiriti nimeline kulgur Marsi pinnal 2004. aastal maandus, suunas see oma kaamerad punase planeedi taevasse. Seal nägi ta oma kodu säramas ühe heledama tähena. Tegemist on esimese Maa-fotoga teise planeedi pinnalt. Maa asub fotol umbes 259 miljoni kilomeetri kaugusel.

Täisresololutsioonis: https://www.jpl.nasa.gov/spaceimages/images/largesize/PIA05547_hires.jpg

1997. aastal NASA, ESA ja ASI (Itaalia kosmoseagentuur) koostöös Saturni suunas saadetud Cassini kosmosesondi ülesandeks oli uurida rõngastatud hiidplaneeti ning selle ebatavalist kuud Titani. Koostamaks Saturnist suurt mosaiikpilti, jäädvustas see otse planeedi varjus asudes ühtekokku 165 kaadrit. Hiljem mosaiiki kokku kleepides avastati, et pildile oli juhuslikult jäänud ka ligi 1,5 miljardit kilomeetrit eemal paistev Maa.

Täisresolutsiooniga: https://www.universetoday.com/wp-content/uploads/2013/06/Saturn-and-Earth-from-Cassini-.jpg

Ühe legendaarsema foto Maast pildistas kosmosesond Voyager 1 asudes meie planeedist 6,4 miljardi kilomeetri kaugusel. Astronoom Carl Sagani nõudmisel pöörati toona juba oma missiooni lõpetanud kosmosesond ümber, et pildistada nii-nimetatud perepilt kõigist Päikesesüsteemi planeetidest. Tegemist oli teaduslikus mõttes küllaltki kasutu sammuna (millele hakati ka esialgu vastu), aga Sagan väitis kangekaelselt, et inimesed peavad nägema oma planeeti kaugusest, et seda tõeliselt hinnata. Foto nimeks sai Pale Blue Dot ehk Kahvatu Sinine Täpp. Oma samanimelises 1994. aasta raamatus kirjutas Sagan selle foto kohta järgmist:

"Sellest kaugest vaatepunktist ei pruugi Maa tunduda eriti huvipakkuvana, aga meie jaoks on see eriline. Mõtle veelkord sellele täpile. See on siin. See on kodu. Siin oleme meie. Selle peal iga inimene, keda sa armastad, keda sa tunned, kellest sa kuulnud oled, iga inimene kes eales on olemas olnud, elas oma elu siin. Iga meie naudingu ja kannatuse põhjus, tuhanded enesekindlad religioonid, ideoloogiad, majanduslikud doktriinid, iga kütt ja korilane, iga kangelane ja argpüks, iga tsivilisatsiooni looja ja hävitaja, iga kuningas ja talupoeg, iga armunud noorpaar, iga ema ja isa, lootusrikas laps, leiutaja ja avastaja, iga moraalijünger, iga korrumpeerunud poliitik, iga "superstaar", iga "suur juht", iga pühak ja patustaja meie liigi ajaloos elas siin - tolmukübemel hõljumas päikesekiires.

Maa on väga pisikene lava kosmilisel areenil. Mõtle kõigile neile verejõgedele, mida on valatud kõigi kindralite ja keistrite poolt, et nad saaksid korraks murdosa täpi valitsejateks. Mõtle nendele lõpututele julmustele, mida ühe selle piksli nurgas elavad inimesed on põhjustanud teises nurgas elavatele inimestele. Kui arvukad nende eksimused, kui innukad on nad üksteist tapma, kui tulihingeline nende viha. Meie seisukohti, meie enesetähtsustamisi, meie luulusid, et meil on mingisugune eeliskoht universumis, pannakse proovile sellesama kahvatusinise täpi poolt. Meie planeet on üksildane kübe suures kõikehõlmavas pimeduses. Meie tühisuses ja meid ümbritsevas mõõtmatuses ei ole isegi mitte vihjet selle kohta, et abi võiks saabuda kusagilt mujalt päästmaks meid meie endi eest.

Maa on ainus paik, vähemalt siiamaani, mis suudab hoida elu. Pole ühtki teist kohta, vähemalt mitte lähitulevikus, kuhu meie liik võiks migreeruda. Külastada - jah. Asustada - ei veel. Meeldib või mitte, praegu on Maa koht, kus me peame vastu pidama. On öeldud, et astronoomia on alandlikkusele sundiv ja iseloomu kasvatav kogemus. Pole ilmselt paremat demonstratsiooni inimliku upsakuse rumalusest kui see kauge kujutis meie pisikesest maailmast. Minu jaoks rõhutab see meie kohust suhtuda üksteisesse lahkemalt ning säilitada ja hoida seda Kahvatut Sinist Täppi - ainsat kodu, mida me tunneme."

Täisresolutsioonis: https://cdn-images-1.medium.com/max/1600/1*b3OKj6AHMi9zzBAkNgQ7hw.jpeg