Kokkupõrked Kuul

Alles hiljuti uuriti meie käest ühe postituse kommentaarides, et kas keegi on eales jäädvustanud mõne Kuud tabanud meteoroidi või asteroidi kokkupõrke. Vastus ja videotõestus on kohe lähiminevikust võtta. Nimelt jäädvustas Hiratsuka Linnamuuseumi kuraator ja hobiastronoom Daichi Fujii alles detsembri esimesel pooles kolm sellist tabamust Kuul. Kuna sellel ajal oli oma tipule liginemas iga-aastane geminiidide meteoorivool ning kokkupõrke suund enam-vähem klappis, võiski tegemist olla mõne geminiidide hulka kuuluva kosmosekivikesega.

Kokkupõrkeid paistavad läbi teleskoobi filmitud kõrge kaadrisagedusega klippidelt nagu lühikesed valguse sähvatused. Seda põhjusel, et kilomeetreid sekundis kihutava keha kokkupõrkel eraldub energia peamiselt kuumuse ning mingil määral ka valgusena. Nende poolt tekitatud kraatreid maapealsete teleskoopidega vaadelda oleks lootusetu, kuid näiteks Kuu ümber tiirlevad satelliidid, mis selle pinda pidevalt pildistavad võivad need lõpuks üles leida küll. Seda juhul kui kraatrid on piisavalt suured, et nende piiratud resolutsiooniga fotodel silma paista. Värskeid kraatreid leitakse NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) fotomaterjali põhjal regulaarselt.

All on näha kaht Daichi Fujii poolt jäädvustatud kokkupõrget 8. detsembril. Kolmandaks klipiks on mehe seni suurim jäädvustatud kokkupõrge eelmise aasta veebruarist. Selle puhul kestis järelhelendus lausa terve sekundi. See tähendab, et kokkupõrge pidi olema ebatavaliselt võimas ning selle tulemusel võis tekkida ligi tosina meetrise läbimõõduga kraater. Teadaolevalt pole seda aga veel üles leitud.

Talvetaevas Imelises Teaduses

Pööripäev on seljataga ja tali käes. Seda, et mida Eesti talvekuudel taevas näha, saab lugeda juba neljapäeval ilmuvast Imelise Teaduse värskest numbrist. Seekord üsna mahukat juttu kaunistavad enamuses siit-samast Tõrva koduaiast tehtud astrofotod udukogudest, galaktikatest ja planeetidest. Sama lugu saab lugeda ka veebist, kuid julgeme väita, et paberil jooksevad read paremini. Lisaks on ju ajakiri täidetud muude huvitavate lugudega astronoomiast ja teistest teadustest.

https://www.imelineteadus.ee/eesti-tahistaeva-vaated-kulmimal-ja-luhimal-aastaajal/

Talvine pööripäev 2024

Eile täpselt kell 11:20:30 jõudis Maa orbiidil ümber Päikese sellisesse punkti, kus selle põhjapoolus on Päikesest maksimaalselt eemale pööratud. See tähendab, et alanud on astronoomiline talv. Lõunapoolkeral on kõik jällegi vastupidine ja alguse on saanud suvi.

Ühtlasi tähendab see seda, et nüüdsest hakkavad päeva ja öö kestvused taaskord võrdsustuma, et jõuda kevadiseks pööripäevaks enam-vähem sama pikaks. Pole siis midagi imestada, et juba muistsetel aegadel tähistati seda perioodi kui otsest valguse võitu pimeduse üle ning maha peeti korralikud pidustused (näiteks vanade roomlaste põllumajandusjumala Saturni auks peetud Saturnaalid kujutasid endast nädalast sööma- ja joomaorgiat). Ka meie maailmajaos tähistavad jõulud on alguse saanud pigem paganlikest pidustustest, kui ühe teatava mütoloogilise tegelase väidetavast sünnipäevast. Jõulude nimi on meie keelde jõudnud aga vanade germaani rahvaste poolt peetud Yule kaudu, millega tähistati väidetavalt jumal Odini poolt juhitud Metsiku Jahi toimumisaega.

Igatahes, head hilinenud talvist pööripäeva ja valguse võitu pimeduse üle!

PS: täna algusega kell 14-15 külastame Tõrva hooajalist noorteraadiot (Tõrva vallas segedusega 90.0 MHz) ja räägime seal mõne sõnaga mõnest levinumast müüdist astronoomias.

Järelkuulamisest saab seda kuulata läbi veebi: https://www.torvaraadio.ee/

Valguse kiirus Päikesesüsteemi planeetide ümber

Suurimaks kiiruseks, millega miski universumis saab teadaolevalt liikuda on 299792,458 kilomeetrit sekundis*. Laiemalt tuntakse seda valguse kiirusena vaakumis (kuigi samahästi võiks seda nimetada ka gravitatsiooni või näiteks informatsiooni kiiruseks) ning tegemist on ühe füüsikalise konstandiga (tähisega c). Konstant tähendab seda, et selle väärtus ei saa teadaolevalt muutuda ning tänu sellele saab seda kasutada muutuvate väärtuste välja arvutamiseks. Võtame näiteks meie jaoks praktiliselt igapäevaseks saanud globaalsed navigatsioonisüsteemid (NAVSAT ehk GPS, GLONASS, Galileo), mis saavad töötada muuhulgas vaid juhul kui valguse kiiruse väärtus on teada väga-väga täpselt.

2011. aastal jäädvustasid Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) teadurid valgusimpulsi läbimas Coca-Cola pudelit. Selleks pidid nad seda filmima kaameraga, mis on võimeline salvestama üle triljoni (miljon korda miljon) kaadri sekundis. Kogu klipp koosneb 480 sellisest kaadrist.

Valguse kiirus on inimlikust vaatepunktist kujutlematult suur ning igapäevases elus võib seda pidada momentaalseks ehk siis lõputult suureks. Näha saab seda vaid väga väiksete ajahetkede või väga suurte vahemaade juures. Näiteks Maalt Kuule jõudmiseks kulub valgusel vaid 1,2 sekundit. Maalt Marsile (hetkel) reisimiseks läheks valgusel ja ühtlasi seal asuvate sondide ja kulguritega suhtlevatel raadiosignaalidel 5 minutit ja 50 sekundit ning Päikeselt jõuab valgus meieni 8 minutit ja 11 sekundit. Kui me vaid saaksime neid vahemaid juba eelnevalt hoomata, võiks meil tekkida mingigi arusaam valguse kiirusest.

Võib olla ainsaks veel mingi määral mõistevaks suuruseks, mille puhul valguse kiirust saaks ette kujutada, on meie endi planeet või teised meie planeediga võrreldavad Päikesesüsteemi kehad. Maa keskmine läbimõõt on 12 756 kilomeetrit ja ümbermõõt ekvaatoril 40 075 kilomeetrit. See tähendab, et planeedi sees ühest puntist teise pendeldaks valgus 23 korda sekundis. Tiire teeks see meie planeedile peale 7,5 sekundis. Kui tegemist oleks tõesti mingisuguse ümber Maa kõverduva valgusimpulsiga, siis tajuda võiksime me seda ekvaatoril seistes üpris kiire vilkumisena.

Animatsioonis, mille autoriks on NanoAstro, näitab kui kiiresti kujutletav valgusimpulss ümber Päikesesüsteemi planeetide tiirutaks. Ühtlasi annab see aimu nende suurusest. Näiteks Jupiteri ja Saturni puhul kulub sellel tiiruks üle sekundi. Animatsioonist puudub mingil põhjusel Päikesesüsteemi suurim keha Päike, mille ekvaatorile tiiru peale tegemiseks kuluks analoogsel valgusimpulsil lausa 14,6 sekundit. See pole aga midagi võrreldes ühe teadaolevalt suurima tähe VY Canis Majoris kõrval, mis ületab Päikese läbimõõtu kusagil 1420 korda. Sellele ülihiidtähele, mis läheneb oma mõõtmetega teoreetilisele tähtede maksimumile, ringi peale tegemiseks kuluks valgusel üle 7,5 tunni.

*alates 1983. aastast on meeter defineeritud kui vahemaa mille valgus läbib 1⁄299792458 sekundi jooksul. Ehk siis valguse kiiruse numbriline väärtus tõenäoliselt enam ei muutu. Kui peaks selguma, et me oleme valguse kiiruse kuidagi valesti mõõtnud, siis muutuda saab ainult meetri pikkus.

Astronoomiaklubi astrofotod: Jupiter, Saturn, Marss, Uraan ja Kuu

Eelmise nädala keskel sai paaril selgel õhtul üles pildistatud (või õigemini filmitud) Päikesesüsteemi planeete ja Kuud. Vaid varaõhtutel väga heledalt edelataevas paistev Veenus ja hommikul vahetult enne päikesetõusu näha olev Merkuur jäid teatud põhjustel kollektsioonist puudu. See viga tuleb esimesel võimalusel parandada.

Siia on Kuu lõunapooluse kõrvale kokku kleebitud kõik jäädvustatud planeedid mõõtkavaliselt. Ehk siis teleskoobis on nende suurus selline Kuuga võrreldes. Vastavalt Kuu ja planeetide kauguste muutusele Maast, need suuruste vahekorras tasapisi kõiguvad.

Kuu ja planeetide suuruste võrdlus teleskoobis. Iga taevakeha juures on täpsustatud selle läbimõõt võrreldes Maaga ja kaugus Maast.

Mõne sõnaga kasutatud tehnikast.

Planeetide ja Kuu pildistamiseks tuleb neist kõigepealt jäädvustada videoklipid. Mida kiirema kaadrisagedusega seda teha õnnestub, seda parem. Kuna Jupiter pöörleb kõigist planeetidest kõige kiiremini (9,8 tunniga) ei tohiks klipid tema puhul olla pikemad kui kolm minutit. Vastasel korral hakkab planeedi pöörlemine edasiste sammude käigus lõppkujutist hägustama. Saturni puhul on samaks ajapiiranguks kuus minutit ja Marsi puhul viis. Kuu puhul see aeg mõistlikkuse piirides oluline ei ole. Jäädvustamiseks sobivad näiteks programmid Sharpcap või Firecapture.

Videotes sisalduvad üksikutest kaadritest tuleks valida kõige paremad (atmosfäär virvendab ning osad kaadrid on teistest selgemad) ning need omavahel stäkkida (inglise keeles stacking). Sellist tehnikat kutsutakse inglise keeles lucky imaging ehk eesti keelses otsetõlkes õnnelik jäädvustamine. Selleks on ilmselt siiani parimaks programmiks vabavaraline Autostakkert.

Saadud foto on esmapilgul väga udune, kuid sisaldab tegelikult rohkelt lisainfot. Selle info väljatoomiseks on vaja fotot teravustada. Selleks on mitmeid programme, kuid neist tõenäoliselt endiselt kõige enamkasutatav on vabavaraline programm Registax. Täpsemalt tuleb kasutada üht selle funktsiooni nimega wavelets, mis võib esmapilgul tunduda võrdlemisi keeruline, kuid mille kohta leiab internetist ohtralt juhendeid.

Kauge jäähiid Uraan.

Saturn ja selle rõngad.

Marss. Üleval paistab selle heledam põhjapolaarmüts.

Jupiter ja selle kaks kuud. Paremal vulkaaniline Io ja vasakul kaugemal jäine Callisto.

Kui foto on teravustatud tasub seda mõne fototöötlusprogrammiga (GIMP, Photoshop) veel natukene värvide, heleduse ja kontrasti suhtes peenhäälestada. Photoshopis sobib selleks kõige paremini Camera raw filter nimeline tööriist.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

ZWO uv/ir cut filter on vajalik kaamerate ees, mille sensor on tundlik ka nähtavatest lainepikkustest väljaspool. Asi selles, et erinevate lainepikkuste fookuspunkt on erinev ning neid kõiki kaasates on jäädvustused mõnevõrra udusemad. Antud filter "lõikab" need ära.

ZWO ADC on kahest omavahel liigutatavast prismast koosnev vidin, mille eesmärgiks on korrigeerida atmosfääri dispersiooni, mis tekitab madalal asuvate objektidele sinised ja punased servad. Korrektori häälestamiseks saab kasutada eelmainitud Sharpcapis ja Firecapturi programmides sisalduvaid spetsiaalseid tööriistu.

Kaamera ZWO ASI678MC-PRO on võrdlemisi tundlik ja seega kiire kaadrisagedusega planetaarkaamera.

Osta fotolõuend ja toeta Tõrva Astronoomiaklubi!

Lähenemas on talvine pööripäev ja sellele ajale valitud religioossete sugemetega pühad. Kui kellelgi on mõte jõulukingiks tellida mõnd meie astrofotot lõuendtrükis ja puitraamil, siis selleks on viimane võimalus, sest muidu ei jõua need õigeks päevaks lihtsalt valmis ja kohale. Pealekauba saaks sellise kingiga toetada meie klubi (MTÜ Tähetipp) jätkuvat arengut. Võime ettevaatlikult mainida, et juba mõnda aega mõlgub meil mõttes Tõrva esimese hobiobservatooriumi ehitus, mis võiks alata kevadel. Laudu ja kruve kulub selleks ohtralt.

Hinnapoliitika on meil endiselt veidi ebatavaline. Nimelt täpsustame meie ära vaid iga lõuendi alghinna, mis koosneb lõundite trükkimisest, pakendamisest ja kulleriga saatmisest. Seda kui palju soovib tellija sellel juurde panna ja Tõrva Astronoomiaklubi toetada, jääb igaühe enda otsustada.

Mõõdud ja alghinnad:

80cmx120cm: 87€ (ei sisalda toetust klubile)

70cmx100cm: 72€ (ei sisalda toetust klubile)

60cmx80cm: 71€ (ei sisalda toetust klubile)

Iga lõundiga tuleb kaasa A4, millel foto ja sellel oleva astronoomilise objekti või objektide täpsemad andmed.

Valida võib kõikide allolevate piltide vahel või teha valik meie Astrobini kontol olevate fotode seast (osad neist siiski trükikvaliteeti ei kannata).

https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Telliseks kirjuta meie facebooki või e-postile tahetipp@gmail.com

Centaurus A galaktika täies hiilguses

Lõunapoolkeral paistab Kentauri tähtkujus üks meie naabruskonna huvitavamaid galaktikaid - Centaurus A. Kuna galaktikatest on see taevas heleduse poolest viies (Magalhaesi pilvede, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikate järel), on tegemist ühe lõunamaalastest astrofotograafide meelisobjektiga. Allolev foto, mille autoriks on Uus-Meremaa astrofotograaf ja hobiastronoom Rolf Olsen, koosneb kokku 321 tunnisest säriajast, mis olevat läbi erinevate filtrite jäädvustatud viimase 10 aasta jooksul. Selleks vajalikud teleskoobid ehitas ta ise.

Rolf Olseni koduleht: https://www.rolfolsenastrophotography.com/

Centaurus A, mis asub meist umbes 12 miljoni valgusaasta kaugusel, on arvatavasti ammuse elliptilise ja spiraalgalaktika kokkupõrke tulemus. Kuna taoliseid kokkupõrkeid esineb võrdlemisi harva, on Centaurus A kuju ka väga omapärane. Astronoomid pole siiani ühe nõul, et kas seda peaks liigitama niinimetatud läätsekujuliste või elliptiliste galaktikate hulka. Loodusel on muidugi meie liigitamistest sügavalt ükskõik. Centaurus A läbimõõt on umbes 60 tuhat valgusaastat, selle keskosa läbib tumedam tolmune ketas ning fotol on näha ilmselt kokkupõrkest tekkinud lainetamisi, mis moodustavad selle ümber ringjaid struktuure. Huvitav mõelda, et see hägune hele udu on kümnete miljardite tähtede ühine valgus.

Centaurus A tolmuriba läbi Hubble kosmoseteleskoobi

Kokkupõrkest (või pigem ühinemisest) tulenevalt on Centaurus A väga aktiivne. See tähendab, et selle südames asuv 55 miljoni Päikese massiga supermassiivne must auk neelab aktiivselt täheainet, ning kiirgab seetõttu oma poolustes välja võimsad niinimetatud relativislikud joad (neist meiepoolset on fotol näha punaka suitsuna). Tegemist on valguse kiirusele ligineval kiirusel liikuvate ioniseeritud osakestega, mis tekitavad läbi tähtedevahelise gaasi liikudes võimast röntgen- ja raadiokiirgust. Need joad ulatuvad galaktika südamest üle miljoni valgusaasta. Sellel põhjusel kuulub Centaurus A raadiogalaktikate hulka. Lisaks sellele on Centaurus A veel niinimetatud tähepurske galaktika, ehk selles toimub võrdlemisi kiire ja pidev uute tähtede teke. Ka see arvatakse olevat ammuse galaktikate liitumise otsene tulemus.

Planeedid on taevas!

Lähipäevadeks lubab üle pika aja selgeid õhtuid ja öid ning saabunud on suurepärane võimalus tõeliselt pimedale tähistaevale pilk peale visata. Vahepeal on ju Maa asukoht Päikese ümber tiireldes muutunud ja seega meie öövaade veidi teises suunas kui näiteks varasügisel. Lisaks on kinnistähtede suhtes asukohti vahetanud juba antiikaegadets tuntud "rändajad" ehk planeedid.

Kuigi üle poole "kasvanud" Kuu kipub niinimetatud süvataeva objekte oma peegeldatud päikesevalgusega tuhmistama, on meil eelolevatel öödel võimalus ära näha kõik viis silmaga nähtavat Päikesesüsteemi planeeti. Need on piisavalt heledad, et Kuu neid ei sega. Lisaks neile tasub kindlasti vaadata Sõnnis asuvat Plejaadide täheparve ja Orioni suurt udukogu, mis isegi kuusärast mingil määral läbi paistavad.

Kuulus Orioni udukogu. Kasutatud tehnika ja tarkvara: Orion 8" Astrograph, Skywatcher EQ6R-pro, Lodestar gideerija, L-enhance filter, Nikon D5600 (ISO500 32x180sek+30x20sek, 50xflat, 50xbias), PHD2, APT, DSS, Pixinsight, Photoshop.

Plejaadide täheparv Sõnnis. Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar EDPH61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro. 60x120sek + 47x240sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight.

Kohe hämaruse saabudes on võrdlemisi madalal lõunataevas näha üht väga heledat objekti, mida ületab heleduse poolest vaid Kuu. See on hetkel õhtutaevas särades Ehatähe hüüdnime kandev planeet Veenus. Särab see kuum Maa kaksikõde nii heledalt tänu suurusele, lähedusele ja selle läbipaistmatule kuid päikesevalgust hästi peegeldavale atmosfäärile. Veenus asub meist hetkel veel kaugemal kui Päike, millest saab aimu, kui seda näiteks läbi teleskoobi vaadelda. Nimelt paistab see otsekui miniatuurne 60 protsenti valgustatud kuuketas. Järgnevate kuude jooksul see ketas üha kahaneb, kuna Veenus tiirledes Päikesele lähemal kui Maa, jõuab meie planeedile järele.

Veenusest umbes 30 kraadi ida poole liikudes paistab Veevalaja tähtkujus planeet Saturn. Pealtnäha mõnd heledamat tähte meenutava planeedi tunneb ära selle poolest, et erinevalt tähtedest see silmnähtavalt ei vilgu. Teleskoobis õnnestub meil ära näha selle hetkel peaaegu serviti paistvad rõngad ning suuremad kuud. Neist heledaim on hiidkuu Titan, mis paistab planeedi lähistel selgelt punaka täpina.

2022. aasta aprilli foto Veenusest. Praegu paistab see väga sarnasena õhtuti lõunataevas. Bresser Messier NT-203/1200 Hexafoc, ZWO ASI071MC Pro

Seni meie parim Saturn. Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Õhtu arenedes hakkab ennast kõrgele lõunataevasse pöörama gaasihiid Jupiter, mis on heleduse poolest Kuu ja Veenuse järel kolmas. Kätte leiab ta Sõnni tähtkujust punaka Aldebaraani lähistelt. Teiseks viidaks on tuntud Orioni tähtkuju (eestipäraselt Koot ja Reha), mis paistab Jupiteri all. Gaasihiidu teleskoobiga uurides on näha selle vöödilist atmosfääri ja nelja suurimat kuud, mis kõik ühes tasandis planeedi ümber tiirlevad. Hetkel on aasta parim aeg seda vaadelda, kuna alles laupäeval jõudis Maa sellega vastasseisu.

Veel kusagil 70 kraadi ida poole liikudes, Vähi tähtkuju keskelt, peaks olema võrdlemisi lihtne üles leida punakas Marss. Maavälise elu otsijatele juba üle sajandi huvi pakkunud planeet, mis on ka ainsaks potentsiaalseks alaliselt asustatavaks planeediks peale Maa, paistab teleskoopides pisikese punase kettana. Alles võimsamates teleskoopides võib näha selle valget polaarmütsi või väga hea "nägemise" korral mõnd tumedamat suuremat pinnavormi. Marsi vastasseisuni on veel aega.

Seni meie parim Marss. Teleskoop Bresser Messier 203NT, kaamera Nikon D5600+3x barlow. PIPP, Autostakkert, Registax (wavelets), PS.Umbes 600 parimat kaadrit 12 tuhandest.

Seni meie parim Jupiter. Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 8x60sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax ja Winjupos.

Viimase ja viienda silmaga nähatava planeedi nägemiseks tuleb oodata hommikuni, kui kusagil tunni jooksul on enne päikesetõusu madalal kagutaevas heleda tähena nähtaval pisikene Merkuur. Et Merkuur tiirleb ümber Päikese vaid 88 päevaga, on seda näha vaid siis kui see asub meie vaatenurgast ühel- või teiselpool Päikest. Lähipäevadel asub see niinimetatud suurimas läänepoolses kaugenemises. Hobiteleskoobid näitavad, et Merkuur paistab meile sarnaselt Veenusega pisikese ühelt poolt valgustatud sirbina.

Kuigi teatud väga soodsates olukordades on silmaga võimalik ära näha ka planeet Uraan, pole see praeguse kuufaasi puhul kindlasti võimalik. Binokli või teleskoobiga leiab selle kauge ja sinaka jäähiiu aga Sõnni tähtkujust Plejaadide täheparvest veidi madalamalt ja "paremalt".

Nagu ikka soovitame vaatlusele abiks võtta mõne stellaariumirakenduse, millest meie arvates parimaks ongi (osaliselt) vabavaraline Stellarium. Selle abil peaks kõik huvitavad objektid üles leidma.

Head vaatlemist

Meteoriite saab leida katuselt

Kuidas ühendada mikroskoopiat ja astronoomiat? Mõned nädalad tagasi kingiti ühele meie klubi liikmele mikroskoop, mis lubas ellu viia ühe pikalt mõttes mõlkunud plaani. Selleks oli otsida, leida ja vaadelda mikrometeoriite.

Arvatakse, et Maale langeb igas aastas kusagil 40 tuhat tonni materjali, millest osa moodustavad kusagil kruusatera mõõtu meteoroidid, mis suudavad kilomeetreid sekundis atmosfääri sisenedes tekitada "langevaks täheks" kutsutud nähtuse. Hinnangud erinevad, kuid kusagil 17 tuhat meteoriiti aastas on piisavad suured, et ka lõpuks maapinnani (tõenäoliselt küll veepinnani) jõuda. Selle arvu sisse ei ole aga arvestatud miljoneid ja miljoneid mikrometeoriite, mis igapäevaselt meie ümber taevast alla sajavad.

Mikrometeoriitideks liigitatakse 30 mikromeetrilise kuni 2 millimeetrise läbimõõduga meteoriite. 30 mikromeetrit on 0,03 millimeetrit. Nendest väiksemaid maavälise päritoluga kübemeid võib nimetada juba kosmiliseks tolmuks. On pakutud, et taolist pisimaterjali langeb Maale igas aasta kusagil 5200 tonni, kusjuures mida peenem on materjal seda suurema osa see tervikust ilmselt moodustab.

Pikalt on mikrometeoriite ja kosmilist tolmu otsitud ja leitud pideva lumekattega polaaraladelt, kus meteoriitset materjali sisaldava lume- ja jääkatte vanuse täpne hindamine annab ühtlasi aimu, et mis tempos seda meie planeedile ladestub. Lisaks on neid leitud erinevatest setetest nii maalt kui merest.

Vaid mõned aastakümned tagasi avastati, et mikrometeoriite saab täiesti edukalt leida ka asustatud piirkondadest. Täpsemalt siis katustelt, kus vihmavesi need koos muu tolmu ja sodiga vihmaveerennidesse kannab. Selliselt leitud mikrometeoriidid on üldiselt väga hiljutised (olenevalt katuse vanusest) ja seega kõikvõimalike füüsikaliste ja keemiliste mõjude poolest võrdlemisi puutumata. Leidub päris tõsiseid meteoriidijahtijaid, kes nii professionaalselt kui hobikorras nende otsimise ja kogumisega tegelevad.

Järgides ühe sellise harrastaja õpetust otsustasime ka meie mõne sellise mikroskoopilise kauge külalise oma kodukatuselt üles leida. Selleks tuli vihmaveerennist ja selle ärajooksust koguda mõned peotäied sodi, see kuivatada, sõeluda ning viimaks saadud purust võimsa magneti üles korjata näputäis magneetilist kraami. Seda puru, millest enamus on tõenäoliselt maine või inimtekkeline, ettevaatlikult mikroskoobi all vaadeldes õnnestus meil leida kaks kerajat tera. Kuigi ilma keemilise analüüsita on võimatu väita midagi kindlat, on tegemist ilmselt mikrometeoriitidega, mis millalgi viimase 23 aasta jooksul (siis vahetati katus) taevast alla sadasid. Nende kuju on põhjustatud kuumusest, mis atmosfääri sisenedes need ümaraks sulatas. Nende mõõtmeteks on umbes 0,1 millimeetrit.

All siis mõned fotod meteoriidijahist ja tulemustest. Kavatseme seda kindlasti lähiajal korrata ning parandada oma oskusi neid läbi mikroskoobi pildistades. Silmaga vaadates oli vaatepilt oluliselt parem.

Nende otsimiseks ja tuvastamiseks järgisime soovitusi siit: https://micro-meteorites.com/

Galaktikad kosmosejaama pardalt

USA astronaut ja keemiainsener Donald Pettit on tuntuks saanud oma fotodega Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Kui tavaliselt on need olnud Maast, siis nädal tagasi otsustas ta pildistada ka nii-öelda pika säriajaga kaugemaid objekte. Allolevatel fotodel, mis on tehtud läbi Kosmosejaama akna on näha Maa orbiidil paistvaid tähti, Linnutee heledat riba ja kaht Linnutee orbiidil asuvat kääbusgalaktikat Suurt ja Väikest Magalhãesi pilve. Maa on kosmosejaama liikumise tõttu udune. Fotod on tehtud Vaikse ookeani kohal.

Jupiteri vastasseis 2024

Septembri esimesel nädalal jõudis Maa vastasseisu Saturniga. Nüüd on kord Päikesesüsteemi kõige suurema planeedi Jupiteri käes. Homme ehk 7. detsembril liigub Maa läbi Päikese ja Jupiteri vahelt, ehk kaks planeeti asuvad Päikese poolt vaadates enam-vähem ühel joonel. See tähendab, et Jupiter on nähtav praktiliselt kogu öö ning oma kõige kõrgemasse punkti lõunakaares tõuseb see astronoomilisel südaööl ehk umbes pool üks öösel.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuudel ida- ja lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt särava "tähena", mis erinevalt tähtedest silmanähtavalt ei vilgu. Temast umbes 90 kraadi lääne pool (paremal) paistab Saturn ning umbes 50 kraadi ida pool (vasakul) punakas Marss. Lisaks on vahetult peale päikeseloojangut madalal lõuna ja edelakaares näha isegi Jupiterist heledamat Veenust. Ehk siis planeetide poolest on meie selle aasta sügis- ja talvetaevas üpris rikkalik.

Meie seni parim jäädvustus Jupiterist oktoobris, kui atmosfäär juhtus olema ebatavaliselt rahulik ja selge. Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 8x60sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax ja Winjupos.

Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber kiiremini liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda siseorbiidil järele jõuab, lahutab kaht planeeti "vaid" 611 miljonit kilomeetrit (viis korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult Päikese poolt valgustatud. Tegelikult jõuab Jupiteri ja Maa selle aasta väikseim vahemaa kätte juba eeoleval ööl, kuna kahe planeedi orbiidid ei ole täpselt ringikujulised.

Kuigi pilved sellel aastal Jupiteri vastasseisu vaatlemist ilmselt segavad, ei ole mõtet meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate ja isegi kuude jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures lähikuudel on teda isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõuseb Jupiter taevas kõrgele juba esimestel pimedatel õhtutundidel.

Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt kuud- Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümber kokku avastatud 95 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.

Umbes selline näeb Jupiter välja silmaga läbi teleskoobi vaadates.

Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist on piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub 10 tundi) võime sellel märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast kaks korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Teistmoodi huvitavaid vaatepilte pakuvad Jupiteri suurte kuude üleminekud oma planeedist, mille ajal on Jupiteril võimalik märgata nende varje.

Novembri viimasel nädalal jäädvustatud Jupiter läbi teleskoobi. Animatsioon koosneb 14 kaadrist, mis said kokku filmitud kokku umbes poole tunni vältel.

Jupiter on Päikesesüsteemi kõige kiiremini pöörlev planeet, mis teeb ühe pöörde 10 tunniga. See tähendab, et selle hiiglase ekvaator liigub kiirusega 12,5 kilomeetrit sekundis. Planeedi ümber on näha tiirlemas ka kaht selle kuud. Planeedile visuaalselt lähemal asub jäine Europa ja paremalt liigub selle poole vulkaaniline Io.

Kasutatud tehnika ja tarkvara: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 14x120sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax, PIPP, PS.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.

Juhul kui satute juba õhtul varakult Jupiteri vaatlemiseks teleskoopi üles seadma, siis ära unustage pilku heitmast ka kasvavale Kuule, Veenusele, Saturnile ja Marsile. Lisaks on meie hilisõhtune taevas juba täitsa pime, mis tähendab, et nähtavale on tulnud lai valik süvataeva objekte. Edelasuunast tasub näiteks vaadelda Hantli planetaarudu (M27) Rebases ning M7, M15 ja M2 keraparvi Nooles, Pegasuses ja Veevalajas. Kõrgelt lõunataevast leiab eest Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad samanimelistest tähtkujudest, Persuse kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884) Perseusest ja Sõela hajusparve ehk Plejaadid (M45) Sõnnist. Nende kõigi kätteleidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.

Vastasseis tähendab, et Maa on teise planeediga Päikese poolt vaadates ühel joonel. Kuna Maa asub Päikesele lähemal, siis tiirleb see kiiremini.