Järjekordne aasta saab läbi ja algab uus. Nii, nagu see on juhtunud meie jaoks paikaharjunud regulaarsusega. Aga kas aastavahetusel on ka mingit astronoomilist tähtsust ehk teisisõnu, kas vana-aasta ja uue aasta piiri tähistab mingi meie planeedi, Päikesesüsteemi või galaktikasisese rütmi kordumine? Lühike vastus on, et mitte päris...
Jah, kuna Maa tiirleb ümber Päikese ja ühe tiiru tegemiseks kulub tal aeg, mida me kutsume aastaks, võiks ju öelda, et aastavahetusel jõuame me Päikesesüsteemis justkui samasse kohta tagasi. See oleks aga veidi petlik, kuna esiteks ei kulu Maal ühe tiiru tegemiseks täpselt üht kalendriaastat. Nimelt ei mahu ühe Maa orbiidi sisse mitte täisarv ööpäevi, vaid ümardatult 365,25 ööpäeva. See tähendab, et täistiiru täitumist peaksime me eelmisest uue aasta hetkest lugema hakates tähistama sellel aastal mitte südaöösel vaid 18 tundi enne seda (kuna see aasta oli liigaasta). Ehk siis meie ajavööndi järgi sai Maal tiir täis täna hommikul umbes kell kuus. Kusjuures tiirud ei ole vennad. Teiste Päikesesüsteemi planeetide gravitatsiooniline mõju pikendab ja lühendab Maa astronoomilise aasta kestvust kusagil 15-20 minuti jagu aastast-aastasse.
Teiseks tekib küsimus, et mille suhtes me ümber Päikese üldse ühe tiiru tegime või mille järgi me seda visuaalselt hindaksime? Päike pöörleb omasoodu, Päikesesüsteemi teised planeedid, asteroidid ja komeedid tiirlevad omadel orbiitidel ning mingit sundi neil enda rütme Maa järgi seada ei ole. Näiteks Veenus või Jupiter ei ole täna Maa suhtes samas kohas, kus aasta tagasi ja meie poole ei ole suunatud Päikese sama külg. Ka meie Kuu läbib faase hoopis teises rütmis.
Vaid kauguses säravaid tähti jälgides võiksime me väita, et aastavahetusel oleme me jõudnud mingisse samasse suhtelisse asukohta, kus aasta varem. Tõepoolest, lõunataevast leiame me täna südaöösel taaskord Kaksikute, Veomehe, Orioni, Sõnni, Vähi, Ükssarviku ja Suure-Peni tähtkujud. Viimases särab lausa terve tähistaeva kõige heledam täht - Siirius ehk Orjatäht. Samas ei tähista nende tähtkujude asukoht meie planeedi jaoks mingit erilist hetke. Samahästi võiksime uut aastat tähistada jaanipäeval või 1. detsembril.
Pealegi ei püsi tähed ega nende hulka kuuluv Päike Linnutees paigal. Nad liiguvad üksteise suhtes maisetes võrdlustes peadpööritavate kiirustega. Ainult nende veelgi peadpööritavam kaugus jätab meile mulje nende ja meie paigal püsivusest. Näiteks Päike, koos Maaga tuhiseb Linnutee keskme ümber kusagil 220 kilomeetrit sekundis ning Linnutee ise liigub 600 kilomeetrit sekundis vaadeldava universumi serva (mikrolaine taustakiirgus) suhtes. Seega tagasi samasse kohta ei jõua Maa mitte iialgi. Isegi mitte suhteliselt samasse, kuna iga järgneva aastavahetusega oleme me oma algpositsioonist (mis iganes hetkest seda lugeda) üha kaugemale ja kaugemale triivinud ning Päikese ja teiste tähtede ning isegi galaktikate suhtelised asukohad muutunud.
Komme jaanuari saabumisega uut aastat tähistada pärineb tegelikult Rooma aegadest. Jaanuar sai seal oma nime alguse, aja, ülemineku ja lõpu jumala Januse järgi, keda kujutati kahenäolisena - üks vaatamas minevikku ja teine tulevikku. Aastavahetust tähistades andsid Roomlased seetõttu jumal Janusele lubadusi algava aasta kohta. Ka see komme on tänapäeva säilinud. Teised kultuurid on aastavahetust tähistanud muudel aegadel. Näiteks kreeklased tegid seda talvisel pööripäeval, Hiinlased teevad seda endiselt jaanuari lõpus ja veebruari alguses, juudid septembris ja nii edasi.
Ainus astronoomiline sündmus, mis meie aastavahetusele ajaliselt lähedal asub on Maa periheeli ehk Päikesele lähimasse punkti jõudmine. See hetk jõuab kätte aga alles 3. jaanuaril ja siis asume me oma kodutähele kusagil 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui kuue kuu pärast afeelis ehk kaugeimas punktis.
Seega... Head meie kultuuris kanda kinnitanud, aga astronoomilises mõttes suhteliselt triviaalset aastavahetust!