Neljapäev, 31. detsember 2020

Head mitte-astronoomilist uut aastat!

Järjekordne aasta saab läbi ja algab uus. Nii, nagu see on juhtunud meie jaoks paikaharjunud regulaarsusega. Aga kas aastavahetusel on ka mingit astronoomilist tähtsust ehk teisisõnu, kas vana-aasta ja uue aasta piiri tähistab mingi meie planeedi, Päikesesüsteemi või galaktikasisese rütmi kordumine? Lühike vastus on, et mitte päris...

Jah, kuna Maa tiirleb ümber Päikese ja ühe tiiru tegemiseks kulub tal aeg, mida me kutsume aastaks, võiks ju öelda, et aastavahetusel jõuame me Päikesesüsteemis justkui samasse kohta tagasi. See oleks aga veidi petlik, kuna esiteks ei kulu Maal ühe tiiru tegemiseks täpselt üht kalendriaastat. Nimelt ei mahu ühe Maa orbiidi sisse mitte täisarv ööpäevi, vaid ümardatult 365,25 ööpäeva. See tähendab, et täistiiru täitumist peaksime me eelmisest uue aasta hetkest lugema hakates tähistama sellel aastal mitte südaöösel vaid 18 tundi enne seda (kuna see aasta oli liigaasta). Ehk siis meie ajavööndi järgi sai Maal tiir täis täna hommikul umbes kell kuus. Kusjuures tiirud ei ole vennad. Teiste Päikesesüsteemi planeetide gravitatsiooniline mõju pikendab ja lühendab Maa astronoomilise aasta kestvust kusagil 15-20 minuti jagu aastast-aastasse.

Teiseks tekib küsimus, et mille suhtes me ümber Päikese üldse ühe tiiru tegime või mille järgi me seda visuaalselt hindaksime? Päike pöörleb omasoodu, Päikesesüsteemi teised planeedid, asteroidid ja komeedid tiirlevad omadel orbiitidel ning mingit sundi neil enda rütme Maa järgi seada ei ole. Näiteks Veenus või Jupiter ei ole täna Maa suhtes samas kohas, kus aasta tagasi ja meie poole ei ole suunatud Päikese sama külg. Ka meie Kuu läbib faase hoopis teises rütmis.
Vaid kauguses säravaid tähti jälgides võiksime me väita, et aastavahetusel oleme me jõudnud mingisse samasse suhtelisse asukohta, kus aasta varem. Tõepoolest, lõunataevast leiame me täna südaöösel taaskord Kaksikute, Veomehe, Orioni, Sõnni, Vähi, Ükssarviku ja Suure-Peni tähtkujud. Viimases särab lausa terve tähistaeva kõige heledam täht - Siirius ehk Orjatäht. Samas ei tähista nende tähtkujude asukoht meie planeedi jaoks mingit erilist hetke. Samahästi võiksime uut aastat tähistada jaanipäeval või 1. detsembril.
Pealegi ei püsi tähed ega nende hulka kuuluv Päike Linnutees paigal. Nad liiguvad üksteise suhtes maisetes võrdlustes peadpööritavate kiirustega. Ainult nende veelgi peadpööritavam kaugus jätab meile mulje nende ja meie paigal püsivusest. Näiteks Päike, koos Maaga tuhiseb Linnutee keskme ümber kusagil 220 kilomeetrit sekundis ning Linnutee ise liigub 600 kilomeetrit sekundis vaadeldava universumi serva (mikrolaine taustakiirgus) suhtes. Seega tagasi samasse kohta ei jõua Maa mitte iialgi. Isegi mitte suhteliselt samasse, kuna iga järgneva aastavahetusega oleme me oma algpositsioonist (mis iganes hetkest seda lugeda) üha kaugemale ja kaugemale triivinud ning Päikese ja teiste tähtede ning isegi galaktikate suhtelised asukohad muutunud.
Komme jaanuari saabumisega uut aastat tähistada pärineb tegelikult Rooma aegadest. Jaanuar sai seal oma nime alguse, aja, ülemineku ja lõpu jumala Januse järgi, keda kujutati kahenäolisena - üks vaatamas minevikku ja teine tulevikku. Aastavahetust tähistades andsid Roomlased seetõttu jumal Janusele lubadusi algava aasta kohta. Ka see komme on tänapäeva säilinud. Teised kultuurid on aastavahetust tähistanud muudel aegadel. Näiteks kreeklased tegid seda talvisel pööripäeval, Hiinlased teevad seda endiselt jaanuari lõpus ja veebruari alguses, juudid septembris ja nii edasi.
Ainus astronoomiline sündmus, mis meie aastavahetusele ajaliselt lähedal asub on Maa periheeli ehk Päikesele lähimasse punkti jõudmine. See hetk jõuab kätte aga alles 3. jaanuaril ja siis asume me oma kodutähele kusagil 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui kuue kuu pärast afeelis ehk kaugeimas punktis.
Seega... Head meie kultuuris kanda kinnitanud, aga astronoomilises mõttes suhteliselt triviaalset aastavahetust!

Esmaspäev, 28. detsember 2020

Tume ja külm udukogu

Sugugi mitte kõik udukogud ei pea olema heledad ja värvilised, nagu tõestab see Barnard 68 tähist kandev tume udukogu Maokandjas. Läbimõõdult umbes pool valgusaastat lai läbipaistmatust tolmust ja gaasist koosnev kogum asub meist vaid 400 valgusaasta kaugusel, mistõttu ei jää selle ja meie vahele ühtki Linnutee tähte. Infrapunakiirguses tehtud vaatlustega on suudetud sellest küll "läbi näha", andes astronoomidele võimaluse taustatähtede abil selle sisemist struktuuri üsna täpselt kaardistada. Näiteks me teame, et tänu läbipaistmatusele on selle sisetemperatuur vaid 16 kraadi üle absoluutse nulli (-257C) ning selle kogumass on umbes kaks korda suurem kui meie Päikesel. Kuna udu näib olevat väga kompaktne ja suhteliselt selgepiiriline, kõigub see suure tõenäosusega gravitatsioonilise kollapsi piiril. On pakutud, et peale seda kui gravitatsioon viimaks võidab, võib sellest juba 200 000 aastaga saada uus täht.

Foto on tehtud Tsiilis asuva 8,2 meetrise Väga Suure Teleskoobiga (VLT).

Laupäev, 26. detsember 2020

Suured arvud, kümmeastmed ja universum

Kui on üldse valdkonda, kus suured arvud on igapäevased, siis astronoomia on kindlasti üks neist. Kasutame siin lehel pea iga postituse all arve nagu miljon, miljard ja triljon, pannes nende järgi nimisõnu nagu tähed, valgusaastad, galaktikad. Valgusaasta on näiteks ligi kümme triljonit kilomeetrit pikk. Meie galaktikas on kolmsada miljardit tähte. Andromeeda galatika on kahe ja poole miljoni valgusaasta kaugusel. Tähtede arv vaadeldavas universumis võib küündida septillioni või oktillionini. Osakeste arv kvuattuordetsillionini.*

Aga mida need need arvud tegelikult tähendavad ja kui palju need üksteisest suuruse poolest erinevad? Üks parimaid ja säästikumaid viise suurte arvude kirjeldamiseks on need välja kirjutada niinimetatud kümme astmetena. Ehk siis mistahes arvu 10ga korrutades lisame me sellele mitte järjekordse tüütu nulli, vaid suurendame astendajat. Näiteks kümme korda kümme on 100 ehk üks kahe nulliga. Teisiti kirjutades on see 1*10². Arusaadav kui see näide ei tundu kuidagi lihtsam. Ka 10 korda 100 ehk 1000 ehk 1*10³ ei näe me erilist võitu lühiduses. Kui aga näiteks väljendades, et kui kui palju kilomeetreid on ühes valgusaastas ehk vahemaas, mille valguse kiirus vaakumis läbiks aastaga, saame numbritega 9 460 730 472 580 kilomeetrit aga astmeid kasutades (ja pisut ümardades) 9,461*10¹² kilomeetrit. Juba parem. Vaadeldavas universumis leiduvate osakeste arv võiks olla suurusjärgus 1 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 ehk 1*10⁸¹.
Me pole leidnud paremat videot (parema muusikapalaga taustal) kümme astmete illustreerimiseks, kui allolev 1977. aasta lühifilm. See alustab meile tuttavatest igapäevastest mõõtkavadest ning väljub kümme astmeid ükshaaval suurendades peagi kosmosesügavustesse, et seejärel sisse lülitada tagurpidikäik ning sukelduda miko- ja nanomaailma. Eelmist mõõdet jääb tähistama piirjoontega kastikene, millest iga järgmine on kümme korda suurem/väiksem. Sama juhtub kiirusega, millega perpektiiv Maast eemaldub, ületades juba kusagil kaheksanda astme järel valguse kiiruse. Üks lihtne aga meie arvates tabav võrdlus sellise kasvu tõelisest tähendusest on, et üks million (10⁶) sekundit kestab kusagil 11,5 päeva, aga üks miljard(10⁹) sekundit 31,7 aastat ning triljon(10¹²) sekundit 31 709 aastat ehk mitu korda rohkem kui meie kirja pandud ajaloo kestvus.


Veel üks asi. Üks keerulisemaid asju astronoomias on mõista tähtede omavahelisi kaugusi. Näiteks öelda, et kui Päike oleks korvpalli suurune ja asuks Eestis, siis sellele lähim täht Proxima Centauri asuks sellest kusagil 7000 kilomeetri kaugusel ehk New Yorki kandis (liikudes mööda Maa kumerat pinda), ei anna meile ikkagi päris head võrdlust. Sest, et me ju ei taju tegelikult kui kaugel New York meist ikkagi asub. Antud videos soovitame me seepärast tähele panna seda igavat kohta Päikesest eemaldudes, kus ruudud ehk astmed muudkui suurenevad, aga taustatähed jäävad pikaks ajaks liikumatuks.
PS: Video suurim skaala peatub seal, kus lõppesid me täpsemad teadmised 1977. aastal. Nüüdseks näeme me Hubble kosmoseteleskoobi abil kusagil 100 korda kaugemale. Video viimane osa on aga pigem fantaasia.
*suurte arvude nimed erinevad maade lõikes. Näiteks ühte kaheksateistkümne nulliga nimetatakse Ameerikas kvintillioniks aga Suurbritannias hoopis triljoniks. USA's on triljon üks kaheteistkümne nulliga, nagu ka meil. Asi niinimetatud lühikese ja pika skaala kasutamises. Lühike skaala nimetab arve nullide arvust lähtudes, pikk skaala nullide kolmeste gruppide arvu järgi. Tekstis nimetatud arvud lähtuvad lühikesest skaalast.

Kolmapäev, 23. detsember 2020

Valitud fotod Jupiteri ja Saturni suurest konjuktsioonist

Mõned valitud fotod eilsest ja üleeilsest suurest Jupiteri ja Saturni konjuktsioonist. Kuigi meie maal seda ilma tõttu näha ei saanud, tasub esimesel selgel õhtul kindlasti edelasse vaadata, kus planeedid on endiselt üksteisele suhteliselt lähedal. Päris sellist vaatepilti nagu fotodel õnnestub meil näha alles 60 aasta pärast.

Dong Han, Saksamaa.

Petr Horalek, Tsehhi.

Amr Abdulwahab, Egiptus. Tegemist fototöötlusega.

Paolo Bardelli, Itaalia.

Antonia Finazzi, Itaalia

Chris Go, Filipiinid.

Michael Teoh


Esmaspäev, 21. detsember 2020

Pööripäev on taaskord saabunud

Täna juba kell 12:02 jõuab kätte selle aasta talvine pöörihetk. Tavaliselt seda hetke sisaldava ööpäeva järgi pööripäevaks kutsutud aeg tähendab, et Maa on oma orbiidil ümber Päikese jõudnud paika, kus selle põhjapoolkera on Päikesest maksimaalsed 23,5 kraadi eemale suunatud. See teeb meie jaoks päeva aasta kõige lühemaks ja järgneva öö kõige pikemaks. Nüüdsest hakkavad nende kestvused kuni kevadise pööripäevani jälle ühtlustuma. Ühtlasi algab tänasest põhjapoolkera talv ja lõunapoolkera suvi.

Seekordsel pööripäeval leiab aset ka üks päris haruldane astronoomiline sündmus - Saturni ja Jupiteri näiline kohtumine taevas ehk konjuktsioon. Viimati võis neid üksteisest vaid 0,1 kaarekraadi kaugusel näha pea 800 aastat tagasi. Paraku ütleb ilmaprognoos, et meie riigis seda vaatepilti õhtupoolikul väga suure tõenäosusega näha ei ole. Peame leppima fotodega teistest maailma nurkadest. Suurest konjuktsioonist kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../suur-saturni-ja-jupiteri...

Jupiteri ja Saturni konjuktsioon ehk lähenemine. Foto: Philippe Jacquot, Prantsusmaa.

Pööripäev on ühtlasi pidustuste aeg. Algselt oli nende põhjuseks arusaadav valguse võit pimeduse üle ning näiteks Vanas Roomas tähistati seda aega nädalase Saturnaalideks kutsutud joomapidustustega (Rooma panteonis oli Saturn põllumajandusjumal). Peale seda, kui üks teatav sekt meie maailmajaos religiooniks kasvas, otsustasid selle juhid selle aja oma jumaluse sünnipäevaks ümber ristida. Ega joomapidustuste keelamine lihtrahva seas pole kunagi hästi välja kukkunud. Nüüd siis tunneme me pööripäeva või õigemini sellele järgnevaid päevi pigem jõulude nime all. See nimi on meie keelde omakorda jõudnud vanade germaani rahvaste Yule-pidustuste kaudu, mis tähistasid nende jumal Odini poolt juhitud Metsiku Jahi toimumisaega.

Igatahes häid, kuid ettevaatlike, pööripidustusi!

Laupäev, 19. detsember 2020

Aita Rahva Observatooriumil Eestis areneda!

Selle aasta augustis avas Harjumaal Munalaskme külas uksed üks väga huvitav asutus - Rahva Observatoorium Eestis. Annetuste toel endisest nõukaaegsest veetornist kolme aastaga täiesti korralikuks observatooriumiks renoveeritud tähetorni on nüüdseks külastanud juba peaaegu tuhat inimest. Nimelt saavad kõik astronoomiahuvilised käia seal ekskursioonidel ning oma silmaga läbi teleskoobi taevast uurida. Ettevõtmise juhiks on olnud Baltimaade peamiselt vene keelt kõnelevaid astronoomiahuvilisi koondava Baltic Astronomy Club'i liige Vladimir Goman.

Nüüd annab Rahva Observatoorium teada, et üks nende Läti sõber on neile vahepeal kinkinud ühe päris võimsa Ritchey–Chrétien tüüpi peegelteleskoobi, läbi mille avaneks tähtede poole juba hoopis teisest klassist vaade. Paraku puudub neil aga sellist teleskoopi kandev monteering ehk mootorite, telgede ja laagritega varustatud mehhanism, mis teleskoopi suunab ja vaadeldaval objektil hoiab. Et teleskoop on raske, peab päris võimas olema ka monteering ning võimsusega kaasneb kallidus. Monteeringu hind koos paigaldusega viiekorruselise torni tippu on päris soolased 48 000 eurot. Tänu observatooriumi eestvedaja pingutustele on neil õnnestunud Leader projekti kaudu saada toetust 27 500 eurole, juhul kui neil õnnestub ülejäänud 22 500 eurot niiöelda enda taskust leida. Goman tunnistab, et padja alla on tal kogunenud 5000 eurot, kuid puudu jääb ikkagi krõbedad 15 500 eurot. Mida teha?

Veel 27 nappi päeva on meil kõigil võimalus minna Hooandja lehele ning aidata üheskoos Munalaskme observatooriumil monteeringu soetamiseks vajaminev raha kokku saada. Sellega täidame me esiteks nende pikajalise unistuse ning teiseks avaneb meil kõigil peale seda võimalus observatooriumi külastades taevast uurida juba päris eeskujuliku optika abil. Kusjuures monteering on nii võimas, et sinna saab samaaegselt külge panna koguni kolm teleskoopi ning võimalikuks võib osutuda nende abil tulevikus ka juba astronoomiaalasele teadustööle kaasa aidata.


Praegu on nende lõplikust eesmärgist puudu veel peaaegu 10 tuhat eurot. See tähendab, et kui näiteks tuhat inimest otsustaks igaüks anda 10 eurot - umbes ühe keskmise prae hind restoranis - võiks neil see raha juba homme koos olla. Monteeringu saaks ära tellida ja juba peagi saaks seda enda silmaga vaatama minna. Mis arvate? Kas teeme ära?
Palun jagage!
Toeta projekti Hooandja.ee keskkonnas:
Fotod pärinevad Rahva Observatoorium Eestis facebooki lehelt, mille leiab siit:

Neljapäev, 17. detsember 2020

Kuukivid jõudsid Maale

Vähem kui kuu aega tagasi startinud Hiina Chang'e 5 missioon on tõenäoliselt edukalt lõpule jõudnud. Eile õhtul jagas Hiina rahvuslik kosmoseadministratsioon fotot kapslist lebamas kesk puutumatut Siziwang piirkonna steppi Kesk-Mongoolias, mille sees 2 kuni 4 kilogrammi kive ja tolmu otse Kuult.

Peagi peaks sealsetel teadlastel avanema võimalus analüüsida materjali, mille vanus on vähemalt kaks korda väiksem, kui ükski teine proov, mis Kuult Maale toimetatud. See tähendab ühtlasi, et Hiina on liitunud eksklusiivse klubiga maadest, kellel on õnnestunud Kuult pinnast tuua. Varem on sellise asjaga hakkama saanud vaid USA (Apollo missioonid) ja Nõukogude Liit (Luna maandurid). Kusjuures proovide koguse poolest läks Hiina viimati 43 aastat tagasi Kuud külastanud Nõukogude Liidust kindlalt mööda.
Chang'e startis Kuu poole 23. novembril ja maandus sellel 1. detsembril. Juba paar päeva hiljem olid proovid kogutud ning proove kandev tõusur* naases Kuu orbiidile. Seal kandis see oma väärtusliku lasti edasi vastavasse kapslisse, mis toimetati nüüd tagasi Maale. Oma üsna keeruka missioonikirjelduse poolest meenutab Chang'e 5 kangesti USA mehitatud Apollo missioonide mooduleid ja etappe. Seepärast on ka paljud eksperdid veendunud, et juba peagi üritab Hiina viia Kuule juba mehitatud lennud, plaaniga sinna rajada alaline kuubaas. Kuigi sarnaseid plaane on väljendanud nii Venemaa kui USA, võib Hiina viimaste aastate energilisest ja edukast kosmosemissioonide loendist välja lugeda, et nemad võivad selle realiseerimisele lähemal olla kui ükski teine kosmoseriik.


Chang'e 5 missioonist oleme eelnevalt kirjutanud siin: https://www.astromaania.ee/search/label/Chang%27e%205?m=1
*tõusur - püüd uudissõnaks. Maanduri vastand.

Teisipäev, 15. detsember 2020

Päikesevarjutus läbi satelliidisilmade

Esmaspäeval, 14. detsembril oli Lõuna-Ameerikas taaskord vaadeldav päikesevarjutus. Erinevalt juunis Aasias aset leidnud rõngasvarjutusest oli seekord tegu täieliku varjutusega, kus Kuu ja Päikese kaugused ja seega nurkläbimõõdud olid parajad, et mõneks minutiks Päike Kuu poolt täielikult kinni katta. Nagu ikka, jälgiti varjutust nii koha peal (Tšiilis, Argentiinas), kui ka interneti vahendusel.

Samal ajal oli sellel Maa poolkeral silma peal hoidmas ka USA Rahvusliku ookeani ja atmosfääri agentuuri (NOAA) geostatsionaarne ilmasatelliit GOES-16, mis teeb Maast foto iga 10 minuti tagant. Allolevast aegvõttest, mis koosneb 72 kaadrist, on näha kuidas Kuu poolt heidetud vari Lõuna-Ameerika lõunatipust üle libiseb.
Järgmine rõngasvarjutus leab aset järgmise aasta 10. juunil ja osaliselt nähtav ka Eestist. Järgmine täielik päikesevarjutus toimub aga jällegi detsembris ja on täielikult nähtav Antarktikast ja Atlandi ookeani lõunaosast.

Esmaspäev, 14. detsember 2020

Suur Saturni ja Jupiteri konjuktsioon (ühendus)

Selle aasta lühima päeva õhtul avaneb meie lõunataevas vaatepilt, mida ei ole Maalt nähtud pea 800 aastat. Viimase aja ühe oodatuma astronoomilise sündmuse käigus kohtuvad taevas Päikesesüsteemi kaks suurimat planeeti, moodustades mõneks ajaks ühe heleda tähesarnase objekti.

Astronoomias võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles ühenduseks nimetatud nähtus tekib kui Maalt vaadates jäävad kaks või enam planeeti ühele joonele. 21. detsembri õhtul on nendeks Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter ja suuruselt järgmine, rõngastatud Saturn. Kuigi ühenduse tipuhetkel lahutab neid taevas vaid 0,1 kaarekraadi (võrdluseks täiskuu ketta läbimõõduks on 0,5 kraadi) ja silmale võivad nad paista otsekui üks, asuvad nad tegelikult teineteisest 733 miljoni kilomeetri kaugusel. See on peaaegu viis korda kaugemal kui Maa Päikesest.

Kahe planeedi üksteisele (näiline) lähenemine erinevatel kuupäevadel.

Planeetide tiirlemist ümber Päikese võib võrrelda ringikujulise jooksurajaga, kus välimistel radadel "jooksvad" planeedid liiguvad sisemistest aeglasemalt. Näiteks Maa jõuab teha 12 ringi ehk aastat enne kui Jupiteril täitub üks aasta ning 30 ringi, enne kui üks aasta täitub Saturnil. Maa perspektiivist avaneb seega iga 20 aasta tagant vaatepilt, kus kiiremini liikuv Jupiter läheb aeglasema Saturni eest mööda. Kuna aga planeedid ei tiirle täpselt samas tasandis, leiavad taolised väga napid kohtumised aset suhteliselt harva. Viimane nii lähedane möödumine toimus Galileo Galilei eluajal aastal 1623. Paraku asusid hiidplaneedid toona näiliselt Päikese vahetus läheduses ning ei olnud Maalt vaadeldavad. Tänavusele pööripäevasele ühendusele sarnast vaatepilti nähti viimati õhtutaevas 1226. aasta märtsis ning uuesti võib seda vaadelda alles 2080. aastal.
Planeetide ühenduse nägemiseks tuleks 21. detsembril vahetult peale päikeseloojangut (umbes kella kolmest) vaadata suhteliselt madalale lõunataevasse, kus peaks särama üks väga hele täht. Binoklipaaris või teleskoobis lahutub see kaheks pisikeseks kettaks. Neist suurem ja heledam on Jupiter, mille ümber võib reas näha nelja nõrgemat "tähte", mis on tegelikult hiiglase suurimad kuud. Tagasihoidlikum ketas kuulub Saturnile, mille ümber on näha selle muljetavaldavat rõngaste süsteemi ja heade vaatlustingimuste korral suurimat kuud Titaani. Kui muidu saab ja tasub neid planeete teleskoobi olemasolul alati vaadata, mahuvad nad üheduse ajal korraga okulaari vaatevälja ära. Eriti huvitavaks teeb selle enneolematu võimalus neid teleskoobiga korraga pildistada.


Et meie maad õnnistatakse talviste selgete ilmadega harva, ei pruugi me muidugi planeetide ühenduse tipphetke näha. Selleks peab ometigi lõunahorisont olema pilvedest puhas. Küll aga võime me paaril päeval enne või pärast seda näha planeete üksteisele lähenemas ja kaugenemas. Sinna suunas tasub seega selgel õhtul nii või naa vaadata.
Leidub neid, kes arvavad, et Piiblist tuntud lugu Petlemma tähest, mis juhatas kolm tarka Jeesuse sünnipaika, oli kasvõi osaliselt inspireeritud Jupiteri ja Saturni eriti lähedasest kohtumisest taevas. Kuigi arvutused ei näita, et täpselt aastal 0 oleks midagi sellist aset leidnud, pole väga raske ette kujutada, kuidas hilisemad autorid võisid toona mõistetamatuid astronoomilisi sündmusi ajas edasi-tagasi nihutada. Olgu nende lugude ja legendidega kuidas on, aga igatahes selle aasta jõulude ajal, mis on tegelikkuses ju üle kantud muistsetest pööripäevapidustusest, särab meil tõepoolest taevas üks hele "täht".

Neljapäev, 10. detsember 2020

Aasta parim meteoorivool on kohe kohal

Ööl, mis lahutab selle nädala lõppu ja uue algust, tipneb taaskord üks aasta rikkalikum meteoorivool - geminiidid. Tänavune täiesti kuuvaba öötaevas võib sellest teha ka viimaste aastate vaatemänguliseima tähesaju üldse. Kui mitte meie pisikese ja pilvise riigi, siis planeedi jaoks vähemalt.

Kaksikute tähtkuju (Gemini) järgi nime saanud geminiidid on teiste suuremate meteoorivoolude seas mitmel põhjusel erilised. Esiteks on see vool ajalooliselt väga noor. Näiteks tihtipeale kõige tuntumaks peetud perseiide, mida saab vaadelda augustis, on osade allikate väitel teatud juba vähemalt kaks tuhat aastat. Seevastu geminiidid hakkasid meie talvetaevast külastama alles 1862. aastal ning sellest ajast peale on need igal aastal üha paremat vaatemängu pakkunud.


Teiseks, kui enamasti põhjustab meteoorivoole jäised komeedid, mis satuvad perioodiliselt Päikesele lähemale ning külvavad aurustudes oma orbiidi täis liivast ja tolmust rämpsu, pärinevad geminiidid kivise asteroidi 3200 Phaetoni küljest. Niinimetatud Maa-lähedaste asteroidide hulka kuuluv ja läbimõõdult pea kuus kilomeetrit lai kivimürakas tiirleb ümber Päikese tugevalt väljavenitatud orbiidil, mis toob seda iga aasta ja poole tagant Päikesest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Seal murendab meie kodutähe põletav kuumus asteroidi pinda sarnaselt lõkkesse visatud kividele. Selle küljest lahti pudenenud ja viimaks Maa atmosfääri sattunud kivipuru ongi see, mis meie taevasse heledad jutid veab.
Kolmandaks, kuna kivise asteroidi pinnas on võrreldes komeedi küljest lahtiaurustunud materjaliga oluliselt tihedam, põlevad geminiidid võrreldes enamike teiste voolude meteooridega meie atmosfääris ka pikemalt. Seda enam, et nende suhteline kiirus Maaga kohtudes on võrdlemisi väike (35km/s). Selle kahe omaduse koosmõjul on geminiidide meteoorid ühtaegu heledad, pikad ja erivärvilised. Lisaks kipub nende sekka ka päris tihti ära eksima mõni suurem tükike, mille mõõtmeid võiks võrrelda herneteraga ning mille langemisel tekkivast "tulepallist" on raske mööda vaadata.
Kuigi geminiide võib juba praegu vaadelda, on selle magusaimaks tipuajaks pühapäeva õhtu ja öö vastu esmaspäeva (13.-15. detsember), mil ideaaltingimustel* võib see tekitada tunnis kuni 150 "langevat tähte". See teeb üle kahe meteoori minutis! Realistiks jäädes tuleb aga arvestada, et kuna voolu radiandiks (taevaala, kust meteoorid näivad pärinevat) olev Kaksikute tähtkuju tõuseb südaööseks "vaid" kusagil 60 kraadi kõrgusele lõunasse, jäävad paljud meteoorid meie jaoks silmapiiri poolt varjatuks.


Sellegipoolest võime me südaöö kanti näha umbes 60 meteoori tunnis, mis ei ole ju sugugi halb number. Nagu ikka meteoorivoolude vaatlemisel, et tasu jõllitada otse nende radiandi suunas, vaid pigem sellest mõnikümmend kraadi kõrvale või näiteks lamamistoolis otse üles.
Ilmaprognoosid Eesti kohale selleks ajaks midagi üleliia optimistliku ei luba, kuid lootust täielikult kaotada ei maksa. Isegi tunnisest august pilvkattes võib saju nautimiseks piisata. Igal juhul kutsume astroonoomiaklubi lugejaid üles võimalusel geminiide ise jäädvustama ja meile sellest fotosid saatma.
*ideaaltingimuste all mõeldakse ZHR (zenithal hourly rate) arvu ehk meteooride arvu, mida oleks võimalik mingist avatud vaatlemiskohast näha, kui meteoorivoolu radiant asuks otse pea kohal ehk seniidis.

Kolmapäev, 9. detsember 2020

Astronoomiaklubi astrofoto: NGC 7380 ehk Võluri udu Keefeuses

Viivukesel selge öötaevaga perioodil sai taaskord astronoomiaklubi teleskoop välja veetud ja kaugeid objekte jäädvustama seatud. Kuigi seda tehes oleks võinud valida mõne lähema ja heledama objekti (näiteks kuulsa Orioni udukogu samanimelises tähtkujus või Plejaadideks kutsutud hajusparve Sõnnis), otsustasime suhteliselt kauge ja tundmatu NGC 7380 ehk Võluri udukogu kasuks. Sest et miks mitte. Lõpuks on ju ikka nii, et tulemusega on vähemalt endal võimatu rahule jääda. Eks tuleb siingi korrata igihaljast lubadust, et küll me selle poole kunagi uue ja parema optika ja filtritega tagasi pöördume.

Tegemist siis õhtuti praktiliselt meie peade kohalt üle käivas Keefeuse tähtkujus asuva udukoguga, millel kaugust kusagil 7200 valgusaastat. Maised mõõtkavad ei ütle selliste vahemaade peale midagi tarka, aga näiteks meile lähimast tähest (mis on meist isegi kujutlematult kaugel), on see veel ligi 1800 korda kaugemal. Nagu taoliste udukogudega ikka, leiab ka selles aset kosmiliste gaasipilvede gravitatsiooniline kokkupressimine uuteks tähtedeks. Vaatlustega on leitud, et Võluri udukogu keskel on juba süttinud paar hiiglaslikku ja tulist O-tüüpi tähte, mille kiirgus on vastutav udukogu punaka helenduse eest. Tumedamad piirkonnad peidavad endas tõenäoliselt veel tähe-eelses faasis viibivaid prototähti, millel ei ole enam muud valikut kui peagi neist juba päris tähtedena välja murda ning oma kumulatiivse kiirgusega udukogu laiali puhuda. Seejärel saab sellest üks miljonitest Linnutees rändavatest hajusparvedest, mis aastamiljonite jooksul gravitatsioonijõudude poolt laiali pillutatakse. Võluri udukogu ulatuseks peetakse umbes 40 valgusaastat ehk vaid kümmekond valgusaastat rohkem kui palju tuntumal Orioni udul (M42), mis asub meile samas viis korda lähemal ja mida tasub selgetel öödel isegi binokliga vaadelda.

Foto on tehtud 203/1200mm Newtoni teleskoobiga, monteeringuks Skywatcher EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600. Gideerijaks 50/180mm SX Lodestar. Säri kokku 2tundi ja 44minutit (42x4min, ISO 3200). PHD2, DSS, PS.
Täisresolutsioonis näeb fotot meie Vikipeedia lehekülje galeriist koos teiste meie töödega: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi...

Teisipäev, 8. detsember 2020

Aegvõte Orioni tähtkuju tõusust

Eilsel üle pika aja selgel, kuid paraku tuulisel õhtupoolikul sai aegvõttega jäädvustatud võimsa Orioni tähtkuju tõusu idahorisondi tagant. Videole jäi ka mitu lennukit ja vähemalt kaks (tõenäoliselt) geostatsionaarset satelliiti. Esimest neist näeb video neljandast sekundist kaadri keskel täpina ühe koha peal seismas ja teist veidi hiljem paremal ja ülal. Kuulsat Orioni udukogu näeb uduse laiguna niinimetatud Orioni mõõga keskmise "tähena".


Aegvõtet ette valmistades jäi ühele fotole ka ootamatult hele meteoor.



Pühapäev, 6. detsember 2020

Maale saabuvad proovid asteroidilt ja Kuult

Näib, et aastal 2020 on pakkuda ka midagi head. Nimelt toimetas Jaapanlaste Hayabusa2 sond eile Maale kapsli, mis sisaldab proove kiviselt asteroidilt Ryugu. Tegemist üldse teise korraga, kui asteroidi küljest proove on toodud. Samal ajal teatas Hiina rahvuslik kosmoseadministratsioon, et nende Chang'e 5 missioon peaks peagi suunduma Kuu orbiidilt tagasi Maale, kaasas üle kahe kilogrammi kuukive ja -tolmu. Viimati toodi Maale kuupinnast 1976. aastal.

Jaapani kosmoseagentuur JAXA sond Hayabusa2 startis Maalt kuus aastat tagasi ning jõudis oma sihtmärgini, asteroid 162173 Ryuguni 2018. aasta juunis. Seal oli selle ülesandeks uurida umbes kilomeetrise läbimõõduga asteroidi koostist ja ehitust, vabastada selle pinnale kaks minikulgurit ning koguda proove. Seda viimast tegi sond nii asteroidi pinnalt kui ka selle alt, olles eelnevalt proovide kogumise paiga 2,5 kilogrammise vaskmürsuga segi paisanud. Hayabusa2 lahkus Ryugu juurest eelmise aasta novembris ning jõudis eile tagasi Maa juurde, kus see vabastas proove sisaldava kapsli. Korraks taevas meteoorina põlema süttinud 16 kilogrammine kapsel langes kuhugi Austraalia sisemaale, kust seda parasjagu otsitakse.

Asteroid Ryugu

Selle leidmise korral avaneb teadlastel teine võimalus uurida materjali, mis pärineb rikkumatult miljardeid aastaid vaakumis tiirutanud asteroidi küljest. Esimesed taolised proovid toimetas maale Hayabusa(1), mis tõi neid asteroid 25143 Itokawa küljest aastatel 2003-2010. Tookord õnnestus sondil koguda kõigest kusagil 60 mikrogrammi asteroiditolmu. Teiselt sondilt oodatakse enamat. Peamine lootus on proovide järgi kindlaks teha taoliste asteroidide vee-sisaldus ja leida neist elu ehituskivideks olevaid aminohappeid. Arvatakse, et 4,5 miljardit aastat tagasi "kuivalt" tekkinud Maale jõudis vesi just Ryugu sarnaste asteroididega ning võib-olla toimetasid nad siia ka ühendid, millest arenes lõpuks välja elu. Tegemist on seega meie jaoks väga oluliste ja võiks öelda lausa eksistentsiaalsete küsimustega.
Proovide toomisega ei ole aga Hayabusa2 missioon veel kaugeltki läbi. Kuna sondil kütust veel jätkub ja selle instrumendid on korras, suundub see nüüd asteroid (98943) 2001 CC21 poole ning peaks sellest 2026. aastal üsna lähedalt mööda kihutama. 2031. aastal peaks see kohtuma aga mikroasteroidiga 1998 KY26, mille teeb ebatavaliseks selle väga kiire pöörlemine. Seega kindlasti pole see viimane kord kui me Hayabusa2 nime uudiste pealkirjadest lugeda saame.

Hayabusa2 poolt Maa atmosfääri heidetud kapsel nägi korraks välja nagu langev täht.

Teine kosmosetehnoloogia ja eriti mehitatud kuulendude jätkumisest unistavates ringkondades laineid lööv missioon on hiinlaste Chang'e 5, mille ambitsioonikast eesmärgist Kuult vähemalt kaks kilogrammi pinnast tuua oleme siin ka eelnevalt kirjutanud. Erinevalt Hayabusa2 aastatepikkusest ja miljardeid kosmosekilomeetrid sisaldanud teekonnast võivad Chang'e 5 poolt kokku korjatud kuukivid Maale jõuda juba järgmise nädala lõpuks ehk siis vähem kui kolm nädalat peale selle starti. Praeguse seisuga on enamus missiooni etappidest edukalt läbitud - Kuu juurde on jõutud, sellel maandutud, proovid võetud, tagasi Kuu orbiidile lennatud, põkkutud ja proovid spetsiaalsesse kapslisse toimetatud. Iga hetk peaksid need alustama oma teekonda Maa poole, kus need visatakse sarnaselt Hayabusale atmosfääri ning see maandub kuskil Mongoolia tühermaal.
Kuigi Kuult on 60-70ndatel nii USA Apollo missioonide kui Nõukogude Liidu Luna maandurite abil toodud üle 300 kilogrammi kive, pärinevad need kõik geoloogiliselt väga vanadest piirkondadest. Chang'e 5 maandus aga Tormide ookeanis kõrguva Mons Rümkeri lähistel, mis kujutab endast kustunud vulkaani. Kuukraatrite suhteliselt väike arv selle ümbruses näitab, et sealne pinnas tardus sulamagmast kivimiks miljardeid aastaid hiljem kui Apollo või Luna maandumispaikades. Seega peaksid sealt võetud proovid pakkuma meile võimaluse uurida Kuu koostist ja siseehitust varasemast paremini.

Kuult proovidega naasenud moodul põkkumas Kuu orbiidil tiirelnud mooduliga. Taustal paistab Maa hele sirp.
Kuigi Hiina rahvuslik kosmoseadministratsioon on kuulus oma salatsemise ja vähese avalikkusele suunatud informatsiooni poolest, arvavad paljud eksperdid, et erinevatest moodulitest koosnev Chang'e 5 on omamoodi katsetus saatmaks juba lähitulevikus Kuule mehitatud missioonid. Vähe sellest, Hiina tahab sinna arvatavasti ehitada ka alalise baasi. Praeguse seisuga on Venemaa sarnased plaanid alles joonestuslaual ja USA kosmoseagentuuri Kuule naasemine pidevate rahastusprobleemide ja poliitiliste suundade vahetumise tõttu kahtlane või siis aastakümnete kaugusel. Seega, kui me loodame oma elueal näha (jälle) inimesi kuugravitatsioonis ringi hüppamas, peaksime me oma pilgud suunama Hiina poole.

Laupäev, 5. detsember 2020

Videokaadrid Arecibo raadioteleskoobi purunemisest

Värskelt avaldatud droonikaadritelt on näha kuidas Arecibo raadioteleskoop kokku kukub. Seda vaadates (soovitatavalt heliga) võiks meeles pidada, et purunenud instrumendiplatvorm kaalus 900 tonni ja kukkus 150 meetri kõrguselt.



Teleskoobist rääkisime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../arecibo-teleskoop-on...

Reede, 4. detsember 2020

Valmis parim kaart Linnuteest

Avaldatud on Gaia satelliidi kolmanda andmepaketi esimene osa, mis lubab enneolematu täpsusega kaardistada 1,8 miljardi tähe asukoha ja omaliikumise Linnutee kettas. Kuigi 1,8 miljardit on suur arv, moodustab see Linnutee tähtedest kusagil ühe protsendi.

Gaia satelliit on tähtede väga täpseid kaugusi, asukohti ja liikumisi mõõdistanud juba 2013. aastast saadik. Kusjuures selle täpsus on olnud pidevalt tõusuteel. Näiteks Päikesesüsteemi kiirust ja selle trajektoori muutust tänu teiste tähtede gravitatsioonilistele mõjutustele suudab see mõõta millimeetrise täpsusega ning on selgunud, et meie kodutäht ligineb Linnutee tsentrile 115 kilomeetrit aastas. Lisaks on see avastanud osade tähtede populatsioonide veidrad lainetavad liikumised Linnutee kettas, mille põhjuseks on tõenäoliselt pisemate kääbusgalaktikate ammune liitumine meie kodugalaktikaga. Lainetusi on tekitanud ka Sagittariuse Kääbuseks nimetatud pisigalaktika, mis liikus Linnutee lähistelt mööda 300-900 miljoni aasta eest. Midagi sarnast on toimumas Väikseks ja Suureks Magalhaesi pilveks kutsutud kääbusgalaktikatega, mida on võimalik vaadelda lõunapoolkeralt ning mille tähed on nüüd samuti olulisel määral kaardistatud. Muuhulgas avastati, et neid ühendab hõre tähtede sild.
Eriti suurt tähelepanu on Gaia pööranud meie vahetule naabruskonnale 100 parseki (336 valgusaasta) ulatuses, leides ja mõõdistades sellest üle 300 tuhande tähe täpse asukoha. See peaks olema kusagil 92% nende koguarvust. Allolevas simulatsioonis on näha kuidas neist 75 tuhat eeloleva 500 miljoni aasta jooksul Linnutee kettas liiguvad ja ajapikku laiali hajuvad.



Neljapäev, 3. detsember 2020

Chang'e 5 maandus Kuule

Väike update Hiina Chang'e 5 missiooni kohta. Eile õhtul teatati, et maanduril on juba õnnestunud mõningaid kuuproove koguda ja missioon jätkub edukalt. Lisaks saatis see Maale ka paar värvifotot enda ümbrusest Mons Rümkeri lähistel.

Et maandur ei saaks hakkama Kuul valitsevate öiste temperatuuridega (-130) on sellel loetud päevad aega koguda vähemalt kaks kilogrammi pinnast. Peale seda stardib selle turjal olev raketiaste koos proovidega Kuu orbiidile, kus see põkkub sealse laevaga, kannab proovid spetsiaalsesse kapslisse ja teekond tagasi Maale võib alata.
Selge taeva korral on Chang'e 5 võidujooksu ajaga silmaga näha, sedamööda kuidas Kuu terminaator ehk valguse ja pimeduse piir vaikselt idast lääne poole nihkub (Kuu kahaneb). Maanduri asukohta vaata allolevalt jooniselt, kuhu on kantud ka Apollo missioonide maandumispaigad.





Kolmapäev, 2. detsember 2020

Arecibo teleskoop on hävinenud

Umbes samal ajal kui hiinlaste ambitsioonikas Chang'e 5 maandur eile õhtul Kuul maandus, sai Puerto Ricos asuv legendaarne Arecibo raadioteleskoop oma kurva lõpu. 57 aastat maailma suurima teleskoobi tiitlit kandnud üle 300 meetrise läbimõõduga instrument kukkus kokku vaevalt nädal peale seda, kui see kuulutati parandamatuks ning otsustati kontrollitud lõhkamiste teel lammutada.

Selline vaatepilt avanes teleskoobile eile õhtul.

Teleskoop kannatas selle aasta augustis ja novembris ulatuslikke vigastusi peale seda kui kaks selle tugikaablit katkesid. Et kaablid toestasid teleskoobi taldriku kohale riputatud ligi 900 tonnist instrumendiplatvormi, otsustati turvalisuse kaalutlustel selle parandamisest loobuda. Nüüd katkesid tõenäoliselt järelejäänud kaablid, kukutades platvormi 134 meetri kõrguselt alla teleskoobi alumiiniumpaneelidest kattele. Kõik juhtus observatooriumi juhtaja Ángel Vázquezi silme all ning olevat võtnud kusagil 30 sekundit. Vázquez on teleskoobiga töötanud viimased 43 aastat.

1963. aastal valminud ja kuni 2016. aastani maailma suurima teleskoobi tiitlit kandnud instrumendi panus vaatleva astronoomia arengusse on olnud asendatu. Näiteks 74. aastal avastati selle abil esimene binaarpulsar ning 92. aastal esimene eksoplaneet. Lisaks on teleskoop olnud kasutuses maaväliste raadiosignaalide otsimisel (SETI) ning 1974. aastal saadeti selle abil M13 kerasparve poole teele raadiotervitus võimalikele maavälistele tsivilisatsioonidele. Laiemale üldsusele peaks teleskoop tuttav olema mitmetest filmidest, nagu Kontakt, James Bond ja Salatoimikud.

Teleskoop enne lagunemist.


Teisipäev, 1. detsember 2020

Chang'e maandus edukalt Kuul

Tunni aja eest maandus Kuul edukalt Hiina Chang'e 5 nimeline missioon. Juba loetud tundide pärast asub maandur koguma sealset pinnast, puurides seda välja muuhulgas 2 meetri sügavuselt. Kui kõik sama ladusalt läheb, võivad kuukivid Maale jõuda juba veidi enam kui nädala pärast, tehes Hiinast kolmanda sellise asjaga hakkama saanud riigi USA ja Nõukogude Liidu järel. Viimati toimetas Kuult materjali Maale NSVL Luna 24 sond 1976. aastal.



Chang'e 5 missioonist kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../hiilased-toovad-kuult-kive...