Viivukesel selge öötaevaga perioodil sai taaskord astronoomiaklubi teleskoop välja veetud ja kaugeid objekte jäädvustama seatud. Kuigi seda tehes oleks võinud valida mõne lähema ja heledama objekti (näiteks kuulsa Orioni udukogu samanimelises tähtkujus või Plejaadideks kutsutud hajusparve Sõnnis), otsustasime suhteliselt kauge ja tundmatu NGC 7380 ehk Võluri udukogu kasuks. Sest et miks mitte. Lõpuks on ju ikka nii, et tulemusega on vähemalt endal võimatu rahule jääda. Eks tuleb siingi korrata igihaljast lubadust, et küll me selle poole kunagi uue ja parema optika ja filtritega tagasi pöördume.
Tegemist siis õhtuti praktiliselt meie peade kohalt üle käivas Keefeuse tähtkujus asuva udukoguga, millel kaugust kusagil 7200 valgusaastat. Maised mõõtkavad ei ütle selliste vahemaade peale midagi tarka, aga näiteks meile lähimast tähest (mis on meist isegi kujutlematult kaugel), on see veel ligi 1800 korda kaugemal. Nagu taoliste udukogudega ikka, leiab ka selles aset kosmiliste gaasipilvede gravitatsiooniline kokkupressimine uuteks tähtedeks. Vaatlustega on leitud, et Võluri udukogu keskel on juba süttinud paar hiiglaslikku ja tulist O-tüüpi tähte, mille kiirgus on vastutav udukogu punaka helenduse eest. Tumedamad piirkonnad peidavad endas tõenäoliselt veel tähe-eelses faasis viibivaid prototähti, millel ei ole enam muud valikut kui peagi neist juba päris tähtedena välja murda ning oma kumulatiivse kiirgusega udukogu laiali puhuda. Seejärel saab sellest üks miljonitest Linnutees rändavatest hajusparvedest, mis aastamiljonite jooksul gravitatsioonijõudude poolt laiali pillutatakse. Võluri udukogu ulatuseks peetakse umbes 40 valgusaastat ehk vaid kümmekond valgusaastat rohkem kui palju tuntumal Orioni udul (M42), mis asub meile samas viis korda lähemal ja mida tasub selgetel öödel isegi binokliga vaadelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar