kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Kaks planeeti ja Kuu

Kui homne hommik mingi ime läbi selge on, siis soovitame enne tööle sõitmist silmad korraks lõuna suunas tõsta ning saada tunnistajaks suhteliselt huvitavale vaatepildile. Nimelt tõusevad umbes kell pool 6 kagust üksteise järel reas Jupiter, Kuu ja Veenus. Kui Kuu poleks selleks hetkeks õhukeseks sirbiks kulunud, siis oleksid üksteisele väga lähedal paistmas öötaeva kolm kõige eredamat objekti.
Kuvatõmmis vabavaralisest programmist Stellarium, mis näitab öötaeva seisu kasvõi tuhat aastat ajas ette ja tagasi.
Muidugi nende taevakehade näiline lähedus on petlik. Kuu asub meist endiselt ligi 400 000 kilomeetri kaugusel, Veenus särab 129 miljoni ja Jupiter koguni 877 miljoni kilomeetri kaugusel Maast.
Parim vaatlusaeg on ilmselt seitsmest poole kaheksani, kuni koidukuma nende valguse lämmatab.

pühapäev, 27. jaanuar 2019

Valguse kiirusel Kuule ja tagasi

All lühikene animatsioon valgusimpulsi pendeldamisest Maa ja Kuu vahel. Taevakehade suurused ja nende omavaheline keskmine kaugus on antud juhul õiges proportsioonis ning valgusel* kulub kiirusel ca 300 000 km/s ühe keha pinnal teisele jõudmiseks 1,256 sekundit
.
Mõõtes antud ajavahemiku tunni aja jooksul saab Kuu kaugust hinnata umbes 2 millimeetrise täpsusega. Seda tänu Apollo missioonide (11, 14, 15) ja Nõukogude Liidu Lunokhod 2 käigus Kuu pinnale paigaldatud peeglite abil, mida pommitatakse regulaarselt laseritega Maalt.
*lisaks nähtavale valgusele kehtib see ka teiste elektromagnetkiirguste kohta, nagu näiteks raadiolained.

kolmapäev, 23. jaanuar 2019

Erirelatiivsuse veidrad kõrvalnähud

Võibolla kõige kummalisem asjaolu erirelatiivsuse juures on, et vahemaad vähenevad liikumise suunas. See ei kõla esialgu väga eriliselt, aga suurtel kiirustel omandab see asjaolu üllatava tähtsuse. Jutt siis mitte "sotaga kiirteel munedes" kiirusest, vaid liikumistest, mis lähenevad valguse kiirusele 0,9C ja rohkem (C= 300 000km/s~299 793km/s) Näiteks: Päikese pinnalt kulub valgusel, meie kui kõrvalvaatleja jaoks, Maani jõudmiseks 8min20sek)
Talupoja mõistus ütleb, et kui liikuda kiirusel 90% valguse kiirusest, siis 10 valgusaasta kaugusele reisimiseks kuluks meil 11 aastat. Noh, veidi kauem kui valgusel. 1 valgusaasta on distants (mitte aeg), mille läbib valgus liikudes valguse kiirusel ühe Maa aastaga (300 000km/s*365*24*3600=9 460 730 472 580,8 km) Mingi hoomamatu arv kilomeetreid, sotaga kiirteel ei hakka üritamagi. Aga tagasi pointi juurde - 11 aastat möödas ja 10 v.a. läbitud. Ja nii ongi kõrvaltvaatleja jaoks, näiteks mingitele olenditele süvakosmose paradiisis elades ning tegeledes seejuures väga edukalt tähetedevaheliste reisidega. Kummaliseks muudab kogu olukorra, et laeval viibijate jaoks vahemaa ja aeg moonduvad sedavõrd, et nemad läbivad reisi kõigest 4,8 aastaga. Kiiruseid veelgi suurendades väheneb vahemaa ning aeg veelgi ja teeb seda järsult. 

Tõsi, selliste kiirusteni midagi massiivsemat, kui prooton pole inimkond veel midagi kiirendada suutnud. Suures Hadronipõrgutis jääb prootonil C-st puudu ainult 11km/h, mis tundub lootustandvalt, tegelikkuses on asi kosmoselennumasinast vägagi kaugel.
Voyagerid näiteks liiguvad 64km/s. Parker Solar Probe saavutab ennustatavalt aastal 2025 slingshoti käigus ümber Päikese kiiruse ~190 km/s, võttes sellega enda nimele ka inimese ehitatud masina kiirusrekordi - 0.064%. valguse kiirusest, palju õnne, inimesed!
Kaugeim objekt millelt saabuvat valgust oleme registreerinud asub 13,4 miljardi v.a kaugusel. Kuigi Maalt vaadelduna kulus sealt meile täna nähtaval valgusesel reisiks üle 13 miljardi aasta, siis sellesama valguskvandi positsioonist vaadeldes, liikudes vaakumis kiirusel 100% valguse kiirusest, saabub ta siia koheselt ja ka distants on 0. Liikudes isegi kiirusel 99,999999999% valguse kiirusest, kuluks aega objekti kella järgi 500 000 aastat.
Inglise astronoom Sir Arhtur Eddington on öelnud: "Universum ei ole mitte ainult imelikum kui me arvame, vaid ka imelikum kui me suudame ette kujutada."

teisipäev, 22. jaanuar 2019

Astronoomiaklubi astrofoto: Täiskuu

Kuu pildistatud varjutusele eelneval õhtul.
Tehnilisema poole pealt järgnevad andmed:
ISO 100, säriaeg 1/2500
Stäkkitud kaadreid kokku 15 + 15 tumedat kaadrit
Pildistatud läbi Messier NT-203 peegelteleskoobi, fookuskaugus 1200mm, f/6
Täisresolutsioonis:
https://et.m.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi#/media/Fail%3ATaiskuu_torvaastronoomiaklubi.png
Foto on jäädvustatud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Esimene idanenud taim teisel taevakehal

Hea uudis! Aasta alguses Kuu tagaküljel maandunud Chang'e 4 pardal olevas biosilindis hakkasid eile viimaks idanema puuvilla-, kartuli- ja rapsiseemned*. Sellega on tegu esimeste elujõuliste taimedega teisel taevakehal.
All foto idanenud taimedest.
Nüüd aga üks halb uudis. Eile idanema hakanud taimed on tänase seisuga kindlalt surnud. Nimelt saabus Chang'e 4 maandumispaika öö, mille käigus langes sealne temperatuur -170 kraadini. Kuu öö kestab peaaegu 15 Maa päeva. Tegu ei olnud kellegi veaga. Biosilindril ei olnud algusest peale ette nähtud eraldi soojendust.
*andmed selle kohta, et mis organismid täpsemalt Chang'e biosilindrisse kaasa pandi, varieeruvad allikate lõikes. Osad väidavad, et seal olid tomati, kartuli ja lille seemned, teised, et puuvilla ja rapsi. Lisaks loomadele olevat sinna kaasa pandud siidiussi munad, aga osad allikad neid ei maini ning räägivad puuviljakärbestest ja pärmiseentest. Mine võta nüüd kinni, et kes või mis...

teisipäev, 15. jaanuar 2019

Chang'e 4 uurimisjaam maandus Kuul

Nagu uudised üle kogu planeedi on pajatanud, maandus 3. jaanuaril Kuu "tagumisel" küljel Hiina uurimisjaam Chang'e 4. Maandurist on nüüdseks meie kaaslase pinnale veerenud kulgur Yutu 2 ning mõlemad neist on saatnud Maale kõrglahutuslike fotosid Kuu nähtamatu külje väheuuritud ja -nähtud maastikust.
Maanduril on lisaks kahele kaamerale (millest esimene jäädvustas maandumise videos) teaduslik aparatuur päikesetuule* mõjude uurimiseks Kuu pinnal ning suletud biosilinder, milles peaksid seemenetest kasvama hakkama kartulid, tomatid ja lilled. Taimedest peaksid omakorda toituma siidiussid, mis hauduvad välja munadest. 28 Hiina ülikooli koostöös valminud eksperimendi käigus loodetakse luua silindris vaatamata Kuu nõrgale gravitatsioonile pisikene ökosüsteem, kus ussid ja taimed toodavad üksteise eluks vajaliku süsinikdioksiidi ja hapniku. Idanemist ja siidiussidesagimist jälgib pisikene kaamera.
Lapsevankri mõõtu, kuid ligi 140 kilo kaaluv kuuerattaline kulgur on lisaks kaamerale varustatud pinnast läbistava radariga, mille resolutsioon 30 meetri sügavuselt on 30 sentimeetrit ning 100 meetri sügavuselt 10 meetrit. Selle spektromeeter uurib Kuu pinnase ja selle praktiliselt olematu atmosfääri koostist ning spetsiaalne Rootsi päritolu detektor vaatab kuidas päikesetuul mõjutab Kuu pinda, tuues seeläbi selgust Kuul leiduva vee päritollu. Päikesejõul töötava kulguri ametlikuks elueaks on plaanitud mõni kuu, kuid insenerid loodavad, et see püsib elujõulisena paar aastat. All video sondi maandumisest.


Kuna Kuu tagumiselt küljelt ei ole Maad näha ning seega ei saa maandur-kulgur oma koduga otse suhelda, saadeti möödunud aasta mais Kuu-Maa süsteemi Lagrange'i punkti L2* sidesatelliit Queqiao. Selle Kuu pinnast umbes 65 000 kilomeetri kaugusel asuva ja korraga nii Kuud kui Maad nägeva satelliidi ainsaks ülesandeks on vahendada Chang'e 4 ja Maa vahelisi sideülekandeid.
Chang'e 4 on esimene inimkätega valmistatud sond, mis on Kuu tagumisel küljel maandunud. Käesoleva aasta lõpus loodetakse Kuu nähtavale küljele saata missioon Chang'e 5, mille ülesandeks on Maale naasta koos umbes 2 kilogrammi Kuu pinnasega. Õnnestumise korral oleks tegemist esimese omataolisega peale NSVL Luna 2 sondi, mis naases 170 grammi pinnasega 1976. aasta augustis.

Yutu 2 kulgur Kuu pinnal nähtuna maanduri elektrooniliste silmade poolt. Kuu kumerus antud fotol on petlik ja põhjustatud läätsemoonutusest.
*päikesetuul - Päikese atmosfäärist vabanenud laetud osakeste voog, mis tekitab muuhulgas Maa magnetväljaga interakteerudes virmalisi.
*L2 - mõtteline ala Kuu taga, kus Maa ja Kuu ühine gravitatsioon on piisavad, et seal asuvat objekti hoida stabiilsel orbiidil ümber Maa.

teisipäev, 8. jaanuar 2019

Päikesesüsteemi mõõtkavaline kerimine

Ajage sõrmed soojaks, sest allolevalt lingilt saab Päikesesüsteemi kuni kääbusplaneet Pluutoni läbi scrollida täiesti mõõtkavaliselt. Ehk siis kui suured oleksid planeetide omavahelised kaugused ja suurused, kui Kuu oleks ühe piksli suurune.
Proovige kindlasti ka ekraani all paremal nurgas olevat nuppu, mille abil saab aimu valguse kiirusest.
Kui lõppu jõudmiseks jaksu napib, siis olgu öeldud, et lähima (teise) täheni jõudmiseks tuleks sarnaseid kaarte läbi kammida ühtekokku 6771 tükki.

neljapäev, 3. jaanuar 2019

New Horizon jõudis Ultima Thuleni

New Horizon kosmosesondi kohtumine Kuiperi vöö objektiga Ultima Thule õnnestus suurepäraselt. Ligi 17 kilomeetrit sekundis lennanud laeval õnnestus möödasõiduks kulunud mõne sekundi jooksul klõpsata pea tuhat fotot, mis loodetakse järgneva kahe aasta jooksul selle mäluseadmetelt Maale saata.
Siin aga esimene enam-vähem kvaliteedis foto kõnealusest taevakehast. Nähtavasti on selle kaks poolkera moodustunud eraldi, seejärel õrnalt üksteisega põrkunud ning viimaks kokku kleepunud. NASA töötajate suus (ja otseloomulikult meedias) on Ultima Thule teeninud juba hüüdnime "lumememm".