Titan ja Rhea

Cassini sondi poolt 2011. aasta detsembris tehtud foto Saturni hiidkuust Titanist ja selle eest parasjagu läbi liikuvast pisikesest jääkuust Rheast. Titan on Päikesesüsteemis ainulaadne kuu, kuna sellel on hägune ja tihe atmosfäär (tihedam kui Maal) ning selle pinnal voolavad ja loksuvad vedelikuga (metaaniga) täidetud jõed, järved ja mered. Rhea on seevastu kraatreid täis ja peamiselt jääst koosnev atmosfäärita kera. Nende läbimõõdud on vastavalt 5150 ja 1527 kilomeetrit. Võrdluseks, meie Kuu keskmine läbimõõt on 3475 kilomeetrit.

Foto tegemise hetkel asus Cassini Titanist ümmarguselt 2 miljoni kilomeetri ja Rheast 1,3 miljoni kilomeetri kaugusel.

Foto on töödeldud ja värvitud vastavalt Cassini poolt kogutud andmetele Horvaatia tarkvaraarendaja ja astrofotograaf Gordan

Ugarkovi poolt. Tema töödel saab silma peal hoida siin: https://www.flickr.com/photos/12185639@N00/

Cassini veetis Saturni orbiidil üle 13 aasta ning saatis Maale ligi 393 tuhat fotot. Need kõik leiab Cassini arhiivist siin: https://solarsystem.nasa.gov/cassini-raw-images/ 

Kõndides Titani merekaldal

Me ei jaga siin lehel tavaliselt kunstnike (või AI genereeritud) nägemusi ühest või teisest taevakehast või sündmusest. Seda lihtsal põhjusel, et tihtipeale annavad need kujutatavast sõna otseses mõttes vale pildi. Piiratud teadmiste valguses saab fantaasia domineerida ja tihti on nende piltide mõtteks püüda pigem klikke kui jagada teadmisi. Aga kui eelnevaid andmeid ja teadmisi on piisavalt ning neid kasutatakse oskuslikult, võib avanevad vaated olla võrreldavad tegelikkusega.

All teaduskirjaniku ja kosmosekunstniku Michael Carrolli maal, mis kujutab Saturni hiidkuul Titanil avanevat vaatepilti, mis on suunatud Kraken mare nimelise mere lõunakaldalt selles asuva Mayda insula nimelise saare suunas. Oranžis taevas ripub hiiglaslik rõngastatud Saturn ning selle serva tagant piilub meie jaoks ebatavaliselt pisike ja nõrka valgust heitev Päike. Kõik selle maali suuremad detailid on inspireeritud Saturni ja Titani kolmteist aastat (2004-2017) uurinud Cassini-Huygensi missioonilt.

Kuigi Cassini sondi jaoks oli Titani pind nähtavas valguses praktiliselt täielikult varjatud selle tiheda oranžika atmosfääri poolt, suutis see infrapunas töötavate kaamerate ja radariga kaardistada suurema osa selle pinnast. 2005. aastal laskus aga Titani pinnale Cassiniga kaasas olnud Huygensi maandur. Siiani ainus maandumine teisel kuul peale meie Kuu, oli edukas ning pakkus maisete teadlastele enneolematu võimaluse näha, mis selle tulnukliku maailma pilvede all toimub.

Cassini radarikujutis Titanil asuvast Kraken mare merest (tumedam) ja selles asuvast Mayda insulast ehk umbes 90x150 kilomeetrisest saarest.

Näiteks peale Maa on Titan teadaolevalt ainus taevakeha Päikesesüsteemis, mille pinnal loksuvad mered ja järved ning voolavad jõed. Paraku ei ole need tehtud veest, vaid vedelast metaanist ja etaanist. Meile tuttavad ja hapniku olemasolul põlevad gaasid saavad sealses umbes -180 kraadises ja isegi Maast tihedamast atmosfääris püsida mugavalt vedelana. Titaani pinda liigendavad mäed ja kaljud koosnevad ilmselt suures osas jääst, mis on külmunud kõvaks kui kivi. Kusjuures veejää poleks Titanil isegi mitte libe. Tänu atmosfäärile on Titan ka ainus taevakeha peale Maa, mille pinnal saaks sisuliselt hapnikumaski ja väga-väga soojade riiete olemasolul inimesed ringi jalutada. Seda tehes võiks ju täitsa selline vaatepilt avaneda.

Titani pinnal vedelat vett ei ole, aga selle koore all võib temperatuur ja rõhk olla selleks piisavad. Pole välistatud, et sealses orgaaniliste ühendite poolest rikkalikus supis võib ka üht-teist ringi ujuda. Titanist ja sellel maandumisest oleme varasemalt kirjutanud siin: https://www.astromaania.ee/search/label/Huygens?m=1

Miks Apollo fotodelt tähed puuduvad ning kuidas see on seotud ühe fotoga Saturni kuu Titaniga

Juhtub võrdlemisi harva, et mõne siin lehel avaldatud kuu- või planeedifoto kohta ei ilmuks vähemalt üht-kaht kommentaari stiilis "Miks tähti näha pole?" või "Kus on tähed? Feik!". Ainus lohutus on, et mujal facebookis näivad taolised pseudoskeptilised kommentaarid olevad pigem reegliks. Eriti ohtralt kohtab neid siis kui pildis on mõni Apollo mehitatud missioonilt pärinev foto Kuu pinnalt. Tähtede puudumine Kuul tegutseva astronaudi kohal paistvast tintmustast taevast on saanud omamoodi pähetaotud stampargument, mis (järelikult?) peaks selle esitaja arvates tõestama, et kuulennud on mega-eelarveline lavastus, kus filmigrupp lihtsalt unustas kollektiivselt tähtede olemasolu.

Riskides tüüdata meie neid liikmeid, kes elus kasvõi natukenegi fotograafiaga (nutifotograafia ei loe) kokku puutunud, kordame siis selle asja veelkord üle.

Põhjus miks fotodel heledatest Päikesesüsteemi objektidest või nende pindadest taustal tähti näha ei ole, tuleneb neid jäädvustavate kaamerate tööpõhimõttest. Kui kõrvuti on suure heledusega ja väikese heledusega objekt, siis tuleb pilti tehes valida, et kumba objekti soovitakse võimalikult detailselt jäädvustada. Seda saab teha valides vastava filmi/digitundlikuse (ISO) või tõstes ja langetades säriaega. See viimane on aeg, mille jooksul kaamera katik on avatud ning valgus saab langeda filmile või fotosensorile (uuematel digikaameratel sh nutitelefonide kaameratel füüsiline katik puudub).

Toome lihtsa näite. Kõrvuti on kaks väga erineva võimsusega sisselülitatud hõõgpirni* ning fotograafi ülesandeks on jäädvustada võimalikult detailselt ja korraga nende hõõgniite. Jäädvustamaks võimsamat (ütleme 100w pirni) tulikuuma ja seega väga eredat hõõgniiti peab fotograaf langetama kaamera tundlikkust ja/või säriaja vahemikku mingi väärtuseni. Seda tehes avastab fotograaf, et selliste seadetega ei jäädvustu madalama heledusega pirni (ütleme 10w) hõõgniit üldse fotole. Mida teha? Kui ta nüüd otsustab, et tõsta tuleb tundlikkust ja/või säriaega, seisab ta uue probleemi ees. Väiksema võimsusega pirni hõõgniit ilmub fotole, kuid võimsam pirn on fotole jäänud täielikult ülevalgustatuna ning sellega koos on kadunud igasugune lootus eristada selle keskel asuvat filamenti. Nokk-kinni saba-lahti olukord.

Nagu aru võib saada, siis antud analoogias võib võimsamaks pirniks pidada näiteks Kuud või selle pinda ning nõrgemaks valgusallikaks kaugeid tähti. Kusjuures seda, et Kuud ja tähti on väga raske korraga fotole jäädvustada, võib igaüks omal käel ja kaameral öötaevast järele proovida. Korraga muidugi saab, aga kes seda valgeks ülevalgustatud palliks muutunud Kuud tähtede esiplaanil ikka vaadata tahab.

Siinkohal peaks mainima, et tänapäevastel digikaameratel ja nutitelefonidel on reeglina olemas niinimetatud HDR (High Dynamic Range) funktsioon, mis on mõeldud just taolise probleemi leevendamiseks. Seda funktsiooni kasutades teeb fotokas üheainsa foto asemel tegelikult kaks kuni mitu erinevate seadetega fotot ning liidab need tarkvaraliselt ja automaatselt üheks kokku. Nii üritab see vältida olukorda kus näiteks ebaühtlaselt valgustatud toas pildistades jääb mõni pimedam toanurk fotol liiga tumedaks. Samal viisil Kuud pildistades võib täitsa võimalikuks osutuda liit-foto, kus koos on tumedate pinnavormidega Kuu ja heledamad taustatähed. HDR fotosid saab edukalt valmistada ka nii-öelda käsitsi vastavate programmide abil. Apollo missioonide ajal kasutatud filmikaameratel muidugi HDR-funktsioon puudus ning tänapäevaste digikaameratega varustatud sondide puhul seda üldiselt ei kasutata (sest taustatähtede nägemine on pigem esteetika kui teadus).

Korraks ennetaks ka küsimust selle kohta, et kuidas me siis ikkagi silmadega saame korraga näha taevas Kuu pinnavorme ja selle lähedal asuvaid heledamaid tähti. Lühike vastus oleks, et meie silmadel ja nende poolt edastavat pilti töötleval ajul on palju uhkem riist- ja tarkvara kui kaameratel. Veidi detailsem seletus hõlmaks ettekujutust, et selle asemel, et teha ühe kindlate seadetega foto tervest vaateväljast, suudavad meie silmapõhjas asuvad valgustundlikud närviretseptorid mingis mõistlikus vahemikus ja vastavalt olukorrale kasutada iseseisvaid "seadeid". Mõnes mõttes on seega meie ja paljude teiste loomade silmad ühed tuntud universumi parimad HDR kaamerad.

Terve selle võib-olla liiga pikaks veninud teksti algideeks oli näidata allolevat fotot Saturni hiidkuud Titanist. Cassini sondi poolt jäädvustatud (mitte HDR) fotol on selgelt näha taustatähed ning kogu vaatepilt näib esmapilgul eelnevalt kirjutatule risti vastu rääkivat. Seda hetkeni kuni mõista, et antud juhul ei ole Titan mitte valgustatud heleda Päikese poolt, vaid see asub oma hiiglasliku emaplaneedi varjus ning on tegelikult väga tuhmilt valgustatud planeedi rõngastelt peegeldunud valguse poolt. Tänu sellele pidi Titani pildistav Cassini sond valima oma kaamerale sellised seaded, mida kasutades jäid fotole korraga ka taustal asuvad tähed. Foto on taas-töödeldud niinimetatud kodanikuteadlase Jason Majori poolt.

*noorematele lugejatele infoks, et enne seda kui meie valgustus suuremas osas palju energiatõhusamatele LED-valgustitele kolis, oli maailm valgustatud peamisel hõõgpirnide poolt. Sellistes pirnides andis valgust tuhandete kraadideni kuumutatud volframist filament ehk eestipäraselt hõõgniit. Teatud valdkondades kasutatakse neid siiani.

Peegeldus Titani metaanijärvelt

Üle 5000 kilomeetrise läbimõõduga Saturni kuu Titan on Päikesesüsteemi suuruselt teine kaaslane (Jupiteri Ganymedese järel) ja ainus tõsiseltvõetava atmosfääriga kuu. Õigupoolest on Titani ümbritsev atmosfäär Maa omast isegi poole võrra tihedam, koosnedes peaaegu täielikult lämmastikust (+mõni protsent metaani). Tänu atmosfääri kõrgele rõhule on Titan Maa järel ainus teadaolev taevakeha, mille pinnal loksuvad mered ja järved ning voolavad jõed. Vee rolli täidab -180 kraadise pinnatemperatuuriga Titanil siiski metaan ehk maagaas ja etaan.

2009. aasta juulis jäädvustas Cassini sond Titanist mööda lennates selle põhjapoolkeral päikesevalguse peegelduse ühelt Titani seni avastamata järvelt, millele anti hiljem Jingpo Lacuse nimi. Selle pindala on 21 tuhat ruutkilomeetrit ehk umbes pool Eestit. See asub Titaani suurima Kraken Mare nimelise mere lähistel, mille mõõtmed on suuremad kui Kaspia merel. Kuna nähtavas valguses on Titani atmosfäär oranžikas kollane ja läbipaistmatu, tuvastati peegeldus infrapunakiirguses.

Et kõikvõimalike orgaanilisi ühendeid sisaldav vedelik on keerukate keemiliste protsesside toimumiseks parem keskkond kui mõni muu levinum ainevorm, peetakse Titani üheks potentsiaalselt elu tekkeks sobivaks paigaks. Seda enam, et mõned planeediteadlased arvavad, et selle koore all loksub vedelas olekus ookean, mida soojendavad kuu ja planeedi vahelised loodejõud. Muidugi oletatav elu oleks sealsete ekstreemsete tingimuste tõttu meile tuttavast väga erinev.

Titani on viimase poole sajandi jooksul uuritud kokku nelja kosmosesondi poolt. Esmakordselt pildistas selle läbipaistmatut pilvkatet 1979. aastal Pioneer 11. Kahel järgneval aastal külastasid seda kuulsad Voyageri sondid. 2004. aastal jõudis Saturni orbiidile Cassini sond, mis lisaks ligi sajale möödalennule Titanist heitis sinna pisema Huygensi maanduri. Teel pinna suunas pildistas Huygens ilmselt veejääst koosnevaid heledaid kõrgendike ning neist algavaid tumedaid metaanist ja etaanist jõgesid. Õnnelikult maandudes tegi ta tulnuklikkust maastikust ka paar "lähivõtet". Sellega suudeti ellu viia kaugeim maandumine taevakehal, mis asub meist ligi 1,5 miljardi kilomeetri kaugusel (10x kaugemal kui Päike Maast).

Titani pind pildistatud maanduva Huygensi sondi poolt.

Titani pind Huygensi maandumispaigas. Esiplaanil olevad "kivid" on tõenäoliselt veejääst, mis on voolava metaani poolt ümaraks kulutatud.

Saturni kuud Cassinilt

Saturni kuud Titan, Rhea ja Mimas pildistatud korraga 2015. aastal Cassini sondi poolt. Titan on neist läbimõõduga 5150 kilomeetrit kaugelt kõige suurem (üleval). Talle järgneb suuruse poolest Rhea 1527 kilomeetriga (vasakul all) ja lõpuks pisikene Mimas 396 kilomeetriga (paremal all). Foto tegemise hetkel asusid kuud sondist kõik erineval kaugusel, moonutades nende näiliste suuruste suhet. Näiteks Titan asus 4,35 miljoni, Rhea 2,6 ja Mimas 3,3 miljoni kilomeetri kaugusel.

Allikas: NASA / JPL-Caltech / SSI / Gordan Ugarkovic

Kuigi neile kõigile langeb umbes 1,5 miljardit kilomeetrit eemal asuv Päike praktiliselt sama nurgaga, tundub Titan olevat neist kõige enam valgustatud. Asi on selles, et kui Rhea ja Mimas on sisuliselt vaakumis tiirutavad kivipallid, siis Titani tihe atmosfäär suudab päikesevalgust transportida sinna kuhu see ei otseselt paista ei saaks. Samal põhjusel on meil Maal on juba kohati pikalt enne Päikese "tõusmist" ja peale selle "loojumist" juba/ikka enam-vähem valge. Päikesevalguse atmosfääris hajumine teeb Titani ka pealtnäha häguseks.

Pilved Saturni kuul Titanil

Novembri alguses vaatles James Webbi teleskoop esimest korda üht võib-olla Päikesesüsteemi (peale Maa, otseloomulikult) huvitavamat taevakeha - Saturni hiidkuud Titani. Tegemist on ainsa Päikesesüsteemi kuuga, mis omab atmosfääri, kusjuures peamiselt lämmastikust ja vähesel määral metaanist koosnev Titani atmosfäär on kusagil poole tihedam kui Maal. Võrdlus meie koduplaneediga ei lõppe sellega. Nimelt voolavad Titanil jõed, loksuvad järved ja mered. 180 miinuskraadise temperatuuri juures ei ole need aga mitte veest, vaid vedelast metaanist ja etaanist, mis vahel vihmana sealsest taevast alla sajab. Tänu atmosfäärile on Titan ka ainus taevakeha peale Maa, mille pinnal saaksid inimesed ringi kõndida ilma skafandrita - piisaks vaid hapnikumaskist ja mitmekordsest talveriietusest.

Kui nähtavas valguses on Titani atmosfäär praktiliselt läbipaistmatult oranž, siis Webbi infrapuna detektorid näevad sellest läbi. Allolevatel fotodel on näha näiteks kuu põhjapoolkeral asuvat Kraken Mare nimelist merd, tumedaid Beleti nimelisi liivadüüne ja heledamat Adiri nimelist pinnavormi. Üks huvitavamaid nähtusi on aga kaks heledat pilve (cloud a ja cloud b), mille hooajalist teket Titani madalamas atmosfääris oletati juba ammu, kuid mille kohta ei olnud siiani vaatlusandmeid. Paar päeva peale Webbi vaatlusi otsustati Titani jäädvustada läbi Hawaiil Mauna Kea vulkaani tipus asuvate Kecki teleskoopide (läbimõõt 10m), mis kinnitasid, et tegemist on tõepoolest pilvedega, mis olid ka vahepeal muutnud oma kuju.

Webbi jäädvustused Titanist. Esimene näitab selle atmosfääri alakihte ja selles asuvaid pilvi. Teisel on näha ka kuu pinnavorme.

Webbi jäädvustus ja kaks päeva hiljem tehtud foto Kecki observatooriumi lähiinfrapuna kaameraga. Koos kuu pöörlemisega on muutunud ka pilvede asukoht.

PS: näib, et 10 meetrise läbimõõduga Keck suudab tänu suurele kõrgusele (üle 4000 kilomeetrit üle merepinna) teha täitsa korralikke(lähi)infrapuna vaatlusi, mis on tänu Webbist palju suuremale peeglile isegi parema lahutusvõimega.

Titan on läbimõõdult poole suurem kui meie Kuu ning asub Saturni ümber tiireldes Päikesest ümmarguselt kümme korda kaugemal kui Maa. 2005. aastal maandus Titanil edukalt Huygensi nime kandev sond. Tegemist on kõige kaugema "pehme" maandumisega teisel taevakehal. Fotodest kokku pandud videoklippi Huygensi maandumisest vaata altpoolt.

2005. aastal Titanil maandunud Huygensi foto selle pinnast, kus on näha voolava metaani poolt ümaraks lihvitud jäätükke.

Cassini kosmosemissiooni parimad fotod Saturnist, selle rõngastest ja kuudest

1997. aastal Maalt startinud ja aastatel 2004 - 2017 Saturni orbiidil veetnud Cassini kosmosesond kuulub kahtlemata ajaloo kõige edukamate kosmosemissioonide hulka. Tänu Cassinile ja sellega kaasas olnud Huygensi maandurile (mis 2005. aastal maandus Saturni hiilgekuul Titanil), õppis inimkond esmakordselt seda Päikesesüsteemi kõige ikoonilisemat planeeti lähedalt tundma.

Kõigi nende kahe sondi poolt tehtud avastuste üles loetlemisele kuluks vist terve raamat. Neist väärivad kiirelt mainimist aga seitsme uue Saturni kuu avastamine, katsed Einsteini üldrelatiivsusteooriaga, Saturni pöörlemisperioodi täpsustamine, mitmed lähedased möödalennud Saturni suurematest kuudest (näiteks Enceladusest, Iapetusest, Phoebest ja Titanist), Saturni rõngaste struktuuri ja koostise uurimine, vedela metaani järved Titani pinnal, Saturni põhjapoolusel asuva heksagoni värvuse muutus vastavalt hooaegadele ning Saturnil umbes iga 30 aasta tagant aset leidva Suure Valge Tormi uurimine. Cassini leidis oma kuulsusrikka lõpu 15. septembril 2017. aastal, kui see kukutati kütuse lõppedes Saturni atmosfääri.

All 25 meie arvates parimat (ilusamat, mitte ilmtingimata teaduslikult olulist) Cassini fotot Saturnist, selle rõngastest ja kuudest. Lisaks paar videoanimatsiooni, mis on valmistatud Cassini ja Huygensi reaalsest fotomaterjalist.

Suur Valge Torm Saturni atmosfääris.

Rõngad ja Titan.

Saturn Päikese ees. Foto on kokku pandud mitmest erinevas lainepikkuses jäädvustatud kaadrist.

Vaade Saturnile kõrgelt põhjapooluse kohalt.

Saturni suurim kuu Titan (läbimõõt 5149 kilomeetrit) taustal ja suuruselt teine kuu Rhea (läbimõõt 1527 kilomeetrit) esiplaanil.

Saturni lõunapoolkera ja rõngavarjud sellel.

Saturni välimised rõngad ja kauguses paistev planeet Uraan.

Hyperion, Saturni kuu, mis on nii madala tihedusega, et sellega põrkunud asteroidid on selle pinna sõna otseses mõttes auklikuks vajutanud.

Mimas.

Saturni ülemine atmosfäär ja kauguses paistvad rõngad.

Saturni keerukad pilvemustrid.

Titan ja Saturni suuruselt kolmas kuu Dione.

Titan ja Tethys.

Saturni varjus asuv Rhea.

Saturni rõngaste (esiplaanil) keerukad varjud planeedi sinakal põhjapoolkeral. Taustal paistab Saturni 400 kilomeetrise läbimõõduga kuu Mimas.

Saturn, selle rõngad külgvaates ja taustal hiidkuu Titan, millel on tihedam atmosfäär kui Maal.

Niinimetatud karjaskuu Prometheus tõmbamas enda poole osakesi Saturni F-rõngast.

Saturni sisemine kuu Atlas, mis on rõngamaterjalist enda ekvaatorile kasvatanud kõrge valli. Kuu on kõigest 30 kilomeetrise läbimõõduga.

Meie Maa ja Kuu läbi Saturni rõngaste.

Saturn ja varjud.

Rõngad lähivaates.

Kahvatu Sinine Täpp ehk meie koduplaneet.

Saturni põhjapoolsusel asuv niinimetatud Heksagon, mille korrapärane struktuur on astronoomidele siiani mõistatuseks.

Heksagon kaugemalt.

Üks lähivõte võimendatud värvides tormist Saturni heksagonis.

Huygensi sondi 2,5 tundi kestnud maandumine Saturni kuul Titanil. Tegemist on konkurentsitult kaugeima maandumisega teisel taevakehal.

Ülal ideo Cassinile avanenud vaadetest orbiidil ümber Saturni. NB: video tegemiseks ei ole kasutatud ühtegi arvutiga loodud kaadrit, vaid ainult reaalseid fotosid, mida on erinevate fotograafiliste nippidega kokku ühendatud.

Saturni rõngad ja selle kuud

Aastatel 2004 kuni 2017 uuris üht meie Päikesesüsteemi kaunimat planeeti - Saturni - NASA ja Euroopa Kosmoseagentuuri koostöös valminud sond nimega Cassini. Üle ootuste edukaks osutunud missiooni, mis pikenes plaanitust üle nelja korra pikemaks, on raske siin mõne sõnaga kokku võtta. Võib olla teeme seda millalgi tulevikus.

Sellel Cassini poolt 2011. aasta sügisel tehtud fotol on aga näha Saturni rõngasüsteemi välimist serva ning nelja Saturni kuud ühes kaadris (kokku on Saturni ümber tiirlemas avastatud 82 kuud). Neist kõige suurem (taustal) on hiidkuu Titan, mis omab tihedamat atmosfääri kui Maa ning mille pinnal sajab ja voolab vedelat metaani. Cassiniga kaasas olnud Huygensi sond maandus sellel huvitaval taevakehal 2005. aastal ning edastas meile esimesed fotod võõra planeedisüsteemi kaaslase kollakalt pinnalt. Titan on läbimõõdult peaaegu 5200 kilomeetrit, mis tähendab, et see on suurem kui planeet Merkuur.

Titani ees, sadu tuhandeid kilomeetreid lähemal paistab Kreeka mütoloogilise titaanitar Dione järgi nimetatud kuu, mille olemasolu avastas Itaalia astronoom Giovanni Domenico Cassini enam kui kolm sajandit tagasi. Ligi 1200 kilomeetrise läbimõõduga Dione koosneb enamuses jääst ning on kaetud arvukate kraatrite, lõhede ja jääkaljudega.

Vasakul, Saturni rõngasüsteemi suurusest teises Ence pilus on näha üht Saturni piseimat Kuud nimega Pan. Kuigi selle läbimõõt on vaid 35 kilomeetrit, on pisikuu gravitatsioon piisav hoidmaks pilu lahtisena. Selliseid kuid tuntakse ka karjaste nime all. Neljas ja viimane kuu Pandora paistab fotol paremal. Selle 80 kilomeetrine karjaskuu on vastutav Saturni tagasihoidliku F-rõnga kontrolli all hoidmise eest.

Pandora

Dione

Pan

Titan

Saturni kuu Titan

Saturni kaugest hiidkuust Titanist on valminud esimene globaalne maakaart.

Üle 5000 kilomeetrise läbimõõduga Titan on Päikesesüsteemi suuruselt teine kaaslane (Jupiteri Ganymedese järel) ja ainus tõsiseltvõetava atmosfääriga kuu. Õigupoolest on Titani ümbritsev atmosfäär Maa omast isegi poole võrra tihedam, koosnedes peaaegu täielikult lämmastikust (+mõni protsent metaani). Tänu atmosfääri kõrgele rõhule on Titan Maa järel ainus teadaolev taevakeha, mille pinnal saab aine eksiteerida vedelal kujul, sadada vihmana taevast ning moodustada järvi ja meresid. Vee rolli täidab Titanil siiski metaan ehk maagaas.

Titan nähtavas valguses Cassini vahendusel.

Et kõikvõimalike orgaanilisi ühendeid* sisaldav vedelik on keerukate keemiliste protsesside toimumiseks parem keskkond kui mõni muu levinum ainevorm, peetakse Titani üheks potentsiaalselt elu tekkeks sobivaks paigaks. Seda enam, et mõned planeediteadlased arvavad, et selle koore all loksub vedelas olekus ookean, mida soojendavad kuu ja planeedi vahelised loodejõud. Muidugi oletatav elu oleks sealsete ekstreemsete tingimuste (pinnatemperatuur -180) tõttu meile tuttavast väga erinev.

Titani on viimase poole sajandi jooksul uuritud kokku nelja kosmosesondi poolt. Esmakordselt pildistas selle nähtavas valguses ühtlaselt oranžikat ja läbipaistmatut pilvkatet 1979. aastal Pioneer 11. Kahel järgneval aastal külastasid seda kuulsad Voyageri sondid. 2004. aastal jõudis Saturni orbiidile Cassini sond, mis lisaks ligi sajale möödalennule Titanist heitis sinna pisema Huygensi maanduri. Teel pinna suunas pildistas Huygens ilmselt veejääst koosnevaid heledaid kõrgendike ning neist algavaid tumedaid metaanist ja etaanist jõgesid. Õnnelikult maandudes tegi ta tulnuklikust maastikust ka paar "lähivõtet". Sellega suudeti ellu viia kaugeim maandumine taevakehal, mis asub meist ligi 1,5 miljardi kilomeetri kaugusel (10x kaugemal kui Päike Maast).

Vastvalminud kaart Titani pinnavormidest:

Sinine - järved
Punane - kraatrid
Lilla - düünid
Kollane - kõrgustikud
Roosa - tetoonilise aktiivsuse poolt mõjutatud alad
Roheline - tasandikud

Praeguse arusaamade kohaselt arvatakse, et Titani atmosfääri ülemistes kihtides moodustuvad UV-kiirguse mõjul keerukad orgaanilised ühendid, mis sajavad vihmana pinnale ning jooksevad jõgedena tasandikele, kus need miljonite aastate jooksul ladestuvad (ja võib olla vajuvad aeglaselt sügavamal asuvasse ookeani). Selles protsessis mängib peamist rolli metaan, mis sarnadelt veega Maal Titani atmosfääris ringleb.

Vastvalminud kaart, mille koostamiseks kasutati peamiselt Cassini radarit, kujutab Titani mägedest, järvedest, ookeanidest ja kraatritest liigendatud pinnamoodi. Kuu ekvaatori piirkondades laiutavad düünid, mis on tuule poolt vormitud mitte liivast, vaid orgaanilisest "lumest".

Titani pinnal tehtud foto. Nähtavad kivikesed on tõenäoliselt veejääst. Tumedat varjundit annavad erinevad orgaanilised ühendid.

Tulevikus loodetakse Titani uurima saata lennuvõimeline kulgur nimega Dragonfly ning välja on käidud idee pisikesest allveelaevast, mis sealsetes metaanimeredes ringi sõidaks. Hetkel on need aga veel kõigest joonised paberil.

Cassini möödalennu käigus pildistatud Titani pind polariseeritud infrapunas.

*orgaaniline ühend - tegemist ei ole ilmtingimata elusa aine või selle jäägiga. Orgaaniliseks ühendiks nimetatakse ühendeid, mille koosseisus on süsinik.