Teisipäev, 28. jaanuar 2020

Lugeja küsib: Millisel määral erinevad päikesetõusu ja -loojangu ajad Eesti eri paigus ja miks?

Kuna sellele küsimusele ei ole ühest vastust ning kõik sõltub aastaajast ehk Päikese tõusu ja loojangu suundadest ning võrreldavate asukohtade geograafilisest asetusest, tuleks tuua konkreetseid näiteid. Tuues nendeks hetked mil päevad on meil kõige lühemad, pikemad või enam-vähem võrdsed ning asukohtadeks üksteisest ühes või teises suunas võimalikult eemal asuvad asulad, saame me mingi ettekujutuse seaduspärasustest, mis päikesetõusu ja -loojangu erinevusi meie pisikesel maal mõjutavad. Kõrguste erinevusi me lihtsuse mõttes ei arvesta.

Kevadine ja suvine pööripäev: need on ajahetked, kui Päike asub Maa ekvaatoril seniidis ning kõikjal planeedil on ööd ja päevad peaaegu võrdse pikkusega. Nendel hetkedel tõuseb ja loojub Päike ühel ja samal pikkuskraadil (põhja-lõuna suunalised mõttelised jooned) samal ajal. Eestis asuvad näiteks Võru ja Kiviõli üksteisest umbes 170 kilomeetri kaugusel, aga enam-vähem samal pikkuskraadil. See tähendab, et kevadisel pööripäeval (20. märts) tõuseb mõlemas linnas Päike kell 6:14 ja loojub 18:27.* Sügisesel pööripäeval (22. september) on vastavad kellaajad 6:58 ja 19:13.**



Ida-Lääne suunaliselt on Eestis suurim vahemaa Narva ja Saaremaal rannikul asuva Nootamaa saare vahel - 365km. Kuna laiuskraadidide (idast-läände jooksvad mõttelised jooned) erinevus eelmaninitud pööripäevadel päikesetõusu ja - loojangu aega ei mõjuta on antud vahemaa mõõdetud ainult pikki laiuskraadi. Mööda seda viimast kehtib lihtne reegel - mida lääne poole minna, seda hiljem päike tõuseb. Näiteks 20. märtsil tõuseb Narvas päike kell 6:09 ja loojub 18:22. Nootamaal on aga samad ajad 6:35 ja 18:48. Seega vahe on 26 minutit!

Talvisel pööripäeval (21. detsember), kui Päike teeb põhjapoolkeral lühimaid kaari, on asi natukene keerulisem. Lisaks Lääne-Ida suunalisele erinevusele tuleb siin arvestada, et Päike tõuseb kagust ja loojub edelasse. See tähendab, et Lõuna suunas minnes kerkib Päike horisondi kohal kõrgemale ning seega ka tõuseb varem ja loojub hiljem. Võtame näidetena taaskord "üksteise all" asuvad linnad - Kiviõli ja Võru. Esimeses tõuseb päike 9:09 ja loojub 15:13, teises 8:56 ja 15:26. Ehk siis aasta kõige lühemal päeval saab 170 kilomeetrit lõuna pool asudes võita peaaegu pool tundi valge aja pikkuses.

Kui lõunasse liikudes tõuseb päike varem ning läände liikudes hiljem, saab loodest kagusse (päikesetõusule otse vastu) liikudes neid kahte efekti võimendada. Eesti loodenurgas Hiiumaa Kõpu poolsaare tipus tõuseb 21. detsembril Päike kell 9:25 ja loojub 15:37. Samas Eesti kagunurgas Võrumaal Parmu looduskaitsealal tõuseb päike kell 8:52 ja loojub 15:27. Päikesetõusude vahe on koguni 33 minutit, samas kui loojangute vahe on kõigest 10 minutit. Sellise ebakõla põhjuseks on, et samal ajal kui me liikusime päikesetõusule vastu, jääme me loojangu suhtes enam-vähem sama kaugele ning 10 minutiline viivitus tuleb peamiselt lääne-ida suunast.


Teisipidi diagonaali - Narva ja Sõrve Sääre tipp - mõeldes saame me päikesetõusu suhtes vahet vähendada, samas kui loojangu erinevus suureneb. Tõusud Narvas ja Sõrves on vastavalt 9:04 ja 9:16 ja loojangud 15:08 ja 15:43. 12 minutit võitu tõusus, 35 minutit loojangus.

Suvisel pööripäeval (20. juuni) on jällegi kõik hoopis vastupidine, kuna siis tõuseb Päike kirdest ja loojub loodes. Seetõttu saab näiteks Kiviõlis päike tõusta 15 varem kui Võrus, kuigi ta asub viimasest tükk maad põhja pool. Suurim tõusude vahe on siis Narva (3:51) ja Sõrve tipu (4:30) vahel, mis on oma 39 minutiga Eesti mõttes üldse kõige suurem. Loojangute puhul on viivitus Parmu LKA (22:14) ja Kõpu (22:49) vahel 35 minutit. Sellest järeldub, et kui tahta kogeda Eestis kõige pikemat päeva, siis tasub 20. juunil nautida päikesetõusu Narvas ning seejärel sõita Kõpu poolsaarele, et seal loojangut vaadata. Nii saaks niigi pika päeva 20 minutit pikemaks venitada.

Pika segase jutu ja silme eest kirjuks võtvate arvude kõrval võib kokkuvõtteks vastuse lugeja küsimusele sõnastada järgmiselt: kõik oleneb (aasta)ajast, võrreldavate kohtade omavahelisest geograafilisest asetusest ja kaugusest. Üldiselt kehtib aga lihtne ja loogiline reegel - kui sa asud päikesetõusule lähemal, tõuseb ta varem; kui loojangule lähemal, siis loojub ta ka hiljem. Samas Eesti erinevates nurkades kahe jalaga maa peal seistes üle 39 minutilist erinevust päikesetõusus ja 35 minutilist erinevust loojangus kogeda ei saa. Pööripäevade vahelistel aegadel on asjalood küllaltki vahepealsed. Täpsemalt saab neid eri linnades ja terve aasta jooksul vaadata siit. https://calendar.center/ee/paikesetous-ja-paikeseloojang/

Komposiitfoto Päikese erinevatest asukohtadest jäädvustatuna ühes Itaalia külas aasta jooksul. Horisondile on kokku seatud päikeseloojangute suunad erinevatel kuudel. Lõpmatuse sümbolit meenutav kujund, mida nimetatakse analemmaks, koosneb fotodest mis on tehtud iga kümne päeva tagant samal kellaajal. Analemma vasakpoolne tipp on pildistatud talvisel pööripäeval ning parempoolne suvisel. Horisondini ulatuvad rajad on päikese teekonnad loojanguni, millest keskmine tähistab sügist ja kevadist pööripäeva, mis Päike loojub otse itta.
PS: Lugeja küsimusi ootame oma meilile tähetipp@gmail.com

*päikesetõusu ja - loojangu kellaajad erinevates linnades pärinevad tasuta rakendusest nimega Ephemeries.

** kellaegu vaadates tundub, et päevad on isegi kevadisel ja sügisesel pööripäeval ööst natukene pikemad. Sellel on kaks põhjust. Esiteks on päikesetõus defineeritud hetkena, mil päikeseketta ülemine osa muutub horisondil nähtavaks ning loojang hetkena, mil päikeseketta ülemine osa horisondi taha kaob. See tähendab, et eeldefineeritud hetkest hetkeni jõudmiseks kulub päeval mõni minut kauem (päikeseketta läbimõõdu jagu). Teiseks murrab, peegeldab ja transpordib Maad ümbritsev atmosfäär päikesevalgust natukene nagu valguskaabel. See tähendab, et Päike muutub horisondil nähtavaks paar minutit enne kui ta seal reaalselt olema peaks ning püsib loojudes samal põhjusel kauem nähtavana. Nendel kahel põhjusel saabub tõeline päeva ja öö pikkuste võrdsustumine erinevatel laiuskraadidel mitu päeva hiljem. Eestis umbes nädal peale pööripäevi.

Esmaspäev, 27. jaanuar 2020

Siis kui me maandusime komeedil

2014. aasta augustist kuni 2016. aasta juulini tiirutas Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Rosetta sond ümber komeedi nimega 67P/Churyumov-Gerasimenko. Juba 69. aastal nõukogude astronoomide Klim Ivanovych Churyumov ja Svetlana Ivanovna Gerasimenko poolt avastatud komeet on mõõtmetelt umbes 4,3x4,1 kilomeetrit ning see ligineb iga kuue ja poole aasta tagant Päikesele 186 miljoni kilomeetri kaugusele (veidi kaugemale kui Maa Päikesest). Viimati juhtus see 2015. aasta augustis.
Foto tegemise ajal asus komeet perheelis ehk Päikesele lähimas punktis ning selle pinnast paiskusid välja soojuse mõjul aurustunud gaasijoad.
Nagu teised komeedid koosneb ka 67p enamuses veejääst ja tolmust, millest viimase seas on ohtralt orgaanilisi ühendeid, mis võivad õigetes tingimustes olla aluseks elu tekkele. Komeedi veider kuju tuleneb ilmselt sellest, et kauges minevikus põrkusid kaks pisemat üksteise ümber tiirlevat komeeti üksteisega väiksel kiirusel ning "sulasid" lõpuks kokku. Iga lähenemisega Päikesele, mille käigus selle osa selle jääst aurustub ning avakosmosesse paiskub, kaotab 67p umbes meetri oma raadiuses. See tähendab, et kõigest mõne tuhande aastaga see lihtsalt aurab ära.
Koos Rosettaga külastas komeeti ka pisike maandur Philae, mis üritas ajaloo esimest pehmet maandumist komeedil 2014. novembris. Paraku ei töötanud maanduri ankrud ja tõukurmootor nii nagu nad oleksid pidanud ning peale mitut põrget komeedi pinnaga jäi Philae lebama ühes varjulises kaljulõhes, kus selle päikesepaneelid ei saanud piisavalt valgust. Peale kaht päeva, mille jooksul suutis maandur saata esimesed fotod komeedi pinnalt ja andmeid selle pinnakoostise kohta, lülitas see ennast tühjenevate akude tõttu välja. Rosetta sondi elu lõpetati aga tahtliku kokkupõrke käigus, kuna selle kaugenemine Päikesest hakkas mõjutama sondi energiavarusid. Viimane foto komeedi pinnast suudeti teha 20 meetrit enne kokkupõrget.
Rosetta sondi viimane foto. Ta oli sellel hetkel 20 meetri kõrgusel komeedi pinnast.
Arhiiv Rosetta missiooni käigus tehtud 70 000 fotoga: https://rosetta-osiris.eu/

Neljapäev, 23. jaanuar 2020

Veenus särab taaskord heleda tähena lõunataevas

Paari viimase selge õhtuga on kindlasti paljud märganud juba varajases õhtuhämaruses üht tavatult heledalt "tähte" suhteliselt kõrgel edelataevas. Kui seda taevakeha teleskoobi või mõne parema binokliga lähemalt uurida, muutub see umbes 76% valgustatud heledaks kettaks - umbes nagu Kuu, mille täitumiseni on veel mõned päevad. Tegemist ei ole aga mõne kauge kuu või eriti veidra tähega, vaid hoopis planeet Veenusega.
Taoliselt õhtutaevas säravat Veenust on rahvasuus nimetatud ka ehatäheks, sest nagu kõik planeedid, rändab ka Veenus meie taevas ringi (planētai tähendas vana kreeka keeles "rändajat"). Praegu paistab ta õhtuti, aga näiteks sügisel tõuseb ta juba paar tundi enne päikest. Siis kiputakse teda koidutäheks ümber nimetama. Olenemata hüüdnimest on Veenus nendel hetkedel Kuu kõrval öötaeva heledaim taevakeha.

Veenus 2014. aasta märtsis enne päikesetõusu - siis kui teda võis nimetada koidutäheks. Foto autor: Jack Fusco
Veenus kutsutakse vahel ka Maa sõsarplaneediks ja kuigi tõesti on ta meie kodumaailmale sarnaste mõõtmete, siseehituse, koostise ja tihendusega, on ta kõigis muudes omadustes praktiliselt Maa vastand. Lõviosas süsihappegaasist koosnev atmosfäär ja sellest tulenev võimas kasvuhooneefekt on Veenuse pinnatemperatuuri kergitanud 462 kraadini - piisav, et sulatada tina, pliid ja tsinki. Veenuse atmosfääri tihedus on samuti muljetavaldav, ulatudes 92 atmosfäärini (umbes sama mis 900m sügavusel ookeanis). Kui nendele omadustele lisada veel sealsest taevast allapudevad söövitavad väävliühendid, muutub mõistevaks USA astronoomi Carl Sagani tabav ütlus, et "kui Maa meenutab enim piiblist pärit paradiisi, siis Veenus meenutab enim sealset põrgut."
On palju asju, mida me läbipaistmatu pilvkattega looritatud Veenuse kohta veel ei tea. Näiteks mingil põhjusel pöörleb Veenus erinevalt teistest planeetidest päripäeva ja väga aeglaselt. Koguni nii aeglaselt, et tema pinnal läänest itta jalutades ei loojuks Päike mitte kunagi. Veenuse pind on võrreldes planeedi vanusega väga noor - otsekui oleks see umbes 500 miljonit aastat tagasi täies ulatuses ümber pööratud. Ka Veenusel valitsevad ekstreemsed tingimused on mõistatuseks, sest Päikesesüsteemi algupäevadel olid Veenus ja Maa tõenäoliselt väga sarnased ning sisaldasid sama palju vett.

Veenuse ja Maa suuruste võrdlus. Veenust on siin kujutatud radaripildis, sest muidu on ta kaetud läbipaistmatu pilvkattega. Fotod: Apollo 17 ja Magellan sond.
Hetkel asub Veenus meist 170 miljoni kilomeetri kaugusel ehk veidi kaugemal kui Päike. Meile oma orbiidil lähenedes kahaneb aegamisi tema valgustatud osa kitsaks sirbiks ning lähimas punktis Maa ja Päikese vahel (40 miljoni kilomeetri kaugusel) mattub täielikult pimedusse. Sealt edasi hakkab tema valgustatud osa ja sellega koos tema heledus taaskord kasvama.
Foto Veenuse pinnast, mille tegi venelaste ülieduka Venera sondide seeria 13 liige 1982. aastal. Lisaks fotodele salvestas ta Veenusel puhuvate tuulte ulumist.
Õpetlik lugu paari aasta eest Valgamaalt, kus tõenäoliselt Veenust peeti tundmatuks lendavaks objektiks (UFO'ks): https://lounapostimees.postimees.ee/…/kas-valgamaal-nahti-s…

Esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Orioni tähtkuju ja kvadrantiidid

Slovakkia mägedes jäädvustatud talvetaevas, kus on pikkade paralleelsete juttidena näha aasta alguses tipnenud kvadrantiidide nimeline meteoorisadu. Taustal suurejooneline Orioni tähtkuju, mille üks täht - Betelgeuse - on viimastel kuudel oluliselt oma heleduses kaotanud (Orioni vöö kohal tugevalt oranžikas täht). Veel leiab fotolt Plejaadid ehk Taevasõela (paremal ülal), Barnardi silmuse (kaar Orioni vasakul küljel), tähistaeva heledaima Siiriuse (keskel all) ja Rosetti udukogu (peaaegu keskel punane).


‌Foto autor: Petr Horálek

Neljapäev, 16. jaanuar 2020

Saturni nähtamatud rõngad

Kui Itaalia astronoom Galilei Galileo 1614. aastal endavalmistatud teleskoobiga taaskord Saturni vaatles, avastas ta, et varasemalt planeedi külgedel näha olnud heledad "kõrvad", mida ta pidas ekslikult planeedi kuudeks, olid müstilisel kombel kadunud. Peagi ilmusid need uuesti ning hakkasid vaikselt suurenema. See mõistatus Saturni "kõrvade" olemuse ja nende perioodilise kadumise kohta, mis painas Galileod elu lõpuni, leidis lahenduse alles pea pool sajandit hiljem tänu Hollandi astronoom Christiaan Huygensile.
Galilei Galileo esimene teleskoop, millega ta avastas näiteks Jupiteri neli suurimat kuud.

Hygens, kelle kasutada oli tunduvalt parem optika sai planeeti vaadeldes peagi aru, et tegemist pole mitte kuude ega mingisuguste planeedist väljaulatuvate struktuuridega, vaid hiiglasliku rõngasüsteemiga. Rõngaste näilist kadumist seletas ta Saturni telje kaldega (26,7kraadi), mis juhtub iga 14,7 aasta tagant Maalt vaadates olema selline, et me näeme rõngaid otse küljelt. Kuna nende keskmine paksus moodustab kogulaiusest (160 000km) kõigest murdosa (paarkümmend meetrit), kaovadki teatud hetkedel rõngad vähemalt amatöörteleskoopides täielikult. Proportsioonide järgi oleksid rõngad sadu kordi õhemad kui žiletitera.
Viimati kadusid rõngad maapealsetes teleskoopides 2009. aasta augustis. Järgmine selline kord tuleb 2025. aastal.
Rõngad ise koosnevad enamuses 1cm kuni 10cm suurustest jää- ja lumekäkkidest, mille hulgas on vähesel määral ka kivitolmu ja muud materjali. Nende päritolule pole veel tänaseni ühest vastust. Kui paarkümmend aastat tagasi arvati, et millalgi minevikus põrkus või lagunes Saturni orbiidil mõni pisike jäine kuu, ollakse nüüd pigem seda meelt, et gaasiplaneet on rõngamaterjali enda ümber kogunud lagunenud komeetidest. Või siis mõlemat. Voyagery ja hilisemate sondide vaatlusandmetest on järeldatud, et rõngamaterjal "sajab" tänu planeedi magnetväljale vaikselt Saturni atmosfääri ning need võivad täielikult kaduda juba 100-300 miljoni aasta pärast.

Antud foto on tehtud Cassini sondi poolt 2005. aasta veebruaris hetkel kui see läbis rõngaste tasandit. Peenikese sinise joonena paistvate rõngaste vari on näha planeedi pinnal ülal ning nendega samas tasandis asuvad Saturni kuud Dione ja Enceladus. Neist viimane on tänu selle jääkooriku all asuvale hiiglaslikule vedelale ookeanile üks potentsiaalselt elu teket toetav taevakeha meie Päikesesesüsteemis.

Esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu jaanuaris

Eelmisel pühapäeval sai taaskord üle pika aja näha ja pildistada Kuud (74% valgustatud). Paraku ei olnud taevas kõige selgem ning udusse mähkunud taevakeha pind virvendas ja mullitas rahutus atmosfääris. Siiski paar(sada) fotot sai tehtud ning neid töödeldes ka midagi avaldamisväärset kokku saadud.


Lisaks umbes sajakonna üksikkaadri niinimetatud stäkkimisel saadud suurele plaanile (vt fotot enne vs pärast võrdlusest) sai proovitud ka okulaari projektsiooniks nimetatud tehnika abil teha lähivõtet 93kilomeetrise läbimõõdu ja 3,8kilomeetrise sügavusega Copernikuse kraatrist. Ei tea kas asi oli veidike vales fookuses või saab sellegi uduse ilma kaela ajada, aga päris rahule tulemusega jääda ei saa.

Kopernikuse kraater lähivõttes.
Uuele katsele minemiseks tuleb oodata külmade ilmade saabumist... ja uut kuud.
Fotod on tehtud läbi 8tollise Newton teleskoobi Nikon D5600 kaameraga. Töötlemiseks kasutatud: PIPP, Autostakkert! 3, Registax6, Photoshop
Neile, kes sooviksid isegi kuufotode töötlemisega kätt proovida soovitame seda suurepärast juhendit: https://arstechnica.com/civis/viewtopic.php?t=1224931

Reede, 10. jaanuar 2020

Poolvarjuline kuuvarjutus

Täna õhtul on aset leidmas alanud aasta esimene poolvarjuline kuuvarjutus. Kokku on neid selle aastanumbri sees toimumas koguni neli, millest esimest kahte näeb ka Eestist.
Nagu nimestki järeldada võib tähendab poolvarjuline varjutus, et Kuu satub Maa poolvarju. See tähendab, et varjutuse ajal ükskõik kus Kuul asudes ei kata Maa hetkekski päikeseketast täielikult kinni. Veel täpsemaks (segasemaks) minnes on täna tegemist levinuma nii-öelda osalise poolvarjulise varjutusega, mille käigus jääb Kuu põhjapoolus meie planeedi poolt heidetud poolvarjust täiesti puutumata. Allolevad joonised illustreerivad seda ilmselt paremini.

Meie jaoks tähendab see seda, et erinevalt vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mille käigus Kuu sügavpunaseks värvub või osalisest varjutusest, kus Maa ümar vari Kuust tüki välja hammustab, tumeneb täna õhtul Kuu vaid õige pisut "alt" äärest. Silmaga suudavad seda näha vaid kõige tähelepanelikumad vaatlejad ja sedagi heade ilmastikutingimuste korral. Ilmaprognooside kohaselt võivad aga täna õhtul selget taevast nautida vaid põhjaranniku elanikud.

Muidu oleks varjutus Eestist algusest lõpuni jälgitav. Maa poolvari liigub kuukettale kell 19.07, saavutab maksimaalse ulatuse (90%) kell 21.09 ja lõppeb kell 23.12. Et Kuu on sellel hetkel Maale suhteliselt lähedal (3 päeva perigeeni ehk lähima punktini), paistab ta taevas keskmisest suuremana ning väärib ainuüksi selle tõttu vaatlemist ja pildistamist.
Täielikku kuuvarjutust, mida sai siinmail näha viimati aasta tagasi, näeb Eestist uuesti alles 2025. aasta septembris.


Teisipäev, 7. jaanuar 2020

Hiidtäht kaotab heledust

Viimasel ajal on palju räägitud Orioni tähtkujus asuva punase ülihiidtähe Betelgeuse heleduse langusest. Nimelt on muidu tähistaeva kümne heledaima tähe hulka kuulunud Betelgeus mõne viimase nädalaga kukkunud 21. kohale. Kuigi ta kuulub nii-nimetatud muutlike tähtede hulka, mis perioodiliselt oma heleduses nagunii kõiguvad, pole ta vähemalt viimase sajakonna aasta jooksul veel nii tuhmiks muutunud.

Et ülihiid on teadaolevalt oma eluea (kümmekond miljonit aastat) lõpus, on tõstatatud võimalus, et äkki on tähe heleduse järsk langus märk eelseisvast supernoovast. Eks siin mängib suurt rolli ka lootus, kuna viimati nähti meie endi Linnutees supernoovat 1604. aastal ehk neli aastat enne teleskoobi leiutamist. Võimaluse eest näha ja jälgida tänapäevase tehnikaga kõigest 650 valgusaasta kaugusel aset leidvat supernoovat oleks nii mõnigi entusiast valmis oma hinge (loe: kriitilise mõtlemise) kuradile müüma.


kunstniku nägemus Betelgeuse ebasümmeetrisest kujust ja miljardite kilomeetrite kaugusele ulatuvatest gaasijugadest. Paremal on võrdluseks toodud Päikesesüsteemi mõõtkavaline mudel, vasakul skaala hiidtähe enda raadiustest. Betelgeust näeb õhtuti kõrgel lõunataevas Orioni tähtkuju vasakus ülemises nurgas. Varasemalt oli tema heledus võrreldav teisel pool Orioni vööd (kolm tähte reas) paistva sinise hiidtähe Riigeliga
Nende pettumuseks on aga Betelgeuse heleduse muutuse kohta tõenäoliselt paremaid seletusi. Näiteks me teame, et sellel ülihiiul on mitmeid muutlikkuse tsükleid, mis ulatuvad kuudest aastateni ja võib olla isegi aastasadedeni. On täiesti võimalik, et hiljutine heleduse langus on mitme sellise tsükli miinimumi kokkulangemise tulemus. Või siis toimus tähel mõni eriti vägivaldne purse ning sellest välja heidetud materjal varjutab parasjagu meie jaoks selle heledat pinda.

Juhul kui Betelgeus siiski lähiajal (tegelikult siis umbes 650 aastat tagasi) supernoovana plahvatab, ei ole meil sellest midagi karta - 650 valgusaastat on küll galaktilises mõõtkavas kiviviskekaugus, kuid reaalselt tohutu vahemaa. See-eest pakuks see meile hulgaliselt silmailu (rääkimata teaduslike varasalvede hüppelisest täitumisest), kuna mõneks nädalaks paisuks tähe heledus täiskuuga võrreldavaks ning seda oleks hõlpsasti näha isegi päevavalguses. Võib-olla täna, võib-olla 100 000 aasta pärast. Kes teab.

Mõõtmetelt on Betelgeus tõeline koletis, mille pinda on võimalik ainsana tähtede seast (peale Päikese) teleskoopidega otseselt vaadelda. Tema "äär" ulatuks Päikesesüsteemi keskele asetades peaaegu Jupiteri orbiidini (600 miljonit kilomeetrit) ning meie Päikesest on ta 15-20 korda suurema massiga. Just suure massi tõttu on ta suutnud kümne miljoni aastaga peaaegu kogu oma vesiniku varu ammendada ning paisuda punaseks hiidtäheks, samas kui keskpärase Päikese elueaks hinnatakse umbes 10 miljardit aastat.

Laupäev, 4. jaanuar 2020

Päike tuleb Maale lähemale

Homme hommikul kell 9.45 jõuab Maa oma orbiidil ümber Päikese periheeli. Kreekakeelsetest tüvedest peri (lähedal) ja helios (Päike) moodustunud mõiste tähendab, et Maa ja Päikese vaheline kaugus on sellel ajahetkel aasta väikseim.
Periheelis asume me Päikesest 147 091 144 kilomeetri kaugusel ehk umbes 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui kuue kuu pärast afeelis*, kui me tiirleme oma kodutähest 152 095 295 kilomeetri kaugusel. 5 miljonit kilomeetrit võib maisete standardite järgi tunduda tohutu vahemaana (umbes 12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on see pisike muutus - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.
Lihtsustatud ja liialdatud joonis Maa pööripäevadest ja apsiididest (periheel ja afeel).
Vastavalt saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seadustele peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui temast kaugemal asudes (Kepleri teine seadus). Tõepoolest, Maa liigub jaanuari alguses oma orbiidil kiirusega 30,3 kilomeetrit sekundis, mis on ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See omakorda tähendab, et põhjapoolkera talv on keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Lõunapoolkeral on asi vastupidine.
Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka natukene suuremaks - täpsemalt 3,6 protsenti suuremaks kui juulis. Kuigi see muutus on silmaga nägemiseks liialt väike, saab seda näiteks kaamera abil hõlpsasti tõestada. Tehke näiteks ühe ja sama kaamera, objektiivi (teleskoobi) ja suurendusega Päikesest foto homme ja juulis ning võrrelge hiljem päikeseketaste suhtelisi suurusi. Erinevus peaks olema märgatav.
Päikeseketaste suuruste võrdlus. Fotod: Melinda & Dean Ketelsen
Mõeldes jaanuari madalatele temperatuuridele tundub idee Päikese lähedusest esmapilgul veidrana – Päike oleks justkui jahedam ja seega meist kaugemal. Tegelikult pole Päikese kaugusel mingil pistmist aastaaegade ja nende vaheldumisega. Praeguse põhjapoolkera talve (ja lõunapoolkera suve) põhjustab päikesekiirte langemisnurk, mis on meie jaoks veel peaaegu aasta kõige väiksem, kuna talvisest pööripäevast on möödas vaid kaks nädalat.
*afeel - Päikese ümber tiirleva taevakeha orbiidi punkt, mis asub Päikesest kõige kaugemal. Periheeli vastand.