Neljapäev, 23. jaanuar 2020

Veenus särab taaskord heleda tähena lõunataevas

Paari viimase selge õhtuga on kindlasti paljud märganud juba varajases õhtuhämaruses üht tavatult heledalt "tähte" suhteliselt kõrgel edelataevas. Kui seda taevakeha teleskoobi või mõne parema binokliga lähemalt uurida, muutub see umbes 76% valgustatud heledaks kettaks - umbes nagu Kuu, mille täitumiseni on veel mõned päevad. Tegemist ei ole aga mõne kauge kuu või eriti veidra tähega, vaid hoopis planeet Veenusega.
Taoliselt õhtutaevas säravat Veenust on rahvasuus nimetatud ka ehatäheks, sest nagu kõik planeedid, rändab ka Veenus meie taevas ringi (planētai tähendas vana kreeka keeles "rändajat"). Praegu paistab ta õhtuti, aga näiteks sügisel tõuseb ta juba paar tundi enne päikest. Siis kiputakse teda koidutäheks ümber nimetama. Olenemata hüüdnimest on Veenus nendel hetkedel Kuu kõrval öötaeva heledaim taevakeha.

Veenus 2014. aasta märtsis enne päikesetõusu - siis kui teda võis nimetada koidutäheks. Foto autor: Jack Fusco
Veenus kutsutakse vahel ka Maa sõsarplaneediks ja kuigi tõesti on ta meie kodumaailmale sarnaste mõõtmete, siseehituse, koostise ja tihendusega, on ta kõigis muudes omadustes praktiliselt Maa vastand. Lõviosas süsihappegaasist koosnev atmosfäär ja sellest tulenev võimas kasvuhooneefekt on Veenuse pinnatemperatuuri kergitanud 462 kraadini - piisav, et sulatada tina, pliid ja tsinki. Veenuse atmosfääri tihedus on samuti muljetavaldav, ulatudes 92 atmosfäärini (umbes sama mis 900m sügavusel ookeanis). Kui nendele omadustele lisada veel sealsest taevast allapudevad söövitavad väävliühendid, muutub mõistevaks USA astronoomi Carl Sagani tabav ütlus, et "kui Maa meenutab enim piiblist pärit paradiisi, siis Veenus meenutab enim sealset põrgut."
On palju asju, mida me läbipaistmatu pilvkattega looritatud Veenuse kohta veel ei tea. Näiteks mingil põhjusel pöörleb Veenus erinevalt teistest planeetidest päripäeva ja väga aeglaselt. Koguni nii aeglaselt, et tema pinnal läänest itta jalutades ei loojuks Päike mitte kunagi. Veenuse pind on võrreldes planeedi vanusega väga noor - otsekui oleks see umbes 500 miljonit aastat tagasi täies ulatuses ümber pööratud. Ka Veenusel valitsevad ekstreemsed tingimused on mõistatuseks, sest Päikesesüsteemi algupäevadel olid Veenus ja Maa tõenäoliselt väga sarnased ning sisaldasid sama palju vett.

Veenuse ja Maa suuruste võrdlus. Veenust on siin kujutatud radaripildis, sest muidu on ta kaetud läbipaistmatu pilvkattega. Fotod: Apollo 17 ja Magellan sond.
Hetkel asub Veenus meist 170 miljoni kilomeetri kaugusel ehk veidi kaugemal kui Päike. Meile oma orbiidil lähenedes kahaneb aegamisi tema valgustatud osa kitsaks sirbiks ning lähimas punktis Maa ja Päikese vahel (40 miljoni kilomeetri kaugusel) mattub täielikult pimedusse. Sealt edasi hakkab tema valgustatud osa ja sellega koos tema heledus taaskord kasvama.
Foto Veenuse pinnast, mille tegi venelaste ülieduka Venera sondide seeria 13 liige 1982. aastal. Lisaks fotodele salvestas ta Veenusel puhuvate tuulte ulumist.
Õpetlik lugu paari aasta eest Valgamaalt, kus tõenäoliselt Veenust peeti tundmatuks lendavaks objektiks (UFO'ks): https://lounapostimees.postimees.ee/…/kas-valgamaal-nahti-s…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar