Perseiidid Stonehenge'i kohal

Eelmise aasta 12. augusti öösel pildistatud vaade perseiidide meteoorivoolule Stonehenge'i kohal. Foto on tegelikult kokku pandud mitmest kaadrist, päris nii tihedalt neid näha ei oleks. Perseiidide meteoorivoolu kuuluvad "langevad tähed" näivad kõik välja kiirguvat Perseuse tähtkujust - sellest ka nende nimi. Kõveraks moonutab meteoorid fotol kaamera ees kasutatud lainurkobjektiiv.

Eelmisel aastal ei olnud taevast oma valgusega lämmatamas Kuu. Sellel aastal on paraku lood teisiti. Sellegipoolest tasub ka täna öösel välja minna ja näiteks lamamistoolis veidi taeva poole vaadata. Paarkümmend meteoori peaks tunnis ära nägema.

Foto autor: Josh Dury

Perseiidid ning Jupiteri ja Veenuse kohtumine taevas

Igaks juhuks tasub üle korrata, et kahe järgneva päeva öö- ja hommikutundidel on taevas vaadeldavad kaks üsna huvitavat astronoomilist sündmust. Neist esimeseks on Perseiidide meteoorivoolu tipuhetk ja teiseks Jupiteri ja Veenuse ühendus ehk üksteisele lähenemine. All neist natukene lähemalt.

Tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Seda seepärast, et kätte on jõudnud Perseiidideks kutsutud meteoorivoolu kõige magusam aeg, mis saavutab oma tipu eeoleval ja sellele järgneval ööl.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidid Linnutee esiplaanil. Foto: Petr Horálek

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 135 lasku tunnis. Seda aga nii-öelda ideaalsete vaatlustingimuste korral. Reaalsuses on tänavu neid tingimusi oluliselt segamas praktiliselt täielikult valgustatud Kuu, mis paljud nõrgemad Perseiidid oma valgusega ära lämmatab. Sellele vaatama võiks tunnis ikkagi paar- kuni mõnikümmend heledamat meteoori ära näha.

Traditsiooniliselt on Perseiidide kõige vaatemängulisema perioodi ajal kusagil Eestimaa nurgas aset leidnud astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud Astronoomiafestival. Sellel aastal jääb see tipu suhtes paar päeva hiljaks toimudes 14.-17. augustil. Sellegipoolest peaks ka sellel ajal Perseiidide tavapärasest tihedamalt taevas esinema. Sellel aastal toimub Astronoomiafestival Jõgevamaal Änkkülas Udu talus, looduskauni Kuremaa järve ääres. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, töötubadsid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud. Tulla võib nii enda teleskoobiga kui ka ilma.

Planetaariumiprogrammi Stellariumi kuvatõmmis eeoleval varahommikul (kell 4) avanevast vaatest idataevasse. Veenus ja Jupiter on seal üksteisele väga lähedal.

Teiseks huvitavaks sündmuseks eeloleval ööl on kahe väga heleda planeedi - Jupiteri ja Veenuse - ühendus ehk olukord, kus kaks planeeti mööduvad Maalt vaadates üksteisest väga lähedalt. Kõige parem on seda vaadata umbes kella 3-5 ajal hommikul idasuunas, kui kaht planeeti lahutab umbes üks nurgakraad. Planeete näeb üksteise lähedal veel mitu päeva pärast ühenduse tipphetke. Ehk siis vaatepilt on päris huvitav ka Astronoomiafestivali toimumise ajal.

Ürituse kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Tähistaevas augustis

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamate vallutustega maha saanud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda.

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu teises pooles asenduvad näiteks niinimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Meile lähim hiidspiraalgalaktika Andromeeda (M31) kuulub meie endi Linnutee, Kolmnurga galaktika (M33) ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga niinimetatud kohalikku galaktikagruppi. Asudes meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldades ligi triljonit tähte on see kõige kaugem silmaga nähtav objekt. Silmale paistab see paraku isegi ideaalselt pimedas taevas uduse plekina. Andromeeda servades on näha kaht selle satelliitgalaktikat M32 (ülal, galaktika servas) ja suurem M110 (eraldi all). Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu ülal (IC 5070). Tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

California udukogu Perseuses on oma nime saanud sarnasusest California osariigi kontuuriga pika säriajaga fotodel. Kusjuures juhuse tahtel käib see sealt vaadates ka peaaegu täpselt üle pea. Tegemist on meist tuhande valgusaasta kaugusel ja umbes 60 valgusaastat laia gaasi- ja tolmupilvega, mida valgustab võimas ja kuum täht nimega Xi Persei. Päikesest on see hiidtäht ligi 300 tuhat korda heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27, Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57 ja Lohes asuv Kassisilma udukogu ehk NGC 6543. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes noorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869).

M27 ehk Hantli planetaarudu Rebase tähtkujus on üks heledamaid omasuguseid taevas ning hea objekt, mida läbi teleskoobi vaadelda. See on tekkinud Päikesega sarnaneva tähe surmatõmblustest, kui see oma välimised kihid endast eemale heitis. Nüüdseks valgustab seda seest tuumaprotsesside poolest surnud, kuid endiselt tulikuum tähetuum ehk valge kääbus. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Tekitanud on selle udu südames asuv väga kuum ja vana täht, mille poolt eemale heidetud materjal moodustab kauneid mustreid. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Udukogude osas on võimsama teleskoobi ja/või kaameraga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396, Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses ja Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias. Eelkõige fototehnika ja pikkade säriaegade sina peal olijate jaoks on august ka suurepärane aeg pildistada taevas mitut täiskuud mahutavat Luige silmust ehk Loori udu Luige tähtkujus. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova hääbuva jäänukiga.

Lisaks lähedastele ududele ja täheparvedele tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikate poole. Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved. Need iidsed ja kauged pallilaadsed täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati suursugust vaatepilti. Neist enim väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on põhjapoolkera üks heledamaid kerasparvi.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkujude ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks aga tavalisest teleskoobist ei piisa. Appi tuleb võtta kaamera ja mitmetunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Planeedid

Augustiööde jooksul on võimalik ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Uneaja mõttes on neist kõige mugavamas asukohas Saturn, mis tõuseb augustis idast umbes samal ajal kui Päike loojub (kella 21-22 ajal) ning jõuab kulminatsiooni ehk oma kõrgemasse punkti umbes kella 3-4 ajal öösel. Teleskoop paljastab selle kaunid rõngad, mida näeme nüüd talvega võrreldes teisest küljest, kuna Saturn on enda orbiidil jõudnud paika, kus Päikese poole on pööratud selle lõunapoolkera. Paraku asuvad Saturni rõngad hetkel meie suhtes vaid mõnekraadise nurga all. Lisaks rõngastele peaks pimedama taeva taustal olema võimalik ära näha selle suuremad kuud - Titan, Rhea, Dione ja Iapetus.

Jupiteri koos oma truu nelja suurima kuuga näeme augustis vastu hommikut tõusmas idast. Seda võib isegi pisikese teleskoobiga vahel vaadelda ja mõelda, et selle sisse mahuks vabalt ära tuhat Maad. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Kaks tähistaeva kõige heledamat objekti (kui Kuu välja arvata), milleks on meist Päikesele lähemal tiirlev Veenus ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, muutuvad augustis nähtavaks alles vastu hommikut madalal idataevas. Teleskoobiga näeb neist esimese puhul väga heledat vasakult valgustatud ketast. Jupiteri puhul on aga võrdlemisi lihtne eristada hiidplaneedi ülaatmosfääris tumedamaid vööte (hea õnne korral ka Suurt Punast laiku) ja muidugi selle nelja suurimat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

12. augusti varahommikul, siis kui parasjagu on Perseiidide meteoorivoolu tipphetk (sellest lähemal all), mööduvad heledad Veenus ja Jupiter taevas üksteisest vaid pisut vähem kui kraadi kauguselt. Astronoomias kutsutakse sellist nähtust ühenduseks. Kaht planeeti näeb üksteise lähedal mitu päeva enne ja pärast ühenduse tipphetke.

Huvitav on vaatepilt ka 21. augusti varahommikul, kui idas asuvad üksteisele väga lähedal ja reas Jupiter, Veenus, õhukene kuusirp ja Merkuur. Neist viimast ongi sellel suvel kõige parem vaadelda augusti teises pooles vahetult enne päiesetõusu. Silmale paistab Päikesesüsteemi väiksem ja Päikesele lähim planeet otsekui üks heledam täht. Hobiteleskoop selle juures reeglina mingeid detaile ei paljasta, kuid fotode abil võib näha, et sarnaselt Veenusele paistab see meile otsekui vasakult valgustatud ketas.

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris. Siis vaatas veel meie poole selle põhjapoolkera. Augustiks on see jõudnud orbiidil punkti, kus Päikese ja meie poole vaatab selle lõunapoolkera. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Veebruari õhtutaevas paistis Veenus otsekui paremalt valgustatud miniatuurne kuusirp. Augustis ilmub see koos Jupiteriga varajasse hommikutaevasse, kus see paistab valgustatuna teisest küljest. Seda põhjusel, et vahepeal on see meie ja Päikese vahelt läbi liikunud. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Silmale nähtamatult, aga teleskoobis pisikesi rohe-sinikaid täppe meenutavaid Uraani ja Neptuuni leiab augustis enam-vähem samast kohast kus need juba pikemat aega on asunud - Sõnni ja Vaala tähtkujudes. Nimelt asuvad need külmad gaasiplaneedid Päikesest nii kaugel ja tiirlevad selle tõttu niivõrd aeglaselt, et Maalt vaadates triivivad need tähtede suhtes väga aeglaselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole inimloomadele juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnd veel siiani kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 11.-12. augustil. Kuid ka nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine kord tuleb 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad kosmoseterad jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil tuhat aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Meteoorivoolude nimi saab alguse tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk Perseuse tähtkujust. Päris selle suunas pole aga mõtet jõllitada, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tipuks ideaalsete vaatlustingimuste korral 135 lasku tunnis. Reaalsuses näeb sellest tänavu heal juhul veerandit, kuna sellel korral on taevas pea täielikult valgustatud Kuu. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis isegi kuupaistest piimjasse taevasse muljetavaldava juti künnab.

Nüüdseks juba enam kui veerandsada aastat leiab perseiidide tipu lähistel kusagil Eesti pimedas nurgas aset kodumaiseid kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 14.-17. augustil Jõgevamaal Änkkülas Udu talus. Festivali kavast leiab kõike mida astronoomiahuviline tahtma peaks.

Kava, lisainfo, registeerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Astronoomilisi sündmusi ajaloos:

⦁6. august, 2012 - Marsil maandub NASA marsikulgur Curiosity

⦁8. august, 1989 - stardib Euroopa Kosmoseagentuuri Hipparcose kosmoseteleskoop

⦁11. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi pisema kuu Deimose

⦁17. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi suurema kuu Phobose

⦁17. august, 2017 - LIGO/Virgo gravitatsioonilaine detektorid tuvastavad esimese kahe neutrontähe ühinemise

⦁18. august, 1868 - mitmed astronoomid tuvastavad täieliku päikesevarjutuse ajal Päikese spektris heleda senitundmatu elemendi (heeliumi)

⦁20. august, 1977 - NASA Voyager 2 kosmosesond stardib uurima Päikesesüsteemi gaasiplaneete

⦁24. august, 2006 - Rahvusvaheline Astronoomiaunioon (IAU) kiidab heaks uue planeedi definitsiooni, mis välistab nende hulgast Pluuto

⦁28. august, 1789 - saksa-briti astronoom William Herschel avastab Saturni jääkuu Enceladuse

⦁28. august, 1993 - NASA kosmosesond Galileo möödub asteroid Idast umbes 2000 kilomeetri kuaguselt ning avastab selle ümber kuu Dactyli. Tegemist on esimese avastatud asteroidi kuuga

Perseiidid 2024

Järgmise nädala alguses tipneb taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Kuigi Perseiidide kõige rikkalikum õhtu jõuab kätte 12. -13. augusti öödel, võivad mõned tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Mõne päeva pärast võib neid seal kohata juba kuni paarkümmend tükki minutis, millele aitab sellel aastal kaasa segava kuuvalguse puudumine öötaevast.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.

2016. aasta Perseiidide tähesadu jäädvustatud USA Tahoe järve kaldalt. Foto: Tony Fuentes.

Kaks pika säriajaga fotot 2020. aasta Perseiididest. Vasakpoolne foto on jäädvustatud Tšehhis väga pimedast taevast astrofotograaf Petr Horaleki poolt. Parempoolne aga umbes samal ajal Slovakkias oluliselt valgusreostatumast taevast fotograaf Tomas Slovinsky poolt.

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Viljam Takise foto perseiididest 2020. aastal Astronoomia suvepäevadel Nakatu turismitalus.

Astrofotograaf Petr Horáleki fotomotaaž 2018. aasta Perseiididest Solvakkias asuva Kolonica observatooriumi kohal. Fotole on kokku pandud kusagil 400 meteoori langemine, millelt joonistub selgelt välja ka Perseiidide radiant Perseuses.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 100 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Nagu traditsiooniks on saanud, siis Perseiidide kõige vaatemängulisema perioodi ajal leiab kusagil Eestimaa nurgas aset astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud suurüritus. Sellel aastal kannab see nime Astronoomiafestival 2024 ja selle toimumispaigaks on võrdlemisi pimeda taevaga Ristna sadam ja külalistemaja (Harjumaal, Lääne-Harju vallas). Festival algab juba sellel reedel (9. august) ja kestab kuni järgmise nädala teisipäevani. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud.

Lisainfo, kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Tuntumaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)

• Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)
• Lüriidid - Aprilli teine pool (18)
• Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)
• Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)
• Perseiidid - Augusti keskpaik (100)
• Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)
• Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)
• Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)
• Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)

Augustitaevas 2024

Pimedus naaseb

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamad vallutused täide viinud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda. 

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu viimasel nädalal asenduvad näiteks nii-nimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27* ja Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes verinoorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869). 

Udukogude osas on võimsama teleskoobiga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396 ja Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses. Lisaks tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda ja Kolmnurga galaktikate poole. Ka kerasparvedest, millest kirjutasime pikemalt mainumbris, pole augustitaevas puudust. Neist väärivad märkimist otse lõunataevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on ühtlasi põhjapoolkera heledaim ja uhkeim.

Perseuse tähtkujus asuvat kaksikparve näeb uduse laiguna isegi silmaga ning esimest korda mainis seda kirjanduses kreeka astronoom Hipparchus juba üle kahe tuhande aasta tagasi. Tegemist on kusagil 13 miljonit aastat vanade hajustäheparvedega, millest kumbki sisaldab tuhandeid noori tähti. Need asuvad meist umbes 7500 valgusaasta kaugusel.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Peajumal ja sõjajumal põrkuvad taevas

Kui Kuu välja arvata, siis kõige paremat vaatepilti isegi pisemat tüüpi teleskoopides pakuvad Päikesesüsteemi planeedid. Seda seetõttu, et need on heledad, suhteliselt suured ning vaadeldavad isegi valgusreostatud taevas. Augustis näeb öö jooksul hõlpsasti neist ära kolm. Esiteks tõuseb hilistel tundidel idast hiidplaneet Saturn, mille iseloomulike rõngaste kohta on vist kõik kuulnud ja näinud. Paraku sellel ja järgmisel paaril hooajal paistavad Saturni rõngad Maalt niivõrd väikese nurga alt, et need meenutavad rohkem beeži planeediketast läbivat kriipsu. Saturni ümber tiirlemas saab näha aga selle suurimaid kuid, millest kuulsaimaks on pisema planeedi mõõtu oranžikas Titan.

Saturnist tükk maad tagapool tõusevad üksteise kõrval kaks planeeti, mida on raske pimedas taevas mitte märgata. Need on Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter ja kuulus punane planeet Marss. Neist esimest teleskoobiga vaadeldes on näha selle triibulist pinda ja nelja suurimat kuud, mis moodustavad planeedi ümber tiireldes justkui omaette miniatuurse Päikesesüsteemi. Maast kaks korda väiksema, kuid see-eest Jupiteriga võrreldes neli korda lähemal asuva Marsi suuremate pinnavormide ja heledama polaarmütsi nägemiseks tuleks appi võtta võimsam vaatlustehnika. 

Kaht planeeti augusti alguses igal ööl jälgides võib märgata, et need kipuvad üksteisele taevas kukesammudega lähenevat. Asi on selles, et Marss tiirleb ümber Päikese oluliselt kiiremini kui kauge Jupiter ning Maalt vaadates näib esimene teisele järele jõudvat. Kahe planeedi näiline kohtumine tähistaevas kannab astronoomias nime lähenemine ning augusti keskel mööduvad kaks planeeti üksteisest vaid paari nurgakraadi kauguselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis tõenäoliselt annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole taevast uurivale inimliigile juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka nende päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukitega. 

Augusti keskel tipnevad Perseiidid on nähtavuse ja rikkuse poolest ilmselt meie kõige kuulsam ja enimvaadeldud „tähtede sadu“. Tähti selle käigus muidugi kuhugi ei saja. Tegemist on meie planeedi atmosfääri kümneid kilomeetreid sekundis sisenevate liivatera mõõtu kivikestega, mis korraks taevasse plasmajuti tõmbavad. Antud komposiitfoto on tehtud Astronoomiafestivaliks nimetatud iga-aastasel üritusel, mis kutsub Perseiidide tipuajal kokku kõik kodumaised kosmosehuvilised.

Foto: Viljam Takis Tehnika: Samyang 18/F2.8, Sony a7S II

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle, mis Päikesesüsteemi lähialasid iga 133 aasta tagant külastab. Komeedist välja aurustunud liivaterade mõõtu tükid ongi need, mis mitmeid kümneid kilomeetreid sekundis meie atmosfääri sisenedes "langevaks täheks" kutsutud nähtuse tekitavad. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Pikale ajaloole vaatamata mõnda inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 12.-13. augustil kui pimeda taeva korral võib ära näha kuni 90 meteoori. Nagu traditsiooniks saanud leiab samal ajal kusagil Eesti pimedas nurgas aset kõiki kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 9.-13. augustil Harjumaa läänenurgas Ristna sadamas ning kavast leiab populaarteaduslike loenguid, teleskoobivaatlusi ja kontserte.

*Objektide järel on täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.

Perseiidid ja Astronoomiafestival

Nädala lõpu poole tipneb taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Kuigi Perseiidide kõige rikkalikum õhtu jõuab kätte 12. -13. augusti öödel, võivad mõned tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Mõne päeva pärast võib neid seal kohata juba kuni paar tükki minutis, millele aitab sellel aastal kaasa segava kuuvalguse puudumine öötaevast (Kuu on tipuks kahanenud õhukeseks sirbiks).

Kaks pika säriajaga fotot 2020. aasta Perseiididest. Vasakpoolne foto on jäädvustatud Tšehhis väga pimedast taevast astrofotograaf Petr Horaleki poolt. Parempoolne aga umbes samal ajal Slovakkias oluliselt valgusreostatumast taevast fotograaf Tomas Slovinsky poolt.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 100 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Nagu traditsiooniks on saanud, siis Perseiidide kõige magusama aja ümber leiab kusagil Eestimaa nurgas aset astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud suurüritus. Sellel aastal kannab see nime Astronoomiafestival 2023 ja selle toimumispaigaks on võrdlemisi pimeda taevaga Otepää vallas asuv Sokka puhkekeskus. Festival algab juba sellel kolmapäeval (9. august) ja kestab kuni nädala lõpuni. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud. Kiirelt registreerijatel on veel võimalus endale broneerida majutust.

Lisainfo, kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Tuntumaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)

• Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)
• Lüriidid - Aprilli teine pool (18)
• Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)
• Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)
• Perseiidid - Augusti keskpaik (100)
• Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)
• Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)
• Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)
• Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)

Perseiid ja Andromeeda

Selle foto ühest vägevast Perseiidist Andromeeda galaktika suunas (näha heleda laiguna paremal) pildistas Poola astofotograaf Marzena Rogozinska ööl vastu reedet Poola kuurortlinn Busko-Zdrój kohal. 30 sekundilise säriajaga foto peale on jäänud kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast süttinud meteoor, mille mõõtmeid võiks võrrelda riisiteraga. Kuidas saab nii pisikene kivikene jätta nii heleda jälje? Lihtne, see liikus atmosfääriga põrkudes kusagil 70 kilomeetrit sekundis ehk ümmarguselt sada korda kiiremini kui püssikuul. Selline kiirus tähendab, et isegi pisikestel objektidel on tohutu energia, mille eraldumist me näeme heleduva ioniseeritud gaasirajana, mille pikkus on mitmeid kümneid kilomeetreid ja läbimõõt meetreid. Fotole on lisaks Andromeedale jäänud ka nn Kaksikparv Perseuses (NGC 869 ja NGC 884), mis kujutab endast 7500 valgusaasta kaugusel asuvat kahte suhteliselt noort hajustäheparve, mis sisaldab kümneid tuhandeid noori tähti. Selle populaarse teleskoobiobjekti leiab fotolt vasakult.