Kuult leiti värske 220-meetrine kraater

Autor: Üllar Kivila

NASA kosmosesond LRO ehk Lunar Reconnaissance Orbiter on Kuu orbiidil veetnud juba 17 aastat ning selle aja jooksul põhjalikult kaardistanud kogu meie kaaslase pinna. Sedavõrd pikk missioon annab ühtlasi võimaluse jälgida muutuseid Kuu pinnal. Erinevalt Maast, mille pinnamood muutub üsna pidevalt voolava vee, tuulte, vulkaanide ja muude geoloogiliste tegurite ning ka inimtegevuse tulemusel, on Kuu pind võrdlemisi muutumatu, kuid mitte täielikult. Et Kuu põhilised pinnavormid on mitmesuguses suuruses kokkupõrkekraatrid, siis nende juurdetekkimine on üsna ootuspäraselt üks põhilisi Kuul aset leidvaid sündmuseid.

Otse- ja kaldvaade uuele kraatrile. Kraatrit ümbritseb umbes kilomeetri laiune heledast välja paisatud pinnasealusest materjalist plekk ning kiired.

Võrdluspilt kraatri asukohast enne ning pärast selle tekkimist - pildid katavad täpselt sama ala. Värske kokkupõrge kustutas hulganisti vanu ja väiksemaid kraatreid.

Tänaseks on Kuu pinnalt LRO kaardistamise põhjal leitud üle tuhande uue kraatri, mis on sinna missiooni jooksul tekkinud, kuid 2025. aasta sügisel leitud ning nüüd McGetchini* kraatriks nimetatud kokkupõrkejälg on neist seni kõige suurem. See kraater asub Kuu Maa-poolsel küljel ning tekkis millalgi 2024. aasta 11. aprilli ja 22. mai vahepeal kui hinnanguliselt 10–20 meetrise läbimõõduga väike taevakeha Kuu pinda tabas. Kraater asub Kuu Maa-poolsel küljel Viljakuse mere (Mare Fecunditatis) serva lähedal ning on 220 meetrit lai ning 40 meetrit sügav – mõlemad mõõdud on umbes kaks korda suuremad kui meile tuttava Kaali kraatri omad.

Uue kraatri asukoht Kuu Maa-poolse külje kontekstis, koordinaadid on 1,3536°N; 67,1765°E.

Laiem kontekstivaade uue kraatri asukohale - sellise vaate pealt see avastati. Vaate laius on umbes 60 km. Värskeid kraatreid aitab sageli leida kraatrist endast tunduvalt suurem hele laik värskelt laialipaisatud pinnasematerjali.

Kuigi mitmeid Kuul toimunud kokkupõrkeid on ka Maalt lühiajaliste valgussähvatustena vaadeldud ning nende tekitatud kraatreid selle põhjal otsitud ja leitud, siis käesoleva kraatri tekkimine jäi nähtavasti märkamata. Seega võib eeldada, et McGetchini kraatri tekitanud kokkupõrge toimus ajal, mil see osa Kuu pinnast oli päevavalguses. Sellise suurusega objektid tabavad Kuu pinda hinnanguliselt keskmiselt umbes korra sajandi jooksul. LRO vaatluste põhjal avastatud kraatrite senine rekordiomanik oli 2012. aasta oktoobris tekkinud 70-meetrine kraater Niiskuse meres.

* Thomas McGetchin (1936–1979) oli USA geoloog ja planeediuurija, kes oli aastatel 1977–1979 Kuu- ja planeediuuringute instituudi (Lunar and Planetary Institute) direktor.