Pühapäev, 30. mai 2021

Parimad fotod kuuvarjutusest

Parimad fotod kolmapäevasest täielikust kuuvarjutusest Vaikse Ookeani kohal ja ümber.

Yuri Beletsky, Tšiili

Sakchai Lalit, Tai

Muhammad Rayha, Indoneesia

Steve Peters, USA

Kuuvarjutus Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt

Pablo Carrillo, Tšiili

Will Godward, Austraalia

Tom Rae, Uus-Meremaa

Guillermo Abramson, Argentiina

Bray Falls, USA

Sandipan Samaddar, USA

John Kraus, USA

Larryn Rae

Ringo H.W. Chiu, USA

Cory Poole, USA

Andrea Anfossi, Argentiina

Nicholas Skyler, USA

Peter Ward, Austraalia

Sheng-Han Lin, Taiwan

Diego Suarez, Uruguay

Haitong Yu, Hiina

Bray Falls, USA

Jorge Cervantes Mosqueda

Vincent Khou, Austraalia

Gabriel Zaparolli, Brasiilia

Rafael Retes, Argentiina

Larryn Rae, Uus-Meremaa

Scott Budman

Robert Fedez, Mehhiko


Kolmapäev, 26. mai 2021

Aasta ainuke täielik kuuvarjutus

Täna Eesti aja järgi kell 14:14 saabub hetk, kui Maalt vaadates on Kuu täielikult Päikese poolt valgustatud. Õigemini see peaks niimoodi olema. Tegelikult läbib Kuu sellel ajal Maa poolt heidetud varju ehk toimumas on käesoleva aasta esimene ja ainuke täielik kuuvarjutus. Kellaaega vaadates ja teades, et täiskuu peab Päikese suhtes asuma vastastaevas, saab järeldada, et varjutust on näha peaaegu teisel pool maakera Vaikse Ookeani kohal ja ümber. Parimateks kuivamaa vaatluspaikadeks on Hawaii saarestik, Uus-Meremaa, Austraalia ja Ameerika läänekallas.

Täieliku kuuvarjutuse käigus värvub Kuu punakaks, kuna päikesevalgus jõuab selleni läbi Maa paksu atmosfääri. Täisvarjus asuva Kuu umber on näha sellele eelnevad etapid. Fotod pärinevad 2018. aasta juuli kuuvarjutusest, mis oli 21. sajandi pikim. Autor: Cory Schmitz

Kuu siseneb Maa poolvarju Eesti aja järgi kell 11:47, täisvarju kell 12:44 ning ajavahemikus 14:11 kuni 14:25 asub see täielikult Maa varjus (maksimum 14:18). Kuu lahkub täisvarjust ja poolvarjust vastavalt kell 15:52 ja 16:49.
Tänane kuuvarjutus oma märkimisväärne oma lühiduse poolest. Nimelt veedab seekord Kuu Maa täisvarjus vähem kui 15 minutit - miski mida sellel sajandil enam ette ei tule. Käesoleva sajandi lühim varjutus leidis aset 2015. aasta aprillis ning kestis kõigest 12 minutit. Seevastu kõige pikemad täielikud varjutused võivad kesta ligemale kaks tundi, nagu näiteks 2018. aasta juuli varjutus, kus Kuu oli täielikult varjutatud kokku 1 tund ja 44 minutit ning mida sai osaliselt näha ka Eestist.

Varjutuse kulg Eesti aja järgi. Pange tähele, et Kuu satub vaid viivuks Maa täisvarju.

Niivõrd lühikest aega kestval täisvarjutusel on kaks peamist põhjust. Esiteks satub Kuu seekord oma teekonnal vaid vaevu-vaevu Maa poolt heidetud täisvarju sisse (vaata jooniselt) ning teiseks leiab see aset ajal, kui Kuu asub meile peaaegu kõige lähemas punktis ehk perigees. Mõnikord nimetatakse sellele ajale sattuvat täiskuud ka superkuuks. See tähendab, et Kuu on taevas keskmisest suurem ning ka selle liikumiskiirus orbiidil on nobedam ehk see liigub varjust kiiremini läbi.
Nagu täielike kuuvarjutustega ikka, siis täiesti ära see taevast ei kao, vaid muutub pigem tumepunaseks. Selle eest võib tänada Maad ümbritsevat atmosfääri, milles hajunud ja peegeldunud päikesevalgus mingil määral ikkagi Kuuni jõuab. Kui me saaksime sel ajal asuda Kuul ning vaadata Maad, siis täisvarjutuse ajal moodustuks Maa ümber tumepunane rõngas, mis kujutab endast otsekui 360 kraadist päikeseloojangut.

Selline võiks välja näha vaade Kuult Maa suunas ajal kui see asub viimase varjus. Tervet simulatsiooni näeb siit: https://moon.nasa.gov/.../98/lunar-eclipse-of-april-15-2014/

Eestist saab täielikku kuuvarjutust näha alles 2025. aasta novembris, kuid juba kahe nädala (10. juuni) pärast avaneb meil üsna harukordne võimalus vaadelda osalist päikesevarjutust ehk seda kui Kuu liigub meie ja Päikese vahelt läbi. Eestist vaadatuna libiseb Kuu Päikese ette mõni minut enne kella ühte, saavutab maksimumi (23,25% päikesekettast) kell kaks ning lõppeb natukene peale kolme. Selle kohta kirjutame lähemalt juba siis kui aeg sinnamaale jõuab.
Varjutust, mida kutsutakse tänavu lausa superverekuuks (superkuu+punasena paistev varjutatud Kuu) saab otseülekandes jälgida siit: https://www.youtube.com/watch?v=qaCROdt5Hi0

Pühapäev, 23. mai 2021

Hiina marsikulgur Zhurong veeres planeedi pinnale

Eelmisel nädalal Marsil maandunud Hiina marsikulgur Zhurong on nüüdseks maanduri pealt maha sõitnud ning planeedi uurimine võib alata.

Uudisega koos on avaldatud ka mõningaid üksikasju selle ehituse ja missiooni kohta (miski, mida Hiina kosmoseagentuur tavaliselt väga lahkelt ei jaga). Näiteks teame nüüd, et 240 kilogrammine kulgur hakkab Marsi pinda uurima 10 meetriste sõitude kaupa, mille vahel hinnatakse ümbrust ning edastakse uusi käsklusi. Sellise strateegia paneb paika Maa ja Marsi vaheline kaugus, mis tähendab, et valguse kiirusel liikuval raadiosidel kulub edasi-tagasi reisiks pikad 40 minutit. Kulguri reaalajas juhtimine seega kõne alla ei tule. Samal põhjusel peab kulgur oma lühiajalist marsruuti valima iseseisvalt.
Erinevalt NASA kulguritest on Zhurong varustatud automaatselt muudetava vedrustusega, mille abil saab selle kõrgust tõsta või langetada vajadusel 60 sentimeetri ulatuses. Kuna Marsi öödel langeb sealne temperatuur 130 miinuskraadini, on kulgur vooderdatud aerogeelist plaatidega - ülikerge materjaliga, mis juhib soojust väga halvasti. Kulguri päikesepaneelid olevat aga kaetud spetsiaalse libeda ja antistaatilise ainega, mis väldib marsitolmu kinnitumist sellele ning nende puhastamiseks piisab kulguri poolt tekitatud vibratsioonist.



Laupäev, 22. mai 2021

Jäädvustusi kuuvaatlusest Tõrvas

Eile (21.05) kogunesid astronoomiahuvilised Tõrva keskväljaku juurde, kus sai vaadelda kuud. Siin mõningad Egon Bogdanovi pildid eilsest vaatlusest.









Reede, 21. mai 2021

Kutsume Kuud vaatama!

Pole ammu üheskoos teleskoobiga midagi vaadanud. Kuna täna õhtuks lubatakse Lõuna-Eesti kohale suhteliselt selget ilma, siis tuleb see viga parandada. Niisiis, täna algusega kell 20:30 on kõik huvilised kutsutud Tõrva keskväljaku ja Veskijärve vahel asuva Tõrva ahju juurde, kus meie tagasihoidlik klubi on vaatlemas Kuud. Teleskoobiks vana hea 203/1200mm newton tüüpi peegelteleskoop, mis peaks meid planeedi kaaslasele päris lähedale tõmbama...

Juhul kui teil endal toanurgas mõni ammu unustatud teleskoop vedeleb, siis võtke ka see kaasa. Saame üheskoos selle töökorda seada ja ära katsetada.
Kuna see viimase aja kõige kuulsam viirus ei ole meie maal veel seljatatud, siis tasub igaks juhuks isikukaitsevahendid kaasa võtta ning enda ja teiste vahelisele distantsile tähelepanu pöörata. Kuidas täpselt seda teha, peaks nüüdseks kõigile peakolu sisse kulunud olema.
Üritus on kõigile tasuta!
Palun jagage!
All mõned Egon Bogdanovi fotod kuuvaatlusest eelmise aasta suvel. Asukoht jääb samaks.




Neljapäev, 20. mai 2021

Hiina marsikulguri esimesed fotod

Nädalavahetusel Marsil maandunud Hiina marsikulgur Zhurong on Maale saatnud oma esimesed fotod. Kulguri ette ja taha vaatavad fotod näitavad, et kõik tundub olevat vähemalt visuaalselt korras. Kulguri päikesepaneelid ja raadioantenn on ennast kenasti lahti pakkinud ning maanduri kaldteed, mida pidi peaks kulgur juba peagi Marsi pinnale veerema, on terved. Taustal laiutab tuhandeid kilomeetreid lai Utopia Planitia nimeline tasandik, mis arvatakse miljardite aastate eest olnud täidetud veega.

Kulguri tagumine pool. All paistavad tumedad päikesepaneelid ja valge raadioantenn, mille abil kulgur peab sidet Marsi orbiidil asuva Tianwen-1 sondga. Sond edastab andmed Maale.

Kulgur seismas maanduri peal. Ees paistavad kaldteed, mida pidi peaks see varsti planeedi pinnale veerema.

Kustniku nägemus hetkest kui Zhurong Marsi pinnale sõidab.

Päikese jõul töötav 240 kilogrammine kulgur peaks plaanide kohaselt Marsil töökorras püsima vähemalt kolm kuud (tõenäoliselt palju kauem) ning selle eesmärgiks on uurida Marsi pinnast ja otsida maa-alust vett. Selleks on see muuhulgas varustatud maaradari ja laser-spektromeetriga.

Kolmapäev, 19. mai 2021

Miljonid aastad ühes minutis

Aeg vaadata taaskord üht veidralt lummavat simulatsiooni. Seekord hiiglasliku gaasipilve (udukogu) arengut tähtedeks.

Kuna viimasel ajal oleme siia lehele postitanud päris mitu simulatsioonivideot, võib osadel tekkida küsimus, et miks neid üldse vaja on. Miks vaadata arvutitega tehtud simulatsioone, kui meid ümbritsev on täis imekauneid udukogusid, tähti ja galaktikaid? Asi selles, et kuigi meie teleskoopide võimekus on tänapäevaks saavutanud taseme, millest alles mõnikümmend aastat tagasi undki näha ei osatud, oleme me oma lühiealisuse möödapääsmatud ohvrid. Kosmiline evolutsioon on otsekui film, millest meie näeme vaid üht liikumatut kaadrit. Astronoom võib sünnist surmani jõllitada üht udukogu või galaktikat, nägemata seal midagi liikumas, muutumas või tekkimas*. Isegi terve meie kirjapandud ajalugu on tähe miljoneid aastaid kestva tekkimise kõrval vaid üks sääse tiivalöök sajandi pikkuses lennus. Kosmilised kiirused on suured, kuid vahemaad on veel suuremad.
Kuigi me oleme sunnitud vaatama vaid üht kaadrit, võime me neid kaadreid leida kõikjalt meie ümbert. Kõikvõimalikest erinevates arenguetappides udukogudest ja tähtedest meie Linnutees ja teistes lähemates galaktikates puudust ei tule. Neid uurides, võrreldes ja loogilisse järjekorda seades võime neist kokku panna klippe ja isegi terveid filme, millel on algus, keskpaik ja lõpp. Nii saame endilt kasvõi korraks heita aja ahelad ning vaadata protsesse, mille kestvuse hoomamiseks ei ole looduslik valik meie aju kujundanud.
Taolistel simulatsioonidel ja mudelitel on veel üks ja isegi tähtsam eesmärk. Nimelt saame me neid kasutada oma teadmiste objektiivseks hindamiseks. Kui me sisestame mudeli algandmetesse kõik mida me teame aine olemusest ja seda mõjutavatest jõududest ning seda virtuaalselt jooksutades klapib tulemus praktiliselt üks ühele vaadeldavaga, siis võime küllaltki enesekindlat (isegi teatava uhkusega) väita, et midagi me ikka teame küll. Oleks ju väga ebatõenäoline, kui me lihtsalt huupi pakkudes suudame arvutiekraanil luua vaadeldavast universumist eristamatu pildi. Ja kui midagi ei klapi? Siis avaneb meil väärtuslik võimalus esitada küsimusi, mõelda välja alternatiivseid hüpoteese ning neid läbi üha uute ja uute mudelite jooksutamise proovile panna. Oletused ehk hüpoteesid võivad kanda teooria ehk seletuse nime vaid juhul, kui need on leidnud eksperimentaalset tõestust ehk kui tulemus klapib vaatlustega.
Allolev videoklipp, mis on vaid 2D jäädvustus 3D mudelist, on loodud Northwesterni Ülikooli astrofüüsikute poolt kasutades üht maailma võimsamat superarvutit. Selles on kujutatud Päikesest miljoneid kordi massiivsema molekulaarpilve (10pc=32,6valgusaastat) mitmeid miljoneid aastaid kestvat arengut hõredast gaasist ja tolmust sadadeks vastsüttinud tähtedeks. Selles on lisaks gaasipilve enda dünaamikale arvesse võetud tähtede tekkest, nende kiirgusest, tähetuulest, evolutsioonist ja surmast tingitud vastastikmõjusid. Muuhulgas on simulatsiooni sisse arvestatud äsjasüttinud tähtede puhul tekkivaid niinimetatud bipolaarseid väljavoolusid (prototähe poolustelt kahte suunda lennutatud gaasijoad), mis piiravad mingist hetkest ainehulka, mida veel moodustuv täht suudab endasse koguda. Nende kõigi mõjude samaaegne modelleerimine annab füüsikutele võimaluse uurida ja vastata küsimustele, et näiteks miks on tähtede moodustumine nii aeglane ja ebaeffektiivne, miks suuri tähti sünnib väga harva ning miks tähed tekivad parvedes. Nagu seletas selle üks autoreid Michael Grudić: "Galaktikate tekke mõistmine sõltub tähetekke eeldustest. Kui me saame aru tähtede tekkimisest, siis me saame aru galaktikate tekkest. Saades aru galaktikate tekkest, mõistame me paremini, et millest on tehtud universum. Seega tähtede sündimise mõistmine annab meile aimu, et kust me tuleme ja kus täpsemalt me universumis asume."


Kuigi sarnaseid mudeleid on ehitatud nüüdseks juba aastakümneid, on antud simulatsiooniprogramm, mis kannab nime STARFORGE, eelnevatest mitu sammu eespool ning juba on selle põhjal tehtud mitu tähtsat avastust. Näiteks, kui simulatsioone jooksutati ilma bipolaarseid väljavoole kaasamata, olid nendes moodustuvad tähed liiga suured ehk tulemus ei klappinud vaatlustega. Neid kaasates joonistus nendest välja palju reaalsem pilt ning suuresti tänu nendele leidudele on simulatsioonide autorite poolt samaaegselt ilmunud teadustöö, mis seletab varasemast paremini bipolaarsete väljavoolude rolli ja tekkemehhanisme tähtede lõppmassi määramisel.
Erinevaid STARFORGE simulatsioone saab näha (soovitame neid mitu korda vaadata) siin: http://starforge.space/movies.html
All mõned reaalsed fotod ehk ajas külmutatud kaadrid udukogudest ja neis asuvatest bipolaarsetest väljavooludest, mida seostatakse kohe-kohe tekkivate või äsja tekkinud tähtedega. Taoliste näidetega on universum täidetud nii kaugele, kui näha suudame.







*leidub teatud udusid nagu planetaarudud ja supernoovajäänukid, mille paisumist ruumis on aastakümneid tehtud fotosid vaadates võimalik isegi silmaga näha (näiteks Krabi udu või Loori udu). Lisaks on aeg-ajalt võimalik näha selliseid sündmusi, nagu supernoovad ja noovad, mis tähistavad tähtede kiiret surma või kataklüsmilisi protsesse, mis on võrreldes nende elueaga vaid hetked. Planetaarududest palju-palju suuremate udukogude evolutsioon jääb meile aga isegi sadade põlvkondade jooksul visuaalselt tajumatuks.