Vähetuntud supernoovajäänuk

Ülipikkade säriaegadega fotodega kuulsust kogunud astrofotograaf ja nii mõnegi uue süvataeva objekti avastaja Bray Falls (Astrofalls) on jäädvustanud järjekordset supernoovajäänukit. Seekord on tegemist objektiga CTA1, mis avastati juba 1960. aastal raadioteleskoopide abil, kuid mille pildistamiseks nähtavas valguses puudus pikalt tehniline võimekus. Nüüd on see võimekus olemas nähtavasti isegi harrastajatel.

Mitmekümne valgusaasta laiune CTA1 asub Keefeuse tähtkujus, meist umbes 4500 valgusaasta kaugusel. Gaasidest ja tolmust pilve keskel on ammustest tähest alles jäänud vaid pulsar ehk väga kiiresti pöörlev neutrontäht. Supernoova, mis selle tekitas oleks pidanud meie jaoks süttima umbes 10 tuhat aastat tagasi. Nagu teised supernoovajäänukid, paisub ka CTA1 endiselt veel kunagisest plahvatusest üha laiali ja hõredamaks, kuigi tähtede ja nende parvede gravitatsioon ja magnetväljad on selle algse sfäärilise kuju ammu rikkunud. Varem või hiljem leiavad supernoova käigus tekkinud raskemad elemendid ennast uute tähtede ja planeetide koosseisust. Nii nagu suur osa meie planeedist ja meist endist (välja arvatud vee koosseisus leiduv vesinik) pärineb ammustest täheplahvatusest.

Foto on tehtud kahe teleskoobi, kahe kaamera ja terve portsu erinevate kitsasribafiltritega. Selle kogusäriks on 165 tundi. Pikemalt saab selle kohta teada Bray Fallsi Astrobini kontol: https://www.astrobin.com/8zqn5i/?force-classic-view

PS Kui keegi tahaks sellele jäänukile arusaadavatel põhjustel hüüdnimeks panna Euromärgi udu, siis seda nime kasutatakse juba NGC 6888 udu puhul. Kuigi CTA1 meenutab euromärki oluliselt rohkem.

Senitundmatud struktuurid Väikeses Amburi tähepilves

USA hobiastronoom ja astrofotograaf Bray Falls on avastanud järjekordse objekti (või objektide kogumi), mille kohta seni igasugused andmed puudusid. Selleks säritas ta ligi 20 tundi Väikeseks Amburi tähepilveks (M24) kutsutud tähtede kogumit, mispeale ilmusid seal lisaks varasemalt tuntud supernoovajäänukile nähtavale omapärased sinakad filamendid. Avastajana otsustas Falls need nimetada "sinisteks spraitideks", kuna need meenutavad välimuselt vahel äikesepilvede kohal mesosfääris tekkivaid punaseid spraite. Kuna tähepilv ja selle sisemuses asuv ammune ja väheuuritud supernoovajäänuk SNR G013.3-01.3 asuvad meist ümmarguselt 10 000 valgusaasta kaugusel, peavad nähtavad spraidid olema mõõtmetelt tohutud. Foto haarab taevas umbes kolme täiskuu laiuse ala. Hetkel ei ole veel teada, mida taolised struktuurid endast kujutavad või kuidas need tekkinud on.

Täisresolutsioonis koos täpsemate andmetega näeb fotot siin: https://www.astrobin.com/hirvty/

Bray Fallsi animatsioon erinevatest fotol nähtavatest komponentidest.

Uus udukogu Ükssarvikus

USA astrofotograaf Bray Falls on öötaevast avastanud järjekordse varasemalt tundmatu objekti, kasutades selleks viimasel ajal osade taevapiltnike seas levima hakanud tehnikat, kus teleskoop suunatakse pealtnäha igavasse piirkonda ning kogutakse sealt pärinevat valgust mitmeid kümneid öid järjest. Nii muutuvad nähtavaks struktuurid ja objektid, mis on lihtsalt liiga nõrgad, et neid muul moel tähele panna. Kuigi võrreldes professionaalsete teleskoopidega on harrastajate käsutuses olev tehnika pisikene, teevad nad selle tasa ajaga. Näiteks antud foto jaoks kogus Falls valgust ühtekokku peaaegu 84 tundi, kasutades selleks vaid 4 tollist Takahashi FSQ-106ED teleskoopi.

Fotole jäädvustus sinakas udu Ükssarviku tähtkujus, mida senistest taevakataloogidest ei leia ning mille avastaja nimetas Fal1 - Kyber Crystal nebula (fal tuleb tema perekonnanimest, 1 tähendab esimest täielikult tema poolt avastatud objekti ja tõlkes Küberkristalli udu tuleb Tähesõdade filmidest pärit valgusmõõkade energiaallikaks olnud kristallidest).

Udu täpne kaugus, mõõtmed ja tekkemehhanism on esialgu veel lahtised, kuid koostöös hobiastronoomide Marcel Drechsler and ​​​​Xavier Strottneriga pakub Falls, et tegemist võib olla niinimetatud kuuma alamkääbustähe poolt tekitatud ja ioniseeritud gaasikestaga. Samas selle keskel olev mulli kujuline udu viitaks justkui planetaarudule ehk gaasikestale, mis tekib kui päikesesarnane täht oma elu lõpus materjali endast eemale heidab. Probleem selle viimase hüpoteesiga on, et vaatlused ei näi kinnitavat valge kääbuse ehk paljastatud tähetuuma olemasolu selle südames. Ühesõnaga tuleb asja veel uurida. Õnneks teavad nüüd kutselised astronoomid täpselt kuhu oma võimsamad teleskoobid suunata.

Sellest kuidas Drechsler, Strottner ja Falls alles kaks kuud tagasi Andromeeda kõrvalt senitundmatu gaasikogumi avastasid, kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../amatoorid-avastasid...

Foto suuremalt koos lisainfoga: https://www.astrobin.com/wr5dh1/