Komeet Nishimura (C/2023 P1)

Paar päeva enam kui kuu aega tagasi (12. augustil) avastas Jaapani hobiastronoom Hideo Nishimura oma astrofotosid läbi vaadates ühe uduse objekti, mis ei oleks tohtinud seal taevakaartide järgi olla. Peagi sai selgeks, et tegemist on seniavastamata komeediga, mis kannab nüüdseks tähist C/2023 P1 ja hüüdnime Nishimura.

Edasised vaatlused on kindlaks teinud, et Nishimura tiirleb ümber Päikese väljavenitatud orbiidil, mis toob selle umbes iga 400 aasta tagant Päikesest kuni 33 miljoni kilomeetri kaugusele. Kõige kaugemas punktis Päikesest (afeelis) eemaldub see 114 korda kaugemale kui on Maa ja Päikese vahemaa. Kuna komeedid on sisuliselt Päikesesüsteemi algusaegadest üle jäänud porised lumepallid, paisub nende ümber Päikesele lähenedes hiiglaslik gaaskiht (kooma) ning valgusrõhk venitab nende taha kohati miljoneid kilomeetreid pika saba(d). Sellest ka komeetide hüüdnimi "sabatähed". Vahel kiputakse fotodel komeete segi ajama meteooridega, mis on Maa atmosfääris loetud sekunditega ära põlevad kivikesed. Planeetidevahelises ruumis ringi rändavad komeedid ripuvad aga taevas nädalaid või kuid.

Mõnikord harva on komeet piisavalt kogukas, selle lähenemine Päikesele piisav ja selle asukoht meie taevas sobilik, et see muutub nähtavaks isegi silmale. Parimateks sellisteks näideteks lähiajaloost on kuulus Halley komeet (viimati 1986), komeet West (1976), komeet Hale–Bopp (1995) ja komeet McNaught (2007). Kuigi Eesti meedia kuulutas eelmisel nädalal, et ka Nishimurat saab meie laiuskraadilt vahetult enne päikeseloojangut silmaga vaadelda, ei vastanud see ilmselt tõele (parandused oodatud). Nishimura ei saavutanud lihtsalt piisavalt heledust, et tõusva päikese poolt heledaks värvitud hommikutaevas välja paista. Korraliku binokli või teleskoobiga võis aga olla võimalik midagi näha.

Küll aga oli Nishimurat möödunud nädalavahetusel väidetavalt palja silmaga näha olnud lõunapoolsematel aladel, kus Päikese tõusunurk silmapiiri suhtes on järsem. Veelgi paremini joonistus aga Nishimura pikk-pikk saba välja fotodel, millest pisikest valikut saab näha allolevast galeriist.

Maroun Habib, Liibanon

Humbert Cédric, Prantsusmaa

Tricks Cui, Hiina

David Rius Serra, Hispaania

Dan Bartlett, USA, Kalifornia

Petr Horálek, Slovakkia

Dan Bartlett, USA, Kalifornia

Shi Pu, Hiina

Folle Pierandrea, Itaalia

Teisipäeval möödus Nishimura Maast 126 miljoni kilomeetri kauguselt (Päikesest oli see taevas vaid 15 kraadi eemal) ning pühapäeval saavutab see Päikesele kõige lähema punkti ehk periheeli. Kuigi selle käigus võib Nishimura oma näivalt heleduselt tehniliselt paisuda silmaga selgelt nähtavaks (mag +2), on seda tõenäoliselt vahetult peale päikeseloojangut väga raske isegi kaameraga jäädvustada

Võibolla neljasaja aasta pärast läheb paremini...

PS: Fotod pärinevad facebooki leheküljelt Sky, kuhu autorid on oma töid saatnud. Soovitame seda värskemate fotode nägemiseks külastada ja ka niisama jälgida: https://www.facebook.com/APOD.Sky

Foto Päikesest - öösel

Alumisel fotol on näha meie Päikest. Miks see pealtnäha väga kehva kvaliteediga jäädvustus on eriline, nõuab aga veidi seletust.

Foto jäädvustanud "kaameraks" on Jaapanis Hida linna lähistel kõrguva Ikeno mäe all asuv Super-Kamiokande observatoorium. Tegemist on sisuliselt kilomeetri sügavusel maa all asuva 41x39 meetrise silindriga, mis on täidetud enam kui 50 tuhande tonni ultrapuhta veega. Silindri sisekülgedel, vaatega vee suunas, paikneb üle 12 tuhande fotokordisti*, mille ülesandeks on veest tuvastada seal aeg-ajal tekkivat niinimetatud Tšerenkovi kiirgust. Selline kiirgus tekib kui laetud osakesed (näiteks elektronid või prootonid) liiguvad vees kiiremini kui seda selles keskkonnas suudab valgus. Tasub üle korrata, et valguse kiirus vaakumis jääb siiski teadaolevalt kõige kiiremaks kiiruseks, mida ei suuda ületada miski. Seega mõnes mõttes võib Tšerenkovi kiirgust võrrelda helikiiruse ületamisel õhus tekkiva lööklainega.

Kui Tšerenkovi kiirgus on täiesti tavaline nähtus näiteks tuumareaktorite jahutusvees (kummituslik sinakas valgus, mida võib olla on lugejad näinud filmidest) on selle algseks tekitajaks Super-Kamiokande vees osakesed, mis kannavad nime neutriinod. Tegemist on tõenäoliselt kõige arvukamat tüüpi osakestega universumis, mis tekivad nii aatomite lagunemisel (näiteks poolestumisel) kui ka nende ühinemisel (näiteks tähtede sisemuses). Kuna neutriinode mass on nii pisikene, et neid peeti pikka aega massituks ning need liiguvad kiirusel, mis moodustab vähemalt 99.99999999995% valguse kiirusest, ei mõjuta need peaaegu üldse tavamateeriat. Need lähevad sellest lihtsalt segamatult läbi. Näiteks inimkeha läbib igas sekundis umbes 100 triljonit (sada miljon miljonit) neutriinot.

Väga harvadel juhustel, kui neutriino tabab näiteks Super-Kamiokandes (või selle sarnastest neutriinodetektorites) asuva vee osakesi õige täpsusega, tekivad elektronid või müüonid, mis vees väga kiirelt liikudes tekitavad omakorda Tšerenkovi kiirgust. Sealsed detektorid suudavad lisaks kiirgusele tuvastada neutriino tüüpi (neid on kokku kolm) ja kiirguse tekitanud neutriino suunda. Põhjus miks neutriinodetektorid peavad olema maetud sügavale maa alla on, et müüone tekitavad ka niinimetatud kosmilised kiired (suurel kiirusel liikuvad laetud osakesed, mis põrkuvad Maa atmosfääri osakestega). Kilomeeter kivimit püüab need kinni, aga mitte neutriinosid, mis liiguvad peaaegu valguse kiirusel kasvõi läbi terve planeedi.

Nagu eelnevat kirjutatud, siis neutriinosid tekib massiliselt muuhulgas tuumade ühinemisel. Meie jaoks üks kõige lähem ja külluslikum paik, kus sellised protsessid toimuvad, on meie kodutähe tuum. On arvutatud, et sekundis peaks Päikese tuumas tekkima ja igas suunas minema kiirguma umbes 10^38 neutriinot. Kusjuures praktiliselt valguse kiirusel liikuvad neutriinod jõuavad meieni vaid kusagil 8 minutiga, kuid tuumaprotsessides tekkivatel footonitel kulub Päikese südamest selle pinnani jõudmiseks hinnanguliselt 100 tuhat aastat. Allolev foto ongi siis jäädvustatud mitte footonite (valguse osakeste) abil, vaid tuvastades Päikese suunast tulevaid neutriinosid. Mõnes mõttes on tegu võimalikult värske fotoga Päikese tuumast, mis on tehtud vähemalt mingil määral öösel, kui Päike asus detektori jaoks teisel pool planeeti.

Lisaks Päikesele uurivad neutriinodetektorid kõikjalt universumist pärinevaid neutriinosid. Eriti palju neutriinosid tekib tähtede supernoovale eelnevates tuumareaktsioonides. Nii suudeti näiteks 1987. aastal lühikese aja jooksul tuvastada mitukümmend neutriinot, mis pärinesid Linnutee naabergalaktika Suure Magalhãesi Pilve suunast. Mitu tundi hiljem süttis seal supernoova SN 1987A, mis on senini hilisem meile lähim supernoova. Seega täidavad neutriinodetektorid muuhulgas supernoova hoiatussüsteemi ülesannet. Kui neutriinosid hakkab ühtäkki mingist suunast massiliselt tulema, siis tasub sinna suunda pöörata ka teised instrumendid.

*fotokordisti on seade, mis teisendab footoneid elektrivooluks. Peenemad fotokorrutid suudavad tuvastada üksikuid footoneid.

Aristarchuse platoo Apollo 15 aknast

Apollo 15 missiooni ajal juhtimismooduli aknast pildistatud Kuu "meiepoolsel" küljel asuv Aristarchuse platoo. Fotol paistavad Schröteri org ning kahel pool umbes 40 kilomeetrise läbimõõduga Herodotosi ja Aristarchuse kraatrid. Tegemist oli ühe potentsiaalse maandumispaigaga Apollo 18 missioonile. Teatavasti jäi aga avaliku huvi puudumisel ja eelarvekärbete tõttu Apollo 17 senini viimaseks korraks, kui inimesed Kuul kõndisid.

Apollo 15 missiooni arhiiv: https://history.nasa.gov/afj/ap15fj/index.html

Astronoomiaklubi astrofoto: Elevandi Londi Udukogu

Öö vastu neljapäeva oli üle pika aja praktiliselt täiesti selge ning lubas meil näha juba nüüdseks sügiseselt pimedat tähistaevast. Ainult veel poolikult valgustatud kahanev Kuu lämmatas oma valgusega mõnevõrra Linnuteed ja nõrgemaid objekte. Kodumaisete astrofotograafide jaoks (keda võib vist sõrmedel üles lugeda) oli arusaadavalt tegemist hea võimalusega jäädvustada seda mida suvised valged ööd ja pilved viimasel ajal teha lubanud pole. Ka meie kasutasime head juhust ära.

Pildistatavaks objektiks valisime seekord (põhjapoolkera) astrofotograafias suhteliselt populaarse udukogu, mis kataloogides kannab nime IC 1396. Kuna numbreid ei viitsi keegi pähe õppida, siis on sellele hobiastronoomide seas antud Elevandi Londi Udukogu hüüdnimi. Kõnealust lonti võib alloleval fotol näha udukogu keskel ja üleval. kui fotot 180 kraadi pöörata, siis meenutab see mingil määral elevandi pead ja rippuvat lonti (täpsem näide kommentaarides).

Valik Kefeuse tähtkujus asuva Elevandi Londi kasuks langes kahel põhjusel. Esiteks liigub see hetkel kesköödel Eesti kohalt peaaegu täpselt seniidist üle - see tähendab, et sellelt pärinev valgus peab läbima minimaalset hulka atmosfääri. Teiseks pole meil veel olnud mahti udukogusid jäädvustada oma võrdlemisi uue astrokaameraga ASI071MC-Pro, mille soetamist Tõrva Astronoomiaklubile toetas Kohaliku omaalgatuse programm (KOP). Kaamera saime kätte kevadel, mil meie öötaeva vaade on avatud Linnutee tasandist väljaspoole galaktikate ja kerasparvede suunas. Sügisel näeme paremini Linnutee udukogude poolest rikkalikku riba.

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro, 70x300sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, filter Optolong L-eNhance. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, Pixinsight. Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/8a/Elephant_nebula_final.jpg

Elevandi Londu udukogu asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning koosneb suurest ligi sadakond valgusaastat laiast gaasi- ja tolmupilvest. Nii nagu eelnevalt mainitud Elevandi Lont, mille pikkus on umbes 20 valgusaastat, on udu täis ohtralt pisemaid tähetekke piirkondi. Mõnedes neist on tähed juba peaaegu valmis, teistes on kunagi tähti moodustav tolm ja gaas alles alustamas gravitatsioonilist kollapsi. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht (või õigemini kolmiktäht) tähisega HD 206267, mille tähetuule kiiruseks on mõõdetud rekordilised 3225 kilomeetrit sekundis. Fotol udu vasakus servas iseloomulikus ringikujulises halos paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Päikese heledust ületab see 38 000 korda. Nii nagu kuulus Orioni tähtkuju Betelgeus on ka Garnet jõudnud oma elu viimasesse etappi ning plahvatab kosmilises ajaskaalas juba varsti vaatemängulise supernoovana. Kuigi udukogu heledus on kaugel silmaga nähtavusest (isegi selle telekskoobiga märkamiseks läheb vaja üsna kogukat tehnikat) mahuks taevas vaadates selle sisse mitu täiskuu ketast.

Udukogu on töödeldud niinimetatud Hubble paletti matkivatesse võltsvärvidesse. Ilma selleta paistab udukogu suhteliselt igavates punastes toonides.

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro, 70x300sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, filter Optolong L-eNhance. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, Pixinsight. 

Barringeri kraater Arizonas

Kuigi eestlastena võime Saaremaal asuva Kaali meteroiidikraatri üle õigustatult uhkust tunda, asub tõenäoliselt üks maailma kõige kuulsam, vägevam ja paremini säilinud meteoriidikraater Ameerika Ühendriikides keset Arizona kivist ja tasast kõrbe. Pea 1,2 kilomeetrit laia ja 170 meetrit sügavat kraatrit kutsutakse Barringeri kraatriks, Arizona kraatriks või siis lihtsalt Meteoriidikraatriks.

Olgugi, et pärismaalased tundsid seda sisuliselt hiiglaslikku auku maas juba tõenäoliselt tuhandeid aastaid, jõudis see teadlaste huviorbiiti alles 19. sajandi lõpupoole ameerika mineraloog Albert E. Foote kaudu. 1890ndatel aastatel sattusid mehe kätte läbi kohalike raudteetööliste metallitükid, milles ta tundis ära meteoriitse raua ning ekspeditsiooni käigus leiukohta avastas ta ebatavaliselt küllusliku meteoriitset materjali sisaldava piirkonna. Ühtekokku suutis ta sealt koos abilistega kokku korjata üle 270 kilogrammi raud-nikkel sulamit. Analüüsid näitasid, et muuhulgas sisaldasid need mikroskoopilisi teemante. Oma 1891. aasta teadustöös kirjeldas ta, et fragmendid "leiti peaaegu ringikujulise tõusva valli jalamilt, mille keskosas haigutas suur ligi kolm neljandikku miili lai õõnsus, mille põhi oli oluliselt madalam kui ümbritseva kõrb". Kuna Foote ei suutnud leida sellest ühtegi vulkanismiga seostatavat mineraali, oli ta sunnitud tõdema, et ta "pole seega suuteline selle hämmastava geoloogilise fenomeni päritolu seletama".

Sama aasta sügisel, Foote kirjeldusest ajendatud, asus kraatrit uurima kuulus USA geoloog Grove Karl Gilbert, kes järeldas paradoksaalsel kombel, et tegemist oli vulkaanilist päritolu auruplahvatusega. Siinkohal tuleks asjale anda ajalooline kontekts. Kuigi Gilbert oli oma aja kohta suurepärane ja kogenud geoloog, ei olnud selleks ajaks veel Maal avastatud/kinnitatud ühtegi meteoriidikraatrit. Lennukeid polnud veel leiutatud, seega aerofotograafiat ei tuntud ning suuri meteoriidikraatreid oli väga raske maapinnalt märgata. Lisaks kulutab enamikes paikades tuul ja vesi ammuste kraatrite ilmsemad tundemärgid ning taimestik varjab muu. Isegi Kuul asuvate ja toonaste teleskoopidega juba selgelt eristavate kraatrite päritolu seostati vulkanismiga. See aga ei tähenda, et Gilbert meteoriidikraatri hüpoteesi ei kaalunud. Ta arutles, et kui tegemist oleks olnud kosmosest pärineva keha kokkupõrkel tekkinud pinnavormiga, peaks selle ümbruset kõrgema kraatrivalli ruumala olema märgatavalt suurem kui muidu tasasest maapinnast välja paisatud pinnase ruumala. Ühesõnaga peaks see sisaldama maiset materjali, millele lisandub veel meteoriitne materjal. Lisaks oletas ta, et kokkupõrke tekitanud keha materjal peaks olema suuremas osas kraatri põhjas alles, mis tekitaks seal mõõdetava magneetilise anomaalia. Taolist anomaaliat Gilbert aga ei leidnud ning ka mõõdistamised näitasid, et vallimaterjali ruumala klappis enam-vähem täpselt kraatri õõnsuse esialgse ruumalaga. Meteoriitse materjali olemasolu kraatri läheduses pidas ta lihtsalt kokkusattumuseks. Leidude kokkuvõtted koos (väära) järeldusega esitas Gilbert selleteemalises loengusarjas. Iroonilisel kombel oli Gilbert paar aastat hiljem üks esimesi teadlasi, kes pakkus, et kraatrid Kuul on tekkinud kokkupõrgete käigus.

Üks esimesi, kes kraatri meteoriitset tekkelugu juba 20. sajandi alguses tõsiselt väitis ja seda lõpuks ka tõestas oli kaevandusinsener, ärimees ja geoloog Daniel M. Barringer. Mees oli oma Standard Iron Company nimelise kaevandusettevõttega kogunud väikese varanduse ning peale seda kui kraatri lähistelt avastati hulgaliselt meteoriitset rauda, esitas ta Ameerika toonasele presidendile Theodore Rooseveltile sealse piirkonna kohta kaevandustaotluse. Tänu soojadele poliitilistele sidemetele sai 1903. aastal tema ettevõttest kraatri ja selle vahetu läheduse omanik. Barringer oli veendunud, et kraater oli tekkinud kosmosekivi kokkupõrkel ning kraatri põhja all leidub ligemale 100 miljonit tonni raud-nikkel sulamit, mille tonn maksis toonaste hinnangute järgi 125 dollarit. Seega oleks see kõik väärt olnud üle miljardi toonase dollari (tänapäevases väärtuses mitukümmend miljardit).

Järgneva 26 aasta jooksul kulutas Barringer suurema osa oma varandusest kraatri põhja uurimisele ja puurimisele. Leidus ju selle ümbruses ainuüksi maapinnal ühtekokku 30 tonni roostetavat nikkel-rauda ning kuhugi pidi ometigi kosmosekivi põhimass kaduma. Toona oli meteoriiditabamuste füüsika kehvalt tuntud, seega ei osanud keegi Barringerile öelda, et nii suure plahvatuse käigus suurem osa asteroidi massist lihtsalt aurustub. Olematut maaki otsides puuris ta kuni 419 meetri sügavusele kraatri põhja, leidmata seal midagi märkimisväärset. Viimases meeleheites palkas Barrington 1923. aastal asja uurima astronoom F. R. Moultoni, kes järeldas oma põhjalikus raportis, et tõenäoliselt kaalus kraatri tekitanud keha vaid 300 tuhat tonni ning see aurustus kokkupõrkel tekkinud kuumuse tagajärjel praktiliselt hetkega. Kümme päeva pärast "väga veenval kirjutatud" raporti lugemist Daniel M. Barringer suri.

30ndatel ja 40ndatel uuris kraatrit Ameerika meteooriiiditeadur ja haritlane Harvey Harlow Nininger, kes kolis 1942. aastaks ka ise kraatri lähedale kuulsa Route66 kõrvale, kuhu ta asutas Meteoriidikraatri Observatooriumi. Tema leiud kokkupõrkel ja aurustumisel tekkinud pisikestest raud-nikkel sfääridest ning metalli ja kivi kokkusulamisel tekkinud šlakkist veensid tema kaasteadlasi viimaks täie kindlusega, et tegemist oli tõepoolest meteoriidikraatriga.

1948. aastal käis Ameerika Astronoomiaühing Niningeri eestvedamisel välja avalduse, et kraater tuleks riigistada ning selle servale asutada rahvuslik muuseum. Samal ajal oli Barringeri lesk ja kaheksa last muutmas kraatrit kaevanduse asemel teeäärseks vaatamisväärsuseks, ehitades selle servale eramuuseumi. Niningeri "reeturlikkusest" solvatuna tühistasid nad teadlase loa kraatrit edaspidi uurida ja mõni aasta hiljem nimetasid oma ettevõtte Barringeri Rauakompanii asemel Barringeri Kraatrikompaniiks. Sama ettevõtte eralvalduses viibib kraater tänaseni ning sellest on saanud üsna populaarne vaatamisväärsus. Kunagise pisikese muuseumi asemel on kraatri servale kerkinud külaskeskus koos muuseumi, kinode, vaateplatvormide, giidiekskursioonide ja poodidega. Keskust külastab aastas üle veerand miljoni inimese. Seega päris tühja Daniel M. Barringeri investeering rohkem kui sada aastat tagasi ei läinud.

Praeguste parimate teadmiste kohaselt tekkis kraater kusagil 50 tuhat aastat tagasi (+-3000 aastat) ning selle tekitas umbes 50 meetrise läbimõõduga raud-nikkel asteroid. Alguses arvati, et asteroidi kiirus võis kokkupõrke hetkel olla 20 kilomeetrit sekundis, hilisemad analüüsid on selle vähendanud 12,8 kilomeetrile sekundis. Kusagil pool algse asteroidi massist aurustus enne tabamust atmosfääris põledes ning suurem osa ülejäänust kokkupõrkel. Plahvatuse tugevus võis olla ligi 10 megatonni (400x võimsam kui maailma esimese tuumapommi plahvatus, mida võis näha näiteks hiljutises filmis Oppenheimer). Toonane kliima Colorado platool oli võrreldes praegusega oluliselt niiskem ja jahedam, mis tähendab, et plahvatuse ajal oli praegune kuiv kõrbemaastik kaetud puude ja taimestikuga ning selle võimsa sündmuse tunnistajateks võisid olla toona ameerikas elanud mammutid ja hiidlaiskloomad. Plahvatus võis kostuda tuhandete kilomeetrite kaugusele ning atmosfääri paisatud tolmul võis olla lühiajaline jahutav mõju terve planeedi kliimale.

Vahetult peale teket oli kraater ilmselt veelgi võimsam kui tänaseks, mil tuul ja (harv) vihm oma seda tasasemaks lihvinud. Nii võisid selle servad olla 15-20 meetrit kõrgemad ja põhi kuni 30 meetrit sügavam. Otse kraatrile peale vaatavatelt aerofotodelt on näha, et selle kuju pole päris ümar, vaid isegi veidi kandiline. Selle põhjuseks on ilmselt sealsel platool juba kokkupõrkele eelnevalt esinenud lõhed.

Suurim leitud Diablo kanjoni meteoriit - The Holsinger. Fragment on umbes 80 sentimeetrit pikk ja kaalub 639 kilogrammi.

Barringeri kraatrist ja selle lähistelt leitud fragmendid kannavad nime Diablo kanjoni meteoriidid (lähedal asuva samanimelise kanjoni järgi) ning koosnevad raua kõrval 7,1% niklist ja sisaldavad vähesel määral koobaltit, räni, fosforit, germaaniumi ja iriidiumi. Leitud meteoriitidest suurim, Hosingeri meteoriit, kaalub 639 kilogrammi ja asub tänaseks kraatri servale püstitatud külastuskeskuses. Väiksemaid tükke leiab erinevatest muuseumidest Prantsusmaalt Uus-Meremaani ning kui uskuda internetist leitavaid kuulutusi, siis võib igaüks endale sajakonna dollari eest mõnekümne grammise tüki kunagisest asteroidist soetada.

Kuulsamate boliidide, meteoriitide ja meteoroidide suuruste võrdlus reisilennukiga.

Kuult leiti Luna 25 haud

Viimased 14 aastat Kuu orbiidil meie kaaslase pinda kõrglahutuses pildistanud NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) on tõenäoliselt avastanud Kuu pinnalt koha kuhu Venemaa Luna-25 maandur 19. augustil kukkus. Selleks pildistati LRO abil Roskosmose poolt edastatud kokkupõrke umbkaudsete koordinaatide ümbruses Kuu pinda ning võrreldi neid aastaid varem jäädvustatud fotodega. Lõpuks leiti Kuu nähtava ketta kaguservas asuva 91-kilomeetrise Pontécoulanti kraatri siseservalt üks verivärske umbes 10-meetrine kraater, mis on tõenäoliselt tekitatud Luna-25 poolt. See asub Kuu lõunapoolkera 57ndal laiuskraadil, umbes 400 kilomeetrit kavandatud maandumispaigast eemal.

Võrdlus LRO fotodest, millest üks on tehtud 2019. aastal ja teine umbes nädal tagasi. Seal see Luna-25 ilmselt puhkab

10. augustil startinud Luna-25 oli viimase 47 aasta jooksul esimene Venemaa kuumissioon, mille eesmärgiks oli edestada India Chandrayaan-3 katset esimest korda ajaloos pehmelt Kuu polaaralal maanduda. Paraku tekitas tehniline rike olukorra, kus maanduri maandumiseelsele orbiidile viima pidanud raketimootor ei lülitunud õigel ajal välja. Selle tulemuseks oli vältimatu kokkupõrge Kuuga. Chandrayaan-3 missiooni maandur Vikram laskus turvaliselt Kuu lõunapoolkerale neli päeva hiljem 23. augustil.

Kokkupõrke hetkel umbes tonni kaalunud Luna-25 on pisikene lisa ligemale 200 tonnile prügile Kuul. Selle hulka kuuluvad erinevad sondid, instrumendid, maandurid, kulgurid, kanderaketid, 96 kotti inimese väljaheiteid, lipud, piibel ja paar golfipalli. .

Chandrayaan-3 missioon uurib Kuud

Sellest ajaloolisest hetkest, kui India kuumissiooni Chandrayaan-3 maandur nimega Vikram esimesena turvaliselt Kuu lõunapoolusel maandus, on nüüdseks möödunud juba veidi üle nädala. Vahepeal on poolusest umbes 600 kilomeetri kaugusel asuvast maandurist välja veerenud 26 kilogrammine kulgur nimega Pragyan ning tehtud on esimesed fotod ja teaduslikud mõõdistamised. Taolisel tempol on väga hea põhjus. Nimelt suudab nii maandur ja kulgur Kuul toimetada vaid sealse umbes kahenädalase päeva jooksul. Kuu-öö ja sellega kaasnevad talumatud miinuskraadid lõpetavad päikesejõul töötava Vikrami ja Pragyani töö ning külmutavad peaaegu kindlasti selle elektroonika/akud. Vähem kui 14 missioonipäevast on tänaseks ära kulunud üheksa.

Vikram Kuu pinnal. Foto on tehtud Kuu orbiidil tiirleva India sondi poolt, mis toimetati sinna neli aastat tagasi osaliselt õnnestunud Chandrayaan-2 missiooni käigus. Maandumine toona ebaõnnestus.

Vikrami maandur, pildistatud kulgur Pragyani poolt.

Üks esimesi asju, mida missiooni käigus mõõdeti oli kuupinnase temperatuur erinevatel sügavustel. Selleks oli maanduril kasutada kümnekonna temperatuurisensoriga varustatud sond, mis suruti aeglaselt tolmusesse kuupinnasesse. Tulemused näitasid, et kui sealne pinnatemperatuur oli umbes 60-70 kraadi (Celsiust), siis juba 80 millimeetri sügavusel langes see -10 kraadi peale. See kinnitas eelnevate missioonide käigus tehtud avastust, et Kuu pinnas on ülimalt kehv soojusjuht.

Pragyani pardal asuv spektroskoop (LIBS) on aga vahepeal tuvastanud Kuu lõunapoolusel väävli olemasolu. Kuigi väävlit on Kuult leitud ka varem, on tegemist esimese taolise mõõtmisega Kuu polaaraladel. Teistest avastatud elementidest on kinnitatud alumiiniumi, kaltsiumi, raua, kroomi, titaani, mangaani, räni ja hapniku olemasolu. Kulguri pardal asuv plasmadetektor on leidnud, et vähemalt Kuu päeva hommikul oli seal leiduva plasma tihedus võrdlemisi madal (5-30 miljonit elekroni ühe kuupmeetri kohta). Seda plaanitakse mõõta veel terve Kuu päeva kestva missiooni vältel.

Pragyani poolt kuutolmu jäetud jäljed.

Kuu pinnase temperatuur erinevatel sügavustel.

Maanduril asuv seismograaf on värskemate andmete põhjal tuvastanud kaks kuuvärinat. Üks neist kuulus maanduri lähedal ringi sõitvale kulgurile, kuid teine näis olevat looduslikku päritolu. Mis täpsemalt selle põhjustas (näiteks mõni meteoriiditabamus) vajab veel analüüsi.

Pilkane pimedus ja miinuskraadid saabuvad maanduri ja kulguri asukohta, mis ristiti hindu religioonist pärit tegelaste järgi Shiv Shakti punktiks, millalgi teispäeval/kolmapäeval.