Astronoomiaklubi astrofoto: Südame ja Hinge udukogu

W-kujuline Kassiopeia tähtkuju, mis meie praegustel öödel seniidist läbi sõidab, peaks olema taevavaatlejatele suhteliselt hästi tuntud. Sellest W-kujundist veidi ida pool, silmale ja enamikele hobiteleskoopidele nähtamatult asub kaks väga kauget ja suurt udukogu, mida kutsutakse üheskoos Hinge ja Südame udukoguks. Need kannavad vastavalt IC 1805 ja Westerhout 5 tähiseid ning asuvad meist umbes 7500 valgusaasta kaugusel. Tegelikelt mõõtmetelt sadu valgusaastaid laiad vesiniku, hapniku, väävli ja tolmupilved hõlmavad taevas mitme täiskuu ketta laiuse ala ning need on paigaks, kus kosmilisest gaasist kukuvad gravitatsiooni mõju kokku uued tähed. Juba tekkinud noored ja kuumad tähed ergastavad udukogusid seestpoolt, pannes need erinevates lainepikkustes helendama. Näiteks Südame udukogu (all) keskel on hästi näha noort hajustäheparve Collinder 26, mis sisaldab sadu noori tähti, millest mõned ületavad Päikese massi 50 korda ning on viimasest miljoneid kordi heledamad.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../Heart_and_soul_nebula.jpg

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 79x300sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 15, filter Optolong L-eNhance. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight.

Foto on tehtud septembri kahel õhtul Tõrvast ning töödeldud võltsvärvidesse.

Shackletoni pime kraater

Värske fotomosaiik peaaegu täpselt Kuu lõunapoolusel asuvast Shackletoni kraatrist, mis on üheks potentsiaalseks maandumispaigaks nii USA kui ka Hiina tulevastele mehitatud kuumissioonidele ja kuubaasidele. Foto, mis näitab muuhulgas praktilises pilkases ja alalises pimeduses paiknevaid alasid kraatri sügavas põhjas, on kokku pandud NASA ülieduka LRO (Lunar Reconnaissance Orbiter) kuusondi ja aasta eest meie kaaslase orbidiile asunud Korea Danuri nimelise sondi kaamerate koostöös. Neist viimane kasutab Kuu kõige pimedamate alade pildistamiseks ülitundlikku ShadowCam (tõlkes "varjukaamera") instrumenti, mis valmis samuti NASA laborites. Kraatri servad ja selle ümbruse need alad, mis vastupidiselt polaarkraatrite põhjadele naudivad peaaegu alalist heledat päikesevalgust, said üles võetud nii-öelda tavalise 2009. aastal Kuu orbiidile asunud LRO kaamera (LROC) poolt.

Shackletoni kraater on läbimõõdult 21 kilomeetrit ning 4,2 kilomeetrit sügav. Kuna Kuu pöörlemistelje kalle on vaid 1,5 kraadi (vs Maa 23,4 kraadi), ei paista kraatri sisemusse kunagi otsest päikesevalgust ning selle põhjas on suure tõenäosusega ohtralt veejääd. Selle kõrged servad on aga Päikese poolt valgustatud 80-90% ajast, teenides endale seetõttu poeetilisena kõlava hüüdnime "igavese päikesevalguse tipud". Vee ja päikeseenergia suhteliselt lihtne kättesaadavus on teinud sellest ühe parima koha, kuhu võiks millalgi tulevikus alaline kuubaas ehitada. Enne ehitamist tuleb aga seal maanduda ja varud valmis luurata.

Praeguste plaanide kohaselt lubab NASA Artemis III missiooni raames inimesed tagasi Kuule viia 2025. aastal. Hiina on sama lubanud teha kusagil 2030. aastal. Mõlemad sihivad ühe
peamise paigana Shackletoni kraatrit või selle lähiümbrust.

Shackletoni kraatri serv päikesevalguses. Foto: LRO/NASA

Kaart Kuu lõunapoolkerast. Mustad alad on igaveses pimeduses.

Kuningliku Greenwitchi observatooriumi astrofotograafia konkurssi võidutööd

14. septembril avaldati iga-aastase Kuningliku Greenwitchi observatooriumi astrofotograafia konkurssi võidutööd. Võistlus käis üheteistkümnes erinevas kategoorias. Võidutöid näeb allolevas galeriis.

Galaktikate kategooria ja terve võistluse võidutöö. Autorid: Marcel Drechsler, Xavier Strottner ja Yann Sainty.

Fotol on kõigile tuttav Andromeeda galatika ning autorite poolt selle lähistel taevas avastatud siiani seletusi eirav sinakas gaasipilv. Lähemalt kirjutasime sellest fotost siin: https://www.astromaania.ee/.../amatoorid-avastasid...

Tehnika: Takahashi FSQ-106EDX4, Sky-Watcher EQ6 Pro, ZWO ASI2600MM Pro, 382 mm f/3.6, 111 tundi kogusäri.

Virmaliste kategooria võidutöö

Autor: Monika Deviat

Tehnika: Nikon D850, 14 mm f/2.8, ISO 3200, 4-sekundiline säri

Päikese kategooria võidutöö

Autor: Eduardo Schaberger Poupeau

Tehnika: Sky-Watcher Evostar 150ED DX, Daystar Quark Chromosphere, Baader ERF, iOptron CEM70G, Player One Apollo-M Max, Gain 100, 2 x 115 x 3.47-millisekundilised särid

Kuu kategooria võidutöö - Marsi varjutamine Kuu poolt

Autor: Ethan Chappel

Tehnika: EdgeHD 14, iOptron CEM70, Astro-Physics BARADV, ZWO ASI462MC, 7,120 mm f/20, 15-sekundilised särid

Inimesed ja kosmos kategooria võidutöö

Autor: Vikas Chander

Tehnika: Nikon D850, 135 mm f/2.8, ISO 200, 30-minutiline säri

Planeedid komeedid ja asteroidid kategooria võidutöö - Veenus

Autor: Tom Williams

Tehnika: Sky-Watcher 400P (16”) GoTo Dobsonian, Baader Bessel (U)BVRI ja ZWO IR850 filtrid, ZWO ASI462MM, 8,750 mm f/21.5

Taevavaadete kategooria võidutöö - spraidid ehk haldjavälgud (loe lisaks: https://www.astromaania.ee/.../spraidid-ehk-haldjavalgud...)

Autor: Angel An

Tenika: Sony ILCE-7S3, 135 mm f/1.8, ISO 12800, 4-sekundiline säri

Tähed ja udukogud kategooria võidutöö - uut sorti udukogu YY Hya tähe ümber

Autor: Marchel Drechsler

Tehnika: ASA Newtonian 500 mm, ASA DDM85, FLI ProLine 16803, 1,900 mm f/3.8, 890 x 1,200-sekundilised särid, 672 x 300-sekundilised särid ja 15 x 1,800-sekundilised särid

Sir Patric Moore aasta uustulnuka auhinna võidutöö - Sh2-132

Autor: Aaron Wilhelm

Tehnika: William Optics Fluorostar132 mm, Chroma 3 nm/50 mm SII/H-alpha/OIII filtrid, Astro-Physics Mach2GTO, ZWO ASI6200MM Pro, 910 mm f/6.9, SII: 87 x 900-sekundilised särid; H-alpha: 92 x 900-sekundilised särid; OIII: 87 x 900-sekundilised särid, 66 tundi ja 30 minutit kogusäri

Jooksva kana udukogu

Autorid: Runwei Xu ja Binyu Wang

Tehnika: ASA N20 f/3.8 Newtonian, ASA DDM85, FLI Proline 16803, 1,900 mm f/3.8, 5.5 tundi säri

Annie Maunderi foto innovatsiooni auhinna võidutöö - selleks võttis autor Chandra Röntgenobservatooriumi niinimetatud sonifikatsiooni projektist heli Perseuse galaktika südames asuvast mustas august, ning mängis selle läbi kõlarite, mille peale oli asetatud veega täidetud katseklaas. Foto ongi siis sellest vibreerivast katseklaasist.

Autor: John White

OSIRIS-Rex toimetas Maale proovid asteroid Bennult

Eile maandus USA Utah osariigi katsepolügoonile 46 kilogrammine kapsel, mis veetis kosmoses ligi seitse aastat ja rändas kokku maha 7,1 miljardit kilomeetrit. Kapsel on osa Osiris-REX nime kandvast NASA missioonist, mille eesmärgiks oli uurida asteroidi 101955 Bennu, võtta sellelt proove ning tuua need analüüsimiseks tagasi Maale.

Kirjeldust sellest, et kuidas Osiris-REX täpsemalt Bennu küljest materjali kordas, saab lugeda meie kolme aasta tagusest loost: https://www.astromaania.ee/.../nasa-sond-kogus...

Kapsel proovidega on tänaseks leitud ning turvaliselt toimetatud NASA Johnson kosmoselennu keskuse laborisse, kus seda hakatakse ettevaatlikult uurima, kaaluma ja avama. Üliväärtuslike proovide analüüsimiseni jõudmiseks võib kuluda lausa nädalaid. Et missioon leidis aset NASA koostöös Kanada kosmoseagentuuri (CSA) ja Jaapani kosmoseagentuuriga (JAXA), siis mõlemad asutused saavad proovidest vastavalt 4% ja 0,5% ning neist igaühel on õigus ühele kolmest kapsli käpast, mille abil asteroidi puudutati ning proove võeti. Kuna Bennu on kosmoses rännanud miljardeid aastaid, loodetakse selle proovide analüüsimisel välja selgitada Päikesesüsteemi nooruspäevil valitsenud tingimusi. Lisaks võidakse selle pinnalt leida keerukaid süsinikühendeid, mida peetakse elu tekke ehituskivideks. Pole välistatud, et just Bennu sarnased süsinikurikkad asteroidid tõid Maale tänapäevase elu alged.

Asteroid Bennu Osiris-REX fotol.

Osiris-REXi mõõtekäpp puudutamas asteroidi pinda.

Üle 500 meetrise läbimõõduga Bennu kuulub niinimetatud Maad ohustavate asteroidide hulka. Näiteks 159 aasta pärast eksisteerib praeguste arvutuste kohaselt 1:2700 tõenäosus, et see põrkub Maaga.

Olles nüüdseks oma tähtsa laadungi emaplaneedile toimetanud, jätkab Osiris-REX oma missiooni reisides ühe teise Maad potentsiaalselt ohustava asteroidi 99942 Apophise juurde. Kohale peaks selleks ajaks Osiris-APEXiks ümber ristitud sond jõudma 2029. aasta aprillis, veidi enne seda kui 800 meetrine Apophis Maast ühe väga lähedase möödalennu sooritab.

Esimene värvifoto Maast

20. septembril, 1967. aastal tehti tervest Maa kettast esimene värvifoto. Foto "autoriks" oli John Hopkinsi ülikooli (JHU) rakendusfüüsika laboratooriumi (APL) arendatud ja ehitatud satelliit DODGE*.

Kümne sissetõmmatava gravitatsioonidetektoritega varustatud mastiga satelliidi eesmärgiks oli väga täpselt mõõta Maa gravitatsioonivälja tugevust ja selle muutust vastavalt kaugusele (gradienti), mis lubaks tuleviku kosmoseaparaatidel ennast selle järgi pöörata ja stabiliseerida. Lisaks sellele mõõtis DODGE Maa magnetvälja tugevust.

Satelliidi pardal asus ka must-valge kaamera, mis oli enamuse ajast pööratud Maa suunas. Fotode tegemise hetkel sai kaamera ette liigutada ühe kolmest värvifiltrist, mis lasi endast läbi vaid teatavaid lainepikkuse vahemikke. Hiljem Maale edastatult (läbi televisioonikaamerate), sai niimoodi jäädvustatud ühevärvilistest fotodest kokku kombineerida esimese värvifoto. Olgu öeldud, et sisuliselt sama tehnikat kasutatakse enamike kosmosesondide kaamerate puhul, kuna nii tehtud fotod on võimalikult suure lahutusvõimega. Laiatarbe värvikaameraid, kus fotosensori ees on alaline erinevatest värvidest koosnev ruudustik (maatriks), kasutatakse teaduses harva.

Esimese niiöelda tõsi-värvifoto (see on foto, mille värvid matkivad inimsilma poolt nähtavat) tegi USA kommunikatsioonisatelliit ATS-3 10. novembril 1967. Kusjuures satelliit oli töökorras kuni 2001. aastani.

Täitsa esimese värvifoto tegemise au Maast (aga mitte selle tervest kettast) kuulub Surveyor 3 maandurile, mis tegi selle Kuu pinnalt 30. aprillil 1967.

Päris esimese foto Maast kosmosest klõpsas 24. oktoobril 1946. aastal V-2 raketi külge kinnitatud kaamera 105 kilomeetri kõrguselt. Esimesed värvifotod (osakesest Maast) tegi Aerobee AJ10-24 rakett 1954. aastal ning esimese must-valge foto Maa tervest kettast USA kommunikatsioonisatelliit ATS-1 1966. aastal.

DODGE tiirleb Maast umbes 33 tuhande kilomeetri kaugusel (peaaegu geosünkroonsel orbiidil) siiani.

*millegipärast meeldivad teadlastele ja inseneridele hirmsasti akronüümid. DODGE lahtikirjutatuna on Department of Defense Gravitational Experiment ehk Kaitseministeeriumi gravitatsiooniline eksperiment.

Astronoomiaklubi astrofoto: Luige silmus ehk Loori udu

Piisavalt kaua valgust püüdvat teleskoopi ja kaamerat taevasse suunates muutuvad nähtavaks asjad, mida palja silmaga naljalt ei näe. Antud juhul koorus ligi 9 tunnise säriajaga Luige tähtkujust välja Luige silmuseks või Loori uduks kutsutud moodustis. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova jäänukiga, mis asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning on nüüdseks paisunud 50-60 valgusaasta laiuseks (taevas kuue täiskuu laiune). Hubble teleskoobiga tehtud vaatlused näitavad, et see paisub endiselt kusagil 400 kilomeetrit sekundis. Tähtedevahelise gaasiga kohtunult ja tähtede gravitatsioonist häiritult on see kaotanud oma esialgse sfäärilise kuju. Kusjuures plahvatuse kuum ja ioniseeritud aine on veninud nii hõredaks, et taolistelt fotodelt saame näha vaid selliseid kohti, kus me näeme seda serviti.

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 115x300sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 21, filter Optolong L-eNhance. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../com.../2/2d/Cygnus_loop.jpg

Silmuse peamised/suuremad/heledamad komponendid ja selle tekitanud ammuse supernoova arvatav asukoht. All servas hiidtäht 52 Cygni, mis asub meile umbes sada korda lähemal kui silmus ise.

Hubble teleskoobi lähivõtted mõnest Luige silmuse osast. Näib nagu oleks see tehtud filamentidest, millest igaüks on umbes sama lai kui Päikese ja Pluuto vahemaa.

Supernoovade käigus tekkinud ja plahvatuse poolt ümbritsevasse universumisse paisatud materjal on see, mis lubab hilisemate tähtede ümber moodustuda kivistel planeetidel ja elul/loodusel.

Loori udu avastas saksa astronoom William Herschel 5. septembril 1784.

Pildistatud septembri kahel ööl Tõrvas.

Iirimaa rannast avastati "meteoriidikraater"

Eile avastas Iirimaal rannas koeraga jalutanud astronoomiaentusiast Dave Kennedy liivast kolmemeetrise augu ning selle põhjast pisikese, kuid ebatavaliselt raske musta kivi. Mees teadis kohe, millega on tegu - Dublini randa oli tabanud meteoriit.

Sündmuspaigale saabunud kohalikud telereporterid intervjueerisid meteoriiti käes hoidvat Kennedyt, kes selgitas enesekindlalt, et kivi ühel poolel näha olevad põlemisjäljed näitavad ilmselt millise küljega kauge külaline enne maapinna tabamist atmosfääris liikus. Tunnistades, et ta ei ole selle koostises kindel, lubas ta väärtusliku meteoriidi kiiremas korras saata analüüsimisele.

Virgin Media News kraatri serval koos avastaja Dave Kennedyga.

"Meteoriit!"

Lisaks riigimeediale ilmusid kraatri juurde ka Virgin Media News reporterid, kes väitsid, et paljud kohalikud on kiirustanud haruldast ja kord-elus-nähtavat vaatepilti uudistama. Sotsiaalmeediasse ilmus postitus, kus üks naine oletas, et tõenäoliselt jalutas august mööda sadu ükskõikseid inimesi, kes ei mõistnud, et tegemist on meteoriidikraatriga.

Mõned tunnid peale Virgin Media News uudisloo avaldamist ilmus sotsiaalmeediasse klipp, kus möödunud laupäevase kuumalaine ajal kaks meest roheliste liivakastilabidatega igavusest randa auku kaevavad. Mehed ise väidavad, et nad naersid meediakajastusi nähes ennast pisarateni.

Kraatri kaevanud mehed oma kätetööga uhkeldamas.

Kennedy lubas kivi vaatamata sellele laborisse saata.

PS: tagantjärgi võib öelda, et tegemist oli ausa veaga, kuigi tõelise meteoriidi poolt põhjustatud kraater ei oleks tõenäoliselt niivõrd sirgete siseservadega. Juhul kui lugejad satuvad ise kunagi avastama mõnd sarnast ootamatult tekkinud auku, siis tasub kindlasti näiteks Tartu Observatooriumiga ühendust võtta, kuna taolised sündmused on küll väga haruldased, aga teaduslikult väga väärtuslikud. Seni kuni asjas pole täielikku selgust, ei tasu igaks juhuks augu servadel ringi tallata ega ühtegi asja selles palja käega puutuda.

Komeet Nishimura (C/2023 P1)

Paar päeva enam kui kuu aega tagasi (12. augustil) avastas Jaapani hobiastronoom Hideo Nishimura oma astrofotosid läbi vaadates ühe uduse objekti, mis ei oleks tohtinud seal taevakaartide järgi olla. Peagi sai selgeks, et tegemist on seniavastamata komeediga, mis kannab nüüdseks tähist C/2023 P1 ja hüüdnime Nishimura.

Edasised vaatlused on kindlaks teinud, et Nishimura tiirleb ümber Päikese väljavenitatud orbiidil, mis toob selle umbes iga 400 aasta tagant Päikesest kuni 33 miljoni kilomeetri kaugusele. Kõige kaugemas punktis Päikesest (afeelis) eemaldub see 114 korda kaugemale kui on Maa ja Päikese vahemaa. Kuna komeedid on sisuliselt Päikesesüsteemi algusaegadest üle jäänud porised lumepallid, paisub nende ümber Päikesele lähenedes hiiglaslik gaaskiht (kooma) ning valgusrõhk venitab nende taha kohati miljoneid kilomeetreid pika saba(d). Sellest ka komeetide hüüdnimi "sabatähed". Vahel kiputakse fotodel komeete segi ajama meteooridega, mis on Maa atmosfääris loetud sekunditega ära põlevad kivikesed. Planeetidevahelises ruumis ringi rändavad komeedid ripuvad aga taevas nädalaid või kuid.

Mõnikord harva on komeet piisavalt kogukas, selle lähenemine Päikesele piisav ja selle asukoht meie taevas sobilik, et see muutub nähtavaks isegi silmale. Parimateks sellisteks näideteks lähiajaloost on kuulus Halley komeet (viimati 1986), komeet West (1976), komeet Hale–Bopp (1995) ja komeet McNaught (2007). Kuigi Eesti meedia kuulutas eelmisel nädalal, et ka Nishimurat saab meie laiuskraadilt vahetult enne päikeseloojangut silmaga vaadelda, ei vastanud see ilmselt tõele (parandused oodatud). Nishimura ei saavutanud lihtsalt piisavalt heledust, et tõusva päikese poolt heledaks värvitud hommikutaevas välja paista. Korraliku binokli või teleskoobiga võis aga olla võimalik midagi näha.

Küll aga oli Nishimurat möödunud nädalavahetusel väidetavalt palja silmaga näha olnud lõunapoolsematel aladel, kus Päikese tõusunurk silmapiiri suhtes on järsem. Veelgi paremini joonistus aga Nishimura pikk-pikk saba välja fotodel, millest pisikest valikut saab näha allolevast galeriist.

Maroun Habib, Liibanon

Humbert Cédric, Prantsusmaa

Tricks Cui, Hiina

David Rius Serra, Hispaania

Dan Bartlett, USA, Kalifornia

Petr Horálek, Slovakkia

Dan Bartlett, USA, Kalifornia

Shi Pu, Hiina

Folle Pierandrea, Itaalia

Teisipäeval möödus Nishimura Maast 126 miljoni kilomeetri kauguselt (Päikesest oli see taevas vaid 15 kraadi eemal) ning pühapäeval saavutab see Päikesele kõige lähema punkti ehk periheeli. Kuigi selle käigus võib Nishimura oma näivalt heleduselt tehniliselt paisuda silmaga selgelt nähtavaks (mag +2), on seda tõenäoliselt vahetult peale päikeseloojangut väga raske isegi kaameraga jäädvustada

Võibolla neljasaja aasta pärast läheb paremini...

PS: Fotod pärinevad facebooki leheküljelt Sky, kuhu autorid on oma töid saatnud. Soovitame seda värskemate fotode nägemiseks külastada ja ka niisama jälgida: https://www.facebook.com/APOD.Sky

Foto Päikesest - öösel

Alumisel fotol on näha meie Päikest. Miks see pealtnäha väga kehva kvaliteediga jäädvustus on eriline, nõuab aga veidi seletust.

Foto jäädvustanud "kaameraks" on Jaapanis Hida linna lähistel kõrguva Ikeno mäe all asuv Super-Kamiokande observatoorium. Tegemist on sisuliselt kilomeetri sügavusel maa all asuva 41x39 meetrise silindriga, mis on täidetud enam kui 50 tuhande tonni ultrapuhta veega. Silindri sisekülgedel, vaatega vee suunas, paikneb üle 12 tuhande fotokordisti*, mille ülesandeks on veest tuvastada seal aeg-ajal tekkivat niinimetatud Tšerenkovi kiirgust. Selline kiirgus tekib kui laetud osakesed (näiteks elektronid või prootonid) liiguvad vees kiiremini kui seda selles keskkonnas suudab valgus. Tasub üle korrata, et valguse kiirus vaakumis jääb siiski teadaolevalt kõige kiiremaks kiiruseks, mida ei suuda ületada miski. Seega mõnes mõttes võib Tšerenkovi kiirgust võrrelda helikiiruse ületamisel õhus tekkiva lööklainega.

Kui Tšerenkovi kiirgus on täiesti tavaline nähtus näiteks tuumareaktorite jahutusvees (kummituslik sinakas valgus, mida võib olla on lugejad näinud filmidest) on selle algseks tekitajaks Super-Kamiokande vees osakesed, mis kannavad nime neutriinod. Tegemist on tõenäoliselt kõige arvukamat tüüpi osakestega universumis, mis tekivad nii aatomite lagunemisel (näiteks poolestumisel) kui ka nende ühinemisel (näiteks tähtede sisemuses). Kuna neutriinode mass on nii pisikene, et neid peeti pikka aega massituks ning need liiguvad kiirusel, mis moodustab vähemalt 99.99999999995% valguse kiirusest, ei mõjuta need peaaegu üldse tavamateeriat. Need lähevad sellest lihtsalt segamatult läbi. Näiteks inimkeha läbib igas sekundis umbes 100 triljonit (sada miljon miljonit) neutriinot.

Väga harvadel juhustel, kui neutriino tabab näiteks Super-Kamiokandes (või selle sarnastest neutriinodetektorites) asuva vee osakesi õige täpsusega, tekivad elektronid või müüonid, mis vees väga kiirelt liikudes tekitavad omakorda Tšerenkovi kiirgust. Sealsed detektorid suudavad lisaks kiirgusele tuvastada neutriino tüüpi (neid on kokku kolm) ja kiirguse tekitanud neutriino suunda. Põhjus miks neutriinodetektorid peavad olema maetud sügavale maa alla on, et müüone tekitavad ka niinimetatud kosmilised kiired (suurel kiirusel liikuvad laetud osakesed, mis põrkuvad Maa atmosfääri osakestega). Kilomeeter kivimit püüab need kinni, aga mitte neutriinosid, mis liiguvad peaaegu valguse kiirusel kasvõi läbi terve planeedi.

Nagu eelnevat kirjutatud, siis neutriinosid tekib massiliselt muuhulgas tuumade ühinemisel. Meie jaoks üks kõige lähem ja külluslikum paik, kus sellised protsessid toimuvad, on meie kodutähe tuum. On arvutatud, et sekundis peaks Päikese tuumas tekkima ja igas suunas minema kiirguma umbes 10^38 neutriinot. Kusjuures praktiliselt valguse kiirusel liikuvad neutriinod jõuavad meieni vaid kusagil 8 minutiga, kuid tuumaprotsessides tekkivatel footonitel kulub Päikese südamest selle pinnani jõudmiseks hinnanguliselt 100 tuhat aastat. Allolev foto ongi siis jäädvustatud mitte footonite (valguse osakeste) abil, vaid tuvastades Päikese suunast tulevaid neutriinosid. Mõnes mõttes on tegu võimalikult värske fotoga Päikese tuumast, mis on tehtud vähemalt mingil määral öösel, kui Päike asus detektori jaoks teisel pool planeeti.

Lisaks Päikesele uurivad neutriinodetektorid kõikjalt universumist pärinevaid neutriinosid. Eriti palju neutriinosid tekib tähtede supernoovale eelnevates tuumareaktsioonides. Nii suudeti näiteks 1987. aastal lühikese aja jooksul tuvastada mitukümmend neutriinot, mis pärinesid Linnutee naabergalaktika Suure Magalhãesi Pilve suunast. Mitu tundi hiljem süttis seal supernoova SN 1987A, mis on senini hilisem meile lähim supernoova. Seega täidavad neutriinodetektorid muuhulgas supernoova hoiatussüsteemi ülesannet. Kui neutriinosid hakkab ühtäkki mingist suunast massiliselt tulema, siis tasub sinna suunda pöörata ka teised instrumendid.

*fotokordisti on seade, mis teisendab footoneid elektrivooluks. Peenemad fotokorrutid suudavad tuvastada üksikuid footoneid.

Aristarchuse platoo Apollo 15 aknast

Apollo 15 missiooni ajal juhtimismooduli aknast pildistatud Kuu "meiepoolsel" küljel asuv Aristarchuse platoo. Fotol paistavad Schröteri org ning kahel pool umbes 40 kilomeetrise läbimõõduga Herodotosi ja Aristarchuse kraatrid. Tegemist oli ühe potentsiaalse maandumispaigaga Apollo 18 missioonile. Teatavasti jäi aga avaliku huvi puudumisel ja eelarvekärbete tõttu Apollo 17 senini viimaseks korraks, kui inimesed Kuul kõndisid.

Apollo 15 missiooni arhiiv: https://history.nasa.gov/afj/ap15fj/index.html

Astronoomiaklubi astrofoto: Elevandi Londi Udukogu

Öö vastu neljapäeva oli üle pika aja praktiliselt täiesti selge ning lubas meil näha juba nüüdseks sügiseselt pimedat tähistaevast. Ainult veel poolikult valgustatud kahanev Kuu lämmatas oma valgusega mõnevõrra Linnuteed ja nõrgemaid objekte. Kodumaisete astrofotograafide jaoks (keda võib vist sõrmedel üles lugeda) oli arusaadavalt tegemist hea võimalusega jäädvustada seda mida suvised valged ööd ja pilved viimasel ajal teha lubanud pole. Ka meie kasutasime head juhust ära.

Pildistatavaks objektiks valisime seekord (põhjapoolkera) astrofotograafias suhteliselt populaarse udukogu, mis kataloogides kannab nime IC 1396. Kuna numbreid ei viitsi keegi pähe õppida, siis on sellele hobiastronoomide seas antud Elevandi Londi Udukogu hüüdnimi. Kõnealust lonti võib alloleval fotol näha udukogu keskel ja üleval. kui fotot 180 kraadi pöörata, siis meenutab see mingil määral elevandi pead ja rippuvat lonti (täpsem näide kommentaarides).

Valik Kefeuse tähtkujus asuva Elevandi Londi kasuks langes kahel põhjusel. Esiteks liigub see hetkel kesköödel Eesti kohalt peaaegu täpselt seniidist üle - see tähendab, et sellelt pärinev valgus peab läbima minimaalset hulka atmosfääri. Teiseks pole meil veel olnud mahti udukogusid jäädvustada oma võrdlemisi uue astrokaameraga ASI071MC-Pro, mille soetamist Tõrva Astronoomiaklubile toetas Kohaliku omaalgatuse programm (KOP). Kaamera saime kätte kevadel, mil meie öötaeva vaade on avatud Linnutee tasandist väljaspoole galaktikate ja kerasparvede suunas. Sügisel näeme paremini Linnutee udukogude poolest rikkalikku riba.

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro(projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 70x300sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, filter Optolong L-eNhance. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, Pixinsight. Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/8a/Elephant_nebula_final.jpg

Elevandi Londu udukogu asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning koosneb suurest ligi sadakond valgusaastat laiast gaasi- ja tolmupilvest. Nii nagu eelnevalt mainitud Elevandi Lont, mille pikkus on umbes 20 valgusaastat, on udu täis ohtralt pisemaid tähetekke piirkondi. Mõnedes neist on tähed juba peaaegu valmis, teistes on kunagi tähti moodustav tolm ja gaas alles alustamas gravitatsioonilist kollapsi. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht (või õigemini kolmiktäht) tähisega HD 206267, mille tähetuule kiiruseks on mõõdetud rekordilised 3225 kilomeetrit sekundis. Fotol udu vasakus servas iseloomulikus ringikujulises halos paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Päikese heledust ületab see 38 000 korda. Nii nagu kuulus Orioni tähtkuju Betelgeus on ka Garnet jõudnud oma elu viimasesse etappi ning plahvatab kosmilises ajaskaalas juba varsti vaatemängulise supernoovana. Kuigi udukogu heledus on kaugel silmaga nähtavusest (isegi selle telekskoobiga märkamiseks läheb vaja üsna kogukat tehnikat) mahuks taevas vaadates selle sisse mitu täiskuu ketast.

Udukogu on töödeldud niinimetatud Hubble paletti matkivatesse võltsvärvidesse. Ilma selleta paistab udukogu suhteliselt igavates punastes toonides.

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro, 70x300sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, filter Optolong L-eNhance. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, Pixinsight.