Jupiteri ja Veenuse lähenemine

Juba eilsed taevavaatlejad panid õhtuses läänetaevas tähele kaht väga heledat ja üksteisele lähedal asuvat "tähte". Sotsiaalmeedias oli õigete vastuste kõrval kuulda ka termineid "UFOd" ja "droonid". Tegelikult olid need kaks objekti planeedid Jupiter ja Veenus, mis on Maal asuva vaatleja jaoks üksteisele taevas üha lähemale triivinud. Eile lahutas neid üksteisest veidi vähem kui üks nurgakraad. Täna õhtul on vaatepilt sarnane, kuid planeetide omavaheline asetus on muutunud. Kui eile oli neist tunduvalt heledam - Veenus - nõrgemast Jupiterist paremal ja all, siis täna asub ta peaaegu otse Jupiteri kohal. Nende omavaheline näiv vahemaa jääb endiselt alla ühe nurgakraadi. See on piisav, et ära mahtuda väiksema suurendusega teleskoobiokulaari vaatevälja. Natukene kangem suurendus näitab Jupiteri puhul ära selle ümber tiirlevad neli suurt kuud ja Veenuse puhul 85% ulatuses valgustatud heleda ketta.

planeetide konjuktsioonist ehk lähenemisest Solvakkiast. Foto autor Ondrej Kralik.

Olgugi, et Veenus ületab heleduse (tähesuuruse) poolest Jupiteri oluliselt, ei ole see seotud nende tegelike mõõtmetega. Veenus on peaaegu sama suur kui Maa, Jupiter seevastu Maast 11 korda suurema läbimõõduga. Asi on kauguses. Veenus asub meist homme 204 miljoni kilomeetri kaugusel, Jupiter aga 864 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on enam kui neljakordne. Lisaks on paksu ja pidevasse pilvkattesse mässitud Veenus Päikesesüsteemi kõige "heledam" objekt, peegeldades tagasi 70% sellele langevast päikesevalgusest. Vöödiline Jupiter teeb sama keskmiselt 50% ulatuses.

Edasipidi jätkab Jupiter taevas oma teekonda Päikesele üha lähemale (tegelikult meie liigume tal eest ära, jättes ta meie vaatenurgast Päikese taha), samal ajal kui Veenus tõuseb õhtuses taevas üha kõrgemale, asudes 4. juuniks Päikesest maksimaalsed 45,4 nurgakraadi ida pool. Ehk siis võimalusi seda kaunist "ehatähte" vaadelda avaneb lähikuudel veel ohtralt. Sama ei saa enam pikalt öelda Jupiteri kohta - teda näeme uuesti suvel.

Astronoomiaklubi astrofoto: Marsi ja Plejaadide lähenemine

Täna asus planeet Marss taevas Plejaadide täheparvest vaid kusagil kolme nurgakraadi kaugusel.

 

Merkuuri, Jupiteri ja Saturni konjuktsioon

Paar nädalat tagasi lähenesid meie planeedi taevas üksteisele hiidplaneedid Jupiter ja Saturn. Konjuktsiooniks kutsutud vaatepilt, mida viimati sai näha 800 aastat tagasi, jäi paraku meie jaoks pilvkatte poolt varjatuks. Nädala lõpus ja järgmise alguses (10. ja 11. jaanuar) võib meil aga avaneda võimalus tunnistada vaatepilti, kus varajases õhtutaevas üksteisest lahku triivinud Jupiterist ja Saturnist liigub suhteliselt lähedalt mööda Päikesesüsteemi piseim planeet Merkuur ning kolmest planeedist moodustub korraks võrdhaarne kolmnurk. Selleks ajaks lubatakse meie maale krõbedaid miinuskraade, mis võivad taeva isegi selgeks külmutada. 

10. jaanuaril peaksid planeedid asetsema niimoodi. Pilt pärineb Stellaariumi programmist.

Kui me ütleme, et planeedid liiguvad üksteisest mööda, siis tegelikult peame me silmas meie vaatenurgast näivaid liikumisi ja asukohti. Reaalselt lahutavad kolme planeeti maises mõttes kujutlematud vahemaad. Näiteks hiiglaslik Jupiter asub pisikesest Merkuurist pea 700 miljonit kilomeetrit kaugemal ning Saturn omakorda Jupiterist sama palju kaugemal. Vaid nende asukohad orbiitidel on taoliseks näiliseks joonduseks soodsad. 

On raske öelda, kas ja kui hästi planeete Eestist näha on. Seda isegi juhul kui taevas selge peaks olema. Nimelt asuvad kõik kolm planeeti selleks ajaks Maalt vaadates Päikesele üpris lähedal - kusagil 10-13 nurgakraadi. See tähendab, et planeedikolmikut tuleks otsida vahetult peale päikeseloojangut väga-väga madalalt edelasuunaliselt silmapiirilt, sealt kus taevas on äsja loojunud päikesest veel valgeks värvitud (umbes kell 16 kuni 16:30). Kui silmast ei piisa, siis binokkel kulub nende märkamisel kindlasti ära. Teleskoobi vaatevälja need kahjuks korraga ära ei mahu. Vasakul-ülal asetsev Jupiter on neist sealjuures kõige heledam, talle järgneb all paiknev Merkuur ja lõpuks suhteliselt tuhmiks jäänud Saturn paremal. Parimaks vaatlusajaks on 10. jaanuari õhtu, kuid ka järgmisel õhtul asuvad nad veel üksteisele lähedal.

Päikesesüsteemi planeetide asetsemine 10. jaanuaril

Kui hiidplaneedid kaovad juba peagi meie vaatenurgast Päikese taha ära, siis Päikese ümber kõige kiiremini liikuv Merkuur jõuab ülejärgmise nädala lõpuks niinimetatud idapoolsesse elongatsiooni, mil tema nurkkaugus Päikesest on maksimaalselt 18, 6 kraadi. Seega parim aeg selle pisiplaneedi vaatlemiseks õhtutaevas on veel ees.

Valitud fotod Jupiteri ja Saturni suurest konjuktsioonist

Mõned valitud fotod eilsest ja üleeilsest suurest Jupiteri ja Saturni konjuktsioonist. Kuigi meie maal seda ilma tõttu näha ei saanud, tasub esimesel selgel õhtul kindlasti edelasse vaadata, kus planeedid on endiselt üksteisele suhteliselt lähedal. Päris sellist vaatepilti nagu fotodel õnnestub meil näha alles 60 aasta pärast.

Dong Han, Saksamaa.

Petr Horalek, Tsehhi.

Amr Abdulwahab, Egiptus. Tegemist fototöötlusega.

Paolo Bardelli, Itaalia.

Antonia Finazzi, Itaalia

Chris Go, Filipiinid.

Michael Teoh

Pööripäev on taaskord saabunud

Täna juba kell 12:02 jõuab kätte selle aasta talvine pöörihetk. Tavaliselt seda hetke sisaldava ööpäeva järgi pööripäevaks kutsutud aeg tähendab, et Maa on oma orbiidil ümber Päikese jõudnud paika, kus selle põhjapoolkera on Päikesest maksimaalsed 23,5 kraadi eemale suunatud. See teeb meie jaoks päeva aasta kõige lühemaks ja järgneva öö kõige pikemaks. Nüüdsest hakkavad nende kestvused kuni kevadise pööripäevani jälle ühtlustuma. Ühtlasi algab tänasest põhjapoolkera talv ja lõunapoolkera suvi.

Seekordsel pööripäeval leiab aset ka üks päris haruldane astronoomiline sündmus - Saturni ja Jupiteri näiline kohtumine taevas ehk konjuktsioon. Viimati võis neid üksteisest vaid 0,1 kaarekraadi kaugusel näha pea 800 aastat tagasi. Paraku ütleb ilmaprognoos, et meie riigis seda vaatepilti õhtupoolikul väga suure tõenäosusega näha ei ole. Peame leppima fotodega teistest maailma nurkadest. Suurest konjuktsioonist kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../suur-saturni-ja-jupiteri...

Jupiteri ja Saturni konjuktsioon ehk lähenemine. Foto: Philippe Jacquot, Prantsusmaa.

Pööripäev on ühtlasi pidustuste aeg. Algselt oli nende põhjuseks arusaadav valguse võit pimeduse üle ning näiteks Vanas Roomas tähistati seda aega nädalase Saturnaalideks kutsutud joomapidustustega (Rooma panteonis oli Saturn põllumajandusjumal). Peale seda, kui üks teatav sekt meie maailmajaos religiooniks kasvas, otsustasid selle juhid selle aja oma jumaluse sünnipäevaks ümber ristida. Ega joomapidustuste keelamine lihtrahva seas pole kunagi hästi välja kukkunud. Nüüd siis tunneme me pööripäeva või õigemini sellele järgnevaid päevi pigem jõulude nime all. See nimi on meie keelde omakorda jõudnud vanade germaani rahvaste Yule-pidustuste kaudu, mis tähistasid nende jumal Odini poolt juhitud Metsiku Jahi toimumisaega.

Igatahes häid, kuid ettevaatlike, pööripidustusi!

Suur Saturni ja Jupiteri konjuktsioon (ühendus)

Selle aasta lühima päeva õhtul avaneb meie lõunataevas vaatepilt, mida ei ole Maalt nähtud pea 800 aastat. Viimase aja ühe oodatuma astronoomilise sündmuse käigus kohtuvad taevas Päikesesüsteemi kaks suurimat planeeti, moodustades mõneks ajaks ühe heleda tähesarnase objekti.

Astronoomias võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles ühenduseks nimetatud nähtus tekib kui Maalt vaadates jäävad kaks või enam planeeti ühele joonele. 21. detsembri õhtul on nendeks Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter ja suuruselt järgmine, rõngastatud Saturn. Kuigi ühenduse tipuhetkel lahutab neid taevas vaid 0,1 kaarekraadi (võrdluseks täiskuu ketta läbimõõduks on 0,5 kraadi) ja silmale võivad nad paista otsekui üks, asuvad nad tegelikult teineteisest 733 miljoni kilomeetri kaugusel. See on peaaegu viis korda kaugemal kui Maa Päikesest.

Kahe planeedi üksteisele (näiline) lähenemine erinevatel kuupäevadel.

Planeetide tiirlemist ümber Päikese võib võrrelda ringikujulise jooksurajaga, kus välimistel radadel "jooksvad" planeedid liiguvad sisemistest aeglasemalt. Näiteks Maa jõuab teha 12 ringi ehk aastat enne kui Jupiteril täitub üks aasta ning 30 ringi, enne kui üks aasta täitub Saturnil. Maa perspektiivist avaneb seega iga 20 aasta tagant vaatepilt, kus kiiremini liikuv Jupiter läheb aeglasema Saturni eest mööda. Kuna aga planeedid ei tiirle täpselt samas tasandis, leiavad taolised väga napid kohtumised aset suhteliselt harva. Viimane nii lähedane möödumine toimus Galileo Galilei eluajal aastal 1623. Paraku asusid hiidplaneedid toona näiliselt Päikese vahetus läheduses ning ei olnud Maalt vaadeldavad. Tänavusele pööripäevasele ühendusele sarnast vaatepilti nähti viimati õhtutaevas 1226. aasta märtsis ning uuesti võib seda vaadelda alles 2080. aastal.

Planeetide ühenduse nägemiseks tuleks 21. detsembril vahetult peale päikeseloojangut (umbes kella kolmest) vaadata suhteliselt madalale lõunataevasse, kus peaks särama üks väga hele täht. Binoklipaaris või teleskoobis lahutub see kaheks pisikeseks kettaks. Neist suurem ja heledam on Jupiter, mille ümber võib reas näha nelja nõrgemat "tähte", mis on tegelikult hiiglase suurimad kuud. Tagasihoidlikum ketas kuulub Saturnile, mille ümber on näha selle muljetavaldavat rõngaste süsteemi ja heade vaatlustingimuste korral suurimat kuud Titaani. Kui muidu saab ja tasub neid planeete teleskoobi olemasolul alati vaadata, mahuvad nad üheduse ajal korraga okulaari vaatevälja ära. Eriti huvitavaks teeb selle enneolematu võimalus neid teleskoobiga korraga pildistada.

Et meie maad õnnistatakse talviste selgete ilmadega harva, ei pruugi me muidugi planeetide ühenduse tipphetke näha. Selleks peab ometigi lõunahorisont olema pilvedest puhas. Küll aga võime me paaril päeval enne või pärast seda näha planeete üksteisele lähenemas ja kaugenemas. Sinna suunas tasub seega selgel õhtul nii või naa vaadata.

Leidub neid, kes arvavad, et Piiblist tuntud lugu Petlemma tähest, mis juhatas kolm tarka Jeesuse sünnipaika, oli kasvõi osaliselt inspireeritud Jupiteri ja Saturni eriti lähedasest kohtumisest taevas. Kuigi arvutused ei näita, et täpselt aastal 0 oleks midagi sellist aset leidnud, pole väga raske ette kujutada, kuidas hilisemad autorid võisid toona mõistetamatuid astronoomilisi sündmusi ajas edasi-tagasi nihutada. Olgu nende lugude ja legendidega kuidas on, aga igatahes selle aasta jõulude ajal, mis on tegelikkuses ju üle kantud muistsetest pööripäevapidustusest, särab meil tõepoolest taevas üks hele "täht".