Lõunarist, Eta Carinae ja Kentauri tähesüsteemid

Sellel lõunapoolkeral tehtud fotol vaatega otse lõunasse näeme tähti, tähtkujusid ja piirkondi Linnuteest, mis jäävad meiesuguste põhjamaade elanike jaoks sügavale silmapiiri alla. Näiteks foto keskel asub neljast tähest koosnev Lõunaristi (Crux) tähtkuju, mis koosneb ülevalt ja kellaosuti suunas liikudes punakast Gacruxist ja kolmest sinisest tähest nimedega Imai, Acurux ja Mimosa.

Foto autoriks Petr Horalek (ESO)

Ristist mõtteline joon ülevalt alla osutab lõunataevapoolusele, mis asub fotol kohe kauguses paistva Maldivaru saare kohal. See on siis punktiks, mille ümber lõunapoolkera tähistaevas Maa pöörlemise tõttu pöörlevat näib. Meil on selles osas vedanud, et meie (põhja)taevapooluse vahetus läheduses asub suhteliselt hele Põhjanael.

Ristist vasakul paistab kaks heledat tähte, millest vasakpoolne on tegelikult (kolmik)tähesüsteem Alfa Centauri, mis koosneb kahest päikesesarnasest tähest ja kolmandast väikse massiga punasest kääbustähest Proxima Centaurist. Tegemist on meile kõige lähema tähesüsteemiga umbes 4,3 valgusaasta kaugusel. Vaatamata lähedusele on meile üldse kõige lähem täht Proxima Centauri kaugel allpool silmaga nägemise piiri ning see avastati sealt alles 1915. aastal. Alfa Centauri kolmiksüsteem sisaldab ka mitmeid avastatud eksoplaneete, mille taevas paistaks meie Päike heleda tähena muidu muutumatus Kassiopeia tähtkujus.

Alfa Centaurist paremal ja natukene kõrgemal asub sinaka heleda tähena Beta Centauri ehk Hadar, mis on samuti kolmiksüsteem ja mis koosneb väga massiivsetest, kuumadest ja seega sinakatest tähtedest meist umbes kümme korda kaugemal kui Alfa Centauri. Tegemist ühe heledaima "tähega" lõunapoolkera taevas.

Kohe Cruxi "alumisest" tähest vasakul on näha üsna suurt tumedat ala, mida nimetatakse Söekoti uduks. See kujutab endast Linnutee tasandis tiirleva ja meist umbes 590 valgusaasta kaugusel asuvat tumedat tolmu- ja gaasipilve.

Lõunaristist paremal on aga näha suurema punaka laiguna Kiili udu (Carinea või Eta Carinea), mis on kaugusel 7500 valgusaastat üks lõunapoolkera muljetavaldamaid udukogusid. Sellest allpool asuvad kaks kompaktset hajustäheparv, millest vasakpoolset tuntakse ka Lõuna-Plejaadidena.

Kiilu udukogu täheteke lähivaates

Selle kristallselge lähivõtte hiiglasliku Kiilu udukogu südamest ei teinud mitte Hubble kosmoseteleskoop, vaid Tšiili mägedes asuv 8,1 meetrine Gemini South nime kandev teleskoop. Kusjuures selle äsjaavaldatud foto lahutusvõime ületab kuulsat Hubblet kahekordselt. Sellise vägitükiga maha saamiseks kasutati Gemini puhul tehnikat nimega adaptiivne (kohandav) optika, kus teleskoobi peegli kuju muudetakse millisekundite jooksul vastavalt Maa atmosfääri turbulentsile. Tuletame meelde, et Hubble orbiidile lennutamise mõtteks oli just sellistest moonutustest lahti saada ja kuigi sellel on Geminist mitmeid kordi väiksem peegel, on Hubble fotod olnud kuni lähiminevikuni oluliselt teravamad, kui maailma suurimatel teleskoopidel. Näib, et asjad hakkavad muutuma.

Lõunapoolkera taevas paistev Kiilu udukogu (Carina nebula) on omasuguste seas tõeline hiiglane, olles näiteks enimtuntud Orioni udukogust umbes 20 korda suurema läbimõõduga - kusagil 250 valgusaastat. Asudes meile samas kaks korda lähemal (750 valgusaastat), on see ideaalne paik uurimaks tähtede teket tumedatest gaasipilvedest ning juba tekkinud noorte kuumade tähtede mõju ümbritsevale. Lõppude lõpuks moodustus ju ka meie Päike ja meie koos sellega ilmselt sarnasest udukogust. Sellega koos tekkinud massiivsetel kuumadel tähtedel oli sealjuures oluline roll puhumaks oma kiirgusega varajane Päikesesüsteem üleliigsest gaasist puhtaks ning tõenäoliselt ka mõjutamaks planeetide endi moodustumist.

Kui nähtavas valguses varjavad taolisi pilvi nii udukogu ennast ümbritsev kui ka tähtedevahelises keskkonnas asuv tolm, saame me lähi-infrapuna kiirguses töötavaid detektoreid kasutades näha sellest otse läbi. Mõelge korraks analoogiale, et tolmutormist me niisama läbi ei näe, aga näiteks soojuskaameraid see ei sega. Antud foto ongi tehtud lähi-infrapunas, mis lubab meil piiluda sügavale udukogu kõige huvitavamate osadeni. Kusjuures nii detailselt pole me veel taolisi väga varajase tähetekke piirkondi uurinud.

Võrdlus täpselt samast alast sama teleskoobiga, millest selgema puhul on kasutatud ülalmainitud adaptiivset optikat. Lahutusvõime võit on kümnekordne.

Niisiis, mida me seal näeme? Esiteks on kogu vaatepilt umbes 5 valgusaastat ehk 50 000 000 000 000 kilomeetrit lai - pisut rohkem kui Päikese ja selle lähima tähe (Alpha Centauri) vahemaa. Teiseks on tegemist vaid ühe lühikese lõiguga Läänepoolseks Seinaks kutsutud moodustisest suures ja keerukas udukogus. Tumedate pilvede sees arvatakse enamasti alles moodustuvat tähed, mille südames pole veel temperatuur ja rõhk küündinud piisavaks, et lubada termotuumareaktsioone. Sellisel juhul nimetatakse neid prototähtedeks. Siin-seal annab aga pilvetortidest välja pursanud materjal märku, et mõned tähed on selle tähtsa verstapostini enda elus juba (kosmilises mõttes) jõudnud. Pilvede kohati teravapiirilised servad näitavad aga selgelt, et juba täielikult süttinud ja enda vahetu ümbruse tolmust puhtaks puhunud massiivsed tähed (kõikjal pruunide pilvede vahel) on asunud omal poolt vaikselt erodeerima veel oma noori naabreid ümbritsevaid pilvi. Lõpuks arvatakse, et pilveahelike mõningane paralleelne asetus (paremalt vasakule) on põhjustatud udukogu läbivate tugevate magnetvälja jõujoonte poolt. Millist ja kui suurt rolli see viimane üldse tähetekke ja nende varajase evolutsiooni juures mängib, ei ole veel päris selge.

Zoomitav täissuuruses foto: https://noirlab.edu/public/images/noirlab2025a/zoomable/