Sügistaevas Imelises Teaduses

Astronoomilise sügise algusest on küll paar nädalat möödas, aga suurem osa on veel ees. Selle kohta, et mida sügiseses Eestimaa tavas näha on ja mida sealt teleskoobiga vaadelda/pildistada tasub, saab lugeda uusimast Imelise Teaduse numbrist. Kõik sealsed fotod on kogutud Tõrva koduaiast.

Sama asja on näha tellimuse olemasolul ka veebist: https://www.imelineteadus.ee/.../pime-sugistaevas-on...

Sellega saab meie sulest läbi kaks aastaringi tähistaeva ülevaateid...ning vähemalt mõneks ajaks jääb see viimaseks.

Sügistaevas on komeete

Näib, et sellel sügisel on Päikesesüseemi sisealasid külastamas päris mitu komeeti, millest üks avastati alles eelmisel nädalal, üks on külaline tähtedevahelises ruumist ja kaks neist võivad muutuda piisavaks heledaks, et neid ka silmaga näha. Paraku päris võimast "suurt komeeti", mis taevas hõlpsasti vaadeldavana sabatähena ripub, ei tasu ilmselt sellel hooajal loota. Aga mine tea.
Kõigepealt peaks rääkima, mis asi see komeet üldse on. Ikka ja jälle kohtame siin ja seal levinud viga, mis ajab omavahel segi komeedid ja meteoorid. Seega riskides osasid jälgijaid tüüdata kordame selle taaskord üle.

 
Komeedid on tavaliselt mitu kilomeetrit laiad peamiselt jäädest (veejää, süsihappegaas, metaan, amoniaak) koosnevad taevakehad, mis Päikese lähipiirkonda sattudes viimase soojuse mõjul aurutuma (sublimeeruma) hakkavad. Sellest aurust või õigemini gaasist moodustub komeedi ümber tuhandeid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär, mida kutsutakse koomaks. Teleskoopides näevad seega komeedid tihti välja kui udused pallid. Päikesele veelgi lähemale jõudes (kusagil Marsi orbiiidi juures) muutub Päikese kiirgus niivõrd võimsaks, et see hakkab komeedi koomat sõna otseses mõttes lükkama ja venitama komeedi sabaks. Kusjuures see saba võib olla miljoneid kilomeetreid pikk. Kui tingimused on õiged võivad tõeliselt võimsad komeedid või õigemini nende sabad muutuda Maalt selgelt nähtavaks. Mõned sellised "suured komeedid" on näiteks kuulus Halley komeet, mis Päikesesüsteemi lähiümbrust iga umbes 76 aasta tagant külastab. Üheks viimaseks põhjapoolkera võimsaks komeediks oli Hale–Bopp, mida nägi mitmeid kuid taevas rippumas 1997. aasta teises pooles.

 
Meteoorid ehk rahvakeeli langevad tähed on aga enamasti liivatera mõõtu kivipudi, mis Maa atmosfääri kümneid kilomeetreid sekundis sisenedes süttib. Mõnikord on nende mõõtmed ka suuremad - näiteks rusikasuurused või veel suuremad - mille tulemuseks on juba väga võimas meteoor ehk boliid. Osad neist jõuavad ka maapinnani (statistiliselt aga ilmselt ooekani pinnani), peale mida saab meteoorist meteoriit.

Segadus komeetide ja meteooride vahel on ilmselt tulnud sellest, et fotodel võivad nad esmapilgul võrdlemisi sarnased välja näha. Aga kui meteoor kestab loetud sekundid ja enamasti ka vähem, siis komeeti näeb taevas nädalaid või kuid. Meteoorid on fotodel ka enamasti lihtsalt valged või rohelised sirged jutid, komeetide puhul on eristav laiem komeedi udune kooma ja vooklev gaasisaba.
Nüüd aga lähemalt neljast heledamast komeedist, mis hetkel põhjapoolkera taevas liiguvad. Esialgu saab neid vaadelda vaid teleskoobi abil ning nende saba tuleb nähtavale alles pika säriajaga fotodel. Nende otsimisel ja jälgimisel taevas on suureks abimeheks programm nimega Stellarium*.

𝐊𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐀𝟔 (𝐋𝐞𝐦𝐦𝐨𝐧)

Avastati selle aasta 3. jaanuaril Mount Lemmoni vaatlusprogrammi abil. Komeet asub hetkel meist umbes 230 miljoni kilomeetri kaugusel ja on vaadeldav õhuti madalal põhjas Ilvese tähtkujus. Vastu hommikut tõuseb see aga võrdlemisi kõrgele idataevasse. Järgnevate nädalate jooksul tuleb see Päikesele ja Maale üha lähemale, liikudes taevas üha kiirenevas tempos läbi Väikese Lõvi, Suure Vankri, Jahipenide ja Karjase tähtkujude.

 
Praeguste prognooside kohaselt võib see oktoobri teiseks pooleks saavutada piisava heleduse, et väga pimedas taevas võib see olla õrnalt nähtav ka silmale.

Maale ja Päikesele lähimasse punkti jõuab Lemmon 21. oktoobril, kui see asub Päikesest 79 miljoni kilomeetri ja Maast 90 miljoni kilomeetri kaugusel. Sellel hetkel on see varahommikul vaadeldav madalal kirdesuunal.

Komeet C/2025 A6 (Lemmon). Foto on tehtud Eestist 9. septembril. Autor: Viljam Takis

𝐊𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐑𝟐 (𝐒𝐖𝐀𝐍)

Komeet SWAN avastati Päikest vaatleva SOHO observatooriumi fotodelt alles eelmisel neljapäeval (11. september) vene hobiastronoom Vladimir Bešugli poolt. Päev hiljem saavutas see Päikesele lähema punkti (periheeli) 75 miljoni kilomeetri kaugusel. Maale tuleb see kõige lähemasse punkti 19. oktoobril, kui see asub meist vaid 39 miljoni kilomeetri kaugusel. Komeetide heledust on väga raske prognoosida, kuid optimistikumad ennustused lubavad, et see võib muutuda silmale vaevu-vaevu nähtavaks.

SWAN avastati Neitsi tähtkujus ning eile-täna möödus see Maalt vaadates Marsi ja Spiika nimelise tähe vahelt. Tulevatel nädalatel liigub see läbi Kaalude ja Maokandja ning Eestist õhtuti vaadeldavaks muutub see Kilbi tähtkujus oktoobri teises pooles. Siis ei sega selle nõrka valgust ka veel kasvav Kuu. Kõige paremini on komeet vaadeldav lõunapoolkeralt

Komeet C/2025 R2 (SWAN) eile Neitsi tähtkuju heledama tähe Spiika ja planeet Marsi vahel. Foto autor: Bray Falls.

Komeet C/2025 R2 (SWAN) üleeile Neitsi tähtkuju heledaima tähe Spiika kõrval. Autorid: Michael Jäger ja Gerald Rhemann

𝐂/𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐊𝟏 (𝐀𝐓𝐋𝐀𝐒)

Atlas avastati samanimelise vaatlusvõrgustiku poolt juba selle aasta mais. Päikesele lähima punkti ehk periheeli saavutab see 8. oktoobril (50 miljonit kilomeetrit) ning kui see meie tähe kõrvetava kuumuse ja loodejõud "üle elab" jõuab see Maa suhtes lähimasse punkti 25. novembril (60 miljonit kilomeetrit).
Hetkel asub Atlas Maalt vaadates Neitsi tähtkuju alumises sevas väga lähedal komeedile SWAN.

Oktoobri teises pooles on see liikunud Neitsi tähtkuju ülemisse serva, läbib Lõvi tähtkuju ning liigub Maale lähimas punktis Suure Vankris. Seal on see teleskoobi või binokliga väga hasti vaadeldav terve öö. Komeedi heledust on raske ennustada, kuid ilmselt silmaga nähtavaks see ei muutu.

Komeet C/2025 K1 (ATLAS) augusti lõpus Namiibiast. Autor: José J. Chambó

𝐓ä𝐡𝐭𝐞𝐝𝐞𝐯𝐚𝐡𝐞𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐤𝐨𝐦𝐞𝐞𝐭 𝟑𝐈/𝐀𝐓𝐋𝐀𝐒

Teaduslikust vaatepildist selle ja järgneva aasta kindlasti kõige huvitavam komeet 3I/ATLAS erineb teistest eelkõige oma päritolu osas. Nimelt näitavad arvutused, et 3I/ATLAS pärineb tähtedevahelisest ruumist ehk see on moodustunud mõne teise tähe ümber ning selle juurest mingil hetkel välja heidetud. Nüüd võib olla miljardeid aastaid hiljem on see läbimas meie Päikesesüsteemi sisealasid. Sellisena on see kolmas teadaolev tähtevaheline objekt peale 2017. aastal avastatud asteroid Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisovi kõrval.

3I/ATLAS asub hetkel Maalt vaadates Kaalude ja Neitsi tähtkujude vahel ning on Eestist praktiliselt vaadeldamatu. Isegi kui meie öötaevas oleks sinna suunas avastud, on selle heledus enamike hobiteleskoopide jaoks liiga nõrk.

 
Oktoobri alguses möödub 3I/ATLAS Marsist 29 miljoni kilomeetri kauguselt. Maale lähima punkti saavutab see detsembri teisel nädalal, kui see asub meist umbes 270 miljoni kilomeetri kaugusel. Novembri keskel hakkab see varahommikuses taevas paistma Neitsi tähtkuju ülemises osas ja detsembri keskpaigas asub see Lõvis. Binokli ja pisemat sorti teleskoobi jaoks on see isegi siis liiga nõrk, kuid kogukam optika ja pikk säriaeg peaks lubama seda jäädvustada.

 

Tähtedevaheline komeet 3I/ATLAS, pildistatud 27. augustil Gemini teleskoobi poolt.

Kindlasti pildistatakse 3I/ATLASt veel erinevate professionaalsete teleskoopidega. Eriti huvitav võib seda näha olla varsti regulaarseid vaalusi alustava Vera Rubini observatooriumiga, mis omab maailma suurimat kaamerat ning mis hakkab tervet lõunataevast üles pildistama iga kolme öö tagant.

PS. Nagu tähtevaheliste objektide puhul enne seda, peavad ka 3I/ATLASt osad inimesed maaväliseks kosmoselaevaks, sondiks või millegiks sarnaseks. "Uudiseid" selle kohta tuleb (tõenäoliselt väsimatu AI abiga) kohati katkematu jadana. Olgu siinkohal öeldud, et mingit tõsiseltvõetavat põhjust sellisteks spekulatsioonideks ei ole. Vähemalt mitte veel. 

*Kuna komeedid liiguvad Päikesesüsteemis päris suurel kiirusel ning meie jaoks planeetide ja asteroididega võrreldes veidratel kõveratel trajektooridel, muutub nende asukoht taevas päevast-päeva üsna suurel määral. Seetõttu on nende näivat asukohta väga keeruline sõnas kirjeldada. Kõige parem oleks seda teha visuaalselt. Sellega tuleb appi üks väga kaval programm, millest oleme siin korduvalt rääkinud - Stellarium. 

Tegemist on arvutile täiesti tasuta programmiga (nutitelefonile on lihtsam versioon tasuta ja uhkem versioon tasuline), mis annab kasutajale võimaluse vaadata enda asukohast paistvat taevast ja selles asuvaid objekte ajas tagasi ja edasi. Vaatluste planeerimisel on see asendamatult hea tööriist. Paraku ei uuenda Stellariumi arvutiversioon ennast ise, mis tähendab, et näiteks kõige värskemalt avastatud komeete ja asteroide seal näha ei ole. Küll aga saab neid sinna poolautomaatselt lisada.

Selleks, et sinna lisada näiteks komeet tähisega C/2025 A6 (Lemmon) tuleb kõigepealt vasakpoolsest menüüst avada "Seaded", sealt valida viimane leht "Plugins", ilmunud nimekirjast klõpsata valikul "Solar System Editor" ning seejärel nupul "seadista". Ilmunud aknas valida keskmine leht nimega "Päikesesüsteem" ning vajutada kõige alumisel nupul "Import orbital elements in MPC format". Ilmub järjekorne aken, millest tuleb valida parempoolne leht nimega "Online search". Sinna tuleb sisestada komeedi või asteroidi täpne tähis, nagu näiteks C/2025 A6. Vajutades suurendusklaasi nuppu peaks sinna alla ilmuma nimekiri sellise nimega objektist, mis tuleb linnukesega valida ning vajutada nuppu "add object". Ja ongi valmis. Nüüd võib kõik aknad sulgeda ja kasutada Stellariumi otsingut sama objekti nägemiseks taevas.

Arusaadav, et protsess tundub alguses päris keeruline, kuid selle paar korda läbi tehes ei ole selles enam tulevikus midagi rasket.

Sügisene pööripäev ja sügistaevas

Täna kell 22:21 jõuab Maa pöörlemistelg Päikese suhtes 0 kraadise kalde alla* ehk ekvaatoril paistab Päike seniidis ehk kätte jõuab sügisene pöörihetk. Sellega on astronoomiline suvi lõppenud ja alanud on osade poolt vihatud, teiste poolt jällegi armastatud sügis.

Kuigi mõnikord väidetakse, et pööripäeval (ööpäev, mis sisaldab pöörihetke) on kõikjal Maal päev ja öö sama pikkusega, ei ole see tegelikult päris õige. Sellel on kolm põhjust. Esiteks on pöörihetk kõigest hetk ja päev on pikad 24 tundi. Teiseks on päikesetõus defineeritud hetkena, mil päikeseketta ülemine osa muutub horisondil nähtavaks ning loojang hetkena, mil päikeseketta ülemine osa horisondi taha kaob. See tähendab, et ühest hetkest teiseni jõudmiseks kulub isegi pööripäeval mõni minut kauem (päikeseketta läbimõõdu jagu). Kolmandaks murrab Maad ümbritsev atmosfäär päikesevalgust, mis tähendab, et Päike muutub horisondil nähtavaks paar minutit enne kui ta seal reaalselt olema peaks ning püsib loojudes samal põhjusel kauem nähtavana. Nendel kolmel põhjusel saabub tõeline päeva ja öö pikkuste võrdsustumine (ekvinoktsus) erinevate poolkerade erinevatel laiuskraadidel pööripäevast mitu päeva varem (lõunapoolkeral) või hiljem (põhjapoolkeral). Eestis juhtub see näiteks 25. septembril. Seega nautigem veel neid viimast kolme päeva, mil veel valgus pimeduse üle võidutseb. See juhtub taas alles poole aasta pärast mõni päev peale kevadist pööripäeva (20. märts).

Soovides teada, et mida pimedast sügistaevast ka näha on, tasub tutvuda meie eelmise aasta sügistaeva ülevaatega. Kui taevasfääril omades rütmides rändavad planeedid (ja varjutused) välja arvata, siis tähtede ja muude nn. süvataeva objektide osas on aastad tõepoolest vennad. Nii on taaskord saabunud parim aeg vaadelda näiteks Andromeeda ja Kolmnurga galaktikaid, Linnutee helendavat riba ning selles leiduvaid arvukaid täheparvi, udukogusid ja planetaarudusid. Põhjataevas Suure Vankri ümbrus on aga täis kaugemaid galaktikaid ning veel ei ole hilja pilk peale mõnele heledamale kerasparvele. Meteoorivoolude poolest on sügis eriti rikkalik, tuues oktoobris meie taevasse drakoniidid ja orioniidid ning vastavalt novembri ja detsembri keskpaigas leoniidid ja geminiidid.

Sügistaeva ülevaate leiab meie kodulehelt (seda lehte tasub aeg-ajalt niisamagi külastada, kuna facebooki seinale postitatavad lood kipuvad olevat efemeraalset laadi): https://www.astromaania.ee/.../sugistaeva-ulevaade-2020...

*see ei tähenda, et Maa 23,5 kraadine pöörlemistelg oleks kuidagi muutunud. Kui talvisel pööripäeval on Päikese poole kaldu Maa lõunapoolus ja suvisel põhjapoolus, siis kevadisel ja sügisesel pööripäeval pole kumbki poolkera selles osas eelistatud.

Talvetaevas 2021

Pööripäev on läbi ja talv on käes ning saabunud on aeg vaadata, mida meile see osade poolt vihatud ja teiste poolt armastatud aastaaeg tähistaeva ja muude astronoomiliste südmuste poolest pakub. Mis sest, et realistiks jäädes tuleb tunnistada, et tõenäoliselt väga tihti me selget taevast tulevatel kuudel näha ei saa. Muidu vaadata oleks küll ja küll.

On alati olnud kuidagi ebaintuitiivne mõelda, et mõnevõrra rusuv ja veniv talv on tegelikult aastaaegadest lühim. Nimelt käis Maa Päikesele lähimas punktis ehk periheelis ära jaanuari teisel päeval, mis tähendab, et vastavalt Saksa matemaatik Johannes Kepleri poolt avastatud seadustele pidi ka selle orbitaalkiirus võrreldes keskmisega suurenema. Tulemuseks see, et Maa kihutab kevadise pööripäeva suunas pisut kiiremini kui kevadisest pööripäevast suvise poole. Samas on meie (päikese)ööpäevade pikkused sel ajal keskmisest õige natukene pikemad.

Kuna Maa orbiit on suhteliselt ringikujuline (periheeli ja afeeli vahe on “vaid” 5 miljonit kilomeetrit), on need erinevused tunnetuslikust vaatenurgast tühised. Talv on suvest vaid paar päeva pikem ning ööpäeva kestvus talvel suvistest vaid paarikümne sekundi võrra pikem. Küll aga mängivad need erinevused tähtsat rolli näiteks astronoomiliste vaatluste juures, kus kaugete galaktikate või kvasarite asukohti tuleb väga täpselt välja arvutada. Ka antud kirjutise tarbeks kasutatud andmed ja programmid sõltuvad väga oluliselt sellest, kuidas me mõistame Maa ja teiste taevakehade liikumist selles kosmilises gravitatsioonipiljardis, mida kutsume universumiks.

Animatsioon sellest, kuidas elliptilisel orbiidil tiirlev objekt kiirendab raskuskeskmele lähemal asudes ning aeglustub kaugemal asudes. Saksa matemaatik Johannes Kepler (1571-1630) kirjeldas taolist liikumist enda teise seadusega, mis kõlab järgmiselt: Planeedi raadiusvektor katab võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed pindalad. Seadus seletab ühtlasi, miks põhjapoolkera talv – siis kui Maa asub Päikesele lähemal – on aastaaegadest lühim. Animatsiooni mängimiseks klõpsa pildil.

Talvekuusnurgast kevadkolmnurgani

Teavasti hakkasid talvise pööripäeva järgselt päeva ja öö pikkused ühtlustuma, et jõuda kevadisel pööripäeval (20. märts) tasakaalu. See tähendab, et vähemalt jaanuaris ja veebruaris läheb meile maal veel üsna varakult pimedaks ning tähistaevast võime me varaõhtustel kellaaegadel (kella kuue-seitsme) ajal näha umbes sellist vaatepilti, nagu oktoobri ja novembri südaöödel. Keerab ju Päikese ümber reisiva Maa öötaevas ennast kusagil kaks tundi kuus varasemaks.

Tulevate kuude varajast õhtutaevast kaunistab sügisöödest tuttav Orioni tähtkuju, mis eestipäraselt kannab Kooti ja Reha nime. Teda raamivad ülat alustades ja kellaosutu suunas liikudes Veomehe, Sõnni, Vaala, Jänese, Suure Peni, Ükssarviku, Väikese Peni ja Kaksikute tähtkujud. Kui Vaal, Jänes ja Ükssarvik välja arvata, saab nimetatud tähtkujude heledamatest tähtedest välja joonistada suure kuusnurga kujulise asterismi, mis kannabki Talvekuusnurga nime. See koosneb peaaegu pea kohal asuvast Kapellast (Veomehes), Aldebaraanist (Sõnnis), Riigelist (Orionis), Siiriusest (Suures Penis), Prooküonist (Väikses Penis) ja Polluksist (Kaksikutes). Kuusnurga keskelt leiab silmnähtavalt punakat tooni Betelgeuse, mis on Riigeli järel Orioni heledaim täht.

Talvekuusnurgast lääne poole vaadates paistavad kätte pigem varasügisesed Perseuse, Kassiopeia, Andromeeda, Kolmnurga, Kalade ja Jäära tähtkujud. Kui tähed püsivad üksteise suhtes vähemalt inimese eluea jooksul paigal, siis tähelepanelik vaatleja võib tulevatel kuudel märgata, et üks hele punakas täht ei taha seda reeglit mitte kuidagi järgida. Asunud jaanuari alguses veel Kalades, liigub see üha tuhmimaks muutuv “täht” iga õhtuga teiste tähtede suhtes ida poole ning siseneb jaanuari keskpaigaks Jäära tähtkujusse. Veebruaris leiab selle juba Sõnnist ning märtsi esimestel päevadel möödub see vaid mõne nurgakraadi kauguselt Plejaadide ehk Sõela täheparvest. Tegemist aga mitte tähe, vaid planeet Marsiga, mis viibis alles oktoobris üsna võimsas vastasseisus Maaga. Nüüd jääb Päikese ümber Maast aeglasemalt tiirlev punane planeet meist üha kaugemale maha ning “rändab” meie vaatenurgast tähtkujust tähtkujusse. Kusjuures sõna planeet tulenebki kreeka keelsest terminist planētai, mis tähendab rändajat.

Marsi teekond läbi talviste tähtkujude.

Eelmainitud Orionist ja Talvekuusnurgast õhtutundidel ida poole vaadates näeme me mõnes mõttes tulevikku, sest seal paistavad tähtkujud, mis pööravad ennast veebruari ja märtsi südaöödel kõrgemale lõunakaarde. Nendeks on Vähk, Lõvi, Suur Karu ehk Suur Vanker, Jahipenid, Karjane, Põhjakroon, Berenike Juuksed ja Hüdra. Märtsi südaöödel muutuvad idas päris hästi nähtavaks ka juba kevadised Neitsi ja Herkulese tähtkujud. Võrreldes aga Orioni ja teda ümbritsevate tähtkujudega on eelnimetatud tähtkujud (kui Suur Vanker välja arvata) suhteliselt tagasihoidlikud, sest heledaid tähti nendes napib. Vaid Karjases asuv Arktuurus, Neitsi Spiika ja Lõvi Reegulus on ümbritsevatest silmatorkavalt heledamad. Nende tõus lõunataevasse on ka märgiks lähenevast kevadest, mistõttu nimetatakse nendest kolmest tähest moodustuvat kolmnurka vahel Kevadkolmnurgaks.

Neist kolmest tähest kõige huvitavam on ilmselt Arktuurus, mis on põhja taevapooluse heledaim ning terve tähistaeva neljas heledaim täht. Tegemist on K-spektriklassi tähega, mis tähendab, et massilt on ta vaid veidi suurem kui Päike, kuid tänu soliidsele vanusele (kusagil 7 miljardit aastat) ning vesiniku ja heeliumivarude ammendumisele on ta paisunud punaseks hiidtäheks, mille mõõtmed ületavad meie kodutähte veerandsada korda ning heledust lausa 170 korda. Vaid 36,7 valgusaasta kaugusel asuvat Artuurust vaadates võime me ette kujutada, milline näeb Päike välja kusagil viie miljardi aasta pärast.

Arktuurus on kasulik veel ühel põhjusel. Nimelt asub ta Maalt vaadates peaaegu täpselt meie Linnutee põhjapooluse suunas. See tähendab, et kui Linnutee on tohutu tähtedest ketas ja meie asume selle sees, siis Artuuruse poole vaadates kulgeb me pilk otse selle ketta kohale ja galatikatevahelisse ruumi. Seega teda ja temast täisnurga all asuva Linnutee heledat riba vaadeldes on mugav ette kujutada Maa pöörlemistelje orientatsiooni meie kodugalaktikas.

Galaktikate uputus

Sellest milliseid udukogusid, galaktikaid ja täheparvi tasub vaadelda talvekuude varjastel õhtutundidel saab lugeda meie sügistaeva ülevaatest, kus sai neil kellaaegadel nähtavatest objektidest üsna pikalt kirjutatud. Väga põgusalt üle korrates ei tohiks mingi hinna eest jätta kasutamata võimalust vaadata kas binokli või teleskoobiga Orioni tähtkujus asuvat samanimelist suurt udukogu (M42), Andromeeda (M31), Kolmnurga (M33) ja Bode galaktikaid (M81, M82) vastavalt Andromeeda, Kolmnurga ja Suure Karu (Ursa Major) tähtkujudes ning Sõela (M45) ja Sõime (M44) hajustäheparvi Sõnnis ja Vähis.

Plejaadide või eestipäraselt Sõelatähtede nime kandev hajustäheparv Sõnni tähtkujus. Tegemist ühe lähima omasugusega meie taevas. Foto on tehtud eelmise aasta detsembris Lagedil Harjumaal. Autor: Ivar Erm. Plejaadide või eestipäraselt Sõelatähtede nime kandev hajustäheparv Sõnni tähtkujus. Tegemist ühe lähima omasugusega meie taevas. Foto on tehtud eelmise aasta detsembris Lagedil Harjumaal. Autor: Ivar Erm

Hilisematel kellaegadel idast ilmuvate tähtujude taustal silmatorkavaid udukogusid või hajustäheparvi praktiliselt ei leidu. Asi selles, et talvekuudel on meie öötaevas avatud mitte tihedalt tähtede, nende parvede ja udukogude poolt asustatud Linnutee ketta suunas (nagu hilissuvel ja sügisel), vaid pigem Linnutee põhjapooluse suunas (tuletagem meelde Arktuurust), kuhu vaadates näeme me enda galaktika tasandist väljaspoole. Seal kohtab me pilk kõrgel Linnutee keskme ümber tiirlevaid kerasparvi ja miljonite valgusaastate kaugusele maailmaruumi pillutatud galaktikaid.

Arvukatest galaktikatest on tuntumad Suure Vankri “aiste” kohal ja all asuvad Tuuleratta (M101), Kassisilma (M94) ja Veekeerise galaktikad (M51) ning Jahipenidest eest leitavad Päevalille (M63), Vaala (NGC 4631) ja Kangi (NGC 4656/57) galaktikad. Lõvi tähtkuju “jalgade” juures on aga võimsamate teleskoopide abil võimalik näha mitut galaktikagruppi, mille tuntumad ja heledamad liikmed kannavad tähiseid M96, M95, M105, M66, M65 ja NGC 3628. Neist kolm viimast on tuntud Lõvi kolmiku nime all.

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi galaktikaparve kese asub meist kusagil 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Vähemalt 8 tollise peegelteleskoobi ja pimeda taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja selle all asuva Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 17 kraadikaare üle silmapiiri ei tõuse. See aga ei tähenda, et seda vähemalt ei võiks üritada vaadelda.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559.

Tuuleratta galaktika ehk M101 asub Suures Vankris ja on oma grupis üks suurimaid. Foto: Raivo Hein

Peale galaktikate hakkavad talvetaevas kõrgemale kerkima sadadest tuhandetest ja isegi miljonitest individuaalsetest tähtedest koosnevad kerasparved. Nende, teleskoobis uduste piirjoontega palli meenutavate tähekogumite tekke ja arengu kohta on veel palju teadmata, aga arvatakse, et need võivad olla Linnutee poolt miljardeid aastaid tagasi neelatud kääbusgalaktikate tuumad. Kuigi kerasparvede vaatlemise parim aeg saabub kevadel, näeme me juba jaanuari ja veebruari südaöödel üsna hästi Jahipenides asuvat M3 ja Berenike Juuste allosas leitavat M53 kerasparve.

Planeetide põud

Kui eelmainitud Marsi teekond läbi õhtuse lõunataeva välja arvata, on meie talvine taevas harjumatult planeedivaene. Alles ju oli, kui kirjutasime planeetide paraadist ehk võimalusest ühe ööpäeva jooksul kõik silmaga nähtavad planeedid ära näha. Nüüdseks on pikalt õhtutaevas säranud Jupiter ja Saturn liikunud (tegelikult liiguma Maaga nende eest ära) Päikesele nii lähedale, et selle särast me neid enam palja silmaga üles ei leia. Sama on juhtunud viimased kuud hommikutaevast ehtinud Veenusega. Jupiteri ja Saturni kohtame me enne päikesetõusu idataevas aprilli lõpu poole ning Veenust madalal õhtutaevas alles juunis-juulis.

Peale Marsi avaneb meil aga võimalus näha päikesesüsteemi väikseimat planeeti Merkuuri, mille suur liikumiskiirus ümber Päikese tagab, et ta ilmub vaheldumisi meie õhtu- ja hommikutaevasse keskeltläbi iga pooleteise kuu tagant. Näiteks idapoolses elongatsioonis ehk hetkes, kui ta on Maalt nähtuna Päikesest maksimaalselt ida pool, viibib ta juba 24. jaanuaril. Nädala jagu enne ja pärast seda on teda vahetult pärast päikeseloojangut näha madalal edelakaares suhteliselt heleda tähena. Seevastu 6. märtsil suurimas läänepoolses elongatsioonis asudes tasub teda otsida enne päikesetõusu kagusuunalt. Kuigi sel ajal on tema näiline kaugus Päikesest lausa 27,3 kraadi, jääb meie jaoks tema kõrgus silmapiirist päris tagasihoidlikuks.

Merkuuri suuruse võrdlus Maaga. Foto: NASA/MESSENGER

Kuu faasid

Jaanur

• viimane veerand 6. jaanuar, kell 11.37
• noorkuu 13. jaanuar, kell 7.00
• esimene veerand 20. jaanuar, kell 23.01
• täiskuu 28. jaanuar, kell 21.16

Veebruar

• viimane veerand 4. veebruar, kell 19.37
• noorkuu 11. veebruar, kell 21.06
• esimene veerand 19. veebruar, kell 20.47
• täiskuu 27. veebruar, kell 10.17

Märts

• viimane veerand 6. märts, kell 3.30
• noorkuu 13. märts, kell 12.21
• esimene veerand 21. märts, kell 16.40
• täiskuu 28. märts, kell 21.48