esmaspäev, 31. august 2020

Tõrva III Astronoomiaõhtu

Eelmisel aastal ülimenukaks osutunud Tõrva astronoomiaõhtu tuleb taas! 5. septembril algusega kell 18:00 on Tõrva vallas Patkülas asuvasse looduskaunisse Ala-Vilsi tallu (Vilsi Angus) oodatud kõik täheteaduste huvilised noored, vanemad, vanavanemad, tädid ja onud.


Kõigi jaoks tasuta üritusel vaatame astronoomiateemalisi dokfilme, teeme lõket ja grilli, kütame sauna, supleme tiigis, räägime astronoomiast planetaristide ja hobiastronoomide juhatusel ning selge ilma korral vaatame oma silmaga läbi teleskoobitoru planeete ja Kuud.
Kuna üritus toimub lageda taeva all, siis võtke kindlasti kaasa soojad riided, pleedid ja astronoomiliselt hea tuju. Soovi korral võib avarale taluõuele ööbimiseks püstitada oma telgi. Pakume ka suupisteid, kuid tõsisemaks kehakinnituseks soovitame kaasa võtta oma grillimaterjali (koha peal grillimisvõimalus).
Ürituse esialgne kava (kellaajad ei ole kivist):
  • 18:00 - kogunemine
  • 19:00 - seame üles teleskoobid (võtke kindlasti ka enda oma kaasa)
  • 20:00 - Ahhaa Teaduskeskuse planetarist Üllar Kivila räägib taevas säravast Marsist.
  • 21:00 - paneme projektorist mängima 2018. aasta dokumentaalfilmi "First to the Moon", mis räägib Apollo 8 nimelisest mehitatud missioonist, mis jõudis esimesena Kuu orbiidile.
  • 23:00 - 03:00 - selge ilma korral vaatame teleskoopidega Jupiteri, Saturni, Kuud, Marssi, Linnuteed, täheparvi, Andromeeda galaktikat, udusid ja muud põnevat.
  • 23:00 - pilvise ilma korral vaatame 2016. aasta dokfilmi "Fight for Space", mis räägib kosmosevallutuste tumedast tulevikust.
  • 12:00 - Lahkumine
PS: filmid on inglise keeles ja inglise keelsete subtiitritega. Vihmase ilma korral jääb üritus ära.
Kaart ürituse asukohaga:
https://goo.gl/maps/jFBfazvUJ5UNttcU7
Tõrva astronoomiaõhtu peakorraldajaks on MTÜ Tähetipp (Tõrva Astronoomiaklubi). Toetavad Tõrva vald, Vilsi Angus ja Pubi Juudas.
Rokem infot: +372 5656 8585 või tahetipp@gmail.com

reede, 28. august 2020

Objektide suhtelised suurused ühes videos

Kuude, planeetide, tähtede, mustade aukude, udukogude, täheparvede, 
galaktikate ja vaadeldava universumi suuruste võrdlus.


neljapäev, 27. august 2020

Luige tähtkuju tegelik võimsus

Selle värvilise mosaiigi tegemiseks jupikesest Linnuteest kulus astrofotograaf Alistair Symonil 22 erinevat kaadrit summeeritud säriga 180 tundi. Tulemuseks ülesvõte, mille ulatus taevas on muljetavaldavad 24 nurgakraadi ehk umbes poolsada täiskuu läbimõõtu.


Foto ülemise osa keskel särab ülihiid Deeneb, mis kuulub meil suvel ja sügisel kõrgel pea kohal paistvasse Luige tähtkujusse. Sellest alla ulatub Põhja-Söekoti nimeline piklik tume udukogu. Deenebist vasakul paistavad heledad tähetekkest pakatavad NGC 7000 ja IC 5070 ehk Põhja-Ameerika ja Pelikani udukogud. Paremalt leiab vilunud silm veel mitmeid omapäraseid, aga vähem tuntud udukogusid ja täheparvi.
Foto alumises poolest vasakul paistab kerajas Loori udu, mille näol on tegemist 10 kuni 20 tuhat aastat tagasi lahvatanud supernoova jäänukiga. Umbes 2400 valgusaasta kaugusel asuv ja kusagil 65 valgusaasta laiust ala hõlmav ikka veel paisuv pilv hajub tulevaste aastamiljonite jooksul täielikult, rikastades lugematuid järgmiste põlvkondade tähti ja nende ümber tiirlevaid planeete raskete elementidega.

teisipäev, 25. august 2020

Hubble foto komeet NEOWISE-st

Viimaks on avaldatud Hubble kosmoseteleskoobi foto komeedist C/2020 F3 (NEOWISE), mille ilmumine põhjapoolkera taevasse oli kindlasti üks viimase aja astronoomilistest suursündmustest. 8. augustil tehtud lähivõttelt, kus komeedi umbes 4,8 kilomeetrise läbimõõduga tuum on mässitud ligi 18 tuhande kilomeetrise ulatusega koomasse, on näha sellest väljapurskuvaid gaasijugasid. Tänu komeedituuma pöörlemisele venitatakse kitsad gaasijoad heledateks lehvikuteks.


pühapäev, 23. august 2020

Erik Wernquisti "Wanderers" eesti keeles

Kiire tõlge Rootsi digikunstnik Erik Wernquisti 2014. aasta minifilmist, kus inimkonda nähakse uurimas Päikesesüsteemi teisi planeete ja kuid. Teksti autoriks ja pealelugejaks on USA astronoom Carl Sagan, kelle lõputult optimistlik sõnum pärineb tema 1994. aasta raamatust Pale Blue Dot: A Vision of the Human Future in Space (Kahvatu sinine täpp: Nägemus inimkonna tulevikust kosmoses).


Filmi tegemisest saab pikemalt lugeda siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Wanderers_(2014_film)

laupäev, 22. august 2020

Viimased silmaga nähtavad supernoovad

1608. aasta sügisel, neli aastat enne seda kui Johann Lippershey esitas esimese patendi teleskoobile, süttis Maokandja tähtkujus üks väga hele uus täht, mida oli palja silmaga näha veel järgneva pooleteise aasta jooksul. Toonaste allikate väitel olevat see esimestel nädalatel oma heleduselt ületanud kõik taevatähed ning seda võis märgata isegi päevasel ajal.
Kuigi kuulus astronoom ja matemaatik Johannes Kepler ei olnud selle uue aga ajutise objekti esmaavastajaks, kirjutas ta sellest peagi terve raamatu pealkirjaga De Stella Nova (ladina keeles Uus Täht), kus ta kirjeldas selle asukohta ja heleduse muutust oma aja kohta imekspandava täpsusega, teadmata sealjuures suurt midagi selle olemusest. Tänaseks me teame, et Kepler ja ta kaasaegsed nägid taevas supernoovaks kutsutud nähtust, mida tuntaksegi nüüdseks Kepleri supernoova nime all (tähis SN 1608) ning see on senini viimane silmaga nähtav olnud supernoova meie Linnutee galaktikas.*
Kepleri supernoovajäänuk jäädvustatud NASA kolme kosmoseteleskoobi - Hubble, Spitzer, Chandra - koostöös. Punasega on märgitud infrapunateleskoop Spitzeri poolt nähtavad jäänuki kõige jahedamad piirkonnad, mida plahvatanud tähe materjal parasjagu kuumutab. Kollasega on näha mitme tuhande kraadist gaasi, mida on jäädvustanud Hubble kosmoseteleskoop nähtavas valguses. Rohelise ja sinisega on märgitud Chandra röntgenobservatooriumi poolt registeeritud jäänuki kõige kuumemad piirkonnad, milles ulatub temperatuur kümnete miljonite kraadideni.
Supernoovasid ehk sisuliselt täheplahvatusi, mille heledus ületab mõneks nädalaks terve galaktika, on laias laastus kahte tüüpi. Neist esimene leiab aset binaar- ehk kaksiksüsteemis, kus üks tähtedest jõuab oma elu lõppu ning tekib tihe valgeks kääbuseks nimetatud tähejäänuk. Kui kaaslase kaugus sellest on piisavalt väike, võib selle materjal hakata voolama valge kääbuse pinnale, kuni selle kogumass ületab umbes 1,44 Päikese massi ning see plahvatab supernoovana. Teist tüüpi supernoova tekib siis kui massiivse (vähemalt 8-12 Päikese massi) tähe tuumas lõppeb kütus ning see ei suuda ennast enam iseenda raskuse all üleval hoida. Tulemuseks tähe kokkuvarisemine ehk kollaps, millega kaasneb ülienergeetiline supernoova. Kepleri supernoova arvatakse olevat neist esimest tüüpi.
Tänu eelkõige Kepleri ligi neli sajandit vanadele ülestähendustele teadsime me kohe kui meie teleskoobid jõudsid piisava võimekuseni ammuse supernoova suunas vaadata. Kui nähtavas valguses nägime me seal vaid mõnda kummitusliku gaasifilamenti, paljastasid kosmosesse lennutatud röntgen- ja infrapunateleskoobid lummava vaatepildi kosmilises mõttes alles eile toimunud plahvatusest, mis ei näita siiani aeglustumise märke. Tänaseks teame, et umbes 20 000 valgusaasta kaugusel asuv supernoovajäänuk on kusagil mõne valgusaastase läbimõõduga ning selle välimised kihid paisuvad kohati tähtedevahelisse tolmu ja gaasi kiirusega 10 000 kilomeetrit sekundis (!). Selline paisumiskiirus on piisav, et näiteks tänaseid ja aastakümneid tagasi tehtud fotosid võrreldes on seda otseselt näha.

Tycho supernoovajäänuk, mille sünnitanud täheplahvatust oli palja silmaga näha vaid 32 aastat enne Kepleri supernoovat Kassiopeia tähtkujus. Nime sai see seda kõige täpsemalt dokumenteerinud astronoom Tycho Brahe järgi.
Kepleri sarnaseid supernoovajäänukeid, mille tekitanud supernoovasid on ajaloo jooksul dokumenteeritud, leidub tegelikult mitmeid. Neist teised kuulsamad ja efektsemad on Tycho supernoovajäänuk (vaadeldud 1572. aastal) ja Krabi udu ehk M1 (vaadeldud 1054. aastal). Senise statistika põhjal võib öelda, et meie Linnutees toimuvatest supernoovadest silmaga nähtavaid võiks esineda kord keskmiselt 300 aasta jooksul. Viimasest on möödunud 414 aastat, seega...
Krabi udu ehk M1 on supernoovajäänuk, mille tekkimist oli palja silmaga näha 1054. aastal. Ka selle välimised kihid liiguvad tuhandeid kilomeetreid sekundis.
*Viimati nägi silmaga nähtavat supernoovat 1987. aastal (SN 1987a), seda aga mitte Linnutees vaid selle satelliitgalaktikas olevas Suures Magalhãesi Pilves, mida näeb lõunapoolkeralt.

kolmapäev, 19. august 2020

Astronoomiaklubi astrofotod: Andromeeda ja Kolmnurga galaktikad

Eelmise nädala lõpus ja paar päeva tagasi otsustasime viimaks proovida veits korralikumalt pildistada kaht meie galaktilist lähinaabrit - Andromeeda (M31) ja Kolmnurga galaktikat (M33). Tegemist hiidgalaktikatega, mis kuuluvad koos meie Linnutee ja umbes 30 pisema nende vahel tiirleva satelliitgalaktikaga niinimetatud kohalikku gruppi. Kusjuures Andromeeda heledat tuuma on praegustel pimedatel öödel isegi palja silmaga võimalik näha, tehes sellest kaugeima taolise objekti (kirjandus väidab, et eriti pimedas taevas on näha ka kaugemat Kolmnurga galaktikat, kuigi meil see veel õnnestunud ei ole).
Andromeeda galaktika (M31) keskosa ja selle üks satelliitgalaktika M32 (all paremas nurgas). Andromeeda galalaktika tuumas (kõige heledam osa) arvatakse asuvat üks või mitu supermassiivset musta auku. Foto tegemiseks kulus 18x2min ja 10x1min säri ISO 1000, umbes 50 tumekaadrit ja 20 bias kaadrit. Kaadrite ladumiseks kasutasime programmi Deep Sky Stacker ja järeltöötluseks PhotoShop.
Naljakas mõelda, et pisut enam kui sada aastat tagasi peeti nii Andromeedat kui Kolmnurga galaktikat (ja teisi tollaste teleskoopidega nähtavaid galaktikaid) meie Linnutee sees asuvateks udukogudeks. Sellest ka vahel tänaseni kasutatav nimi Andromeeda udu. Toona oli astronoomiaringkond enamuses veendunud, et Linnutee ongi universum ning sellest väljaspool midagi ei eksiteeri. Seepärast pakuti, et Andromeeda võib meist asuda kõige enam paarikümne tuhande valgusaasta kaugusel ning osad pidasid selle spiraalharude struktuuri tekkimisfaasis päikesesüsteemiks (mis sest, et nii kaugel asudes oleks pidanud see olema kolssaalne). Asi hakkas lahenema 1917. aastal, kui astronoom Heber Curtis vaatles Andromeedas noovadeks nimetatud täheplahvatusi, mis näisid paistvat seal keskmiselt 10 korda nõrgema heledusega, kui mujal taevas. Sellest järeldas ta, et Andromeeda peaks asuma vähemalt poole miljardi valgusaasta kagusel, asetades selle Linnuteest väljaspoole. Astronoomide vahel tekkinud eriarvamused päädisid 1920. aasta Suure Debatiga, kus kahte erinevat leeri esindasid Curtis ja astronoom Harlow Shapley. Neist viimane kaitses seisukohta, et Andromeeda asub siiski meie Linnutees.
Järgnevatel aastatel hakkasid viimaks selguma andmed Andromeeda tõelisest kaugusest. Nii mõõtis näiteks Eesti astronoom Erst Öpik selle kauguseks 1,5 miljonit valgusaastat. Debatt sai lõplikku lahenduse 1925. aastal, kui kuulus Edwin Hubblel õnnestus Andromeedas vaadelda tsefeiidideks nimetatud muutlike tähti, mille heleduse muutust jälgides saab üsna täpselt määrata nende kaugust. Hubble sai Andromeeda kauguseks samuti 1,5 miljonit valgusaastat. Kuigi see arv oli sarnaselt Öpiku hinnangule tegelikkusest pisut vähem, oli peale seda üldkujutus universumist drastiliselt muutunud - Linnutee on kõigest üks paljudest galaktikatest, mis asuvad tohutult suuremas universumis.
Tänaseks on teada, et Andromeeda asub meist umbes 2,54 miljoni valgusaasta kaugusel, on läbimõõdult umbes 220 000 valgusaastat ning sisaldab ligi triljon individuaalset tähte. Võrreldes seda viimast arvu Linnutee kuni 500 miljardi tähega (täpne arv on veel lahtine), on Andromeeda meie Kohaliku Grupi tõeline hiiglane. Et Andromeeda ligineb meile (ja meie tema poole) kiirusel kusagil 110 kilomeetrit sekundis, peaksid kaks hiidgalaktikat omavahel kokku põrkuma kusagil 4,5 miljardi aasta pärast. Kokkupõrge on galaktikate puhul muidugi veidi liialdatud termin. Kuna galakikas asuvate tähtede vahelised kaugused on meeletud, on ka ülimalt ebatõenäoline, et need omavahel põrkuksid. Rääkimata siis planeetidest. Pigem võib seda sündmust ette kujutada rahumeelse ühinemisena, kuigi ilmselt käivitavad mastaapsed gravitatsioonijõud mõlemas galaktikas aktiivse tähetekke ning nende hiiglaslike tuumade keskel asuvad mustad augud ühinevad. Lisaks peaks juba paari miljardi aasta pärast nii meie kui ka Andromeeda galaktika võimalikele elanikele avanema hingematvalt võimas vaade.
Meie galaktikagrupi kolmas suurem galaktika M33 ehk Kolmnurga galaktika (samanimelise tähtkuju järgi) arvatakse olevat Andromeeda satelliitgalaktika ning asub meist kusagil 2,73 miljardi valgusaasta kaugusel. Selle läbimõõduks pakutakse umbkaudu 60 tuhat valgusaastat ning tähtede koguarvuks 40 miljardit. Selle korrapärastes spiraalharudes näib parasjagu käivat väga aktiivne täheteke.
M33 ehk Kolmnurga galaktika. Foto tegemiseks kulus 39x3min säri, ISO 2600, umbes 50 tumekaadrit ja 20 bias kaadrit. Kaadrite ladumiseks programm nimega Deep Sky Stacker ja järeltöötluseks PhotoShop.
Mõlema foto tegemiseks kasutasime astronoomiaklubi 203mm/1200mm Newton skeemiga teleskoopi ning fotokat Nikon D5600. Teleskoobi monteeringuks oli EQ6R-Pro, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest sooviksime tänada Tõrva valda. Kindlasti leiab see tulevatel selgetel ja pimedatel öödel veel palju kasutust.

esmaspäev, 17. august 2020

Ilmunud on uus astronoomiaõpik

E-õpiku keskkonnas õpik.füüsika.ee on värskelt avaldatud uus teos nimega "Astronoomia: õpik füüsikahuvilisele", mis on kokku pandud Eesti astrofüüsik ja Tartu Ülikooli astronoomiaprofessor Peeter Tenjese paljude aastate jooksul antud samateemaliste loengute põhjal. Täiesti vabalt kättesaadav ja levitatav õpik on mõeldud nii füüsika kui teiste loodusteaduste õpetajatele või lihtsalt uudishimulikele õpilastele ja huvilistele oma astronoomiateadmiste täiendamiseks.
Joonisel on kujutatud meie Päikesesüsteemi suuremate taevakehade proportsionaalseid mõõtmeid võrreldes Päikesega. All paremas servas on sirgjoonele kantud nende omavahelised proportsionaalsed kaugused.
Õpiku, millest leiab kõike Päikeseüsteemi tekkest ja planeetidest kuni tähtede ja galaktikate sünnini, viis loengutelt e-väljaande kujule Kaido Reivelt ning jooniste vormistamisel oli abiks Nils Austa.

neljapäev, 13. august 2020

Tõrva Astronoomiaklubil täitus 2000 jälgijat!

Aasta alguses tähistasime meie facebooki lehekülje esimese tuhande jälgija täitumist. Tänaseks on ette löönud ja isegi ületatud arv 2000. Natukene uskumatu mõelda, sest kui me kaks ja pool aastat tagasi Tõrva Astronoomiaklubi asutasime ja samanimelise facebooki lehekülje lõime, nägime me seda eelkõige kanalina, mille kaudu anda Tõrva piirkonna inimestele teada eelseisvatest teleskoobivaatlustest. Et nädalate kaupa selget taevast oodata oli pisut igavavõitu, otsustasime aeg-ajalt sinna ka mõne huvitava foto või jutukatkendi postitada. Üksikutest fotodest said aga galeriid ja katkenditest artiklid. Nüüdseks võime uhkusega öelda, et Tõrva Astronoomiaklubist on saanud suurima jälgijaskonnaga emakeelne astronoomialehekülg facebookis. Aitäh teile kõigile!
Et teie tagasiside meie postitustele on nende jätkumise eelduseks ja suunajaks ning jälgijaskonna kasv jõuks, mis innustab meid kohati väsitava päevatöö kõrvalt neid kirjutama...palume teil kõigil meie lehekülge arvustada ja miks mitte sõpradega jagada. Seda esimest saab teha klõpsates meie lehekülje päises (arvutis vasakus küljes) nupule "Arvustused"/"Reviews" ja vastates seal küsimusele "Kas te soovitate seda lehte?". Lehekülje enda jagamiseks piisab sellest, kui postitate oma ajajoonele lingi https://facebook.com/torvaastronoomiaklubi
meie vägev Galaktika Austraalia Dumbleyungi soolajärvelt. Autor Michael Goh.
Veelkord astronoomiliselt suur tänu teile kõigile, et annate meile ettekäände õppida ja õpitut muuhulgas enda jaoks sõnastada. Vaadake ikka vahel taevasse ka!

kolmapäev, 12. august 2020

Vaadake! Perseiidid!

Lihtsalt meeldetuletuseks, et täna öösel vastu homset on perseiidide meteoorivoolu kõrghetk. Paremat “tähesadu“ sellel aastal annab otsida, sest terav silm peaks peagi-peagi saabuvas pimeduses märkama mõnikümmend meteoori tunnis. Tasub pea kuklasse ajada.

All foto eilsest/tänasest ööst Liibanonis. Autoriks Maroun Habib
Pikemalt Perseiidide kohta kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/2020/08/perseiidid-kulastavad-meid-jalle.html

teisipäev, 11. august 2020

Kuu kattis Marsi kinni

Pühapäeval oli Lõuna-Ameerika tipus näha suhteliselt haruldast sündmust, kus planeet Marss kadus mõneks ajaks Kuu taha. Tegemist oli selle aasta kolmanda taolise kattumisega Marsi puhul ning kaks on veel tulemas. Paraku on neid sellel aastal näha vaid Ameerika mandrilt (seevastu nägime Eestist juunis ära Veenuse varjutamise Kuu poolt, mille kohta saab lugeda siit https://www.astromaania.ee/2020/…/kuu-varjutab-veenuse.html…).
Piirkond kus pühapäevast kattumist vaadelda sai.
Põhjus miks taolisi kattumisi on näha vaid Maa teatud paikadest on seotud Kuu suhteliselt väikese kaugusega meist. Näiteks käevarre kaugusel hoitava palli taha on vaid pead liigutades suhteliselt kerge näha, aga kaugemal asuva objekti taha vaatamisega läheb raskeks. Samal põhjusel näib näiteks Kuu taustatähtede (ja planeetide) suhtes liikuvat koguni nelja diameetri võrra, olenevalt sellest kas asume seda vaadates Maa erinevates “servades“. Nii tundus Marss pühapäeval Eestist vaadates asuvat lihtsalt Kuule lähedal, aga samal ajal Lõuna-Ameerikast vaadates kadus planeet täielikult selle taha. Seda parallaksiks nimetatud efekti kasutades saab muuhulgas mõõta objektide (Kuu, planeedid, lähemad tähed) kaugust.
All paar jäädvustust pühapäevasest kattumisest.

Author: Hindemburg Melon Jr.

Autor: Sergio Scauso

esmaspäev, 10. august 2020

Perseiidid külastavad meid jälle

Viimastel nädalatel öötaevasse vaatajad on kindlasti märganud, et “lendavaid tähti" ehk meteoore näeb seal tavapärasest tihedamini. Seda tänu sellele, et taaskord on Maa läbimas üht aasta kõige vaatemängulisemat meteoorivoolu - Perseiidide, mis tippnevad täna ja homme öösel. Ideaalsete vaatlustingimuste korral peaks sellel ajal olema võimalik märgata kuni 100 meteoori tunnis, kuigi realistlikumalt jääb see kusagil 40-60 vahele. Mingi osa neist jääb nägemata tõenäoliselt ka selle pärast, et umbes 45% valgustatud Kuu summutab oma valgusega nõrgemad meteoorid ära. Seega tasuks vaatlemisega alustada juba enne kui Kuu südaöösel idahorisondi tagant tõuseb
astrofotograaf Petr Horáleki fotomotaaž 2018. aasta Perseiididest Solvakkias asuva Kolonica observatooriumi kohal. Fotole on kokku pandud kusagil 400 meteoori langemine, millelt joonistub selgelt välja ka Perseiidide radiant Perseuses.
Nagu enamike meteoorivooludega on ka Perseiidide päritolu seotud komeediga või õigemini selle poolt jäetud kosmoseprügiga. Nimelt kaotab perioodiliselt Päikesele lähenev jääst, tolmust ja pisikestest kivikestest koosnev komeet iga ringiga osa oma materjalist. Kui jää aurustub ja hajub hõredate oskestena kosmosesse, siis ülejäänud rusupilv jääb tiirlema komeedi senisele orbiidile. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.
Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil 1000 aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.
Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.
Liialdatud simulatsioon perseiidide meteoorivoolust Päikesesüsteemis.
Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale.

laupäev, 8. august 2020

Tõrva Astronoomiaklubi Ritsu suvisel perepäeval

Täna õhtul oleme Ritsu (ametlikult Linna küla) suvisel perepäeval tegemas teleskoobivaatlust ja niisama taeva teemadel targutamas. Heade vaatlustingimuste korral vaatame hiidplaneete, täheparvi, Andromeeda galaktikat ja muud huvitavat. Ürituse kava järgi ei tohiks ka teistest huvitavatest tegevustest puudust tulla. Oleme kusagil üheksast kohal ja esimesed pilgud läbi teleskoobi loodame heita tunnike hiljem.
Näeme okulaari taga!


reede, 7. august 2020

TOP 40 fotod komeedist NEOWISE C/2020 F3

Vahepeal palju kõneainet tekitanud komeet C/2020 F3 (NEOWISE) on nüüdseks meie planeedi taevast nähtavuse piirilt lahkunud ning kuigi teleskoobi või kaameraga võib teda kusagilt Suure Vankri lähistelt veel nädalaid tabada, muutub ta meie jaoks taaskord silmaga nähtavaks alles kusagil 7000 aasta pärast. Viib ju kauge külalise teekond teda Päikesest ja meist üha kaugemale külmematele Päikesesüsteemi aladele, kus viimaks kaovad nii ta helendavad sabad kui kooma. Lõpuks saab temast üks täiesti tavaline määrdunud lumepallist komeet, mille sarnaseid on Päikesesüsteemi äärealadel liikumas tõenäoliselt ligi triljon. Loodetavasti külastab mõni neist meid peagi.
Nüüd on õige aeg vaadata, kuidas NEOWISE külaskäik meie kodutähe lähistele ja meie planeedi öötaevasse läbi fotokaamerate välja nägi. Saab ju tõenäoliselt igast järgmisest silmaga nähtavast komeedist enimpildistatud sabatäht ajaloos. Mitte, et vaatepilt kuidagi võimsamaks muutuks, aga meie fototehnika areng ja kättesaadavus on pidevalt tõusuteel.
Alla galeriisse oleme kogunud TOP 40 meie arvates kõige vägevamat fotot "2020 aasta vägevast komeedist". Et lõunapoolsetel laiuskraadidel rippus NEOWISE pimedama taeva taustal ja ka madalamal (fotokompositsiooni koha pealt tähtis), siis pärinevad peaaegu kõik parimad fotod ka sealsetest maadest. Midagi teha pole, komeedid maisest geograafiast ei huvitu.

Brad Goldpaint, California, USA

Ivan Ivanov, Bulgaaria

Vaclav Paveza, Tsehhi

Pavol Janúšek, Slovakkia

Samuel Tarin, Mont Saint Michel, Prantsusmaa

Leo Shatz, Iisrael

Kayla Henry, Colorado, USA

Marybeth Kiczenski, Wisconsin, USA

Tomáš Slovinský, Kreeka

Lukáš Veselý, Tsehhi

Paul Schmit, New Mexico, USA

Jack Fusco, California, USA

cmku@o2.pl, Poola

Bakr Belmishkan, Liibüa

John Quach, Washington, USA

Alfonso Espinosa, Guadalajara, Hispaania

Peter Kiss

Wyatt Mullen, Washington, USA

Petr Horálek, Tsehhi
Steven Smith, Oregon, USA

Takao Sambommatsu, Jaapan

Emanuele Petrilli, Itaalia

Tomáš Slovinský, Kreeka

Lenko, Slovakkia

Declan Deval, Stonehenge, Inglismaa

Vaclav Paveza, Tsehhi

Eden Bhatta, South Dakota, USA

Sheng-Han Lin

Dheera Venkatraman, California, USA

Joseph Caruana, Malta

Steve Peters, Oregon, USA

Cristian Fattinnanzi, Montecassiano, Itaalia

Alessandra Masi, Itaalia

Jon Stone, Washington State, USA

Juan Carlos Casadom Girona, Hispaania

Tomáš Slovinský, Slovakkia

Bob Behnken, Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt

Ling Chen, Hiina

Thorsten Fritz, Desenberg, Saksamaa

Ainsley Bennett, Isle of Wight, Inglismaa