17. sajandil valgustusajastu Hollandis elanud Christiaan Huygens on vist üks sellistest teadusrevolutsiooni võtmetegelastest, kellest kahjuks paljud midagi kuulnud pole. Teadlase ja matemaatikuna peetakse teda üheks esimeseks teoreetiliseks füüsikuks ajaloos ning matemaatilise füüsika rajajaks. Ta täiustas olulisel määral optikat ja mehhaanikat, leiutas pendelkella (mille täpsus ületati alles kolmsada aastat hiljem), valmistas analoogarvuteid ja planetaariume, mõtles tõenäosustele enne tõenäosusteooriat, sõnastas tsentripetaal- ja tsentrifugaaljõud, kirjeldas valguse lainelist iseloomu, mõistis esimese inimesena Saturni rõngaste olemust, avastas Saturni kuu Titani, nägi pinnavorme Marsil ning spekuleeris maavälise elu olemasolust. Seda viimast ajal kui teised Päikesesüsteemi planeedid ei olnud palju suuremad kui pisikesed laigud inimkonna esimestes teleskoopides. Ajastul kui usk ja marurahvuslus olid enesestmõistetavad, väitis ta: "Maailm on minu riik. Teadus on minu religioon".
pühapäev, 29. mai 2022
Christiaan Huygensi avastused
laupäev, 28. mai 2022
Võimalik meteooritorm Maa taevas
Ööl vastu teisipäeva võib meie planeedi taevast külastada haruldane nähtus nimega meteooritorm, mis toob endaga kaasa mitmeid kümneid "langevaid tähti" minutis. Rõhk sõnal "võib", kuna taoliste meteooriupursete ennustamine on kaugel täppisteadusest ning tormi asemel võib taevas valitseda täielik vaikus.
reede, 27. mai 2022
Jääkristalliline Kuu Kosmosejaama aknas
Eile postitas vene kosmonaut Sergei Korsakov oma sotsiaalmeediasse foto ISS pardalt, mis on pannud eksperte kukalt kratsima, kuid mille ebamaises ilus ei ole kahtlustki. Läbi Rahvusvahelise Kosmosejaama akna suunaga Maa poole tehtud fotol näib olevat omapärane peaaegu täiesti ümmargune jääkristallimuster. Korsakovi sõnul püsis see seal enam-vähem muutumatuna terve (töö)päeva. Kuidas see sinna sellisel kujul tekkida sai, jääb esialgu lahtiseks ning pole välistatud, et mingil määral on see inimtekkeline.
kolmapäev, 25. mai 2022
Peidetud galaktika IC 342 Hubble vahendusel
Meist "vaid" kümnekonna miljoni valgusaasta kaugusel Kaelkirjaku tähtkujus asub üks spiraalgalaktika, mille absoluutne heledus ja lähedus peaks sellest tegema Andromeeda ja Kolmnurga galaktika järel kolmanda ja kõige kaugema silmaga nähtava galaktika. Tõenäoliselt ei ole aga paljud sellest kuulnudki.
teisipäev, 24. mai 2022
InSight sond on suremas
Kurvad uudised. Viimased aastad Marsi siseehitust uurinud InSight* sond lülitatakse peagi puhkerežiimi ning missioon lõpetatakse tõenäoliselt paar kuud hiljem täielikult. Selle põhjuseks sondi päikesepaneelidele kogunenud tolm, mis pärsib tugevalt selle võimet päikesevalgusest energiat ammutada.
reede, 20. mai 2022
Solar Orbiter tegi lähimad fotod Päikesest
2020. veebruaris startis Maalt Päikese orbiidile Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) sond nimega Solar Orbiter. Mitmete lähedaste möödalendude abil Veenusest üritab see järgnevate aastate jooksul tõsta oma kallet ekliptika suhtes (tasand milles planeedid tiirlevad) 24-33 kraadini. See lubab inimkonnal esimest korda ajaloos näha oma kodutähe pooluseid, mis omakorda peaks selgust tooma Päikese ehituse ja 11aastaste aktiivsustsüklite osas.
neljapäev, 19. mai 2022
ISS meie lõunataevas
Selle nädala õhtud ja ööd pakuvad suurepärast võimalust vaadelda Eestist suurima inimkätega ehitatud satelliidi - Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) - ülelende. Orbiidil 7 kilomeetrit sekundis kihutav jalgpalliväljaku suurune jaam paistab alltoodud tabelis toodud kellaaegadel lõunataevas läänest ida suunas liikuva väga-väga heleda tähena.
Täielik kuuvarjutus 2022 mai
Mõned fotod pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul lääne poolkera kohal aset leidnud täielikust kuuvarjutusest. Varjutust ei olnud Eestist praktiliselt näha, kuna Kuu jõudis enne loojumist vaid veidi Maa poolt heidetud poolvarju riivata.
Louis Leroux-Gere, Prantsusmaa
Fabio Longaron, Argentiina Kuuvarjutus Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Foto autor Samantha Cristoforetti. Ülal jaama päikesepaneelid. Francisco Haro, Hispaania Petr Horálek, Tsiili. Taust Linnuteega on jäädvustatud kuuvarjutusele eelnevatel öödel. Piotr Potępa, Poola Matt Smith, USA, Texas Juan Carlos Casado, Hispaania Michael Caine, Florida, USA. Foto on kokku pandud 37 kaadrist, iga intervall 5 minutit.
kolmapäev, 18. mai 2022
Astronoomiahuviliste XXVII kokkutulek Pärlseljal
Eesti hobiastronoomia suursündmus "Astronoomiahuviliste XXVII kokkutulek" leiab sellel aastal aset Pärlselja puhkekeskuses Pärnumaal 10.-14. augustil. Oodatud on kõik uued ja vanad huvilised. Vaatlusi, loenguid ja tegevusi peaks jätkuma igale maitsele. Kava ja esinejad veel täpsustamisel.
teisipäev, 17. mai 2022
Saturn, rõngad ja Tethys
See Star Warsi filmidest tuttavat Surmatähte meenutav kuu kuulub planeedile Saturn ja kannab nime Tethys. Läbimõõdult veidi enam kui tuhat kilomeetrit lai kuu avastati juba 1684. aastal Itaalia astronoomi ja matemaatiku Giovanni Domenico Cassini poolt*. Üle 300 aasta hiljem külastas Saturni ja tema kaaslasi Cassini nime kandev sond, mis klõpsas 2005. aasta septembris tuhandete teiste seas ka selle foto.
Kui paremal paistab Tethys ja selle ühel küljel haigutav tohutu kokkupõrkejälg nimega Odysseuse bassein (läbimõõt 450 kilomeetrit), siis selle all helendab kollakalt planeet Saturn ja vasakul õhukese triibuna selle kuulsad rõngad. Jah, need on tõesti Saturni võimsad rõngad, mis ulatuvad läbimõõdult 300 tuhat kilomeetrit ümber oma planeedi, kuid mille keskmine paksus on vaid mõnikümmend meetrit. Kui tuua võrdlus tavalise A4 paberilehega, siis Saturni rõngad on samas mõõtkavas üle 100 korra õhemad kui see paber.
esmaspäev, 16. mai 2022
Marsi maastikud ja tuul
See videoklipp NASA poolt annab meile viivukese võimaluse kujutada ennast ette planeet Marsi pinnal ringi vaatamas ja sealseid helisid (tuult) kuulamas. Kui videopilt pärineb juba 2012. aastal Gale kraatris maandunud Curiosity kulgurilt, siis heli salvestas 2018. aastast Marsi siseehitust uuriv InSight maandur.
pühapäev, 15. mai 2022
Foto Linnutee suurimast mustast august
Saage tuttavaks esimese fotoga meie Linnutee südames tuksusvast mustast august. Alles kolm aastat tagasi avaldasid astronoomid täiesti esimese foto mustast august (või õigemini seda ümbritsevast gaasikettast), mis oli tehtud M87 tähist kandva hiidgalaktika südamest asuvast supermassiivsest mustast august. Täna tehti sama umbes 2000 korda lähemal asuva, kuid samas 1500 korda vähem massiivsema Sagittarius A*-ga.
Linnutee keskel asuv Sagittarius A* nimeline supermassiivne must auk. Esimene otsene kujutis. Auk ise on see tume osa seal keskel.
Umbes 4 miljoni Päikese massiga ja meist 27 000 valgusaasta kaugusel asuvat musta auku on kaudsete meetoditega uuritud juba üle 30 aasta, kuid alles nüüd on tehnoloogia saavutanud taseme, et seda mõnes mõttes ka näha. Selleks kasutati kaheksat raadioteleskoopi kõikjal ümber planeedi, mis kogusid paari viimase aasta jooksul üle 3,5 miljoni gigabaidi andmeid. Neid andmeid väga hoolikalt töödeldes suudeti raadiospektris kogutud andmed tõlkida nähtavaks fotoks.
esmaspäev, 9. mai 2022
Viis massilist väljasuremist planeedil Maa
Sellesse vaevalt üle minuti kestvasse videosse on pakitud meie planeedi 4,5 miljardi aastane ajalugu nii nagu seda meie praeguste parimate teadmiste kohaselt tuntakse. Kiirelt umbes 450 miljoni aasta tagusesse aega kerides näidatakse selles kuidas erinevad tegurid ja nende kokkulangemised tõid endaga kaasa viis massilist väljasuremist ja nende (mõnevõrra rõhutatud) mõju meie planeedi välimusele.
- Ordoviitsiumi-Siluri väljasuremine (umbes 439 miljonit aastat tagasi). Arvatakse, et maismaataimede hüppeline vohamine eemaldas Maa atmosfäärist arvestatava osa süsihappegaasist, mis tõi endaga omakorda kaasa kasvuhooneefekti languse ja drastilise kliima jahenemise. Selle tulemuseks oli liustike teke ja mereveetaseme tugev langus, mille tagajärjel hukkus kusagil 85% kõigist meres elavatest liikidest.
- Hilis-Devoni väljasuremine (umbes 364 miljonit aastat tagasi). Kuni paarkümmmend miljonit aastat kestnud väljasuremise põhjused ei ole kindlad ning see võis olla põhjustatud erinevate üksteisest sõltumatute tegurite koosmõjust. Üheks seletuseks on, et võimsad maismaataimed vabastasid ookeanidesse massilises koguses toitaineid, mis tõid kaasa vetikate vohamise ning merede hapnikusisalduse järsu languse. Teiseks pakutakse vulkaanipurskeid, mille tuhk varjutas päikese ja kliima jahenes. Kolmandaks võis mõni lähedal süttinud supernoova hävitada Maad ümbritseva osoonikihi, mis lubas Päikese UV-kiirgusel jõuda maapinnani. Hilis-devoni väljasuremise käigus kadus kusagil 75% liikidest. Nende hulgas trilobiidid, kes olid ookeane valitsenud üle 200 miljoni aasta.
- Permi-Triiase väljasuremine (umbes 251 miljonit aastat tagasi). Arvatakse, et praegustel Siberi aladel purskas supervulkaan, mis paiskas õhku tohutus koguses süsihappegaasi, mis omakorda toitis metaani eritavate bakterite vohamist. Maa soojenes ning ookenid happestusid. Permi Suure Suremise tagajärjel hukkus kuni 96% kõikidest liikidest ning terve tänapäevane elu pärineb sellest ülejäänud 4%. Peale seda arenesid ookeanis uued liigid, mida Maal ei olnud varem nähtud, nagu näiteks teod ja krabid.
- Triiase-Juura väljasuremine (umbes 199-214 miljonit aastat tagasi). Selle põhjused on üsna kehvasti tuntud. Pakutakse asteroidi, kliimamuutusi ja vulkaanipurskeid. Igatahes kui enne seda kõndis Maal rohkem imetajaid kui dinosaurused, siis peale seda olid asjad teisipidi ning Juura ajastuga sai alguse ühtlasi dinosauruste 135 miljonit aastat kestnud valitsemisaeg. Triiase-Juura väljasuremise käigus kadus umbes 75% liikidest.
- Kriidi-Tertsiaari väljasuremine (umbes 65 miljonit aastat tagasi). Hiliseim ja tuntuim väljasuremine, mille põhjustajaks oli peaaegu kindasti Maad tabanud suur asteroid, mis kutsus esile drastilised kliimamuutused. 76% liikidest kadus. Dinosaurused läinud, said imetajad rahulikult areneda kõigiks neiks liikideks, keda tänapäeval näeme ja tunneme.
laupäev, 7. mai 2022
Naatriumisabaga Merkuur
Ei, seal Plejaadide täheparve all ei paista mitte ebatavaline meteoor või haruldane komeet, vaid hoopis Päikesesüsteemi väikseim ja päikesepoolseim planeet - Merkuur. Juba 1980. aastatel pakuti, et Merkuuri ülihõredas atmosfääris leiduv naatrium võib päikesekiirguses helendada ning tekitada selle taha (suunaga Päikest eemale) pika saba. 2001. aastal see ka planeeti uurima saadetud MESSENGER-i sondi poolt vaatluslikult avastati. Antud foto on tehtud eelmisel nädalal Kanaari saarestikust astrofotograaf Sebastian Votmeri poolt kasutades spetsiaalset filtrit, mis laseb endast läbi peamiselt naatriumi poolt (taas)kiiratavat kollakat valgust. Tavaoludes on saba Maalt vaadates nähtamatu.
teisipäev, 3. mai 2022
Uraani väikekuu Miranda
Siin on mõned fotod Uraani kuust Mirandast, sellisena nagu seda nägi legendaarne kosmosesond Voyager 2 oma möödalennul 24. jaanuaril 1986. Läbimõõdult kõigest 470 kilomeetrit ja Uraani atmosfääri ülakihtidest 129 tuhande kilomeetri kaugusel tiireldes on see hiidplaneedi viiest ümmargusest kuust kõige pisem ja kõige lähem. Selle mõõtmed teevad sellest ühe väiksema Päikesesüsteemi keha, mis näib veel olevat piisavalt massiivne niinimetatud hüdrostaatilise tasakaalu saavutamiseks - teisisõnu on Miranda veel piisavalt suur, et selle gravitatsioon selle enam-vähem ümmarguseks pressiks. Uraanil on kokku 27 kuud, millest enamikud meenutavad pigem kartulikujulisi asteroide.
Voyager 2 mosaiik Miranda lõunapoolusest. Uraani viis suurimat kuud. Vasakult Miranda, Ariel, Umbriel, Titania ja Oberon.
Kuna Uraan pöörleb ümber oma telje peaaegu risti oma tiirlemistasandiga ning selle kuud tiirlevad planeedi ekvaatoritasandi lähistel (ehk siis samuti risti ekliptikaga), kogevad need sama ekstreemseid aastaaegu nagu planeet isegi. Voyageri möödalennu ajal oli parasjagu valgustatud Miranda lõunapoolus ning kohe peale fotode saabumist Maale olid astronoomid hämmastunud selle seninägematutest pinnavormidedest.
![]() |
Päikesesüsteemi kõrgeim kalju Verona Rupes. Kalju paistab heledalt foto paremas küljes. Selle kõrguseks pakutakse 20 kilomeetrit. |
![]() |
Praguline Miranda |
esmaspäev, 2. mai 2022
Päikesevarjutus 2022
Laupäeva õhtul, siis kui meie maailmanurgas tähistati volbrit, leidis Lõuna-Ameerika kohal aset selle aasta esimene osaline päikesevarjutus. Selle tipus kattis Kuu Päikesest kinni 64%. Allolev foto varjutusest on tehtud Argentiinas Patagoonias fotograaf Aixa Andrada poolt. Kahe nädala pärast näeb nii Lõuna kui Põhja-Ameerikast ja osaliselt ka Euroopast (Kuu loojumise ajal) täielikku kuuvarjutust, kui Kuu liigub läbi Maa poolt heidetud (täis)varjust. Sellest aga lähemalt juba siis.