pühapäev, 29. mai 2022

Christiaan Huygensi avastused

17. sajandil valgustusajastu Hollandis elanud Christiaan Huygens on vist üks sellistest teadusrevolutsiooni võtmetegelastest, kellest kahjuks paljud midagi kuulnud pole. Teadlase ja matemaatikuna peetakse teda üheks esimeseks teoreetiliseks füüsikuks ajaloos ning matemaatilise füüsika rajajaks. Ta täiustas olulisel määral optikat ja mehhaanikat, leiutas pendelkella (mille täpsus ületati alles kolmsada aastat hiljem), valmistas analoogarvuteid ja planetaariume, mõtles tõenäosustele enne tõenäosusteooriat, sõnastas tsentripetaal- ja tsentrifugaaljõud, kirjeldas valguse lainelist iseloomu, mõistis esimese inimesena Saturni rõngaste olemust, avastas Saturni kuu Titani, nägi pinnavorme Marsil ning spekuleeris maavälise elu olemasolust. Seda viimast ajal kui teised Päikesesüsteemi planeedid ei olnud palju suuremad kui pisikesed laigud inimkonna esimestes teleskoopides. Ajastul kui usk ja marurahvuslus olid enesestmõistetavad, väitis ta: "Maailm on minu riik. Teadus on minu religioon".

Teaduslike saavutuste osas jäi Huygens tõenäoliselt alla vaid legendaarsele Isaac Newtonile, kes sündis vaid 13 aastat hiljem, kuid kelle poolt avastatud liikumist ja gravitatsiooni kirjeldavad seadused (rääkimata sellest, et Newton leiutas paar kuud kestnud suvepuhkuse käigus terved uued matemaatikaharud) olid nii murrangulised, et praktiliselt terve inimkond jäi ja jääb automaatselt ta varju.
Natukene enam kui kolmsada aastat peale Huygensi surma maandus tema nime kandev sond tema enda poolt avastatud Saturni kuul - Titanil. Meist üle miljardi kilomeetri kaugusel tiirlevalt kuult taimi, puid ja loomi ei leitud, kuid (metaani)mered ja mäed olid täiesti olemas. Ning tõepoolest - tähtede, eksoplaneetide ja neid sisaldavate galaktikate mõistust nüristava paljususe üle juureldes kipub imestus kasvama astronoomilistesse mõõtmetesse ning maavälise elu võimalikkus tundub üha võimalikum. Nagu ütles Ralph Waldo Emerson võrdlemisi hiljuti, siis "Mõistus, kord venitatud uue idee poolt, ei omanda enam iial oma esialgseid mõõtmeid."

laupäev, 28. mai 2022

Võimalik meteooritorm Maa taevas

Ööl vastu teisipäeva võib meie planeedi taevast külastada haruldane nähtus nimega meteooritorm, mis toob endaga kaasa mitmeid kümneid "langevaid tähti" minutis. Rõhk sõnal "võib", kuna taoliste meteooriupursete ennustamine on kaugel täppisteadusest ning tormi asemel võib taevas valitseda täielik vaikus.

Nagu enamike meteoorivoolude puhul on ka antud juhul asja süüdlaseks üks lumine komeet, mis Päikesele lähenedes, seal sulades ja lagunedes oma orbiidi kõiksugu rämpsu täis külvas. Kui Maa juhtub oma teel ümber Päikese taolisest liivasest ja kiviklibusest rusupilvest läbi minema, ongi meil vaadeldav mõnikord ekslikult "tähtede sajuks" nimetatav nähtus.
Antud potentsiaalse "tähtede tormi" taga on 1930ndatel avastatud ja 1970ndatel taasavastatud komeet 73P/Schwassmann-Wachmann. Tegemist oli suhteliselt tavalise niinimetatud lühikese perioodiga komeediga, mis teeb oma väljavenitatud orbiidil Päikese ümber tiiru 5,44 aastaga. 1995. aastal avastati, et muidu tagasihoidliku komeedi heledus tõusis kiirelt sadu kordi ning see muutus mõneks ajaks lausa silmaga nähtavaks. Tuli välja, et komeet oli lagunenud mitmeks suuremaks ja lugematuteks väiksemateks tükkideks, mis jätkasid üha väiksemaks lagunedes oma igavest lendu ümber Päikese.


Nüüd arvavad osad astronoomid, et olenevalt sellest, et kui kiiresti komeet laguneb ning selle tükid selle kunagisest asukohast eemalduvad, võib Maa juba paari päeva pärast läbida komeedi poolt meie teele puisatud rusupilve. Kui see juhtub, peaksime me nägema enda taevas lühiajalist kuid väga rikkaliku sadu. Samas kui lagunemine on oodatust aeglasem, sõidame me oma planeediga sellest täielikult mööda.


Komeedifragmendid Spitzeri kosmoseteleskoobis.

1833. aastal paisus leoniidide meteoorivool meteooritormiks, mis tõi taevasse minutis tuhandeid meteoore.
Tau herkuliinideks nimetatud voolu radiandiks ehk paigast, millest meteoorid näiliselt välja kiirgavad, on Herulese ja Karjase tähtkujude piir. Selle leiab astronoomilisel keskööl (suveajas umbes pool kaks) üles ühe väga heleda ja punaka tähe - Arktuuruse - järgi, mis särab sellel ajal otse edelas. Päris sinna suunas aga pole mõtet jõllitada, sest siis võivad meteoorid vaatvälja servades nähtamatuks jääda. Pigem tasub vaadata sellest natukene kõrvale või siis hoopis otse üles. Kuna meie öötaevas on juba suviselt valge ja kõnealused meteoorid sisenevad (võib-olla) meie atmosfääri kiirusel "vaid" 10km/s võib neid silmaga suhteliselt raske märgata olla. Igaks juhuks tasub võimalusel kaamera appi võtta.
Head vaatlemist!

reede, 27. mai 2022

Jääkristalliline Kuu Kosmosejaama aknas

Eile postitas vene kosmonaut Sergei Korsakov oma sotsiaalmeediasse foto ISS pardalt, mis on pannud eksperte kukalt kratsima, kuid mille ebamaises ilus ei ole kahtlustki. Läbi Rahvusvahelise Kosmosejaama akna suunaga Maa poole tehtud fotol näib olevat omapärane peaaegu täiesti ümmargune jääkristallimuster. Korsakovi sõnul püsis see seal enam-vähem muutumatuna terve (töö)päeva. Kuidas see sinna sellisel kujul tekkida sai, jääb esialgu lahtiseks ning pole välistatud, et mingil määral on see inimtekkeline.



kolmapäev, 25. mai 2022

Peidetud galaktika IC 342 Hubble vahendusel

Meist "vaid" kümnekonna miljoni valgusaasta kaugusel Kaelkirjaku tähtkujus asub üks spiraalgalaktika, mille absoluutne heledus ja lähedus peaks sellest tegema Andromeeda ja Kolmnurga galaktika järel kolmanda ja kõige kaugema silmaga nähtava galaktika. Tõenäoliselt ei ole aga paljud sellest kuulnudki.

1892. aastal briti amatöörastronoomi William Frederick Denningu poolt avastatud galaktika kannab tähist IC 342 ja hüüdnime "peidetud galaktika". Sellise nime põhjuseks on asjaolu, et meie vaatenurgast asub see galaktika Linnutee tasandile väga lähedal ning on seega selle tolmu poolt varjutatud ning ühtlasi samas suunas asuvate sadade miljonite Linnutee tähtede müraadi poolt lämmatatud. Silmaga nägemisest ei saa selle puhul rääkidagi. Teleskoobi või hea binoklipaari abil võib selle aga taevast üsna hõlpsasti üles leida.
Allolev värske foto "peidetud galaktika" tähetekke poolest tormisest südamest on tehtud Hubble kosmoseteleskoobi abil, kasutades mitmeid nippe, et samas sihis asuvat tolmu ja tähti galaktika eest ära kaotada. IC 342 läbimõõduks on umbes 75 tuhat valgusaastat ja see peaks koosnema enam kui sajast miljardist tähest.

teisipäev, 24. mai 2022

InSight sond on suremas

Kurvad uudised. Viimased aastad Marsi siseehitust uurinud InSight* sond lülitatakse peagi puhkerežiimi ning missioon lõpetatakse tõenäoliselt paar kuud hiljem täielikult. Selle põhjuseks sondi päikesepaneelidele kogunenud tolm, mis pärsib tugevalt selle võimet päikesevalgusest energiat ammutada.

InSight maandus Marsi Elysium Planitia nimelisel tasandikul 2018. aasta novembris. Tunnetades sealseid maa- või õigemini marsivärinaid (kokku üle 1300) ning nende peegeldusi planeedi sisemuses on see teadlastele pakkunud võimaluse teha kindlaks Marsi tuuma, vahevöö ja koore ulatused, paksused ja tihedused. Näiteks nüüdseks teatakse, et Marsi tuum on vedel ning selle koor on arvatust paksem ning koosneb kolmest kihist.

Mai alguses registreeris InSight seni võimsaima marsivärina - 5 magnituudi.

Marsi (ja teiste planeetide) siseehituse uurimine on võimalik tänu sellele, et erinevad materjalid ja kihid kannavad, murravad ja peegeldavad värinaid edasi erineval määral.

Alles paar nädalat tagasi tuvastas InSight seni tugevaima marsivärina - 5 magnituudi. Lisaks värinate "kuulamisele", ilmaolude mõõtmisele, robotkäpale ja kaameratele oli InSightil kaasas pisikene Saksamaal valminud sond, mida kutsuti "mutiks". Selle eesmärgiks oli kaevata ennast 5 meetri sügavusele ning mõõta väga täpselt pinnase temperatuuri erinevatel sügavustel. Paraku osutus Marsi pinnas maandumispaigas oodatust palju kõvemaks ning peale korduvaid katseid (muuhulgas üritas InSight seda oma robotkäpaga maasse lüüa) tuli sellest loobuda.
Erinevalt NASA viimastest kulguritest (Curiosity, Persevereance), mis kasutavad energia ammutamiseks pisikesi tuumareaktoreid, annavad InSightile voolu kaks ringikujulist suurt päikesepaneeli. Aja jooksul on nende peale kogunenud peenikene marsitolm, mis on nüüdseks nende tootlikust lausa kümme korda vähendanud. Kuigi tegemist on ootuspärase protsessiga, lootsid insenerid, et mõni maandurist lähedalt mööduv tuulispask võiks neid mingil määral puhastada. Viimases hädas valati paneelidele robotkäpa abil marsipinnast, mida tuul maha puhus ning seeläbi paneelide pinda paljastas. Nüüdseks on aga olukord suhteliselt lootusetu, kuna sondi maandumispaika hakkab saabuma talv, mida see suure tõenäosusega üle ei ela.
InSight sondi viimane foto endast ja oma tolmuga kaetud päikesepaneelidest. Kaamerat liigutanud robotkäpp asetatakse nüüd puhkeasendisse ning sond madala pingega režiimi. Side katkemine sondiga on mõne järgneva kuu jooksul peaaegu kindlasti vältimatu.

NASA kavatseb sondi lülitada madala voolutarbega režiimi juuli alguses ning täielikult peaks sellega side katkema millalgi selle aasta detsembris. Kuigi muidu täiesti töökorras sondi "surm" on planeediteadlastele korvamatu kaotus, tuleks mainida, et oma planeeritud kahe aastase missiooni asemel on see punasel planeedil vastu pidanud juba kolm ja poolt aastat.
*InSight tähendab tõlkes "sisekaemust" ning see akronüüm moodustub inglise keelsest missiooni kirjeldusest - Interior Exploration using Seismic Investigations, Geodesy and Heat Transport. Sondi kere ehitati ettevõtte Lockheed Martin Space System poolt ja seda juhib NASA Jet Propulsion Laboratory, kuid enamus selle teadusinsrumentidest on loodud Euroopa Kosmoseagentuuri liikmesriikide poolt.

reede, 20. mai 2022

Solar Orbiter tegi lähimad fotod Päikesest

2020. veebruaris startis Maalt Päikese orbiidile Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) sond nimega Solar Orbiter. Mitmete lähedaste möödalendude abil Veenusest üritab see järgnevate aastate jooksul tõsta oma kallet ekliptika suhtes (tasand milles planeedid tiirlevad) 24-33 kraadini. See lubab inimkonnal esimest korda ajaloos näha oma kodutähe pooluseid, mis omakorda peaks selgust tooma Päikese ehituse ja 11aastaste aktiivsustsüklite osas.

Hetkel on Solar Orbiteri kalle Päikese ekvaatori suhtes 4,4 kraadi ning hiljutise periheeli käigus ligines see tähele 48 miljoni kilomeetri kaugusele (kolm korda lähemal kui Maa). See pakkus sondile võimaluse teha Päikese "pinnast" ehk fotosfäärist ja mingil määral ka selle lõunapoolusest seni kõige kõrgema resolutsiooniga jäädvustused. Neid jäädvustusi näeb allolevast videost.



neljapäev, 19. mai 2022

ISS meie lõunataevas

Selle nädala õhtud ja ööd pakuvad suurepärast võimalust vaadelda Eestist suurima inimkätega ehitatud satelliidi - Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) - ülelende. Orbiidil 7 kilomeetrit sekundis kihutav jalgpalliväljaku suurune jaam paistab alltoodud tabelis toodud kellaaegadel lõunataevas läänest ida suunas liikuva väga-väga heleda tähena.

Tabel pärineb lehelt https://www.heavens-above.com, kust saab lisaks ISS ülelendudele vaadata infot paljude teiste heledamate satelliitide ja taevakehade nähtavuse kohta. Lehe paremal üleval nurgas tuleb sisestada oma täpne asukoht planeedil. Antud andmed on arvutatud Tõravere observatooriumi asukoha põhjal, kuid peaksid kellaajaliselt enam-vähem samad olema terve Eesti jaoks.

Täielik kuuvarjutus 2022 mai

Mõned fotod pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul lääne poolkera kohal aset leidnud täielikust kuuvarjutusest. Varjutust ei olnud Eestist praktiliselt näha, kuna Kuu jõudis enne loojumist vaid veidi Maa poolt heidetud poolvarju riivata.

Louis Leroux-Gere, Prantsusmaa

Fabio Longaron, Argentiina

Kuuvarjutus Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Foto autor Samantha Cristoforetti. Ülal jaama päikesepaneelid.

Francisco Haro, Hispaania

Petr Horálek, Tsiili. Taust Linnuteega on jäädvustatud kuuvarjutusele eelnevatel öödel.

Piotr Potępa, Poola

Matt Smith, USA, Texas

Juan Carlos Casado, Hispaania

Michael Caine, Florida, USA. Foto on kokku pandud 37 kaadrist, iga intervall 5 minutit.


kolmapäev, 18. mai 2022

Astronoomiahuviliste XXVII kokkutulek Pärlseljal

Eesti hobiastronoomia suursündmus "Astronoomiahuviliste XXVII kokkutulek" leiab sellel aastal aset Pärlselja puhkekeskuses Pärnumaal 10.-14. augustil. Oodatud on kõik uued ja vanad huvilised. Vaatlusi, loenguid ja tegevusi peaks jätkuma igale maitsele. Kava ja esinejad veel täpsustamisel.

Ürituse korraldaja on Eesti Astronoomia Selts, toetab https://teleskoobid.ee/

Üritus facebookis: https://www.facebook.com/events/575108163750462/

teisipäev, 17. mai 2022

Saturn, rõngad ja Tethys

See Star Warsi filmidest tuttavat Surmatähte meenutav kuu kuulub planeedile Saturn ja kannab nime Tethys. Läbimõõdult veidi enam kui tuhat kilomeetrit lai kuu avastati juba 1684. aastal Itaalia astronoomi ja matemaatiku Giovanni Domenico Cassini poolt*. Üle 300 aasta hiljem külastas Saturni ja tema kaaslasi Cassini nime kandev sond, mis klõpsas 2005. aasta septembris tuhandete teiste seas ka selle foto.

Kui paremal paistab Tethys ja selle ühel küljel haigutav tohutu kokkupõrkejälg nimega Odysseuse bassein (läbimõõt 450 kilomeetrit), siis selle all helendab kollakalt planeet Saturn ja vasakul õhukese triibuna selle kuulsad rõngad. Jah, need on tõesti Saturni võimsad rõngad, mis ulatuvad läbimõõdult 300 tuhat kilomeetrit ümber oma planeedi, kuid mille keskmine paksus on vaid mõnikümmend meetrit. Kui tuua võrdlus tavalise A4 paberilehega, siis Saturni rõngad on samas mõõtkavas üle 100 korra õhemad kui see paber.

*Cassini avastas lisaks Tethysele veel kolm Saturni kuud ja suurima 4800 kilomeetrit laia pilu selle rõngasüsteemis (see kannab nüüdseks Cassini pilu nime). Lisaks jagab ta Robert Hookega Jupiteri Suure Punase laigu avastamise au ning ta tegi esimesena kindlaks Jupiteri ja Marsi pöörlemisperioodid.

esmaspäev, 16. mai 2022

Marsi maastikud ja tuul

See videoklipp NASA poolt annab meile viivukese võimaluse kujutada ennast ette planeet Marsi pinnal ringi vaatamas ja sealseid helisid (tuult) kuulamas. Kui videopilt pärineb juba 2012. aastal Gale kraatris maandunud Curiosity kulgurilt, siis heli salvestas 2018. aastast Marsi siseehitust uuriv InSight maandur.



pühapäev, 15. mai 2022

Foto Linnutee suurimast mustast august

Saage tuttavaks esimese fotoga meie Linnutee südames tuksusvast mustast august. Alles kolm aastat tagasi avaldasid astronoomid täiesti esimese foto mustast august (või õigemini seda ümbritsevast gaasikettast), mis oli tehtud M87 tähist kandva hiidgalaktika südamest asuvast supermassiivsest mustast august. Täna tehti sama umbes 2000 korda lähemal asuva, kuid samas 1500 korda vähem massiivsema Sagittarius A*-ga.

Linnutee keskel asuv Sagittarius A* nimeline supermassiivne must auk. Esimene otsene kujutis. Auk ise on see tume osa seal keskel.

Umbes 4 miljoni Päikese massiga ja meist 27 000 valgusaasta kaugusel asuvat musta auku on kaudsete meetoditega uuritud juba üle 30 aasta, kuid alles nüüd on tehnoloogia saavutanud taseme, et seda mõnes mõttes ka näha. Selleks kasutati kaheksat raadioteleskoopi kõikjal ümber planeedi, mis kogusid paari viimase aasta jooksul üle 3,5 miljoni gigabaidi andmeid. Neid andmeid väga hoolikalt töödeldes suudeti raadiospektris kogutud andmed tõlkida nähtavaks fotoks.

Võrreldes kümnete miljonite valgusaastate kaugusel asuva M87 musta auguga oli meie Linnutee keskel asuvat musta palju keerukam jäädvustada. Selle peamiseks põhjuseks on Linnutee tasandisse kontsentreeritud gaas ja tolm, mis varjutab auku meie pilgu eest. Võrreldes eelmise fotoga oli aga Sündmuste horisondi töörühmal eelis oma teleskoobivõrgustikku lülitada lõunapoolusel asuv raadioteleskoop, mis suutis tänu oma asukohale musta auku 24/7 vaadelda.

Musta augu asukoht ja kaugus Päikesesüsteemist.

M87 keskel asuva musta augu ja Linnutee keskel asuva musta augu suuruste võrdlus.


esmaspäev, 9. mai 2022

Viis massilist väljasuremist planeedil Maa

Sellesse vaevalt üle minuti kestvasse videosse on pakitud meie planeedi 4,5 miljardi aastane ajalugu nii nagu seda meie praeguste parimate teadmiste kohaselt tuntakse. Kiirelt umbes 450 miljoni aasta tagusesse aega kerides näidatakse selles kuidas erinevad tegurid ja nende kokkulangemised tõid endaga kaasa viis massilist väljasuremist ja nende (mõnevõrra rõhutatud) mõju meie planeedi välimusele.

Alustades kaugemast ajast olid nendeks:
  • Ordoviitsiumi-Siluri väljasuremine (umbes 439 miljonit aastat tagasi). Arvatakse, et maismaataimede hüppeline vohamine eemaldas Maa atmosfäärist arvestatava osa süsihappegaasist, mis tõi endaga omakorda kaasa kasvuhooneefekti languse ja drastilise kliima jahenemise. Selle tulemuseks oli liustike teke ja mereveetaseme tugev langus, mille tagajärjel hukkus kusagil 85% kõigist meres elavatest liikidest.
  • Hilis-Devoni väljasuremine (umbes 364 miljonit aastat tagasi). Kuni paarkümmmend miljonit aastat kestnud väljasuremise põhjused ei ole kindlad ning see võis olla põhjustatud erinevate üksteisest sõltumatute tegurite koosmõjust. Üheks seletuseks on, et võimsad maismaataimed vabastasid ookeanidesse massilises koguses toitaineid, mis tõid kaasa vetikate vohamise ning merede hapnikusisalduse järsu languse. Teiseks pakutakse vulkaanipurskeid, mille tuhk varjutas päikese ja kliima jahenes. Kolmandaks võis mõni lähedal süttinud supernoova hävitada Maad ümbritseva osoonikihi, mis lubas Päikese UV-kiirgusel jõuda maapinnani. Hilis-devoni väljasuremise käigus kadus kusagil 75% liikidest. Nende hulgas trilobiidid, kes olid ookeane valitsenud üle 200 miljoni aasta.
  • Permi-Triiase väljasuremine (umbes 251 miljonit aastat tagasi). Arvatakse, et praegustel Siberi aladel purskas supervulkaan, mis paiskas õhku tohutus koguses süsihappegaasi, mis omakorda toitis metaani eritavate bakterite vohamist. Maa soojenes ning ookenid happestusid. Permi Suure Suremise tagajärjel hukkus kuni 96% kõikidest liikidest ning terve tänapäevane elu pärineb sellest ülejäänud 4%. Peale seda arenesid ookeanis uued liigid, mida Maal ei olnud varem nähtud, nagu näiteks teod ja krabid.
  • Triiase-Juura väljasuremine (umbes 199-214 miljonit aastat tagasi). Selle põhjused on üsna kehvasti tuntud. Pakutakse asteroidi, kliimamuutusi ja vulkaanipurskeid. Igatahes kui enne seda kõndis Maal rohkem imetajaid kui dinosaurused, siis peale seda olid asjad teisipidi ning Juura ajastuga sai alguse ühtlasi dinosauruste 135 miljonit aastat kestnud valitsemisaeg. Triiase-Juura väljasuremise käigus kadus umbes 75% liikidest.
  • Kriidi-Tertsiaari väljasuremine (umbes 65 miljonit aastat tagasi). Hiliseim ja tuntuim väljasuremine, mille põhjustajaks oli peaaegu kindasti Maad tabanud suur asteroid, mis kutsus esile drastilised kliimamuutused. 76% liikidest kadus. Dinosaurused läinud, said imetajad rahulikult areneda kõigiks neiks liikideks, keda tänapäeval näeme ja tunneme.

laupäev, 7. mai 2022

Naatriumisabaga Merkuur

Ei, seal Plejaadide täheparve all ei paista mitte ebatavaline meteoor või haruldane komeet, vaid hoopis Päikesesüsteemi väikseim ja päikesepoolseim planeet - Merkuur. Juba 1980. aastatel pakuti, et Merkuuri ülihõredas atmosfääris leiduv naatrium võib päikesekiirguses helendada ning tekitada selle taha (suunaga Päikest eemale) pika saba. 2001. aastal see ka planeeti uurima saadetud MESSENGER-i sondi poolt vaatluslikult avastati. Antud foto on tehtud eelmisel nädalal Kanaari saarestikust astrofotograaf Sebastian Votmeri poolt kasutades spetsiaalset filtrit, mis laseb endast läbi peamiselt naatriumi poolt (taas)kiiratavat kollakat valgust. Tavaoludes on saba Maalt vaadates nähtamatu.



teisipäev, 3. mai 2022

Uraani väikekuu Miranda

Siin on mõned fotod Uraani kuust Mirandast, sellisena nagu seda nägi legendaarne kosmosesond Voyager 2 oma möödalennul 24. jaanuaril 1986. Läbimõõdult kõigest 470 kilomeetrit ja Uraani atmosfääri ülakihtidest 129 tuhande kilomeetri kaugusel tiireldes on see hiidplaneedi viiest ümmargusest kuust kõige pisem ja kõige lähem. Selle mõõtmed teevad sellest ühe väiksema Päikesesüsteemi keha, mis näib veel olevat piisavalt massiivne niinimetatud hüdrostaatilise tasakaalu saavutamiseks - teisisõnu on Miranda veel piisavalt suur, et selle gravitatsioon selle enam-vähem ümmarguseks pressiks. Uraanil on kokku 27 kuud, millest enamikud meenutavad pigem kartulikujulisi asteroide.

Voyager 2 mosaiik Miranda lõunapoolusest.

Uraani viis suurimat kuud. Vasakult Miranda, Ariel, Umbriel, Titania ja Oberon.

Kuna Uraan pöörleb ümber oma telje peaaegu risti oma tiirlemistasandiga ning selle kuud tiirlevad planeedi ekvaatoritasandi lähistel (ehk siis samuti risti ekliptikaga), kogevad need sama ekstreemseid aastaaegu nagu planeet isegi. Voyageri möödalennu ajal oli parasjagu valgustatud Miranda lõunapoolus ning kohe peale fotode saabumist Maale olid astronoomid hämmastunud selle seninägematutest pinnavormidedest.

Kuidas nii pisikene ja peamiselt veejääst koosnev kuu näib olevat suutnud tekitada nii erinevaid pinnavorme ei ole veel selge, kuid juhtiva hüpoteesi kohasel võis selle orbiit millalgi minevikus saada välja venitatud teiste Uraani kuude gravitatsiooni poolt. Planeedi võimsad loodejõud olid seejärel võimelised hakata Mirandat sõna otseses mõttes venitama ja kokku pressima, mis tekitas selle sisemuses piisavalt soojust, et seda vedelaks sulatada. Umbes 100 miljonit aastat kestnud perioodi järel Miranda orbiit taaskord ühtlustus, selle sisemus külmus ning paisus, lõhestades selle pinna ning tekitades sellesse nähtavad kanjonid ja lõhed. Ühe teise hüpoteesi kohaselt võis mõni tugevam kokkupõrge asteroidiga Mirandast välja lüüa suuri tükke, mis lõpuks kuuga taasliitusid ning sellele tänapäevase segipööratud välimuse andsid. Kas üks või teine, mõlemad või mitte kumbki hüpotees ka tõele vastab, jääb esialgu lahtiseks. Paraku ei ole Uraani (ega Neptuuni) ükski teine kosmoseaparaat peale Voyager 2 külastanud ning näib, et ega lähiajal ei külasta ka.

Päikesesüsteemi kõrgeim kalju Verona Rupes. Kalju paistab heledalt foto paremas küljes. Selle kõrguseks pakutakse 20 kilomeetrit.

Praguline Miranda

Üks asi millega aga pisikene Miranda terves Päikesesüsteemis kindlasti uhkeldada saab on Verona Rupeseks kutsutud kalju, mille kõrguseks jalamilt hinnatakse umbes 20 kilomeetrit. See on teadaolevalt Päikesesüsteemi kõige kõrgem peaaegu püstloodis kuristik. Miranda nõrk pinnagravitatsioon tähendab, et selle tipust alla hüppav inimene naudiks ühtekokku 12 minutit vabalangust, enne kui ta umbes 200 kilomeetrit tunnis selle põhjaga põrkuks.
Seda viimast on ette kujutanud Rootsi animaator Erik Wernquist oma 2014. aasta lühifilmis Wanders ehk eestipäraselt Rändajad, kus ta on reaalset fotomaterjali aluseks võttes loonud (lootusrikka) pildi sellest, milline võiks välja näha inimkonna avastusretked Päikesesüsteemis. Eelnimetatud kaljult hüppamist tulevaste kosmoseturistide või siis kosmoseekstreemsportlaste poolt näeb selle lõpus. Eestikeelsete subtiitritega mõneminutilist filmi leiab meie youtube kanalilt.



esmaspäev, 2. mai 2022

Päikesevarjutus 2022

Laupäeva õhtul, siis kui meie maailmanurgas tähistati volbrit, leidis Lõuna-Ameerika kohal aset selle aasta esimene osaline päikesevarjutus. Selle tipus kattis Kuu Päikesest kinni 64%. Allolev foto varjutusest on tehtud Argentiinas Patagoonias fotograaf Aixa Andrada poolt. Kahe nädala pärast näeb nii Lõuna kui Põhja-Ameerikast ja osaliselt ka Euroopast (Kuu loojumise ajal) täielikku kuuvarjutust, kui Kuu liigub läbi Maa poolt heidetud (täis)varjust. Sellest aga lähemalt juba siis.

Päikesevarjutust on Eestist lootust näha käesoleva aasta 25. oktoobril kui Kuu varjab meie maalt ära enamuse Päikese kettast.