reede, 30. september 2022

Hubble kosmoseteleskoopi plaanitakse päästa

Ettevaatlikult head uudised. NASA ja SpaceX koostöös nende Polarise programmiga on sõlminud kokkuleppe uurida võimalusi Hubble kosmoseteleskoobi lükkamiseks kõrgemale orbiidile. Kusjuures NASA ei kavatse esialgu sellist missiooni isegi võimalikuks osutumisel rahastada, vaid tegemist oleks praktiliselt täielikult eraettevõtte enda arendusprojektiga. Arvatavasti juhul kõik töötab ja õnnestub, saaks see hakata tulevikus pakkuma sarnast teenust teiste Maa lähiorbiidil tiirlevate satelliitide "päästmiseks".

32-aastane Hubble tiirleb hetkel Maast kusagil 540 kilomeetri kõrgusel, kuid langeb hõõrdumisel ülihõreda atmosfääriga üha madalamale orbiidile. Mida madalamal, seda tihedam atmosfäär ja suurem hõõrdumine ja seda kiiremini see madalamale langeb. Lõpuks, kusagil 30ndate keskel siseneks teleskoop atmosfääri ja põleks seal lihtsalt ära. Peale viimast NASA Hubble teenindusmissiooni 2009. aastal ja süstikuprogrammi lõppu ei ole NASA-l enam võimekust seda kõrgemale orbiidile lükata ning teleskoobi hukk on vältimatu. Juhul kui SpaceX Dragon nimeline kosmosekapsel suudaks Hubblega orbiidil kohtuda, põkkuda ja oma mootorite abil selle kõrgust tõsta, pikeneks selle eluiga mitmeid mitmeid aastaid ja inimkond ei peaks endiselt ühe parima nähtavas valguses tegutseva teleskoobiga nii pea hüvasti jätma.

foto viimasest Hubble teenindusmissioonist.

Käivitunud uurimus võtab aega kusagil pool aastat ja tegemist ei ole eksklusiivselt SpaceX-ga sõlmitud kokkuleppega, vaid sellega võivad liituda ka teised kosmoseettevõtted. Hetkel käib jutt vaid teleskoobi orbiidi tõstmisest, mitte selle täielikust teenindamisest, mida Hubble ideaalis vajaks. Viimaste aastate jooksul on vananeva teleskoobi juures kasutusele võetud viimased kriitilised varusüsteemid ning keegi ei oska öelda, kui kaua need veel vastu peavad. Kuid töötavat teleskoopi tuleroaks ohverdada oleks ka narr olukord. Lootuskiir igatahes eksisteerib.

Virtuaalne Päikesesüsteem ja NASA missioonid

Kui peaks tekkima tahtmine uurida Päikesesüsteemi planeetide, nende kuude ja neid uurinud või parasjagu uurivate kosmosesondide asukohti realaajas, siis selleks on NASA lehel üks väga hea veebirakendus nimega NASA/JPL Eyes. Sellelt leiab lisaks Päikesesüsteemi suurematele taevakehadele praktiliselt kõik NASA ja valitud hulk Euroopa Kosmoseagentuuri missioonidest. Näiteks saab vaadata, et millises suunas ja kui kiiresti kihutavad viis Päikesesüsteemist lahkuvat sondi (Pioneer 10&11, Voyager 1&2 ja New Horizons), kus ja kuhu vaatab parasjagu Jupiteri orbiidil asuv Juno kosmoseaparaat, mida teeb Päikesele kõige lähemale tiirlev Parkel Solar Probe või kui lähedal Maast asub hiljuti maise "mürsuga" pihta saanud Dymorphose asteroid.

Planeedi või sondi juurde liikumiseks tee objektil topeltklõps ja keeruta vaadet endale sobivaks. Lisainfo lugemiseks vajuta nime all asuvale kolme punktiga nupule.

kolmapäev, 28. september 2022

Greenwitchi observatooriumi astrofotograafia võistluse parimad

Paar nädalat tagasi avaldati ühe maailma kõige tuntuma Greenwitchi observatooriumi astrofotograafia 2022. aasta võistluse parimad tööd. Võistlus käis kokku üheteistkümnes kategoorias.

Täpsemad detailid iga foto kohta leiab allolevast galeriist.

Noore astrofotograafi eripreemia.

Andromeeda galaktika ehk M31.

Autor: Yang Hanwen.

Kasutatud tehnika: SkyWatcher 150/750P, iOptron CEM70, Antlia LRGB ja HYO H-alpha filtrid, ZWO ASI294MM Pro.

Annie Maunderi nimeline innovatsiooniauhinna võidutöö.

26 erineva suurusega ringi Päikesest asetatud üksteise sisse.

Autor: Pauline Woolley.

Kasutatud andmed: Solar Dynamics Observatory (SDO).

Planeetide, komeetide ja asteroidide kategooria esikoht ja ühtlasi terve võistluse võitja.

Fotol on komeet C/2021 A1, tuntuma nimega Leonhard ja selle miljoneid kilomeetreid pikk saba.

Autor: Gerald Rhemann.

Kasutatud tehnika: ASA 12” Astrograph, ASA DDM 85, ZWO ASI6200MM Pro, mosaiik kahest 400 sekundilisest kaadrist.

Planeetide, komeetide ja asteroidide kategooria teine koht.

Jupiter ja kolm selle kuud (vasakult Ganymedes, Io ja Europa)

Autor: Damian Peach.

Kasutatud tehnika: ASA 1000 RC, ZWO ASI174MM

Planeetide, komeetide ja asteroidide kategooria eriauhind

Komeet 4P/Faye Orioni tähtkujus asuva Sh2-261 udukogu ees.

Autor: Lionel Majzik.

Kasutatud tehnika: Planewave CDK20 , Planewave Ascension 200HR, FLI ProLine 11002M

Taevavaadete kategooria esimene koht.

Namcha Barwa nimeline mägi Tiibeti mäestikus koos selle taustale jäänud tähetriipudega.

Autor: Zihui Hu.

Kasutatud tehnika: Sony ILCE-7R3, Tamron 150–500mm.

Taevavaadete kategooria teine koht.

Linnutee Surnuoru kohal.

Autor: Abhijit Patil.

Kasutatud tehnika: iOptron SkyGuider Pro, Nikon Z6 II, 14 mm f/3,5.

Taevavaadete kategooria eriauhind.

Eystrahorni nimeline mägi Islandil.

Autor: Filip Hrebenda.

Kasutatud tehnika: Sony ILCE-7RM3A camera, 16 mm f/2.8.

Päikese kategooria esimene koht.

Fotol on kombineeritud 365 järjestikuse päeva fotod Päikesest ja selle plekkidest.

Autor: Soumyadeep Mukherjee.

Kasutatud tehnika: Nikon D5600, Sigma 150–600c, Thousand Oaks päikesefilter.

Päikese kategooria teine koht.

Lähivõte Päikesest H-alfa lainepikkuses.

Autor: Stuart Green.

Kasutatud tehnika: Iseehitatud teleskoop iStar Optical 150 mm objektiivi põhjal, Lunt 35 H-alpha lääts, EQ6 Pro, Basler acA1920-155um.

Päikese kategooria eripreemia.

Purse Päikesel.

Autor: Miguel Claro.

Kasutatud tehnika: SkyWatcher Esprit ED120, SkyWatcher EQ6, Daystar Quark filter, QHY5III174M kaamera

Kuu kategooria esimene koht.

Kuul asuva Plato kraatri idaserv.

Autor: Martin Lewis.

Kasutatud tehnika: Iseehitatud 444 mm Newton teleskoop, iseehitatud monteering, Astronomik 642nm IR filter, ZWO ASI174MM kaamera.

Kuu kategooria teine koht.

32-st kaadrist koosnev mosaiik Kuust.

Autor: Andrea Vanoni.

Kasutatud tehnika: Newton GSO 300 mm, ZWO ASI178MM, Celestron Ultima 2x.

Kuu kategooria eriauhind.
Foto 2021. aasta novembris toimunud kuuvarjutusest.

Autor: Noah Kujawski.

Kasutatud tehnika: Celestron CPC 1100, ZWO ASI183MC.

Galaktikate kategooria esikoht.

Sombreero galaktika ja selle ümber rõngasse koondunud tähed.

Autor: Utkarsh Mishra, Michael Petrasko ja Muir Evenden.

Kasutatud tehnika: ATEO 16" f/3.7 Dreamscope astrograaf, Paramount ME II, Baader LRGB filtrid, FLI Proline 16803 CCD.

Galaktikate kategooria teine koht.

Kaks põrkuvat galaktikat (NGC 5246 ja NGC 5247) meist 90 miljoni valgusaasta kaugusel.

Autor: Mark Hanson ja Mike Selby.

Kasutatud tehnika: CDK 1000 ja RiDK 700 FL 4900 teleskoobid, CDK 1000, FLI 16803.

Galaktikate kategooria eriauhind.

Väike Magalhaesi pilv ja 47 Tucanae kerasparv.

Autor: Mathew Ludgate.

Kasutatud tehnika: Nikon 400mm f/2.8, Rainbow Astro RST-135 , Chroma filtrid, ZWO ASI6200MM Pro.

Inimesed ja kosmose kategooria esimene koht.

Rahvusvaheline kosmosejaam (ISS) möödumas Kuu eest asukohaga täpselt Apollo 11 maandumispaiga kohal.

Autor: Andrew McCarthy.

Kasutatud tehnika: Celestron C11 ja Explore Scientific AR127, iOptron CEM70, UV/IR Cut filter, ZWO ASI174MM ja Sony A7 II.

Inimesed ja kosmose kategooria teine koht.

Buzludzha mäe tipp, sellele ehitatud nõukogude aegne monument ja Linnutee.

Autor: Mihail Minkov.

Kasutatud tehnika: Sony A7 III; 15 mm f/5.6 ja 28 mm f/3.5.

Inimesed ja kosmose kategooria eriauhind.

Kuu ja Glastonbury monument.

Autor: Hannah Rochford.

Kasutatud tehnika: Sigma 150–600mm, Canon EOS 5D Mark II.

Virmaliste kategooria esimene koht.

Virmalised Islandil.

Autor: Filip Hrebenda.

Kasutatud tehnika: Sony ILCE-7RM3A, 16 mm f/2.8.

Virmaliste kategooria teine koht.

Virmalised Kanadas, Cameroni jõe kohal.

Autor: Fred Bailey.

Kasutatud tehnika: Pentax K-5 II S, 18 mm f/3.5

Virmaliste kategooria eriauhind.

Virmalised Venemaal, Murmanski oblastis.

Autor: Alexander Stepanenko.

Kasutatud tehnika: Nikon D850, 12 mm f/4

Sir Patrick Moore parima uustulnuka eripreemia.

Suured Lumised Mäed USA Montana osariigis.

Autor: Lun Deng.

Kasutatud tehnika: Nikon D810, 35 mm f/1.6

Tähtede ja udukogude kategooria esimene koht.

Heeliksi udukogu ehk NGC 7293.

Autor: Weitang Liang.

Kasutatud tehnika: ASA N20, ASA DDM85, FLI Proline 16803.

Tähtede ja udukogude kategooria teine koht.

Leegitseva tähe udukogu ehk Caldwell 31.

Autor: Martin Cohen.

Kasutatud tehnika: Celestron EdgeHD, SkyWatcher EQ8-R Pro, Baader Ultra- High-Speed filtrid, ZWO ASI2600MM Pro.

Tähtede ja udukogude kategooria eriauhind.

Südame udukodu (IC 1805) süda.

Autor: Péter Feltóti.

Kasutatud tehnika: 200/800 SkyWatcher, SkyWatcher NEQ6 pro, Moravian G3-16200 Mark II.


teisipäev, 27. september 2022

DART põrkus Dymorphose asteroidiga

On saabunud esimesed fotod Itaalia kuupsatelliidilt LICIAcube, mis jäädvustas hetked kui DART nimeline kosmoseaparaat teisipäeva öösel asteroid Dymorphost rammis. Nagu näha, siis poole tonnine ja 6,7 kilomeetrit sekundis liikuv "mürsk" paiskas kokkupõrkel igasse suunda laiali päris palju asteroidimaterjali.

Fotodel on suurem objekt umbes 780 meetrise läbimõõduga asteroid Didymos, mille ümber tiirlev 160 meetrise läbimõõduga Dymorphos on mattunud heledasse "plahvatusse". DARTi missiooniks oligi viimast tabada ja üritada selle orbiiti emaasteroidi ümber õige pisut (kuid siiski mõõdetavalt) muuta. Tegemist on esimese taolise katsetusega, millest saadud andmed võivad tulevikus päästa meie tsivilisatsiooni või vähemalt liigi hävingust. Võimalus, mis dinosaurustel paraku (või siis meie õnneks) puudus.
Järgnevate päevade jooksul peaksid Maale jõudma juba LICIAcube paremad fotod.




Viimasena video kokkupõrkest maise teleskoobisüsteemi (ATLAS) poolt. Asteroidipaar paistab sellelt ühe objektina ja näha on vaid kokkupõrkel laiali paiskuvat tolmu.



esmaspäev, 26. september 2022

DART põrkub Dymorphosega

Tuleval ööl kell 2:14 põrkub kõigi eelduste kohaselt Dimorphose nimelise 170-meetrise asteroidiga pooletonnine kosmoseaparaat DART. Kiirust peaks sellel kokkupõrke hetkeks olema 6,7 kilomeetrit sekundis. Tegemist ei ole aga õnnetu juhusega, vaid täiesti tahtliku ja plaanitud kokkupõrkega, mille eesmärgiks on esimest korda ajaloos muuta meelega asteroidi kiirust ja seega trajektoori.

Dimorphose (vasakul) ja Didymose suuruste võrdlus Eiffeli torniga.

DART laboris.

Skeem plaanitud kokkupõrkest, mille tagajärjel peaks Dimorphose orbiit ümber suurema Didymose õige pisut väiksemaks muutuma.

Pikemalt kirjutasime sellest missioonist peaaegu aasta tagasi, kui DARTi missioon Ühendriikide Vandebergi baasist startis: https://www.astromaania.ee/.../dart-suundus-porkuma...

Kokkupõrget tunnistavad lisaks DARTi ja sellega kaasas oleva LICIACube pisisatelliidi kaameratele nii Hubble kui James Webbi kosmoseteleskoobid. Erinevates lainepikkustes tehtud jäädvustused peaksid astronoomidele andma päris hea ettekujutuse asteroidi koostisest ja kokkupõrkel eralduvast energiast.
Kokkupõrget saab otseülekandes jälgida NASA ametliku youtube kanali kaudu siit: https://youtu.be/21X5lGlDOfg

pühapäev, 25. september 2022

Maa jõuab planeetide kuningaga vastasseisu

Viimastel kuudel on õhtuti idast tõusnud ja öötundideks kõrgele lõunataevasse sirutunud üks pealtnäha kõigist kõige heledam täht. Tegemist ei ole aga mitte tähega, vaid Päikesesüsteemi kõige suurema planeedi - Jupiteriga. Homme jõuab Maa sellega oppositsiooni ehk vastasseisu, mis kahe planeedi omavahelise kauguse mõttes on viimase 59 aasta kõige soodsam.

Vastasseisuks nimetatakse olukorda, kui Päikese poolt vaadates on kaks planeeti ühel joonel ning nende omavaheline kaugus aasta lühim. Teisisõnu särab vastasseisus olev planeet meie jaoks peaaegu täpselt Päikesest teisel pool öötaevas ning on viimase poolt täielikult valgustatud. See tähendab, et planeedi näiv heledus ja suurus saavutavad sellel hetkel oma maksimumi ning kätte on jõudnud kõige parem aeg seda nii vaadelda kui ka pildistada.

Lihtsustatud joonis Jupiteri vastasseisust.

Maa teeb Päikese ümber teatavasti ühe tiiru aastaga, Jupiteril kulub selleks aga peaaegu 12 aastat. Seega jõuab kiiremini tiirlev Maa aeglasele Jupiterile iga aasta umbes kuu aega hiljem järele ning vastasseis liigub aasta-aastast üha edasi. Mida lähemale meie poolkera talvisele pööripäevale vastasseis nihkub, seda kõrgemal öötaevas see gaashiid sellel ajal särab ning seda selgemalt me seda vaadelda saame. Seega planeedi kõrguse mõttes on meie jaoks järgnevad kolm vastasseisu isegi soodsamad.
Samas planeetide omavahelise kauguse suhtes on selle aasta vastasseis eriline. Nimelt ei ole planeetide orbiidid kunagi täpselt ringi kujulised, vaid veidi lopergused tuues neid kord Päikesele lähemale, kord kaugemale. Neid punkte nimetatakse planeetide puhul vastavalt periheeliks ehk päikeselähiseks ja afeeliks ehk päikesekaugiks. Vastasseisu jaoks oleks seega kõige parem hetk, kui see juhtub ajale mil Jupiter on periheelis ja Maa afeelis ning kahe planeedi omavaheline kaugus minimaalne. Päris täpselt juhtub sellest asja astronoomiliselt harva, kuid sellel aastal on kahe planeedi kaugus lähimas punktis "vaid" 591 168 168 kilomeetrit. Nii lähedale tulid nad viimati 1963. aastal ja uuesti juhtub see alles aastal 2129. Ehk siis tasub ikka taevasse vaadata küll. Võrreldes näiteks 2017. aasta vastasseisuga, kui Jupiter asus afeelis, paistab see meile 11% suurema läbimõõduga ja 1,5 korda heledam.

Jupiter ja kaks selle kuud (vasakul Io ja paremal Europa). Pildistatud Voyageri sondi poolt.

Jupiter Hubble kosmoseteleskoobis.

Jupiter James Webbi kosmoseteleskoobis (infrapunas).

Jupiter pildistatud Juno sondi poolt, mis hiidplaneeti uurinud juba viimased kuus aastat.

Kui pilved Jupiteri vastasseisu vaatlemist segavad, siis pole vaja meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll.
Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt jääkuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümbert kokku avastatud 80 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.
Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub tal 10 tundi) võime sellel isegi märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast mitu korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Laik on meie poole suunatud näiteks täna ja ülehomme õhtutel.

Jupiter Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobis - 8tolline Bresseri Newton (1200mm)+ 3xbarlow + ZWO ADC korrektor + Nikon D5600. Töötluseks PIPP, Autostakkert, Registax, PS. Planeedist vasakul Io, paremal üleval Ganymedes. 23.09.2022 Tõrvas.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.