Saturni vastasseis 2024

Eile (8. septembril) jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,66 astronoomilise ühiku ehk 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel. Valgusel kulub sellise vahemaa ületamiseks 73 minutit.

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks 27. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti lõpus näiteks 19 kraadi. Sellel aastal juba 23 kraadi. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.

Austraalia astrofotograaf Niall MacNeilli fotod Saturnist aastatel 2018-2024

Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Küll aga ei tasu sellel hooajal loota selle rõngaid väga hästi näha. Asi selles, et sarnaselt Maaga on Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning planeedi peaaegu 30-aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub oluliselt selle ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Sellel aastal paiknevad Saturni rõngad meie jaoks vaid umbes nelja kraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga praktiliselt nähtamatuks.

Saturni rõngaste hooajaline "kadumine" ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi "kõrvu", mis kord kahanevad, kaovad ja kasvavad. 1655. aastal, 13 aastat peale Galileo surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollandi astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati ka sajandeid hiljem sond, mis 2005. aastal osakesena Cassini-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus.

Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina ning vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele võib näha ka selle järgmiseid suurimad kuid Rhead, Dionet, jääkuud Enceladust ja Thethyst. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada. Kokku on Saturnil lausa 146 teadaolevat kuud, kuigi neist pisemaid võid pigem võrrelda asteroididega.

Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni järgmise aasta veebruari lõpuni.

Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis selleks on paar nippi. Esiteks tasub endale nutitelefoni lisada mõni planetaariumiprogramm, nagu näiteks Stellarium. Teiseks leiab Saturni südaöö ajal enam-vähem otse lõunast paarikümne kraadi kõrguselt, kus see paistab nagu üks hele täht. Erinevalt aga tähtedest see eriti ei vilgu. Asi selles, et erinevalt tähtedest, mis paistavad meile sisuliselt punktvalgusallikatena, on planeetidel teatav nurkläbimõõt. Hetkel saab Saturni leidmiseks kasutada ka Pegasuse ruuduks kutsutud asterismi abi. Nimelt paistab see ruudu kahe läänepoolsema tähega samal sirgel, umbes 20 kraadi madalamal Veevalaja tähtkuju servas.

Jupiteri vastasseisuni on veel kolm kuud aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 46 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Lisaks paistab Jupiterist paarkümmend kraadi ida pool silmnähtavalt punakas planeet Marss, mille vaatlemiseks tasub binokli asemel teleskoop õuele tirida.

Head vaatlemist!

Saturni vastasseis 2023

Eile (27. augustil) jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,76 astronoomilise ühiku ehk 1,31 miljardi kilomeetri kaugusel. Valgusel kulub sellise vahemaa ületamiseks 73 minutit.

Saturn vastasseisude ajal aastast 2018-2023 ülevalt-alla. Muutus planeedi kaldes on tingitud ajast millal me sellega vastasseisu satume. Autor: Andy Casely

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks 14. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti keskel näiteks 16 kraadi. Sellel aastal juba 19. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.

Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Sellel aastal on Maalt vaadates Saturni rõngaste kalle 8,1 kraadi, mis teeb need isegi suhteliselt pisikeses teleskoobis selgelt nähtavaks.

Lisaks rõngastele ja planeedile endale on vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele näha selle hiidkuu Titan ning hea õnne kohal ka järgmised suuremad kuud Rhea, Dione ja Thethys. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada.

Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni järgmise aasta veebruarini.

Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis sellega tuleb appi Päikesesüsteemi kõige suurem planeet Jupiter. Nimelt tõuseb see väga-väga heledalt paistev hiidplaneet idataevast umbes samal ajal kui Saturn (umbes kell kümme). Mööda on sellest raske vaadata. Kui nüüd Jupiterist liikuda umbes 75 kraadi lääne poole, siis seal kusagil peaks silma jääma üks palju vähem heledam, kuid ometigi ümbritsevatest tähtedest võimsamalt särav Saturn.

Jupiteri vastasseisuni on veel aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 46 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Jupiterist aga lähemalt veidi hiljem.

Head vaatlemist!

Saturni vastasseis 2022

Pühapäeval jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,86 astronoomilise ühiku ehk 1,325 miljardi kilomeetri kaugusel.

Saturn Hubble kosmoseteleskoobis 2019. aastal.

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks juba 2. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti alguses näiteks 13 kraadi. Sellel aastal juba 16. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.

Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Sellel aastal on Maalt vaadates Saturni rõngaste kalle 13,9 kraadi, mis teeb need isegi suhteliselt pisikeses teleskoobis selgelt nähtavaks.

Saturn ja selle kolm suurimat (heledamat) kuud Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobis eelmise aasta sügisel.

Lisaks rõngastele ja planeedile endale on vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele näha selle hiidkuu Titan ning hea õnne kohal ka järgmised suuremad kuud Rhea, Dione ja Thethys. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada.

Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni aasta lõpuni.

Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis sellega tuleb appi Päikesesüsteemi kõige suurem planeet Jupiter. Nimelt tõuseb see väga-väga heledalt paistev hiidplaneet idataevast umbes samal ajal kui Saturn (umbes pool kümme). Mööda on sellest raske vaadata. Kui nüüd Jupiterist liikuda umbes 50 kraadi lääne poole, siis seal kusagil peaks silma jääma üks palju vähem heledam, kuid ometigi ümbritsevatest tähtedest võimsamalt särav Saturn.

Umbes sellised näevad välja äsjatõusnud Saturn ja Jupiter praegustel õhtutel kell 22, kui seista näoga kagusuunas. Kuvatõmmis: Stellarium

Saturn oma kõige kõrgemas punktis lõunas umbes kella 1 ajal öösel. Kuvatõmmis: Stellarium

Jupiteri vastasseisuni on veel aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 33 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Jupiterist aga lähemalt veidi hiljem.

Head vaatlemist!

Astronoomiaklubi astrofotod: Jupiter ja Saturn 2021

Kuigi õhtuti ja öösiti lõunataevas paistvate hiidplaneetide Jupiteri ja Saturni vastasseisudest on möödunud vastavalt kaks ja neli nädalat ning sellega koos on läbi saanud parim aeg nende pildistamiseks, otsustasime eile õhtul selle siiski ette võtta. Korra aastas ju ikka peab. Tagantjärgi võib vabanduseks öelda, et vaatlemistingimused ei olnud eile päris ideaalsed (veidi udutas) ning meie praegune teleskoop ja kaamera ei ole planeetide pildistamiseks kõige paremad, kuid midagi ikka kaamerasensorile jäädvustus. Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter asus sel hetkel meist 605 miljoni kilomeetri ning Saturn 1,36 miljardi kilomeetri kaugusel. Rohkem infot leiab fotode alt.

Pildistamiseks kasutasime Bresser Messier 203/1200 peegelteleskoopi, Skywatcher EQ6-R Pro monteeringut, Celestron barlow 2x, ZWO ADC (atmosfääri dispersiooni korrektor) ja Nikon D5600 kaamerat (HDvideo). Töötlemiseks PIPP, Autostakkert, Registax6 ja Photoshop.

Jupiter ja selle kolm lähemalt hiidkuud - vasakult lugedes Ganymedes, Europa ja Io. Kaugemal tiirlev Callisto kaadrisse ei mahtunud. Jupiteri jäädvustamiseks tegime videoklipi pikkusega umbes 1 minut, millest kasutasime umbes 1200 parimat kaadrit + kuude jäädvustamiseks paarisekundilise säriajaga (ISO800) foto. Jupiteri töötlemisel kasutasime planeedi tsentreerimiseks ja kaadrite lõikamiseks programmi nimega PIPP, parimad kaadrid said omavahel kokku pandud programmis Autostakkert ning teravustamine Registax6. Photoshopis sai omavahel kombineeritud foto Jupiterist ja selle kuudest ning antud lõpptulemusele viimane lihv.

Rõngastatud Saturn ja kolm selle heledamat kuud - vasakul Rhea, üleval oranžikas hiidkuu Titan ja paremal Dione. Planeedi puhul tegime sellest umbes 2 minutilise videoklipi, millest läks töötlusesse kusagil 3000 parimat kaadrit + kuude jäädvustamiseks mõnesekundilise säriajaga (ISO800) foto. Planeedi töötlemisel kasutasime kaadrite tsentreerimiseks ja lõikamiseks programmi nimega PIPP, parimad kaadrid said omavahel kokku pandud programmis Autostakkert ning lõppteravustamine programmis Registax6. Photoshopis sai omavahel kombineeritud foto Saturnist ja selle kuudest ning antud viimane lihv. 

Jupiteri vastasseis

Nagu juhtus Saturniga paari nädala eest, jõuab ööl vastu reedet meiega vastasseisu Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter. See tähendab, et Maa liigub Päikese ja Jupiteri vahelt läbi ning kahe planeedi omavaheline kaugus on aasta väikseim.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuude ja nädalate öötundidel lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt säravat. Temast paarkümmend kraadi lääne pool (paremal) paistab Saturn. Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda järele jõuab, lahutab kaht planeeti "vaid" 600 miljonit kilomeetrit (neli korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult valgustatud. Jupiter tõuseb sellel ajal umbes kell 21 õhtul kagust ning saavutab oma kõrgeima punkti lõunasuunal (umbes 17 kraadi) astronoomilisel keskööl ehk suveajas umbes kell pool kaks.

Lihtsustatud joonis vastasseisust. Kui Maal kulub Päikese ümber ühe tiiru tegemiseks aasta, siis Jupiteril võtab see aega peaaegu 12 korda kauem.

Kui pilved või töö Jupiteri öist vastasseisu vaatlemist segavad, siis pole vaja meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures mõnes mõttes on nii Jupiteri kui Saturni lähikuudel isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõusevad taevas kõrgele juba suhteliselt varakult. Paar kraadi kõrguses ja sadakond miljonit lisakilomeetrit kauguses kaotada, ei ole nende puhul eriline kaotus.

Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt jääkuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümbert kokku avastatud 79 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.

Selle foto Jupiterist tegi 10. augustil Sakust astrofotograaf Urmas Leming. Teleskoobiks Celestron HD 8, korrektoriks ZWO ADC ja kaameraks QHY462C. Nagu näha, siis sellel ajal vaatas meie suunas ka Jupiteri Suur Punane Laik.

Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub tal 10 tundi) võime sellel isegi märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast mitu korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.

Nii nägi Jupiteri kosmoseaparaat Voyager 1 pea 42 aastat tagasi.

Juhul kui satute teleskoobiga Jupiteri vaatlema, siis ärge unustage pilku peale heitmast ka sellest natukene paremal paistvale rõngastatud Saturnile. Lisaks on meie hilisõhtune taevas juba päris pime, mis tähendab, et nähtavale on tulnud lai valik süvataeva objekte. Lõunasuunast tasub näiteks vaadelda Hantli planetaarudu (M27) Rebases ning M7, M15 ja M2 keraparvi Nooles, Pegasuses ja Veevalajas. Ida poolt kõrgelt leiab eest Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad samanimelistest tähtkujudest, Persuse kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884) Perseusest ja Sõela hajusparve ehk Plejaadid (M45) Sõnnist. Põhjakaares asuva Suure Vankri ümbrusest tasub suurema optika omanikel üles otsida juba kaugemad galaktikad, nagu näiteks Veekeeris (M51), Tuuleratas (M101) ja niinimetatud Bode ja Sigari galaktikad (M81 ja M82). Herkulesest leiab aga veel M92 ja M13 kerasparved, millest viimane on meie taeva heledaim omasugune. Nende kõigi leidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.

Lähivõte Jupiteri turbulentsest atmosfäärist nähtuna selle ümber tiirleva Juno kosmosesondi poolt.

Saturn jõuab Maaga vastasseisu

Eeloleval ööl (3. august) jõuab Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi kauneim planeet Saturn. See tähendab, et saabunud on parim aeg selle rõngastatud gaasiplaneedi vaatlemiseks.

Vastasseis on aeg kui kaks planeeti jõuavad oma orbiitidel ühele poole Päikest ehk Päike, Maa ja Saturn asuvad ühel sirgel. Ühtlasi on kahe planeedi omavaheline kaugus aasta lõikes väikseim. Näiteks homme ja lähinädalatel asub Saturn meist "kõigest" 1,33 miljardi kilomeetri kaugusel (peaaegu 9 korda kaugemal kui Maa Päikesest). Gaasihiid ise on Maast umbes 9 korda suurema läbimõõduga ning selle hiiglaslike rõngaste sisse mahuks ritta koguni 21 Maad. Kusjuures keskmiselt on need peamiselt jää- ja lumepallidest koosnevad rõngad kõigest paarikümmend meetrit paksud.

2008. aastal kosmosesond Cassini poolt pildistatud Saturn koos selle lähemate kuudega. All vasakul paistab Saturni suurim kuu Titan.

Saturn tõuseb vastasseisu ajal kagusuunast sama ajal kui Päike loojub ehk siis sellel nädalal umbes kella poole üheteistkümne ajal õhtul ning püsib silmapiiri kohal kuni päikesetõusuni. Kõrgeima punkti lõunataevas (umbes 13 nurgakraadi) saavutab see astronoomilise südaöö paiku, mis jõuab suveajas viibides kätte umbes kella poole kahe ajal öösel.

Planeedi leidmiseks on kõige lihtsam kasutada samuti paari nädala pärast vastasseisu jõudva Jupiteri abi. See Päikesesüsteemi suurim planeet särab hilisõhtuses lõunataevas nii heledalt, et mööda vaadata on sellest raske. Oluliselt nõrgema, aga heleduselt siiski enamikke taevatähti ületava Saturni leiab Jupiterist paarkümmend kraadi lääne poole (paremale) liikudes. Saturni uhked rõngad võib õnnestuda ära näha isegi hea ja fikseeritud alusele kinnitatud binokli abil, kuid vaatlemiseks soovitatakse siiski kasutada teleskoopi. Lisaks rõngastele võib sellisel juhul planeedi lähedal ära näha selle suurima kuu Titani, mis jääb mõõtmetelt vaid õige pisut Päikesüsteemi suurimale kuule Ganymedesele (tiirleb Jupiteri ümber) alla.

Cassini pildistas selle foto Saturnist hetkel, kui Päike paistis täpselt selle tagant.

Huvitava faktina võiks mainida, et vaatamata oma mõõtmetele on Saturn väga väikese keskmise tihedusega. Kui eksisteeriks piisavalt suur ookean, siis Saturn hulbiks selles vee peal otsekui kork. Kusjuures gravitatsioon Saturni mõttelisel pinnal seistes (tegemist on gaasilise planeediga) oleks vaid mõni protsent Maa omast tugevam. Madal tihedus ja kiire pöörlemine venitavad Saturni ka tugevalt lapikuks - koguni nii lapikuks, et seda on silmaga märgata.

Et sellel aastal satub vastasseisu hetk ajale, kui Saturn on meie asukohast nähtaval, võivad teleskoobiomanikud sellel ajal märgata üht huvitavat efekti. Ajavahemikus paar tundi enne ja peale vastasseisu (kell 3:56) on Saturni rõngad oluliselt heledamad kui muidu. Sellist ootamatut heleduse tõusu kutsutakse selle toimemehhanismi avastaja järgi Seelingeri efektiks. Selle põhjuseks on, et kui muul ajal on rõngaid moodustavad miljardid jää- ja lumetükid meie vaatenurgas veidi üksteise varjus, siis vastasseisu ajal langeb neile päikesevalgus peaaegu täpselt meie (Maa) tagant.

Saturn ja Jupiter jäävad meie õhtu- ja öötaevasse veel mitmeks kuuks. Kusjuures nende tõus läheb üha varasemaks. Seega ei tasu meelt heita, kui te täna või homme neid ei näe. Võimalusi nende vaatlemiseks tuleb veel hulgi ning kindlasti korraldame augusti jooksul ka mõne selleteemalise teleskoobivaatluse. 

Hiidplaneedid jõuavad taaskord Maaga vastasseisu

Eelseisval nädalal jõuab Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi hiiglane Jupiter, mis tähendab, et saabub parim aeg selle vaatlemiseks. Järgmise nädala alguses juhtub sama Päikesesüsteemi suuruselt teise planeedi Saturniga. Gaasihiiud säravad sellel ajal suhteliselt madalal lõunataevas ning parim aeg nende uurimiseks teleskoobi või binokliga on astronoomiline keskköö ehk suveajas viibides kell 1 öösel.

Meie püüd eelmise aasta juunis Jupiteri ja selle nelja heledemat kuud pildistada. Ka eelmisel aastal asus Saturn (hele täht foto vasakus servas) Jupiterist vasakul.

Planeedi vastasseis tähistab hetke, mil selle kaugus Maaga on aasta lõikes kõige väiksem - Jupiter 620 miljonit kilomeetrit ja Saturn 1,35 miljardit kilomeetrit. See tähendab ühtlasi, et Maa asub vastasseisude ajal peaaegu täpselt Jupiteri või Saturni ja Päikese vahel, mistõttu on nad meie vaatenurgast 100% ulatuses valgustatud. Lähedus ja valgustatus tähendavad, et nende heledus saavutab vastasseisu ajal aasta maksimumi. Juhuslikult asub kahe planeedi vahel ka vastasseisu jõudnud kääbusplaneet Pluuto, kuid seda kauget ja jäist maailma ei ole amatöörteleskoopidega lootustki näha.

Hubble kosmoseteleskoobi fotod Jupiterist ja Saturnist.

Kuna Päikesest kaugemal tiirlevad planeedid liiguvad Maast oluliselt aeglasemalt, võib vastaseisu ette kujutada kui hetke, kui Maa jõuab oma orbiidil aeglastele hiidplaneetidele järele. Samal põhjusel nihkuvad vastasseisud igal aastal pisut edasi. Näiteks võrreldes eelmise aastaga leiab 14. juuli Jupiteri vastasseis aset 35 päeva hiljem ning kaugema ja aeglasema Saturni puhul 20. juulil 24 päeva hiljem. Kuna tänavused vastasseisud toimuvad endiselt suvisele pööripäevale üsna lähedal, ei tõuse nad meie taevas ka kuigi kõrgele. Jupiteri kõrgeim punkt horisondist jääb Eestist vaadates 8-9 kraadi vahele ja Saturni puhul 10-11 kraadi kanti.

Vastasseisude ajal (ja tegelikult veel paar kuud peale neidki) näeb heledama Jupiteri puhul isegi tagasihoidliku teleskoobi või binoklipaari abil selle nelja suurimat kuud Ganymedest, Kallistot, Europat ja Iot ning võimsama tehnika ja täiesti selge taeva puhul ka selle triibulist atmosfääri. Ka Saturni rõngaste nägemiseks oleks soovitatav võimsamast teleskoobist sisse vaadata. Samuti peaks näha olema selle hiigelkuud Titani. Kui ilmad on lähinädalatel pilves, siis meelt ei tasu heita, gaasihiiud jäävad meie lõunataevasse veel paariks kuuks ja nende heledus nii väga oluliselt ei lange.

Lihtsustatud joonis Maa vastasseisust Jupiteriga.

Tõrva Astronoomiaklubi kavatseb Jupiteri ja Saturni teleskoobiga vaadata eelseisvate Tõrva Tule Päevade raames 22. ja 23. juuli õhtutel. Seda muidugi juhul kui taevas sel ajal selge on. Nagu ikka, on kõik huvilised oodatud sellest osa võtma ning Nikon, Canon või Sony peegelkaamerate omanikel võib avaneda võimalus ka ise planeetidest läbi teleskoobi pilti teha. Vaatluste täpsed asukohad ja kellaajad ilmuvad meie facebooki lehele jooksvalt.

Kaugema kandi rahvas võib aga külastada juuli lõpupoole toimuvaid teleskoobivaatlusi Teaduskeskus Ahhaa katusel, kus huviliste päralt on mitu võimast teleskoopi. Nende vaatluste täpsemate toimumisaegadega tutvumiseks tasub liituda nende facebooki leheküljega.

Saturni vastasseis

Kuu aega tagasi jõudis Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, mis särab endiselt heledalt õhtuses lõunataevas. Homme juhtub sama Päikesesüsteemi suuruselt teise planeedi Saturniga, mille leiab öötundidel mõnikümmend nurgakraadi Jupiterist ida pool (vasakul). Nagu Jupiter, ei tõuse ka Saturn sellel aastal horisondist väga kaugele, asudes näiteks kella ühe ajal öösel kõigest 8 kraadi kõrgusel. Sellele vaatamata võib selge ilma ja keskmise teleskoobi abil näha Saturni võimsaid rõngaid, millele pole ilu ja mõõtmete poolest Päikesesüsteemis võrdset. Samuti peaks teleskoobiga näha olema Saturni suurim kuu Titan.

Vastasseis on aeg kui kaks planeeti jõuavad oma orbiitidel ühele poole Päikest ning nende omavaheline kaugus on aasta jooksul kõige väiksem. Näiteks homme ja ka lähinädalatel asub Saturn meist "kõigest" 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel (9 korda kaugemal kui Maa Päikesest). Gaasihiid ise on Maast umbes 9 korda suurema läbimõõduga ning selle hiiglaslike rõngaste sisse mahuks ritta koguni 20 Maad. Kusjuures keskmiselt on need peamiselt jää- ja lumepallidest koosnevad rõngad kõigest paarikümmend meetrit paksud. Sellel aastal on Saturni rõngad Maalt vaadates 24 kraadise nurga all, mis on nende peaaegu suurim võimalik kalle.

Juhul kui vastasseisu täpsel hetkel oleks Saturn meie asukohast nähtaval, võiksime olla tunnistajaks niinimetatud Seelingeri efektile - paar tundi enne ja pärast vastaseisu oleksid Saturni rõngad tunduvalt heledamaks kui planeet ise. Selle põhjuseks on, et sellel hetkel valgustab neid Päike otse meie (Maa) tagant. Teistel aegadel on osad rõngaid moodustavad jäätükid meie asukohast nähtuna pisut üksteise varjus. Paraku toimub tänavune vastaseis kohaliku aja järgi kell 19:55 - siis kui planeet asub veel horisondi all.

Huvitava faktina võiks veel mainida, et vaatamata oma mõõtmetele on Saturn väga väikese keskmise tihedusega. Kui eksisteeriks piisavalt suur ookean, siis Saturn hulbiks vee peal. Madal tihedus ja kiire pöörlemine venitavad Saturni ka tugevalt lapikuks - koguni nii lapikuks, et seda on silmaga näha.

Astronoomiaklubi teleskoobiga kutsume kõiki huvilisi nii Saturni kui ka Jupiteri vaatama järgmisel nädalal Tõrva Tule Päevade raames. Täpsemat infot vaatluse toimumise asukoha ja kellaaegade kohta jälgige jooksvalt meie facebooki lehelt.

2008. aastal kosmosesond Cassini poolt pildistatud Saturn koos selle lähemate kuudega. All vasakul paistab Saturni suurim kuu Titan.

Saturni ja Maa suuruste võrdlus.

2011. aastal nägi Cassini Saturni tihedas pilvkattes möllavat tormisüsteemi, mille sisse mahuks mitukümmend Maad.

Lihtsustatud joonis Saturni vastaseisust Maaga.

Cassini lähivõte Saturni rõngastest

Cassini lähivõte Saturni rõngastest. Need koosnevad suuremat sorti lumekäki sarnastest tükkidest ning on keskmiselt kõigest paarkümmend meetrit paksud.

Saturni hiigelkuu Titan, millel on tihedam atmosfäär kui Maal.

Läbilõige Saturni rõngasüsteemist koos rõngaste ja vahede nimedega.

Cassini fotomosaiik Saturnist hetkel, mil Päike on otse selle taga. Sellelt on hästi eristav, et selle rõngad koosnevad tuhandetest üksikutest rõngastest. Rõngastest pisut väljaspool vasakul-üleval paistab üle miljardi kilomeetri kaugusel asuv planeet Maa.