Saturni vastasseis 2023

Eile (27. augustil) jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,76 astronoomilise ühiku ehk 1,31 miljardi kilomeetri kaugusel. Valgusel kulub sellise vahemaa ületamiseks 73 minutit.

Saturn vastasseisude ajal aastast 2018-2023 ülevalt-alla. Muutus planeedi kaldes on tingitud ajast millal me sellega vastasseisu satume. Autor: Andy Casely

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks 14. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti keskel näiteks 16 kraadi. Sellel aastal juba 19. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.

Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Sellel aastal on Maalt vaadates Saturni rõngaste kalle 8,1 kraadi, mis teeb need isegi suhteliselt pisikeses teleskoobis selgelt nähtavaks.

Lisaks rõngastele ja planeedile endale on vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele näha selle hiidkuu Titan ning hea õnne kohal ka järgmised suuremad kuud Rhea, Dione ja Thethys. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada.

Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni järgmise aasta veebruarini.

Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis sellega tuleb appi Päikesesüsteemi kõige suurem planeet Jupiter. Nimelt tõuseb see väga-väga heledalt paistev hiidplaneet idataevast umbes samal ajal kui Saturn (umbes kell kümme). Mööda on sellest raske vaadata. Kui nüüd Jupiterist liikuda umbes 75 kraadi lääne poole, siis seal kusagil peaks silma jääma üks palju vähem heledam, kuid ometigi ümbritsevatest tähtedest võimsamalt särav Saturn.

Jupiteri vastasseisuni on veel aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 46 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Jupiterist aga lähemalt veidi hiljem.

Head vaatlemist!