Esmaspäev, 2. mai 2022

Päikesevarjutus 2022

Laupäeva õhtul, siis kui meie maailmanurgas tähistati volbrit, leidis Lõuna-Ameerika kohal aset selle aasta esimene osaline päikesevarjutus. Selle tipus kattis Kuu Päikesest kinni 64%. Allolev foto varjutusest on tehtud Argentiinas Patagoonias fotograaf Aixa Andrada poolt. Kahe nädala pärast näeb nii Lõuna kui Põhja-Ameerikast ja osaliselt ka Euroopast (Kuu loojumise ajal) täielikku kuuvarjutust, kui Kuu liigub läbi Maa poolt heidetud (täis)varjust. Sellest aga lähemalt juba siis.

Päikesevarjutust on Eestist lootust näha käesoleva aasta 25. oktoobril kui Kuu varjab meie maalt ära enamuse Päikese kettast.

Reede, 29. aprill 2022

James Webb kosmoseteleskoop on peaaegu valmis

James Webbi kosmoseteleskoobi peeglid on viimaks täielikult joondatud! Allolevad fotod pärinevad Linnutee naabergalaktika Suure Magalhaesi pilve suunast, mida kõik Webbi pardal olevad instrumendid terve vaatevälja enda pisikesest osast jäädvustasid. Selle põhjal otsustati, et peeglite omavahelise nurga timmimisega on selleks korraks kõik ning nüüd saab observatoorium ebasi liikuda häälestamise viimase etapiga, milleks on detektorite endi kalibreerimine. Esimesed täisresolutsioonilised fotod ennenägematutest kosmosesügavustest peaksid saabuma millalgi juunis. Praegu aga juba kinnitatakse, et Webb tundub töötavat paremini, kui algselt joonestuslaua taga oodati.

Täisresolutsioonis näeb kollaaži siit: https://blogs.nasa.gov/.../webb_img_sharpness_details_v2.png

Erinevad kastid vastavad Webbi neljale peamisele instrumendile (nirispec, nircam, miri ja niriss), mis vaatlevad universumit erinevates lähiinfrapuna lainepikkuste vahemikes. Lisaks on siin toodud vaade Webbi niiöelda juhatus-kaamera poolt (fine guidance sensor), mille eesmärgiks on teleskoopi hoida pikkade vaatluste ajal täpselt oma sihtmärgil.

Neljapäev, 28. aprill 2022

Maalaste maandumisjäljed Marsil

Koos kulgur Perseverancega Marssi avastav koperdroon Ingenuity pildistas oma järjekorras 26. lennul tehnikat, mis aitas nad enam kui aasta tagasi pehmelt planeedi pinnale maandada. Fotodel on näha maandumiskapsli ülemist kuplit ja langevarju, mis pidurdas nende hoogu esimestel minutitel peale Marsi atmosfääri sisenemist. Peale langevarju minema heitmist võttis maandumise üle juba autonoomine retrorakettidega varustatud taevakraana. Lõpuks kukkus kõik üleliigne kraam kulgurist turvalisse kaugusse. Antud tehnika tabas planeedi pinda 126 kilomeetrit tunnis. NASA teadlased uurivad veel pikki nädalaid neid fotosid eesmärgiga tulevikus sarnased (ja miks mitte lõpuks mehitatud) maandumised veelgi turvalisemaks teha.





Pühapäev, 24. aprill 2022

Astronoomiaklubi astrofoto: Messier 13 ehk Heraklese kerasparv

Viimastel selgetel öödel sai pildistatud meie poolkera heledaimat kerasparve Messier 13, mida tuntakse ka Suure Herkulese parvena. Nagu nimest võib järeldada, asub see Herkulese tähtkujus, mis tõuseb praegustel hilisõhtutel idataevast ja jõuab hommikuks kõrgele lõunataevasse. Selle avastas astronoom Edmond Halley juba 1714. aastal.

M13 tiirleb nagu teisedki nüüdseks avastatud umbes paarsada kohalikku kerasparve ümber meie Linnutee keskme (teistel galaktikatel on omad parved). Erinevalt aga enamikest tähtedest ja udukogudest, mis on koondunud Linnutee kitsasse lapikusse ketasse, tiirlevad kerasparved Linnutees enam-vähem suvalistel orbiitidel. See tähendab, et enamuse ajast veedavad nad kõrgel galaktikaketta kohal või all (kosmoses vahet ei ole) ning kevadeti ja sügiseti on meil nende suunas avatud vaade. Seda perioodi nimetatakse vahel ka kerasparvede hooajaks ning M13 on kõigest üks kümnetest parvedest, mida sel ajal meie maalt vaadelda tasub. Olgu aga mainitud, et teleskoobis näevad nad välja peaaegu äravahetamiseni sarnased - udused pallid, mille heledamate tähtede eristamiseks läheb vaja keskmisest kogukamaid vaatlusriistu.

Fotol all paremal paistab taustagalaktika NGC 6207, mille kaugus on umbes 30 miljonit valgusaastat.

Nagu teisedki kerasparved, koosneb M13 väga tihedalt pakitud tähtedest, mis tiirlevad ümber ühise massikeskme enam-vähem ringikujulistel ja ühtlaselt orienteeritud orbiitidel - sellest selle kerajas, keskme poole üha tihedamaks koonduv välimus. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised keskmised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti (blue stagglers), mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel.
Kerasparvede enda teke on endiselt suures osas mõistatus. Osad neist on tõenäoliselt Linnutee poolt kinni puutud kääbusgalaktikate tuumad, kuid mitte kõik. Üks asi on aga selge - kerasparved on väga vanad, olles moodustunud universumi paaril esimesel aastamiljardil ning olles seega üldse kõige vanemad tähekogumid meie galaktikas ja mujal.
Rääkides planeetide ja võimaliku elu leidumisest kerasparvedes on astronoomid vastakatel arvamustel. Kuna kerasparved on väga vanad ning nende tähed tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskemate elementide osakaal oli madal, ei tohiks nende ümbrusesse jaguda väga palju sellist materjali, millest võisid moodustuda planeedid. Vähemalt mitte suured planeedid. Ühelt poolt kinnitab seda fakt, et kerasparvedest on siiani avastatud vaid üks eksoplaneet. Teisalt on meie praegused meetodid eksoplaneetide leidmisel kerasparvedes asuvate tähtede puhul üsna kehvad, kuna sealsete tähtede ühine sära segab meie teleskoopide võimet tuvastada nendes pisikesi heleduse langusi (ülemineku meetod). Isegi kui suured planeedid seal moodustuksid, oleksid nende orbiidid lähedalt mööduvate naabertähtede tõttu häiritud ning paljud neist visataks oma ematähtede ümbert lihtsalt minema. Samas leidub kerasparvedes ohtralt punaseid kääbustähti, mille ümber moodustunud pisemad maa-sarnased planeedid tiirleksid oma tähtedele suhteliselt lähedal ning oleks seega naabertähtede gravitatsiooniliste härituste vastu paremini kaitstud. Lisaks on punased kääbused kõige pikaajalisemad tähed üldse. Kui meie Päike särab ümmarguselt 10 miljardit aastat, siis kääbuste eluiga ulatub sadadesse miljarditesse kuni triljonitesse aastatesse. Seega võivad kerasparvede punased kääbused olla üheks stabiilsemaks paigaks, kus elu võib segamatult areneda. Sealsetel tsivilisatsioonidel oleks veel see eelis, et tähtedevahelised reisid ei oleks nii rasked kui näiteks meie jaoks, kuna sealsed vahemaad on kümneid kordi väiksemad. Kahjuks ei ole meil hetkel veel võimekust selliste eksoplaneetide olemasolu kinnitada ega ümber lükata, kuid spekuleerida võib.

Punasega nn. "propeller".

Optimistidena saatsid astronoomid Frank Drake ja Carl Sagan 1974. aastal just M13 suunas Arecibo raadioobservatooriumist välja 1679 bitise raadiosõnumi maavälisele elule, mis sisaldas Maa asukohta, teatud elementide kirjeldust, tükikest meie DNA järjestusest jne. Kuna M13 asub meist umbes 25 tuhande valgusaasta kaugusel ja raadiolained liiguvad valguse kiirusel, võime me sellele parimal juhul vastust loota 50 tuhande aasta pärast. Kui just mõni samas suunas kuid lähemal asuv tsivilisatsioon seda vahepeal kinni ei püüa ja enne ei vasta.
Foto andmed: Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, 251x80sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 800, filter L-Pro. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight.

Reede, 22. aprill 2022

Hubble 31. aastapäeva foto

Paar päeva vähem kui 32 aastat tagasi startis kosmosesüstik Discovery trümmis Maa orbiidile tõenäoliselt (veel) maailma kõige kuulsam teleskoop - Hubble. Universumi paisumise avastaja järgi nime saanud kosmoseobservatoorium on sellest ajast peale teinud lugematuid mõõdistamisi, hingematvalt kauneid fotosid ja teedrajavaid avastusi. Omamoodi traditsiooniks on saanud, et igaks oma sünnipäevaks pildistab Hubble (õigemini meeskond selle taga) ühe erilise foto. Ka see aasta pole erand.

Alloleval Hubble 32. aastapäeva fotol on ebatavaliselt tihedalt paiknev galaktikate grupp, mis kannab nime Hicksoni kompaktne grupp 40. Meist umbes 300 miljoni valgusaasta kaugusel Hüdra tähtkuju suunas asuv kogum koosneb kolmest spiraalsest, ühest elliptilisest ja ühest läätsekujulisest galaktikast. Kusjuures kõik need mahuvad piirkonda, mille laius on vähem kui kaks Linnutee laiust.

Kui sarnased kooslused on üsna tavapärane nähtus suuremate galaktikaparvede südametes, on antud grupp ebatavaline põhjusel, et see asub suhteliselt hõredas piirkonnas. Üks seletus sellele on seotud tumeda aine pilve olemasoluga grupi keskmes, milles niiöelda tavaainest koosnevad galaktikad gravitatsiooniliselt pidurduvad ja aeglaselt üksteise poole langevad. Astronoomid arvavad, et viis galaktikat peaksid umbes miljardi aasta pärast liituma ning moodustama ühe massiivse elliptilise galaktika.
Tahad teada mida Hubble sinu sünnipäeval vaatles? Külasta seda lehte, sisesta oma sünnipäev ja vaata: https://www.nasa.gov/.../what-did-hubble-see-on-your...

Neljapäev, 21. aprill 2022

Planeetide paraad erinevates maailma paikades

Stan Honda, New York

Marcello Cavalcanti, Brasiilia

Taranjot Singh, Austraalia

Fotole peaks olema kantud planeetide tegelikud vahemaad.

Prasun Agrawal, Austraalia

Alberto Vacca, Itaalia

Roberto Pesce, Itaalia


Teisipäev, 19. aprill 2022

Planeetide paraad hommikuses taevas

Homme varahommikul peaks enam-vähem terve Eesti kohal valitsema selge taevas (õhtul ja öösel ka). Sellist meie maal suhteliselt haruldast juhust ära kasutades tasub vahetult enne päikesetõusu vaadata madalale ida-kagu suunas, kus peaaegu võrdsete vahedega reas marsivad neli Päikesesüsteemi planeeti. Jällegi päris haruldane juhus.

Planeedid reas. Kuvatõmmis Stellariumist.

Planeetide asukohad Päikesesüsteemis joonduse ajal.

Alustades veel horisondi all asuvast Päikesest (vasakult) ja madalamalt asuvad seal Jupiter, Veenus, Marss ja Saturn. Neist konkurentsitult kõige heledam on Veenus, millele järgneb suhteliselt hele Jupiter. Marsi ja Saturni madal näiv heledus (mag 1) võib nende märkamise päikesekumases taevas raskeks teha, kuid kaamerasilm või binokkel peaks aitama.
Kuigi need planeedid näivad taevas asuvat üksteisele lähedal, on nende omavahelised kaugused üsna seinast seina. Näiteks Jupiter asub Maast 859 miljoni kilomeetri kaugusel, Veenus 135 miljoni, Marss 254 miljoni ja Saturn lausa 1,5 miljardi kilomeetri kaugusel. Seega on tegemist vaid meie vaatenurga küsimusega, kuna kõik need planeedid asuvad parasjagu veel Maaga ühel pool Päikest (vaata alt illustratsiooni). Tegelikult asub Jupiteri lähistel (taga) veel jäine Neptuun, mille kaugus küündib üle 4,5 miljardi kilomeetri ning mis jääb antud valgusoludes isegi teleskoopides nähtamatuks.
Parim aeg planeetide vaatluseks on umbes kella viie ja kuue vahel hommikul. Planeedid jäävad hommikusse ritta veel paariks nädalaks, kuni kiirelt vastupäeva liikuv Veenus 1.mail Jupiterist päris lähedalt möödub. Siis aga on meie taevas juba suviselt hele.