esmaspäev, 19. oktoober 2020

Orioniidid on jälle nähtaval

Alanud nädala jooksul ja eriti selle keskel tasub selge ilma korral jällegi taevasse jõllitada, sest meie planeeti on taaskord külastamas orioniidide meteoorivool. Hea õnne korral peaks sellel ajal öötaevas nägema kusagil 20 meteoori tunnis.

Nagu enamike meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivisest rusupilvest Maa igal aastal läbi kihutab. Kusjuures orioniidide puhul on selleks kuulus Halley komeet, mis külastas meie taevast viimati 1986. aastal ja peaks seda uuesti tegema 2061. aastal.

Fotol on orioniide jäädvustatud Mongoolias asuva Wulan Hada nimelise vulkaani kohal. Selle autoriks on Lu Shupei.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" välja näivad kihutavat ning mida astronoomia žargoonis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Et praegusel ajal tõuseb see tuntud tähtkuju meie ida-lõunasuunalise silmapiiri kohale alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Kusjuures seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates. Tänu sellele, et käesoleva nädala alguses ei ole meil öises taevas säramas Kuud, peaks võimalik märgata olema kusagil 20 meteoori tunnis ehk üks iga paari minuti tagant.

Orioniidide esinemise vahemikuks peetakse aega 2. oktoobri ja 7. novembri vahel, kuid selle kõrghetk peaks kätte jõudma hommikul vastu kolmapäeva (21. oktoober). Kuna meteoorivoolude tiheduse prognoosimine on kaugel täppisteadusest, ei saa kunagi välistada, et see just sellel aastal eriti vägevat vaatemängu ei paku. Muidugi ka vastupidine on võimalik. Head vaatlemist!

reede, 16. oktoober 2020

BepiColombo möödalend Veenusest

Eile sooritas 2018. aasta oktoobrist Merkuuri poole teel olev kosmosesond BepiColombo oma esimese möödalennu Veenusest. Kõige lähemas punktis asus ta planeedi pinnast 10 720 kilomeetri kaugusel. Möödalennu jäädvustas üks sondi kaameratest, mille poolt klõpsatud sajad fotod on kokku pandud allolevaks videoklipiks.

Euroopa ja Jaapani kosmoseagentuuride koostöös valminud BepiClolombo jaoks oli tegemist teise möödalennuga planeedist, peale seda kui see sooritas kevadel sarnase manöövri Maa puhul. Järgmine, samuti Veenuse möödalend, peaks aset leidma järgmise aasta augustis. Siis satub sond Veenuse pinnast vaid 550 kilomeetri kõrgusele. Peale seda on BepiColombol kavas veel kuus möödalendu Merkuurist, kuni 2025. aastal peaks see viimaks selle ümber orbiidile jääma. Selliste möödalendude eesmärgiks on muuta tasapisi sondi trajektoori ja kiirust, kuna Päikesele nii lähedal oleva ja selle ümber väga kiiresti tiirleva Merkuuri orbiidile praktilistel kaalutlustel teisiti ei pääse.

Kord oma sihtmärgi ümber jõudnult hakkab see uurima Päikesesüsteemi piseima planeedi mõistatusliku siseehitust, magnetvälja teket ja sünnilugu. Sellest saab kolmas Merkuuri külastanud ja teine selle orbiidile jõudnud sond NASA Marineri 10 ja MESSENGER nime kandvate uurimissondide järel.

BepiColombo Maa möödalennust kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/…/sond-moodus-maast-teel-merkuur…

neljapäev, 15. oktoober 2020

Milles tekivad Kuu faasid (ei, mitte Maa varjust)?

Viimasel ajal oleme üllatusega avastanud, et üks levinumaid väärarusaamu astronoomia ja tähistaeva vaatlemisega seoses puudutab Kuud ja selle faaside vaheldumist. Nimelt oleme juba päris mitmelt inimeselt kuulnud, et nad on alati arvanud nagu Kuu valgustatuse määr (õhuke sirp, poolkuu, täiskuu jne) oleks kuidagi seotud Maa varjuga sellel. Vabandades nende ees, kes pole sellist asja kunagi arvanud või sellest isegi mitte kuulnud, üritame lühidalt seletada miks Kuu kasvab ja kahaneb. Kui soovite pärast seda postitust ka jagada, siis on lootust, et saame üheskoos selle müüdi kummutatud.

Eelmise aasta 21. jaanuaril tehtud foto õhukesest kuusirbist ja selle imiteeritud tuhkvalgusest. Kuu tumedam pool ei ole mitte Maa vari sellel, vaid selle mitte-valgustatud osa, kuna Päike paistab Kuule paremalt ja tagant.

Selles, et Maa vari ei saa mitte kuidagi olla Kuu faaside põhjuseks, on tegelikult väga lihtne igalühel ise veenduda. Piisab sellest kui vaadata teatud aegadel taevasse (selge taeva korral kasvõi täna) või lihtsalt meenutada, et päris tihti näeme me kasvavat või kahanevat Kuud päevases taevas. See tähendab, et korraga on nähtavad nii Päike kui Kuu. Kui Maa oleks tõepoolest see, mis oma varjuga Kuud tumendab, siis kuidas saab valgusallikas (Päike) olla varjutatud taevakehale (Kuu) näiliselt nii lähedal? Valgus liigub ometigi ju sirgjooneliselt. Kui mängus oleks Maa vari, siis peaks Kuu asuma sellest osa saamiseks Päikesest 180 kraadi teisel pool ehk vastastaevas. Sellisel juhul näeme me aga hoopis täielikult valgustatud täiskuud. Neil harvadel kordadel kui Päike, Maa ja Kuu asuvad täpselt ühel joonel, leiab aset kuuvarjutus, mil tõepoolest libiseb Kuu pinnast üle Maa ümar vari. See aga kestab loetud tunnid ja Kuu värvub selle ajal iseloomulikult sügavpunakaks. Teine kivi "varjuhüpoteesi" kapsaaeda on, et näiteks poolkuu ajal on kuuketas keskelt otsekui noaga pooleks lõigatud. Kuidas saab ümmargune Maa heita sirget varju? Kas see on kandiline? Kuup?

Aga mis siis ikkagi Kuu faase tekitab? Kiire ja esmapilgul segane vastus on, et seda teeb Päikese nurga muutus Kuu suhtes vaadatuna Maalt. Pange näiteks tennisepall lauale ja liigutage taskulampi 360 kraadi ümber selle, aga ärge enda pead liigutage (sõbra abiga käib asi lihtsamini). Ühe täisringi jooksul peaks liikumatu vaatleja tunnistama pallil kõikidele kuufaasidele sarnanevaid etappe. Näiteks otse vaatleja nina alt pallile suunatud valgus annab 100% valgustatud palli, paremalt suunatud valgus poolikult valgustatud palli ning palli taga asuv taskulamp pimeda palli ja otse silma paistva valguse. Sellel viimasel põhjusel ei ole Maalt ka võimalik vaadelda nii nimetatud Kuu loomist ehk täiskuu vastandit, sest sel ajal asub Kuu taevas kohe Päikese kõrval.

Ebaproportsionaalne joonis Maast (sinine) ja selle ümber tiitlevast/pöörlevast Kuust (kollane). Päikesekiired tulevad paremalt. Numbrid vastavad kuufaasidele, mida Maal olev vaatleja parasjagu näeks. Siinkohal tasub märkida, et kuna Maa teeb ühe pöörde 24 tunniga, siis oluliselt aeglasemalt Maa ümber tiirlevat Kuud näeme me korra ööpäevas taevavõlvilt üle käimas. Iseasi, et Eestis on enamus aega taevas pilves ning päevases taevas on Kuud raske märgata.

Sama nagu eelmine joonis. Suuremad Kuud on vaated, mis avanevad Maalt vastavalt Kuu orbiidi asukohale Päikese suhtes. Päike paistab joonisel paremalt.

Täpsemalt tekivad Maalt nähtavad kuufaasid päikesevalguse ja kahe taevakeha (Maa ja Kuu) tiirlemiste ja pöörlemiste kombinatsioonina. Maa tiirleb teatavasti ümber Päikese ja Kuu ümber pöörleva Maa. Ka Kuu pöörleb - täpselt ühe korra ümber oma telje ajaga mil ta teeb ümber Maa ühe tiiru. Tulemuseks meile kõigile tuttav ja ilmselt enesestmõistetav, kuid sellegipoolest huvitav nähtus, et Kuu üks külg on pidevalt Maa poole suunatud. Faaside mõistmiseks tuleks endalt Kuud vaadates küsida, et kust selle jaoks parasjagu Päike paistab. Kui me vaatame täiskuud, siis järelikult meie selja tagant. Kui valgustatud on selle parem külg, siis järelikult paremalt ja nii edasi. Sealjuures tuleb arvestada, et Päike asub Maa peal asuva vaatleja jaoks kusagil 400 korda kaugemal kui Kuu. Seepärast võivad Kuu ja Päike asuda taevas üksteisele näiliselt suhteliselt lähedal, aga Kuul on valgustatud ainult üks õhuke päikesepoolne sirp - tegelikult paistab ju sellisel juhul Päike pigem Kuu tagant ja enamuses on valgustatud selle meie jaoks nähtamatu tagumine külg.

Nii ühe tiiru kui ühe pöörde tegemiseks kulub Kuul ümmarguselt 27 päeva ja 8 tundi, kuid ühe faasiringi täitumiseks (näiteks täiskuust täiskuuni) kulub 29 päev ja 13 tundi. Millest selline erinevus? Asi selles, et ajaga mil Kuu teeb reaalselt ühe tiiru, jõuab Maa koos Kuuga liikuda umbes 1/13 tiirust ümber Päikese ja selle poolt heidetud valguse nurk muutub. Selleks, et me näeksime kuufaasi kordumist, peab Kuu veel umbes kaks päeva oma orbiidil edasi liikuma. Igatahes Kuul asuva vaatleja jaoks tähendab see, et Kuu päev kestab 29 päeva ja 13 tundi ehk kusagil kaks nädalat valget ja kaks nädalat pimedat. Kusjuures Kuu "eesmisel" küljel asuva vaatleja jaoks ripub Maa pidevalt ühe koha peal taevas ning see läbib sama aja jooksul sarnased faasid. Et Maa on Kuust umbes neli korda suurema läbimõõduga ja oluliselt parem päikesevalguse peegeldaja, on sealne vaatepilt vastavalt võimsam ja maavalged ööd seal palju valgemad kui kuuvalged ööd meil.

Teine küsimus, mis võib Päike-Maa-Kuu süsteemi peale mõeldes tekkida on, et miks ei näe me umbes iga paari nädala tagant vaheldumisi kuu- ja päikesevarjutusi. On ju kuuvarjutus see kui Maa on Kuu ja Päikese vahel ehk täiskuu aeg ja päikesevarjutus see kui Kuu on Maa ja Päikese vahel ehk nn. kuuloomine. Asi selles, et Kuu ei tiirle ümber Maa täpselt samas tasandis kui Maa tiirleb ümber Päikese. Ta on viimase suhtes umbes 5 kraadise kalde all. See tähendab, et enamikel kordadel kui kolm taevakeha on enam-vähem samal joonel, heidavad nad oma varjud üksteisest mööda. Siin tasub korrata, et kuigi väga paljudel joonistel kiputakse Kuud kujutama Maale suhteliselt lähedal, lahutab neid tegelikult keskmiselt 30 Maa läbimõõtu (vaata fotot). 5 kraadi nii pika vahemaa peale on piisav, et nende varjud lähevad üksteisest kümneid tuhandeid kilomeetreid mööda. Ainult suhteliselt haruldastel juhtudel satub Kuu orbiit täpselt õigel hetkel läbima Maa tiirlemistasandit ning me saame tunnistada varjutusi.

Igas mõttes proportisonaalne Maa ja Kuu kaugus üksteisest. Kahe taevakeha vahele mahuks keskmiselt 30 Maa läbimõõtu.

Arusaadavalt vajab nende kolme taevakehade omavahelise liikumiste ja pöörlemiste ette kujutamine omajagu fantaasiat, kuid midagi kontimurdvat see olla ei tohiks. Kuufaaside ja varjutuste põhjustest saadi aru juba umbes kaks ja pool tuhat aastat tagasi (võib olla varemgi). Ega meie siis kehvemad ei saa olla.

esmaspäev, 12. oktoober 2020

Lähivõte varbspiraalist

Taaskord üks värske lähivõte läbi Hubble kosmoseteleskoobi vana, kuid endiselt terava silma. Fotol on jäädvustatud lõunataeva Ahju (Fornax) nimelise tähtkuju taustal umbes 60 miljoni valgusaasta kaugusel asuva varb-spiraalgalaktika NGC 1365 keskosa. Sealsed sinised alad on paigad, kus miljonid noored kuumad tähed on kosmilises mõttes äsja süttinud ning tumedad voogavad tolmupilved kohad, kus tähteke alles käib või hakkab toimuma. Fotode puhul galaktikatest ei saa me kunagi jätta mainimata, et antud kaadris näeme kümnete kui mitte sadade miljardite individuaalsete tähtede kollektiivset kuma.

Suuremalt: https://www.nasa.gov/sites/default/files/thumbnails/image/potw2040a.jpg?fbclid=IwAR1lC1sMc4GhSZe59xw1wki5YNQFJJZ4i09qmotTWqLLrbGCqVRxBngN_SE

reede, 9. oktoober 2020

Meteoor tuli ja läks

Igal aastal siseneb Maa atmosfääri sadu miljoneid tonne materjali meteoroidide näol, millest suuremaid* näeme me meteooridena ehk rahvakeeli langevate tähtedena. Mõned neist on ka piisavalt kogukad, et jõuda ühes tükis maapinnani või tõenäolisemalt veepinnani (70% Maast on ometigi veega kaetud). Veelgi haruldasemad on aga sellised meteoor-kehad, mis sisenevad Maa atmosfääri suhtes nii terava (või oleks õigem öelda nürida?) nurga alt, et nad põrkuvad sellelt lutsukiviga sarnaselt tagasi kosmosesse. Osad hindavad, et kuna meteoori suurus, kuju, nurk, kiirus ja suund peavad sellise asja jaoks olema täpselt parajad, tuleb taolisi riivamisi ette aastas vaid üksikuid. Septembris saadi esimene selline ka videosse.


Allolevas klipis on näha ühe Globaalse Meteooride Võrgustiku (Global Meteor Network) kaamera pool jäädvustatud meteoor sisenemas Maa atmosfääri Põhja-Saksamaa/Hollandi kohal. Selle algne trajektoor on joonistatud selle ette ja taha valge joonena. Kui meteoor jõuab maapinnast kusagil 91 kilomeetri kõrgusele, muudab see ühtäkki oma suunda ning kihutab tagasi planeetidevahelisse ruumi. Võrgustiku juhi füüsik Dennis Vida sõnul on raske öelda kui suur see kivike reaalselt olla võis, aga see pärines ilmselt kusagilt Jupiteri orbiidi lähistelt. Kohtumine Maaga muutus selle trajektoori tõenäoliselt oluliselt ja on ülimalt ebatõenäoline, et meie teed sellega eales taaskord ristuvad.

*suuremate all tuleks mõelda enamasti kruusatera mõõtu teradele kuni rusikasuurustele kividele, mis kihutavad kümneid kilomeetreid sekundis. Kusjuures mida suurem, seda haruldasem. Meie ülevaatega maailma suurimatest leitud meteoriitidest saab tutvuda siin: https://www.astromaania.ee/2019/10/maailma-suurimad-leitud-meteoriidid.html