neljapäev, 12. september 2019

Linnutee südamest leiti raadiomullid

Lõuna-Aafrika Vabariigis asuv raadioteleskoopide võrgustik MeerKAT on Linnutee keset uurides avastanud sellest sadu valgusaastaid mõlemale poole ulatuvad mullilaadsed raadiostruktuurid. Tõenäoliselt on tegu miljoneid aastaid tagasi Linnutee südames asuva supermassiivse musta augu lähistel toimunud võimsa plahvatuse tagajärjega.
64 individuaalsest raadioteleskoobist koosnev MeerKAT, mis alustas tööd alles mõni aasta tagasi, on nüüdseks mõõdistanud lõunapoolkeralt nähtavat Linnutee keset ja selle ümbrust 23 sentimeetrile lähenevates lainepikkustes. Sellises vahemikus raadiokiirgust nimetatakse vahel ka sünkrotonkiirguseks ja see tekib kui positiivselt laetud elektronid liiguvad tugevas magnetväljas peaaegu valguse kiirusega.
Linnutee kesksed alad sünkrotonkiirguses. Galaktika kettas plahvatanud tähed ja uued tekkivad tähed paistavad pildil horisontaalselt. Kõige heledam osa on supermassiivse musta augu ümbrus. Vastavastatud raadiomullid paistavad üles ja alla ulatuvate õhupalli kujuliste moodustistena, mille sees asuvad tugevalt magnetiseerunud filamendid.
Juba 80ndate alguses avastas Northwesterni Ülikooli astrofüüsik Farhad Yusef-Zadeh meie galaktika keskmest pärinevad tugevalt magnetiseeritud ja sünkrotonkiirgust evivad filamendid. Nüüd on tema ja rahvusvahelise meeskonna tööst selgunud, et need korrapärased moodustised on omakorda vastaavastatud tohutute raadiomullide osad ning mõlemad tekkisid ilmselt siis kui must auk "õgis" mõne suurema gaasi- või tolmupilve.
MeerKAT liitraadioteleskoop.
Kui muidu on Linnutee tolmune kese nähtava valguse jaoks läbipaistmatu, siis võimas raadiokiirgus tungib sellest küllaltki hõlpsasti läbi. Antud avastuse väljakutseks oli eraldada raadiomullide ja filamentide struktuur taustamürast.
Uurimus avaldati teadusajakirjas Nature. Täpsemalt saab lugeda siit: https://www.nature.com/articles/s41586-019-1532-5

teisipäev, 10. september 2019

Eestis nähti heledat boliidi

Eile õhtul kella 21 paiku nähti kõikjal üle Eesti ja Põhja-Lätis läbi atmosfääri kihutavat tulekera. Tegemist oli eriti heleda meteoori ehk boliidiga ning pole täiesti välistatud, et midagi sellest ka maapinnale jõudis. All videoklipp Riia linnakaamerast, mille põhjal võib oletada, et kosmosekivi kukkus pigem Läti suunas.


Uudis Maalehes (teine video pole ilmselt meteoorist, vaid lennukist): https://m.maaleht.delfi.ee/article.php?id=87386357
Tartu Observatooriumi teadur Taavi Tuvikene jäädvustas Lüllemäe observatooriumi ülekogutaevakaameraga boliidi tolmujälje: https://m.delfi.ee/eesti/article.php?id=87387005
Lugu Reporteris, kus asja selgitab Tartu Observatooriumi teadur Laurits Leedjärv: https://tv.postimees.ee/6774846/reporter-rahvas-nagi-ohtupimeduses-ule-taevalaotuse-kihutavat-meteoori

esmaspäev, 9. september 2019

India kuumissioon

Laupäeval üritas India Kosmoseuuringute Organisatsioon (ISRO) Kuu põhjapolaaralale pehmelt maandada oma Vikrami nimelist maandurit, millest oleks peale seda eraldunud Pragyani nime kandev kulgur. Õnnestumise korral oleks Indiast saanud neljas sellise saavutusega maha saanud riik Nõukogude Liidu, USA ja Hiina kõrval. Paraku katkes maanduriga side kõigest 2,1 kilomeetri kõrgusel enne Kuu pinda ning viimase telemeetria kohaselt liikus see 330 meetri kõrgusel veel 59m/s.
Vikrami maandur ja Pragyani kuukulgur.
Tänaseks on maanduri Kuu orbiidile toimetanud Chandrayaan-2 nimeline sond fotode abil kinnitanud, et Vikram on Kuu pinnaga põrkunud ning suure tõenäosusega purunenud. Sellele vaatamata üritatakse mõni aeg sellega veel ühendust saada.
Sellise kurva uudise kõrval ei tasu aga unustada, et kuigi maandumine ja kuutolmus ringi veeremine oli missiooni kauaoodatud osa, tiirleb nüüdsest 100 kilomeetri kõrgusel Kuu kohal Chandrayaan-2, mis kannab oma pardal kokku kaheksat kõrgtehnoloogilist instrumenti. Need on: kõrglahutuslik kaamera (praeguse seisuga parim omasugune; eraldusvõime 0,3m), Kuu pinna kaardistamise kaamera, Päikese röntgenkiirguse detektor, infrapuna-spektromeeter, radar Kuul leiduva vee tuvastamiseks ja kaardistamiseks, sensor Kuu hõreda eksosfääri tuvastamiseks ning eksperimentaalne aparatuur Kuu ionosfääri uurimiseks. Lisaks saadi maandurilt enne side katkemist väärtuslike andmeid tulevasteks missioonideks.
Chandrayaan 2, mille peal asus enne eraldumist maandur.
Kui algselt pidi Chandrayaan-2 Kuu polaarorbiidil tiireldes töötama vähemalt ühe aasta, siis nüüdseks pakutakse, et see peaks seal vastu pidama koguni seitse aastat. Kes teab milliseid avastusi see aeg toob.
Vikrami maadumiskaamera poolt klõpsatud foto Maast (täpsemalt Ameerika mandrist).

reede, 6. september 2019

Supernoova Kassiopeias

Umbes 350 aastat tagasi süttis praegustel sügisöödel meie peade kohale tõusvas Kassiopeia tähtkujus supernoova. Oma kauguse tõttu oli selle valgusel kulunud 11 000 pikka aastat, et Maani jõuda (kusjuures teadaolevalt ei pannud seda keegi siin isegi tähele). Massiivse tähe elupäevade lõppu tähistavas ülivõimsas plahvatuses tekkisid rasked elemendid ning tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuva gaasipilve südamesse jäi pöörlema umbes 30 kilomeetrise läbimõõduga ülitihe aatomituum - neutrontäht.


Sellel võltsvärvifotol on jäädvustatud Kassiopeia A nime kandva supernoovajäänuki ammune kiirgus/valgus Chandra röntgenobservatooriumi ja Hubble kosmoseteleskoobi koostöös. Erinevad värvid tähistavad erinevaid elemente: räni on punane, väävel kollane, kaltsium roheline ja raud lilla. Sinine värv näitab endiselt paisuva plahvatuse esimest lööklainet. Kogu moodustise läbimõõt on ligi 30 valgusaastat - peaaegu kümme korda rohkem, kui vahemaa Päikese ja talle lähima tähe vahel.
Huvitav on mõelda, et kõik rauast raskemad elemendid meie ümber ja meie sees on sündinud taoliste kataklüsmiliste plahvatuste käigus. Midagi millele mõelda silmitsedes oma sõrmes asuvat kuld- või hõbesõrmust. Teised elemendid, peale vesiniku, on sepitsetud ammuste tähtede südames. Mine tea kes ennast miljardite aastate pärast Kassiopeia A supernoovaga sugulusest leiab.

teisipäev, 3. september 2019

Suur meteoor Kanada taevas

Meie aja järgi 1. septembril kell 7:23 hommikul kihutas üle Kanada Edmontoni nimelise linna võimas tulekera, mida nägid nii inimesed kui ka kaamerad. Ühe pealnägija sõnul kaasnes boliidiga* (või isegi superboliidiga) ka kauge plahvatuse heli.
Pakutakse, et sellel õhtul sisenes Maa atmosfääri ja lagunes tükkideks umbes meetrise läbimõõduga kosmosekivi. Kuna sellise suurusega meteoorist jõuab suure tõenäosusega ka osa materjalist pinnale, tegelevad eksperdid hetkel meteoriidikildude otsimisega. Seda tööd lihtsustab oluliselt sarnaste videote olemasolu, mis lubab suhteliselt täpselt hinnata meteoori kaugust ja suunda.

Taolisi kehasid kukub Maale tõenäoliselt mitu tükki kuus, aga enamasti ookeani või asustamata alade kohal.
*boliid on eriti suur meteoor, mille näiline heledus ületab taevas Kuu heledust vähemalt kaks korda (magnituud -14). Superboliid ületab Kuu heledust üle 100 korra (magnituud -17).

neljapäev, 29. august 2019

Septembritaeva tutvustus 2019


September ehk mihklikuu oli Rooma kalendri seitsmes kuu, millest annab aimu ka selle ladinakeelne tüvi septum (seitse). Meie jaoks on aga tegu esimese sügiskuuga, kuigi ametlikult saab see aastaaeg alguse alles kuu teises pooles. Rahvasuus tuntakse septembrit veel nimetustega kanarbikukuu, pohlakuu, jahikuu, kaalukuu ja lõikamisekuu.

Astronoomiahuvilise jaoks on septembri näol tegemist aga ühe aasta magusaima ajaga tähistaeva vaatlemiseks, sest suvekuud on viimaks oma valguse pimedusele loovutanud. Oleks vaid taevas vihmahoogude, jahedate tuultepuhangute ja üha langevate temperatuuride vahel ka mõnikord selge. On ju ometigi saabunud aeg, kui mitte-enam-nii-hilistel kellaaegadel saab imetleda üle seniidi edalast kirdesse (või vastupidi) sirutuvat Linnuteed.

Valgusreostusest vabas taevas annab sellele niisama võimsale vaatepildile teistsuguse mõõtme mõistmine, et selle heleda juti näol näeme oma sadu miljardeid tähti sisaldavat kodugalaktikat serviti. Mis sest, et põhjapoolkeral me Galaktika (Linnutee ametlik nimi) metropoliitset keset ei näe – seda ei näe ju päris oma silmaga ükski inimene Maal, sest tähtedevaheline tolm ja gaas ei luba nähtava valgusel selliseid vahemaid ületada. Aga see selleks…

Linnutee 360-kraadine panoraam. Autor: ESO / S. Brunier

Tähed ja nende kujud

Siis kui inimestel veel arvuteid ja nutitelefone polnud ning enamus neist isegi kirjasõna ei tundnud, oli neil ilmselt pimedatel õhtutel palju aega taevasse vaadata. Sealsetes heledamates tähtedes nägid nad väljajoonistuvat müütilisi koletisi, kuulsaid kangelasi, saakloomi ja tööriistu. Need ammused nimetused on ühel või teisel kujul säilunud ka tänapäeva, kuna vähemalt universaalsete orientiiridena on need isegi astronoomiateadusele kasulikud viidad.

Septembri õhtutel särab endiselt kõrgel lõunakaares nii-nimetatud Suvekolmnurk, mis koosneb heledast Veegast, Deenebist ja Altairist. Need kolm tähte kuuluvad vastavalt Lüüra, Luige ja Kotka tähtkujude koosseisu. Teistest heledatest tähtedest näeme õhtul madalal läänetaevas Arktuurust (Karjase tähtkujus), mis on terve põhjataeva heledaim täht. Kõige (näiliselt)heledamat tähte Siiriust näeme varahommikuses lõunataevas tõusvat alles septembri teises pooles.

Siiriusest pist maad eespool (paremal) ja kõrgemal hakkab aga juba öö teises pooles paistma üks tähistaeva kaunemaid tähtkujusid Orion, mida tuntakse Eesti rahvaastronoomias Koodi ja Reha nime all. Sellest kuulsast tähtkujust väärivad äranimetamist kindlasti hiidtähed Betelgeuse ja Riigel, mis vastavalt punakalt ja sinakalt Orioni “vöö” kohal ja all säravad. Orioni “mõõga” moodustavas tähtedereas asub aga astrofotograafide maiuspala M42 ehk Orioni udukogu.

Orioni tähtkuju ja Orioni udukogu (M42) asukoht selles. Autor: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi
Veel üht heledat tähte Kapellat, mis asub kirdest tõusva Veomehe tähtkujus, näeme me septembris aga terve öö. Samuti on vaatluseks soodsates asukohtades Perseuse ja Kassiopeia tähtkujud, mis Linnutee tasandis asudes meil peakohalt üle sõidavad. Mingil juhul ei tohiks ära unustada põhjapoolkera tuntumat tähtkuju Suurt Vankrit (Ursa Major), mis on meie laiuskraadidelt alati selgelt nähtaval, kuigi öötaeva seniiti tõuseb see alles kevadel. Teatavasti saab Suure Vankri äärmiste rataste abil kerge vaevaga üles leida põhjataeva ligikaudse nabatähe – Põhjanaela, mis on omakorda Väikese Vankri (Ursa Minor) tiputäheks.

Süvataeva objektid

September on veel hea aeg kerasparvede vaatlemiseks ja pildistamiseks. Need mitmest sajast tuhandest tähest koosnevad kerakujulised täheparved on ühed Linnutee iidseimad objektid. Põhjusel, et nad tiirutavad kõrgel meie galaktikatasandi kohal me neid Linnutee heledas ribas praktiliselt ei kohta. Näiteks läänetaevas asuva Heraklese tähtkujus asub neist põhjapoolkera uhkeim M13, mida küll palja silmaga on väga raske näha, aga mis teleskoobis pakub omapärast vaatepilti. Kerasparvedest tasub veel vaadelda lõunataevas asuvaid M2 ja M15, mis asuvad vastavalt Veevalaja ja Pegasuse tähtkujudes.

Hajustäheparvedest üks omapärasemaid Perseuse kaksikparv (NGC 869 ja NGC 884) asub septembris väga soodas kohas samanimelises tähtkujus. Isegi keskmise teleskoobi abil näeb nendes mitmeid sadu heledaid tähti, millele pakuvad raskemininähtavat heledat fooni Linnutee tasandi kuma, mis koosneb miljonitest tähtedest. Samas piirkonnast tasub veel otsida Perseuse parve (M34) ja Kassiopeias asuvaid NGC 7789 ja M52 hajusparvesid. Üks kuulsamaid ja meile lähimaid hajusparvesid Plejaadid ehk Sõel ehk M45 asub septembriõhtutel veel suhteliselt madalal idataevas. Hilistel öötundidel tasub seda aga juba kasvõi binokli abil uurida.

Udukogudest pakuvad lisaks varahommikusele Orioni udukogule (vt. ülal) silmailu veel kõrgel asuvad M57 (Rõnga udukogu Lüüras), M27 (Kangi udukogu Rebases), NGC 6543(Kassisilma udukogu Lohes), NGC 7000 (Põhja-Ameerika udukogu Luiges), NGC 6960 (Loori udukogu Luiges) ja IC 139 (Elevandi Londi udukogu Kefeuses). Neist viimase kolme nägemiseks oleks vaja aga lisaks teleskoobile ja eriti headele vaatlustingimustele abiks võtta ka võimekas fotoaparaat.

Sügistaeva vaatlejate üheks meelisobjektiks on kindlasti meile kõige lähema hiidgalaktika Andromeeda (M31) tõusmine kõrgele pea kohale. See ligi triljonit tähte sisaldav spiraalgalaktika asub meist “kõigest” 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ning on seega kaugeim palja silmaga nähtav objekt taevas. Teleskoobis on võimalik näha selle heledat tuuma ning juba paarikümne sekundilise säriajaga fotol hakkab välja joonistuma selle keerukam spiraaltolmustrukuur.

Andromeeda galaktika ja meteoor. Andromeeda galaktika (M31) koos oma satelliitgalaktikatega (M32 ja M110), pildistatud Soomaal 11-12.08.2019. Fotole on jäänud ka perseiidide meteoorivoolust pärinev meteoor (ülal). Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)
Teistest suurematest galaktikatest paistab Kolmnurga tähtkujus samanimeline galaktika M33, mis kuulub koos Linnutee ja Andromeedaga samasse kohalikku galaktikagruppi. Pinwheel ehk eestipäraselt Tuliratta galaktika (M101) ja Veekeerise galaktika (M51), mis mõlemad paiknevad Suure Vankri aiste kohal ja all hakkavad aga septembriks juba liialt madalale jääma. Kuigi heade vaatlustingimuste korral ei tasu mõtet nende vaatlemisest sugugi maha matta.

Planeedid ja lendavad tähed

Nii nagu suviste vastasseisude ajal, on ka veel septembri lõunataevas gaasihiiud Jupiter ja Saturn täiesti nähtavad. Küll aga teevad need nüüdseks õige madalaid kaari. Näiteks Jupiter hakkab vahetult peale päikeseloojangut juba horisondi taha vajuma ning Saturn üle 8 kraadi kõrgusele ei tõuse. Sellegipoolest võib selge ilma korral ja kiiresti tegutsedes näha nii Jupiteri tumedaid gaasivööte ja suuremaid kaaslasi, kui ka Saturni rõngaid ja tema hiigelkuud Titani.
Jupiter 2016. aasta septembris. Pildistatud Tartus Maarjatähe observatooriumis. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)
Teised silmaga hästi nähtavad planeedid – Veenus, Marss ja Merkuur – on sellel kuul Päikesesele näiliselt liiga lähedal, liikudes oma orbiitidel meie poolt vaadates teisel pool Päikest. Juhul kui saaksime kuidagi varjata päikeseketta (nagu see juhtub täieliku päikesevarjutuse ajal) ja eemaldada hetkeks segava atmosfääri, siis võiksime neid näha Päikese poolt täielikult valgustatuna. Lihtsurelikena aga tuleb lihtsalt varuda kannatust.

Küll aga jõuab 9. septembril Maaga vastasseisu gaasiplaneet Neptuun, mis tähendab, et Maa ja merejumala järgi nime saanud planeedi vaheline kaugus on aasta lõikes lühim (4,3 miljardit kilomeetrit ehk ligi 30 korda kaugemal kui Maa asub Päikesest) ning meie poolt vaadates on terve tema pind Päikese poolt valgustatud. Kuigi Neptuuni pole võimalik palja silmaga näha, võib teda sellel ajal teleskoobiga otsida Veevalaja tähtkujus asuva heleda tähe Lambda Aqarii kõrvalt (paremalt). Teleskoobis peaks ta paistma sinaka tähesarnase täpina. Neptuuni avastamisest astronoomide Urbain Le Verrier ja Johann Galle poolt möödub 23. septembril 173 aastat.

Septembris on terve öö vaadeldav ka neljas gaasiplaneet Uraan, mille vastasseis leiab aset juba oktoobris. Silmaga nähtavuse piiril olev rohekas-sinine planeet asub sellel ajal Jäära tähtkujus, kust seda võib edukalt leida näiteks binokliga. Võimekas teleskoobis paistab meist 2,8 miljardi kilomeetri kaugusel asuv Uraan aga tähtedest selgelt eristava rohkeka kettana.

Meteoorivooludest on septembris esindatud vähetuntud alfa-aurigiidid ja epsilon-perseiidid, mille näol on tegemist väga väikeste vooludega. Nende poolt toodetud meteooride arv võib tipus olla kõigest 6 “lendavat tähte” tunnis. Sellega on neid praktiliselt võimatu sporaadilistest (tavalistest juhuslikest) meteooridest eristada.

Igal juhul taevasse tasub ikka vaadata…

Kuu faasid
  • esimene veerand 6. septembril kell 06.10,
  • täiskuu 14. septembril kell 7.33,
  • viimane veerand 22. septembril kell 05.41,
  • Kuuloomine 28. septembril kell 21.26.

laupäev, 24. august 2019

Tõrva II Astronoomiaõhtu

Eelmisel aastal üllatavalt menukaks osutunud Tõrva astronoomiaõhtu tuleb taas! 31. augustil algusega kell 18:00 on Tõrva vallas Patkülas asuvasse looduskaunisse Ala-Vilsi tallu (Vilsi Angus) oodatud kõik täheteaduste huvilised noored, vanemad, vanavanemad, tädid ja onud.

Kõigi jaoks tasuta üritusel vaatame astronoomiateemalisi dokfilme, teeme lõket ja grilli, kütame sauna, supleme tiigis, räägime astronoomiast tõeliste astronoomide juhatusel ja selge ilma korral vaatame oma silmaga läbi teleskoobitoru taevaseid saladusi.

Kuna üritus toimub lageda taeva alla, siis kaasa võtke kindlasti soojad riided, pleedid ja astronoomiliselt hea tuju. Soovi korral võib avarale taluõuele ööbimiseks püstitada ka oma telgi. Pakume ka suupisteid, kuid tõsisemaks kehakinnituseks soovitame kaasa võtta oma grillimaterjali (koha peal grillimisvõimalus).


Ürituse esialgne kava (kellaajad ei ole täpsed):
18:00 - kogunemine ja lõkke süütamine
19:00 - seame üles teleskoobid (võtke kindlasti ka enda oma kaasa)
20:00 - Ahhaa Teaduskeskuse astronoom Margus Aru ja hobiastronoom Viljam Takis näitavad astrofotosid, räägivad hiljutisest Tšiili päikesevarjutusest ja muust huvitavast
21:00 - paneme projektorist mängima käesoleva aasta auhinnatud dokfilmi Apollo 11, mis räägib inimese esimest ja kuulsaimast retkest Kuu pinnale
23:00 - 03:00 - selge ilma korral vaatame teleskoopidega Jupiteri, Saturni, Linnuteed, täheparvi, Andromeeda galaktikat, kaksiktähti ja muud põnevat.
23:00 - pilvise ilma korral vaatame 2017. aasta dokfilmi The Mars Generation, mis räägib uue põlvkonna püüdlusest reisida punasele planeedile

PS: filmid on inglise keeles ja inglise keelsete subtiitritega. Vihmase ilma korral jääb üritus ära.

Tõrva astronoomiaõhtu peakorraldajaks on MTÜ Tähetipp (Tõrva Astronoomiaklubi). Toetavad Tõrva vald, Vilsi Angus ja Pubi Juudas.

Rokem infot: +372 5656 8585 või tahetipp@gmail.com