reede, 10. jaanuar 2020

Poolvarjuline kuuvarjutus

Täna õhtul on aset leidmas alanud aasta esimene poolvarjuline kuuvarjutus. Kokku on neid selle aastanumbri sees toimumas koguni neli, millest esimest kahte näeb ka Eestist.
Nagu nimestki järeldada võib tähendab poolvarjuline varjutus, et Kuu satub Maa poolvarju. See tähendab, et varjutuse ajal ükskõik kus Kuul asudes ei kata Maa hetkekski päikeseketast täielikult kinni. Veel täpsemaks (segasemaks) minnes on täna tegemist levinuma nii-öelda osalise poolvarjulise varjutusega, mille käigus jääb Kuu põhjapoolus meie planeedi poolt heidetud poolvarjust täiesti puutumata. Allolevad joonised illustreerivad seda ilmselt paremini.

Meie jaoks tähendab see seda, et erinevalt vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mille käigus Kuu sügavpunaseks värvub või osalisest varjutusest, kus Maa ümar vari Kuust tüki välja hammustab, tumeneb täna õhtul Kuu vaid õige pisut "alt" äärest. Silmaga suudavad seda näha vaid kõige tähelepanelikumad vaatlejad ja sedagi heade ilmastikutingimuste korral. Ilmaprognooside kohaselt võivad aga täna õhtul selget taevast nautida vaid põhjaranniku elanikud.

Muidu oleks varjutus Eestist algusest lõpuni jälgitav. Maa poolvari liigub kuukettale kell 19.07, saavutab maksimaalse ulatuse (90%) kell 21.09 ja lõppeb kell 23.12. Et Kuu on sellel hetkel Maale suhteliselt lähedal (3 päeva perigeeni ehk lähima punktini), paistab ta taevas keskmisest suuremana ning väärib ainuüksi selle tõttu vaatlemist ja pildistamist.
Täielikku kuuvarjutust, mida sai siinmail näha viimati aasta tagasi, näeb Eestist uuesti alles 2025. aasta septembris.


teisipäev, 7. jaanuar 2020

Hiidtäht kaotab heledust

Viimasel ajal on palju räägitud Orioni tähtkujus asuva punase ülihiidtähe Betelgeuse heleduse langusest. Nimelt on muidu tähistaeva kümne heledaima tähe hulka kuulunud Betelgeus mõne viimase nädalaga kukkunud 21. kohale. Kuigi ta kuulub nii-nimetatud muutlike tähtede hulka, mis perioodiliselt oma heleduses nagunii kõiguvad, pole ta vähemalt viimase sajakonna aasta jooksul veel nii tuhmiks muutunud.

Et ülihiid on teadaolevalt oma eluea (kümmekond miljonit aastat) lõpus, on tõstatatud võimalus, et äkki on tähe heleduse järsk langus märk eelseisvast supernoovast. Eks siin mängib suurt rolli ka lootus, kuna viimati nähti meie endi Linnutees supernoovat 1604. aastal ehk neli aastat enne teleskoobi leiutamist. Võimaluse eest näha ja jälgida tänapäevase tehnikaga kõigest 650 valgusaasta kaugusel aset leidvat supernoovat oleks nii mõnigi entusiast valmis oma hinge (loe: kriitilise mõtlemise) kuradile müüma.


kunstniku nägemus Betelgeuse ebasümmeetrisest kujust ja miljardite kilomeetrite kaugusele ulatuvatest gaasijugadest. Paremal on võrdluseks toodud Päikesesüsteemi mõõtkavaline mudel, vasakul skaala hiidtähe enda raadiustest. Betelgeust näeb õhtuti kõrgel lõunataevas Orioni tähtkuju vasakus ülemises nurgas. Varasemalt oli tema heledus võrreldav teisel pool Orioni vööd (kolm tähte reas) paistva sinise hiidtähe Riigeliga
Nende pettumuseks on aga Betelgeuse heleduse muutuse kohta tõenäoliselt paremaid seletusi. Näiteks me teame, et sellel ülihiiul on mitmeid muutlikkuse tsükleid, mis ulatuvad kuudest aastateni ja võib olla isegi aastasadedeni. On täiesti võimalik, et hiljutine heleduse langus on mitme sellise tsükli miinimumi kokkulangemise tulemus. Või siis toimus tähel mõni eriti vägivaldne purse ning sellest välja heidetud materjal varjutab parasjagu meie jaoks selle heledat pinda.

Juhul kui Betelgeus siiski lähiajal (tegelikult siis umbes 650 aastat tagasi) supernoovana plahvatab, ei ole meil sellest midagi karta - 650 valgusaastat on küll galaktilises mõõtkavas kiviviskekaugus, kuid reaalselt tohutu vahemaa. See-eest pakuks see meile hulgaliselt silmailu (rääkimata teaduslike varasalvede hüppelisest täitumisest), kuna mõneks nädalaks paisuks tähe heledus täiskuuga võrreldavaks ning seda oleks hõlpsasti näha isegi päevavalguses. Võib-olla täna, võib-olla 100 000 aasta pärast. Kes teab.

Mõõtmetelt on Betelgeus tõeline koletis, mille pinda on võimalik ainsana tähtede seast (peale Päikese) teleskoopidega otseselt vaadelda. Tema "äär" ulatuks Päikesesüsteemi keskele asetades peaaegu Jupiteri orbiidini (600 miljonit kilomeetrit) ning meie Päikesest on ta 15-20 korda suurema massiga. Just suure massi tõttu on ta suutnud kümne miljoni aastaga peaaegu kogu oma vesiniku varu ammendada ning paisuda punaseks hiidtäheks, samas kui keskpärase Päikese elueaks hinnatakse umbes 10 miljardit aastat.

laupäev, 4. jaanuar 2020

Päike tuleb Maale lähemale

Homme hommikul kell 9.45 jõuab Maa oma orbiidil ümber Päikese periheeli. Kreekakeelsetest tüvedest peri (lähedal) ja helios (Päike) moodustunud mõiste tähendab, et Maa ja Päikese vaheline kaugus on sellel ajahetkel aasta väikseim.
Periheelis asume me Päikesest 147 091 144 kilomeetri kaugusel ehk umbes 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui kuue kuu pärast afeelis*, kui me tiirleme oma kodutähest 152 095 295 kilomeetri kaugusel. 5 miljonit kilomeetrit võib maisete standardite järgi tunduda tohutu vahemaana (umbes 12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on see pisike muutus - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.
Lihtsustatud ja liialdatud joonis Maa pööripäevadest ja apsiididest (periheel ja afeel).
Vastavalt saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seadustele peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui temast kaugemal asudes (Kepleri teine seadus). Tõepoolest, Maa liigub jaanuari alguses oma orbiidil kiirusega 30,3 kilomeetrit sekundis, mis on ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See omakorda tähendab, et põhjapoolkera talv on keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Lõunapoolkeral on asi vastupidine.
Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka natukene suuremaks - täpsemalt 3,6 protsenti suuremaks kui juulis. Kuigi see muutus on silmaga nägemiseks liialt väike, saab seda näiteks kaamera abil hõlpsasti tõestada. Tehke näiteks ühe ja sama kaamera, objektiivi (teleskoobi) ja suurendusega Päikesest foto homme ja juulis ning võrrelge hiljem päikeseketaste suhtelisi suurusi. Erinevus peaks olema märgatav.
Päikeseketaste suuruste võrdlus. Fotod: Melinda & Dean Ketelsen
Mõeldes jaanuari madalatele temperatuuridele tundub idee Päikese lähedusest esmapilgul veidrana – Päike oleks justkui jahedam ja seega meist kaugemal. Tegelikult pole Päikese kaugusel mingil pistmist aastaaegade ja nende vaheldumisega. Praeguse põhjapoolkera talve (ja lõunapoolkera suve) põhjustab päikesekiirte langemisnurk, mis on meie jaoks veel peaaegu aasta kõige väiksem, kuna talvisest pööripäevast on möödas vaid kaks nädalat.
*afeel - Päikese ümber tiirleva taevakeha orbiidi punkt, mis asub Päikesest kõige kaugemal. Periheeli vastand.

esmaspäev, 30. detsember 2019

Jaanuaritaeva tutvustus 2019

Vana-roomlaste kahenäolise jumala Januse järgi nime saanud kuu saabumine tähendab, et meie planeedi mõtteline uus tiir ümber Päikese on ametlikult alguse saanud. Rahvasuus on jaanuar tuntud kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.
Et lõppenud aasta viimased kolm kuud on olnud tavatult pilvised ja sombused, tahaks jubedalt loota, et jaanuaris asi paraneb. Mis mõttega me ikka seda tähistaeva seisu loeme ja uurime, kui me seda reaalselt ei näe? Tõenäoliselt ikkagi pakub jaanuar meile varasemast selgemat taevast, aga tuleb arvestada, et selge taevaga saabub ka läbilõikav pakane. Nokk-kinni-saba-lahti olukord.
Kuigi talvine pööripäev on jäänud detsembri lõppu ja ööd muutuvad nüüd iga päevaga üha lühemaks, ei tasu karta veel astronoomiasõbrale kalli pimeda aja kadumist. Seda jätkub veel pikkadeks kuudeks küllaga.

Aeg kihutada

Kohe jaanuari alguses, täpsemalt 5. jaanuaril kell 9.47 jõuab Maa oma orbidiil ümber Päikese periheeli. Kreekakeelsetest tüvedest peri (lähedal) ja helios (Päike) moodustunud mõiste tähendab, et Maa ja Päikese vaheline kaugus on sellel ajahetkel aasta väikseim. Mõeldes jaanuari madalatele temperatuuridele tundub see idee esmapilgul ebaintuitiivsena – Päike oleks ju hoopis nagu meist kaugemal ja jahedam. Tegelikult aga põhjustab talve mitte Päikese kaugus vaid tema valguse langemisnurk, mis on sellel ajal põhjapoolkera jaoks endiselt suhteliselt väike.
Periheelis asume me Päikesest 147 091 144 kilomeetri kaugusel ehk umbes 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui kuue kuu pärast afeelis, kui me tiirleme oma kodutähest 152 092 295 kilomeetri kaugusel. 5 miljonit kilomeetrit võib maisete standardite järgi tunduda tohutu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on see üsna pisike muutus. Meie planeedi orbiit ümber Päikese on võrdlemisi ümmargune.
Kaks üksteise peale asetatud fotot, millest esimene on tehtud Maa periheelis ja teine kuus kuud hiljem afeelis. Nagu näha, on päikeseketta näiliste suuruste erinevus märgatav. Autor: Peter Lowenstein.
Vastavalt saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seadustele peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma pisut kiiremini kui temast kaugemal asudes (Kepleri teine seadus). Tõepoolest, Maa liigub jaanuari alguses mööda enda orbiiti kiirusega 30,3 kilomeetrit sekundis, mis on ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See omakorda tähendab, et põhjapoolkera talv on keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Lõunapoolkeral on asi otseloomulikult vastupidine.
Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka natukene suuremaks: täpsemalt 3,6 protsenti suuremaks kui juulis. Kuigi see muutus on silmaga nägemiseks liialt väike, suudab kaamera selle hõlpsasti tuvastada. Kui ei usu, siis proovige ise järele. Tehke ühe ja sama kaamera, objektiivi ja suurendusega Päikesest foto jaanuari alguses ja juulis ning võrrelge päikeseketaste suhtelisi suurusi.
10. jaanuaril leiab aset ka selle aasta esimene kuuvarjutus. Kokku on neid selle aastanumbri sees toimumas koguni neli. Erinevalt aga vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mida sai nautida viimati eelmise aasta jaanuaris, on neist sellel aastal kõik osalised ehk Kuu satub nende käigus kõigest Maa poolvarju. Seetõttu tumeneb Kuu varjutuse käigus vaid õige pisut ning seda näha suudavad vaid kõige tähelepanelikud vaatlejad.
Varjutus on Eestist algusest lõpuni jälgitav. Maa (pool)vari liigub kuukettale kell 19.07, saavutab maksimaalse ulatuse (90%) kell 21.09 ja lõppeb kell 23.12. Et Kuu on sellel hetkel Maale suhteliselt lähedal (3 päeva perigeeni ehk lähima punktini), paistab ta taevas suhteliselt suurena ning väärib ainuüksi selle tõttu vaatamist ja pildistamist.
21. jaanuaril 2019 aset leidnud täielik kuuvarjutus üheksas erinevas etapis. Pildistatud Tartumaal, Vahi alevikus. Autor: Robert Sälg

Talvetaevas


Nii nagu detsembris, on ka jaanuaritaevas oma täies hiilguses paistmas võimas Orioni tähtkuju. Selle seest leiab terve hulga huvitavaid udukogusid, mida teleskoobiga lähemalt uurida. Samamoodi kõrgel lõunataevas asuvad Kaksikute, Veomehe, Perseuse ja Sõnni tähtkujud, millest viimases särab Plejaadideks (M45) nimetatud hajustäheparv. Pisut ida pool asuva Vähi tähtkuju südames on hästi vaadeldav erivärviline Sõime täheparv ehk M44.
Iga kuuga üha kõrgemale tõsuvate LõviSuure VankriJahipenideBereniike Juuste ja Neitsi tähtkujude “sees” hakkavad juba paistma kauged galaktikad ja meie endi Linnutee tasandi kohal asuvad iidsed kerasparved. Neist esimestest tasub juba jaanuaris kindlasti vaadelda Bode ja Sigari galaktikaid (M81 & M82), Tuliratta galaktikat (M101), Veekeerise galaktikat (M51) ja NGC 2403, millest kõik asuvad Suure Vankri “kohal” või “all”. Jahipenides asuvaid Päevalille Galaktikat (M63) ja M94 ning üksteise kõrval paiknevaid Vaala ja Kangi galaktikaid võiks vaadata paar tundi peale südaööd. Lõvi jalgade juures on võimsamate teleskoopide abil võimalik näha mitut galaktikagruppi, mille tuntumad ja heledamad liikmed on M66, M65, M96, M95 ja M105.
Udukogud Orionis. Üks meie taeva võimsamaid udukogusid (M42) Orioni tähtkujus ja selle lähistel (paremal) asuv niinimetatud Jooksva Mehe Udukodu. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).
Kesköö paiku keerab ennast meie peade kohale Ilveseks nimetatud tähtkuju, mille “peas” asub üks silmale nähtamatu, kuid meile eestlastele nüüdsest tõelist uhkust valmistav tähesüsteem. Varasemalt XO-4 tähist kandnud täht ja selle ümbert avastatud eksoplaneet XO-4b kannavad alates 17. detsembrist nimesid Koit ja Hämarik. Sellised nimed selgusid sügisel eestlaste seas läbiviidud avalike ettepanekute ja hääletuse käigus ning kinnitati Rahvusvahelise Astronoomialiidu (IAU) poolt. Lisaks Eestile osales nimekonkursil veel 111 riiki. Konkursi käigus planeetidele ja nende ematähtedele antud nimesid saab näha IAU nimekonkursi lehelt.
Juhuse tahtel asub Koit detsembri keskpaiga südaööl peaaegu täpselt seniidis. Näiva tähesuurusega 10,7 on ta kõvasti allpoolt silmaga nähtavuse piiri (+6,5), kuid keskmises teleskoobis peaks olema võimalik teda siiski näha. Tema täpseteks koordinaatideks on otsetõus 7h 21m 33s ja kääne +58° 16′ 05″. Koidu ümber tiirlevat Jupiterist suuremat gaasihiidu nimega Hämarik pole aga mõtet isegi (praeguste) tippteleskoopidega näha üritada. Võib olla millalgi tulevikus saame temast lähema kujutluse.

Valge armastus ja punane sõda

Meie endi Päikesesüsteemi planeetidest on jaanuaris tõeliseks ehatäheks muutunud roomlaste armastusejumalanna nime kandev Veenus, millest on nüüd saanud viimaks taeva heledaim “täht”. Näha võib teda peale päikeseloojangut madalal lõuna- ja edelataevas ning teleskoobis paistab ta ligi 70 protsenti valgustatud heleda kettana.
Ainsaks teiseks silmaga nähtavaks planeediks (peale meie jalge all asuva Maa) on jaanuaris hommikul vahetult enne päikesetõusu nähtav punakas Marss. Et aga sõjajumal asub meist hetkel veel väga kaugel, ei muutu ta isegi teleskoobis tähtedest eriti palju suuremaks.
Meteoorivooludest väärivad märkimist kvadrantiidid, mille idealiseeritud tingimustele vastav tunniarv võib maksimumis küündida isegi 200-ni. Paraku on 4. jaanuril tipneva meteoorivoolu kõige magusam aeg lühike (paar tundi) ning tema poolt põhjustatud meteoorid suhteliselt nõrgad (tähesuurus 3 kuni 6). Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, seal kus meteoorivoolu avastamise hetkel asus veel nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.

Kuu faasid:

  • esimene veerand 1. jaanuar kell 6.45;
  • täiskuu 10. jaanuar kell 21.21;
  • kolmas veerand 17. jaanuar kell 14.58;
  • kuuloomine 24. jaanuar kell 23.42.

kolmapäev, 25. detsember 2019

Rõngakujuline päikesevarjutus Aasias

Homme, 26. detsembril on Lõuna-Aasias aset leidmas selle aasta kolmas ja viimane päikesevarjutus. Erinevalt 2. juulil Lõuna-Ameerika kohal näha olnud täielikust päikesevarjutusest on seekord tegemist nii-nimetatud rõngasvarjutusega, kus selle tipphetkel jääb päikesest alles vaid hele rõngas. Põhjus, miks Kuu homme tervet päikeseketast varjutada ei suuda, on meie planeedi kaaslase keskmisest suuremas kauguses, mis teeb ta näiva läbimõõdu Päikese omast väiksemaks. Sellele aitab mõnevõrra kaasa Maa periheeli (Päikesele lähem punkt) jõudmine umbes nädala pärast, mis teeb omakorda Päikese näiva läbimõõdu suuremaks.


Foto on tehtud 2012. aasta mais Vaikse-Ookeani ja USA läänerannikul näha olnud rõngakujulise päikesevarjutuse hetkel. Fotograaf Colleen Pinski sõitis selleks ajaks Arizona osariiki, kust ta leidis ideaalse paiga varjutuse jäädvustamiseks. Samal ajal kui ta oma tehnikat üles seadis, kõndis poole kilomeetri kaugusel asuvale mäetipule üks inimene, kes näis samuti varjutust vaatlevat. Kusjuures väidetavalt siiani pole Pinski teada saanud, kes talle tollel päeval modelliks oli.
Allikas: https://apod.nasa.gov/apod/astropix.html
Maksimaalse varjutuse rada algab Saudi-Araabia lõunatipust, libiseb üle Bahraini, Katari, Araabia mere, Lõuna-India, Sri Lanka, Singapuri, Indoneesia, Malaisia, Filipiinide, Guami ja lõppeb Vaikses Ookeanis. Eesti aja järgi puudutab Kuu serv Päikest kell 4:29 öösel ja lahkub sellelt 10:05 hommikul. Maksimaalne varjutus leiab aset 7:17 Malaisia kohal.

Et seekord ei kao Päike hetkekski täielikult Kuu taha, peab varjutuse vaatamisel kindlasti kasutama nägemiskaitset, milleks sobib näiteks kaks omavahel kokku pandud CD-plaati. Juhul kui keegi meie lehekülje jälgijatest sellel ajal varjutuse piirkonnas viibib, siis andke kindlasti oma kogemusest teada või saatke kommentaaridesse mõni foto.

Unetud saavad varjutuse otseülekannet vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=4foL-OEnLpk&feature=emb_title

Varjutuse täpsema kaardi leiab siit: https://www.solar-eclipse.info/en/eclipse/detail/2019-12-26/

esmaspäev, 23. detsember 2019

Astronoomiaklubi Tõrva Raadios

Täna kell 18:00 tasub ennast tuunida Tõrva Raadio lainele, sest oleme seal taaskord tegemas Raadioülikooli: Astronoomia eri nimelist saadet. Kolmeosalise saatesarja esimeses osas plaanime rääkida põgusalt astronoomia ajaloost ning tähtedest - nende sünnist, elust, surmast ja liigitusest.

Saadet saab kuulata otse netist https://raadio.torvanoored.ee/ või siis Tõrva piirkonnas sagedusel 90.0 MHz. Hiljem saab sama saadet järelkuulata siit: https://www.mixcloud.com/TorvaRaadio/
PS: kuna tõelisi astrofüüsikuid meie ridades ei leidu, siis vabandame juba ette võimalike rumalate vigade eest (parandused on alati teretulnud).