Virmalised Jupiteril

Päikesesüsteemi kõige võimsamad ja heledamad virmalised ei esine mitte Maal, vaid Päikesesüsteemi suurima planeedi - Jupiteri - poolustel. Sellel on mitu põhjust. Esiteks on Jupiteri magnetväli Maa omast kusagil 20 korda võimsam ning mõõtmetelt ületab see mitmekordselt isegi Päikese läbimõõtu. Näiteks kui meie silmad suudaksid Jupiteri magnetvälja silmadega näha, siis Maalt paistaks see taevas umbes samas suur kui päikeseketas (Jupiter asub meist umbes 5-6 korda kaugemal kui Päike).

Analoogselt Maaga püüab Jupiteri hiiglaslik magnetväli Päikeselt saabuvaid laetud osakesi )päikesetuult) ning kiirendab need planeedi poolustele, kus need kohtuvad suure energiaga atmosfääriga, mille tulemuseks on helendus. Teiseks Jupiteri virmaliste allikaks on hiidplaneedi lähim hiidkuu Io, mis paiskab Jupiteri orbiidile oma sadadest aktiivsetest vulkaanidest pärinevat materjali. Ka sealt püüab ja kiirendab planeedi magnetväli osakesi oma poolustele. Kõige selle tulemuseks on Jupiteri poolustel tantsivad hiiglaslikud ja Maaga võrreldes sadu kordi energeetilisemad virmalised. Kusjuures seal on need praktiliselt pidevad.

All on näha James Webbi kosmoseteleskoobi jäädvustusi Jupiteri virmalistest. Kui Maal esinevad punakad, rohelised ja lillakad virmalised on tingitud laetud osakeste kohtumisest peamiselt lämmastiku ja hapnikuga, siis Jupiteri puhul kohtuvad need peamiselt vesiniku ja hapnikuga. Seetõttu kiirgavad Jupiteri virmalised lainepikkustes, millega meie silmad pole harjunud. Näiteks allolevad kaadrid on püütud lainepikkuses, mida kiirgavad virmaliste käigus tekkinud trivesiniku katioonid (kolm prootonit, mille ümber tiirleb kaks elektroni). Eriti üllatav antud kaadrite puhul oli virmaliste vaheldumise kiirus. Minutite asemel vaheldusid need sekunditega.

Samal ajal Webbiga vaatles Jupiteri virmalisi ka Hubble kosmoseteleskoop, aga infrapunakiirguse asemel keskendus viimane ultraviolettkiirgusele. Huvitaval kombel avastati, et Webbi poolt nähtud kõige heledamad virmalised infrapunas ei klappinud Hubble vaatlusega UV-s. Ehk siis kahel erineval virmaliste tüübil on tõenäoliselt ka erinev tekkemehhanism.

Värskelt avaldatud teadustöö Webbi vaatluste põhjal Jupiteri virmalistest: https://www.nature.com/articles/s41467-025-58984-z

Jupiteri virmalised UV-kiirguses Hubble kosmoseteleskoobis. Foto pärineb aastast 2016.

Avastati veider supernoovajäänuk

Astrofotograaf ja harrastusastronoom Bray Falls (Astrofalls) on andnud teada uuest tema poolt avastatud supernoovajäänukist Neitsi tähtkujus. Tähisega G320+42 objektile on ta andnud hüüdnimeks Okaskrooni udukogu (inglise keeles The Crown of Thorns Nebula). Kuigi objekt meenutab veidi veidra kujuga supernoovajäänukit ehk ammuse massiivse tähe plahvatusest järele jäänud ja nüüdseks tähtedevahelises keskkonnas kujult moondunud gaasipilve, tekitab selle asukoht taevas küsimusi selle tegeliku olemuse kohta. Nimelt asub see Neitsi tähtkujus ning 42 kraadi Linnutee tasandi kohal. Praktiliselt kõik seni avastatud supernoovajäänukid asuvad taevas Linnutee tasandist 10 kraadi ühel või teisel pool, kuna enamus massiivseid tähti, mis oma elu supernoovaga lõpetada saavad, asuvad peamiselt meie kodugalaktika õhukeses ja tihedas tasandis. Kuuldavasti peaks vastavastatud objekti nüüdseks uurima ka professionaalsed observatooriumid ja astronoomid, kes loodetavasti toovad küsimusse peagi selgust.

Sini-lillalt vastselt avastatud objekt G320+42 ehk Okaskrooni udukogu. Vasakul kõrgemal asub üks kauge galaktika ja paremal keskel planetaarudu Abell 36.

Foto ulatuse võrdlus taevas täiskuuga. Ehk siis Kuu on fotole lisatud mõõtkavaks.

Okaskrooni udukogu.

Antud objekti avastas ta pildistades kahe kuu jooksul Neitsi tähtkujust üles pika säriajaga ja niinimetatud Oiii filtriga kaadreid ning otsides neilt märke senitundmatutest objektidest. Kord midagi leidnult säritas ta huvipakkuvat piirkonda kokku 185 tundi. Foto tegemiseks kasutatud teleskoobi, kaamera ja filtrite kohta saab lugeda tema Astrobini kontolt: https://app.astrobin.com/u/astrofalls?i=1e4jlv#gallery

Bray Falls on saanud kuulsaks oma ülipika säriajaga astrofotodega, millelt on ta nüüdseks avastanud juba päris mitu uut supernoovajäänukit ja isegi objekte, mille iseloom ei ole veel selge.

Päike purskab

Väga hea jäädvustus 9. mail Päikesel toimunud suurest päikesepurskest ehk loitest. Selle autoriks on fotograaf Xavi (@alpixelcat) ning aegvõte koosneb umbes 5 tunni jooksul tehtud 810st erinevast kaadrist. Maksimumis ulatub loide tähe pinnast umbes kümmekonna Maa läbimõõdu jagu kõrgemale.

Kosmos 482 kukkus India ookeani

Eelmise nädala alguses kirjutasime, et Maa atmosfääri pidi nädalavahetusel sisenema 1972. aastal algselt Veenusele maanduma pidanud Nõukogude Liidu sond Kosmos 482, mis raketirikke tõttu Maa orbiidilt kunagi ei lahkunud. Nüüdseks on nii Roscosmos kui Euroopa Kosmoseagentuur kinnitanud, et ligi pooletonnine sond kukkus laupäeval Eesti aja järgi umbes pool kümme hommikul India ookeani, Indoneesiast veidi lääne pool. Teadaolevalt keegi selle käigus viga ei saanud ning sondi rususid pole leitud.

Allolev pilt on illustratiivne (autor: The Brain Maze)

Hubble juubelipidustuste fotod

Osana Hubble 35. juubelipidustustest suunati legendaarne teleskoop aprillis nelja fotogeenilise astronoomilise objekti suunas. Siin need on.

Üleval vasakul planeet Marss, mida Hubble pildistas jõulude ajal. Planeedil on näha selle puna-pruunid pinnavormid, valged polaarmütsid ning hõre ja hägune atmosfäär.

Paremal üleval planeetarudu NGC 2899. Nagu teised selle sarnased on ka see tekkinud Päikese mõõtu tähe surma tagajärjel. Selle täpsem kuju on aga tõenäoliselt tänu sellele, et udu südames tiirutab üksteise ümber kaks tähte. NGC 2899 asub meist umbes 3300 valgusaasta kaugusel Purjede tähtkujus.

All vasakul on näha lähivõtet Roseti udukogust Ükssarvikus. Hiiglaslik (130 va läbimõõt) udukogu on uutede tähtede sünnipaigaks, kuid antud fotol on näha selles asuvaid tumedamaid vesinikgaasi- ja tolmupilvi. Kommentaaridest leiab meie foto samast udukogust laiemalt. Terava silma omanikud peaksid Hubble poolt pildistatud koha sealt üles leidma.

All paremal spiraalgalaktika NGC 5335, mis asub meist ligi veerand miljardi valgusaasta kaugusel.

Lõksus kaaluta olekus

Kas Rahvusvahelises kosmosejaamas elades ja töötades oleks võimalik sattuda olukorda, kus astronaut ei ulatu mooduli seinteni ning ta jääb lahtisesse ruumi lõksu? Allolevas klipis üritab NASA astronaut Garrett Reisman sellele huvitavale küsimusele kaaslaste abiga anda demonstratiivse vastuse. Mitte-teaduslik katse viidi läbi kosmosejaama suurimas Kibo moodulis, mille valmistajaks on Jaapan ning mis liideti jaamaga juba 2008. aastal.

Kuna Rahvusvaheline kosmosejaam tiirleb orbiidil ehk sisuliselt viibib see pidevas vabalanguses, viibib see ja kõik selles kaaluta olekus (tehniliselt mikrogravitatsioonis). Üritada sellises keskkonnas ennast paigalseisust mingis suunas liikuma panna on nähtavasti päris vaevaline protsess. Instinktiivne keha edasi-tagasi jõnksutamine ei tööta, kuna selliste liigutuste summaarne mõju on null. Analoogsel põhjusel ei saa me parun Munchauseni eeskujul ennast juukseid pidi maast üles tõsta. Kuna jaam on täidetud õhuga, õnnestub astronaudil viimaks sõna otseses mõttes õhus ujudes seinani jõuda. Tõenäoliselt ei suutnud ka teda algselt ruumi keskele paigale asetav abiline oma tööga täiuslikult hakkama saada ning pisikene suhteline liikumismoment säilis.

Tegelikult töötaksid taolises olukorras veel paar meetodit. Neist võibolla kõige lihtsam oleks enda küljest midagi minema visata. Newtoni kolmas seadus ütleb, et kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis on suuruselt võrdsed ja vastassuunalised. Ehk siis kui astronaudil õnnestub midagi jõuga x visata ühes suunas, siis sama suur jõud x paneb teda liikuma vastassuunas. Sama põhimõttega tekib püssiga lastes tagasilöök, raske on kinni hoida kõrgsurvega tuletõrje voolikust või kuidas töötab rakett*. Mida raskemat eset ja mida kiiremini (suurema jõuga) õnnestub endast eemale visata, seda kiiremat vastassuunalist liikumist saab genereerida. Antud juhul sobiks selleks näiteks jalast võetud ja palliks kägardatud püksid. Sama põhimõtte alusel saaks astronaut ennast kasvõi veidikene ühes suunas liikuma sundida suust õhku välja puhudes, sülitades või väljutades endast teisi surve all olevaid gaase ja vedelikke.

Reaalsuses aga kosmosejaama niimoodi lõksu jääda ei saa. Esiteks on praktiliselt võimatu iseseisvalt sellisesse olukorda sattuda, kus inimese liikumismoment on mooduli keskel null. Sest seisma ei saa ennast ju tõugata. Teiseks on jaamas olev õhk pidevas liikumises (sellest püütakse välja CO2-te ja lisatakse hapniku) ning piisava kannatuse korral imetaks ruumi keskel asunud inimene viimaks mõne ventilatsioonisuudme juurde.

Vaakumis oleks lood muidugi teisiti, kuna vaakumis ujuda ei saa (saab, aga sellel poleks mõju) ning kinnises skafandris loomulike gaaside ja vedelike väljutamisest kasu ei oleks. Ainsaks võimaluseks oleks midagi endast eemale heita. Juhul kui on midagi heita. Kinnast ega kiivrit ju ära võtta ei tahaks...

*hästi lihtsalt heidetakse raketist ühes suunas välja gaasi ja rakett liigub teises suunas. Kuna gaas on kerge, siis tuleb seda välja heita võimalikul suurel kiirusel. Selleks on raketil raketimootor, mis kütust põletades paneb gaasid väga kiiresti liikuma.

Saturni rõngad kadusid

Hetkel on Saturn meie maalt raskesti nähtav, kuna tõuseb see praktiliselt koos Päikesega ning asudes sellest visuaalselt vaid paarikümne kraadi kaugusel, on selle päevases taevas üles leidmine keeruline (aga hea teleskoobi abil üldsegi mitte võimatu). Kui seda teleskoobiga vaatleksime, siis oleks näha, et selle muidu uhked rõngad ja nende poolt heidetud vari planeedi atmosfääris paistavad vaid õhukese ribana. Kusjuures võrreldes möödunud suve ja sügisega tunduvad need olevat nüüd valgustatud teiselt poolt - teisisõnu kui varem olid nad kaldu planeedi lõunapooluse poole, siis nüüd on need kaldu põhja poole. Järgnevate aastate jooksul see kalle üha suureneb, mis teeb rõngaste ja selles asuva suurema (Cassini) pilu vaatlemise lihtsamaks.

All on näha astrofotograaf Natan Fontese jäädvustusi Saturnist viimase viie aasta jooksul. Alumine foto pärineb selle aasta 23. märtsist, kui Saturni rõngad näisid lühikeseks perioodiks Maalt vaadates lausa kaduvat. Ligi nelisada aastat tagasi tunnistas samasugust vaatepilti teleskoobipioneer Galilei Gaileo, kes oli sellest arusaadavalt hämmastunud. Asi selles, et Galileo ei mõistnud Saturni rõngaste olemust, kuna tema võrdlemisi primitiivne teleskoop näitas neid talle enamuse ajast kui planeedi kahel küljel asuvaid heledaid "kõrvu", mis aastate vältel kahanesid, kadusid ning jälle kasvasid. Astronoomi parimaks hüpoteesiks oli, et nende näol on tegemist planeedi ümber tiirlevate (iseenesest toona ketserlik idee) kuudega, mis meie sihist vahel planeedi taha ära kadusid.

Galileo ei saanudki enne oma surma kiriku poolt seatud koduarestis (1642) Saturni "kõrvade" tegelikust olemusest aru. Selleks pidi planeeti oluliselt parema optika abil vaatlema Hollandi matemaatik ja astronoom Christiaan Huygens, kes mõistis 1655. aastal, et tegemist on planeeti ekvaatori kohal ümbritseva hiiglasliku rõngaste süsteemiga. Kuna rõngad on laiuselt tuhandeid kilomeetrid, aga paksuselt vaid keskmiselt 10-100 meetrit, ei ole neid serviti vaadates võimalik maisete teleskoopidega eristada. Tänaseks teame tänu Saturni juurde saadetud automaatjaamadele (Pioneer 11, Voyager 1&2, Cassini-Huygens), et Saturni rõngad koosnevad tegelikult tuhandetest peenikestest rõngastest, mis omakorda koosnevad planeedi ümber tiirutavatest umbes lumekäki mõõtmetega jäisest materjalist. Nende tekke osas puudub veel üksmeel, kuid välja on käidud kaks peamist varianti - need on Saturni orbidiil purunenud jäise kuu(de) riismed või siis Saturni süsteemi sisenenud ning selles lagunenud komeetide puru.

Miks aga Saturni rõngaste nurk sedasi Maalt vaadates muutub? Sarnaselt Maale pöörleb ka Saturn oma tiirlemistasandi (ekliptika) suhtes kalde all. Kusjuures kahe planeedi kalded on üsna võrreldavad - Maa puhul 23,5 kraadi, Saturnil 26,7 kraadi. Kalde tulemuseks on, et ühe tiiru jooksul ümber Päikese on pool ajast selle poole suunatud üks planeedi poolkera ja pool ajast teine poolkera ning nende vahepeal vaatab Päikese poole planeedi ekvaator. Selliseid olukordi tunneme igapäevaelus paremini aastaaegade nime all. Maal läbivad aastaajad ühe tsükli ühe tiiru jooksul ümber Päikese ehk ühe aastaga. Saturn tiirleb Päikesest aga ligi kümme korda kaugemal kui Maa ning ühe tiiru tegemiseks kulub sellel peaaegu 30 aastat. See tähendab, et Saturni aastaajad kestavad ümmarguselt seitse Maa aastat ning iga 14,5 aasta tagant vaatavad Saturni rõngad serviti Päikese (ja ühtlasi Maa) poole.

Võib siis öelda, et märtsis Saturni ümbert "haihtunud" rõngad tähendavad, et kauge hiidplaneedi lõunapoolkeral algas seitsme-aastane suvi ja põhjapoolkeral seitse-aastane talv.

Saturni hakkame öötaevas nägema alates juuni lõpust, kuid parim aeg selle vaatlemiseks õhtutaevas on sügis ja talv.

Maale naaseb enam kui poolsada aastat orbiidil veetnud Veenuse sond

1972. aastal startis Baikonuri kosmodroomilt Nõukogude Liidu missioon Venera*, mille eesmärk oli kuumale Veenusele maandada sond. Tegemist oli ühe missiooniga paljudest sarnastest. Algselt Maa orbiidile jõudnult, oleks see pidanud käivitama oma rakettmootorid, mis oleks selle kiirendanud Veenuse suunas. Paraku tundmatu vea tõttu selle mootorid ei käivitunud ning sond koos raketiastme ja muude raketidetailidega jäi Maa orbiidile tiirlema. Mõned neist kukkusid Maale (paar neist avastati Uus-Meremaalt) juba 1980ndatel.

Kosmos 482 peaks välimuselt olema Venera 7 sarnane.

Nüüd näib, et poolsada aastat hiljem on valmis Maale naasema enaõnnestunud missiooni kõige suurem ja massiivsem osa - sond ise. Nimelt on astronoomid arvutanud, et nüüdseks lihtsalt Kosmos 482 nime kandva sondi orbiit peaks selle viimaks Maa atmosfääri tooma millalgi selle nädala lõpus (9.-10. mail). Kuna kusagil meeter lai ja pool tonni kaaluv maandur ehitati sisenema ja ellu jääma Maast oluliselt tihendama atmosfääriga ja sadu kraade kõrge temperatuuriga planeedil, jõuab sellest suure tõenäosusega midagi ka maa(mere)pinnani.

Arvutuste kohaselt peaks see kukkuma kuhugi vahemikku ekvaatorist 51,7 kraadi põhja või lõuna suunas (Eesti laiuskraadiks on ümmarguselt 58 kraadi). Täpsemat asukohta on veel raske öelda. Kuna enamus Maast on ookeanid, siis reaalne risk selle kukkumiseks asustatud piirkonda on üsna väike. Võimalus, et keegi sellega ka pihta saab on mitu korda väiksem kui välgutabamust saada. Tuleks märkida, et sarnaste mõõtmetega meteoroide siseneb meie planeedi atmosfääri tõenäoliselt igapäevaselt. Küll aga on neist enamik kivised. Nõukogude Liidu sond on aga kokku ehitatud titaanist ning selle eesmärk on konkreetselt taoline atmosfääri sisenemine üle elada.

Juba 2014. aastal õnnestus Hollandi satelliidikütil Ralf Vandeberghil Kosmos 482 objekti ka teleskoobiga pildistada. Sama tegi ta mõned päevad tagasi. Osadelt kaadritelt näib, et sondist on osaliselt või täielikult väljunud selle maandumiseks mõeldud langevari. On aga kaheldav, et see suudab 53 aastat hiljem ka oma otstarvet täita ning sondi laskumiskiirust mõttekal määral aeglustada.

Hollandi satelliidiküti Ralf Vandeberghi 2014. aasta fotod Kosmos 482 objektist. Mees spekuleerib, et osadel kaadritel on näha sondist väljunud langevarju.

*1961-1984. aastate Nõukogude Liidu Venera missioonid, mille eesmärgiks oli uurida planeet Veenust, olid vaatamata mitmele ebaõnnestumisele üsna edukad. Venera 3 (1966) oli esimene inimkätega ehitatud objekt, mis sisenes teise planeedi atmosfääri. Venera 7 (1970) oli esimene teisel planeedil pehmelt maandunud sond. Venera 9 (1975) edastas esimene fotod teise planeedi pinnast. Venera 13 (1981) salvestas ja edastas Maale esimesena heli teiselt planeedilt ning Venera 15 (1983) radarkaardistas esimesena kõrglahutuses teise planeedi pinda. 

Astronoomiaklubi astrofotod: 2024/2025 hooaja jäädvustused

Kevad on käes ja päris pimedaks enam öötaevas ei muutu. See tähendab, et isegi südaööl õnnestub meil kerge vaevaga ära näha vaid kõige heledamad tähed. Alates mai keskpaigast on kõige heledamad tähed ja planeedid ainsad objektid, mida öötaevas silmaga näha õnnestub. Tehnilistes terminites nimetatakse sellist olukorda nautiliselt valgeteks öödeks (Päike läheb vaid kuni 12 kraadi sügavusele põhjahorisondi alla). Tõeline pimedus hakkab naasema alles kusagil augusti keskel, enam-vähem samal ajal kui vaadeldav on perseiidide meteoorivool ning Jõgevamaal Udu talus toimub kogupereüritus Astronoomiafestival 2025.

Seega võib öelda, et selleks korraks on astrofotograafiline hooaeg lõppenud. Seda vähemalt niinimetatud süvataeva objektide puhul. Päikest, Kuud ja planeete saab selge taeva ja soodsa asukoha korral pildistada ja vaadelda aasta ringi.

Allolevasse galeriisse oleme kogunud lõppenud hooaja nii-öelda saagi ehk astrofotod, mida meil õnnestus möödunud sügisel, talvel ja varakevadel Tõrva öötaevast läbi teleskoopide pildistada. Neist mõnede jaoks tuli teleskoopi ühte taevaalasse suunatult hoida mitu ööd järjest. Olgugi Eesti kliima on kurikuulsalt pilvine ning esines perioode, kui tähistaevast ei olnud meie maalt näha mitu nädalat järjest, võib kogutud pildimaterjaliga jääda üsna rahule. Nii palju fotosid ei ole vähemalt meil õnnestunud ühe hooaja jooksul varem koguda.

Galeriid meie parima poolesaja astrofotoga näeb siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

PS Tuletame meelde, et praktiliselt kõiki neid fotosid on võimalik meilt lõuendtrükis (või soovi korral mingis muus trükis) tellida ning seda tehes Tõrva Astronoomiaklubi toetada. Nimelt oleme vaikselt alustanud Tõrva esimese observatooriumi ehitust ning igasugune abi kuluks ära. Huvi korral kirjutage meile facebooki või meilile tahetipp@gmail.com

Veebruri viimasel nädalal sai umbes 8 tunni vältel pildistatud natukene kaugemat kraami. Fotol M51 ehk Veekeerise galaktika, mis asub meist umbes 31 miljoni valgusaasta kaugusel ja leiab selle Suure Vankri tiputähe Alkaidi "alt". Võib vist öelda, et kui meie naabergalaktika Andromeeda välja arvata, siis nii heas kvaliteedis pole meil õnnestunud veel ühtegi galaktikat jäädvustada.

Linnuteest natukene väiksemat Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud” andes viimasele kaunid spiraalharud ning käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.

Kuna tegemist on suhteliselt heleda galaktikaga, mis vaatab juhuse tahtel ka näoga otse meie poole, oli see esimene omasugune, mille puhul suudeti Maalt teleskoobiga tuvastada spiraalne struktuur. Seda tegi 1845. aastal inglise astronoom William Parsons (Rosse 3. krahv) toonase maailma suurima 183 sentimeetrise peapeegliga teleskoobiga, mis kandis nime Parsonstowni leiviaatan. Toona veel arvati, et galaktikad on naljaka kujuga udukogud meie enda Linnutees. Meie pildistamiseks kasutatud teleskoobi peegli läbimõõt on vaid 23,5 sentimeetrit, kuid see-eest õnnestus meil tänu digitaalsete kaamerate alles suhteliselt hiljutisele võidukäigule kauget valgust 8 tundi järjest koguda.

Parsonstowni leiaatanist kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../parsonstowni-leiviaatan.html

Täissuuruses näeb fotot: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=ymu58n

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 102x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

M3 kerasparv, mille kauguseks meist on 32,6 tuhat valgusaastat ja Linnutee tasandist asub see 31,6 tuhande valgusaasta kõrgusel (Linnutee keskmest 38,8 tuhat valgusaastat) ehk siis suhteliselt uhkes üksinduses. Läbimõõdult on see kusagil 180 valgusaastat ning sisaldab ligikaudu 500 000 tähte. Nende hulgast on avastatud 274 eelmainitud muutliku tähte, millest omakorda 133 on RR Lyrae tüüpi, mis on meil lubanud selle kaugust väga täpselt mõõta. Üldse peetakse M3-e üheks kõige enimuuritumaks täheparveks.

M3 ei ole tegelikult meie poolkera kõige paremini vaadeldav kerasparv (see au kuulub Herkulese tähtkujus asuvale M13 kerasparvele, mida kutsutakse vahel ka lihtsalt Suureks Herkulese parveks), kuid M3 asukoht oli pildistamise ajal kõige soodsam. Selle lähistelt Jahipenide tähtkujus leiab tegelikult kerasparvi hulgaliselt. Neist heledamad on Bereniike Juustes asuv M53, Neitsi ja Maokandja vahel M5, Maokandjas M10, M12 ja M14 parved, Herkulesest lisaks M13-e M92 parve ja nii edasi. Kõik need parved on meile kevadistel öödel isegi suhteliselt tagasihoidlike teleskoopidega nähtavad. Vaja on vaadata vaid õigesse kohta.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, 0,7 reducer, kaamera ZWO, 85x120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Mõned kuud läks aega, aga lõpuks õnnestus kõik Päikesesüsteemi planeedid ära pildistada. Välja arvatud Maa - see pilt pärineb Apollo 17 missioonilt ja on laiemalt tuntud kui Sinine Marmorkuul. Maa on kahandatud mõõtmetesse, mis tundusid teistega sobivat.

Kuna kõik planeedid, Päike ja Kuu on pildistatud erinevatel aegadel, siis mingit sügavat mõtet nende omavahelises suuruses vähemalt esimeselt fotomosaiigilt ei ole mõtet otsida - nii suured nad teleskoobis pildistamise ajal lihtsalt paistsid. Teisel fotomosaiigil on need aga omavahel ja võrreldes Päikesega enam-vähem õigetesse mõõtudesse seatud. Ühisfotolt leiab ka Kuu, kuid see on kahandatud õigesse mõõtkavasse ning asetatud Maast nii-öelda õigele kaugusele. Selle leidmine vajab alguses ilmselt kannatust ja puhast ekraani.

Kõik Päikesesüsteemi planeedid (+Päike ja Kuu) sellises suuruses nagu nad pildistamise hetkel paistsid. Foto Maast tegi Apollo 17 meeskond 1972 aastal teel Kuu poole.

Päike ja planeedid umbes sellises omavahelises mõõdus, nagu nad olema peaksid. Foto Maast tegi Apollo 17 meeskond 1972 aastal teel Kuu poole. Ühisfotolt leiab ka Kuu, mis on kahandatud õigesse mõõtkavasse ja asetatud Maast õigele kaugusele. Jah. Kuu on Maast päris kaugel.

Kõik fotod on tehtud Celestron 9.25 EdgeHD teleskoobiga, kaameraks ASI071MC-Pro (Kuu ja Päike) ja ASI678MC-Pro (planeedid). Tarkvara Sharpcap, Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax ja PS

Ligi 14 tunnise kogusäriga foto keskmes on M82 galaktika Suures Vankris, mida kutsutakse ka kuju tõttu Sigari galaktikaks. Sigar on niinimetatud tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib väga kiire täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine oma M81 (Bode) naabergalaktikast, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Selle keskmest ulatuvad punakate niitidena välja kümneid tuhandeid valgusaastaid pikad gaasifilamendid.

Sigari galaktika asub meist "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel ehk siis meie galaktilises lähinaaburskonnas. Fotole on aga punakate kobaratena jäänud ka väga kauged galaktikaparved, mis paistavad selle vasakus ja vasakul üleval servas. Need asuvad meist vastavalt 2,3 ja 3 miljardi valgusaasta kaugusel. Teleskoopi jõudnud valgus lahkus neilt seega ajal kui Maad valitses veel ainurakne elu. Üldse on fotol uduste pallide ja ketastena näha sadu kaugeid galaktikaid.

Fotot näeb täissuuruses siit: https://www.astrobin.com/ak486f/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD (@f10), kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 195x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnev Jupiter, mille läbimõõt ületab Maad 11 korda, asus meist 722 miljoni kilomeetrit kaugusel ehk peaaegu viis korda kaugemal kui Maa asub Päikesest. Kuna Maa vaatenurgast ei paista sellele enam päikesevalgus otse, vaid veidi küljelt, on juba selgelt näha kuidas selle "vasakpoolne" külg hakkab jääma varju. Jupiteri tumedad ja heledad vöödid erinevad üksteisest sealsete gaaside liikumissuunast ja temperatuurist. Tumedamates alades langeb jahtunud gaas tagasi planeedi sügavamatesse kihtidesse, heledamates soojenenud gaas taaskord tõuseb. Suur Punane laik, mis ennast planeedi servast parasjagu meie poole pööras, kujutab endast hiiglaslikku ja sajandeid möllanud hiigeltormi, mille sisse mahuks peaaegu kaks Maad.

Jupiteri jäädvustamiseks filmisime sellest 2-minutilise videoklipi, mis sisaldas kusagil 7000 kaadrit. Neist vaid 100 paremat läksid lõpliku foto koosseisu.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Marss asus meile Jupiterist kuus korda lähemal (118 miljonit kilomeetrit), kuid kuna see on Maast ka umbes kaks korda väiksema läbimõõduga ja Jupiterist üle 20 korra väiksem, paistab see teleskoobis Jupiterist oluliselt väiksema nurkläbimõõduga. Sellele vaatamata õnnestub fotol ära näha mõned selle peamised pinnavormid. Näiteks tumedam ala kuulub vulkaanilisetele platoodele nimega Syrtis Major Planum, Tyrrhena Terra ja Hesperia Planum, kus basaltkivim ja peene tolmu suhteline vähesus teeb need ümbritsevast tumedamaks. Heledam ala sellest paremal kuulub tasandikele, mis kannavad Elysium Planitia, Utopia Planitia ja Isidis Planitia nimesid. Valge ala planeedi ülemises osas on Marsi põhjapolaarmüts, mis koosneb suuremas osas üle kilomeetri paksusest veejääst. Marsi aasta jooksul lisandub sellele põhjapoolkera talvel veel paar meetrit paks süsihappegaasist jääkiht, mis mütsi ulatust oluliselt laiendab. Kuna hetkel on Marsi põhjapoolkeral suvi (planeedi ülemine osa kallutatud Päikese poole), on see võrdlemisi tagasihoidlike mõõtmetega. Sarnaselt Jupiterile ei paista meie vaatenurgast Marsile enam Päike meie selja tagant, vaid veidi küljelt, mistõttu ei näe me Marssi enam päris ümmarguse kettana.

Marsist jäädvustasime 5-minutilise klipi, mis sisaldas umbes 60 000 kaadrit. Neist vaid paarsada parimat töötlesime viimaseks fotoks.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Perseuse topeltparve üks pool (NGC 884). Punakalt hõõguvad parve koosseisu kuuluvad punased ülihiidtähed.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 36x180sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Kahel õhtul sai teleskoobi ja kaameraga külastatud taaskord Orioni udukogus asuvat Hobusepea udukogu. Eelmisest sellisest korrast oli möödunud juba üle kolme aasta ning uue teleskoobi pikem fookuskaugus (800mm vs 2350mm) lubas pilti niiöelda lähemale tõmmata. Paraku on nüüdseks pimeduse saabudes Orion juba otse lõunas, mis tähendab, et pildistada saab seda õhtu jooksul vaid paar head tundi. Seepärast kogunes fotole kahe õhtu peale säriajaks vaid suhteliselt tagasihoidlikud 2,8 tundi.

Foto ülemises servas on näha meist 1350 valgusaasta kaugusel asuvat Hobusepea udukogu (Barnard 33), mis on tõenäoliselt üks enimtuntumaid udukogusid meie lähiümbruses. Juhuse tahtel hobuse pead meenutav tume tolmupilv ja teised abstraktsema vormiga moodustised selle lähistel on tegelikult paigaks kus tekivad uued tähed. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et nähtavas valguses läbipaistmatud pilved peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad.

Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitu valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv, mida ergastab oma võimsa kiirgusega täht nimega Sigma Orionis, mis paraku kaadrisse ei mahtunud, aga mis asub fotol hobusepea kohal. See-eest näib, et selle tähe valgus lekkis mingil moel siiski teleskoopi ning vedas fotole iseloomulikud heledad jutid. Tegelikult koosneb silmale ühe tähena paistev Sigma Orionis kolmest üksteise ümber tiirlevast väga massiivsest tähest (13, 14 ja 18 Päikese massi), mis oma kiirgusega udukogus sisalduvat vesinikku ioniseerivad ehk heledama sunnivad.*

Hobusepea all mahtus fotole veel sinakashele piirkond NGC 2023. Selle on oma valgusega helendama pannud noor sinine alamhiidtäht ebaromantilise tähisega HD 37903, millel on nähtavasti olnud õnne (või on pigem õnn meile poolel?) tekkida suure ja tumeda udukogu hõredamas servas. NGC 2023 näol on tegemist niinimetatud peegeldusuduga, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Hobusepeast vasakule jääb veel Leegi udu (NGC 2024 või Sh2-277), mis asub meile paarkümmend valgusaastat lähemal kui Hobusepea. Sarnaselt oma naabrile ergastab sealset vesinikku lähedalasuv noor, kuum ja massiivne täht - Alnitak. Sama täht on Orioni tähtkujus eristava Orioni vööks kutsutud asterismi (kolm heledat tähte reas) vasakpoolne täht. Ka Alnitaki teleskoobis peegeldunud valgust on näha fotole jäänud kiirtena, mis pärinevad foto alumisest vasakust servast.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 43x240sek, gain 150, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS 

Fotol on prantsuse komeedikütt Charles Messieri poolt 1764. aastal avastatud ja tema komeedisarnaste objektide kataloogis M27 nime kandev planetaarudu. Oma iseloomuliku kuju tõttu kutsutakse seda tihti ka Hantli uduks ning tegemist on ühe meie taeva kõige heledama planetaaruduga. Kuigi nimest võiks järeldada, et neil on mingi seos planeetidega, ei ole see nii. Lihtsalt esimestes teleskoopides meenutasid need moodustised pisut planeet Saturni ning hüüdnimi jäigi külge. Tegelikult ei asu need Päikesesüsteemis ega isegi mitte selle lähedal. Antud udu kauguseks on näiteks 1360 valgusaastat, mis asetab selle kaugemale kui enamiku palja silmaga nähtavatest tähtedest. Selle läbimõõduks on 3 valgusaastat ehk peaaegu sama palju kui Päikese ja selle lähima tähe Proxima Centari vahemaa. Päikese ja Maa vahelist keskmist kaugust ehk astronoomilist ühikut (aü - 150 miljonit kilomeetrit) peaks Hantli udu ühest servast teise jõudmiseks korrutama 200 tuhandega.

Hantli udu tekkis nii nagu teisedki planetaarudud - elu lõppu jõudnud ning oma vesinikuvarud ammendanud päikesesarnane täht paisus punaseks hiidtäheks, muutus seega hõredaks ning hajutas oma välimised kihid igas suunas laiali. Alles jäi valgeks kääbuseks nimetatud ülikuum ja -tihe umbes Maa suurune tähejäänuk, mis ergastab oma kiirgusega kunagisest süsteemist eemale kihutavat gaasi, pannes selle erivärviliselt heledama. On mõõdetud, et Hantli udu paisub endiselt 35 kilomeetrit sekundis ning alustas seda kusagil 10-12 tuhat aastat tagasi. Mõelda, viimasel jää-ajal elanud inimesed võisid selle praeguses asupaigas näha silmaga nähtavat üsna tavapärast punakat tähte. Miski selle välimuses ei pruukinud meie esivanematele teada anda, et kohe algab selle evolutsiooni viimane vaatus.

Kuna peamiselt süsinikust ja hapnikust koosnevas valges kääbuses on tuumareaksioonid pöördumatult lakanud, kuid selle tihedus on äärmuslik (teelusikatäis valget kääbust kaalub 15 tonni!), jahtub see vaikselt miljardeid ja võib olla triljoneid aastaid, kuni sellest saab külm must kääbus. Et universumi senine vanus ei ole mustade kääbuste tekkeks piisav, on tegemist teoreetilise ennustusega. Igatahes praegu nähtav Hantli udu on ammu enne seda laiali hajunud, rikastades tähtedevahelisi gaasipilvi vesinikust ja heeliumist raskemate elementidega, mis võivad end miljardite aastate pärast leida teiste tähtede, planeetide ja miks mitte elusolendite kehadest. Ka meie kehades on tõenäoliselt omajagu aatomeid, mis olid kunagi osakesed sama ilusatest ududest.

Planetaarudude kohta leidub veel paljut mida me ei tea, kuid astronoomid on üsna veendunud, et meie Päikesesüsteemi ootab ees sama saatus. Umbes viie-kuue miljardi aasta pärast jõuab meie Päike staadiumisse, kust leidis ennast Hantli udu ematäht miljonite aastate eest. Päikesel lõppeb vesinik ning algab heeliumi põletamine, see paisub punaseks hiiuks neelates enda sisse Merkuuri, Veenuse ja võib olla isegi Maa ning hajutab lõpuks on välimised kihid kauni värvilise kestana kosmosesse.

Hantli udu leiab õhtuti idataevas paistvast Rebase tähtkujust, mis asub Luige heledaima tähe Deenebi ja Kotka Altairi vahel. Udu on heleda laiguna näha isegi binokliga, kuid teleskoobiga on vaatepilt kindlasti uhkem.

Tehnika: Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 95x90sek, gain 90, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Stephani kvintett ja visuaalselt selle lähedal asuv Caldwell 30 galaktika. Terava silma ja mäluga astronoomiahuviline tunneb neist loodetavasti esimeses ära kui objekti, mida jäädvustas 2022. aastal teadustööd alustanud James Webbi kosmoseteleskoop oma esimeste fotode seas.

Stephani kvintetiks kutsutakse foto alumises vasakus nurgas asuvat galaktikate gruppi, mis koosneb viiest üksteise lähedal paiknevast galaktikast. Tegelikult on sellest kvintetist vaid neli ka reaalselt üksteisega gravitatsiooniliselt seotud ja parasjagu üksteisega kohtumas/põrkumas. Nimelt on selle grupi visuaalseks lisaliikmeks fotol sinakana paistev spiraalgalaktika NGC 7320, mis asub meist vaid 40 miljoni valgusaasta kaugusel. Need teised on enam kui seitse korda kaugemal (umbes 300 miljonit valgusaastat). Võib siis ette kujutada, et kui suured peavad olema need teised kaugemad taustagalaktikad, et lähemaga samas mõõdus paista. Või siis kui pisikene peab olema NGC 7320.

Stephani kvinteti avastajaks oli 1877. aastal prantsuse astronoom ja Marseille observatooriumi juhataja Édouard Stephan, kes on lisaks mitme objekti esmaavastamisele ajalukku läinud kui esimene astronoom, kes üritas mõõta tähe nurkläbimõõtu interferomeetriaks kutsutud tehnika abil (edutult).

Foto paremas üleval servas paistab võimas spiraalgalaktika NGC 7331 või Caldwell 30*, mis asub meist umbes sama kaugel kui eelnevalt mainitud kvinteti libaliige NGC 7320 ehk kusagil 40 miljoni valgusaasta kaugusel. Pikalt peeti seda ehedaks näiteks kuidas Linnutee sellisest kaugusest välja võiks näha. Mõõtmetelt ja tähtede arvu poolest on see seda endiselt. Küll aga on viimastel aastakümnetel juurdnud üha sügavamalt arusaam, et meie galaktika kuulub niinimetatud varbspiraalgalaktikate hulka. See tähendab, et erinevalt sellest kuidas NGC 7331 ennast sujuvalt suuremaks spiraalist kerib, asetseb Linnutee südames "varb" ehk tuumast välja ulatuv sirgem struktuur, millest spiraalid alguse saavad.

NGC 7331 moodustab taustagalaktikatega endanimelise visuaalse grupi. See tähendab, et kuigi meie vaatenurgast näeme selle lähedal veel mitmeid galaktikaid, asuvad need sellest tõenäoliselt sadu miljoneid valgusaastaid kaugemal.

Foto säriajaks on 11,5 tundi. Täislahutuses näeb seda siit: https://www.astrobin.com/full/8w8bxt/0/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7x reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 175x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

*NGC ja Caldwell on erinevate astronoomiliste objektide kataloogid. Meid ümbritsevas universumis on nii palju objekte, et keegi ei jõua neile üksikult hüüdnimesid anda. Numbritega on lihtsam.

 Luige tähtkujus asuv NGC 6888, mida tuntakse laiemalt Poolkuu udu või vahel ka Euromärgi udu all (ise tahaks seda kutsuda Aju uduks). Avastati see taevast juba 1792. aastal legendaarse saksa-briti astronoomi William Hercheli poolt.

Meist umbes 5000 aasta kaugusel asuv ja kusagil 25 valgusaastat lai niinimetatud emissiooniudu, mida kutsutakse Poolkuu uduks. Selle tekitajaks on selle südames asuv punane hiidtäht WR 136, mille mass ja mõõtmed ületavad meie endi Päikest vastavalt 21 ja 5 korda. Kuna WR 136 pinnatemperatuur on ligi 70 tuhat kraadi (võrdluseks Päikesel on see vaid 6000 kraadi), särab see meie kodutähest koguni 600 000 korda heledamalt. Kõnealune täht paistab fotol enam-vähem udu keskel.

WR 136 näol on tegemist näitega Wolf-Rayeti tähest, mis on nime saanud nende avastajate Prantsuse astronoomide Charles Wolfi ja Georges Rayeti järgi. Taolised tähed, olles jõudnud on elu lõppu, paiskavad endast pidevalt eemale suurtes kogustes tähematerjali, mis liigub kuni sada kilomeetrit sekundis. Astronoomid arvavad, et Poolkuu udu on tekkinud sellest, et tähe poolt paarsada tuhat aastat tagasi eemale paisatud ja tänaseks kümneid valgusaastaid laiaks mulliks paisunud materjalile on järele jõudnud oluliselt kiiremini liikuv tähetuul. Kiire ja aeglase materjali kohtumine on mulli "pinna" lööklainete mõjul vorminud selliseks nagu me seda hetkel näeme.

Nagu teised Wolf-Rayeti tähed plahvatab ka WR 136 astronoomilises mõttes lähiajal (kuni paarisaja tuhande aasta jooksul) võimsa supernoovana, millest peaks alles jääma niinimetatud stellaarne must auk.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 55x240sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Täissuuruses näeb fotot siit: https://www.astrobin.com/h4lzn6/

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) pildistatud Tõrva servas toimunud ühise vaatluse ajal. Raske uskuda, aga sellist vaatepilti pakub vaid mõne kilomeetrise läbimõõduga jää- ja tolmupall*, kui Päike seda oma soojusega aurustab. Selle peamine saba ulatub miljoneid kilomeetreid (kaadrist kaugele välja). Komeedi ees olev niinimetatud antisaba tekib kui me oma asukohast vaatame läbi komeedi tiirlemistasandis leiduvast tolmust. Ehk siis mõnes mõttes on tegemist optilise illusiooniga.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9k85ql/0/

Foto on tehtud läbi Sharpstar EDPH 61 III teleskoobi+0,8x reducer, kaamera ZWO ASI071MC-Pro. 17x10sek. N.I.N.A ja PixInsight.

*komeetide mõõtmeid on reeglina raske kindlaks teha. Selle konkreetse läbimõõduks on ühe allika väitel 4,2 kilomeetrit, kuid selle täpsuse eest pead ei julge anda.

Perseuse tähtkujus asuv Kalifornia udukogu (NGC 1499/Sh2-220). Sellise hüüdnime on see saanud, kuna taolistel pika säriajaga fotodel meenutab see veidi Kalifornia osariigi kuju. Kusjuures Kalifornia osariigi keskel asuva vaatleja jaoks liigub see juhuse tahtel ööpäeva jooksul läbi täpselt seniidist.

Et udu pindheledus on võrdlemisi madal, on seda isegi vähese valgusreostuse korral väga keeruline või suisa võimatu vaadelda. Avastati see alles 1884. aastal tuntud ameerika astronoomi E. E. Barnardi poolt, kes vaatles seda 6tollise läätsteleskoobiga tõeliselt pimedast taevast (toona oli pimedust oluliselt rohkem).

Kujutab see endast ligi 100 valgusaastat laia ja meist kusagil 1200 valgusaasta kaugusel asuvat vesinikgaasist ja tolmust koosnevat pilve, mille tihedamates osades tekivad ilmselt ka noored tähed. Näha saame me seda peamiselt tänu selle lähistel asuvale O-tüüpi hiidtähele nimega Xi Persei (teise nimega Menkib), mis asub fotol udu "kohal". Xi Persei on Päikesest kusagil 30 korda massiivsem, viis korda kuumem ja ligi 300 tuhat korda heledam. Kusjuures see on üldse üks kuumimaid silmaga nähtavaid tähti taevas. Tähe võimas kiirgus ongi see, mis Kalifornia udukogu nähtavaks ioniseerib (aatomite küljest lüüakse elektronid lahti ning kui need uuesti ühinevad kiirgub iseloomulik punakas valgus).

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 152x320sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Suuremalt: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Fotol üleval vasakul on hajustäheparv NGC 1907, selle all Ämbliku ja Kärbse udukogud (IC417 ja NGC 1931). Foto alumises servas on näha Konnakullese udukogu (IC 410) ja paremas servas suurt Leegitseva Tähe udukogu (IC 405). Viimast valgustab võimas hiidtäht AE Aurigae, mis arvatakse olevat millalgi välja visatud Orioni udukogu keskel asuvast Trapetsi täheparvest.

Kui rääkida kaugustest, siis Ämbliku ja Kärbse udud asuvad meist umbes 7000 valgusaasta kaugusel, Konnakullese udu 12 tuhande valgusaasta kaugusel ja Leegitseva tähe udu "vaid" 1700 valgusaasta kaugusel. Täheparv NGC 1907 kauguseks on hinnatud 4500 valgusaastat. Ehk siis vaatamata sellele, et kõik need objektid tunduvad meie vaatenurgast asuvat otsekui üksteise kõrval on need ruumis tegelikult hajutatud.

Kahjuks jäi kaadrist napilt välja Meritähe hajusparv ehk M38, mis asuks fotol NGC 1907 kohal.

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 90x320sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Bubble nebula ehk Mulli udukogu, kaugus 7100-11 000 valgusaastat, laius 6-10 valgusaastat
Udukogu keskel asub kuum hiidtäht, mis paisutab oma tähetuulega enese ümber ioniseeritud vesinikgaasist koosnevat kesta. Kuna udukogu asub omakorda hiiglaslikus molekulaarpilves, on tegemist otsekui mulliga, mida ühelt poolt paisutatakse ja teiselt poolt takistatakse.

Kogusäri 2,8 tundi.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 52x240sek, gain 90, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Avastati see juba 1786. aastal kuulsa saksa-briti astronoomi (ja helilooja) William Herscheli poolt ning tegemist oli esimese omataolisega, mille spektrit astronoom William Huggins 1864. aastal uuris. Nähes selles heledaid niinimetatud kiirgusjooni järeldas Huggins, et taoliste udude näol on tegemist hõredast ioniseeritud gaasist moodustisega.

Tänaseks teame, et Kassisilma udu on tekitanud selle südames asuv surev niinimetatud Wolf-Rayeti täht ning see koosneb sisuliselt selle poolt eemale heidetud ja kuumutatud gaasist. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur.

Nagu planetaarududega ikka, siis astronoomid ei ole päris kindlad, et mis täpsemalt selle kuju just selliseks on teinud, kuid välja on käidud idee, et suurema tähe ümber võib tiirelda pisem täht, mis oma gravitatsiooniga tähematerjali kaasa rebib ning huvitava mustrina eemale paiskab. Kuna Kassisilma udu tuum on väga kuum, hele ja pisikene (läbimõõt vaid pool valgusaastat) on seda hobiteleskoopidega väga keeruline täies ilus jäädvustada.

Kassisilma udu kaugus meist on umbes 3000-3500 valgusaastat ning selle välimise udu läbimõõt umbes 3,5 valgusaastat. Taevas hõlmab see kusagil 1/6 täiskuu ketta suuruse ala. Juhuse tahtel asub Kassisilm vaid mõne nurgaminuti kaugusel niinimetatud ekliptika põhjapoolusest ehk punktist kuhu Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi põhjapoolus vaatab. Ühtlasi on see keskmeks, mille ümber meie planeedi põhjataevapoolus (hetkel on selle lähedal Põhjanael) tuhandete ja kümnete tuhandete aastate jooksul näivalt tiirlevat näib.

Täissuuruses: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=b8smn7...

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 37x240sek+31x360sek+99x10sek), filter L-enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Luige tähtkuju heledaima tähe Deenebi lähistel asuvad kauged aga suured udukogud hüüdnimedega Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu (IC 5070). Sellised nimed on need saanud oma kujude tõttu, mida hea fantaasia korral võib ka antud fotolt märgata. Selleks tuleks seda vaadata 90 kraadi päripäeva pööratult.

Mõlemate udude korral on tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Kommentaarides näitame noolega selle asukoha fotol.

Lisaks udule tasub korraks nautida neid tuhandeid tähti, mis meie ja udu vahele jäävad ning pildil otsekui müra meenutavad. Põhjus miks neid just sellel fotol nii palju kohtab on selles, et udukogud asuvad Linnutee tasandi suunas, kus leidub tähti oluliselt rohkem kui teises suundades.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/wl3iuw/0/

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 28x240sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

*tähte kataloogitähisega J205551.3+435225 kutsutakse vahel ka lihtsalt Bajamari täheks. Tegemist on originaalse hispaaniakeelse nimetusega Bahama saarestiku kohta, mida kutsuti "Islas de Bajamar" ehk tõlkes "mõõna saared". Asi selles, et laevadest oli neid madalaid saari hea märgata vaid mõõna korral. Kuid miks selline nimi anda tähele? Kui udu meenutab Põhja-Ameerika mandrit, siis kõnealune täht asub umbes seal, kus peaksid asuma Bahamad.

Krabi udu (M1) näol on tegemist meile ühe lähima, värskema ja enimuuritud supernoovajäänukiga, mis tekkis kui massiivne täht oma elu lõpus kokku kukkus ning seejärel kujutlematult võimsa kärgatusega plahvatas. Alles jäi sellest tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuv ja aeglaselt jahtuv gaasisupp. Kunagisest massiivsest tähest on alles jäänud pöörlev neutrontäht ehk pulsar. Väga lühidalt on tegu aatomituuma tihedusega aga sealjuures meie Päikest ületava massiga peaaegu puhtalt neutronitest koosneva tähejäänukiga, mille läbimõõt on umbes 30 kilomeetrit.

Pööreldes kolm korda sekundis, saadab see üks universumi veidramaid objekte ennast ümbritsevast plasmast läbi lööklaineid, tekitab võimsate magnetväljadega hiiglaslikke gaasifilamente ning kiirendab elektrone ülisuurte energiateni, mis omakorda kiirgavad erinevates lainepikkustes. Seda niinimetataud sünkrotronkiirgust on fotol näha piimja häguna. Veel oma esimeses nooruses oleva pulsari pinnatemperatuur on pea kaks miljonit kraadi ning suuremate teleskoopide fotodel on seda ka selle keskel näha - võimas optiline saavutus meist kusagil 6500 valgusaasta kaugusel asuva pulsari poolt, mille läbimõõtu võiks võrrelda Tallinna linnaga.

Kuigi Krabi udukogu avastati teleskoobiga inglise astronoom John Beivise poolt alles 1731. aastal, märkasid Hiina astronoomid selle teket pea seitse sajandit varem. Nimelt leidub Hiina (ka Jaapani ja Araabiamaade) ürikutes andmeid sellest, et 1054. aasta kevadel tekkis praeguse Sõnni tähtkuju piirkonda juurde üks väga hele täht, mis oli palja silmaga nähtav isegi päeval ning mis jäi öötaevasse ligi kaheks aastaks. On väga tõenäoline, et see uus täht oligi Krabi udukogu sünnitanud supernoova. Oma asukoha tõttu oleks see pidanud tegelikult nähtav olema peaaegu kõikjal meie planeedil, kuid näiteks Euroopa vaevles toona niinimetatud pimedas keskajas, mis pärssis tugevalt "taevasele muutumatusele" vastukäivate ilmingute tunnistamist. Ehk siis ühesõnaga ei julgenud kristlased taolist vaatepilti kirja panna.

Krabi udu asub meist 6500 valgusaasta kaugusel Sõnni tähtkujus ning ulatub läbimõõdult kusagil 11 valgusaastat. Näivalt suuruselt hõlmab see taevast umbes 8x4 kaareminutit ehk ümmargusel veerandi täiskuu kettast. Seda on pisikese hägusa kogumina näha isegi hobiteleskoopides ning võrreldes aastate jooksul tehtud vaatlusi on selle paisumist selgelt näha.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9msc3y/0/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 79x180sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

M101 hiidspiraalgalaktika, millele on antud Tuuleratta galaktika hüüdnime (inglise keeles Pinwheel). Leiab selle kohe Suure Vankri "aiste" kõrvalt, kus see moodustab asterismi kahe tiputähe - Alkaidi ja Miitsariga - peaaegu võrdhaarse kolmnurga.

See avastati 1781. aastal prantsuse astronoom Pierre Méchaini poolt ning asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel. Ehk siis pisut vähem kui kümme korda kaugemal kui meile lähim hiidgalaktika Andromeeda. Suuruse ja tähtede arvu poolest jätab see aga varju nii Linnutee kui Andromeeda. Läbimõõdult 170 000 valgusaastat, mahutab see endasse ligikaudu triljon tähte. Kui suur see arv on? Ütleme nii, et kui keegi peaks tahtma kõik Tuuleratta galaktika tähed ükshaaval üle lugeda ning tal kuluks igale tähele keskmiselt sekund, siis see ülesanne võtaks tal üle 31 tuhande aasta.

Tuuleratas on täidetud arvukate ja suurte tähetekkepiirkondadega, mis paistavad fotol heledamate kobaratena selle spiraalharudes. Suurest galaktikast vasakul on näha pisikest ja ebakorrapärast galaktikat NGC 5204. Ammused lähedased möödumised ja gravitatsioonilised vastasmõjud naabergalaktikatega on tõenäoliselt vastutavad Tuuleratta natukene ebasümmeetrilise kuju eest.

Täissuuruses saab seda näha siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Tehnika: Teleskoop Celestron 9.25 EdgeHD+Celestron 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 140x240sek+60x300sek, filter L-Pro ja L-eNhance, monteering EQ6R-PRO. NINA, PHD2, Pixinsight, PS

9. veebruari õhtul kohtusid taevas Kuu ja planeet Marss. Marss on Kuust umbes kaks korda suurema läbimõõduga, kuid siis asus see meist ka 287x kaugemal. Fotodel oleme nii Kuud kui Marssi veidi värvide osas võimendanud.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-PRO, Celestron 0.7x reducer. Tarkvara FireCapture, Autostakkert, Registax, PS