Planeedid on taevas!

Lähipäevadeks lubab üle pika aja selgeid õhtuid ja öid ning saabunud on suurepärane võimalus tõeliselt pimedale tähistaevale pilk peale visata. Vahepeal on ju Maa asukoht Päikese ümber tiireldes muutunud ja seega meie öövaade veidi teises suunas kui näiteks varasügisel. Lisaks on kinnistähtede suhtes asukohti vahetanud juba antiikaegadets tuntud "rändajad" ehk planeedid.

Kuigi üle poole "kasvanud" Kuu kipub niinimetatud süvataeva objekte oma peegeldatud päikesevalgusega tuhmistama, on meil eelolevatel öödel võimalus ära näha kõik viis silmaga nähtavat Päikesesüsteemi planeeti. Need on piisavalt heledad, et Kuu neid ei sega. Lisaks neile tasub kindlasti vaadata Sõnnis asuvat Plejaadide täheparve ja Orioni suurt udukogu, mis isegi kuusärast mingil määral läbi paistavad.

Kuulus Orioni udukogu. Kasutatud tehnika ja tarkvara: Orion 8" Astrograph, Skywatcher EQ6R-pro, Lodestar gideerija, L-enhance filter, Nikon D5600 (ISO500 32x180sek+30x20sek, 50xflat, 50xbias), PHD2, APT, DSS, Pixinsight, Photoshop.

Plejaadide täheparv Sõnnis. Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar EDPH61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro. 60x120sek + 47x240sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight.

Kohe hämaruse saabudes on võrdlemisi madalal lõunataevas näha üht väga heledat objekti, mida ületab heleduse poolest vaid Kuu. See on hetkel õhtutaevas särades Ehatähe hüüdnime kandev planeet Veenus. Särab see kuum Maa kaksikõde nii heledalt tänu suurusele, lähedusele ja selle läbipaistmatule kuid päikesevalgust hästi peegeldavale atmosfäärile. Veenus asub meist hetkel veel kaugemal kui Päike, millest saab aimu, kui seda näiteks läbi teleskoobi vaadelda. Nimelt paistab see otsekui miniatuurne 60 protsenti valgustatud kuuketas. Järgnevate kuude jooksul see ketas üha kahaneb, kuna Veenus tiirledes Päikesele lähemal kui Maa, jõuab meie planeedile järele.

Veenusest umbes 30 kraadi ida poole liikudes paistab Veevalaja tähtkujus planeet Saturn. Pealtnäha mõnd heledamat tähte meenutava planeedi tunneb ära selle poolest, et erinevalt tähtedest see silmnähtavalt ei vilgu. Teleskoobis õnnestub meil ära näha selle hetkel peaaegu serviti paistvad rõngad ning suuremad kuud. Neist heledaim on hiidkuu Titan, mis paistab planeedi lähistel selgelt punaka täpina.

2022. aasta aprilli foto Veenusest. Praegu paistab see väga sarnasena õhtuti lõunataevas. Bresser Messier NT-203/1200 Hexafoc, ZWO ASI071MC Pro

Seni meie parim Saturn. Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Õhtu arenedes hakkab ennast kõrgele lõunataevasse pöörama gaasihiid Jupiter, mis on heleduse poolest Kuu ja Veenuse järel kolmas. Kätte leiab ta Sõnni tähtkujust punaka Aldebaraani lähistelt. Teiseks viidaks on tuntud Orioni tähtkuju (eestipäraselt Koot ja Reha), mis paistab Jupiteri all. Gaasihiidu teleskoobiga uurides on näha selle vöödilist atmosfääri ja nelja suurimat kuud, mis kõik ühes tasandis planeedi ümber tiirlevad. Hetkel on aasta parim aeg seda vaadelda, kuna alles laupäeval jõudis Maa sellega vastasseisu.

Veel kusagil 70 kraadi ida poole liikudes, Vähi tähtkuju keskelt, peaks olema võrdlemisi lihtne üles leida punakas Marss. Maavälise elu otsijatele juba üle sajandi huvi pakkunud planeet, mis on ka ainsaks potentsiaalseks alaliselt asustatavaks planeediks peale Maa, paistab teleskoopides pisikese punase kettana. Alles võimsamates teleskoopides võib näha selle valget polaarmütsi või väga hea "nägemise" korral mõnd tumedamat suuremat pinnavormi. Marsi vastasseisuni on veel aega.

Seni meie parim Marss. Teleskoop Bresser Messier 203NT, kaamera Nikon D5600+3x barlow. PIPP, Autostakkert, Registax (wavelets), PS.Umbes 600 parimat kaadrit 12 tuhandest.

Seni meie parim Jupiter. Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 8x60sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax ja Winjupos.

Viimase ja viienda silmaga nähatava planeedi nägemiseks tuleb oodata hommikuni, kui kusagil tunni jooksul on enne päikesetõusu madalal kagutaevas heleda tähena nähtaval pisikene Merkuur. Et Merkuur tiirleb ümber Päikese vaid 88 päevaga, on seda näha vaid siis kui see asub meie vaatenurgast ühel- või teiselpool Päikest. Lähipäevadel asub see niinimetatud suurimas läänepoolses kaugenemises. Hobiteleskoobid näitavad, et Merkuur paistab meile sarnaselt Veenusega pisikese ühelt poolt valgustatud sirbina.

Kuigi teatud väga soodsates olukordades on silmaga võimalik ära näha ka planeet Uraan, pole see praeguse kuufaasi puhul kindlasti võimalik. Binokli või teleskoobiga leiab selle kauge ja sinaka jäähiiu aga Sõnni tähtkujust Plejaadide täheparvest veidi madalamalt ja "paremalt".

Nagu ikka soovitame vaatlusele abiks võtta mõne stellaariumirakenduse, millest meie arvates parimaks ongi (osaliselt) vabavaraline Stellarium. Selle abil peaks kõik huvitavad objektid üles leidma.

Head vaatlemist

Meteoriite saab leida katuselt

Kuidas ühendada mikroskoopiat ja astronoomiat? Mõned nädalad tagasi kingiti ühele meie klubi liikmele mikroskoop, mis lubas ellu viia ühe pikalt mõttes mõlkunud plaani. Selleks oli otsida, leida ja vaadelda mikrometeoriite.

Arvatakse, et Maale langeb igas aastas kusagil 40 tuhat tonni materjali, millest osa moodustavad kusagil kruusatera mõõtu meteoroidid, mis suudavad kilomeetreid sekundis atmosfääri sisenedes tekitada "langevaks täheks" kutsutud nähtuse. Hinnangud erinevad, kuid kusagil 17 tuhat meteoriiti aastas on piisavad suured, et ka lõpuks maapinnani (tõenäoliselt küll veepinnani) jõuda. Selle arvu sisse ei ole aga arvestatud miljoneid ja miljoneid mikrometeoriite, mis igapäevaselt meie ümber taevast alla sajavad.

Mikrometeoriitideks liigitatakse 30 mikromeetrilise kuni 2 millimeetrise läbimõõduga meteoriite. 30 mikromeetrit on 0,03 millimeetrit. Nendest väiksemaid maavälise päritoluga kübemeid võib nimetada juba kosmiliseks tolmuks. On pakutud, et taolist pisimaterjali langeb Maale igas aasta kusagil 5200 tonni, kusjuures mida peenem on materjal seda suurema osa see tervikust ilmselt moodustab.

Pikalt on mikrometeoriite ja kosmilist tolmu otsitud ja leitud pideva lumekattega polaaraladelt, kus meteoriitset materjali sisaldava lume- ja jääkatte vanuse täpne hindamine annab ühtlasi aimu, et mis tempos seda meie planeedile ladestub. Lisaks on neid leitud erinevatest setetest nii maalt kui merest.

Vaid mõned aastakümned tagasi avastati, et mikrometeoriite saab täiesti edukalt leida ka asustatud piirkondadest. Täpsemalt siis katustelt, kus vihmavesi need koos muu tolmu ja sodiga vihmaveerennidesse kannab. Selliselt leitud mikrometeoriidid on üldiselt väga hiljutised (olenevalt katuse vanusest) ja seega kõikvõimalike füüsikaliste ja keemiliste mõjude poolest võrdlemisi puutumata. Leidub päris tõsiseid meteoriidijahtijaid, kes nii professionaalselt kui hobikorras nende otsimise ja kogumisega tegelevad.

Järgides ühe sellise harrastaja õpetust otsustasime ka meie mõne sellise mikroskoopilise kauge külalise oma kodukatuselt üles leida. Selleks tuli vihmaveerennist ja selle ärajooksust koguda mõned peotäied sodi, see kuivatada, sõeluda ning viimaks saadud purust võimsa magneti üles korjata näputäis magneetilist kraami. Seda puru, millest enamus on tõenäoliselt maine või inimtekkeline, ettevaatlikult mikroskoobi all vaadeldes õnnestus meil leida kaks kerajat tera. Kuigi ilma keemilise analüüsita on võimatu väita midagi kindlat, on tegemist ilmselt mikrometeoriitidega, mis millalgi viimase 23 aasta jooksul (siis vahetati katus) taevast alla sadasid. Nende kuju on põhjustatud kuumusest, mis atmosfääri sisenedes need ümaraks sulatas. Nende mõõtmeteks on umbes 0,1 millimeetrit.

All siis mõned fotod meteoriidijahist ja tulemustest. Kavatseme seda kindlasti lähiajal korrata ning parandada oma oskusi neid läbi mikroskoobi pildistades. Silmaga vaadates oli vaatepilt oluliselt parem.

Nende otsimiseks ja tuvastamiseks järgisime soovitusi siit: https://micro-meteorites.com/

Galaktikad kosmosejaama pardalt

USA astronaut ja keemiainsener Donald Pettit on tuntuks saanud oma fotodega Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Kui tavaliselt on need olnud Maast, siis nädal tagasi otsustas ta pildistada ka nii-öelda pika säriajaga kaugemaid objekte. Allolevatel fotodel, mis on tehtud läbi Kosmosejaama akna on näha Maa orbiidil paistvaid tähti, Linnutee heledat riba ja kaht Linnutee orbiidil asuvat kääbusgalaktikat Suurt ja Väikest Magalhãesi pilve. Maa on kosmosejaama liikumise tõttu udune. Fotod on tehtud Vaikse ookeani kohal.

Jupiteri vastasseis 2024

Septembri esimesel nädalal jõudis Maa vastasseisu Saturniga. Nüüd on kord Päikesesüsteemi kõige suurema planeedi Jupiteri käes. Homme ehk 7. detsembril liigub Maa läbi Päikese ja Jupiteri vahelt, ehk kaks planeeti asuvad Päikese poolt vaadates enam-vähem ühel joonel. See tähendab, et Jupiter on nähtav praktiliselt kogu öö ning oma kõige kõrgemasse punkti lõunakaares tõuseb see astronoomilisel südaööl ehk umbes pool üks öösel.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuudel ida- ja lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt särava "tähena", mis erinevalt tähtedest silmanähtavalt ei vilgu. Temast umbes 90 kraadi lääne pool (paremal) paistab Saturn ning umbes 50 kraadi ida pool (vasakul) punakas Marss. Lisaks on vahetult peale päikeseloojangut madalal lõuna ja edelakaares näha isegi Jupiterist heledamat Veenust. Ehk siis planeetide poolest on meie selle aasta sügis- ja talvetaevas üpris rikkalik.

Meie seni parim jäädvustus Jupiterist oktoobris, kui atmosfäär juhtus olema ebatavaliselt rahulik ja selge. Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 8x60sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax ja Winjupos.

Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber kiiremini liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda siseorbiidil järele jõuab, lahutab kaht planeeti "vaid" 611 miljonit kilomeetrit (viis korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult Päikese poolt valgustatud. Tegelikult jõuab Jupiteri ja Maa selle aasta väikseim vahemaa kätte juba eeoleval ööl, kuna kahe planeedi orbiidid ei ole täpselt ringikujulised.

Kuigi pilved sellel aastal Jupiteri vastasseisu vaatlemist ilmselt segavad, ei ole mõtet meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate ja isegi kuude jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures lähikuudel on teda isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõuseb Jupiter taevas kõrgele juba esimestel pimedatel õhtutundidel.

Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt kuud- Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümber kokku avastatud 95 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.

Umbes selline näeb Jupiter välja silmaga läbi teleskoobi vaadates.

Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist on piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub 10 tundi) võime sellel märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast kaks korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Teistmoodi huvitavaid vaatepilte pakuvad Jupiteri suurte kuude üleminekud oma planeedist, mille ajal on Jupiteril võimalik märgata nende varje.

Novembri viimasel nädalal jäädvustatud Jupiter läbi teleskoobi. Animatsioon koosneb 14 kaadrist, mis said kokku filmitud kokku umbes poole tunni vältel.

Jupiter on Päikesesüsteemi kõige kiiremini pöörlev planeet, mis teeb ühe pöörde 10 tunniga. See tähendab, et selle hiiglase ekvaator liigub kiirusega 12,5 kilomeetrit sekundis. Planeedi ümber on näha tiirlemas ka kaht selle kuud. Planeedile visuaalselt lähemal asub jäine Europa ja paremalt liigub selle poole vulkaaniline Io.

Kasutatud tehnika ja tarkvara: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 14x120sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax, PIPP, PS.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.

Juhul kui satute juba õhtul varakult Jupiteri vaatlemiseks teleskoopi üles seadma, siis ära unustage pilku heitmast ka kasvavale Kuule, Veenusele, Saturnile ja Marsile. Lisaks on meie hilisõhtune taevas juba täitsa pime, mis tähendab, et nähtavale on tulnud lai valik süvataeva objekte. Edelasuunast tasub näiteks vaadelda Hantli planetaarudu (M27) Rebases ning M7, M15 ja M2 keraparvi Nooles, Pegasuses ja Veevalajas. Kõrgelt lõunataevast leiab eest Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikad samanimelistest tähtkujudest, Persuse kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884) Perseusest ja Sõela hajusparve ehk Plejaadid (M45) Sõnnist. Nende kõigi kätteleidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.

Vastasseis tähendab, et Maa on teise planeediga Päikese poolt vaadates ühel joonel. Kuna Maa asub Päikesele lähemal, siis tiirleb see kiiremini.

Maa suurim kvaasikuu võib saada eestipärase "Ehaema" nime

Lisaks Kuule on Maal teadaolevalt seitse niimetatud kvaasikuud. Tegemist on asteroididega, mis tiirlevad ümber Päikese sama kiiresti kui Maa ning enam-vähem samas tasandis, kuid teevad seda ruumis teisiti orienteeritud ja/või rohkem väljavenitatud orbiidil. See tähendab, et meie planeedi vaatenurgast näivad kvaasikuud tegevat Maa ümber omapärase kujuga ja ajas muutuvaid silmuseid. Sellest siis ka nende nimi, kus sõna kvaasi on laen ladinakeelsest sõnast, mis tähendab "peaaegu" või "näiliselt".*

Kvaasikuude orbidiid on paraku ebastabiilsed, mis tähendab, et varem või liiguvad need Maast eemale ning need lakkavad olevat kvaasikuud (kuigi tulevikus võivad nad selleks uuesti saada). Kuna tegemist on Maale võrdlemisi lähedal asuvate ja planeedi tiirlemistasandiga lõikuvate objektidega, kuuluvad need ka potsentsiaalselt Maale ohtlike asteroidide hulka.

Kvaasikuu (164207) 2004 GU9 orbiit nähtuna Maa vaatenurgast. Selle kaugus Maast on keskmiselt 27 miljonit kilomeetrit ehk peaaegu 70 korda kaugemal kui Kuu.

Kvaasikuu (164207) 2004 GU9 ja Maa orbiit nähtuna Päikese vaatenurgast. Mõlemad teavakehad tiirlevad ümber Päikese, kuid on seda tehes üksteise lähedal.

Siiani on Maal avastatud seitse sellist kvaasikuud, mille mõõtmed ulatuvad mõnest kümnest meetrist mõnesaja meetrini. Neist tõenäoliselt kõige suurem on asteroid astronoomilise tähisega (164207) 2004 GU9, mis avastati juba 2004. aasta aprillis. Kuna Maast asub see enamuse ajast mitmeid kümneid kordi kaugemal kui Kuu, on selle täpseid mõõtmeid ja kuju raske hinnata, kuid (164207) 2004 GU9 läbimõõt võib olla vahemikus 160-350 meetrit. Praeguste vaatluste alusel võib arvata, et jääb see meie kvaasikuuks veel vähemalt 600 aastaks.

Teadaolevast seitsmest kvaasikuust on siiani ametlik nimi (tähise asemel) antud vaid ühele. Selleks on 469219 Kamoʻoalewa, mis avastati 2016. aastal Hawaiil asuva Haleakalā observatooriumi abil.

Nüüd on aeg nimi anda järgmisele ning esmakordselt on kõigil võimalus nimevalikul oma hääl maksma panna. Nimelt peale seda, kui Veenuse teadaolevalt ainus kvaasikuu üsna humoorikal viisil nime Zoozve teenis**, otsustas USA raadiosaade/taskuhääling Radiolab koos Rahvusvahelise Astronoomia Liiduga (IAU) korraldada võistluse, kus kõik said 1. juunist 30. septembrini kvaasikuule 2004 GU9 nime pakkuda. Ligi 3000 esitatud kandidaadi seast valis üsna prominentne žürii välja seitse, mille hulgast leiab ka nime "Ehaema". Selle pakkus välja Liisi A. Eestist. Teised nimekandidaadid on Bakunawa, Cardea, Enkidu, Ótr, Tarriaksuk ja Tecciztecatl.

Kvaasikuu (164207) 2004 GU9 suuruse rohmakas võrdlus New Yorkiga. Selle kuju, värvus ja tekstuur on juhuslikult genereeritud.

Nüüd saavad kõik soovi korral anda enda lemmikule hääle kuni 1. jaanuarini, mil Radiolab kuulutab enim hääli saanud nime võitjaks. Peale seda kinnitab Rahvusvaheline Astronoomia Liit selle 2004 GU9 ametlikuks nimeks.

Hääletada ja nimede kohta lähemalt lugeda saab siit: https://radiolab.org/quasi-moon

*Samast ladinakeelsest sõnast on tulnud ka ammuste ja väga heledate galaktikate tuumad kvasarid, mis meenutasid avastades teleskoobis tähti. Kvasar tähendabki "tähelaadset".

**524522 Zoozve on Veenuse ainus teadaolev kvaasikuu, mis avastati Lowelli observatooriumi astronoom Brian A. Skiffi poolt 11. novembril 2002. Käesoleva aasta alguses oli Radiolabi eetris saade, kus selle üks saatejuhte rääkis, et ta oli oma lapsele tellinud kunstnikult Alex Foster Päikesesüsteemi kujutava plakati. Sellelt plakatilt avastas ta, et Veenuse juures oli kujutatud kuud nimega Zoozve. Kuna Veenusel teadaolevalt ühtegi kuud ei ole, võttis ta kunstnikuga ühendust ning tuli välja, et viimane oli lugenud eelmainitud kvaasikuu algupärast numbritest ja tähtedest koosnevat tähist 2002VE valesti ning arvas, et Veenusel on kuu nimega Zoozve. Kuna saade sai üsna palju kõlapinda, siis otsustas kvaasikuu avastaja Brian A. Skiff Rahvusvahelisele Astronoomia Liidule esitada taotluse, et see nimetatakski ametlikuks Zoozveks. Nädal hiljem oli taotlus rahuldatud.

Plakat, tänu millele sai Veenuse kvaasikuu 2002 VE sai nimeks Zoozve.

Apollode kuukulgur ja selle juhtimine

Alloleval fotol on näha tõenäoliselt ühe maailma kõige kallima sõiduki instrumentide paneeli ja juhtimiskangi. Need kuuluvad Apollo 15, 16 ja 17 missioonide ajal kasutust leidnud kuulsatele kuukulguritele (Lunar Roving Vehicle-LRV), mida ehitati kokku vaid neli eksemplari, kuid mille arendusele kulus 38 miljonit dollarit. Tänapäevases vääringus ligineks see 350 miljonile dollarile.

Instrumentidest on lisaks üsna tavalisele spidomeetrile ja odomeetrile näha gürokompassi, temperatuuri- ja akunäidikuid ning kaldesensoreid. Lisaks mitut lülitit vedavate mootorite sisse-välja lülitamiseks ning keeravate sildade lukustamiseks.

Kulguri juhtimine käis kahe istme vahel asuvast kangist, mida paremale-vasakule kallutades sai rattaid keerata ning edasi-tagasi kallutades kiirendada ja pidurdada. Kangil oleva lüliti kasutamisel sai kulguriga tagurdada ning seda täielikult tagasi tõmmates rakendus käsipidur.

Kahekohalised 4x4 kulgurid kaalusid Maal 210 ja Kuul vaid 35 kilogrammi, kuid suutsid kanda 440 kilogrammist lasti (Kuul 73kg). Nende jõuallikaks oli neli 0,17kw elektrimootorit, millele andsid energiat 121 ampertunnised hõbe-oksiid akud. Kulgurite tippkiiruseks oli disainitud ligi 13km/h, kuid viimase Apollo 17 missiooni ajal suutis astronaut Eugene Cernan enda sõidukist allamäge välja meelitada 18km/h. Tegemist on siiani Kuu pinna kiirusrekordiga.

Iga kolme missiooniga kaasas olnud kulgur sõitis Kuu pinnal kokku kusagil 30 kilomeetrit ning jäeti seal lahkudes maha. Neljas kulgur, mis pidi kaasa minema katkestatud Apollo 18 missiooniga, kasutati varsti peale Apollo programmi lõppu muude programmide varuosadeks. Küll aga eksisteerib muuseumides veel mitu selle mulaaži ja prototüüpi.

Videomontaaži kuukulguritest oma sihipärases keskkonnas ringi sõitmas vaata alt.

Mis värvi on universum?

Mis värvi on universum? Selline küsimus, mis võiks esmapilgul kuuluda lapsele, ei pruugigi olla täiesti vastamatu. Täpsemalt võiks selle sõnastada, et mis oleks meid ümbritsevate galaktikate keskmine värv nähtuna Maalt.

2003. aastal avaldasid Johns Hopkinsi ülikooli teadlased Karl Glazebrook ja Ivan Baldry uurimuse, kus nad tegid kindlaks 200 tuhande galaktika liitvärvi, milleks on allolev kergelt beežikas toon. Leidmaks sellele värvile ametlikku nime, korraldasid nad võistluse, mille võitjaks sai nimi "Kosmiline latte". Selle pakkus välja Peter Drumi nimeline mees, kes luges võistlusest kohvikus istudes ning kes märkas, et küsitav toon ja tema latte olid sama värvi. Teiste pakutud nimede hulgast leiab veel "Cappuccino Cosmico", "Suure Paugu beeži" ja "Univeeži".

Allolevat värvi, mis HEX-koodis on #FFF8E7, võiks sisuliselt võtta kui väga paljudes galaktikatest sisalduvate tähtede keskmist värvitooni nähtuna Maalt. Universumi vananedes on see värv muutunud ja muutub ka edaspidi oluliselt punakamaks, kuna kunagised kuumad ja seega sinisemad tähed on nüüdseks paisunud punasteks hiidudeks. Sõna "nüüdseks" on muidugi petlik, kuna valguse kiirus on lõplik ning me saame rääkida ainult sellisest tähevalgusest, mis on meieni jõudnud. 

Hiina mehitatud kuulend ei ole enam mägede taga

Hiina mehitatud kosmoseagentuur on avaldanud osaliselt animeeritud promovideo selle eelseisvatest plaanidest mehitatud kuulendudeks. Sellelt võib näha, et vähemalt Kuule maandumine ning seal ettenähtud tegevused on väga sarnased Apollo programmi viimastele missioonidele, mis sisaldasid näiteks kokkupakitud kuukulguri kasutamist.

Kuule jõudmiseks plaanitakse kasutada kahte hetkel veel kordagi lennanud Long March 10 raketti, mille esimene testilend peaks toimuma 2026. Neist üks toimetab Kuu orbiile mehitatud kosmoselaeva ning teine Kuule maandumiseks vajaliku tehnika. Kaks laeva põkkuvad Kuu orbiidil ning seejärel maandudakse (kuundutakse). Video näitab veel erinevaid tehnika teste ja kuulendudeks ehitatud juhtimiskeskusi.

Hiina mehitatud kuulend peaks aset leidma millalgi enne 2030. aastat. Kuigi kriitikud kipuvad Hiina kosmoseprogrammi mingil põhjusel pilkama, ei saa eitada, et siiani on nad olnud kõigis ettevõtmistes üles ootuste edukad. Näiteks on nad orbiidile saatnud kosmosejaama, maandunud Marsile, Kuu tagaküljele ning toonud Kuult pinnaseproove. Kusjuures seda kõike esimesel katsel. Erinevalt näiteks NASAst on see kõik toimunud ka ettenähtud tähtaegu täites või neid lausa edestades.

NASA ja ESA koostöös toimuv Artemise programm lubab inimese Kuule toimetada 2026. aastal. Kuid suure tõenäosusega lükkub see siiski edasi. Ehk siis kümnendi lõpus läheb päris pingeliseks rebimiseks.

Sombreero galaktika (M104) James Webbi kaameras

Neitsi galaktikaparve servas asub galaktika M104, mida tuntakse laiemalt Sombreero galaktika nime all. Omapärase kujuga tolmuriba tõttu on see üks astrofotograafide meelisobjekte, mis kahjuks meie talvises taevas Kaarna ja Neitsi tähtkujude piiril üle 20 kraadi lõunahorisondist kõrgemale ei tõuse.

Sombreero on Linnuteest vaid veidi väiksem, kuid asub meist umbes 30 miljoni valgusaasta kaugusel ning on seetõttu isegi kogukates teleskoopides nähtav kui pisike hele pallike, mida läbib tumedam triip. Täpsemate detailide nägemiseks läheb tarvis korralikku astrofototehnikat või siis näiteks kosmoseteleskoopi...

Sombreero Hubble kosmoseteleskoobis. Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../M104_ngc4594_sombrero...

Sombreero Hubble ja nüüdseks töö lõpetanud Spitzeri kosmoseteleskoopide koostöös.

Kui Hubble kosmoseteleskoop Sombreerot 2003. aastal nähtavas valguses pildistas, sai sellest praktiliselt kohe üks selle legendaarsemaid jäädvustusi. Tõenäoliselt on seda fotot kusagil või millalgi näinud paljud. Meie klubi kodulinnas Tõrvas näeb seda näiteks mitmemeetriseks venitatud kangastrükis kohaliku Pubi Juudase tagaseinas.

Nüüd on seda jäädvustanud järgmine kuulus kosmoseobservatoorium nimega James Webb, mis erinevalt Hubblest vaatas kaugelt galaktikast lähtuvat elektromagnetkiirgust niinimetatud kesk-infrapunas (lainepikkus 4,9 - 28,8 mikronit). See lubab eelkõige näha sealset jahedamat tolmurõngast ilma sadade miljardite tähtede ja nende poolt valgustatud gaasi/tolmu ülevalgustava särata.

James Webbi vaade Sombreero galaktikale. Suuremalt: https://stsci-opo.org/STScI-01JCGZ6RZ1Q80P6R5J90FASFQ3.png

Sombreero kesk-infrapunas (üleval) ja nähtavas valguses (all).

Pikalt on arvatud, et Sombreero hiiglaslik tomurõngas on paigaks, kus toimub aktiivne täheteke. Aimu annaksid sellest infrapunaselt helendavad udukogud. Webbi vaatlused näitavad, et see ei vasta tõele. Kui võrdlemisi rahulikus Linnutees arvatakse tähetekke määraks ümmarguselt kaks tähte aastas, siis Sombreeros on see vähem kui üks täht aastas. Teise üllatusena leiti, et Sombreero tuum ei koosne mitte tihedalt pakitud tähtede kerast, vaid pigem nende kettast. Ketta keskel peitub umbes 9 miljardi Päikese massiga supermassiivne must auk, mis näib aktiivselt kuid mitte liialdavalt "toituvat" sellesse langevast materjalist.

Need kaks uut teadmisekildu võivad esmapilgul tunduda triviaalsetena. Kuid samas eelnevad arvamused (kiire täheteke ja tähtede halo) tuginesid mingitele tollel hetkel arvatavasti õigetele eeldustele. Nüüd tuleb vaatluslikult välja, et need olid ekslikud. Sellises olukorras on automaatne teaduslik reaktsioon küsida, et miks need olid ekslikud, ehk mis on meie eeldustes valesti. Võib olla meie lehe jälgijatele ei pea seda eradi meeldi tuletama, kuid see ongi see, mille nimel ja varal teadus töötab. Kui eksperiment (astronoomias asendab seda vaatlus) ei klapi teooriaga, siis on toimumas midagi huvitavat ning uued avastused on võimalikud.

James Webb asub kuuldavasti Sombreero galaktika puhul varsti uurima selle kolmandat eripära. Tuleb välja, et kõnealune galaktika on oma tüübi ja suuruse kohta ebatavaliselt rikas kerasparvede poolest. Kerasparved kujutavad endast iidseid ja väga tihedaid tähekogumeid, mis arvatakse olevat moodustunud universumi algupäevadel. Kuidas täpsemalt, jääb esialgu vastuseta. Linnutees leidub selliseid kerasparvi ligemale 200 (kuulsaim meie taevas on M13). Sombreeros, mis on Linnuteest väiksem, leiab neid aga vähemalt 2000. Millest selline kerasparvede rikkus just sellises galaktikas, on järjekordselt üks põnev küsimus...

...

NASA ja ESA koostöös valminud James Webbi kosmoseteleskoop, olles sisuliselt inimkonna kõige täpsem vaatlusriist, on arusaadavalt nõutud ressurss. Oktoobri keskel lõppes ettepanekute voor, millega astronoomid üle maailma said endale sellest algavaks aastaks tükikest küsida. Kokku esitati rekordilised 2377 ettepanekut, mis oleks nõudnud kokku umbes 78 000 tundi vaatlusaega. Kuna aastasse mahub vaid 8760 tundi, siis ettepanekute ja reaalsuse vahekord on kurb 9:1.

Küll oleks hea, kui James Webbi sarnaseid teleskoope oleks näiteks kümme. Seda ei oleks tegelikult palju küsitud. James Webbi eelarve 23 aastase ajaperioodi jooksul on kusagil 9,7 miljardit dollarit. Samal ajal on ainuüksi USA eelarve sama perioodi jooksul olnud 101 triljonit dollarit. Kui teha kiire arvutus, siis James Webb hõlmab sellest 0,0095 protsenti.

Rosetta komeeti uurimas

2014. aasta augustist kuni 2016. aasta juulini tiirutas Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Rosetta sond ümber komeedi nimega 67P/Churyumov-Gerasimenko. Juba 69. aastal nõukogude astronoomide Klim Ivanovitsh Churyumov ja Svetlana Ivanova Gerasimenko poolt avastatud komeet on mõõtmetelt umbes 4,3x4,1 kilomeetrit ning see ligineb iga kuue ja poole aasta tagant Päikesele 186 miljoni kilomeetri kaugusele (veidi kaugemale kui Maa Päikesest). Viimati juhtus see 2021. aasta novembris ja järgmine tuleb 2028. aasta aprillis.

Nagu teised komeedid koosneb ka 67p enamuses veejääst ja tolmust, millest viimase seas on ohtralt orgaanilisi ühendeid, mis võivad õigetes tingimustes olla aluseks elu tekkele. Komeedi veider kuju tuleneb ilmselt sellest, et kauges minevikus põrkusid kaks pisemat üksteise ümber tiirlevat komeeti üksteisega väiksel kiirusel ning "sulasid" lõpuks kokku. Iga lähenemisega Päikesele, mille käigus selle osa selle jääst aurustub ning avakosmosesse paiskub, kaotab 67p umbes meetri oma raadiuses. See tähendab, et kõigest mõne tuhande aastaga see lihtsalt aurab ära.

All mõned Rosetta lähijäädvustused 67P/Churyumov-Gerasimenkost.

Aegvõte komeedi liigendatud pinnast. Esiplaanil ei ole mitte tuules pillutatud lumi, vaid tolm ning kosmilised kiired, mis sondi kaamerasensorit läbivad. Suunaga ülevalt alla on näha liikumas tustal paistvaid tähti.

Rõhutatud värvides on näha, et peamiselt jääst ja tolmust koosnev komeedituum sisaldab ka punakat tooni orgaanilisi ühendeid.

Värvide osas võimendatud öähivõte komeedi kahel poolkeral kõrguvatest kaljudest.