laupäev, 1. august 2020

Augustitaeva ülevaade 2020

Viimane suvekuu august on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal paljud enda kõige kuulsusrikkamad vallutused täide viinud. Meie rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all, mis tähendab, et aeg on vilja koristada ja vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda. Augusti teised ilmekad hüüdnimed on viljakuu, rukkikuu, mädakuu ehk mädanemiskuu, hallituskuu ja kirbukuu.

Taevavaatleja jaoks tähendab august eelkõige seda, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Olgugi, et selleks tuleb oodata pigem kuu viimast nädalat, kui nii-nimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi horisondi all) asenduvad täiesti pimedate öödega.

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti taevas näinud vaid üksikuid heledamaid tähti, mida on liigendanud selle esiplaanil rändavad planeedid ja oma tuttavaid tsükleid läbiv Kuu, on meie peade kohal avanev tähistaevas päris palju muutunud. Oleme ju vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui maitaeva ülevaates rääkisime, et kesköösel paistab otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsit me augustiöödel enam praktiliselt ei näegi, sest see loojub läänehorisondi taha enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme me augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävad minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Linnutee ja iriidiumisähvatus jäädvustatud 2015. aasta 24.augustil Võrumaal Vastseliina kandis. Foto: Martin Mark – https://matugraphy.com/
Vahepeal täiesti nähtamatuna püsinud Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt sadu, kui mitte tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame me nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest me oma perspektiivi tõttu serviti läbi oleme sunnitud vaatama. Selle helendav triip ei ole midagi muud kui miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja miks mitte ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligilähedalgi.

Udud, kerad ja parved


Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad mitmed hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimastel ei ole vaatamata nimele mingit pistmist planeetidega. Asi selles, et nende esimestele avastajatele meenutasid need teleskoobis rõngastatud planeet Saturni ning nimi jäi külge. Tegelikult on nende näol tegemist valgusaastaid laiade gaasipilvedega, mis tekkisid kui surevate tähtede välimised kihid kosmosesse irdusid. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27 ja Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57.

Vasakul Hantli udu ehk M27 ja paremal Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57. Fotod: Raivo Hein/Selgaste observatooriumid – http://www.wandyarhol.com/
Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes verinoorte tähtede kogumeid, tasub pilk kasvõi binoklipaari abil peale heita madalal Kilbi tähtkujus asuvale Sinikael-pardi parvele (M11), Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, Luiges leiduvale M39 parvele ja kindlasti vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869). Sellele lisaks tasub teleskoobi või binokli abil Linnuteed niisamagi kammida. Puudust tähtedest ja nende parvedest ei tohiks mingil juhul tulla.

Udukogude osas on võimsama teleskoobiga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Londi udukogu ehk IC 1396 ja Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses. Lisaks tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda ja Kolmnurga galaktikate poole ning nautida sadade miljardite tähtede ühist ja peaaegu kujutlematult kauget kuma.
Hiiglaslik Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) Luige tähtkujus. Foto: Paolo Moroni

Eraldi klassi moodustavad kerasparved, millest pole augustitaevas samuti puudust. Need iidsed ja kauged kerajad täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati veidralt suursugust vaatepilti. Neist märkimist väärivad otse lõunataevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on ühtlasi põhjapoolkera heledaim ja uhkeim.

Planeetide paraad


Nii nagu möödunud kuu, on ka august planeetide osas tõeliselt rikkalik periood, sest viiest silmaga nähtavast planeedist on koguni neli väga hästi ja suhteliselt kõrgel taevas vaadeldavad.

Neist kõige uhkemat vaatepilti pakuvad kindlasti hiidplaneedid Jupiter ja Saturn, mis jõudsid Maaga vastasseisu juuli keskpaigas. Augustis tõusevad nad madalale lõunataevasse juba kella üheksa ajal õhtul ning muutuvad selgelt nähtavaks tunnike hiljem. Kella üheteistkümneks on neist juba päris raske mööda vaadata, sest sel hetkel ei paku ükski teine taevakeha (peale Kuu) Jupiterile heleduse poolest konkurentsi. Kaugem ja pisem Saturn asub Jupiterist kümme kraadi (väljasirutatud rusika jagu) vasakul.

1,35 miljardi kilomeetri kaugusel asuv Saturn vasakul ja umbes poole lähemal asuv Jupiter paremal. Planeedid on hiljem ühele kaadrile paigutatud. Fotod on tehtud 21. juulil Tõrvas. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi – https://www.astromaania.ee/
Nagu juuli vastasseisude ajal, näeb ka augustis Jupiteri puhul isegi tagasihoidliku teleskoobi või binoklipaari abil selle nelja suurimat kuud Ganymedest, Kallistot, Europat ja Iot ning võimsama tehnika ja täiesti selge taeva puhul ka selle triibulist atmosfääri. Saturni rõngaste nägemiseks piisab samuti pisemast teleskoobist, kuigi suurema abil muutub võimalikuks märgata ka selle hiigelkuud Titani.

Kolmas väga hele ja seega taevast kergesti leitav planeet on Marss, mille iga kahe aasta tagant aset leidvat vastasseisu saab näha juba oktoobris. Augustis meist kusagil 80 miljoni kilomeetri kaugusel asudes tõuseb see idakaarest umbes kella üheteistkümne ajal ning on iseloomulikult punaka värvusega. Heleduse poolest suudab Marssi sel hetkel üle lüüa vaid Jupiter. Tõeliselt heade vaatlustingimuste ja -tehnika abil on Marsi puhul võimalik teleskoobis eristada selle umbes 90% osas valgustatud ketast ning selle tumedamaid pinnavorme.

Neljas ja viimane silmaga nähtav planeet on Maa tuline õde Veenus, mis jõuab 13ndal augustil oma orbiidi läänepoolsesse elongatsiooni. Maakeeli tähendab see, et planeet on meie perspektiivist Päikesest aasta lõikes nii lääne pool kui võimalik – 45,8 kraadi. Tõuseb ta sel ajal kusagil poole kahe ajal öösel otse kirdest ning särab tublisti heledamalt kui Jupiter. Kahju ainult, et sel ajal pole teda just palju inimesi taevas vaatlemas. Unetute teleskoobiomanike jaoks paistab ta siis umbes poole jagu valgustatud kettana ning jääb idataevas silmaga nähtavaks kuni päikesetõusuni.

Tegelikult on sel ajal võimalik vaadelda veel üht planeeti - Uraani, mis liigub augustis Jäära tähtkuju alumises servas. Paraku kääb selle kauge jäähiiu heledus siis ja alati silmaga nähtavuse piirile ning isegi võimsas hobiteleskoobis ei paisu ta suuremaks kui pisike sinakas täpp keset sarnaste kaugete tähtede merd.

Kaunis komeediprügi


Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis tõenäoliselt annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mille suurejoonelisus pole meile juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnda inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 12.-13. augustil, kuigi juba nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks selline tähisega C/2020 F3 (NEOWISE) külastas meid teadupärast alles juulis.

Komeet C/2020 F3 (NEOWISE) pildistatud 14. juulil Saksamaalt. Fotol on selgesti eristatavad komeedi kaks saba – sinakas gaasi-ehk ioonsaba mis osutab Päikesest alati otse eemale ning valge tolmusaba, mis järgib mingil määral selle orbiiti. Nende sabade pikkust võib mõõta sadades miljonites kilomeetrites. Autor: SimgDe/Wikimedia Commons
Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid millenniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst sublimeerunud ja päikesekiirguse mõjul algelementideks kiiritatud veeaur hajub hõredate aatmote ja ioonidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle, mis avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine selline kord tuleb alles 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil 1000 aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Nagu ikka tuleneb meteoorivoolu nimi tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist – Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 40-50 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

2016. aasta Perseiidide tähesadu jäädvustatud USA Tahoe järve kaldalt. Foto: Tony Fuentes
Traditsiooniliselt on just Perseiidide tipuaeg olnud Eesti astronoomiahuviliste kokkutuleku toimumisajaks, mis sellel aastal võinuks kanda uhket 25. järjekorranumbrit. Paraku rikkus meie liigi seas levinud viirusetüvi ja sellest tulenev nakkuseoht selle suurejoonelised plaanid Tõraveres. Selle asemel toimuvad 14.-16. augustil Nakatu turismitalus Valgamaal pisut väiksemamahulisem, kuid sellegipoolest igati astronoomiliselt huvitav üritus nimega Hobiastronoomia suvepäevad 2020. Kolm päeva ja kaks ööd vältava ürituse kava ja võimalustega sellele registreeruda saab tutvuda siit: http://www.astronoomia.ee/laagrid/suvi-2020/.

Kuu faasid

  • Täiskuu: 3. august kell 18.59;
  • viimane veerand: 11. august kell 19.45;
  • noorkuu: 19. august kell 5.42;
  • esimene veerand: 25. august kell 20.58.

reede, 31. juuli 2020

Mars 2020 sai maast lahti


Mars 2020 missioon lahkumas Atlas V kanderaketi turjal meie planeedilt, et seitsme kuu pärast maanduda teisel. Foto: John Kraus

neljapäev, 30. juuli 2020

Mars 2020 missioon stardib

Mõne tunni pärast stardib USA Cape Canaverali neemelt punase planeedi suunas Mars 2020 nime kandev missioon, mille eesmärgiks on Marsile veerema saata NASA viies taoline kulgur. Tegemist sellel kuul juba kolmanda teele pandud marsimissiooniga Araabia Ühendemiraatide Amal nimelise sondi ja Hiina Tianwen-1 sond-kulguri kõrval.
Sõiduauto mõõtu ja ligi tonni kaaluv Perseverance kulgur laboris.
NASA Mars 2020 missioon sisaldab endas üle tonni kaaluvat kulgurit nimega Perseverance (tõlkes Visadus) ja selle turjal ratsutavat droon-helikopterit Ingenuity (tõlkes Leidlikkus). Neist viimase puhul on tegemist esimese motoriseeritud lennumasinaga* teisel planeedil ning selle eesmärgiks saab olema kulguri jaoks huvitavamaid sihtmärke välja luurata. Lisaks on kulgur varustatud kahe mikrofoniga, mis lubavad meil loodetavasti esmakordselt kuulda Marsi helisid.
Mars 2020 peaks punase planeedini jõudma järgmise aasta veebruaris ning kulgur maanduma Jezero nimelisse 50 kilomeetrise läbimõõduga kraatrisse. Seal on selle peamisteks eesmärkideks astrobioloogilised ja geoloogilised uuringud tegemaks kindlaks, kas Marsil võis kunagi elu olla. Selleks on kulgur varustatud seitsme erineva teadusliku instrumendi, robotkäe ja 23 kaameraga. Lisaks hakkab Perseverance koguma ja endast maha jätma kapsleid Marsi pinnaseproovidega, mis loodetakse millalgi tulevikus sealt üles korjata ning Maale toimetada.
Perseverance kannab spetsiaalseid kapsleid, millesse see kogub pinnaseproove. Kapslid visatakse kulguri pool maha, et need saaks millagi tulevikus kokku korjata ning Maale toimetada.
Mars 2020 missiooni ametlikuks pikkuseks on 1 Marsi aasta ehk 687 maist päeva, aga tõenäoliselt pikeneb see mitme aasta võrra.
Plaanide kohaselt täna kell 14:50 toimuvat Mars 2020 starti Atlase V kanderaketi ninas saab otseülekandena vaadata siit: https://youtu.be/JIB3JbIIbPU
Elu võimalikkusest Marsil kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/…/elu-voimalikkusest-marsil.html…
Mars 2020 missiooni sihtmärgiks on 50km diameetriga Jezero kraater, milles asub iidse jõedelta lehter ning on täidetud erinevate savirikaste setetega.
*Täiesti esimese teisel planeedil asuva lennumasina au kuulub Nõukogude Liidule, kes lennutas 1985. aastal Veenuse atmosfääris Vega nimelisi õhupalle eesmärgiks selle koostist uurida.

esmaspäev, 27. juuli 2020

Astronoomiaklubi astrofotod: Päike ja plekk

Pühapäeva lõunal sai üle pika aja taaskord meile lähimat tähte pildistatud, kuna selle pinnal olla viimaks nähtaval üks päikeseplekk. Nimelt on Päike viimastel aastatel viibinud selle umbes 11-aastase aktiivsustsükli madalperioodis, mis tähendab, et selle pind on püsinud pikalt ühtlaselt igavana. Äsja nähtavaks muutunud plekk võib aga olla varajaseks kuulutajaks, et kõigi eelduste kohaselt aastatel 2023-2026 tipnev aktiivsusperiood näitab vaikseid ärkamise märke.
Päikeseplekkide näol on tegemist selle pinna piirkondadega, kus tavapärane tulikuuma plasma konvektsioon (iseorganiseerunud liikumine) on häiritud või sootuks peatunud. Selle tulemusel on fotol tumedana paistvad alad ümbritsevast umbes 5780 K kraadisest pinnast kuni paar tuhat kraadi jahedamad. Et kuuma keha poolt kiiratav nähtav valgus on otseses seoses selle temperatuuriga, paistavadki jahedamad plekid ümbritsevast tumedamad. Kui me saaksime neid samu plekke vaadelda kuidagi ilma heleda ümbruseta, paistaksid nad silmale väga heledate punakate laikudena.
Võtsvärvides foto meie tähest, tehtud läbi 203mm/1200mm teleskoobi kasutades Baaderi päikesefilterkilet. Foto tegemiseks kulus umbes 200 üksikut kaadrit.
Põhjus miks Päikese pinnani ulatuv normaalne konvektsioon nendes piirkondades häiritud saab ei ole veel täielikult mõistetud protsess, kuid me teame, et see on seotud tähe sisemuses möllavate magnetväljadega. Asi selles, et Päikese erinevad kihid pöörlevad erinevate kiirustega, mille tulemusel kipuvad tulikuuma liikuva plasma poolt genereeritud magnetväljad omavahel sõlme minema. Kui see nähtamatu sasipundar väga hulluks läheb, hakkavad magnetvälja silmused kohati Päikese pinnast välja ulatuma, häirides sellega plasma organiseeritud liikumist. Sellel põhjusel moodustuvad päikeseplekid ka tavaliselt paaris - üks plekk on sarnaselt magnetile ühe polaarsusega ja teine teisega.
Lähivõte päikeseplekist, mille sisse mahuks mitu planeet Maad. Selle kohal ja vasakul on näha ka pisemat plekki.
11aastane aktiivsustsükkel tuleneb sellest, et iga sellise perioodi järel mässitakse magnetväljad omavahel eriti tihedalt kokku, millele järgneb omamoodi reset, mille käigus Päikese magnetpoolused vahetuvad ning kõik algab uuesti. Selle kõrghetkel on Päikese pinnal eriti palju plekke, millega kaasnevad päikesepursked, protuberantsid ja isegi Päikese kiirguse paari protsendine võimendumine. Meie jaoks toob see kaasa tavapärasest rohkem magnettorme ja polaaraladel nähtavaid virmalisi.
Antud võltsvärvifotodel, mis on tehtud läbi teleskoobi kasutades selle ees spetsiaalset päikesefiltrikilet, on lisaks plekile (mille sisse mahuks mitu-mitu Maa) mingil määral näha Päikese pinda katvat granulatsiooni. Tegemist umbes Prantsusmaa mõõtu rakusarnaste moodustistega, kus tähe sisemusest pärinev kuum plasma tõuseb selle pinnale, jahtub ning vajub äärtest taaskord sügavamale. Igal ajahetkel leidub Päikese pinnal miljardeid selliseid konvektsioonirakke.
SDO näeb silmaga nähtamatul lainepikkusel Päikest hoopis teisiti. Heledamad alad on plekid, millest välja ulatuvad magnetväljad on nähtavad peenikeste heledate kaartena. Nendes liiguvad plasmaosakesed.
Päikese kliimal on kõige mugavam silma peal hoida kas külastades veebilehte https://www.nasa.gov/mission_pag…/sdo/the-sun-now/index.html või tõmmates endale tasuta The Sun Now nimelise nutirakenduse. Mõlemal juhul avaneb võimalus näha Päikest praktiliselt otsepildina NASA Solar Dynamic Observatory silmade läbi. Tegemist 2010. aastast orbiidil tiirutava observatooriumiga, mis jälgib meie kodutähte 24/7 mitmes erinevas lainepikkuses.
SDO näeb silmaga nähtamatul lainepikkusel Päikest hoopis teisiti. Heledamad alad on plekid, millest välja ulatuvad magnetväljad on nähtavad peenikeste heledate kaartena. Nendes liiguvad plasmaosakesed.
Praegu võib rakendusest näha, et pühapäeval pildistatud plekk on liikunud Päikesel "paremale" ning selle "vasaku" ääre tagant on ilmunud teinegi pisem plekk. Näib, et meie tähe aktiivsus hakkab tõepoolest tõusma.
NB! Ärge kunagi vaadake Päikest tavalise binokli või teleskoobiga! Selle tulemuseks peaaegu kindel jäädav nägemiskahjustus.

Päikesesüsteemi keskpunkt

Koolis õpetatud käibetõed, nagu "planeedid tiirlevad ümber Päikese" või "Kuu tiirleb ümber Maa" ei ole tehnilised õiged. Tegelikult tiirlevad mistahes taevakehad ümber ühise massi- või raskuskeskme, mida nimetatakse barütsentriks, ning vahepeal asub see punkt Päikesesüsteemi puhul isegi Päikesest väljaspool.
Päike moodustab Päikesesüsteemi kogumassist kusagil 99,8%, mis jätab ülejäänud planeetidele umbes 0,2%. Sellest tibatillukesest järele jäänud massist moodustavad valdava osa hiidplaneedid Jupiter ja Saturn. Kusjuures neist esimese sisse mahuksid hõlpsasti ära kõik ülejäänud planeedid ja asteroidid ning ruumi jääks veel üle ka.


Allolevas animatsioonis, mille autoriks on Jaapani Kosmoseagentuuri (JAXA) planeediteadlane James O'Donoghue, on näidatud kuidas hiidplaneetide tiirlemine mõjutab Päikese liikumist ümber fikseeritud barütsentri. Alla minuti kestvasse animatsiooni on kokku surutud 120 tulevikuaastat ning Päikese liikumine on tähistatud kollase joonega. Roheline ring keskel tähistab Päikese piirjooni juhul kui Päikesesüsteemi barütsenter (kollane täht keskel) asuks täpselt selle keskmes. Nagu näha, siis juhul kui mõlemad hiidplaneedid on parasjagu ühel pool Päikest, nagu see tegelikult ka praegu on, asub Päikesesüsteemi barütsenter Päikese pinnast väljaspool. Hiljutise uudise kohaselt on astronoomid selle massikeskme asukoha kindlaks teinud vähem kui saja meetrise täpsusega. Mis sest, et suhtes Päikesega on see pidevas liikumise.
Sarnane video on ka Maa-Kuu süsteemi kohta. Kuigi Kuu moodustab Maa massist 1,2% on nende omavaheline kaugus võrreldes Päikese ja planeetidega väiksem ning see suuda kahe keha vahelist barütsentrit Maa sisemusest välja tuua.


Kääbusplaneet Pluuto kaaslase Charoni mass on aga piisav, et kahe keha barütsenter on alati väljaspool Pluutot ning sellel põhjusel võib Pluuto-Charonit nimetada binaar- ehk kaksiksüsteemiks.

reede, 24. juuli 2020

Foto planeetidest teise tähe ümber

Astronoomidel on õnnestunud otseselt pildistada kaht hiiglaslikku eksoplaneeti, mis tiirlevad ümber verinoore tähe. Kuigi eksoplaneete on suudetud ka varem pildistada, on senini õnnestunud pildi peale saada vaid üks tähe ümber tiirlev maailm korraga.
Kõnealuse süsteemi tähis on TYC 8998-760-1 ning see asub meist umbes 300 valgusaasta kaugusel - Linnutee mõõtmeid arvestades on see kiviviskekaugus. Süsteemi vanuseks pakutakse kõigest 17 miljonit aastat, mis tähendab, et see on kosmilises ajaskaalas alles äsja tekkinud. Võrdluseks arvatakse meie Päike olevat kusagil 4,6 miljardit aastat vana.

Fotol on suurim laik täht ja nooltega on tähistatud planeetide asukohad. Teised täpid on taustale jäänud kaugemad tähed.
Foto tegemiseks kasutati Euroopa Lõunaobservatooriumi poolt juhitud Väga Suurt Teleskoopi Tšiilis, mis koosneb tegelikult neljast 8,2 meetrise peapeegliga teleskoobist. Sellega nähtavad planeedid tiirlevad enda tähest 160 ja 320 korda kaugemal kui Maa Päikesest ning ületavad massilt Jupiteri vastavalt 14 ja 6 korda.
Kuigi need kaugused ja massid on Päikesesüsteemis esinevatest oluliselt suuremad ja võimsamad, peetakse TYC 8998-760-1 meie kodusüsteemi nooreks analoogiks. Praegune vaatlustehnika ei luba küll maa-sarnaste pisemate kiviplaneetide otsest pildistamist, kuid see ei tähenda, et neid ka antud süsteemis leiduda ei võiks. Elu teket aga sellises nooruses tähe ümbert loota ei maksa.

neljapäev, 23. juuli 2020

Marsile startis hiinlaste kulgur

Täna hommikul startis Hiinast Wenchang kosmodroomit Tianwen-1 nimeline missioon, mille eesmärgiks on poole aasta pärast jõuda planeet Marsi orbiidile ja lõpuks seal ka maanduda. Tegemist on esimese Hiina täiesti iseseisva marsimissiooniga ning see koosneb Marsi orbiidile jäävast sondist, maandurist ja selle sees reisivast marsikulgurist. Nii ambitsioonikat kooslust pole veel enne katsetatud.

Tianwen-1 peaks punase planeedini jõudma järgmise aasta veebruaris, kus see jääb esialgu paariks kuuks orbiidile tiirutama. Sealt täpsema maandumispaiga välja luuranud, peaks maandur/kulgur suunduma kuhugi Marsi Utopia Planitia nimelise hiiglasliku tasandiku poole. Pehmelt planeedi pinnale jõudes, veereb sellest välja 250 kilogrammine päikeseenergial töötav kulgur, mis hakkab ümbrust lähemalt uurima. Kulguri eeldatavaks elueaks plaanitakse 90 marsipäeva ehk sol'i (24 tundi, 37 minutit). Pikemaks ajaks orbiidile jääva sondi ülesandeks saab olema kulguri andmete Maale edastamine ning iseseisev uurimistöö kasutades selle pardal olevaid erinevaid kaameraid ja detektoreid.
Missiooni eesmärke on sõnastatud kokku viis. Need on esiteks kaardistada planeedi pinda ja geoloogiat, teiseks uurida planeedi pinnase iseärasusi ja jää sisaldust selles, kolmandaks analüüsida pinnase koostist, neljandaks mõõdistada Marsi ionosfääri ja selle kliimat ning viiendaks tuvastada selle füüsikalisi välju (gravitatsioon, elektromagnetväljad) ja uurida planeedi siseehitust.

Nimi Tianwen tähendab tõlkes “küsimust taevale" ja pärineb üle 2000 aastat vanast Hiina luuletusest poeet Qu Yuani poolt.