Andromeeda galaktika ülipika säriajaga

Ülipikkade säriaegadega kuulsust kogunud USA astrofotograaf Bray Falls (Astrofalls) on valmis saanud järjekordse meistriteosega. Selleks pildistas ta mitme kuu jooksul erinevate teleskoopide ja filtritega meie lähimat hiidgalaktiktilist naabrit M31 ehk Andromeeda galaktika. Kokku kogunes fotole säriaega 500 tundi. Kui eeldada, et tema koduosariigis Texases on talvekuudel võimalik ühe öö jooksul säritada kusagil 8 tundi materjal, kulus selle ühe foto koostamiseks üle 60 öö. Pilvisest Eestist kuluks sama foto koostamiseks tõenäoliselt kümneid aastaid. Erinevalt meie maailmanurgast olevat tänavune talv Texases olnud ebatavaliselt soe ning kuiv ning seega astrofotograafiaks ideaalne.

Fotol on näha Andromeeda galaktikat ja selle tolmustes spiraalharudes säravaid sadu emissiooniudusid, supernoovajäänukeid ja planetaarudusid. Galaktika kõrval ja ees heledub siniselt ja punaselt gaas võrdlemisi uut tüüpi astronoomiliselt objektidelt, mida kutsutakse kummitusplanetaarududeks (GPN). Esimese sellise (fotol sinise kaare) kaasavastajaks oli Bray Falls ise. Kuigi nende kohta on veel teada väga vähe, arvatakse, et tegemist on väga vanade ja hajunud planetaarududega (päikesesarnaste tähtede poolt maailmaruumi paistatud tähematerjaliga) meie Linnutees, mis kiirgavad tähtedevahelisest ruumist läbi voolates nõrka valgust. Juhuslikult paiknevad need meie vaatepunktist Andromeedaga samas sihis. Nähtavas valguses ja lühemat sorti säriaegadega astrofotodel jäävad need nähtamatuks. Tõenäoliselt leidub sarnaseid kummituslikke udusid kõikjal taevas.

Bray Falls Astrobinis: https://www.astrobin.com/users/astrofalls/
Astrofallsi koduleht: https://astrofalls.com/

Päikesevarjutus kosmosest

Sellisena nägi Euroopa Kosmoseagentuuri PROBA-2 satelliit 17. veebruari päikesevarjutust kusagil 720 kilomeetri kõrgusel orbiidil. Foto on tehtud vaid 130 kilogrammi kaaluva satelliidi SWAP nimelise ultraviolettkaameraga, mis jäädvustab Päikest väga kitsas 17,4 nanomeetrises lainepikkuses. Kuna varjutuse ajal oli Kuu kaugust Maast tavapärasest suurem ja Maa kaugus Päikesest parasjagu miinimumi lähistel, ei suutnud Kuu päikeseketast täielikult varjutada. Sellist varjutust kutsutakse rõngakujuliseks päikesevarjutuseks. Maalt oli seda seekord näha täies ilus vaid Antarktikast. Osalist varjutust vaadati Tsiili lõunatipust ja Lõuna-Aafrikast. Teisipäeval (3. märts) on meie jaoks teisel pool planeeti vaadeldav täielik kuuvarjutus - see, mida Eestist nägime möödunud aasta 7. septembril. Euroopast (Islandilt ja Hispaaniast) näeb täielikku päikesevarjutust 12. augustil. Eestist katab siis Kuu kinni 80 protsenti päikesekettast.

Allikas: ESA/Belgia kuninglik observatoorium

Kui Linnutee oleks Põhja-Ameerika suurune

On väga keeruline sõnades edasi anda meie Päikesesüsteemi koduks oleva Linnutee galaktika tegelikke mõõtmeid. Selle läbimõõt arvus 100 000 valgusaastat on meiesuguste meetrite ja kilomeetrite skaalas mõtlevate olendite jaoks tunnetuslikult mõttetu. All on aga näha üht väga head illustratsiooni, mis üritab näidata kui suur (või õigemini pisike) on meie Päike võrreldes Linnuteega. Vastuseks on, et kui Linnutee kahandada Põhja-Ameerika suuruseks, siis Päike oleks selles umbes 6 mikromeetri ehk umbes inimese punase verelible suurune. Lähim teine täht sellele samas mõõtkavas umbes 170 meetri kaugusel. Selliseid päikeseid on Linnutees sadu miljardeid, Linnutee sarnaseid galaktikaid vaadeldavas universumis triljoneid.

Allikas: @Lo_vid

 

Kuu varjutab Maa

2022. aasta novembris saadeti Artemis I missiooni käigus mehitamata Orioni kapsel Kuu orbiidile. Ühe sellise kauge orbiidi käigus nägi kapsli üks kaameratest Maa kadumist Kuu taha. Sel ajal viibis Orion Kuust ja sellest niinimetatud tagumisest küljest umbes 80 tuhande kilomeetri kaugusel.

Juba paari nädala pärast avaneb aga stardiaken Artemis II missioonile, mis viib Kuu tagant läbi kapsli, mis on mehitatud juba nelja astronaudiga. Tegemist saab olema esimese korraga 52 aasta jooksul kui inimesed oma emaplaneedist nii kaugele reisivad. Kusjuures olenevalt stardihetkest võib neist saada üldse kõige kaugemale reisinud inimesed. Hetkel hoiavad seda rekordit (400 171km) Apollo 13 missiooni astronaudid Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise. Artemis II meeskond koosseisus Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ja Jeremy Hansen võivad selle peagi paari tuhande kilomeetriga ületada. Kuu pinnast mööduvad nad lähimas punktis 6153 kilomeetri kauguselt. Seega nende jaoks Kuu päris nii pisikene ei paista. Nende vaatenurgast hõlmab see kõige vähem 25 nurgakraadi laiust ala.

Allikas: Artemis/NASA

Uraani virmalised ja pöörlemine James Webb kosmoseteleskoobis

Niinimetatud jäähiid Uraanil on üks veidramaid ja keerulisemaid magnetvälju Päikesesüsteemis. Esiteks pöörleb planeet Päikesesüsteemi tasandi ehk ekliptika suhtes praktiliselt küllili. Teiseks on selle magnetväli pöörlemisega peaaegu risti. Kolmandaks ei välju magnetpoolused planeedist sümmeetriliselt, vaid need on planeedi keskmest kolmandiku raadiuse jagu nihkes. Kommentaarides leiab selle kohta lihtsustatud joonise. Taoline kompott omvahel lahutatud pöörlemisest ja ebasümmeetrilisest magnetväljast tähendab, et viimase poolt kinni püütud päikesetuul tekitab selle atmosfääri ülakihtides väga keeruka struktuuri ja liikumisega virmalisi, mis pöörlevad koos planeediga.

Jaanuaris vaatles umbes 15 tunni jooksul Uraani, selle virmalisi ja tagasihoidlikke rõngaid James Webbi kosmoseteleskoop. Infrapunakiirguses tehtud vaatlustest on nüüdseks kokku pandud lühike videoklipp, kus on ära näha peaaegu terve planeedi üks pööre.

Fotodel ja videos on näha planeeti ümbritsevas mitu erineva heledusega rõngast, mis koosnevad peamiselt erinevatest orgaanilistest ühenditest. Nähtavas valguses on need rõngad ülimalt nõrgad, koosnedes tumedast materjalist, mille peegeldavust võiks võrrelda söega. Planeet ise paistab sinaka kerana, mille servades on punaka heledusena näha atmosfääri ülemisi ja hõredamaid kihte (punased on need infrapunas). Uraani pinnal liiguvad koos selle pöörlemisega keeruka struktuuriga heledad virmalised.

Uraan, selle rõngad ja virmalised. Allikas: ESA/Webb, NASA, CSA, STScI, P. Tiranti, H. Melin, M. Zamani (ESA/Webb)

Uraan, selle rõngad ja virmalised. Allikas: ESA/Webb, NASA, CSA, STScI, P. Tiranti, H. Melin, M. Zamani (ESA/Webb)

*Uraani veidra magnetvälja kohta on püstitatud paar hüpoteesi, aga millestki kindlast rääkida ei saa. Arvatakse, et erinevalt kivistest planeetidest (nagu Maa), kus magnetväli tekib rauarikka tuuma pöörlemisel, tekib Uraani magnetväli planeedi soolases veest ja amoniaagist vahevöös. Miks selle tulemusel magnetväli pöörlemisega ei ühti ning miks Uraani puhul see ka planeedi keskme suhtes nii palju nihkes on, vajab veel mõistatamist.

Domaine du Météore - veinistandus meteoriidikraatris

Lõuna-Prantsusmaal Languedoc-Roussilloni veinipiirkonnas asub üks pisikene viinamarjaistandus, mis on rajatud ümbritsevast maastikust silmnähavalt madalamasse umbes 200 meetrise läbimõõduga ringikujulisse pinnavormi. Juba aastakümneid kahtlustasid kohalikud, et tegemist võib olla ammuse meteoorikraatriga. Paraku minetati see võimalus juba 60ndatel peamiselt kahel põhjusel. Esiteks puudub süvendil meteoriidikraatrit tüüpiliselt iseloomustav kõrgem vall ning piirkonnast ei suudetud tuvastada ühtki magneetilist anomaaliat - miski mis tekib kui kraatri tekitanud plahvatus killustab selle all oleva kivimikihi. Neil põhjustel ei teostatud seal omal ajal ühtki edasist geoloogilist uurimist ning pinnavormi peeti kas karstilehtriks või mingit sorti vulkaanilise päritoluga süvendiks. Sellele vaatamata otsustas kohalik veinitootja, kelle viinamarjaistandused asuvad selles ja selle ümber, võtta nimeks Domaine du Météore ehk tõlkes "meteoori paik" või "meteoori kodu".

Domaine du Météore kraater ja selles asuv viinamarjaistandus. Allikas: https://www.domainedumeteore.com/

Domaine du Météore kraater ja selles asuv viinamarjaistandus. Allikas: https://www.domainedumeteore.com/

2022. aastal külastas puhkusel piirkonda Saksa geoloog ja kosmokeemik Frank Brenker, kes olevat puhtjuhuslikult tänaval märganud üht tühja Domaine du Météore veinipudelit. Kuna nad olid abikaasaga läinud sinna ikkagi veine maitsma, otsustati üheskoos istandust ja väidetavat kraatrit vaatama minna. Kuna pinnavorm oli igal juhul huvitav, võtsid nad selle põhjast ka mitu pinnaseproovi. Neid hiljem Goethe Frankfurdi ülikoolis analüüsides leiti proovides mitu paljulubavat märki meteoriitsest päritolust. Aasta hiljem naases Brenker piirkonda juba koos oma kolleegi Andreas Junge ja grupi õpilastega, et teostada juba korralikud uuringud eesmärgiga kinnitada või ümber lükata hüpotees meteoriidikraatrist.

2023. aastal tutvustas Brenkeri polt juhitud grupp oma tulemusi. Esiteks avastati kraatri kohalt nõrk, kuid siiski oluline magneetiline anomaalia. See tähendab, et kraatri kohal on Maa loomulik magnetväli õige pisut nõrgem kui mujal. Näib, et 60ndatel tehtud mõõdistamised ei olnud selle tuvastamiseks piisavalt tundlikud. Teiseks leiti kraatri põhjast mikroskoopilisi sfäärilisi raudoksiidist kuulikesi, mille sisalduses tuvastati rauda ja niklit - märk sellest, et kraatri tekitas kokkupõrge raud-nikkel meteoroidiga. Kolmandaks avastati kuulikestest mikroteemanteid, mis tekivad reeglina kas meteoroidi teel läbi atmosfääri või siis kokkupõrkel vabanenud temperatuuri ja rõhu mõjul. Neljandaks leiti kraatrist niinimetatud bretšasid. Tegemist on kokkupõkel purunenud kuid aja jooksul tagasi kokku kivistunud kivimite seguga*. Nende kõigi tõendite alusel oli Brenkeri suur au kinnitada, et aastakümneid rahva seas meteooriidikraatriks peetud pinnavorm on seda tõepoolest.

Kokkuvõte leidudest (inglise keeles): https://www.hou.usra.edu/meetings/lpsc2023/pdf/1910.pdf

Domaine du Météore moodustus arvatavasti kusagil 10 tuhat aastat tagasi ning selle tekitas umbes paarimeetrise läbimõõduga raud-nikkel asteroid. Tegemist on kusjuures alles neljanda kinnitatud meteoriidikraatriga Lääne-Euroopas ning nende seas on Domaine du Météore kaugelt kõige värskem omasugune**. Kokku on maailmas kinnitatud meteoriidikaatreid kusagil 190-200 vahel. Pisikeses Eestis asub neist viis - Kaali, Neugrundi, Kärdla, Ilumetsa ja Tsõõrikmäe. Kuigi kahe viimase kindluse üle võib vaielda.

Teemandid, kvarts ja vilgukivi poolitatud kuulikestes. avastatud raudoksiidist kuulikestes. Allikas: Frank Brenker, Goethe Frankfurti ülikool

Domaine du Météore kraatrist leitud bretša. Allikas: https://www.domainedumeteore.com/

Erinevas suuruses leitud raudoksiidist kuulikesed, mis kaasnevad reeglina löögikraatritega. Allikas: Frank Brenker, Goethe Frankfurti ülikool

Nagu arvata võib, siis Domaine du Météore veinitootja jaoks oli nende maal asuva kraatri kinnitamine tõeliseks õnnistuseks. Meil puudub ülevaade, et palju maksid nende veinid enne seda uudist, kuid täna on nende hinnaklass võrdlemisi krõbe. Eks ole natukene põhjust ka, kuigi seda ei tasu loota, et nende veinid kuidagi emamaisemad oleks kui mujal kasvanud viinamarjadest pressitud. Nende kodulehe ja veinivaliku leiab siit: https://www.domainedumeteore.com/

*Eriti uhkeid bretšasid (neist osad lausa rahnu mõõtu) kohtame Eestis näiteks Osmussaarel ja Loode-Eesti rannikul. Pärinevad need poole miljardi aasta vanusest hiiglaslikust kokkupõrkest, mille tulemusel moodustus Eesti suurim (8 km) ja vanim Neugrundi meteoriidikraater, mis asub Osmusaare saare lähistel merepõhjas.

**Lääne-Euroopas eelnevalt kinnitatud meteoriidikraatriteks on 23 kilomeetrine Rochechouart-Chassenoni kraater Prantsusmaal, 24 kilomeetrine Nördlinger Ries ja 3,8 kilomeetrine Steinheimi kraater Saksamaal.

Giordano Bruno elust

17. veebruaril möödub 426 aastat (1600.a) päevast kui Giordano Bruno Roomas elusalt põletati. Paljud meist on kuulnud temast kui märtrist, kes saadeti tuleriidale, kuna julges öelda, et Maa ei ole universumi keskpunkt. See oli ainult väike osa kogu tema väidetest ega ilmselt polnud ka peamine põhjus tema hukkamiseks. Tagantjärele kiputakse tema kosmoloogilisi vaateid ja nende rolli tema saatuses üle tähtsustama.

Ajajoon: Tõrva Astronoomiaklubi

Giordano Bruno sündis 1548. aastal Itaalias. Bruno jaoks olid metafüüsika ja teoloogiline filosoofia märksa olulisemad teemad kui kosmoloogia. Väites, et Jumal on lõpmatu, järeldas ta, et ka universum peab olema lõpmatu. Sellest omakorda tuletas, et Maa-sarnaseid planeete peab olema lõpmatult. Tähed taevas on muidugi teised päikesed. Nende järeldusteni ei jõudnud ta teaduslikul teel: ta ei mõõtnud taevakehade liikumist ega püüdnud oma seisukohti põhjendada matemaatika või geomeetria abil. Sellel põhjusel me ei peaks paigutama Brunot samasse ritta tema kaasaegsetega nagu Nikolaus Kopernikus, Tycho Brahe, Johannes Kepler ja Galileo Galilei, kelle panust võime teaduslikuks pidada. Kindlasti oli Bruno tuttav Kopernikuse heliotsentrilise mudeliga ning kasutas seda oma filosoofiliste vaadete toetamiseks.

Rooma Monumendi foto: daryl_mitchell, CC BY-SA 2.0, via Wikimedia

Kirikuga olid tal sügavad eriarvamused mitmetes küsimustes, näiteks kolmainsus, armulaud, reinkarnatsioon ja panteism. Samuti kritiseeris ta aktiivselt aristotellikku maailmapilti, mis oli pikka aega olnud valitsev arusaam loodusest ning mida ka katoliku kirik tunnistas.

Umbes 30-aastaselt põgenes Bruno Itaaliast, et vältida ketserluses süüdistatuna vahistamist. Järgneva 13 aasta jooksul liikus ta Itaaliast Šveitsi, sealt Prantsusmaale, Inglismaale, tagasi Prantsusmaale, edasi Saksamaale ja lõpuks Veneetsiasse. Paljud neist ümber kolimistest olid ajendatud konfliktidest, mis tekkisid tema vaadete ja riiaka iseloomu tõttu. Tema kohta kirjutati, et ta on sarkastiline, agressiivne ja pilkav ning üldiselt kehv diplomaat.

Üks Giordano Bruno leivanumbritest oli mälutehnika ehk mnemoonika. Sel teemal kirjutas ta viis raamatut. 1592. aastal nõustus ta Veneetsiasse minema, et teda võõrustavale aadlikule just mälutehnikaid õpetada. Too mees reetis Bruno kui ketseri Veneetsia inkvisitsioonile, kes omakorda andsid ta üle Rooma inkvisitsioonile. Pärast seitset aastat vangistust ja ülekuulamisi keeldus Bruno oma seisukohtadest taganemast ning ta põletati 1600. aastal tuleriidal. Protsessi, ülekuulamiste ja süüdistuste kohta ei ole kõik dokumendid säilinud. Need vähesedki, mis on alles, said avalikuks alles 20. sajandil. Tänapäeval väidab kirik, et Bruno hukati üksnes religioossete eriarvamuste tõttu, mitte sõnavabaduse piiramiseks, ning väljendab kahetsust mineviku vägivaldsete meetodite pärast. Samas ei ole tema suhtes tehtud otsuseid ametlikult ümber hinnatud. On küll kahtlustatud, et dokumente on teadlikult varjatud, kuid samas on ka Vatikani arhiive korduvalt ümber paigutatud ning nende maht on tohutu. 19. sajandil tõusis Giordano Bruno taas esile teaduse eelkäija ja vaba mõtlemise märtrina. Sel ajal püstitati Roomas Campo de’ Fiori väljakule ka tema pronkskuju.

Mälutehnika joonis: Cantus circaeus ("The Incantation of Circe" or "Circe's Song"), Paris, 1582

On öeldud, et Bruno kosmoloogilised vaated olid paljuski õiged, aga valedel põhjustel ja Aristotelese omad ekslikud, aga õigetel põhjustel. Siin on ühel juhul peetud silmas filosoofilisi spekulatsioone ja teisel empiirilistel vaatlusi. Võib väita, et Bruno põletamine ei saanud olla tingitud tema kosmoloogilistest vaadetest, kuna teisi heliotsentrismi pooldajaid tuleriidale ei saadetud. Samas, erinevalt Brunost, oli Galileo Galilei kiriku ees valmis oma seisukohtadest loobuma, kui teda üle kuulati ja piinamisega ähvardati. See ei takistanud teda koduarestis teadusega edasi tegelemast ja raamatuid kirjutamast.

Giordano Bruno tegeles väga paljud erinevate teemadega, näiteks ka kombinatoorse loogika, moraali ja eetika küsimustega. Tema panuse hindamine kosmoloogiat mitte puudutavatesse teemadesse oleks omaette suur ettevõtmine.

Rooma Monumendi foto: daryl_mitchell, CC BY-SA 2.0, via Wikimedia

Mälutehnika joonis: Cantus circaeus ("The Incantation of Circe" or "Circe's Song"), Paris, 1582

Astronoomiaklubi astrofoto: Hobusepea ja Leegi udu

Selge öö paar nädalat tagasi lubas taaskord külastada Orioni tähtkujus asuvaid Hobusepea ja Leegi udukogusid. Leiab need Orioni niinimetatud Vöö vasakpoolse tähe vahetust ümbrusest. Foto kogusäriaeg tuli vaid neli tundi, sest lihtsalt kauem Orion meie maalt ühe öö jooksul mugavalt pildistatav ei püsi.

Orioni vöö tunneb ära kolme enam-vähem sama heleda ja taevas reas paikneva tähe järgi. Fotol on nendest kolmest esindatud kaks - hele täht (Alnitak) foto vasakus alumises pooles ja hele täht ülemises vasakus nurgas (Alnilam). Niisama taevasse vaadates näeb silmaga hõlpsasti ära ka foto keskel asuva Sigma Orionis nime kandva tähe. Need kõik kolm on väga massiivsed, kuumad ja heledad tähed, mis asuvad meist üle tuhande valgusaasta kaugusel.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/9mdh7m/0/

Ududest on fotol esindatud tegelikult päris mitmed, aga suurimad on neist Hobusepea udukogu (keskel) ja Leegi udukogu (sellest vasakul). Neist esimest ergastab eelnevalt mainitud Sigma Orionise hiidtäht. Nime on udu saanud tolmuse piirkonna järgi, mis meenutab veidi hobuse pead. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et "hobusepea" ja teised tumedamad alad peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad. Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitukümmend valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv.

Leegi udu paneb seest heledama selle südames moodustunud noor täheparv, mis sisaldab vähemalt üht väga massiivset ja kuuma O-tüüpi tähte. Päikesest 20 korda suurema diameetriga ja 30 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga hiiglane särab meie kodutähest kusagil veerand miljonit korda heledamalt ning kiirgab suures osas meie silmadele nähtamatus ultravioletis. Tema poolt "põlema" süüdatud Leegi udu ees hargnevad läbipaistmatud tolmupilved ja -niidid, milles peituvad ilmselt juba uute tähtede tihedad alged. Leegi udu südames on infrapuna- ja röntgenvaatlustes näha aga rikkalikku hajustäheparve, mis koosneb pea tuhandest noorest tähest. Neist enamike ümber on avastatud tumedad kettad, kus tolmust ja gaasist kleepuvad kokku protoplaneedid ehk loomisel on sajad päikesesüsteemid.

Fotole on jäänud veel kahe suurema udu läheduses asuvad pisemad ja sinakamad niinimetatud peegeldusudud, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 92x160sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud, drizzlex2. PHD2, NINA, Pixinsight, PS

Muna udu Luiges

Nüüdseks juba 35 aastat Maa orbiidil veetnud Hubble kosmoseteleskoobi teravus ei ole kuhugi kadunud. All on näha selle värsket vaadet niinimetatud eel-planetaarudule hüüdnimega "Muna udu". Asub see meist ümmarguselt 3000 valgusaasta kaugusel Luige tähtkuju suunas.

Kui planetaarudu (mingit seost planeetidega ei ole) on Päikesega võrreldava tähe ümber paisunud valgusaastaid lai keerukas tolmu- ja gaasikest, siis eel-planetaarudu on samale moodustisele vahetult eelnev faas. Vaadates tohutus Linnutees teleskoopidega ringi, õnnestub meil ära näha sarnaste objektide ajas erinevaid etappe ning nende põhjal panna kokku muidu inimesele kättesaamatutes ajaskaalades toimuvaid protsesse. Planetaarudu algusest kuni selle hajumiseni kulub kümneid tuhandeid aastaid.

Antud foto allikas/täislahutuses: https://esahubble.org/images/heic2604a/

Muna udu puhul näeme sureva tähe pool minevikus eemale heidetud ja paisuvaid gaasikesti (ümarad ringjad kujundid), tähte ümbritsevat ja varjavat gaasi- ja tolmupilve (tumedam ajal keskel), eemalduvas materjalis hajuvat tähevalgust (kaks heledat kaksik-valguskimpu) ning tolmupilve poolustelt välja purskuvat värskemat materjali (heledam südamik kahel pool pilve). Valguse jagunemine mõlemal pool otsekui kaheks on ilmselt tänu sellele, et osa sellest valgusest neeldub värskes tähematerjalis. Tolmupilve keskel, meie pilgu eest varjatult, ei asu ilmselt üksik täht, vaid seal võib neid üksteise ümber tiirelda mitmeid. Märku annab sellest eemalduvate gaasikestade kuju.

Hubble on Muna udukogu erinevate kaameratega vaadanud tegelikult kolmel eelneval korral (1997, 2003 ja 2012).

Muna udu 2003. aastal Hubble vahendusel. Värvid on "võltsid" ehk need on udule omistatud erinevate polarisastsioonifiltrite alusel kujustamaks kuidas valgus gaasilt peegeldub.

Muna eel-planetaarudu 1997. aastal Hubble vahendusel.

Muna udu kese 2012. aastal Hubble vahendusel.

Kuufaasid 2026 ja aasta varjutused

Allolevast animatsioonist näeb ära kõik 2026. aasta kuufaasid. Lisaks on seal tõetruult kujutatud Kuu näiv "kõikumine" taevas ehk libratsioon, suuremad kraatrid ja Apollo maandumispaigad, Kuu kauguse muutus Maast ja palju muud huvitavat infot, mis meie kaaslase retki ümber planeedi iseloomustavad. Allikas: NASA

Kuu libreerimise põhjustest kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../kuidas-kuu-libreerib.html...

Superkuud ehk sellised juhused, kus Kuu on meie vaatenurgast täielikult valgustatult (täiskuu ajal) Maale ka kõige lähemas punktis, leiavad aset jaanuaris, novembris ja detsembris.

Loodetavasti selgitab see video muuhulgas ka seda, et kuidas ikkagi Maalt nähtavad kuufaasid tekivad. Nimelt on endiselt levinud üks väga veider müüt nagu oleks Kuu valgustatuse määr seotud kuidagi Maa varjuga sellel. Selle kohta saab lugeda siit: https://www.astromaania.ee/.../milles-tekivad-kuu-faasid......

2026. aasta jooksul triivib Kuu meie koduplaneedist keskmiselt 3,8 sentimeetrit kaugemale (umbes samas tempos nagu kasvavad inimese varbaküüned). Miks? Siit saab lugeda: https://www.astromaania.ee/.../miks-kuu-kaugeneb-maast...

Kuuga ühel või teisel moel seotud varjutusi on 2026. aastal tulemas, nii nagu enamikel aastatel, neli. Esimene päikesevarjutus on 17. veebruaril. Päris kinni Kuu Päikest selle käigus katta ei suuda, kuna selle kaugust Maast on sellel ajal maksimumi lähistel. Samas Maa kaugus Päikesest on jällegi aasta miinimumi lähedal. Ehk siis tegemist on niinimetatud rõngakujulise päikesevarjutusega. Näeb seda täies ilus vaid Antarktikast. Osalist varjutust näeb Lõuna-Ameerika lõunatipust ja Lõuna-Aafrikast. Päikese ja kuuvarjutused käivad reeglina paaris. Kaks nädalat peale päikesevarjutust (3. märtsil) saab täielikult varjutatud Kuu. Seda näeb Vaikse Ookeani ja selle ümber - Aasias, Ameerikates ja Austraalias.

Aasta teine varjutustepaar, vastavalt päikese- ja kuuvarjutus, toimuvad 12. ja 28. augustil. Neist esimene, täielik päikesevarjutus, on näha Gröönimaalt, Islandilt ja Hispaaniast. Nii lähedal meile pole täieliku päikesevarjutust tükk aega toimunud ja selle vaatlejatel tasub juba lennukipiletid ära broneerida. Ka Eestist on sellel kuupäeval (loomulikult selge ilma korral) varjutuse tipus näha koguni 80 protsenti varjutatud Päikest. Kaks nädalat hiljem toimub osaline (peaaegu täielik) kuuvarjutus, mida on varajastel hommikutundidel ja loojuva Kuu peal näha ka Eestist.