Võimas tulekera Eesti kohal

Pühapäeva varahommikul kell 5:45 sisenes Eesti kohal atmosfääri üks suuremat sorti kosmosekivi või õigemini komeedikild. Selle poolt põhjustatud tulekera ja veel mitu minutit peale selle möödumist näha olnud ioonsaba jäädvustas Tartus asuv ületaevakaamera ja mitu kaamerat Lätis.

Meteoori lend jäi kõige paremini Tartus Viljam Takise poolt opereeritud kaamerasse, mis kuulub AllSky7 nimelisse vaatlusvõrgustikku. Tegemist on peamiselt Euroopas tegutseva spetsiaalsetest ületaevakaameratest koosneva vaatlusprojektiga, mille esimene Eesti vaatluspunkt sai üles sügisel.

Kuna meteoori jäädvustati mitmes kaameras ja seega erinevate nurkade alt, õnnetus selle põhjal kindlaks teha selle täpne trajektoor. Läti Ülikooli teaduri Juris Sennikovsi arvutuste põhjal võib järeldada, et tulekera põhjustas peamiselt jäisest materjalist komeedikild, mis jõudis kõige enam 27 kilomeetri kõrgusele maapinnast. Tõenäosus, et sellest ka midagi maapinnani jõudis on väike.

AllSky7 vaatlusvõrgustiku paremaks toimimiseks oleks Eestisse vaja veel paari vaatluskaamerat. Eelkõige võiksid need asuda Harjumaal ja saartel. Kui kellelgi on sellise asja vastu huvi, siis edasi tasub uurida siit: https://www.allsky7.net/

Meteoori trajektoor Eesti kohal. Arvutused: Juris Sennikovs

Meteoori põhjustanud komeedikillu trajektoor enne Maaga kohtumist. Arvutused: Juris Sennikovs

Märtsikuine noorkuu

 Eilne noorkuu teleskoobis. Täna on Kuu juba veidi rohkem valgustatud.

Ohio meteoriidi esimesed leiud

Nädala alguses kirjutasime, et 17. märtsil nähti USA Pennsylvania ja Ohio osariikide kohal võimast tulekera, mille tekitas algselt umbes paari meetrise läbimõõduga ja mitu tonni kaalunud kosmosekivi. Nähtu põhjal spekuleeriti, et kivist jõudis kildudena ilmselt üht-teist ka maapinnani. Selline võimalus meelitas Ohio Medina maakonna piirkonda suure hulga meteoriidikütte, kes on terve nädala sealseid asulaid, põlde ja metsi kamminud.

Esimese paari sentimeetrise meteoriidikillu avastas juba selle langemisele järgneval päeval Clevelandi linna lähistelt Conneticutist pärit meteoorijahtija Roberto Vargas. Sellele on järgnenud arvukad samas mõõdus leiud, mille kõigi ehtsus vajab veel kinnitamist. Selle põhjal on raske öelda, et kui palju materjali on kokku leitud, kuid tõenäoliselt ulatub see nüüdseks juba kümnetesse kilodesse. Leitud meteoriidid kuuluvad akondriitideks kutsutud kiviste meteoriitide hulka. Neid iseloomustab must läikiv koorik, mis on tekkinud sulakivimi tardumisel. Vargase poolt leitud meteoriiidil on näha väga iseloomulikud "karvakesed", mis tekivad kui veel vedel kivi läbi õhu tuhiseb ning lõpuks taheneb.

Eile tuli teade, et leitud on ilmselt seni suurim meteoriidikild. Umbes pesapalli mõõtu musta koorikuga kivi leiti Mark Sokoli poolt põllult madalast august. Tõenäoliselt on sarnaseid kive piirkonnas veel hulgi. Nende leidmine iseasi.

Kel selle teema vastu huvi, siis tasub jälgida Ohio meteoroloogi Mark Weatheri facebooki kontot, kes näib leidudel silma peal hoidvat. Tema konto: https://www.facebook.com/MarkJWeather1 

Seni suurim leitud kild, mida hoiab selle avastaja Mark Sokol. Allikas: https://www.facebook.com/MarkJWeather1

Esimene leitud kild. Nähtavad "karvad" tekivad kui veel vedel kivi läbi õhu lendab ning taheneb. Foto: Roberto Vargas

Allikas: MarkJweather

Veel üks kild. Foto: Roberto Vargas

Astronoomiafestival 2026

Astronoomiafestival 2026 toimumisaeg ja -koht on paigas. Nii nagu mõned aastad tagasi, toimub kõigile ja igas kaliibris kodumaisetele taevavaatlejatele mõeldud kogupereüritus Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses. Taevas on seal pime ja loodus kaunis.

Üritusele registreerimine avaneb peagi, kuid igaks juhuks tasub augusti eelviimane nädalavahetus kalendrisse juba ära märkida. Meie igatahes soovitame üritust tungivalt ning oleme ka ise seal oma teleskoopidega kohal.

Astronoomiafestivali korraldab Eesti Eesti Astronoomia Selts

Kevadine pööripäev 2026

Täna, siis kui enamikel inimestel hakkab töönädal lõppema (kell 16:45:53), saab põhjapoolkeral alguse astronoomiline kevad. See hetk tähendab, et kusagil Maa ekvaatoril asub Päike korraks otse seniidis ning tervel planeedil on päevad ja ööd enam-vähem sama pikkusega*. Kevade saabumine põhjapoolkerale tähendab, et nüüdsest hakkab päevade pikkus siin pool ekvaatorit öödest pikenema ja lõunapoolkeral lühenema. Selline tendents jätkub kuni suvise pööripäevani 21. juunil.

Astronoomilise kevade kõrval tuntakse ka teisi, igapäevase tunnetusliku kogemuse jaoks võib-olla isegi mõistetavamaid kevade definitsioone. Ilmateenistus.ee lehel sõnastatakse need nii:

• Kevadtalveks (eelkevad) nimetatakse lume sulamise perioodi. Selle alguseks on päev, millest edasi hakkavad domineerima sulailmad ja lumikatte paksus hakkab vähenema. Kevadtalve keskmine algus jääb tavaliselt veebruari viimasesse kolmandikku.
• Varakevad algab pärast lumikatte lõplikku kadumist. Selle jooksul maapind sulab ja soojeneb. Ilmastikus sageneb külmavabade päevade osatähtsus. Varakevad saabub riigi lõunaosas märtsi lõpul ja põhjaosas aprilli alguses.
• Klimaatiline kevad algab koos taimede vegetatsiooniperioodi algusega, s.o siis kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +5 °C. Taimekasvuperiood algab Eestis keskmisena aprilli teisel poolel.
• Meteoroloogiline (ka kalendriline) kevad algab põhjapoolkeral kokkuleppeliselt 1. märtsil ja lõpeb 31. mail (nii on andmed ja aastaaegade kokkuvõtted omavahel võrreldavad).

*Mõnikord väidetakse, et kevadisel ja sügisesel pööripäeval (ehk võrdpäevsustel) on kõikjal planeedil päevad ja ööd sama kestvusega. Tegelikkuses see päris nii lihtsalt ei tööta. Tänu päeva alguse ja lõpu definitsiooni omapäradele ja päikesekiirte murdumisele atmosfääris ühtlustus näiteks Eesti jaoks päeva ja öö pikkus (saabus ekviluks) juba veidi enam kui nädala eest.

All kuue tunni jooksul tehtud enam kui tuhandest fotost kokku pandud liitfoto tähtede ja Päikese näivast liikumisest meie öö- ja päevataevas. Foto autor on Juan Carlos Casado ja see on tehtud Kanaari saarestikus asuval Tenerife saarel. Kevadise ja sügisese pööripäeva definitsiooniks on muuhulgas ka see, et neil hetkedel ületab Päike taevaekvaatori. Taevaekvaator on mõtteline joon, mis on projitseeritud Maa ekvaatorilt otse üles taevasse ning mis jagab taeva lõunataevaks ja põhjataevaks. Põhjataeva pooluse lähistel asub täht nimega Põhjanael, mida on ka fotol paremal kõige lühemat kaart tegemas. Päike ületab taevaekvaatorit meie jaoks vaid põhjusel, et 23,5 kraadi all pöörlev Maa jõuab sellel hetkel oma orbiidil punkti, kus Päike saab vaadata otse selle ekvaatorile. Kommentaarides olev lihtsustatud joonis loodetavasti aitab.

Ohio kohal nähti võimast meteoori

Eile päeval nähti USA Pennsylvania ja Ohio osariikide kohal üht ebatavaliselt heledat meteoori, mis jättis endast maha nähtava juti. Väidetavalt jõudis sellest maapinnani ka lööklaine, mis oli piisav Ohio Medina linnas majade tajutavaks väristamiseks. Meteoor lagunes kildudeks, millest midagi jõudis ilmselt ka maapinnani, kuid leidudest veel midagi teada ei ole.

NASA esindaja Bill Cook ütles, et langev keha võis olla umbes kahe meetrise läbimõõduga ja kaaluda 6-7 tonni.

All The Guardiani videomontaaž Ohio meteoorist.

Kui Hera möödus Marsist ja Deimosest

Aasta tagasi sooritas Euroopa Kosmoseagentuuri kosmosesond Hera möödalennu planeet Marsist ja selle orbiidil tiirlevast pisikuust Deimosest. Hera lõplikuks sihtkohaks on asteroidipaar Dimorphos ja Didymos, millest viimast tabas esmakordse kursimuutmise eesmärgiga NASA 2022. aasta missioon DART. Nende juurde orbiidile ja eriti Didymosel asuvat värsket inimtekkelist kraatrit uurima saabub Hera käesoleva aasta detsembris.

Marsi möödalennu mõtteks oli muuta planeedi gravitatsiooni abil Hera trajektoori ja kiirust nii, et see jõuaks oma sihtkohta võimalikult kiiresti ja kütuse mõttes võimalikult säästlikult. Taolisi kavalaid, niinimetatud gravitatsioonilisi linguheiteid on kosmosemissioonides kasutatud edukalt juba aastakümneid. Lisaks ilmsetele eelistele pakuvad need ka suurepärast võimalust testida ja kalibreerida sondi kaameraid ja instrumente reaalsete taevakehade puhul.

2025. aasta 12. märtsil möödus Hera Marsi pinnast lähimas punktis umbes 5000 kilomeetri kauguselt, liikudes sel hetkel ligi 9 kilomeetrit sekundis. Samal ajal liikus Hera ja Marsi vahelt läbi Marsi väiksem kahest kuust, nimega Deimos. Tegemist on umbes 12,5 kilomeetrise, tolmuse ja kangesti asteroidi meenutava kuuga, mida on paraku uuritud võrdlemisi vähe. Kuna lähimas punktis oli Deimos Herast vaid umbes 1000 kilomeetri kaugusel, käivitati sondi kolm erinevat kaamerat, mis kõik toimetavad erinevates lainepikkustes.

Hera fotosid võib pidada ka eelluureks sellel aastal startivale missioonile nimega Martian Moons eXploration ehk lühidalt MMX. Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) juhitud, aga koostöös ESA, NASA, Prantsuse kosmoseagentuuri (CNES) ja Saksamaa DLR keskusega arendatud missiooni eesmärgiks saab olema uurida eelnevast palju lähemalt Marsi mõlemat kuud ning sellest suuremal – Phoboses – ka maanduda, sellelt proove korjata ning need tagasi Maale toimetada.

Hera fotosid Deimosest näeb alt.

Deimos tiirlemas Marsi kohal. Allikas: ESA

Marss ja Deimos Hera niinimetatud asteroidi raamimise kaameras. Must-valge kaamera eesmärk on aidata sondi navigeerimisel. Allikas: ESA

Marss ja selle ees asuv Deimos Hera Hyperscout H nimelise kaameraga. See jäädvustab elektromagnetkiirgust nii nähtavas kui meie jaoks nähtamatus kiirguses. Eriti kasulik on see taevakehade mineraalse koostise analüüsimiseks. Allikas: ESA

Marss ja Deimos Hera TIRI nimelises termokaameras, mille abil saab määrata taevakehade temperatuuri ning nende pinnase osakeste suurust ja poorsust. Allikas: ESA

Astronoomiaklubi astrofotod: Nõela galaktika (NGC 4565) Berenike Juustes

Märtsi ja loodetavasti aprilli selged ööd on kodumaistele astrofotograafidele (ja taevavaatlejatele) üks aasta magusamaid aegu. Ööd on veel pikad ja pimedad, aga suuremad külmakraadid möödunud. Sellel ajal vaatab Maa öötaevas Linnutee tihedast ja udukogude poolest rikkast tasandist kõrvale galaktikatevahelisse ruumi. Selle tõttu nimetatakse seda perioodi vahel ka galaktikate hooajaks. Viimasel neljal selgel ööl otsustasime seega oma teleskoobi ja kaamera suunata Berenike Juuste nimelise tähtkuju suunas, et sealt üles leida Nõelaks (juuksenõel?) kutsutud galaktika. Viimati pildistasime seda viis aastat tagasi, kuid seda teise teleskoobi, kaamera ja oluliselt vähemate kogemustega. Ka säriaega kogunes seekord Eesti mõttes päris korralikult – 16,5 tundi.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/suqctd/

Nõela galaktika tähisega NGC 4565 avastati juba peaaegu kaks ja pool sajandit tagasi kuulsa briti-saksa astronoomi, matemaatiku ja helilooja William Herscheli poolt. Galaktika hüüdnimi on igati õigustatud, sest silmale paistab see otsekui udune, kahelt poolt terav nõel. Avastamise hetkel ei teatud veel midagi galaktikatest ja Nõela koos teiste sarnaste „ududega“ peeti universumiks oleva Linnutee sees asuvateks gaasilisteks kogumikeks.

Tänaseks teame, et Nõel asub meist umbes 38 miljoni valgusaasta kaugusel ning on mõõtmetelt suurem kui Linnutee ja Andromeeda. See sisaldab sadu miljardeid, kui mitte ligemale triljon tähte. Juhuslikult paistab see hiidspiraalgalaktika meile peaaegu täpselt serviti, lubades näha selle keskset, vanadest ja punakamatest tähtedest koosnevat kühmu või mõhna ning galaktika tasandit läbivaid, veidi kõverdunud tolmuribasid. Pikalt on arvatud, et Nõel on suurepärane näide sellest, milline paistaks õiges kauguses ja suunas asuvale vaatlejale meie kodugalaktika, Linnutee.

Nõelast palju kaugemal paistab veel mitu heledamat galaktikat. Fotol selle kohal asub galaktika tähisega NGC 4562, sellest vasakul kaks veelgi kaugemat – IC 3546 ja IC 3547. Kusjuures neist viimane näib meie poole vaatavat sarnaselt Nõelaga serviti. Foto taustal on tegelikult näha veel mitmeid väga nõrkade objektide gruppe – veider mõelda, et isegi Tõrva koduaiast on võimalik neist mõned footonid kinni püüda, sest tegemist on miljardite valgusaastate kaugusel asuvate galaktikaparvedega.

Alla oleme lisanud väljalõike Nõelast ning ühe võrdluse värskest fotost ja viie aasta tagusest esimesest katsetusest seda jäädvustada.

Nõela sisaldava tähtkuju leiab kevadistel südaöödel otse lõunakaarest kusagil 50-60 kraadi kõrguselt Lõvi ja Karjase tähtkujude vahelt. Kui juhatamiseks kasutada tähti, siis lõunataevast tuleks kõigepealt üles leida üks selle heledaim liige - Arktuurus - ning liikuda sellest paarkümmend kraadi lääne poole (paremale). Tumeda taeva olemasolul peaks seal nägema üht küllaltki hajusat tähtedegruppi, mis kannab Berenike Juuste täheparve nime ning mis asub tähtkuju läänepoolses servas. Nõela galaktika leiab sellest parvest veidi tagasi ida poole liikudes.

Tegelikult leiab sealsest ja seda ümbritsevatest Neitsi, Lõvi, Jahipenide ja Karjase tähtkujudest eriilmelisi galaktikaid ohtralt. Mõned on neist Nõelast heledamad, aga enamus palju kaugemad ja seega nõrgemad. Berenike Juuste taustal asub ka Kooma galaktikaparve kese, mis asub meist kusagil 300 miljoni valgusaasta kaugusel ning sisaldab ümmarguselt 1000 galaktikat. Suuremat sorti teleskoobiga võib neist vaadelda umbes kümmet heledamat.

Meie jäädvustust Nõela galaktikast kajastas ka Lõuna-Eesti Postimees: https://lounapostimees.postimees.ee/8433563/noela-galaktikast-foto-tegemiseks-kulus-neli-ood

Kasutatud tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 367 × 120 sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, PixInsight, PS.

Kümmeastmed ja vaadeldav universum

Vaadeldava universumi mõõtmeid on keeruline edasi anda isegi visuaalselt. Kuid üritada võib. 1968. aastal mõtlesid graafilise disaini pioneeridena tuntuks saanud abielupaar Charles ja Ray Eames selleks välja võrdlemisi elegantse meetodi, millest sai lõpuks lühifilm Kümmeastmed (originaal: Powers of Ten: A Film Dealing with the Relative Size of Things in the Universe and the Effect of Adding Another Zero). IBM-i abiga toonases mõttes revolutsioonilist graafikat sisaldavas filmis näidati vaatlejale kuidas on võimalik millegi mõõtmeid 10 korda suurendades (ja vähendades) jõuda mõne minutiga inimese suurusest objektist terve vaadeldava universumini ning tagasi aatomite juurde.

Film oli niivõrd lihtne ja visuaalselt rabav, et järgnevatel aastakümnetel on sama põhimõtet korduvalt jäljendatud. Näiteks 1996. aastal tehti sellest uusversioon pealkirjaga Universumi skaala kümmeastmetes (Bayley Silleck, Jeffrey Marvin, Morgan Freeman).

2022. aastal tehti 1977. aasta videost jällegi tänapäevase arvutigraafika abil uuendatud versioon, kus uuriti, et kuidas meie teadmised universumi suurimatest ja väiksematest suurusjärkudest on poole sajandi jooksul muutunud. Selle video autoriks on BBC ja Pomona Pictures ning videot saadab briti osakestefüüsik Brian Cox (kes külastab aprillis oma vägeva visuaalse teadusetendusega Emergence Alexela Kontserdimaja).

Siin all näeb aga üht sama põhimõtte uusimat nägemust. Võrdlemisi lühikese video (tänapäeva inimeste võime millegile üle paari minuti keskenduda on tõsine probleem) autoriks on Paul Dancstep. Avaldati see youtube kanalis 3Blue1Brown, mille loojaks USA matemaatik Grant Sanderson (tema loeb sellele ka peale). Videos näeb taaskord, et kuidas saaksime jõuda mandrite mõõtmete juurest vaadeldava universumi ääreni lihtsalt kümnekordistades (antud juhul iga kolme sekundi järelt) avanevat kaadri läbimõõtu. Lõpuks jõuab video galaktikateparvede struktuurini, mille andmed pärinevad Sloani digitaalsest taevavaatlusetest (SDSS), mis said alguse 2000. aastal.

Kassisilma udukogu Euclidi kosmoseteleskoobiga

Kosmoseteleskoop Euclid on pildistanud Lohe tähtkujus asuvat Kassisilma planetaarudu (NGC 6543). Avastati see juba 1786. aastal kuulsa saksa-briti astronoomi (ja helilooja) William Herscheli poolt ning tegemist oli esimese omataolisega, mille spektrit astronoom William Huggins 1864. aastal uuris. Nähes selles heledaid niinimetatud kiirgusjooni järeldas Huggins, et taoliste udude näol on tegemist hõredast ioniseeritud gaasist moodustisega.

Tänaseks teame, et Kassisilma udu on tekitanud selle südames asuv surev niinimetatud Wolf-Rayeti täht ning see koosneb sisuliselt selle poolt eemale heidetud ja kuumutatud gaasist. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem fotol sinine ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Seda pildistas Hubble kosmoseteleskoop juba aastakümneid tagasi.

Nagu planetaarududega ikka, siis astronoomid ei ole päris kindlad, et mis täpsemalt selle kuju just selliseks on teinud, kuid välja on käidud idee, et suurema tähe ümber võib tiirelda pisem täht, mis oma gravitatsiooniga tähematerjali kaasa rebib ning huvitava mustrina eemale paiskab. Kuna Kassisilma udu tuum on väga kuum, hele ja pisikene (läbimõõt vaid pool valgusaastat) on seda hobiteleskoopidega väga keeruline täies ilus jäädvustada.

Kassisilma udu kaugus meist on umbes 3000-3500 valgusaastat ning selle välimise udu läbimõõt umbes 3,5 valgusaastat. Taevas hõlmab see kusagil 1/6 täiskuu ketta suuruse ala. Juhuse tahtel asub Kassisilm vaid mõne nurgaminuti kaugusel niinimetatud ekliptika põhjapoolusest ehk punktist kuhu Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi põhjapoolus vaatab. Ühtlasi on see keskmeks, mille ümber meie planeedi põhjataevapoolus (hetkel on selle lähedal Põhjanael) tiirlevat näib.

All näeb meie eelmise kevade fotot Kassisilma udust:

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/b8smn7/