Autor: Üllar Kivila
Üleeile, 15. oktoobril otsustati Pariisis toimuval Kaalude ja Mõõtude peakonverentsil lõpetada 1972. aastal alustatud liigsekundite lisamise praktika koordineeritud maailmaajale (UTC). Otsuse põhjuseks on liigsekundite kehv või puudulik rakendatavus enamikes laialt kasutusel olevates tarkvarasüsteemides. Seda süvendas oht, et praegust praktikat jätkates oleks lähiaastatel arvestatava tõenäosusega tekkinud vajadus rakendada negatiivset liigsekundit (otsuse enda teksti põhjal olnuks selle tõenäosus tänase kuni 2035. aasta vahel u 30%). Alates liigsekundite algusest 1972. aastal kuni viimase liigsekundini 2016. aasta lõpus lisati UTC ajaarvamisele kokku 27 sekundit, neist kõik positiivsed.
 |
| Detailne ülevaade viimaste aastakümnete Maa ööpäeva pikkusest, täpsemini selle erinevusest idealiseeritud 24 tunnist, ehk 86 400 sekundist. Nagu näha, oli valdava osa 20. sajandi jooksul ööpäev mõne millisekundi jagu ideaalist pikem, tingides vajaduse iga mõne aasta tagant liigsekundeid lisada. 2020. aastast tänaseni on Maa aga pisut kiiremini pöörelnud, jättes viimase liigsekundi lisamise vajaduse 2016. aastasse. |
Idee poolest nägi see praktikas välja nii, et kellad lugesid positiivse liigsekundi lisamisel UTC ajas kuupäeva vahetusel aega sedasi:
23:59:57,
23:59:58,
23:59:59,
23:59:60,
00:00:00,
00:00:01.
Negatiivsel juhul oleks aeg pidanud kulgema nii:
23:59:57,
23:59:58,
00:00:00,
00:00:01.
Praktikas toetavad liigsekundite kasutamist aga üsna vähesed tarkvarasüsteemid ja programmeerimiskeeled ning enamike tavakasutajate arvutid ja nutitelefonid lihtsalt korrigeerivad oma näidatavat kella regulaarselt interneti kaudu edastatavate ajasignaalide järgi. Probleemiks on aga omavahel suhtlevad süsteemid, mis vajavad sõltumatuid, täpseid ja üheselt mõistetavaid ajatempleid, näiteks aktsiaturgudel kauplemine, mitmetes paikades paralleelselt toimuvad astronoomilised vaatlused jms.
Milleks üldse liigsekundid?
Liigsekundid on hea näide ohtratest probleemidest, mis tekivad siis kui meil tekib tehnoloogia abil võimekus midagi – antud juhul aega – väga täpselt mõõta ning üritame seda kombineerida nähtavasti inimliku eeldusega, et looduses toimuvad keerukad protsessid võiksid alati ja täpselt alluda lihtsatele seaduspäradele. Aja mõõtmine aatomkellade abil on tänapäeval jõudnud femtosekundite (tuhandetriljondiku sekundi) täpsuseni, mille abiga on defineeritud teaduses kasutatav Rahvusvaheline aatomiaeg (TAI) – see on vaid sekundeid loendav ühetaoline ajaskaala, mis minutite, tundide, päevade, kuude ja aastatega ei tegele. Inimeste ühiskonna ajaarvamise üks põhiühik on aga päev, mis on praktilises tähenduses ajavahemik keskööst keskööni või keskpäevast keskpäevani, sest seda viimast varianti saab mõõta selle järgi, millal täpselt Päike päeva kõrgeimas asendis paistab. Probleemid tekivad siis, kui üritame päeva pikkust aatomkellade täpsusega kirjeldada – nimelt pole sellise täpsusega mõõtes Maa pöörlemiskiirus sugugi ühtlane, vaid varieerub paljudel eri põhjustel: teiste taevakehade gravitatsioonilised mõjud, Maa massi ümberpaiknemine maavärinate, liustike sulamise jm tõttu, Kuu loodeline hõõrdumine, mitmesugused lainetavad resonantsid Maa veekogudes ja atmosfääris jne.
 |
Inimesed ei taju mõistagi iga ööpäeva pikkuse mõne(kümne) millisekundi pikkust erinevust, kuid pika ajavahemiku peale kasvab summaarne erinevus märgatavaks. Näiteks 5 millisekundit päevas annab 100 aasta peale 3 minutit erinevust.
Erinevalt ööpäeva pikkusest, mida ei saanud minevikus erilise täpsusega mõõta, on ajalooliste ülestähenduste põhjal võimalik määrata just seda kumulatiivset erinevust - aastatuhandeid tagasi toimunud päikesevarjutuste vaatluste põhjal on võimalik teada saada, millal ja kus Maa piirkonnas neid nähti. See sõltub aga väga otseselt sellest, milline Maa pikkuskraad parasjagu Päikese ja Kuu suunas pööratud oli - ehk mitu pööret Maa selle kauge ajahetke ja tänase vahel sooritanud on.
Siit võib hinnangulise täpsusega välja lugeda ka seda, kui tihti tulevasi liigtunde võiks tarvis minna - esimesega võiks oodata 500-1000 aastat, seejärel keskmiselt iga 200-300 aasta järel. |
 |
| Sama graafik tunduvalt pikema aja kohta koos määramatustega kaugemas ajaloos. Siin on selgelt domineeriva tegurina näha Maa pöörlemise aeglane aeglustumine Kuu loodelise hõõrdumise mõjul, kuid sellele mõjule lisanduvad muud efektid, mis lühemate perioodide jooksul päeva pikkust raskemini ennustatavaks muudavad. |
Kuidas siis peaksime aega arvestama? Üks variant oleks lasta päeva pikkusel varieeruda, defineerides Maa tegeliku pöörlemisperioodi täpselt 24 tunni pikkuseks, mis annaks tulemuseks selle, et igal päeval oleksid sekundid ja kõik muud ajaühikud õige pisut erineva pikkusega. Igapäevaelus me seda vast ei tajukski, aga selline variant oleks ilmselgelt väga problemaatiline igasuguste elektrooniliste kellade jaoks, sest Maa pöörlemise muutuseid me eriti täpselt ette ennustada ei saa. Ajalooliselt praktikas niiviisi iga linna kohalikku aega arvestatigi, kuni selle ajani, mil telegraafiühendused ja raudteeliinid hakkasid vajama eri paikade vahel ühiselt mõistetavaid kellaaegu. Teine, moodsam variant on defineerida ajaühikutele fikseeritud pikkus ning leppida tõsiasjaga, et päevad ei ole päris täpselt ühepikkused. Kui nüüd sellest defineeritud ajaskaalast kramplikult kinni hoida, hakkab varem või hiljem loodus, st tegelik päikeseaeg kellal nähtavate numbrite suhtes nihkesse minema. Pikemas ajaskaalas on Maa päeva pikkuse domineeriv muutus Kuu loodelisest hõõrdumisest tingitud aeglane pidurdumine. Seda muret pididki liigsekundid lahendama – alati kui oli oht, et Maa reaalne päikeseaeg läheb enam kui pool sekundit aatomkellade ajaskaalast nihkesse, muudeti UTC ajaskaalat liigsekundi liitmise või lahutamisega, millest teavitati tüüpiliselt umbes pool aastat ette. Nii püsis nn tsiviilaeg ehk UTC päikeseajaga kooskõlas, kuigi mõõtis aega fikseeritud pikkusega sekundites. Nagu eelnevalt öeldud, siis Maa pöörlemise aeglase aeglustumise tõttu on seni vaid sekundeid lisada tulnud. Viimane vajadus selleks oli aga juba 10 aastat tagasi ning selle ajaga on juurde tekkinud väga palju uut ja moodsat sidetehnikat, millele ei meeldi ajaarvamise ennustamatud liigsekundid.
Hetkeseisuga oleme naasnud lihtsasse olukorda, kus mõõdame aega väga täpselt ning lepime tõsiasjaga, et loodus triivib meie ajaarvamise suhtes. Ei tasu muretseda, et selle pärast peaks lähiajal Päike õhtul tõusma või hommikul loojuma hakkama, aga tasapisi – aastakümnete jooksul – hakkab keskpäeva ja -öö aeg kellade suhtes minuti-paari jagu triivima. Konverentsi otsuse tekst viitab võimalusele, et liigsekundite asemel võiks kunagi tuleviks kaaluda liigtunde – erinevalt liigsekunditest saaks selliseid ajamuutusi aastakümneid ette planeerida ning neid esineks vaid kord mitme sajandi jooksul. Eks näis (ilmselt siis meie lapse(lapse?)laste poolt), kuidas see plaan praktikas toimima hakkab.