neljapäev, 26. jaanuar 2023

Maast möödub lähedalt kaubikumõõtu asteroid

Eeloleval ööl umbes kella poole kolme ajal öösel möödub Maast väga lähedalt kaubiku mõõtu asteroid. Ohtu kokkupõrkeks Maaga pole, kuid tegemist on siiski ühe napima dokumenteeritud asteroidi möödumisega ajaloos.

Asteroid nimega 2023 BU avastati Krimmis tegutseva hobiastronoom Gennadi Borisovi poolt laupäeval, kuid nüüdseks on selle olemasolu ja trajektoor kinnitatud mitmete observatooriumide poolt. Tegemist on vahemikus 3,5-8,5 meetrise asteroidiga ning möödumise hetkel asub see kusagil 3600 kilomeetri kõrgusel Lõuna-Ameerika lõunatipu kohal. Selle vaatlemiseks läheks aga isegi nii lähedalt vaja teleskoopi.


Senini on dokumenteeritud vaid kolm asteroidi, mis on Maast möödunud lähemalt. Need olid 2021. aasta oktoobris 3047 kilomeetri kõrguselt Antarktika kohalt möödunud 2021 UA1, 2020. aasta augustis 2950 kilomeetri kaugusele tulnud 2020 QG ja sama aasta novembris vaid 373 kilomeetri kõrguselt Vaiksest ookeanist üle liikunud 2020 VT4. Ei tohiks nüüd arvata, et viimastel aastatel on taolisi asteroide Maa lähiümbrust tihedamini külatamas. Paranenud on lihtsalt astronoomide võimekus neid avastada. Tõenäoliselt möödub neid meie planeedist igal aastal mitmeid kui mitte kümneid. Mõned neist sisenevad ka atmosfääri, kus neist enamus ilma suurema kärata lihtsalt ära põlevad või siis mõnikord ka osaliselt maapinnale (või suurema tõenäosusega vette) jõuavad. Tasub näiteks meelde tuletada 2013. aasta veebruaris Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal plahvatanud umbes 20meetrist asteroidi, mille lööklaines purunenud aknaklaasid tõid endaga kaasa ka inimvigastusi.
All õigetes proportsioonides joonis 2023 BU Maa gravitatsioonis kõverdunud trajektoorist (punasega). Kusjuures peale Maaga kohtumist lennutatakse eelnevalt 359 päevaga ühe tiiru ümber Päikese teinud asteroid sellisele väljavenitatud orbiidile, kus ühe tiiru tegemiseks kulub 425 päeva. Rohelisega on joonisel kujutatud geostatsionaarsete satelliitide orbiit Maa pinnast umbes 36 000 kilomeetri kõrgusel. Need on siis sellised satelliidid, mis tiirlevad ümber Maa samas tempos kui Maa pöörleb, lubades neil planeedi pinnalt vaadates püsida taevas ühe koha peal.

Esimene kosmosekõnd ilma turvanöörita

1984. aasta veebruaris sai NASA astronaut Bruce McCandless II esimene inimene, kes sooritas kosmosekõnni ilma turvarihmadeta, liikudes Challengeri kosmosesüstikust maksimaalselt 98 meetri kaugusel orbiidil. Tehniliselt sai temast selleks ajaks (esimene) inimsatelliit ning allolevat fotot on muuhulgas nimetatud NASA kõige hirmutavamaks fotoks. Liikumiseks kasutas McCandless skafandri külge kinnitatud MMU-d ehk mehitatud manööverdamisseadelist, mis kujutas endast sisuliselt lämmastikgaasi tõukurite ja juhtkangiga varustatud rakmeid. MMU-sid loodeti kasutada orbiidil satelliitide parandamisel või nende liigutamiseks kosmosesüstiku laoruumi. Kokku leidsid need aga kasutust vaid kolmel 1984. aasta süstikumissioonil, peale mida otsustati, et turvalisem oleks samaks ülesandeks kasutada süstikute pardal olevaid robotkäppasid.

Oma esimesel kosmosekõnnil olla McCandless soovinud öelda midagi sama mõjukat kui Apollo 11 astronaut Neil Armstrong astudes esimese inimesena Kuu pinnale (McCandles oli kusjuures esimese kuukõnni ajal see inimene juhtimiskeskuses, kes Apollo 11 astronautidega suhtles ehk CAPCOM). Lõpuks otsustas ta öelda lihtsalt: "See võis olla väike samm Neili jaoks, aga minu jaoks on see paganama suur hüpe."

All foto Discovery kosmosesüstiku astronaudist Dale Gardnerist, kes kasutas MMU-d tõukamaks süstiku laoruumi sidesatellidi Westar 6, mis ei olnud suutnud peale starti saavutada õiget orbiiti. Westar 6 toodi koos Palapa B2 nimelise sidesateliidiga tagasi Maale, peale mida müüdi see Hong Kongi telekommunikatsiooni ettevõttele, kes omakorda toimetas selle AsiaSat 1 nime all tagasi orbiidile, kus see töötas edukalt veel üle tosina aasta.




teisipäev, 24. jaanuar 2023

Komeeti C/2022 E3 (ZTF) muutus silmaga nähtavaks

Tšehhi astrofotograaf Petr Horáček pildistas üleeile õhtul Slovakkias Štrbské Pleso küla lähistel viimaste aastate kõige heledamat komeeti C/2022 E3 (ZTF). Fotograafi sõnul oli komeet selleks ajaks juba ületanud silmaga nähtavuse piiri, olgugi selle nägemiseks läks tarvis valgusreostusest puutumatut taevast. Komeet peaks Maale veel nädal aega lähenedes näilise heleduse poolest kasvama, et peale seda kiiresti heleduses kaotada.

Fotol on näha komeedi rohekat koomat ehk selle jäist tuuma ümbritsevat gaasikesta, Päikesest otse eemale (paremale üles) suunatud ioonsaba ning sellele otse vastupidises suunas paistvat lühemat niinimetatud antisaba. Antisaba muutub komeetide puhul nähtavaks ainult siis, kui me näeme Maalt komeeti pikki selle orbiiti, kuhu on laiali laotunud komeedi küljest eraldunud raskem tolm, mida Päikese valgusrõhk mõjutab vähemal määral - tolmusaba. Tegemist on omamoodi optilise illusiooniga, mida loodetavasti selgitab kommentaaridest leitav joonis.

Millal Eestist avaneb võimalus komeeti näha? Ilma on teatavasti raske üle paari päeva ette ennustada, kuid teatud mudelprognoosid lubavad neljapäeva õhtuks ja ööks vastu reedet veidi selgemat taevast. Komeet asub sellel hetkel kusagil Suure ja Väikse Vankri vahelisel alal (kaart kommentaarides). Binoklid ja teleskoobid tasub igaks juhuks juba tolmust puhtaks pühkida...
Pikemalt kirjutasime sellest sabatähest siin: https://www.astromaania.ee/.../komeet-c2022-e3-ztf-lubab...

esmaspäev, 23. jaanuar 2023

Täheteke Väikeses Magalhaesi pilves

210 000 valgusaasta kaugusel Väikeseks Magalheasi pilveks kutsutud kääbusgalaktikas asuv tähetekkepiirkond NGC 346, mis sisaldab tuhandeid tekkinud ja tekkivaid tähti. Foto on tehtud James Webbi kosmoseteleskoobi abil. Hubble kosmoseteleskoobi eelmise aasta fotot samast piirkonnast näeb kommentaarides.

Täissuuruses: https://stsci-opo.org/STScI-01GNYMD5RCRF1S01A8M2S5M0Z1.png


reede, 20. jaanuar 2023

Veenus ja Saturn kohtuvad talvetaevas

Eestis pühapäeva õhtuks piisavalt selget taevast näha oleks vist liiga palju tahetud, kuid teisel pool atmosfääri toimuv astronoomiline sündmus tuleks sellegipoolest ära mainida. Mõned meie jälgijad elavad või puhkavad kindlasti ju sellel ajal mõnel soojemal ja selgemal maal.

Jutt käib planeetide Saturni ja Veenuse näilisest lähenemisest, mis toob pühapäeva õhtuks kaks üksteisest tegelikult väga kaugel asuvat planeeti taevas üksteisest vaid kusagil 1,3 nurgakraadi kaugusele. Seda on piisavalt vähe, et veidi udusema silmanägemisega inimesele paista üheainsa heleda objektina. Valdava enamuse sellest heledusest (tavakeeles eredusest) panustab ühinemisesse planeet Veenus, mis on sellel ajal Päikese poolt valgustatud 93% ulatuses. Tänu lähedusele, mõõtmetele (peaaegu sama suur kui Maa) ja Veenuse peegeldavale pilvkattele on see planeet nüüd ja tulevatel kuudel tähistaeva kõige heledam "täht". Saturni heledus on tükk maad madalam, olles siiski võrreldav taeva heledamapoolsete tähtedega (näiteks Kaksikute Polluksiga).

Veenus ja selle pilvkate läbi Jaapani Akatsuki sondi infrapunafiltrite. Teleskoobis paistab Veenus täiesti valge. Pildistatud 2018. aastal.

Saturni uurinud Cassini sondi üks viimaseid fotosid planeedist 13. septembril 2017. Kaks päeva hiljem juhiti see hiidplaneedi atmosfääri, kus see leidis oma tulise lõpu.
Lähenemise vaatlemiseks on parim aeg õhtul vahetult peale päikeseloojangut, ehk kella viie kuni kuue vahel. Planeedid asuvad sellel ajal väga madalal edelasuunas ehk nende nägemiseks tuleks ennast sättida mõne lagedama põllu äärde või avatud vaatega künkale. Vaatlemiseks sobib ka paljas silm, aga paremaid tulemusi saavutab binokli või väiksema suurendusega teleskoobiga (et kaks planeeti korraga vaatevälja ära mahuks). Veidi kangemat suurendust kasutades ja neid ükshaaval vaadates paistab Veenus väga heleda peaaegu täiesti valgustatud kettana. Saturni puhul on ära näha selle iseloomulikud, võiks öelda lausa ikoonilised, rõngad ja selle suurim kuu Titan.
Kusjuures Saturn hakkab nüüd meie jaoks Päikesele nii lähedale jääma, et enne suve me seda enam öötaevas ei näe. Veenus seevastu tõuseb õhtutaevas iga päevaga üha kõrgemale. Ärge siis ära ehmatage, kui selgemate ilmade tulekul läänetaevasse üks "ebanormaalselt" hele objekt juurde on tekkinud. See ei ole UFO.

Selline näeks pühapäevaõhtune edelataevas ja selles toimuv lähenemine välja Eestist. Kuvatõmmis planetaariumiprogrammist Stellarium.


teisipäev, 17. jaanuar 2023

Starship valmistub esimeseks orbitaallennuks

Kiirendatud droonivideo SpaceX-i Starshipi monteerimisest ettevõttele kuuluvas Tähebaasis Texases. 120 meetrit kõrge ja 9 meetrit lai rakett peaks oma esimese testlennu tegema millalgi veebruari teises pooles. Mehitamata missiooni eesmärgiks on raketi ülemine (must) osa toimetada madalale Maa orbiidile nii, et selle all olev (hõbedane) tõukur maandub taaskasutatavana tagasi Mehhiko lahes asuvale ujuvplatvormile. Kosmoselaev ise sooritab 90 minuti jooksul planeedi ümber peaaegu ühe täistiiru ning maandub loodetavasti samuti taaskasutavana Vaikses ookeanis ootavale platvormile. Ambitsioonikas värk.


Kui test peaks õnnestuma, saab Starhipist automaatselt kõige suurem, kõrgem, võimsam ja ka soodsam rakett inimkonna ajaloos.

Maailma suurimate rakettide võrdlus. Nõukogude Liidu "kuurakett" N1 tegi küll neli katselendu, kuid ükski neist ei olnud edukas. SLS Block 2 on planeeritud edasiarendus möödunud aasta lõpus lennanud SLS Block 1 (Artemis I) raketist.


esmaspäev, 16. jaanuar 2023

Fotod päikesepurjetavalt satelliidilt

2019. aasta juunist 2022. aasta novembrini tiirles Maa orbiidil satelliit nimega LightSail 2 (tõlkes Päikesepuri 2), mille eesmärgiks sarnaselt oma eelkäijaga oli katsetada päikesepurjetamist. Tegemist põhimõttega, kus päikesevalgus lükkab suure pindaalaga peegelduvat pinda analoogselt sellele, kuidas tuul lükkab merel riidest purjeid. LightSail 2 kasutas selleks lahti volditult 32 ruutmeetrist Mylarist* kangast, mille abil üritati pisikese kuupsatelliidi kõrgust orbiidil tõsta. Missiooni läbiviija - ülemaailmse mittetulundusühingu The Planetary Society - sõnul õnnestus neil selle kõrgust mõõdetavalt tõsta, samas tunnistades, et suure osa missioonist oli satelliit praktiliselt juhitamatu. Sellele vaatamata võivad päikesepurjed olla tulevikus väga praktilised "mootorid", millega Päikesesüsteemis ja isegi sellest väljaspoole reisida.
Lisaks lahtivolditavale purjele ja erinevatele anduritele kandis satelliit kaht niinimetatud kalalääts-kaamerat, millega see klõpsas keskmiselt 720 kilomeetri kõrgusel tiireldes oma purjest ja koduplaneedist suure hulga fotosid. Neist mõnda valitut näeb alt.










PS Kui keegi peaks küsima, et miks tehakse Maast nii tihti fotosid lainurkkaameratega, siis sellel on hea põhjus. Võrreldes Maa läbimõõduga on taoliste satelliitide kõrgus maapinnast väga väike, mis tähendab, et terve planeet ei mahuks "tavaliste" kaamerate vaatevälja lihtsalt ära. Seda võiks võrrelda püüdega vaadata korraga tervet seinamaali, seistes seinast vaid poole meetri kaugusel. Lainurkläätsed lubavad laia vaate suruda ühte kaadrisse. Sellega kaasnev moonutus on allolevatelt fotodelt mingil määral digitaalselt eemaldatud, kuid peaks meeles pidama, et fotodel nähtavad pinnavormid ei ole tegelikult poole planeedi suurused.
Veel fotosid (koos seletustega): https://www.planetary.org/space-images...
*Mylar on kõige tuntum brändinimi õhukesele ja peegeldavale materjalile täisnimega polüetüleentereftalaat, millest on muuhulgas tehtud esmaabipakkidest tuttavad kuldsed ja hõbedased termotekid.

laupäev, 14. jaanuar 2023

Tähte ümbritsev tolmuketas

Siin on näha James Webbi kosmoseteleskoobi värskeid vaateid üht noort punast kääbustähte ümbritsevale tolmukettale, mis peidab endas juba vähemalt kaht avastatud eksoplaneeti. Tegemist on meist vaid 32 valgusaasta kaugusel Mikroskoobi tähtkujus (lõunataevas) asuva tähega AU Microscopii, mille vanuseks hinnatakse kusagil 23 miljonit aastat. Kuna planeetide moodustumine äsjasüttinud tähte ümbritsevast gaasi- ja tolmupilvest võtab praeguste parimate mudelite alusel aega vaid 10 miljonit aastat, koosneb fotodel olev ketas pigem hõredamast tolmust, mida planeediloomest üle jäänud planeedihakatised omavahel põrkudes pidevalt kivi- ja jäätolmuga rikastavad. Ka meie Päikesesüsteem läbis miljardeid aastaid tagasi taolise etapi ning mingil määral on see tolm siin siiani alles, mida võib sügiseti ja kevadeti väga pimedates kohtades nn. sodiaagivalgusena näha ja pildistada.


Fotode tegemiseks lähi- ja keskifrapuna vahemikes kasutati Webbi NIRCami nimelise kaamera koronograafi - seadet, mis lubab kaadri keskel heleda tähe valguse blokeerida, et nähtavale tuleks sellest tuhandeid kordi nõrgem ümbrus. Antud juhul varjab koronograaf lisaks tähele endale ära kusagil kümne astronoomilise ühiku (AÜ - 150 miljonit kilomeetrit) jagu täheümbrust, kus sees asuvad ka eelmainitud eksoplaneedid. Neist üks on kümme korda ja teine kaks korda massiivsem kui Maa ja tiirlevad oma tähele lähemal, kui meie Päikesesüsteemis Merkuur. Webbi poolt jäädvustatud ketas ulatub tähest kusagil 30 astronoomilise ühiku kaugusele, millele Päikesesüsteemis vastaks Neptuuni orbiit.

neljapäev, 12. jaanuar 2023

Pilv Marsi vulkaani taga

Marsi Tharsise platool kõrguvad reas kolm ammukustunud hiidvulkaani. Neist kõige lõunapoolsem - Arsia Mons - ulatub jalamilt üle 20 kilomeetri kõrgusele ning ületab pindalalt Eestit. Ainuüksi selle tippu moodustunud kaldeera on läbimõõdult suurem kui enamus maiseid vulkaane. Mahult ületab see Maa suurimat vulkaani - Hawaiil asuvat Mauna Load enam kui 30 kordselt. Arsia Mons ei ole sealjuures isegi mitte Marsi suurim vulkaan, mille au kuulub Tharsise vulkaanidest loodes asuvale Olympos Monsile.

Arsia monsi pikenenud pilv pildistatud Euroopa Kosmoseagentuuri Mars Expressi HRSC kaamera poolt 2019. novembris.

Marsi põhjapolaarmüts, Tharsise platoo, Tharsise kolm vulkaani (Arsis Mons kõige alumine) ja Olympos Mons (keskel) pildistatud 2021. aasta sügisel Emiraatide Hope sondi poolt.

Kuigi Marsi atmosfäär on võrreldes meie poolt igapäevaselt sissehingatavaga ülihõre ja -kuiv, sisaldab see siiski mingil määral niiskust. Siis kui Marsi lõunapoolkeral algab kevad, kannavad Arsia Monsi idanõlvadest üles kerkivad soojemad õhuvoolud seda niiskust planeedi atmosfääri veelgi jahedamatesse ülakihtidesse, kus see külmub tillukeste jääkristallidena. Kõrgustes pidevalt ja sadu kilomeetreid tunnis puhuvad idatuuled venitavad nendest moodustuvatest kristallidest vulkaani tipu taha 150 kilomeetrit laia ja kuni 1800 kilomeetrit pika pilvetriibu, mis südapäevases päikesepaistes aurustub ja kaob. Järgmisel hommikul kordub sama ja seda umbes 30-60 päeva Marsi 668 päevasest (sol) aastast. Teistel aastaeagadel ei ole Marsi atmosfääritingimused pilve moodustumiseks sobivad.

Lihtsalt "Arsia monsi pikenenud pilveks" nimetatud ilmastikunähtust uuriti esmakordselt lähedalt 2018. aastal Euroopa Kosmoseagentuuri Mars Expressi kaamerate abil, kuigi tagantjärgi on sellest märke näha ka varasemate missioonide fotoarhiivides. Asi selles, et enamus Marssi pinda uurima saadetud missioonidest kasutasid ja kasutavad tänaseni planeedi ümber tiirlemisel nii-nimetatud päikese-sünkroonset orbiiti. Sellisel orbiidil asuv sond liigub igast Marsi asukohast üle samal kohalikul (päikese)ajal ning pinna pildistamiseks kõige optimaalsemate valgustustingimuste jaoks oli see tüüpiliselt pärastlõunasel ajal, siis kui kõnealune pilv oli juba ammu aurustunud.

Pilve päevane tsükkel.


pühapäev, 8. jaanuar 2023

Keemiliste elementide päritolu universumis

Siin on keemiliste elementide perioodilisustabel, kus on vastavalt värvidele täpsustatud nende päritolu ja nende päritolude omavahelist suhet. Seda siis hetkel kõige paremate teadmiste järgi.

Näiteks vesinik, mida leidub kaks aatomit iga vee molekuli (H2O) kohta, on tekkinud täielikult Suurele Paugule järgnenud momentidel, kui noore ja kuuma universumi temperatuur langes piisavalt, et lubada niinimetatud kvark-gluuonplasmal kondenseeruda prootoniteks, neutroniteks ja elektronideks. Neist moodustusid esimestena vesinikuaatomid ehk prootonid, mille ümber tiirleb üks elektron. Mõni hetk peale seda oli vastselt moodustunud vesinikul veel piisavalt kineetilist energiat, et üksteisega põrkudes moodustada enamuse tänastest heeliumituumadest (kaks prootonit, kaks neutronit, kaks elektroni) ning umbes veerandi liitumist (kolm prootonit, kolm neutronit, kolm elektroni).

Sealt edasi on kõik teised elemendid tekkinud ühel või teisel moel tähtede südames toimuvates termotuumaprotsessides, tähtede elu lõpetanud supernoovades, tähejäänukite (neutrontähtede) omavahelistes kokkupõrgetes, kosmiliste kiirte põhjustatud tuumade lõhustumises ning mikroskoopilistes kogustes inimeste tuumareaktorites ja laborites.
Näiteks seda teksti kirjutav inimene koosneb massi järgi järgnevatest elementidest:
  • 65% hapnik
  • 18,5% süsinik
  • 10% vesinik
  • 3,2% lämmastik
  • 1,5% kaltsium
  • 1% fosfor
  • 0,4% kaalium
  • 0,2% naatrium
  • 0,2% kloor
  • 0,1% magneesium
  • <0,1% teised elemendid
Seega suurem osa meie massist on tekkinud ammustes supernoovades, mille plahvatuse käigus tekkinud raskemad elemendid paiskusid miljardite aastate eest maailmaruumi, segunesid peamiselt vesiniku ja heeliumiga ning kogunesid lõpuks kokku Päikeseks, selle ümber tiirutavateks planeetideks ja selle pinnal ringi sebivateks eluvormideks. Meie sõrmes olevad kuld- ja hõbesõrmused pärinevad aga suuremalt jaolt neutrontähtede ammustest omavahelistest kokkupõrgetest - miski mida on inimkond alles hiljuti suutnud õppida gravitatsioonilainete detektorite abil mujal universumis tuvastama.
USA astronoomi Carl Sagani kuulus ütlus, et "me oleme tähetolm" ei ole seega mitte midagi muud kui teaduslik fakt, mis ületab oma sügavamõttelisuse poolest kõiki neid tuhandeid loomismüüte, mida inimesed on tuhandete aastate jooksul välja käinud.