Astronoomiaklubi astrofotod: Ämbliku ja Kärbse udukogud (IC417 ja NGC 1931), Konnakullese udukogu (IC 410) ja Leegitseva Tähe udukogu (IC 405)

Veel üks lai haardega astrofotofoto Veomehe tähtkujust, kus on peal päris mitu süvataeva objekti. Fotoks vajalik materjal sai jäädvustatud Tõrva võrdlemisi pimedast taevast möödunud nädala lõpus. Säriaega kogunes ligi 8 tundi.

Suuremalt: https://www.astrobin.com/full/ur6xpe/0/

Üleval vasakul on hajustäheparv NGC 1907, selle all Ämbliku ja Kärbse udukogud (IC417 ja NGC 1931). Foto alumises servas on näha Konnakullese udukogu (IC 410) ja paremas servas suurt Leegitseva Tähe udukogu (IC 405). Viimast valgustab võimas hiidtäht AE Aurigae, mis arvatakse olevat millalgi välja visatud Orioni udukogu keskel asuvast Trapetsi täheparvest.

Kui rääkida kaugustest, siis Ämbliku ja Kärbse udud asuvad meist umbes 7000 valgusaasta kaugusel, Konnakullese udu 12 tuhande valgusaasta kaugusel ja Leegitseva tähe udu "vaid" 1700 valgusaasta kaugusel. Täheparv NGC 1907 kauguseks on hinnatud 4500 valgusaastat. Ehk siis vaatamata sellele, et kõik need objektid tunduvad meie vaatenurgast asuvat otsekui üksteise kõrval on need ruumis tegelikult hajutatud.

Kahjuks jäi kaadrist napilt välja Meritähe hajusparv ehk M38, mis asuks fotol NGC 1907 kohal.

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 90x320sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Astronoomiaklubi astrofotod: Kalifornia udukogu Persuses (NGC 1499/Sh2-220)

Viimased nädalad on astrofotograafia jaoks olnud suurepärased. Kuuvabad, pimedad ja enamasti selged ööd on lubanud taevast koguda mitkümmend tundi fotomaterjali, mida alles nüüd on viimaks mahti vaikselt kokku panna. Sest, et üks asi on taevast pildistada ja veidi teine asi neid pilte sorteerida, kalibreerida, integreerida ja tulemusest tarkvara abil välja meelitada nii palju huvitavat kraami kui võimalik.

Alloleval fotol, kus on koos kolmel ööl kokku 13,5 tundi kogutud materjal, on Perseuse tähtkujus asuv Kalifornia udukogu (NGC 1499/Sh2-220). Sellise hüüdnime on see saanud, kuna taolistel pika säriajaga fotodel meenutab see veidi Kalifornia osariigi kuju. Kusjuures Kalifornia osariigi keskel asuva vaatleja jaoks liigub see juhuse tahtel ööpäeva jooksul läbi täpselt seniidist.

Et udu pindheledus on võrdlemisi madal, on seda isegi vähese valgusreostuse korral väga keeruline või suisa võimatu vaadelda. Avastati see alles 1884. aastal tuntud ameerika astronoomi E. E. Barnardi poolt, kes vaatles seda 6tollise läätsteleskoobiga tõeliselt pimedast taevast (toona oli pimedust oluliselt rohkem).

Kujutab see endast ligi 100 valgusaastat laia ja meist kusagil 1200 valgusaasta kaugusel asuvat vesinikgaasist ja tolmust koosnevat pilve, mille tihedamates osades tekivad ilmselt ka noored tähed. Näha saame me seda peamiselt tänu selle lähistel asuvale O-tüüpi hiidtähele nimega Xi Persei (teise nimega Menkib), mis asub fotol udu "kohal". Xi Persei on Päikesest kusagil 30 korda massiivsem, viis korda kuumem ja ligi 300 tuhat korda heledam. Kusjuures see on üldse üks kuumimaid silmaga nähtavaid tähti taevas. Tähe võimas kiirgus ongi see, mis Kalifornia udukogu nähtavaks ioniseerib (aatomite küljest lüüakse elektronid lahti ning kui need uuesti ühinevad kiirgub iseloomulik punakas valgus).

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 152x320sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Suuremalt: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

PS Tuletame meelde, et kõiki meie astrofotosid on meilt võimalik lõuendtrükis (või soovi korral mingis muus trükis) tellida ning seda tehes Tõrva Astronoomiaklubi toetada.

Tellimise kohta saab lugeda lähemalt siit: https://www.astromaania.ee/.../osta-louendeid-ja-toeta...

Saturni vastasseis 2024

Eile (8. septembril) jõudis rõngastatud gaasihiid Saturn Maaga vastasseisu ehk planeet säras astronoomilisel keskööl (suveajal umbes pool kaks) otse lõunas. Ühtlasi saabus ja tegelikult veel saabub parim aeg selle õhtutaevas vaatlemiseks.

Vastasseis tähendab sellist olukorda, kus Päikese poolt vaadates asuvad kaks planeeti (antud juhul Maa ja Saturn) enam-vähem täpselt ühes sihis. Ehk siis Maalt vaadates tõuseb Saturn 180 kraadi Päikesest teisel pool lõunakaares oma kõige kõrgemasse punkti (kulminatsiooni) öö kõige pimedamal ajal. Mõnikord väidetakse, et vastasseisude ajal on ka kahe planeedi omavaheline kaugus aasta kõige lühim. Kuigi planeetide orbiitide mõngingase loberguse tõttu ei vasta see tehniliselt tõele, võib nii tinglikult öelda küll. Saturn on meist hetkel "vaid" 8,66 astronoomilise ühiku ehk 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel. Valgusel kulub sellise vahemaa ületamiseks 73 minutit.

Et Saturn liigub ümber Päikese aeglasemalt kui Maa, leiavad taolised vastasseisud aset igal aastal umbes kaks nädalat hiljem. Eelmisel aastal jõudis see kätte näiteks 27. augustil. Kuna Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi (ekliptika) nurk muutub põhjapoolkeral asuvate vaatlejate jaoks kuni talvise pööripäevani üha järsemaks, tähendab see ühtlasi, et Saturni üha hiljem aset leidva vastasseisu ajal asub planeet meie jaoks taevas ka silmapiirist üha kõrgemal. Eelmisel aastal oli see augusti lõpus näiteks 19 kraadi. Sellel aastal juba 23 kraadi. Mida kõrgemal planeet asub, seda õhemat kihti atmosfäärist peab selle valgus meieni jõudmiseks läbima ning seda selgemalt saab seda vaadelda.

Austraalia astrofotograaf Niall MacNeilli fotod Saturnist aastatel 2018-2024

Saturni kõige tuntumaks eripäraks on otseloomulikult selle võimas rõngasüsteem, millele Päikesesüsteemist võrdset ei leia (kuigi rõngad on mingil määral olemas kõigil gaasihiidudel) ning mille servast servani küündimiseks tuleks ritta panna 20 Maad. Kusjuures paksust on neil keskmiselt vaid paarkümmend meetrit. Küll aga ei tasu sellel hooajal loota selle rõngaid väga hästi näha. Asi selles, et sarnaselt Maaga on Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning planeedi peaaegu 30-aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub oluliselt selle ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Sellel aastal paiknevad Saturni rõngad meie jaoks vaid umbes nelja kraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga praktiliselt nähtamatuks.

Saturni rõngaste hooajaline "kadumine" ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi "kõrvu", mis kord kahanevad, kaovad ja kasvavad. 1655. aastal, 13 aastat peale Galileo surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollandi astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati ka sajandeid hiljem sond, mis 2005. aastal osakesena Cassini-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus.

Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina ning vastavalt teleskoobi võimekusele ja vaatlusolude sobivusele võib näha ka selle järgmiseid suurimad kuid Rhead, Dionet, jääkuud Enceladust ja Thethyst. Nende õhtust-õhtusse muutuva suhtelise asukoha kindlaks tegemiseks on eelnevalt soovitatav planeedi ümbrust uurida mõnes planetaariumiprogrammis nagu näiteks Stellarium. Muidu on oht need mõne suvalise taustatähega segi ajada. Kokku on Saturnil lausa 146 teadaolevat kuud, kuigi neist pisemaid võid pigem võrrelda asteroididega.

Kuigi vastasseisu hetk on möödas, ei ole midagi tähtsat maha magatud. Jah, planeetide omavaheline kaugus hakkab nüüdsest suurenema ning selle näiv heledus kahanema, aga need muutused on väga aeglased. See-eest tõuseb Saturn meie taevas üha varem, mis tähendab, et oma öise kõige kõrgema positsiooni saavutab see samuti varem. Järgmisel päeval vara ärkama pidavate inimeste jaoks tähendab see ju tegelikult head uudist. Öötaevasse jääb Saturn kuni järgmise aasta veebruari lõpuni.

Kui nüüd küsida, et kuidas Saturni õhtutaevas üldse ära tunda, siis selleks on paar nippi. Esiteks tasub endale nutitelefoni lisada mõni planetaariumiprogramm, nagu näiteks Stellarium. Teiseks leiab Saturni südaöö ajal enam-vähem otse lõunast paarikümne kraadi kõrguselt, kus see paistab nagu üks hele täht. Erinevalt aga tähtedest see eriti ei vilgu. Asi selles, et erinevalt tähtedest, mis paistavad meile sisuliselt punktvalgusallikatena, on planeetidel teatav nurkläbimõõt. Hetkel saab Saturni leidmiseks kasutada ka Pegasuse ruuduks kutsutud asterismi abi. Nimelt paistab see ruudu kahe läänepoolsema tähega samal sirgel, umbes 20 kraadi madalamal Veevalaja tähtkuju servas.

Jupiteri vastasseisuni on veel kolm kuud aega, kuid vaadelda tasub seda koos Saturniga sellegipoolest. Eriti unetute taevavaatlejate jaoks tõuseb see vastu hommikut lausa 46 kraadi kõrgusele ning isegi binoklis on näha selle nelja suurimat kuud ning pisem teleskoop paljastab selle tume-heledad gaasivöödid. Lisaks paistab Jupiterist paarkümmend kraadi ida pool silmnähtavalt punakas planeet Marss, mille vaatlemiseks tasub binokli asemel teleskoop õuele tirida.

Head vaatlemist!

Asteroid 2024 RW1 Filipiinide kohal

Eelmise nädala kolmapäeval sisenes Filipiinide lähistel Vaikse Ookeani lääneserva kohal atmosfääri kusagil meetrise läbimõõduga kosmosekivi. Meteoroid või asteroid tähisega 2024 RW1 põles atmosfääris enne plahvatamist heleda rohelise valgusega, mis viitab, et see sisaldas suhteliselt palju magneesiumi. Tulekera oli näha sadade kilomeetrite kauguselt.

2024 RW1 avastati tegelikult juba kaheksa tundi varem Catalina Sky Survey astronoomide poolt, kes andsid meteoori kohta ka varajase hoiatuse, mis lubas selle langemist ka filmida. Tegemist on üldse üheksanda sellise ennustusega.

Video autor: Valiant Aniñon

Udukogud Andromeeda galaktikas (M31)

Esmapilgul võiks arvata, et need fotod punakatest ioniseeritud vesinikupilvedest pärinevad meie endi Linnuteest, mida on jäädvustatud läbi mõne laiema vaateväljaga objektiivi või teleskoobi. Tegelikult on need vaated pärit aga hoopis teisest galaktikast. Täpsemalt meie lähima hiidgalaktika Andromeeda (M31) spiraalharudest, mis sarnaselt meie endi omadele on soodsateks paikadeks tähetekkeks. Kui Linnuteest jäädvustatud sarnased piirkonnad jäävad meist reeglina mõne tuhande valgusaasta kaugusele, siis need vaated pärinevad umbes 2,5 miljoni valgusaasta kauguselt.

Fotod on tehtud Hubble kosmoseteleskoobi Hubble’s Advanced Camera for Surveys (ACS) ja Wide Field Camera 3 (WFC3) kaamerate abil. Lisaks silmailule lubavad need uurida nendes hiiglaslikes udukogudes värskelt süttinud tähtede spektreid, mis omakorda annab meile väärtuslikku infot tähetekke kohta ka teistes ja kaugemates galaktikates.

BepiColombo neljas möödalend Merkuurist

Eile sooritas Euroopa ja Jaapani kosmoseagentuuride koostöös valminud missioon BepiColombo oma neljanda möödalennu Päikesesüsteemi piseimast planeedist - Merkuurist. Sond möödus manöövri käigus planeedi kraatrilisest pinnast vaid 164 kilomeetri kauguselt. Seda on kusagil 35 kilomeetrit vähem, kui alguses planeeriti. Selle tulemusel jõuab kahest orbiiterist koosnev kaksikmissioon Merkuuri orbiidile alles 2026. aasta nevombris ehk kavandatust peaaegu aasta hiljem.

Aprillis avastati, et sonde transportiva mooduli elektrilised tõukurid ei tööta ettenähtud võimsusega. Uurimine paljastas, et selle päikesepaneelide ja nendest energiat ammutava voolujaoturi vaheline suhtlus on mingil põhjusel häritud. Selle tulemusel jäävad tõukurid energianälga. Õnneks suutis ESA Lennudünaamika meeskond missioonile kavandada teistsuguse trajektoori, tänu millele suudetakse sellega vaatamata häiretele täies mahus jätkata. Samas eeldas see eilse Merkuuri möödalennu sooritamist planeedile lähemalt ning muudatusi ka tulevikus, millest kõige suuremaks on sondide saabumine Merkuuri orbiidile hiljem.

BepiColombol on kavas veel kolm lähedast möödalendu Merkuurist. Nende eesmärgiks on läbi planeedi gravitatsioonilisele mõju muuta tasapisi selle trajektoori ja kiirust, kuna Päikesele nii lähedal oleva ja selle ümber väga kiiresti tiirleva Merkuuri orbiidile praktilistel kaalutlustel teisiti ei pääse.

Kord oma sihtmärgi ümber jõudnult eraldub Bepicolombo kaheks iseseisvaks sondiks. Neist esimene ja suurem on Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Mercury Planetary Orbiter ehk MPO. Teiseks on Jaapani Kosmoseagentuuri (JAXA) Mercury Magnetospheric Orbiter ehk MMO. Kahe peale kokku hakkavad need uurima Päikesesüsteemi väiksema planeedi mõistatusliku siseehitust, magnetvälja teket ja sünnilugu. Nendest saab kolmas ja neljas Merkuuri külastanud sond NASA Marineri 10 ja MESSENGER nime kandvate uurimissondide järel.

Kuna enne orbiiterite eraldumist on MPO põhiline kaamera Jaapani sondi poolt varjatud, siis allolevad fotod eilsest möödalennust on tehtud BebiColombo võrdlemisi madala lahutusega vaatluskaamerate poolt. Ometigi lubavad need näha näiteks Merkuuri väheuuritud pooluseid. 

Astrofotode näitus Tõrvast Tähtedeni Tartu Ülikooli Füüsika instituudis (TU Physicum)

Tänasest kuni kuu lõpuni võib Tartu Ülikooli Füüsika instituudis (TU Physicum) näha Tõrva Astronoomiaklubi astrofotode näitust Tõrvast Tähtedeni.Töid saab külastada tööpäeviti kella 9-19 vahel. Näitus jääb avatuks 4. oktoobrini.

Lisaks tuttavale Kuule ja Päikesele, saab seal näha viimaste aastate jooksul läbi teleskoobi pildistatud udukogusid ja galaktikaid, nii kaugeid ja nõrku, et palja silmaga nende valgust püüda oleks lootusetu. Olgugi need fotod ei pürgi kvaliteedilt maailma tippu, teevad need siiski silmad ette nii mõnelegi pildile raamatutest, mille ajel huvi astronoomiassse klubi liikmetel lapsepõlves süttis.

Loodetavasti sütitavad need huvi teisteski või vähemalt viivad vaatajad kasvõi korrakski argimuredest kaugemale ja rändama universumis, mille eneseteadlikeks osadeks meist igaüks on.

Sama näitus on endiselt avatud ka Tõrva keskväljakul.

Kui keegi peaks soovima meie astrofotosid lõuendtrükis tellida ning seeläbi klubi toetada, siis on see alati võimalik. Astrofotode valiku leiab meie astrobini kontolt: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi

Päikese protuberants ja Maa

Meie Päikese mõõtmed üllatavad ikka ja jälle. Siin foto Päikese pinna kohal ülitugevates magnetväljades hõljuvast plasmapilvest ehk protuberantsist. Fotole on mõõtkavaks juurde kleebitud foto Maast. Ning mõelda, et meie Päike on kääbus universumi suurimate tähtede kõrval.

Foto autor on Itaalia astrofotograaf Andrea Vanoni.

Astronoomiaklubi astrofoto: Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000)

Ööl vastu pühapaeva sai mõneks tunniks tähistaevasse suunatud meie väike aga tubli Sharpstar 61EDPH III teleskoop, läbi mille on võimalik jäädvustada alasid, mis suuremate teleskoopide vaatevälja lihtsalt ära ei mahu. Üheks selliseks alaks on Luige tähtkuju heledaima tähe Deenebi lähistel asuvad kauged aga suured udukogud hüüdnimedega Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu (IC 5070). Sellised nimed on need saanud oma kujude tõttu, mida hea fantaasia korral võib ka antud fotolt märgata. Selleks tuleks seda vaadata 90 kraadi päripäeva pööratult.

Mõlemate udude korral on tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Kommentaarides näitame noolega selle asukoha fotol.

Lisaks udule tasub korraks nautida neid tuhandeid tähti, mis meie ja udu vahele jäävad ning pildil otsekui müra meenutavad. Põhjus miks neid just sellel fotol nii palju kohtab on selles, et udukogud asuvad Linnutee tasandi suunas, kus leidub tähti oluliselt rohkem kui teises suundades.

Foto on töödeldud niinimetatud HOO toonidesse.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/wl3iuw/0/

Tehnika: Sharpstar 61EDPH III+ 0.75 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 28x240sek, gain 120, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

*tähte kataloogitähisega J205551.3+435225 kutsutakse vahel ka lihtsalt Bajamari täheks. Tegemist on originaalse hispaaniakeelse nimetusega Bahama saarestiku kohta, mida kutsuti "Islas de Bajamar" ehk tõlkes "mõõna saared". Asi selles, et laevadest oli neid madalaid saari hea märgata vaid mõõna korral. Kuid miks selline nimi anda tähele? Kui udu meenutab Põhja-Ameerika mandrit, siis kõnealune täht asub umbes seal, kus peaksid asuma Bahamad.

Bajamari tähe asukoht. Kui selle ees tumedat tolmu ei oleks, paistaks see meile hõlpsasti ka palja silmaga.

Virmalised Rahvusvahelise kosmosejaama aknast

Natukene enam kui kaks nädalat tagasi oli muuhulgas Eestist näha võimast virmaliste mängu, mille sarnast vähemalt antud postituse autor polegi elus kunagi varem kogenud. Üks asi on aga umbes 100-300 kilomeetri kõrgusel pea kohal veiklevaid virmalisi vaadata maapinnalt. Hoopis teine asi (arvatavasti) oleks neid jälgida enda all, asudes ise kõrgel maapinna kohal.

Just seda tegi NASA astronaut Matthew Dominick, kes jäädvustas neid samu virmalisi läbi Rahvusvahelise kosmosejaama akna. Umbes video keskel on lisaks virmalistele näha Maa taha loojuvat Kuud. Esiplaanil on näha kosmosejaama dokkimisporte, millest üks on parasjagu hõivatud venelaste Sojuz kosmoselaeva poolt.

Virmalisted tekivad kui Päikeselt väljapaiskunud täheaine jõuab Maa lähedusse, kus viimase magnetväli selle oma poolustele koondab. Seal kohtuvad ja reageerivad elektriliselt laetud osakesed (prootonid, elektronid) atmosfääriosakestega (hapnik, lämmastik), mis kiirgavad selle tulemusel erivärvilist valgust.

Aegvõte on tehtud läbi 15mm/T 1.8 objektiivi, säri 1/3s, intervall 1/2s.