Kuulus dokumentaalsari eesti keeles

Pole ilmselt paremat aega kodus püsimiseks ning ühtlasi kõigi aegade vaadatuma ja meie subjektiivse hinnangu järgi parima teadussarja (taas)vaatamiseks. Allolevat linki järgides saab seda teha tasuta ja eesti keelsete subtiitritega.

Jutt käib sarjast nimega Cosmos: A Personal Voyage (Kosmos: Isiklik rännak), mis nägi eetrivalgust 1980. aastal ning seadis tulevastele teadussarjadel kõrge ning enamikel juhtudel siiani ületamatu standardi. Selle autoriks olid USA astronoom Carl Sagan, tema (tulevane) abikaasa Ann Druyan ja astrofüüsik Steven Soter ning tänaseks on seda ilmselt näinud üle poole miljardi inimese enam kui kuuekümnes riigis. Raske öelda kui paljusid just see sari innustas teadlasekarjääri valima...

Vaatamata oma vanusele ei ole Cosmos praktiliselt üldse aegunud, kuna selles esitatud teemad ja küsimused on sama vanad kui inimkond ise ning neile pakutud vastused juba toona väga veenvalt tõestatud. Kosmose definitsiooniks on sarja kontekstis universumi (kõik mis oli, on ja olema saab) korrastatud ja mõistetav seisund. Seega ei räägita selles vaid astronoomiast ja kosmoloogiast, vaid ka inimmõtte ja teaduse ajaloost, bioloogiast, evolutsioonist, religioonist, maavälisest elust, eksistentsialismist, filosoofiast ja paljust muust.

2014. aastal linastus sarjale järg nimega Cosmos: A Spacetime Odyssey (Kosmos: Aegruumi odüsseia) ja mõned nädalad tagasi kolmas hooaeg nimega Cosmos: Possible Worlds (Kosmos: Võimalikud maailmad). Kuigi me soovitame ka need hiljem ära vaadata, peame tunnistama, et Sagani poolt juhitud originaalsarja sügavust ja tähendust need enam korrata pole suutnud ning on raske kirjeldada kui palju kõnealune sari on meie astronoomiaklubi asutajaid ümbritseva kosmose mõistmisel ja sellest rääkimisel inspireerinud. Loodame, et see teeb teiega sama..

13 osalise sarja 12 viimast osa on leitavad siit: https://www.dailymotion.com/Cosmos-estonian/videos

Esimese sissejuhtava osa saab vaadata või allalaadida siit (kanalist see mingil põhjusel eemaldati): https://drive.google.com/…/14_OVlzgZHMuMAHJUMRxu_CAR4hBFyb…/

Juhul kui kanalist veel osasid kaob, siis andke meile teada ja proovime midagi ette võtta. Igaks juhuks tasub aga vaatamisega alustada pigem varem kui hiljem.

Jagage, levitage, soovitage ja andke teada, mida te sellest ise arvate!

Aprillitaeva ülevaade 2020

Esimene täispikk kevadkuu, aprill, toob endaga kaasa üha pikemad päevad ja lühemad ööd. Kui muidu oleks selle üle põhjust ainult rõõmu tunda, siis astronoomiahuvilisi tabab seda fakti teadvustades kerge kurbusenoot. Jääb ju nüüd vähem aega taevast uurida ja lisa tuleb ilmselt näpistada väärtuslikust uneajast.

Asja ei tee paremaks märtsi lõpus tunni võrra edasi nihutatud kronomeeter, mis lõikab õhtutest pimedat aega otsekui noaga ära. Kuigi loodusel on meie kelladest sügavalt ükskõik ja taevas ise ometigi ei muutu, nihutab keeratud kell tähistaevast unerütmide mõttes tund aega tagasi. Näiteks aprilli keskpaigas südaööl paistev taevas on umbes selline, nagu ta oli märtsi lõpus. Ainult mitte nii pime.

Sellel põhjusel soovitame tutvuda meie märtsitaeva ülevaatega, sest kellaaegadest kinni pidava vaatleja jaoks neil väga dramaatilist erinevust pole. Küll aga võib juba aprillitaevasse ilmuda üks kauge külaline, mille sarnast pole siitmailt pea veerand sajandit nähtud. Sellest räägime natukene hiljem. 

Tõusud ja loojangud

Kiirelt üle korrates võib märkida, et aprilli keskpaigas on südaöödel lõunataevas paistmas Neitsi, Lõvi, Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Läänetaevasse loojuvad talvised Sõnni, Orioni ja Ükssarviku tähtkujud ning ida pool tõusevad kõrgemale Maokandja, Herkulese, Lüüra ja Luige tähtkujud. Neist kahes viimases asuvad heledad tähed Veega ja Deeneb, kuuluvad suve tulekut ennustavasse Suvekolmnurka, mille viimane liiga Altair (Kotkas) jääb sellel ajal veel horisondi alla. 

Aprillikuine Linnutee vaatega Põhja. Foto: Gary Woodburn

Linnutee helendav trass paistab aprilli südaöödel peaaegu horisontaalselt madalal põhjataevas, millega koos on suhteliselt halvasti vaadeldavaks muutunud selle sees asuvad arvukad hajusparved ja udukogud. See-eest on vaade väga hästi avatud meie Linnutee koosseisu kuuluvate kerasparvede ja sellest kaugel väljaspool asuvate teiste galaktikate suunas.

Kuna vaatamisväärsemate galaktikate nimed, tähised ja umbkaudsed asukohad leiate märtsitaeva kokkuvõttest, ei hakka me neid siin kõiki uuesti üle kordama. Pigem võiks neist tuntumatest natukene pikemalt rääkida, sest nende ehituse ja ajaloo mõistmiseks ainult läbi teleskoobi vaatamisest ei piisa. Samas annab see nende nägemisele hoopis teise mõõtme. Kerasparvede kohta, millest ilusamad on tegelikult ka aprillis juba kõrgel lõunataevas paistmas, räägime lähemalt mais.

Galaktikad

Keegi ei vaidleks ilmselt vastu, et meie taeva vägevaim galaktika on Andromeeda (M31), mis asub meist kosmilises mõttes kiviviske kaugusel ja on nähtav isegi palja silmaga. Paraku on tema, kui ka kauguse mõttes järgmine Kolmnurga galaktika (M33), aprillis liialt madalale põhjakaarde vajunud. Õnneks leidub meie Linnutee naabruskonnas veel ohtralt teisigi heledaid galaktikaid, mille ilu nautimiseks soovitame kasutada võimalikult suure läbimõõduga teleskoopi. Teine võimalus on neid kaameraga jäädvustada, kuigi see eeldab teatud tehnika ja teadmiste olemasolu. Järgnevalt mõnest tuntumast nende hulgas.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi all asub M51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu niinimetatud Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse (23 miljonit valgusaastat) tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omasugune, mille spiraalne struktuur kindlaks tehti. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8 tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat pisemat M51b kääbusgalaktikat. Tegemist omavahel põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi "kukkunud" andes viimasele kaunid spiraalharud. Lisaks on nende vastastikused loodejõud käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.

M51 ehk Veekeerise galaktika pildistatuna märtsis Türilt. Foto: Taavi Uibo

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk M101 asub Suure Vankri tiputäht Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise Mizariga (see mille kõrval on nn. Hunt) peaaegu võrdhaarse kolmnurga. Võrreldes Veekeerisega asub M101 meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt tuhmim. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on kusagil kaks korda rohkem kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealt ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte ja kuumade täheparvede rohkus annab sellele sinaka ja kohati lillaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10 tollise teleskoobiga.

M101 ehk Tuuleratta galaktika Foto: Viljam Takis/Lüllemäe observatoorium

Suure Vankri nurgatäht Dubhest natukene eemal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare - Bode ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähist M81 ja M82. Need meist kõigest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk, millesse langev tähtedevaheline gaas paneb selle ümbruse tugevalt helendama. M81 on aga niinimetatud tähepurse galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümne kordselt. Galaktikapaari on parimal juhul näha binokliga, kuid soovitatav on kasutada vähemalt 8 tollist teleskoopi. Väiksemat suurendust kasutades mahuvad mõlemad kenasti okulaari vaatevälja ära.

M82 ehk Bode galaktika (foto: Raivo Hein) ja M81 ehk Sigari galaktika (foto: Ken Crawford)

Berenike Juustes on aprillis parim aeg vaadelda ja pildistada spiraalgalaktikat NGC 4565, mida kutsutakse vahel ka Nõela galaktikaks. Sellise nime on see teeninud väga lihtsal põhjusel - teleskoobiga vaadates paistab see otsekui pikk peenike nõel, mis on keskelt natukene paksem. Oma suhtelise läheduse tõttu (umbes 40 miljonit valgusaastat) on see üks parimaid näiteid spiraalgalaktikast külgvaates. Astronoomidel on põhjust arvata, et oma ehituselt ja suuruselt võib see olla väga sarnane Linnuteele.

NGC 4565 ehk Nõela galaktika. Foto: Viljam Takis/Lüllemäe observatoorium

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv M104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise elliptilise hiidgalaktikaga, mille omapäraseimaks tunnuseks on selle tasandit läbiv kitsas ja tume tolmuvööt, kus erinevalt tüüpilistest elliptilistest galaktikatest käib endiselt aktiivne täheteke. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid tähti sisaldab see tõenäoliselt rohkem ning selles avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele. Seda on kümme korda rohkem kui Linnutees. Kuigi ta asub meist 31 miljoni valgusaasta kaugusel, peetakse Sombreerot üheks Neitsi galaktikaparve heledaimaks liikmeks ja tänu sellele on seda võimalik isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi abil näha. Kuna M104 asub meie laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on aprillis selle vaatlemiseks parim aeg paar tundi enne - ja pärast südaööd.

M104 ehk Sombreero galaktika. Foto: Raivo Hein

Komeet!

Nagu eelnevalt mainitud võib põhjapoolkeralastel juba aprillis olla võimalus näha üht kauget ja kauaoodatud külalist. Jutt käib komeedist. Nimelt on möödunud aasta detsembris avastatud komeedi C/2019 Y4 (hüüdnimega Atlas) heledus viimastel nädalatel hüppeliselt kasvanud. See annab lootust, et lähikuudel võib sellest saada tõeliselt vägev ja silmaga nähtav sabatäht, mille sarnast pole põhjapoolkeral nähtud pea veerand sajandit.

Aprilli alguses paistab Atlas meile Suure Vankri ja Kaelkirjaku tähtkujude vahel ning nihkub esialgu üsna aeglaselt Perseuse poole. Päikesele lähemale jõudes selle näiv kiirus kinnistähtede suhtes kasvab ning mai lõpus, kui see saavutab oma lähima punkti Päikesele (periheeli), peaks see paistma kusagil Perseuse alumises servas. Sellel hetkel asub ta Päikesest vaid mõnekümne miljoni kilomeetri kaugusel.

Kuigi komeetide heleduse prognoosid on kaugel täppisteadusest, on erinevad allikad välja käinud väga lootusrikkaid hinnanguid. Need algavad õhukese noorkuu sirbiga võrreldava heledusega ja lõppevad ülioptimistlike lubadustega, et Atlas hakkab mais särama Veenusest heledamalt. Realistlikumalt peaks see jääma kuhugi taeva heledaimate tähtedega võrreldavatesse piiridesse. Igal juhul peaks Atlast juba aprillis silmaga näha olema ja mais oleks raske pika sabaga komeedist madalal põhjataevas mööda vaadata.

Sellisena paistis 1997. aasta Hale-Bopp komeet Inglismaal Stonehenge varemete kohal. Foto: John Goldsmith 

Atlasel hoitakse tulevastel nädalatel kindlasti pingsalt silma peal, sest alati eksisteerib võimalus, et see võib Päikesele lähenedes puruneda ja aurustuda. Sellisel juhul jääb selle tähelend üürikeseks. Kui aga mitte, siis arvutuste kohaselt on Atlase orbiit peaaegu paraboolne, mis tähendab, et peale meie kodukandi külastamist lennutatakse see kaugele päikesetagustele maadele, kust see ei naase ligi 6000 aastat.

Komeedid on peamiselt jääst ja tolmust koosnevad taevakehad, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt. Omavahelise gravitatsioonilise nügimise käigus kukuvad mõned neist aeg-ajalt Päikesele lähemale, kus nad hakkavad soojuse mõjul aurustama. Selle käigus tekib paari kilomeetrise läbimõõduga asteroidi ümber tohutu gaasiümbris, mida nimetatakse koomaks ning mille taha "puhub" Päike sadu tuhandeid kilomeetreid pika saba või sabad.

Planeedid ja üks meteoorivool

Nagu märtsis paistavad ka aprilli hommikutaevas reas punane planeet Marss, hiiglaslik Jupiter ja rõngastatud Saturn. Nende vaatlemiseks tasub tõusta tund enne Päikest ning vaadata madalale kagu suunas. Samamoodi on õhtutaevas endiselt säramas meie sõsarplaneet Veenus, mille heledus on võrreldes märtsi lõpunädalaga mõnevõrra langenud, kuid on endiselt tähistaeva heledaim "täht".

Aprilli esimesel nädalavahetusel leiab aset suhteliselt haruldane ja huvitav nähtus, kus Veenus näib Plejaadide täheparvest peaaegu otse läbi sõitvat. Tegelikult "sõidab" muidugi Maa ümber Päikese ja sellega koos näiliselt siit nähtav tähistaevas. Kuna Maa ja Veenuse omavaheline asetus muutub võrreldes tähistaevaga aeglasemas tempos, jääbki mulje nagu liiguks Veenus selle suhtes läänest itta. Parim hetk nende "kohtumist" näha on 4. aprilli õhtul.

Veenus liikus Plejaadide eest läbi viimati 2012. aastal

Naljakuuga saab läbi ka pea kolmekuune meteoorivooolude põud, kui 22. aprilli õhtul ja 23. hommikul tipneb Lüriidideks nimetatud vool, mille on tekitanud pikajaline komeet Thatcher. Näiliselt Lüüra tähtkujust (Vega lähistelt) pärinevaid meteoore võib hea õnne korral näha kuni 20 tunnis.

Kuu faasid

• Esimene veerand:  1. aprill kell 13.21,
• täiskuu: 8. aprill kell 5.35 (superkuu),
• kolmas veerand: 15. aprill kell 1.56,
• noorkuu 23. aprill kell 5.26.

Astronoomiaklubi astrofotod: Kuud ja Veenust püüdmas

26. märtsil käisime Tõrva lähedal põllul teleskoobiga õhukest kuusirpi ja selle kohal paistnud Veenust pildistamas. Samal ajal kui teleskoop surises, pildistas Egon Bogdanov kogu üritust oma lainurk objektiiviga. Tulemused on siin.

Noorkuu ja selle tuhkvalgus vahetult enne loojangut. Foto: Egon Bogdanov

Heledaim objekt on planeet Veenus, selle kohal ja vasakul paistab Plejaadide hajusparv. Vasakule on jäänud Rahvusvahelise Kosmosejaama lend. Lisaks on näha niinimetatud sodiaagivalguse kuma. Foto: Egon Bogdanov

Foto: Egon Bogdanov

Kuusirp ja tuhvalgus teleskoobis.

Merkuuri ja Veenus elongatsioon

Veidi piinlik sellest alles nüüd teada anda, aga täna vahetult enne päikesetõusu oli parim aeg vaadelda madalas idataevas Päikesesüsteemi piseimat planeeti - Merkuuri. Läänepoolseks elongatsiooniks nimetatud sündmuse käigus asus ta meie jaoks päikesekettast 27,8 kraadi kaugusele lääne pool. Iga mõne kuu tagant korduvad elongatsioonid on Merkuuri puhul ainsad paaripäevased perioodid, kui seda Päikesele lähimat planeeti ilma kodutähe pimestava särata näha saab. Teda võib proovida märgata ka homme hommikul kella kuue ringis madalal ida- ja kagukaarte vahel, aga nii kaugel kui täna ta Päikesest enam niipea ei paista.

Veenus ja tema peegeldus Atlandi ookeani rannikul Iirimaal. Foto autor: Miguel Clara

Aga pole hullu. Õnneks on täna õhtul toimumas põhimõttelt sama sündmus, aga teise planeediga ja vastupidises suunas. Nimelt asub täna õhtul heledalt läänetaevas särav Veenus oma kaugeimas idapoolses punktis Päikesest ehk aset leiab Veenuse idapoolne elongatsioon. Et Veenus tiirleb ümber Päikese pea kaks korda kaugemal kui Merkuur, ulatub ta elongatsiooni käigus sellest meie taevas koguni 46,1 kraadi kaugusele. See tähendab, et täna muutub Veenus nähtavaks kõige varem ja loojub kõige hiljem. Teleskoobis (heleduse vähendamiseks tasub kasutada vastavalt filtrit) paistab ta sellel hetkel 50% valgustatud ja poolkuud meenutava "poolplaneedina".

Ehkki Veenuse valgustatud osa suurus on viimastel kuudel vähenenud, on ta samal ajal meile üha lähemale tulnud. Sellest ka tema heleduse senine tõus. Paar päeva pärast saabub hetk, mil tema lähedus ja valgustatuse määr saavutavad omamoodi optimumi ja tulemuseks on Veenuse heleduse sellekevadine maksimum (mag -4,1). Peale seda tuleb ta meile küll endiselt lähemale, aga tema valgustatud osa kahaneb sirbiks, kuni muutub lõpuks Maa ja Päikese vahel asudes täiesti nähtamatuks. Suvel hakkab Veenus tõusma üha kõrgemale hommikutaevasse ja muutub taaskord tähistaeva heledaimaks kehaks (peale Päikese ja Kuu). Tema läänepoolne elongatsioon leiab aset augusti keskpaigas.

Merkuuri ja Veenuse elongatsioonide lihtsustatud joonis. Tänase seisu järgi peaks sellel aga Merkuur asuma paremal ehk Päikesest lääne pool.

Lisaks ehatäht Veenusele ja hommikusele Merkuurile paistavad enne päikesetõusu taevas ka üksteisele väga lähedal asuvad Saturn, Marss ja Jupiter (vasakult paremale). See tähendab, et juhul kui täna õhtune ja homme hommikune ilm lubab, tasub proovida näha suhteliselt haruldast vaatepilti - viis planeeti ühe öö jooksul.

Komeet Atlas läheneb

Kuigi astronoomiaringkondades elevust tekitav komeet Atlas C/2019 Y4 ei ole veel piisavalt hele, et seda silmaga näha, suudavad teleskoobid selle rohekat koomat ja esialgu tagasihoidliku ulatusega saba juba hõlbsasti jäädvustada. Sellel New Mexico osariigis asuva kaugjuhitava teleskoobiga tehtud fotole on lisaks komeedile (vasakul üleval) jäänud ka kuulus Bode ja Sigari galaktikatepaar (all paremal). Kuigi kõik kolm tunduvad olevat meie vaatenurgast võrreldavas kauguses, asuvad galaktikad ligi 13 miljoni valgusaasta kaugusel ja komeet umbes 9 valgusminuti kaugusel. Soovi korral võib arvutada mitme triljoni kordne see vahe on.

Autor: Rolando Ligustri

Astronoomias on kooma päikesekiirguse mõjul peamiselt jääst koosneva komeedi ümber tekkiv ajutine atmosfäär. Kui komeedi enda läbimõõt on suurusjärgus mõned kilomeetrid, siis kooma ulatus on mitmeid Maa läbimõõte.

Lähiajal peaks Atlas muutuma silmaga nähtavaks. Siis räägime komeetidest ja nende miljoneid kilomeetreid pikkadest sabadest juba pikemalt.

Komeet tuleb!

Järgnevad kevadkuud võivad meie õhtutaevasse tuua kauaoodatud astronoomilise suursündmuse - heleda silmaga nähtava komeedi, mille sarnast pole siitmailt nähtud alates 1997. aastast. Toona rippus meie peade kohal Hale-Bopp nime kandev sabatäht, mille nägemine avaldas teiste hulgas sügavat muljet ka meie astroklubi asutajatele.

Seekord käib jutt komeedist tähisega C/2019 Y4, mis avastati möödunud aasta jõulude ajal ja kannab avastuse teinud asteroidiseire süsteemi järgi hüüdnime Atlas. Kui alguses peeti seda suhteliselt pisikeseks ja alles paar nädalat tagasi oli seda isegi teleskoobiga suhteliselt raske näha, on selle heledus nüüdseks hüppeliselt tõusnud. See annab põhjust arvata, et tegemist võib olla algselt arvatust mitmeid kordi suurema komeediga.

Fotol 1997. aasta Hale-Bopp komeet (paremal) ja täiskuu Giza püramiidide kohal. Toonase sabatähe heledus oli tipus üle -1 magnituudi. See on võrreldav umbes tähistaeva heledaima tähe Siiriusega.

Hetkel asub Atlas kusagil Marsi orbiidiga võrreldavas kauguses ja paistab meile keskmises teleskoobis peaaegu seniidis Suure Vankri kõrval. Tulevatel kuudel ligineb see aga oma väljavenitatud orbiidil Päikesele ja kasvab oluliselt heleduses. Lähimas punktis Päikesele ehk periheelis, mis peaks aset leidma kusagil mai teises pooles, asub see meie kodutähest vaid 0,25 astronoomilise ühiku (veerand Maa-Päikese vahemaast) kaugusel. Sellel ajal, kui Atlas on liikunud kuhugi Perseuse tähtkuju esiplaanile, saavutab ta oma maksimaalse heleduse.

Kuigi komeetide heleduse prognoosid on kaugel täppisteadusest, on erinevad allikad välja käinud väga lootusrikkaid hinnanguid. Need algavad õhukese noorkuu sirbiga võrreldava heledusega ja lõppevad ülioptimistlike lubadustega, et Atlas hakkab särama Veenusest heledamalt. Realistlikumalt peaks see jääma kuhugi taeva heledaimate tähtedega võrreldavatesse piiridesse. Igal juhul peaks Atlast juba mõne nädala pärast silmaga näha olema ja mai lõpuks oleks raske pika sabaga komeedist madalal põhjataevas mööda vaadata.

Atlasel hoitakse tulevastel nädalatel kindlasti silma peal, sest alati eksisteerib võimalus, et see võib Päikesele lähenedes puruneda ja aurustuda. Sellisel juhul jääb selle tähelend üürikeseks. Kui aga mitte, siis arvutuste kohaselt on Atlase orbiit peaaegu paraboolne, mis tähendab, et peale meie kodukandi külastamist lennutatakse see kaugele päikesetagustele maadele, kust see ei naase ilmselt tuhandeid aastaid.

Komeedid on peamiselt jääst ja tolmust koosnevad taevakehad, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt. Omavahelise gravitatsioonilise nügimise käigus kukuvad mõned neist aeg-ajalt Päikesele lähemale, kus nad hakkavad soojuse mõjul aurustama. Selle käigus tekib paari kilomeetrise läbimõõduga asteroidi ümber tohutu gaasiümbris, mida nimetatakse koomaks ning mille taha "puhub" Päike sadu tuhandeid kilomeetreid pika saba või sabad.

Kõigi aegade tuntuimaks komeediks on ilmselt Halley, mis külastab Päikese lähipiirkondi iga 75-76 aasta tagant. Viimati oli teda näha 1986. aastal ja järgmine kord tuleb 2061. aastal.

Atlase liikumisel ja heledusel saab silma peal hoida siit: https://theskylive.com/c2019y4-info

Antikrepuskulaarsus

Kõik on kindlasti näinud mõnikord päikesetõusu või -loojangu ajal pilvede vahelt paistvaid ja taevalaotusesse omamoodi lehviku joonistavaid päikesekiiri. Selliseid kiiri nimetatakse ladinakeelse sõna crepusculum (tõlkes "hämarik") järgi krepuskulaarseteks kiirteks.

Antud fotol, mille tegi USA fotograaf Bryan Goff ühe päikeseloojangu ajal Floridas pole aga mitte krepuskulaarsed kiired, mis kiirguvad Päikesest, vaid hoopis niinimetatud antikrepuskulaarsed kiired, mis koonduvad 180 kraadi Päikesest eemal. Teisisõnu asub sellel fotol Päike fotograafi selja taga.

Kuna me kõik teame, et valgus liigub sirgjooneliselt, võib selliste kiirte olemasolu esialgu kukalt kratsima võtta. Kuidas saavad sirgjoonelised ja paralleelsed kiired valgusallikast teisele poole horisondile kokku kaarduda? Asi on meie peade kohal olevas taevavõlvis, kuhu sirgjoonelised kiired veavad näiliselt kaarjaid radasid. Näiteks ka täiesti sirge mitmerealise maantee keskel seistes tajuksime me, et sõiduread algavad ühest kaugest punktist, kaarduvad meist paremalt ja vasakult mööda ning koonduvad teisel pool silmapiiril tagasi punktiks.

Kiirte värvusel on sama põhjus miks loojuv või tõusev päike punakas tundub - tema valgus peab läbima atmosfääri horisontaalselt, kus see kohtab kuni 40 korda rohkem õhku kui otse seniidist alla paistes. Et õhus leiduvad lämmastik ja hapnik hajutavad valge valguse lühemaid lainepikkusi (sinine, violetne) rohkem, kui pikki lainepikkusi (punane, kollane, oranž), läbivad need atmosfääri kergemini. Muuhulgas seletab see Rayleigh hajumiseks nimetatud effekt päevase taeva sinist