teisipäev, 2. juuli 2024

Härmatis Marsi hiidvulkaanide tippudel

Paar nädalat tagasi kirjutasime Marsi põhjapooluse lähistel asuvast hiiglaslikust Koroljevi kraatrist, mis on aastaringselt täidetud kilomeetreid paksu veejää kihiga. Teades, et Marsi pidevalt jahedaid pooluseid katavad võrdlemisi kogukad polaarmütsid, ei olnud see ka otseselt üllatav. Nüüd on aga veejääd avastatud Marsi ekvaatori lähistel kõrguvate Tharsise vulkaanide ja Päikesesüsteemi suurima vulkaani Olympos Monsi tipust - paikadest, kust seda ei oodatud leida.

Kolm suurimat Tharsise vulkaani - Ascraeus Mons, Pavonis Mons ja Arsia Mons - ulatuvad Marsi nullist kuni 18 kilomeetri kõrgusele*. Neist veidi eemal asuv 600 kilomeetrit lai Olympos Mons ulatub aga nullist 22 ja jalamilt lausa 26 kilomeetri kõrgusele, olles sellega üldse Päikesesüsteemi kõrgeim tipp. Näiteks Maal on suurim mägi Mauna Loa nimeline vulkaan Hawaii saarestikus, mis ulatub sügavalt ookeani põhjast algavalt jalamilt mõõdetult vaid veidi üle 9 kilomeetri.

Marsi topograafiline kaart selle kõige suuremate vulkaanidega. Heledam viirg on ala mille ESA Mars Express pildistas mõned aastat tagasi üles kõrglahutuses.

Kuna Tharsise vulkaanid ja Olympos Mons on nõnda kõrged, ulatuvad nende tipud ja nendel asuvad kaldeerad ehk vulkaanikraatrid niigi ülihõredast Marsi atmosfäärist peaaegu välja. Erinevalt Maa mäetippudest, mis on pidevalt külmad, hoiab päevane otsene päikesekiirgus ja atmosfääri hõredus Marsi vulkaanide tipud võrdlemisi soojad. Seepärast arvati siiani, et sinna ei saa moodustuda näiteks öine veejääst koosnev härmatis. Nüüd aga on Euroopa Kosmoseagentuuri ja Venemaa Roscosmose ühisprojekti raames Marsi ümber tiirlev ExoMars Orbiter ning ESA Mars Express nimeline orbiiter suutnud kõrgete vulkaanide tipust leida just nimelt seda.
Kuigi sealne härmatis on üliõhukene (kusagil inimese juuksekarva paksune) ning püsib vaid paar tundi enne päikesetõusu, katab see kokkuvõttes tohutut ala. On arvutatud, et kokku peaks seda sealsetel tippudel leiduma sama palju kui sisaldab 60 olümpia mõõdus basseini ehk umbes 111 miljonit liitrit. Päeva saabudes see aurustub kiiresti, et järgmisel koidikul taasilmuda.
Mars Expressi foto Prantsusmaa laiusest ja jalamilt 26 kilomeetrit kõrgest Olympos Monsist - Päikesesüsteemi kõige võimsamast vulkaanist. Siniselt on näha selle kaldeerat ja selle lähiümbrust katvat veehärmatist.

Kõrglahutuslik foto (4,5m piksli kohta) Olympos Monsi kaldeera servast ESA ExoMars Trace Gas Orbiteri instrumentide – CaSSIS ja NOMAD poolt. Sinine värvus tähistab härmatist.

Suuremalt: https://www.esa.int/.../06/Newfound_frost_atop_Olympus_Mons

Parimate hüpoteeside kohaselt tekib härmatis kui madalamatelt tasandikelt pärinev niiskem õhk tõuseb mõõda laugeid kilpvulkaanide külgi üles ning selles sisaldub vesi kondenseerub jahedamates vulkaanikraatrites härmatiseks. Samuti mängib siin rolli Marsi piklikust orbiidist tingitud ebaühtlased aastaajad, mis toovad Marsi lõunapoolusele pikemad suved, aga ka pikemad ja jahedamad talved, mille jooksul saab nähtud härmatis ilmselt hõlpsamalt tekkida.
Põhjus miks seda alles nüüd nähti peitub Marsi ümber tiirlevate sondide orbiitides. Enamus neist on kasutanud või kasutab niinimetatud päikesesünkroonset orbiiti, mis tähendab, et need liiguvad üle mingi Marsi piirkonna alati samal kohalikul päikesekellaajal (näiteks pärastlõunal, kui pind on kõige paremini valgustatud). ESA sondid kasutavad aga veidi teist tehnikat, mis lubab neil vaadelda planeedi pinda erinevatel aegadel. Härmatise avastamiseks tuli seega vaadata õigel ajal õigesse kohta ehk Marsi külmemal hooajal päikesetõusu ajal vulkaanide tippu.

Olympos Monsi 60x80 kilomeetrit lai ja kuni 3,2 kilomeetrit sügav kaldeera ehk vulkaanikraater. Foto on tehtud 2004. aastal Mars Expressi kaamera poolt 273 kilomeetri kõrguselt orbiidilt.

Härmatis kusagil 8500 kilomeetrit kõrge Ceraunius Tholus nimelise vulkaani kaldeeras. Fotod on kokku pandud ESA ExoMars Trace Gas Orbiteri ja Mars Expressi fotodest. Siniselt on tähistatud härmatis, mida registreeriti lähiinfrapuna lainepikkuses.
*Marsi null on analoogne Maa meretasemele, kuid vedelate merede puudumisel on see arvutatud teisiti. Lühidalt järgib Marsi null areoidi kuju (Maa puhul geoidi), mis on defineeritud kui ekvipotentsiaalpind (gravitatsioon+pöörlemine), mille keskmine väärtus Marsi ekvaatoril on võrdeline planeedi keskmise läbimõõduga.

laupäev, 29. juuni 2024

Hiinlaste Chang'e 6 tõi Kuu tagumiselt küljelt pinnast

Mõned nädalad tagasi kirjutasime, et Kuu niinimetatud tagumisel küljel* maandus Hiina Rahvusliku Kosmoseagentuuri mehitamata missioon Chang'e 6, mille peamiseks ülesandeks oli koguda sealt pinnaseproove ning toimetada need analüüsimiseks tagasi Maale. Õnnestumise korral oleks tegemist esimese taolise saavutusega ajaloos.

Kapsli kõrvale on püstitatud propagandahõnguline Hiina lipp ja asja uuritakse.

Chang'e 6 kuunduri üks jalgadest kindlalt kuupinnases.

Hea meel on veidi hilinenult teada anda, et proovid jõudsid 25. juunil täiesti edukalt tagasi Maale, täpsemalt potsatasid kapsiga Mongoolia steppi ning on nüüdseks toimetatud ettevaatlikuks avamiseks ja sorteerimiseks laborisse. Kuigi Hiina teadlastel on proovide analüüsimiseks arusaadavatel põhjustel eesõigus, on Hiina Kosmosetehnoloogia Akadeemia lubanud, et kahe aasta möödudes pakuvad nad osa proove uurimiseks ka rahvusvahelistele teadlastele. Kusjuures isegi osadele NASA teadlastele on antud spetsiaalne luba esitada taotlus proovidele ligi pääsemiseks. Muidu on NASA töötajatel üsna range keeld Hiinaga koostöd teha.

Samal ajal kui Chang'e 6 proovid Maale jõudsid andis Hiina Kosmosetehnoloogia Akadeemia teada, et nad on kolm aastat tagasi Chang'e 5 missiooniga Kuu meie poole vaatavalt küljelt toodud proovidest avastanud grafeeni. Tegemist on sisuliselt ühe aatomi paksuste süsiniku lehtedega, mille leidmine Kuu pinnasest aitab lahti mõistada, et millised protsessid on Kuud miljardite aastate jooksul vorminud.
Chang'e 6 missioonist kirjutasime eelnevalt siin: https://www.astromaania.ee/search/label/Chang%27e%206
*tagumine külg on kuu poolkera, mis vaatab meist eemale

neljapäev, 27. juuni 2024

Kosmoselaev Sojuz

Videol on olemas ka eestikeelsed subtiitrid! Veel sarnaseid, väga põnevaid ning põhjalikke animatsioone saab näha Jared Owen Animations lehel ning Youtube kanalil https://www.youtube.com/@JaredOwen

Союз kosmoselaev (Sojuz) disainiti 60ndatel kuuprogrammi jaoks, kuid mingi aeg pärast 1969. aastat mängiti plaanid ümber ning Nõukogude Liit keskendus kosmosejaamade arendamisele. Vaatamata väljakutseid ja ebaõnnestumisi täis projekti algusele on Sojuz kahtlemata testituim, pikima ajalooga ning nüüdseks kõige rohkem kasutust leidnud kosmoselaev, mis teeb siiani regulaarseid lende ISS pardale ja tagasi. Sojuzi arvel on hetkel 153 mehitatud ja 180 mehitamata varustuse transpordiks mõeldud missiooni. Videos saame põhjaliku ülevaate selle ehitusest ja tööpõhimõtetest.
Vaatame veidi tagasi algusaegadesse.

Sojuz 1 startis 23. aprillil 1967a. Insenerid raporteerisid küll hulganisti erinevaid probleeme, kuid otsustati siiski lend sooritada. Varumeheks nimetatud Gagarin üritas end põhiliikmeks tõsta, et start katkestataks, kuid juhtkond ega kolleegid ei tahtnud rahvuskangelase eluga riskida. Orbiidile jõudes ei avanenud Sojuz 1 päikesepaneelid ja laev jäi nälga. Päästemissiooniks planeeriti juba valmis pandud Sojuz 2 starti, kuid öösel möllanud äike lõi kosmodroomi sisse ning raketi elektrisüsteemid oli vaja põhjalikult kontrollida ja see plaan tühistati. Pooleldi toimiva laeva atmosfääri sisenemise juhtimine tuli suures osas teha käsitsi ja sellega sai kosmonaut Vladimir Komarov hakkama – mootoriga pidurdamine õnnestus ja laev oli õigel trajektooril. Juhitud maandumine toimub lauge nurga all (horisondi suhtes u 20°) ja laev pidurdab atmosfääris 4-5 kordse raskuskiirendusega. Kontrollimatu maandumine toimub 45° ja rohkem, laev liigub suhteliselt otse maapinna suunas ning pidurdusjõud ulatub 10g-ni. Seda nimetatakse ballistiliseks langemiseks. Kahjuks ilmnesid järgmises faasis probleemid langevarjudega. Peavari ei voltinud end korralikult lahti. Komarov võttis kasutusele varuvarju, kuid sellegi nöörid läksid sõlme ning kapsel prantsatas vastu maad kiirusega 140km/h, toimus ka põleng. Komarov hukkus.
Sojuz 2 ja Sojuz 3 pidid katsetama orbiidil dokkimist, mis oli kuumissioonide oluline osa. Õnnetus Sojuz 1-ga pani aga järgnevad stardid 18-ks kuuks pausile, et teha täiustusi ja parandada sõidukil ilmnenud vead. 25. oktoobril 1968 startis mehitamata Sojuz 2, et dokkida orbiidil ühemehelise meeskonnaga Sojuz 3 pardal. Eesmärk jäi täitmata, kuna joondamine ja liginemine käsijuhtimisel oli keeruline ning korduvate katsete käigus kasutati liiga palju kütust. Sojuz 3 ja kosmonaut Beregovoy maandusid edukalt pärast 4 ööpäeva kosmoses ning kogu Sojuz programmi meeskond sai kinnitust, et tehtud parandused toimisid ja ollakse õigel teel.
Sojuz 4 ja 5 põkkusid edukalt 16. jaanuaril 1969. Kahe laeva vahel toimisid side- ja elektriühendused ning plaan oli ka inimesi ühelt laevalt teisele üle kanda. Sojuz 5 pardal olnud kaks kosmonauti kolmest pidid minema Sojuz 4 pardale, kus neid ootas ees üksi orbiidile saadetud kosmonaut. Põkkumisluuke ei olnud veel välja töötatud ja teisele kosmoselaevale minemiseks pidid kosmonaudid ette võtma sõidukiväliseid toiminguid (EVA). Meestel tuli pugeda skafandrisse nimega Ястреб (Yastreb), mis on kaaluta olekus omaette väljakutse. Komandörid sulgesid end mõlemas laevas laskumismoodulisse, orbitaalmooduleid kasutati õhulüüsina, avati luuk ja turvatrossidega kinnitatult roniti käsipuudest kinni hoides naabrimehe juurde, taastati rõhk, seejärel avati laskumismooduli luuk ning Sojuz 4 komandör sai minna oma külalisi tervitama. See oli Nõukogude Liidu teine kosmosekõnd. Varsti oli aeg laevadel üksteisest eralduda. Kõigepealt maandusid Sojuz 4 pardal edukalt Shatalov, Yelisejev ning Khrunov.

Meeskond Sojuz maandumiskapslis pärast maandumist ja luugi avamist. Nagu näha on seal ikka päris kitsas.

Sojuz 5-ga sõitnud Volynov sai surmalähedase kogemuse, kuid pääses siiski eluga. Atmosfääri sisenemise eel ei teinud plahvatuspoldid oma tööd korralikult ja teenindusmoodul ei eraldunud laskumismoodulist, orbitaalmoodul eraldus nagu peab. Esiteks tähendas see oluliselt suuremat massi ning purjepinda ja kogu kerele mõjuvaid ekstreemseid temperatuure. Teiseks, kuumakilp oli paigutatud kahe mooduli vahele ja seega ei täitnud see oma eesmärki. Nägu liikumissuunas ja rindkere tugevalt rihmadesse surutuna, mooduli sisemus tihendite kärsahaisu täis tajus Volynov lõppu lähenevat. Õnneks andsid orbitaalmooduli kinnitused neile mõjuvatele jõududele järele enne kui laeva esiosas olev luuk. Ühe versiooni kohaselt eraldus moodul tänu turvasüsteemile, mis tuvastas kõrge temperatuuri ja andis veelkord käsu moodulid vabastada. Laskumismoodul keeras end õiget pidi ja edasise laskumise jooksul kaitses kapslit selleks disainitud kuumakilp. Peale sellist kogemust ja kergendust ootas kosmonauti ees veel veidi seiklusi. Langevarju tropid läksid kapsli pöörlemise tõttu keerdu ja lisaks ei töötanud vahetult enne maandumist hoogu pidurdavad retroraketid. Lõualuu sodi, hambad osaliselt murtud, paarsada kilti eesmärgis kaugemal, väljas -38°C, jõudis päästemeeskond temani siiski õigel ajal. Volynov oli veidi aega eemal, kuid lendas hiljem Sojuz 21-ga Saljut 5 kosmosejaama ja tagasi.
Sojuz 6-7-8 pidid orbiidil kohtuma oktoobris 1969. Sojuz 6 ülesandeks oli pildistada kuidas 7-8 dokivad. Aga laevade juhtelektroonikas olid tekkinud vead ja manuaalselt dokkimine osutus liiga keeruliseks. Kuuprogrammile tugev hoop. Maandumised läksid hästi ja ohutult.
01. juunil 1970 Sojuz 9 pardal startinud 2 kosmonauti viibisid kaaluta olekus peaaegu 18 päeva, millega püstitati uus kestvusrekord. Põhiline eesmärk oligi uurida kosmoses viibimise mõjusid inimkehale ja valmistuda kosmosejaamade rajamiseks. N. Liidu Kuule minek ei olnud ka veel lõplikult tühistatud.
19. aprillil 1971 saadeti orbiidile esimene kosmosejaam Салют-1, Saljut 1. Esimesed mehitatud reisid kosmosejaama olid Sojuz 10 ja 11, mis olid varustatud tänapäevase sisemise ülekande süsteemiga. See võimaldab pärast põkkumist avada kahe kosmosemasina vahel luugid ja liikuda ühest aparaadist teise skafandrit kasutamata. Sojuz 10 dokkis kosmosejaamaga, kuid tugevat haaret ei õnnestunud luua. Automaatne süsteem jäi hätta ning laev lukustus liitesondiga kosmosejaama külge. Oli variant Sojuziga eralduda nii, et orbitaalmoodul jääks maha Saljut 1 külge, aga sel juhul oleks jaama ainuke põkkumisport blokeeritud ja jaam sisuliselt hüljatud. Probleem oli selles, et insenerid ei olnud näinud ette sellist osalise põkkumise olukorda ja vastavad käsijuhtimise nupud puudusid. Õnneks osati kosmonaute juhendada, kuidas dokkimisüsteemi ahelaid sondi vabastamiseks sillata. Põkkumissond õnnestus lahti päästa ja tagasi tõmmata. Sojuz 10 maandus edukalt pärast 2 ööpäeva kosmoses viibimist.

Vasakul esiosas orbitaalmoodul pikkusega 2,6m, keskel laskumismoodul 2,3m ja kõige taga teenindusmoodul pikkusega 2,5m. Päikesepaneelide laius 10,6m. Laeva läbimõõt 2,2m.

Sojuz 11 missioon algas veidi paremini. Automaatne dokkimissüsteem lõpetas küll töö 100m enne sihtpunkti, kuid põkkumine sooritati käsijuhtimisel, selleks kulus 3h19min. Kosmonaudid viibisid Saljut 1 pardal rekordilised 22 päeva, pärast mida valmistuti jaamast lahkumiseks ja maandumiseks. Laeva aeglustamiseks ja atmosfääri sisenemiseks teostati liikumissuunaga vastupidine mootori töötsükkel. Peale seda heideti ära teenindus- ja orbitaalmoodul ning alles jäi ainult laskumismoodul. Sel hetkel katkes laevaga side, mis on palju varem kui atmosfääri sisenemisest tingitud raadiovaikus. Automaatsed süsteemid toimisid ja 25 minutit hiljem maandus Sojuz 11 pehmelt. Kapslit avades leiti aga kõik 3 meest surnuna. Uurimine tuvastas, et automaatne õhuklapp orbitaal- ja laskumismooduli vahel oli avatud ning pärast moodulite eraldust lekkis laskumismoodulis olev õhk avakosmosesse. Rõhulanguse mõjul hakkas veres olev hapnik ning lämmastik keema, purustades õrnemaid veresooni, mehed lämbusid ja surid. Peale seda õnnetust pole avakosmoses inimesi surma saanud. Sojuzile tehti parendusi ja sisemus disainiti ümber, et edaspidi oleks ruumi kanda skafandrit.

Uuendatud Sojuz 12 mahutas 2 inimest. 23. septembril 1973 startinud laeva missiooniks oli dokkida kosmosejaamaga Saljut 2. Kuid Saljut 2 teekond katkes planeeritust varem, kui orbiidil plahvatanud Proton raketiastme tükid seda tabasid. Saljut 1 oli juba 1971. aasta oktoobris orbiidilt alla vajunud. Päikesepaneelideta Sojuz 12 pardal tehti erinevaid katseid ja vaatlusi ning laev koos meeskonnaga maandus ohutult.
Sojuz 13 startis 18. detsember 1973. Laev oli spetsiaalselt modifitseeritud kandmaks Orion 2 ultraviolett-teleskoopi. Nädala jooksul salvestati spetsiaalsele Kodak filmile laialt taevaalalt tuhandete tähtede spektrogrammid ning tuvastati planetaarudus IC 2149 titaani ja alumiiniumi.
Juuli 1974, Sojuz 14 põkkub edukalt jaamaga Saljut 3. Sojuz 15 üritab sama, kuid probleemid Igla juhtsüsteemiga sunnivad kasutama käsijuhtimist, mis kulutab paljude paranduste tegemiseks liialt kütust ning laev pöördub tagasi Maale.

Sojuz põkkumas Rahvusvahelise kosmosejaamaga, väga hästi on näha põkkumismehhanismid: lukustushoovastik ja põkkumisond, mille all luuk inimisete liikumiseks laevalt jaama ja tagasi.

Detsember 1974, Sojuz 16 katsetab Sojuz-Apollo kohtumiseks vajalikke tehnoloogiaid.

10. jaanuar 1975, Sojuz 17 dokib edukalt 350km kõrgusel orbiidil Saljut 4-ga. Kosmonaudid veedavad jaama pardal 29 päeva, puhkavad minimaalselt, muuhulgas on neil kaasas päikeseteleskoop. Sojuz 18 meeskond jätkab mais eksperimentidega. Kõigepealt jaama hooldus: spektromeeter remonditakse, uus gaasianalüsaator, uus kondensaadipump jms. Bioloogilised ja meditsiinilised katsed, uuriti tähti, planeete, Maad ja atmosfääri, tehti üle 2000 pildi Maast ja 600 pilti Päikesest. Kasvatati taimi, putukaid. Missioon kujunes päris pikaks – peaaegu 63 päeva ning kattus ajaliselt eduka sõprusmissiooniga Sojuz(19)-Apollo. Saljut 4 külastab veel mehitamata Sojuz 20.
Järgnevad kosmosjaamad Saljut 5, Saljut 6, Saljut 7 ning MIR, mille teenindamiseks aastakümnete jooksul kasutatakse Sojuzi. Toimuvad nii mehitatud kui ka transportreisid. Sojuzi põhjale meeskonna arvelt suurema pakiruumiga transport-sojuzi nimi on Progress. Progress varustab kosmosejaama 2400kg kaubaga: vesi, õhk, kütus, toit, instrumendid ja muu vajalik. Tagasi pöördub ta üldiselt prügilastiga ja põleb atmosfääris täielikult. Alates 1978. aastast on erinevatesse kosmosejaamadesse toimunud 180 varustusreisi.

Saljut 6-l (1977-1982) oli esmakordselt kaks dokkimisporti, mis võimaldas missioonide ülekatteid. See võimaldas läbi viia pikaajalisi katkematuid eksperimente. Jaama külastasid Sojuzidega paljude teiste riikide kosmonaudid Tšehhoslovakkiast, Poolast, Ida-Saksamaalt, Ungarist, Kuubalt, Mongooliast, Rumeeniast.

Saljut 7 (1982-1991) külastasid veel Prantsusmaa ja India mehed, kasutati 7 mehitatud Sojuzi.
MIR modulaar-kosmosejaam oli kasutusel 1986-2001 ja seda ISS eelkäijat külastas 104 inimest 13-st riigist. MIRi külastas 30 mehitatud Sojuz kosmoselaeva ja 9 korral kasutati selleks USA Kosmosesüstikut.

1998. a. saab alguse Rahvusvaheline Kosmosejaam kui Ameerika, Venemaa, Euroopa riigid (ESA) ja Jaapan panevad seljad kokku, et ellu viia üks inimkonna megaprojektidest.
Pärast NASA kosmosesüstikuprogrammi lõppu aastal 2011, sai Sojuzist ainuke mehitatav ISS-i teenindav laev. Hiljaaegu on lisandunud Space X Dragon Crew ning veel testimisfaasis olev Boeing Starliner.

kolmapäev, 26. juuni 2024

Ilmunud on Täheatlase uustrükk

Ilmunud on uustrükk ühest legendaarsemast kodumaisest astronoomiaraamatust Täheatlas. Esmakordselt 1990. aastal trükisooja näinud Jaak Jaaniste ja Enn Saare raamat tutvustab meie laiuskraadi kohal asuvat tähistaevast, selle näivat liikumist, sellest leitavaid tähtkujusid ning nende osasid. Lisaks antakse ülevaade astronoomia peamistest suundadest, Päikesesüsteemi kehadest ja isegi natukene astroloogiast.



Värske trükk, mille väljaandjaks on MTÜ Tartu Tähetorni Astronoomiaring, on ülesehituselt sama, kuid igas mõttes läbinud uuenduskuuri. Kuigi tähistaevas ja selle liikumist kirjeldavad põhimõtted pole sisuliselt muutunud, on oluliselt paranenud meie teadmised tähistaevast leitavatest objektidest. Näiteks nende mõõtmetest, kaugustest, koostisest... Ka fotograafia ja trükikunst on teinud vahepeal edusamme, tänu millele leiab raamatust kauneid värvifotosid ja detailsemaid illustratsioone.

Meie jaoks on tegemist väga erilise teosega. Vähemalt selle inimese käest, kes hetkel kirjutab, on palju kordi küsinud, et kust sai alguse huvi astronoomia vastu. Lühidalt sai see alguse küsimustest, mis tekkisid lapsena taevast vaadates. Kuid just Täheatlas oli esimene tõsiseltvõetav allikas, mis nendele küsimustele lihtsalt ja arusaadavas keeles ka vastas.



Kindlasti vastab see uues kuues ja tänapäevaste parimate teadmistega kooskõlastatud sisus ka tänaste noorte või ka miks mitte uudishimulike täiskasvanute peamistele astronoomiaga seotud küsimustele. Tekkigu need siis tuulisel sügisõhtul tähistaevast jõllitades või niisama meie koha üle kosmoses mõeldes.
Raamatut saab osta raamatupoodide füüsilistelt ja virtuaalsetelt lettidelt või siis tellida nii-öelda otse allikast (ja veidi soodsamalt) kirjutades Tartu Tähetorni Astronoomiaringi e-postile ring[ät]obs.ee

esmaspäev, 24. juuni 2024

Saturni kuu Helene

Saturni üks paljudest pisikuudest on nime saanud Zeusi ja Leda tütre Helene järgi, kelle ilu olevat tuntud üle kogu Vana-Kreeka. Teised selle nimed on Saturn XII ja Dione B, kuna kuu tiirleb ümber Saturni koos Dione nimelise suurema kuuga ning on seega vaid üks neljast teadaolevast niimetatud Trooja kuust*. Kuna ka Helena mütoloogiline lugu oli seotud kuulsa ja traagilise saatusega Trooja linnaga, tundub sellele valitud nimi igati sobilik.

Foto: NASA/JPL-Caltech/SSI/Jason Major

Kuigi Helene avastati maapealsete vaatlustega juba 1980. aastal ning pildistati lähemalt Voyageri kosmosesondide läbilendudel Saturni süsteemist, saadi sellest siiani kõige paremad vaated kosmosesond Cassini abil. Näiteks 2010. aastal möödus Cassini sellest kõigest 1800 kilomeetri kauguselt ning suutis seda pildistada lahutuses 24 meetrit piksli kohta.

Helene on keskmiselt vaid 36 kilomeetrise läbimõõduga, kuid nähtavasti kaetud paljude suurte lohkudega (vanade meteoorikraatritega), mis on omakorda täidetud peene ja valgust hästi peegeldava tolmuga. Kusjuures selle tiirlemisuunda vaatav külg on oluliselt tolmusem kui teine. See vihjab, et tolm on kuu pinnale suhteliselt hiljuti ladestunud. Kuna Helene gravitatsioon moodustab Maa omast vaid 1/11 000, on seda kattev tolm väga madala tihedusega ning vooluvuselt sarnane vedelikega. Antud fotolt on hästi näha kuidas see on kõrgematest piirkondadest madalamatesse voolanud jättes endast maha iseloomulikud jutid.

*Trooja kuud on kuud mis tiirlevad suuremate kuude orbiitidel 60 kraadi nendest ees ja tagapool niinimetatud Lagrangiani punktides L4 ja L5, kus süsteemi gravitatsioonijõud tasakaalustuvad. Ka planeetidel on troojalasi. Näiteks Jupiteri orbiidil sellest ees ja taga on avastatud ligi 10 tuhat troojalasest asteroidi. 

kolmapäev, 19. juuni 2024

Suvine pööripäev 2024

Homme, 20. juuni õhtul täpselt kell 23:50:56 jõuab kätte hetk kui Päikese ümber 23,5 kraadise kalde all pöörleva Maa asukoht orbiidil on selline, et selle põhjapoolkera on suunatud maksimaalselt Päikese poole. Teisisõnu jõuab kätte suvine pöörihetk, mida sisaldavat ööpäeva tuntakse laialdases kõnepruugis suvisese pööripäevana. Ühtlasi saab sellega alguse astronoomiline suvi. Homne päev on aasta pikim ja sellele järgnev öö kõige lühem. Näiteks Eesti südames asuvas Paides lahutab homme päikesetõusu ja päikeseloojangut 18 tundi ja 30 minutit, Tallinnas 11 minutit kauem ja Võrus 21 minutit vähem.

Eestis ja suveajas viibides umbes poole kahe ajal kätte jõudval astronoomilisel südapäeval särab homne Päike 54 kuni 55 ja poole kraadi kõrgusel (lõuna pool kõrgemal, põhjas madalamal). Sellest kõrgemale meie jaoks enam ei saa. Kui me saaksime sellel ajal Päikese kuidagi nii ära varjata, et nähtavale ilmuksid selle tastal säravad kauged tähed, siis märkaksime, et Päike asub hetkel umbes Kaksikute, Veomehe, Sõnni ja Orioni tähtkujude ristumispaigas*. Ehk siis seal, kuhu kuue kuu pärast talvise pööripäeva südaöösel avaneb meile kõige pimedam, ja võiks öelda kõige uhkem, vaade.

Kuni suvise pöörihetkeni on registreerimine augustis Ristna sadamas toimuvale suvisele Astronoomiafestivalile mõnevõrra soodsam. Ehk siis kõigil tähistaeva-, kosmose- ja astronoomiahuvilistel tasub oma nimi kindlasti aegsasti kirja panna. Astronoomiafestivali lisainfo, kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

*pseudoteadlastest astroloogid kipuvad väitma, et Päike asub hetkel hoopis Kaksikute tähtkujus ning nihkub paari päeva pärast juba Vähki. Vastavalt sellele pidavat siis inimesed olevat sündinud kas Kaksikute või Vähi tähtkujudes. Reaalsus näitab midagi muud.

esmaspäev, 17. juuni 2024

Kamili meteoriidikraater Egiptuses

2008. aastal Google satelliidifotosid kammides avastas Milano Loodusmuuseumi mineraloog Vincenzo de Michele Lõuna-Egiptusest Sudaani piiri äärest pinnavormi, mis meenutas kangesti meteoriidikraatrit. Järgneval aastal piirkonda korraldatud ekspeditsioon leidis eest 45 meetrise läbimõõduga ja 16 meetrit sügava kraatri, mille ümbrusest on tänaseks kogutud üle viie tuhande raud-nikkel fragmendi kogumassiga 1,6 tonni. Neist suurim kaalub 83 kilogrammi.

Kamili meteoriidikraater.

Värvide pooles võimendatud fotolt on näha kraatrist alguse saanud heledamaid kiiri, mida tavaliselt näeme värskemate Kuu kraatrite puhul.

Suurim Kamil Gebeli meteoriitidest. See kaalub 83 kilogrammi.

Kamili nime kandev meteoriiidikraater moodustus arvatavasti kusagil 5000 aastat tagasi, kui maapinnaga põrkus 5-10 tonni kaalunud ja 1,3 meetrise läbimõõduga raudmeteoor, mis liikus enne kokkupõrket umbes 4 kilomeetrit sekundis. Plahvatuses killustus raudmeteoriit tuhandeteks tükkideks ning aerofotodelt on siiani kraatri ümbruses näha sellest välja "kiirguvad" heledamad kiired. Taoline kiirtesüsteem, mis tekib plahvatuses peenestatud ja laiali paisatud materjalist on üsna tavapärane nähtus Kuu kraatrite puhul, kuid Maal on tuule- ja vee-erosioon taolised jäljed tavaliselt kustutanud. Kamili kraater on tänu värskusele ning Egiptuse kõrbe ülimalt kuivale kliimale ainus teadaolev maine meteoriidikraater, kus seda veel näha on.

Google Mapsis saab Kamili kraatrit näha siit: https://maps.app.goo.gl/CxFKrpei9sZpBtci6

reede, 14. juuni 2024

Kuuvaatlus Tõrvas

Kuigi hetkel pole ilm Tõrva kohal just kiita, peaks prognooside kohaselt taevas õhtuks selginema. Selges idataevas paistab täna 55% valgustatud Kuu, mida tasub teleskoobiga uurida. Sellepärast korraldame täna üle pika aja Tõrva Veskijärve ääres niinimetatud Tõrva ahju kõrval ühe avaliku kuuvaatluse. Teleskoobiks Tõrva valla ja meie lehekülje jälgijate toel soetatud Celestron 9.25 EdgeHD, mis peaks Maa kaaslase vaatleja jaoks päris "lähedale tooma".

Vaatlus algab umbes 20:00 ja kestab kuni huvilisi on, sest mida hämaramaks läheb, seda parem vaatepilt on.
Käiku läheb meie uusim teleskoop Celestron 9.25 EdgeHD.

Kaks kuutsüklit tagasi pildistatud Kuu. Silmaga läbi teleskoobi vaadates on pilt omajagu erinevam, erilisem ja võiks öelda parem.

Vaatluse asukoht Tõrva ahju nimelise monumendi ees - seal kus need on juba aastaid aset leidnud.

Vaatlus on tasuta ja kõik on oodatud sellest osa võtma. Täiesti vabalt võib kaasa võtta ka enda teleskoobid ja binoklid. Mida rohkem seda uhkem. Soovitav oleks tasku pista ka mingit sorti sääsetõrjevahend.

Kuu pöörleb!

Kuu tegelikult päris nii ei pöörle, sest Kuu on Maaga loodeliselt lukustatud. See tähendab, et Kuu teeb ühe pöörde jooksul ka ühe tiiru ümber Maa, seega näeme me Maalt alati Kuu ühte poolt. LRO poolt tehtud piltide abil on pandud kokku kuu gloobus ja selle digitaalselt pöörlemist saamegi selles videos näha.

Veidike lisainfot Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) kohta.
Kuu Orbiitluuraja tiirleb ümber Kuu ning sondi põhilisteks ülesanneteks on kuupinna detailne kaardistamine, leidmaks sealt võimalikke maandumispaiku ja maavarasid, mõõta radiatsioonitasemeid ja testida tehnoloogiat. LRO startis 23. juunil 2009 ning on nüüdseks 50km kõrguselt polaarorbiidilt kaardistanud 100 meetrise täpsusega 98,2% Kuu pinnast ning 50cm täpsusega kõik Apollo programmi maandumispaigad.
Esimese aastaga kogus LRO andmeid ööpäevaste temperatuuride kohta, koostas geodeetilise kaardi ning pildistas Kuu pinda. Erilist tähelapanu pöörati poolustele, kus loodeti kraatrite põhjast leida veejääd. 2018. aastal veejää olemasolu ka kinnitati.

Kuu orbiidilt LRO poolt tehtud pilt Maast. Tegu on komposiitfotoga, milleks kasutati mustvalget kõrgresolutsiooniga (NAC) ja värvilist madalama resolutsiooniga (WAC) kaamerat. Kuu pinnal seistes Maa muidugi ei tõuse ega looju, vaid on suhteliselt ühe koha peal. Kuu tagaküljelt Maad ei näe.

Paneme veel ühe pildi, et paremini aru saada kuidas Kuu skännimine välja näeb.

Topograafilise kaardi koostamise käigus pildistati suurema resolutsiooniga eelnevad maandumispaigad Kuul: Apollo missioonide maandumispaigad, Surveyor III, Apollo 13,14,15,17 Saturni raketiastme IVB ülemised astmed, Ranger sondid, Luna 16,17, 20, 23, 24 maandurid, Chang’e 3,4 maandurid ja kulgurid.
LRO ja NASA keskuse vahel katsetati ka esimest korda laserkommunikatsiooni Kuu ja Maa vahel. Laserite abil on võimalik edastada suuremaid andmemahte lühema aja jooksul, raadiolainetega võrreldes on andmemaht 10 kuni 100 korda tihedam, kui nii võib öelda.

2010. aastal LRO pildistatud Apollo 15 maandumispaik. Pildil on näha 30. juulil 1971 aastal astronautide David Scott ja James Irwin’i poolt maha jäetud kuumooduli laskumismoodul, kulgur (LRV) ja selle jäljed. Samuti nn Kuupinnalabor ALSEP, millest allpool on näha ka kuulsad peeglid, millelt laserit peegeldades mõõdetakse siiani väga täpselt Kuu kaugust.

4. mail 2015 pidurtati LRO orbiit elliptiliseks 20 x165 km nii, et madalaim punkt jäi lõunapooluse kohale. Nii sai laser-altimeeter LOLA veelgi täpsemaid andmeid lõunapooluse maastiku kohta ning oli võimalik teha paremaid pilte seal valitsevatest oludest.

Kel huvi siis, LRO piltides saab pääääääääääris kaua kaevata siin: https://www.lroc.asu.edu/images

kolmapäev, 12. juuni 2024

Koroljevi kraater Marsil

Marsi põhjapooluse servas Planum Boreumi nimelisel tasandikul asub üksik hiiglaslik kraater, mis kannab Nõukogude Liidu legendaarse kosmoseprogrammi juhi järgi nime Koroljevi kraater. Tegemist on 81 kilomeetrise läbimõõduga ja kaks kilomeetrit kõrgete servadega löögikraatriga, mis sisaldab kusagil 60 kilomeerit laia ja 1,8 kilomeetrit paksu jääkoorikut. Jää kraatris on püsiv, kuna selle sügavus ja servad toimivad loodusliku külmalõksuna, lubades selle kohal oleval atmosfääril olla jahedam kui ümbriseval tasandikul. Ühtekokku sisaldab kraater ligi tuhande Peipsi järve jagu vett.

Vaade Marsi põhjapoolusele ja polaarmütsile Vikingi orbiiteri vahendusel. Koroljevi kraater asub sellel üleval ja natukene paremal paistva valge ringina.

ESA Mars Express uurimissondi 2018. aasta vaade Koroljevi kraatrile. Foto koosneb tegelikult viiest ribast, mille sond viie orbiidi jooksul kraatrist üle liikudes jäädvustas. Foto lahutusvõime on kusagil 21 meetrit üe piksli kohta. Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../Plan_view_of_Korolev...

Mars Expressi jäädvustuste põhjal simuleeritud vaade Koroljevi kraatrile kõrvalt.