Artemis II start ja missiooni kava

Tundub, et tuleval ööl Eesti aja järgi kell 01:24 stardib Artemis II viimaks missioonile, et viia inimesed peale enam kui poolt sajandit kestnud pausi taas Kuu juurde. Nendeks inimesteks on NASA astronaudid Reid Wiseman, Victor Glover ja Christina Koch ning Kanada Kosmoseagentuuri astronaut Jeremy Hansen. Pole kahtlustki, et missioon saab olema üks märgilisemaid mehitatud lende viimastel aastakümnetel ning suurepärased ülekanded ja fotod sellest on garanteeritud.

SLS rakett Kennedy komosekeskuse stardiplatvormil. Foto: Coldlife Photography

Kuigi Kuu juurde jõudmine ja sellest sõna otseses mõttes tagant mööda lendamine on õnnestunud missiooni tulemuseks, ei ole see otseselt missiooni eesmärk. Eesmärgiks on testida ligi saja meetri pikkust NASA SLS kuuraketti, Orioni kapslit (kannab antud missioonil nime Integrity) ja selle Euroopa Kosmoseagentuuri poolt arendatud ja ehitatud teenindusmoodulit mehitatud kontekstis ja reaalses elus. Mainimata ei saa jätta ka maapealse juhtimiskeskuse kokkuharjutamist taolise missiooni koordineerimiseks. Artemise programmi pikem eesmärk on viia inimesed tagasi Kuu pinnale ja luua eeldused mehitatud baasideks Kuu lõunapoolusel. Selleks on vaja reaalseid kogemusi, mida ei saa mingist piirist edasi enam koguda arvutuste ja simulatsioonide abil.

All aga pisut detailsemalt, mida eelseisvast stardist ja sellele järgnevast 10-päevasest missioonist oodata. Jõudumööda üritame suuremaid etappe sellest eelolevatel päevadel ka siin lehel kajastada.

Artemis II missiooni astronaudid. Vasakult: Jeremy Hansen, Christina Koch, Victor Glover ja Reid Wiseman. Foto: Coldlife Photography

Enne starti:

Raketi ettevalmistamine saab alguse 48 tundi enne starti. Raketi akud laetakse ning raketi õõnsused pumbatakse täis mittepõlevat lämmastikgaasi. 10 tundi enne starti otsustatakse ilmaprognooside põhjal, kas raketti hakatakse tankima või mitte. Kui tuleb positiivne otsus, asutakse jahutama kütusevoolikuid. Kütuse tankimisel pumbatakse raketi esimesse ja teise astmesse 2,7 miljonit liitrit vedelat vesinikku ja hapnikku. 8 tundi enne starti meeskond ärkab ja paneb selga skafandrid. 4 tundi enne starti sisenevad nad raketi otsas asuvasse Orioni kapslisse. Sooritatakse lekke- ja sidetestid, kapsli uks suletakse. 45 minutit enne starti lahkub teenindav personal raketi juurest. 16 minutit enne starti tehakse viimased kontrollid. 8 minutit enne tõmmatakse raketi juurest eemale meeskonnatunnel. 5 minutit enne muutub aktiivseks raketi ninas asuv põgenemissüsteem. 2 minutit enne lülitatakse rakett sisemisele toitele. 30 sekundit enne hakkab tööle automaatne stardiloendur, mis kontrollib tuhandeid süsteeme sekundis. Kui see tuvastab mingi vea, start katkestatakse. 6,6 sekundit enne käivituvad raketi peamootorid. 3 sekundit enne saavutavad peamootorid maksimaalse tõukejõu.

Start! Raketi külgedel asuvad tahkekütusetõukurid käivituvad ja rakett kerkib platvormilt.

10 sekundit hiljem annab kohalik stardijuht juhtimise üle juhtimiskeskusele Houstonis. 90 sekundit – rakett saavutab niinimetatud "Max Q" ehk hetke, mil raketile mõjuvad maksimaalsed atmosfäärijõud. 2 minutit – tahkekütusetõukurid eralduvad raketist umbes 48 kilomeetri kõrgusel; rakett liigub selleks hetkeks umbes 1,4 kilomeetrit sekundis. Tühjad tõukurid kukuvad Atlandi ookeani. 3 minutit – põgenemissüsteem raketi ninas eraldub. 8 minutit – raketi peaaste seiskub, rakett asub umbes 160 kilomeetri kõrgusel ja liigub umbes 7,7 kilomeetrit sekundis. Orioni pardal valitseb esmakordselt kaaluta olek. 20 sekundit hiljem raketi peaaste eraldub. 20 minutit peale starti volditakse lahti Orioni päikesepaneelid. 50 minutit peale starti käivitub raketi teise astme (ICPS) mootor, mis lükkab Orioni kapsli (Integrity) ja Euroopa teenindusmooduli (ESM) Maa ümber kõrgemale orbiidile. Kaks tundi peale starti käivituvad ICPS-i mootorid uuesti, et lükata Integrity Maa ümber piklikule orbiidile, mis ulatub Maast kaugemas punktis mitmekümne tuhande kilomeetri kaugusele. Kolm tundi peale starti eraldub Integrity ja teenindusmoodul ICPS-i küljest. Integrity juhtimine võetakse meeskonna poolt üle ning kasutades sihtmärgina ICPS-i, sooritatakse erinevaid harjutusmanöövreid, mis simuleerivad põkkumist, lähenemist ja kaugenemist. Viis tundi peale starti eralduvad ICPS-i küljest viis kuupsatelliiti. Tegemist on erinevate kosmoseagentuuride minisatelliitidega, mille eesmärk on uurida sidet, kosmilist kiirgust ja erinevaid materjale.

Enne missiooni esimese päeva lõppu katsetavad astronaudid Integrity erinevaid sidesüsteeme, kosmosetualetti (mõeldud meestele ja naistele) ja CO₂ filtreid. Astronaudid söövad ja magavad kahes 4-tunnises vahetuses.

Integrity piklik orbiit ümber Maa tähendab, et selle kaugemas punktis asub see kaugemal kui valdav enamus Maa ümber asuvatest side- ja GPS-satelliitidest. See tähendab, et side Integrity ja Maa vahel käib läbi NASA Süvakosmose võrgustiku. Tegemist on Ameerikas, Hispaanias ja Austraalias asuvate sidejaamadega, millest kaks on alati Integrity vaateväljas.

Teise päeva alguses käivitatakse mitmeks minutiks Integrity peamootor, et anda sellele vajalik kiirus lahkumaks Maa orbiidilt ning jõuda Kuu juurde. Manöövri nimeks inglise keeles on "translunar injection" ehk TLI. Kiirus ja suund on välja arvutatud selliselt, et Integrity trajektoori kõverdab tagasi Maale naasemiseks vajalikuks Kuu enda gravitatsioon — seda isegi juhul, kui kosmoselaeva peamootor mingil põhjusel kasutuks muutub. Kui Integrity on mitmepäevaseks teekonnaks teele saadetud, teevad astronaudid trenni (selleks on pardal spetsiaalne seadeldis) ja videokõnesid Maaga. Ilmselt sellel hetkel toimuvad intervjuud.

Kolmandal kuni viiendal päeval korrigeeritakse mitu korda Integrity trajektoori pisemate gaasitõukurite abil. Meeskond teeb pardal erinevaid meditsiinilisi ja kiirgusvarjestuse teste ning katsetab oma skafandreid.

Artemis II missiooni infograafik. PS: Maa ja Kuu vaheline kaugus ei ole mõõtkavas. Allikas: NASA

Kuuendal päeval jõutakse Kuu juurde ning liigutakse ümber selle niinimetatud tagumise külje. Lähimas punktis asuvad nad Kuu pinnast umbes 9000 kilomeetri kaugusel ning on reaalne võimalus, et meeskonnast saab Maast kõige kaugemale reisinud inimesed ajaloos. Eelmine rekord kuulub Apollo 13 missioonile, kus nad asusid Maast kõige enam 400 041 kilomeetri kaugusel. Selle kõige jooksul teevad astronaudid Kuust ohtralt fotosid ja videoid ning kindlasti kantakse kõike üle otseülekandes ja enneolematult heas lahutuses.

Seitsmes kuni üheksas päev kuulub tagasireisile. Integrity sooritab mitu kursikorrektsiooni, meeskond katsetab võimalust ehitada pardal olevast varustusest kiirgusvarjestust (juhuks kui sarnase missiooni ajal toimub päikesetorm). Muidu on astronautidel nii-öelda vaba aeg.

Kümnendal päeval riietuvad astronaudid oma skafandritesse ja kusagil 122 000 kilomeetri kaugusel Maast eraldub Integrity teenindusmoodul meeskonda sisaldavast kapslist. Kapsel siseneb Maa atmosfääri kiirusel üle 11 kilomeetri sekundis, mis kuumutab kuumuskilbi temperatuurini umbes 2700 kraadi. Kapslis valitseb sellel hetkel 4G jõud, mis tähendab, et astronaudid tunnevad end neli korda raskemana kui muidu. Peale kümmet päeva kaalutust on tegemist üsna ekstreemse olukorraga. Siinkohal on taas võimalus rekordiks: kiireima atmosfääri sisenemise rekord (11,08 km/s) kuulub praegu Apollo 10 missioonile aastast 1969. Artemis II peaks selle napilt ületama.

Integrity kapsel aeglustatakse kiiruseni 27 kilomeetrit tunnis kaheksa langevarju abil ning see peaks maanduma võrdlemisi vaikselt Vaiksesse ookeani California San Diego lähistel. Peale korjatakse nad spetsiaalse laeva abil kõige enam kahe tunni jooksul peale maandumist.

Ja nii käiakse Kuu juures.

Antud artikli avaldamise ajaks on Artemis II stardiloendur käivitatud ja päeva jooksul tehakse otsus, kas alustada raketi tankimisega või mitte. Hetkel on Floridas Kennedy kosmosekeskuse kohal ilm hea ja start tundub tõenäoline.

Artemis II stardiaken avaneb Eesti aja järgi peale südaööd kell 01:24 ja kestab kaks tundi. Otseülekandes saab olukorda juba praegu vaadata siit:

Otseülekanne Philip Slossi kommentaaridega (saab ka küsimusi esitada):

Kas Artemis II stardib 1. aprillil?

Oleme nüüdseks juba mitmel korral kirjutanud, et kohe-kohe stardib Kuu suunas Artemis II missioon, mis viib peale 53 aastat taas inimesed meie kaaslase juurde. Paraku on start juba kahel korral edasi lükatud. Seda erinevate tehniliste probleemide tõttu, mis nõudis vahepeal isegi ligi saja meetrise SLS raketi veeretamist stardiplatvormilt tagasi remondihoonesse.

Nüüdseks on SLS tagasi stardiplatvormil ja kõigi eelduste kohaselt valmis 2. aprillil Eesti aja järgi kõige varemalt kell 01:24 startima (stardiaken on avatud kaks tundi). Ilmapronoosid on Kennedy Kosmosekeskuse kohta Floridas enamasti soodsad ning rakett väidetavalt nüüd täiesti töökorras. Juhul kui siiski 2. aprillil starida ei saa, siis uued võimalused selleks on 3.-6. aprillini.

Missiooni kavaks on väga lühidalt startida Maalt, lennata ümber Kuu ning turvaliselt naaseda. Orbiidile ümber Kuu seekord ei jääda. Kapsli teekonnaks on valitud kõige lollikindlam nii-nimetatud vabanaasmise trajektoor. See tähendab, et kapsel kiirendatakse Maa orbiidilt sellises suunas ja kiirusele, et Kuu gravitatsioon ise selle trajektoori täpselt selliseks kõverdab, et kapsel tagasi Maa suunas kukuks. Sellise lähenemise eeliseks on, et ära jääb kapsli pidurdamine Kuu orbiidi saavutamiseks ning selle järgnev kiirendamine tagasi Maa juurde jõudmiseks.

Lähimas punktis möödub Orioni kapsel ja neli selle reisijat 6513 kilomeetri kauguselt Kuu pinnast. Missiooni pikkuseks on kokku 10 päeva. Maandub Orioni kapsel plaanide kohaselt sarnaselt Apollo missioonidele Vaikses Ookeanis, kus seda ootavad spetsiaalsed päästelaevad. Kui välja arvata vabanaasmise trajektoori kasutamine, on kogu asi väga sarnane 1968. aasta jõulude ajal startinud Apollo 8 missioonile, mille käigus külastasid astronaudid Frank Borman, Jim Lovell ja William Anders esimeste inimestena Kuu ümbrust. Toona tehti enne Maa poole tagasi suundumist Kuu ümber ka 10 orbiiti.

Artemis II nime kandev missioon on NASA järgmise põlvkonna kuuraketiks ristitud SLS-i teine lend* ja selle esimene mehitatud lend. Peaaegu sada meetrit kõrge raketi abil Kuu suunas lennutatud Orioni kapsli reisijateks on valitud USA astronaudid Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ning Kanada Kosmoseagentuuri astronaut Jeremy Hansen. Seltskond on võrdlemisi kirju ja seda mitte päris kogemata. Kui kõik läheb hästi, siis saab lend kirja kolm ajaloolist "esimest". Nendeks on Kuu lähiümbrust esimesena külastanud naine (Koch), esimene mustanahaline (Glover) ja esimene mitte-ameeriklane (Hansen). Viimase jaoks on tegemist üldse esimese kosmoselennuga.

All on näha animatsiooni Artemis II trajektooriga. Maa ja Kuu omavaheline kaugus on mõõtkavas ning video üleval nurgas on näha missioonile kulunud päevi. Allikas: NASA

*Artemis I oli 2022. aasta novembris toimunud mehitamata missioon, mis saatis Orioni kapsli esmakordselt ümber Kuu.

Astronoomiaklubi astrofoto: Hamburgeri galaktika (NGC 3628)

Nädal tagasi, siis kui Kuu ei valgustanud veel meie öötaevast, oli hea võimalus pildistada kevadeti taevasse ilmuvaid kaugeid galaktikaid. Astrofotograafide seas kannab see aeg nime galaktikate hooaeg, mis on nüüdseks täies hoos. Kui vaid Kuu kiiremini ära täituks ja kahanema hakkaks, sest selle segav valgus kipub lämmatama kümnete miljonite valgusaastate kauguselt pärinevaid ja arvult tagasihoidlikke footoneid.

Eelmise nädalavahetuse kolmel ööl keskendusime meist 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvale galaktikale, mille hüüdnimeks on Hamburgeri galaktika (NGC 3628). Tihedamini pildistatakse seda koos selle kahe lähedase kaaslase M65 ja M66 galaktikaga, kuna kolmekesi moodustavad need visuaalselt kauni Lõvi kolmiku. Meie nüüdseks viis aastat vana fotot sellest grupist saab näha alt. Uus teleskoop on aga pisut võimsam ja selle vaateväli kitsam, mis tähendas, et kolmest tuli valida üks. Kokku kogunes kolme öö peale peaaegu 16 tundi kasulikku säriaega.

Hamburgeri galaktikat arvatakse olevat varb-spiraalgalaktika, mille mõõtmed on sarnased Linnuteele (läbimõõt 150 tuhat valgusaastat) ning mis paistab meile juhuslikult serviti. Tänu sellele on selgelt eristatav galaktikat läbiv tumedam X‑kujuline tolmuriba. Lähedased kohtumised oma kaaslastega on selle kuju aga veidi häirinud ning sellest on välja tõmmanud sadu tuhandeid valgusaastaid pika tähtedeketi. Väga nõrga pinnaheledusega „ketti“ näeb mingil määral antud fotol galaktikast vasakul ja üleval. Tähti sisaldab see galaktika sadu miljardeid.

Hamburgeri galaktika avastati juba 1784. aastal kuulsa saksa‑briti astronoomi William Herscheli poolt. Kuigi Herschelil (ja tema samuti astronoomist õel) ei olnud kasutada nii häid teleskoope kui täna, ei seganud toona tema vaadet linnadest ja asulatest taevasse lekkiv valgusreostus.

Foto täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/jbus0r/0/

Kasutatud tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 190 × 300 sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG‑juhitud. PHD2, NINA, PixInsight, PS. 

2021. aasta märtsis pildistasime Lõvi kolmikut esmakordselt. Fotol vasakul paistab Hamburger, paremal üleval M65 ja all paremal M66. Teleskoop Orion 8" Astrograph, kaamera Nikon D5600, kogusäri 2 tundi.

Kuult leiti värske 225 meetrine kraater

Kuult on avastatud värske umbes kaks jalgpalliväljakut lai kraater, millesuguseid tekib eelduste kohaselt meie kaaslase pinnale harvemini kui kord sajandis. Antud kraater pidi tekkima millalgi 2024. aasta aprillis või mais.

Avastus tehti 2009. aastast Kuu orbiidil tiirelnud ja selle pinnast pidevalt kõrglahutuslikke fotosid klõpsava NASA sondi Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) abil. Sondi fotoarhiive kammides leiti, et seal, kus enne 2024. aasta aprilli oli näha miljoneid aastaid vanu väiksemaid kraatreid, laiutab paar kuud hilisematel fotodel 225 meetrit lai ja 43 meetrit sügav kokkupõrkejälg. Eriti silmatorkavalt on näha kraatrist välja paisatud ümbritsevast heledamat pinnast, mis ulatub mitu korda kaugemale kui kraatri läbimõõt. Kraatri kuju ja sügavuse põhjal näib, et see on löödud kõvasse kivimisse (tahkunud laava).

Foto: LRO

Kuu kraatrite esinemistiheduse põhjal on arvutatud, et sellises mõõdus kokkupõrkejälgi tekib Kuu pinnale kord 137 aasta jooksul. Näha sellise kraatri sündi LRO vähem kui 20 aastat kestnud missiooni jooksul on seega üsna suur vedamine. Eelmine LRO poolt avastatud suurim kraater oli läbimõõdult 70-meetrine. Värske (esialgu veel nimetu) kraatri võis tekitada umbes 30-meetrise läbimõõduga asteroid, mida võiks Maa mõistes ja lähiajaloost võrrelda 2013. aastal Tšeljabinski linna kohal plahvatanud asteroidiga.

Kuigi taolised kokkupõrked võivad tunduda esmapilgul kaugel meie igapäevast, on nendest karta tuleviku kuubaasidele tõsist ohtu. Kuna Kuul puudub atmosfäär, jõuab taolistest kraatritest suurel kiirusel välja paisatud pinnas algsest kraatrist väga kaugele. Antud juhul leiti märke kokkupõrkest kuni 120 kilomeetri kauguselt kraatrist. Võib aga arvata, et peened ja kilomeetreid sekundis liikuv tolm ja pinnas ulatus sellest sadade kui mitte tuhandete kilomeetrite taha. Ehk siis kui inimkond soovib Kuule alalist mehitatud baasi, tuleb tõsiselt mõelda, kuhu see ehitada ja kuidas seda taolise kivivihma eest varjestada.

Teadustöö uue kraatri kohta: https://www.hou.usra.edu/meetings/lpsc2026/pdf/1896.pdf

PS: Mingil põhjusel ei ole teadustöös mainitud, kus täpsemalt uus kraater avastati. Kui see asub Kuu niinimetatud tagaküljel, siis Maalt selle sündi otseloomulikult näha ei olnud. Kui aga meie poole vaataval küljel, siis pole välistatud, et plahvatuse käigus tekkinud sähvatus jäi ka mõnele salvestusele.

Võimas tulekera Eesti kohal

Pühapäeva varahommikul kell 5:45 sisenes Eesti kohal atmosfääri üks suuremat sorti kosmosekivi või õigemini komeedikild. Selle poolt põhjustatud tulekera ja veel mitu minutit peale selle möödumist näha olnud ioonsaba jäädvustas Tartus asuv ületaevakaamera ja mitu kaamerat Lätis.

Meteoori lend jäi kõige paremini Tartus Viljam Takise poolt opereeritud kaamerasse, mis kuulub AllSky7 nimelisse vaatlusvõrgustikku. Tegemist on peamiselt Euroopas tegutseva spetsiaalsetest ületaevakaameratest koosneva vaatlusprojektiga, mille esimene Eesti vaatluspunkt sai üles sügisel.

Kuna meteoori jäädvustati mitmes kaameras ja seega erinevate nurkade alt, õnnetus selle põhjal kindlaks teha selle täpne trajektoor. Läti Ülikooli teaduri Juris Sennikovsi arvutuste põhjal võib järeldada, et tulekera põhjustas peamiselt jäisest materjalist komeedikild, mis jõudis kõige enam 27 kilomeetri kõrgusele maapinnast. Tõenäosus, et sellest ka midagi maapinnani jõudis on väike.

AllSky7 vaatlusvõrgustiku paremaks toimimiseks oleks Eestisse vaja veel paari vaatluskaamerat. Eelkõige võiksid need asuda Harjumaal ja saartel. Kui kellelgi on sellise asja vastu huvi, siis edasi tasub uurida siit: https://www.allsky7.net/

Meteoori trajektoor Eesti kohal. Arvutused: Juris Sennikovs

Meteoori põhjustanud komeedikillu trajektoor enne Maaga kohtumist. Arvutused: Juris Sennikovs

Märtsikuine noorkuu

 Eilne noorkuu teleskoobis. Täna on Kuu juba veidi rohkem valgustatud.

Ohio meteoriidi esimesed leiud

Nädala alguses kirjutasime, et 17. märtsil nähti USA Pennsylvania ja Ohio osariikide kohal võimast tulekera, mille tekitas algselt umbes paari meetrise läbimõõduga ja mitu tonni kaalunud kosmosekivi. Nähtu põhjal spekuleeriti, et kivist jõudis kildudena ilmselt üht-teist ka maapinnani. Selline võimalus meelitas Ohio Medina maakonna piirkonda suure hulga meteoriidikütte, kes on terve nädala sealseid asulaid, põlde ja metsi kamminud.

Esimese paari sentimeetrise meteoriidikillu avastas juba selle langemisele järgneval päeval Clevelandi linna lähistelt Conneticutist pärit meteoorijahtija Roberto Vargas. Sellele on järgnenud arvukad samas mõõdus leiud, mille kõigi ehtsus vajab veel kinnitamist. Selle põhjal on raske öelda, et kui palju materjali on kokku leitud, kuid tõenäoliselt ulatub see nüüdseks juba kümnetesse kilodesse. Leitud meteoriidid kuuluvad akondriitideks kutsutud kiviste meteoriitide hulka. Neid iseloomustab must läikiv koorik, mis on tekkinud sulakivimi tardumisel. Vargase poolt leitud meteoriiidil on näha väga iseloomulikud "karvakesed", mis tekivad kui veel vedel kivi läbi õhu tuhiseb ning lõpuks taheneb.

Eile tuli teade, et leitud on ilmselt seni suurim meteoriidikild. Umbes pesapalli mõõtu musta koorikuga kivi leiti Mark Sokoli poolt põllult madalast august. Tõenäoliselt on sarnaseid kive piirkonnas veel hulgi. Nende leidmine iseasi.

Kel selle teema vastu huvi, siis tasub jälgida Ohio meteoroloogi Mark Weatheri facebooki kontot, kes näib leidudel silma peal hoidvat. Tema konto: https://www.facebook.com/MarkJWeather1 

Seni suurim leitud kild, mida hoiab selle avastaja Mark Sokol. Allikas: https://www.facebook.com/MarkJWeather1

Esimene leitud kild. Nähtavad "karvad" tekivad kui veel vedel kivi läbi õhu lendab ning taheneb. Foto: Roberto Vargas

Allikas: MarkJweather

Veel üks kild. Foto: Roberto Vargas

Astronoomiafestival 2026

Astronoomiafestival 2026 toimumisaeg ja -koht on paigas. Nii nagu mõned aastad tagasi, toimub kõigile ja igas kaliibris kodumaisetele taevavaatlejatele mõeldud kogupereüritus Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses. Taevas on seal pime ja loodus kaunis.

Üritusele registreerimine avaneb peagi, kuid igaks juhuks tasub augusti eelviimane nädalavahetus kalendrisse juba ära märkida. Meie igatahes soovitame üritust tungivalt ning oleme ka ise seal oma teleskoopidega kohal.

Astronoomiafestivali korraldab Eesti Eesti Astronoomia Selts

Kevadine pööripäev 2026

Täna, siis kui enamikel inimestel hakkab töönädal lõppema (kell 16:45:53), saab põhjapoolkeral alguse astronoomiline kevad. See hetk tähendab, et kusagil Maa ekvaatoril asub Päike korraks otse seniidis ning tervel planeedil on päevad ja ööd enam-vähem sama pikkusega*. Kevade saabumine põhjapoolkerale tähendab, et nüüdsest hakkab päevade pikkus siin pool ekvaatorit öödest pikenema ja lõunapoolkeral lühenema. Selline tendents jätkub kuni suvise pööripäevani 21. juunil.

Astronoomilise kevade kõrval tuntakse ka teisi, igapäevase tunnetusliku kogemuse jaoks võib-olla isegi mõistetavamaid kevade definitsioone. Ilmateenistus.ee lehel sõnastatakse need nii:

• Kevadtalveks (eelkevad) nimetatakse lume sulamise perioodi. Selle alguseks on päev, millest edasi hakkavad domineerima sulailmad ja lumikatte paksus hakkab vähenema. Kevadtalve keskmine algus jääb tavaliselt veebruari viimasesse kolmandikku.
• Varakevad algab pärast lumikatte lõplikku kadumist. Selle jooksul maapind sulab ja soojeneb. Ilmastikus sageneb külmavabade päevade osatähtsus. Varakevad saabub riigi lõunaosas märtsi lõpul ja põhjaosas aprilli alguses.
• Klimaatiline kevad algab koos taimede vegetatsiooniperioodi algusega, s.o siis kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +5 °C. Taimekasvuperiood algab Eestis keskmisena aprilli teisel poolel.
• Meteoroloogiline (ka kalendriline) kevad algab põhjapoolkeral kokkuleppeliselt 1. märtsil ja lõpeb 31. mail (nii on andmed ja aastaaegade kokkuvõtted omavahel võrreldavad).

*Mõnikord väidetakse, et kevadisel ja sügisesel pööripäeval (ehk võrdpäevsustel) on kõikjal planeedil päevad ja ööd sama kestvusega. Tegelikkuses see päris nii lihtsalt ei tööta. Tänu päeva alguse ja lõpu definitsiooni omapäradele ja päikesekiirte murdumisele atmosfääris ühtlustus näiteks Eesti jaoks päeva ja öö pikkus (saabus ekviluks) juba veidi enam kui nädala eest.

All kuue tunni jooksul tehtud enam kui tuhandest fotost kokku pandud liitfoto tähtede ja Päikese näivast liikumisest meie öö- ja päevataevas. Foto autor on Juan Carlos Casado ja see on tehtud Kanaari saarestikus asuval Tenerife saarel. Kevadise ja sügisese pööripäeva definitsiooniks on muuhulgas ka see, et neil hetkedel ületab Päike taevaekvaatori. Taevaekvaator on mõtteline joon, mis on projitseeritud Maa ekvaatorilt otse üles taevasse ning mis jagab taeva lõunataevaks ja põhjataevaks. Põhjataeva pooluse lähistel asub täht nimega Põhjanael, mida on ka fotol paremal kõige lühemat kaart tegemas. Päike ületab taevaekvaatorit meie jaoks vaid põhjusel, et 23,5 kraadi all pöörlev Maa jõuab sellel hetkel oma orbiidil punkti, kus Päike saab vaadata otse selle ekvaatorile. Kommentaarides olev lihtsustatud joonis loodetavasti aitab.

Ohio kohal nähti võimast meteoori

Eile päeval nähti USA Pennsylvania ja Ohio osariikide kohal üht ebatavaliselt heledat meteoori, mis jättis endast maha nähtava juti. Väidetavalt jõudis sellest maapinnani ka lööklaine, mis oli piisav Ohio Medina linnas majade tajutavaks väristamiseks. Meteoor lagunes kildudeks, millest midagi jõudis ilmselt ka maapinnani, kuid leidudest veel midagi teada ei ole.

NASA esindaja Bill Cook ütles, et langev keha võis olla umbes kahe meetrise läbimõõduga ja kaaluda 6-7 tonni.

All The Guardiani videomontaaž Ohio meteoorist.