pühapäev, 14. aprill 2024

2024. aasta täielik päikesevarjutus Põhja-Ameerika kohal

Mõned valitud fotod esmaspäeval Põhja-Ameerika kohal toimunud täielikust päikesevarjutusest. Kommentaarides ka paar videot.

PS: Paraku on sotsiaalmeedia sellel korral oluliselt enam kui eelmistel täidetud lisaks tõelistele fotodele ka tõenäoliselt tehisintellekti abil fabritseeritud piltidega. Tegemist on täitsa tõsise probleemiga, mis ohustab laiemalt terve fotograafia tulevikku, kuna mingist hetkest muutuvad need tõelistest fotodest eristamatuks isegi teadjate inimeste silmadele. Näiteid neist fotodest me siin omakorda jagama ei hakka, kuid lihtsalt teadmiseks, et kui foto on enam kui hämmastav ja selle juurest puudub viide autorile, siis tasub oma kriitiline mõtlemine järgmisele käigule lülitada.

Foto: Hunter Wells

Foto: Ryan Spangenberg

Foto: Marybeth Kiczenski

Foto: Kaixiang Wang

Foto: Daniele Gasparri

Foto: Taras Rabarskyi

Foto: Yifan Xu (õhupalliga Texase kohalt)

Foto: Andrew McCarthy (foto on tehtud viie erineva kaameraga ning tähed on jäädvustatud kuus kuud varem täpselt samast kohast taevas, mille ette Päike ja Kuu esmaspäeval jõudsid)

Foto: Mike Borman

Foto: Kyle Denny

Foto: Michael A. Stecker

Foto: Rahvusvahelise kosmosejaama pardalt

Foto: Gregorio Perez

Foto: Bobby Goddin

Foto: Petr Horálek, Josef Kujal ja Milan Hlaváč (fotol on suurendatud komeet SOHO-5008. Tegemist vahetult enne varjutust avastatud väiksema komeediga, mis ei ole silmaga nähtav).


neljapäev, 11. aprill 2024

Maast möödub auto mõõtu asteroid

Täna õhtul möödub Maast lähimas punktis 12 320 kilomeetri kauguselt (peaaegu Maa läbimõõt) asteroid 2024 GJ2. Tegemist 2,2 kuni 5 meetrise läbimõõduga kivimürakaga, mis Maaga kohtudes tekitaks taevas üsna muljetavaldava vaatepildi ning suure tõenäosusega jõuaks sellest mõned tükid ka maapinnani. Seekord ohtu kokkupõrkeks õnneks pole.

Maa ja 2024 GJ2 asteroidi trajektoorid Päikesesüsteemis.

2024 GJ2 asteroidi trajektoor Maast möödudes.

Asteroid asub Maale kõige lähemal Eesti aja järgi kell 21:31 ja liigub sellel ajal Amburi tähtkujus. Selle maksimaalne heledus on kõvasti allpool silmaga nähtavuse määra, kuid teleskoobiga õigesse kohta vaadates oleks seda näha pisikese tähtede taustal liikuva täpiga.

Asteroid avastati alles üleeile Hawaiil tegutseva Pan-STARRS 2 vaatlusprogrammi poolt.

kolmapäev, 10. aprill 2024

Starlinki satelliidid orbiidil

Animatsioon SpaceX-i Starlink satelliitide arvu kasvust viimase viie aasta jooksul. Hetkel on neid orbiidile lennutatud kokku pea kuus tuhat (millest paarsada on rikkis või orbiidilt alla toodud) ning kusagil sama palju ootab veel lähiaastatel starti. Tulevikus võib ainüksi Starlinki satelliitide arv küündida 34 400-ni, millele lisanduvad sarnast teenust pakkuvate konkurentide satelliidid.

Arusaadavalt on sellise olukorra üle mures kõige enam astronoomid, kelle nii visuaalseid kui raadiovaatlusi hakkavad taevas ringi sõitvad satelliidid päev-päevalt üha enam segama. Lisaks suurendab iga orbiidile lisatud satelliit ohtu niinimetatud Kessleri sündroomiks. Tegemist olukorraga, kus orbiidil aset leidvad potentsiaalsed kokkupõrked tekitavad ahelreaktsiooni, mis lõppeb Maa orbiiti katva kilomeetreid sekundis liikuva rusupilvega. Sellisel juhul oleksime me sisuliselt tuhandeid aastaid enda planeedil lõksus.
Kõigi satelliitide (va salajased) asukohti orbiidil reaalajas saab vaadata ja uurida siit: https://satellitetracker3d.com/

teisipäev, 9. aprill 2024

Päikesevarjutust ei tasu palja silmaga vaadata

Näib, et inimesed kippusid vaatamata hoiatustele eilset päikesevarjutust Põhja-Ameerika kohal palja silmaga vaatlema. Google otsingud fraasidega "silmad valutavad", "mu silmad valutavad" ja "miks mu silmad valutavad" tiheduse tõus enne ja pärast varjutust.

Olgu siis veelkord mainitud, et palja silmaga Päikese või selle varjutuse vaatamine (eriti keskpäeval) ei ole hea mõte. See võib endaga kaasa tuua ajutisi või isegi jäädavaid nägemiskahjustusi. Veel halvem mõte on Päikest vaadata läbi suurendava optika, nagu näiteks binokli või teleskoobi. Seda võib teha ainult spetsiaalsete päikesefiltrite olemasolul.



Päikesevarjutus Starlinki satelliidi pardalt

Eileõhtune täielik päikesevarjutus Põhja-Ameerika kohal nähtuna Starlinki satelliidi pardalt. Must vari kuulub siis Kuule. Tasub ka tähele panna kuidas satelliidi päikesepaneel ennast pidevalt Päikese suunda pöörab.



esmaspäev, 8. aprill 2024

Täielik päikesevarjutus 2024 Põhja-Ameerikas

Täna (8. aprill) Eesti aja järgi kell 18:42 kuni 23:52 toimub Põhja-Ameerika kohal selle aasta esimene ja ainukene täielik päikesevarjutus. Võib juba julgelt ette ennustada, et homme ootab sotsiaalmeediat ees varjutusefotode uputus.

Esimene foto päikesevarjutusest jäädvustati 28. juulil 1851 Königsbergi ülikooli observatooriumist (tänapäeva Kaliningradis) fotograaf Julius Berkowski poolt. Foto on tehtud niinimetatud dagerrotüüpias.

Kuu poolt heidetud kitsas täisvarju koridor algab Vaiksest ookeanist, ületab edela-kirde suunas Mehhiko, Ameerika Ühendriigid, Kanada kagunurga ning lõppeb Atlandi Ookeanis. Maksimaalset pikka varjutust saab nautida Mehhikos Nazasi linna lähistel, kus Kuu püsib Päikese ees kokku 4 minutit ja 28,13 sekudit. Poolvarjulist varjutust saab näha praktiliselt tervest Põhja-Ameerikast, Gröönimaalt, Islandilt ja viivuks ka Iirimaalt.

Sellel aastal plaanib NASA varjutuse ajal ionosfääriks kutsutud atmosfäärikihti lennutada kolm pisikest uurimisraketti. Nende pardal olevate instrumentide eesmärgiks on mõõta kuidas Päikese poolt tuleva UV-kiirguse äkiline kadumine mõjutab ionosfääris toimuvaid keemilisi ja füüsikalisi protsesse ning seeläbi sidesüsteemide toimimist. Üle 400 kilomeetri kõrgusele küündivad raketid stardivad NASA Wallopsi lennukeskusest Virginia osariigis 45 minutit enne varjutust, varjutuse ajal ja 45 minutit peale seda.
Varjutuse teekond üle Põhja-Ameerika. Punktiir tähistab täisvarju teekonda.

NASA uurimisrakett, mille sarnased lennutatakse uurima päikesevarjutuse mõjusid ionosfäärile.
Varjutuse kulgu saab soovi korral otseülekandes vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=_uIuKAsMKto
Eestis saab osalist päikesevarjutust näha järgmise aasta 29. märtsil ning täielikku alles 2126. aasta 16. oktoobril.

Perseverance leidis Marsilt lootustandva proovi

Marsikulgur Perseverance on viimased kolm aastat tegelenud Marsil Jezero kraatri uurimisega. Lisaks hämmastavatele fotodele ja mõõtmistulemustele on see kogunud ja pakendanud pinnase- ja kiviproove, mis loodetakse hetkel veel täpsustamata tulevikus maisetesse laboritesse toimetada. Hetkel viimane proov järjekorranumbriga 24 näib olevat neist kõige huvitavam, kuna kõigi eelduste kohasel sai see välja puuritud kivist, mis näib olevat veetnud pikka aega vedela vee all.

Miljardite aastate eest oli Marsi atmosfäär piisavalt tihe ja kliima piisavalt soe, et selle pinnal voolasid jõed ja loksusid järved. Üheks selliseks järveks oli ka 45 kilomeetrise läbimõõduga Jezero kraater, mida veega toitnud jõedeltat Perseverance uurib. Praeguste arusaamade kohaselt oli vedel vesi paigaks, kus Maal tekkis elu. Küsimus, et kas sama võis aset leida ka Marsil, on üks Perseverance missiooni põhiküsimusi, millele antud proov võib potentsiaaselt jaatava vastuse anda.

Perseverance Marsil lähenemas kivile, millest see võttis 24. proovi.

24. proov hüüdnimega “Comet Geyser” (komeedikeiser), mis võeti kulguri poolt märtsi keskel, on esilalgsete andmete põhjal pärit kivist, mis koosneb peaaegu täielikult sellistest mineraalidest, mis moodustusid vedelas vees. Maa näitel teame, et taolised mineraalid on suurepärased säilitamaks endas iidset orgaanilist ainet ja niinimetatud biosignatuure ehk jälgi kunagisest elust. Lisaks on võimalik sellistest kivimitest järeldada nende moodustumise hetkel valitsenud keskkonnatingimusi - temperatuuri ja õhurõhku. Paraku ei ole Perseverance varustatud selliste analüüside tegemiseks. Selle ülesandeks on hetkel vaid proovid võtta ja need sulgeda hermeetiliselt titaankapslitesse. Osad taolised kapslid kukutab kulgur marsipinnale, osad jäävad selle pardale.

Kivi peale puurimist.

Millalgi tulevikus on NASA ja Euroopa Kosmoseagentuuri plaaniks lähetada Perseverance lähedale üks spetsiaalne maandur, mille juurde toimetab kulgur selle sisemuses peidus olevad proovikapslid. Maanduri robotkäsi võtab need ükshaaval kulgurilt ning asetab maanduri sees asuva pisikese raketi koonusesse. Kui kõik proovid olemas, stardib rakett Marsi orbiidile, kuhu see jääb seni kuni Marsi juurde jõuab veel üks teine rakett, mis esimese üles korjab ja tagasi Maale toimetab. Juhul kui Perseverance ei peaks misiganes põhjusel olema võimeline maanduri juurde jõudma, tõusevad selle seest õhku kaks identset kopterdrooni (midagi sarnast nagu Perseverancega kaasas olnud prototüüp Ingenuity), korjavad kulguri poolt eelnevalt maha pillatud kapslid üles ning toimetavad need ise maanduri juurde.
Arusaadav, et kui jutt käib nii keerukast, kallist ja paljusid muutajaid sisaldavast missioonist või õigemini missioonide sarjast, tuleb kõik asjad läbi mõelda ja valmistuda halvimaks. Isegi kui kulgur suudab oma ülesande proovide üleandmisel täita, saavad droonid jääda edaspidi temaga ning teha seda mida tegi Ingenuity - luurata kulguri jaoks välja huvitavaid uurimisalasid, marsruute või pildistada ja uurida piirkondi Jezero kraatris, kuhu kuuerattaline sõiduk ise ei pääse.

Osad proovikapslid on Perseverance kukutanud lihtsalt marsipinnale, kuhu need jäävad ootama toimetamist Maale.

Proov lähivaates.

Põhjus miks küsimus kunagisest elust Marsil on teadlaste jaoks nii suure tähtsusega on tegelikult üsna lihtne. Kui selgub, et elu tekkis sõltumatult lisaks Maale ka Marsil, peab universum olema täidetud eluga. Miks? Sest, et kui elu sai tekkida ühe tähe ümber tiirleval kahel planeedil kaks korda, siis tõenäoliselt tekib see praktiliselt kõikjal, kus tingimused seda lubavad. Seda vähemalt algelise mikroobse elu puhul. Kui paljud algselised eluvõrsed suudavad areneda mõtlevate olendite ja tsivilisatsioonideni, jääb muidugi esialgu ja võib olla igaveseks lahtiseks. Me teame hetkel vaid ainult üht sellist juhust ja selle põhjal statistikat teha ei tasu.
Perseverance kulguri hetkeasukohta ja selle poolt rännatud marsruuti saab näha siit (Ingenuity kopterdrooni asukoht peale selle tiivikute purunemist enam ei muutu): https://mars.nasa.gov/mars2020/mission/where-is-the-rover/

pühapäev, 7. aprill 2024

Voyager 2 kohtub Neptuuniga

Voyager 2 kosmosesondi foto Päikesesüsteemi kaugeimast planeedist Neptuunist ja selle suurimast kuust Tritonist (all). Foto on tehtud 3. juulil 1989. aastal, kui sond oli peale tosin aastat kestnud rännakut jõudnud planeedist 76 miljoni kilomeetri kaugusele.

Kuigi Neptuuni suurim kuu oli avastatud juba pea 150 aastat varem astronoom William Lasselli poolt, polnud toonastel astronoomidel täit selgust selle mõõtmetest. Sellel fotolt said nad viimaks järeldada, et Triton pidi olema 2800-3200 kilomeetrise läbimõõduga, tehes sellest ühe Päikesesüsteemi suurima. Kaks ja pool kuud hiljem möödus Voyager 2 Neptuunist 5000 ja Tritonist vaid 40 tuhande kilomeetri kauguselt. Tänu neile lähedastele möödalendudele teame tänaseks, et Tritoni keskmine läbimõõt on 2706,8 kilomeetrit ehk veidi väiksem kui meie Kuul.
Voyager 2 on siiani ainus uurimisjaam, mis on Neptuuni (ja enne seda Uraani) süsteemi külastanud.

James Webbi kosmoseteleskoobi foto Neptuunist ja Tritonist. Tänu Webbi võimele püüda infrapunakiirgust, on fotol näha ka Neptuuni nähtavas valguses praktiliselt nähtamatud rõngad.


laupäev, 6. aprill 2024

Aprillitaevas Imelises Teaduses

Aprill on viimane kevadkuu, mis öösiti veel tõelist pimedust pakub. Seega tasub teada, mida sealsest tähistaevast leida võib. Selle kohta saab lugeda Imelise Teaduse värskest numbrist.



kolmapäev, 3. aprill 2024

Põrkuvad galaktikad

Kahest omavahel interakteeruvast spiraalgalaktikast (NGC 5426 ja NGC 5427) koosnev galaktikapaar Arp 271, mis asub meist 130 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju suunas. Struktuurilt ja suuruselt ilmselt meie endi Linnuteele suhteliselt sarnaste galaktikate saatus ei ole meie jaoks veel selge. Nad võivad omavahel põrkuda, moodustades lõpuks ühe hiiglasliku elliptilise galaktika, või siis mööduvad nad üksteist riivates erinevates suundades. Kuigi galaktikad on juba servipidi koos ning liiguvad üksteise suhtes sadu kilomeetreid sekundis, võtab kogu protsess veel miljoneid aastaid (tegelikult on see muidugi juba toimunud, kuid informatsioon selle kohta on meie poole veel valguse kiirusel teel).

Olenemata selle kosmilise tantsu täpsest finaalist tekitab põrkumine/riivamine mõlemas galaktikas võrdlemisi tormilise tähekke laine - tähtedevaheline gaas saab loodejõudude poolt häiritud, koguneb kokku ning kukub hiiglaslikes udukogudes tähtedeks. Miljonite aastate pärast võivad seega mõlemad galaktikad paista meile võrreldes tänasega oluliselt heledamalt.

Arp 271 võib olla omamoodi pilguheit meie endi tulevikku, kuna Linnutee ja Andromeeda galaktika on üksteisega sarnasel kokkupõrkekursil. Selleni läheb aga veel 4,5 miljardit aastat aega. Päikesesüsteem on selleks ajaks paraku tundmatuseni muutunud ning Maa Päikese paisumise tõttu põlenud elutuks kivi- ja rauapalliks.
Foto on tehtud Tšiilis asuva Euroopa Lõunaobservatooriumi 3.58 meetrise teleskoobiga (New Technology Telescope). Autor: ESO