teisipäev, 15. juuni 2021

Parimad fotod päikesevarjutusest

 Valik fotosid eelmise nädala päikesevarjutusest nähtuna maailma eri paigust.

Dan Kitwood, London.

Ross McLendon, USA

John Kraus, USA

Zev Hoover, USA

Autor: whirled_trade_center@tutanota.com, asukoht USA.

Parisa Aberi, Kanada

Thomas Casey, USA

Rick Fensch, USA

Göran Strand, Rootsi (all nurgas on näha kui suur paistaks Maa samalt kauguselt).

Johannes Hildebrandt, Saksamaa

James Li, Mongoolia

Chirag Bachani, USA

Eric Achkar, Šveits


Brandon Berkoff, USA

Luo Hongyang, Hiina

Tomasz Wisniewski, Poola

Tejus Shah, USA
 
Petr Horálek, Tšehhi

Doug Pham, Kanada

Kerry-Ann Lecky Hepburn, Kanada

Dana Weisbrot, USA

Gary Hershorn, USA

Julio Cortez, USA
 
Thierry Legault, Prantsusmaa

Varjutus nähtuna DSCOVR nimeliselt satelliidilt. Pildiseeriat saab vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=k6__jTFJ-fY

Elliot Severn, USA

Vene satelliit Meteor-M poolt pildistatud foto Kuu varjust Põhjapooluse kohal. All on selgelt näha ka Eesti, mis oli sel ajal pilvedest suhteliselt puhas.


reede, 11. juuni 2021

Päikesevarjutuse vaatlus Tõrvas 10. juuni, 2021

Eilne päikesevarjutus Egon Bogdanovi kaamera läbi. Huvilisi tuli Tõrva keskväljakul asuva ahju juurde hulgi ning igas vanuses. Täname kõiki, kes tulla said!














neljapäev, 10. juuni 2021

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu poolt varjutatud Päike

Tänane päikesevarjutus pildistatud läbi meie päikesefiltriga varustatud teleskoobi. Päikese fotosfääril (nähtav pind) on säbrulise mustrina märgatav selle inimlikes ajaskaalades igikestev pulbitsemine ning mõned pisikesed tumedamad päikeseplekid. Päikese ees asunud Kuu servas võib eristada selle vahelduvaid mägesid ja orgusid...

Olgu öeldud, et foto koosneb tegelikult kusagil kolmekümnest parimast kaadrist ning realistikuma värvuse andmiseks on see tehislikult värvitud (filtri tõttu oleks Päike helelillat värvi).
Teleskoobiks 203/1200mm Newton, monteering Skywatcher EQ6R-PRO, filter Baader OD 5.0, kaamera Nikon D5600, ISO 100, säri 1/1000s. Programmid PIPP, Autostakkert, Registax, Photoshop.


kolmapäev, 9. juuni 2021

Päikesevarjutus Tõrvas

Nagu paljud nüüdseks lugenud ja kuulnud on, siis neljapäeval (10. juuni) ajavahemikus kell 12:54 - 15:14 on meie maalt vaadeldav osaline päikesevarjutus. Selleks puhuks oleme Tõrva Veskijärve ääres kõrguva Tõrva ahju kõrval korraldamas avalikku vaatlust, kus Päikese ette libisevat Kuud saab oma silmaga läbi teleskoobitoru näha.

Mõni aeg tagasi vaatasime Tõrva Veskijärve kaldal asuva Tõrva ahju kõrval Kuud. Sama teeme homme. Ainult, et seekord on Kuu taga ka Päike. Foto: Egon Bogdanov

Selleks on meil teleskoobi ette asetatud spetsiaalne päikesefilter, mis teeb vaatluse inimsilmale turvaliseks (ilma filtrita ei tohiks Päikest mingil juhul üritada teleskoobi või binokliga vaadata!). Lisaks on meil tänu ühele lahkele kodanikule huvilistele jagada terve hulk keevitusklaase, läbi mille on varjutust samuti hea jälgida.

Lahke inimene andis meile vaatluseks terve karbi nõukaaegseid keevitusklaase. Suur tänu Ergo Sillatile.

Kohal oleme 15 minutit enne kella ühte ja lahkume koos Kuuga Päikese eest.
Üritus on tasuta ja kõik on oodatud.

teisipäev, 8. juuni 2021

Osaline päikesevarjutus Eesti taevas

Juba ülehomme (10. juuni) saame siinsamas Eesti taevas näha suhteliselt haruldast vaatepilti, kus ümmargusest päikesekettast hammustatakse välja ringikujuline osa ehk aset leiab osaline päikesevarjutus. Viimati nägi Eestist nii palju varjutatud Päikest 2015. aasta märtsis.

Vähem kui kaks nädalat tagasi toimus Vaikse Ookeani kohal ja ümber selle aasta ainus täielik kuuvarjutus, kui meie kaaslane libises läbi Maa varju. Neljapäevaks on Kuu ümber Maa teinud pool tiiru ning liigub nüüd meie ja Päikese vahelt läbi. Kui kuuvarjutuse ajal oli Kuu meile oma orbiidil peaaegu kõige lähemas punktis (superkuu), siis teisel pool Maad asudes peab ta kaugus järelikult olema peaaegu kõige suurem võimalikust. See tähendab, et tema näiline suurus on taevas liiga väike katmaks kinni tervet päikeseketast. Sellist varjutust nimetatakse väljanägemise järgi rõngakujuliseks varjutuseks, kuna isegi varjutuse tipus on Päikese ümmargune serv Kuu tagant välja paistmas.
Meie paraku päris sellist päikesevarjutust seekord ei näe, kuna rõngakujulise varjutuse teekond jääb meist tuhandeid kilomeetreid põhja poole. See algab Kanadast, libiseb üle Gröönimaa põhjaosa, läbib põhjapoolust ning lõppeb Venemaa kirdenurgas. Küll aga õnnestub meil varjutuse maksimumis näha olenevalt eestisisesest asukohast 21 kuni 25 protsenti varjutatud Päikest (lõunas vähem, põhjas rohkem). Varjutus algab ehk Kuu serv puudutab Päikese serva Eesti südamest Paidest vaadates kell 12:54, maksimum saabub kell 14:05 ja lõppeb kell 15:14. Teistes Eesti paigus kõiguvad need kellaajad paar minutit edasi ja tagasi.

Selline võiks neljapäevane päikesevarjutus tipphetkel välja näha meie teleskoobis. Võltsvärvides foto Päikesest on tehtud 30. mail 2021 ning sellel on näha ka mõned pisikesed päikeseplekid, mis on tänaseks sealt kadunud. Õnneks on juurde tekkinud mõned uued.
Täisresolutsioonis päikesefotot näeb siit: https://upload.wikimedia.org/.../1/13/Paike2_logoga.jpg
Varjutuse ohutuks vaatlemiseks on mitu võimalust. Olgu aga kohe ära öeldud, et mitte mingil juhul ei tohiks seda teha läbi tavalise teleskoobi, binokli või mistahes suurendava optika. Sellise asja tulemuseks oleks peaaegu kindlasti jäädav nägemiskahjustus. Isegi võimsamat sorti kaamerläätsega ei tasu varjutust (väga pikalt) pildistada, kuna fotoaparaadi sensor võib koondatud päikesevalguse mõjul sulama hakata. Ka palja silmaga südapäevase Päikese jõllitamine ei ole kõige parem mõte - tavaliselt saavad sellest inimesed õnneks isegi aru (kui üks hiljutine USA president välja arvata).
Kõige parem on varjutust vaadelda kas spetsiaalse päikeseteleskoobiga või siis tavateleskoobiga, mis on varustatud vastava filtriga, mis blokeerib valdava enamuse Päikese valgusest. Selliseid filtreid saab soetada teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest, kuid nende kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Näiteks tuleks veenduda, et filterkile ei ole teleskoobi ette kinnitatud nii kehvasti, et see seal vaatluse ajal tuulega minema lendab. Ohutumaks viisiks on endale soetada spetsiaalsed varjutuse prillid või need ise filterkilest meisterdada. Käepärasematest vahenditest võiks veel nimetada keevitusmaske või nende kaitseklaase (müügil hästivarustatud tööriistapoodides), mitmekordselt kokku pandud laserplaate või isegi küünlaleegil mustaks tahmatud klaasitükke. Üheks omapärasemaks viisiks varjutust jälgida on tühja kingakarbi abil, mille kitsamasse seina on torgatud nõelaga pisike auk. Suunates augu otse Päikese poole, projitseerub selle sisemisele küljele pisike varjutatud Päike, mida saab vaadata ilma igasuguse lisakaitseta.

Varjutuse teekond põhjapoolkeral. Rõngakujulist varjutust on näha mustatriibulise ala sees.

Olgugi, et ilmateenistus prognoosib neljapäevaks Eesti kohale vahelduva pilvisusega ilma, oleme me Tõrva Astronoomiaklubiga varjutust kindlasti vaatamas. Meid ja meie päikesefiltriga varustatud teleskoobi leiab kella ühe ajal Tõrva kesklinnast Veskijärve äärest (Tõrva ahju kõrvalt). Kõik on oodatud liituma! Mujal Eestis toimuvatest avalikest vaatlustest teame nimetada Tallinna Inglise Kolledžit, Toomemäel asuvat Tähetorni ja Ahhaa teaduskeskuse katust.
Viimati sai Eestis osalist päikesevarjutust näha 2018. aasta augustis, kui Kuu varjas sellest meie jaoks ära vaid 1,5 protsenti ja järgmine tuleb 2022. aasta 25. oktoobril (maksimumis 54 protsenti). Täielikku päikesevarjutust sai Eesti loodenurgast näha viimati 1990. aasta 22. juulil ning järgmise sellise nägemiseks tuleb oodata 2126. aasta obtoobrini. Seevastu rõngakujulist päikesevarjutust näeme me Eestist juba 2039. aasta 21. juunil. On mida oodata.
Head vaatlemist!

laupäev, 5. juuni 2021

Kui suur on Kuu?

USA astrofotograaf James A. McCarthy on tuntud eelkõige oma vapustavate kuufotode poolest. Näiteks tema "võimatult" kontrastsest kuufotost rääkisime siin: https://www.astromaania.ee/.../05/kuu-voimatul-fotol.html...

ja tema ülivärvilisest Kuust saab lugeda siin: https://www.astromaania.ee/.../voimas-varviline-kuu.html...
Mõni aeg tagasi soovis ta aga piltide abil edasi anda Kuu ja selle pinnavormide tegelikke mõõtmeid. Ka meilt küsitakse kuuvaatluste käigus tihti, et kui suur Kuu siis ikkagi on. Igavavõitu tüüpvastused, et umbes neli korda väiksema läbimõõduga kui Maa või umbes Austraalia mandri suurune ei anna seda kuigivõrd hästi edasi. McCarthy otsustas selle näitlikustamiseks kasutada nii enda kui Maa ja Kuu ümber tiirlevate satelliitide pildimaterjali ning tulemus räägib enda eest. All kolm tema võrdlust koos seletustega.

Siin on McCarthy võtnud satelliidifotodest koostatud üliterava mosaiigi Maast ning asetanud Brasiilia peale tema enda poolt pildistatud Kuu. Kuigi reaalsuses oleks selline olukord katastroofiline tervele planeedile, annab see väga hästi edasi kahe taevakeha proportsioone.

Kuu võrdlus kosmosest pildistatud öise Ameerika Ühendriikidega. Kuu pinnale on kleebitud erinevad saareriigid. Kui paljusid oskate nimetada?

McCarthy on võtnud Kuu ümber tiirutava Lunar Reconnaissance Orbiteri foto 86 kilomeetrit laiast Tycho kraatrist ning asetanud selle põhja maailma kõrgeima hoone Burj Khalifa, millel kõrgust 829,8 meetrit.


neljapäev, 3. juuni 2021

Tabamus meteoorist vulkaani kohal

Indoneesia fotograaf Gunarto Songil õnnestus eelmisel nädalal tabada jäädvustus, mida ilmselt kaks korda elus ette ei tule. Ta oli parasjagu pildistamas Jaava saarel asuvat aktiivset Merapi vulkaani, kui ühtäkki tuhises kaadrisse keskmisest heledam meteoor ehk boliid, mis näis tema vaatenurgast langevat täpselt suitsevasse vulkaanikraatrisse.

Songi foto on peale seda erinevatel internetisaitidel populaarsust kogunud koos valvekaamera salvestisega, millel on näha sama boliidi kukkumas ning väidetavalt ka vulkaani tabamas. Tõepoolest, esmapilgul oleks justkui näha hetke, kui kokkupõrke tagajärjel lendab mäeküljest välja tumedat pinnast ja tolmu. Nii ilus see asi ilmselt aga ei ole. Esiteks on kõnealune videosalvestis (vaata kommentaaridesse) väga kehva kvaliteediga ning näib, et boliidi heledus tekitab kaamerapildis lokaalse ülevalgustuse, mida tarkvara üritab hetk hiljem sama ala tumendades parandada. Teiseks süttivad ja põlevad enamikud meteoorid maapinnast 80-100 kilomeetri kõrgusel. Olgu võrdluseks öeldud, et Merapi vulkaani tipp ulatub vaid kolm kilomeetrit üle merepinna. Kolmandaks, Indoneesia geoloogid on kinnitanud, et vulkaani lähistel asunud seismograafid ei registreerinud boliidi langemise ajal ühtegi märkimisväärset värinat ega lähikonna inimesed ei ole teatanud plahvatuse kuulmisest. Taoline kokkupõrge oleks ilmselt kaasa toonud purunenud aknad kilomeetrite raadiuses.


Kokkuvõttes on palju tõenäolisem, et nii Song kui ka valvekaamera juhtusid asuvat õigel ajal õiges kohas ning see näiliselt vulkaani kukkunud meteoor asus neist tegelikult mitukümmend kilomeetri kaugemal ja kõrgemal lennates neist pigem suunaga eemale. Suurepärased tabamused sellegipoolest.