Starshipi riismed taevas

Sotsiaalmeediasse on ilmunud mitmed videod, millel on tõenäoliselt näha kuidas SpaceX Starshipi nimeline kosmoselaev atmosfääris laiali laguneb ning ära põleb. Selline oli Eesti aja järgi pool üks öösel toimunud raketikatsetuse ootamatu tulemus. Video on filmitud Kuuba lähistelt Turksi ja Caicose saartelt.

SpaceX püüdis taaskord Super-Heavy õhust kinni

Eesti aja järgi pool üks startis Texasest SpaceXi Starshipi järjekorras seitsmes testilend. Kui alguses näis kõik hästi kulgevat, siis nähtavasti kahe astme eraldumisel tekkis mingisugune probleem kuna esiteks suutis Super Heavy tõukuri 13 mootorist taassüttida 12 ning viis minutit hiljem plahvatas Starship umbes sellel momendil kui selle mootorid oleksid pidanud välja lülituma. See-eest suudeti aga Super Heavy tõukur teist korda edukalt kinni püüda spetsiaalse torniga, mida kutsutakse Mechazillaks. Videot vaadates võib meenutada, et Super Heavy on 71 meetrit kõrge.

Blue Origini uus rakett New Glenn tegi esmalennu

Täna, Eesti aja järgi kell 9 startis Floridast Canaverali neemelt esimesele testilennule Blue Origini uus raske-kanderakett New Glenn. Tegemist on ligi sada meetrit kõrge kaheastmelise raketiga, mille esimene ja suurem aste on planeeritud olema taaskasutatav. Paraku esimesel lennul seda Mehhiko lahes ootavale ujuvplatvormile tagasi maandada ei õnnestunud. Side astmega kadus atmosfääri sisenemisel. See osa mis aga pidi orbiidile jõudis, sinna ka jõudis.

Blue Originil on plaanis on käesoleval aastal läbi viia kümme sarnast testilendu, mille tulemusel peaks neil valmima väga võimas ja võimekas rakett, mis ületab praktiliselt kõigi andmete poolest SpaceXi Falcon 9 ja isegi Falcon Heavy rakette. Viimastest on saanud vaid mõne aasta jooksul Ameerika kosmoseprogrammi enimkasutatud ja -usaldatud tööhobused. Blue Origin on siiani tegelenud vaid kosmoseturismiga, saates oma New Shepard raketiga inimesi suborbitaalsetele (107 km) lendudele.

New Glenn on nimetatud USA astronaut John Glenni järgi, kes esimese ameeriklasena 1962. aastal Maale kolm tiiru peale tegi. 

Marsi vastasseis toob taevasse punase planeedi

Harvadel selgetel õhtutel on paljud kindlasti märganud idataevast tõusmas üht heledat punakat tähte, mis näeb madalal asudes välja nagu mobiilimasti tuli. Tegemist pole aga mitte mõne heledama tähe, vaid planeet Marsiga, mille vastasseis Maaga jõuab kätte täna.

Kui enamuse ajast on Rooma sõjajumala järgi nime saanud Marss meie jaoks päevases taevas nähtamatu või ripub tagasihoidliku punaka tähena madalal horisondil, on ta viimastel kuudel asunud öötaevas üha kõrgemaid kaari tegema. Ka tema heledus on nüüdseks selline, et teistest taevakehadest saavad talle selles osas vastu vaid Päike, Kuu, Veenus ja Jupiter. Veenust näeb praegu väga-väga heleda objektina õhtuti edelas (sellest veidi ida pool paistab planeet Saturn) ja temast vaid veidi nõrgemat Jupiteri kõrgemal Sõnni tähtkujus Hüaadide täheparve servas. Marsi hiljutise heleduse ja nähtavuse kasvu taga peitub sündmus, mida astronoomias tuntakse vastasseisuna ning mis Marsi puhul toimub iga kahe aasta ja mõne nädala tagant. Kusjuures punase planeedi vastasseisud erinevad üksteisest nagu öö ja päev, seda eriti Eestis asuva vaatleja jaoks.

Vastasseisuks või võõrapäraselt ka opositsiooniks nimetatud sündmus tähistab hetke, mil Päike, Maa ja sellest kaugemal tiirlev planeet asuvad ühel joonel. Maa pealt vaadates tähendab see seda, et planeet asub meie taevas Päikesest 180 kraadi teisel pool. Näiteks kui astronoomilisel südaöösel (umbes pool üks) võime ette kujutada, et Päike asub mitukümmend kraadi põhjahorisondi taga, siis parasjagu vastasseisus asuv planeet paistab samal ajal mitukümmend kraadi lõunahorisondi kohal. Nii saavad meile erinevatel aegadel paista kõik Maast kaugemal tiirlevad planeedid ehk Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Marss. Kusjuures neist viimane on selles nimekirjas erandlik, kuna erinevalt iga-aastasest vastasseisudest teiste loetletud planeetidega, näeme me Marssi öises lõunataevas kord kahe aasta ja mõne nädala tagant.

Planeet Marss Araabia Ühendemiratide kosmosesond Hope vahendusel. Fotol on näha Marsi põhjapolaarmüts, planeedi suurimad vulkaanid ja osakene Päikesesüsteemi suurimast kanjonist Valles Marineris.

Foto: CU/LASP EMM/EXI ITF/Kevin M. Gill

Selle põhjuseks tema liikumiskiirus ümber Päikese. Nagu me kõik teame kulub Maal ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese ümmarguselt 365 päeva. Marsil kulub selleks aga 687 päeva, ehk peaaegu kaks korda rohkem. Et gaasihiidude Jupiteri ja Saturni ning niinimetatud jäähiidude Uraani ja Neptuuni aastad on oluliselt pikemad, jõuame me neile Maaga igal aastal orbiidil järele. Marsi puhul peab aga Maa tegema kaks tiiru, enne kui planeedid taaskord ühele joonele satuvad.

Marsi vastasseisud pole vennad

Tihti aetakse vastasseis segi hetkega mil kahe planeedi vaheline kaugus on aasta väikseim, kuigi tavaliselt lahutavad neid mõned päevad. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ühegi planeedi orbiit ei ole täiuslikult ringikujuline vaid pigem väljavenitatud ringi meenutav ellips. Nii võivad planeedid üksteisele lähimas punktis ära käia enne või pärast vastasseisu. Näiteks seekord oli Maa ja Marsi vaheline kaugus väikseim 12. jaanuaril, kuid vastasseis ise jõuab kätte alles täna.

Marsi orbiit on võrreldes Maaga väga lopergune, asudes Päikesest periheelis ehk lähimas punktis 207 miljoni kilomeetri kaugusel ja afeelis ehk kaugeimas punktis 249 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on koguni 42 miljonit kilomeetrit. Maa puhul on sama arv vaid 5 miljonit kilomeetrit. Selline kõikumine seletab ühtlasi ära, miks meie vastasseisud punase planeediga üksteisest väga olulisel määral erinevad. Võib ju Marss sellel hetkel meist asuda 55 miljonist kilomeetrist kuni 102 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on pea kahekordne.

Marsi vastasseisud ning nende vaadeldavus Eestist (Tartust) lähima paari aastakümne jooksul. Väga madalal paistvaid vastasseise on atmosfääri segava mõju tõttu raske vaadelda, mistõttu 2025 aasta oma on võrdlemisi hea. Tõeliselt head Marsi vastasseisu näeb alles 2035. aastal.

Autor: Üllar Kivila

Sellel aastal asub Marss meile lähimas punktis umbes 96 miljoni kilomeetri kaugusel, mis on keskmisest oluliselt kaugemal. See tähendab, et planeet paistab meile taevas võrdlemisi pisikene, kuid see-eest teeb see seal kõrge kaare. Meenutagem enne kirjutatut, et vastasseisu perioodil asub Marss Päikesest 180 kraadi teisel pool. See tähendab, et kui Päike on öösel võrdlemisi sügaval horisondi taga, siis on Marss võrdlemisi kõrgel. Lihtsustatult võib sõnastada reegli, et mistahes planeedi vastasseisu on Eestist kõige kehvem vaadelda suvisel pööripäeval ja kõige soodsam talvisel pööripäeval. Talvisest pööripäevast on teatavasti möödunud kõigest kolm nädalat. Kahju ainult, et Marsi orbiit koostööd ei tee ja teda meile lähemale ei too.

Marss tõuseb eeloleval ööl maksimaalselt 59 nurgakraadi kõrgusele lõunasse. Kui küsida, et kui kõrged need kraadid taevas paistaksid, siis üheks heaks sõna otseses mõttes rusikareegliks on kasutada enda väljasirutatud rusikat mille laius vastab umbes kümnele kraadile. Ehk siis planeet on kõrgel ja vaade selge. Madalal asuvat planeeti või mistahes muud taevast objekti oleme ju sunnitud tahes tahtmata vaatama pikuti läbi Maa atmosfääri. Sellisel juhul ei loe kui võimas on meie teleskoop - udust laiku suurendades näeme me lihtsalt suuremat udust laiku. Mida kõrgemal on aga objekt, seda õhem on atmosfäär meie ja selle vahel ning vaade planeedile oluliselt parem.

Tõrva Astronoomiaklubi seni parim foto Marsist. Tehtud 2024. aasta detsembris Tõrvast.

Seega on tänavune Marsi-vastasseis Eestis asuva vaatleja jaoks võrdlemisi hea. Näiteks kahe aasta pärast veebruaris aset leidvas vastasseisus asub Marss meist 5 miljonit kilomeetrit kaugemal ning paistab taevas kümme kraadi madalamal. Sellest järgmisel (2029. aasta märtsis) on ta meile küll jälle lähemal aga 25 kraadi madalamal kui täna ja nii edasi. Alles 2035. aasta septembris saab aset leidma tõeliselt lähedane vastasseis kui Marss asub meist vaid 57 miljoni kilomeetri kaugusel ning ta kõrgus on talutavad 24 kraadi.

Marsi leidmisega tähistaevast ei tohiks sellel talvel raskusi olla. Paiknedes Kaksikute tähtkujus moodustab see lähipäevil "kaksikute" Polluxi ja Castoriga kauni kolmese rea. Jupiter asub sellest 25 kraadi lääne pool Sõnnis. Igaks juhuks tuleks mainida, et ühe või teise planeedi asukoht ühes või teises tähtkujus ei oma teadaolevalt mingit rolli inimsuhetele, rahaasjadele või armuelule. Taolise ebausu levitamisega tegeleb see teine astro- eesliitega "teadus".

Nagu ikka vastasseisus asuvate planeetidega, siis tõuseb Marss kirdest umbes samal ajal kui Päike loojub ehk kusagil nelja ajal õhtul. Hilisõhtuks on ta juba umbes 50 kraadi kõrgusel kagutaevas ja astronoomiliseks südaööks (poole kahe ajal öösel) otse lõunas. Silmnähtavalt punaka värvuse ja kõiki tähti ületava heleduse poolest on teda raske millegi muuga segi ajada. Meie õhtu ja öötaevasse jääb Marss veel mitmeks kuuks, kuigi peale vastasseisu hakkab ta heledus aegamisi langema.

Kuidas näha?

Marsi lähemaks uurimiseks tasub kindlasti kasutada teleskoopi ja suhteliselt võimsat suurendust. Enamikes binoklites jääb planeediketas paraku liialt pisikeseks. Aga kui taevas selge ja planeet oma kõrgeimas punktis, võib ta punakal-pruunil pinnal märgata tumedamaid alasid ja lõunapoolust katvat valget polaarmütsi. Siinkohal ei tasuks vaatlejal langeda samasse meelepettesse, nagu näiteks itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli ja ameerika astronoom Percival Lowell, kes uskusid vastavalt 1877. ja 1894. aastate suurte vastasseisude ajal Marsi pinnal nägevat keerukat kanalite võrgustikku. Neist viimane oli elu lõpuni veendunud, et tegemist on Marsil asuva tsivilisatsiooni meeleheitliku püüdlusega niisutada oma kõrbestunud põlde poolustelt pärineva sulaveega. Alles 20. sajandi esimeses pooles tehtud vaatlused võimsamate teleskoopidega tõestasid selle olevat tühipalja soovmõtlemise.

Marsi vastasseisud 2018–2035. Marsi orbiit on üpris elliptiline ehk väljavenitatud, mistõttu toimuvad parimad vastasseisud siis kui need satuvad Marsi periheeli ehk Päikesele lähima punkti lähedasele ajale. Maa vaatepunktist tähendab see seda, et need toimuvad suve lõpul ja sügise alguses. Autor: Üllar Kivila

Marsi vastasseisudel on lisaks silmailule ka praktilisi eeliseid. Nimelt on kahe planeedi väikseim kaugus parim aeg Marsile kõiksugu sondide ja kulgurite toimetamiseks. Ka määramatusse tulevikku planeeritud mehitatud marsilennud stardivad kindlasti paar kuud enne mõnd suuremat Marsi vastasseisu. Seekord kasutasid seda ära kolm missiooni,  mille lõplikuks sihtmärgiks Marss küll pole. Nendeks oli oktoobris startinud NASA Europa Clipper ja Psyche ning Euroopa Kosmoseagentuuri Hera missioon. Kõigi kolme eesmärgiks on Marsiga lähedalt kohtuda, et veidikene selle orbitaalkiirust varastades endale suuremat hoogu koguda.

Europa Clipper suundub tänu Marsile lõpuks Jupiteri juurde uurima selle enigmaatilist jääkuud Europat. Psyche sihtmärgiks on samanimeline raud-nikkel asteroid ning Hera läheb vaatama asteroidipaari Didymos-Dimorphos, millest viimasega põrgatati 2022. aasta sügisel missioon nimega DART. Kokkupõrge, mille mõtteks oli esmakordselt meelega muuta teise taevakeha trajetoori, jättis endast maha värske kraatri, mille sisemust tahaksid kõik planeediteadlased hirmasti lähemalt näha.

Komeet C/2024 G3 ja Päike

Paari päeva eest NASA kosmosemissioon SOHO* poolt Päikese suunas tehtud fotod näitavad, kuidas komeet C/2024 G3 (ATLAS) läbis oma periheeli ehk Päikesele lähimat punki ning selle saba laiali laotus. Sellel hetkel oli selle näiv heledus suurim. Kui tavaliselt on peamiselt jäädest koosneva ja seega aurustuva komeedi gaasiline ioonsaba Päikesest alati eemale suunatud, kipuvad sellest väljasulavad raskemad osakesed (tolm) äkilise pööramise ja pideva valgusrõhu tulemusel maha jääma. Tulemuseks on kaunis lehvik, mille ulatus on sadu tuhandeid ja miljoneid kilomeetreid.

SOHO mitmetest kanalitest kokku pandud võlts-värvifoto. Töötlus: Nirmal Paul

Kuigi komeet C/2024 G3 oli sellel ajal mingil määral ja teatud fotograafilisi trikke kasutades vaadeldav ka meie päevases taevas, muutub see lõunapoolkeral heledas koidutaevas silmaga nähtavaks algaval nädalal.

*SOHO ehk Solar and Heliospheric Observatory on alates 1996. aastast Maa ja Päikese vahel (L1) tiirlev satelliit, mis hoiab pidevalt silma peal meie kodutähel ja selle ümbrusel. Fotodel nähtav tume triip on Päikest varjava koronagraafi tugi.

Marsi varjutamine 2025

Eilne foto Kuust ja planeet Marsist nähtuna Ameerika Ühendriikidest Chicago lähistelt. Planeet Marsi varjutamist Kuu poolt ehk olukorda, kus esimene liigub teisele umbes tunniks ette, oli näha Põhja-Ameerikast ja Lääne-Aafrikast. Eriline oli see kahel põhjusel. Esiteks oli Kuu sellel ajal "täis" ning teiseks asus Marss sellel hetkel Maaga peaaegu vastasseisus ehk kahe planeedi omavaheline kaugus oli üle pika aja väikseim. Marsi vastasseis jõuab kätte homme, sellest aga lähemalt juba hiljem.

Autor: Imran Sultan

Marsituules kõikuv hein

Mis juhtub kui ühendada teadus ja kunst. All on näha USA kunstniku David Boweni kineetilist taiest, kus maised rohukõrred on ühendatud 126 pisikese mootoriga, mis suudavad neid liigutada otsekui kõiguks need tuules. Andmed, mille põhjal need liiguvad, pärinevad aga NASA marsikulgur Perseverance sensoritelt, mis Marsil puhuvat tuule tugevust ja suunda pidevalt mõõdavad ning Maale edastavad. Tänu sellele saame me teisel planeedil puhuvat tuult sõna otseses mõttes näha. Kuna Marsi atmosfäär on võrreldes Maa omaga väga hõre (tihedus vaid kusagil 2% maisest) on rohukõrte liikumist oluliselt võimendatud. Marsil suudaks isegi meetreid sekundis puhuv tuul neid vaid vaevu liigutada.

Marsikulgur Perseverance tuulesensorid. Esimene foto on tehtud maises laboris, teine juba Marsil.

Keeniasse kukkus teadmata päritoluga rõngas

Kaks nädalat tagasi, aasta eelviimasel päeval, olevat Keenia pealinnast 115 kilomeetri kaugusel asuva Makueni maakonna elanikud kuulnud tugevat vihinat, millele järgnes kõva pauk. Asja uurima läinud inimesed leidsid metsa alt väidetavalt kuumusest veel punaselt helendava metallist rõnga, millel läbimõõt umbes 2,5 meetrit ja massi ligi pool tonni. Nüüdseks on rõngas viidud Keenia Kosmoseagentuuri poolt laborisse uurimisele.

Alguses pakkus Harvardi astrofüüsik Jonathan McDowell, et kõige tõenäolisemalt on tegu 2008. aastal Prantsuse Guajaananast startinud Ariane V184 raketi adapteriga, mida oli viimati obiidil jälgitud nädal enne rõnga leidmist. Kuid nüüdseks on Arianespace insenerid selle võimaluse välistanud, väites, et rõnga suurus ja mass ei klapi nimetatud raketi pardal asunud adapteriga.