Teleskoobivaatlus Tõrvas

Sellel nädalavahetusel toimub üleriigiline Teadlaste öö festival, mille raames leiavad näiteks Tartu Tähetornis ja Tõravere observatooriumis aset astronoomiale pühendatud üritused ja vaatlused.

https://teadlasteoo.ee/sundmused-2024

Ega meie siin Tõrvas kehvemad ei saa olla...

Kuna täna õhtuks prognoositakse Lõuna-Eesti kohale enamasti selget vahelduva pilvisusega ilma, siis oleme korraldamas taaskord avalikku teleskoobivaatlust. Õhtud on meil teatavasti juba sügiseselt pimedad ja hetkel ka kuuvabad. Lõunas paistab hiidplaneet Saturn ja hilisematel kellaegadel tõusevad idast Jupiter ja Marss. Näha saab veel täheparvi, galaktikaid ja paari planetaarudu. Taevasse suuname oma uusima ja võimsama teleskoobi Celestron EdgeHD 9.25

Paar nädalat tagasi pildistatud Saturn.

Fotomeenutus vaatlusest 2021. aastal. Foto: Egon Bogdanov.

X tähistab vaatluse asukohta.

Vaatlus leiab aset Tõrva Kaarlimäe tänava lõpus (linnapiiril) põllu nurgas algusega kell 20:00. Vaatleme kuni huvilisi jätkub! Tasuta!

Kaart: https://maps.app.goo.gl/71i8BNPYMZwVg6Wx5

Palun jagada!

PS: lubab natukene tuulist ilma. Soovitav oleks ennast väga soojalt riidesse panna.

#teadlasteöö #teadlasteöö2024 #teleskoobivaatlus

Taevast külastab komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS)

Lõunapoolkera koidutaevas on viimaks hästi vaadeldavaks/pildistavaks muutunud komeet tähisega C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS). Paari päeva pärast saavutab see Päikesele lähima punkti ehk periheeli ning oktoobri teises pooles peaks see kõigi eelduste kohaselt nähtavaks muutuma meie poolkera õhtutaevas. Kui komeet vahepeal ei lagune, võib sellest saada üks viimaste aastate heledaim sabatäht.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS) avastati juba eelmise aasta alguses kui see asus Päikesest umbes miljardi kilomeetri kaugusel. Tänu selle planeetide tiirlemistasandi suhtes nurga all olevale trajektoorile, mida saab kõige ilmekamalt vaadata videoklipist kommentaarides, asub see hetkel ekliptika "all" ning on seega vaadeldav vaid lõunapoolkeralt vahetult enne päikesetõusu. 27. septembril saavutab see Päikesele lähima punkti (58 miljonit kilomeetrit) ning 14. oktoobril Maale lähima punkti (70 miljonit kilomeetrit ). Umbes samal ajal muutub see vahetult peale päikeseloojangut vaadeldavaks madalal meie läänetaevas (Maokandja tähtkuju alumises servas), kus seda peaks umbes nädala jooksul näha olema isegi silmaga. Edasi kaugeneb komeet meist ja Päikesest, muutudes üsna kiiresti üha nõrgemaks. Binokli ja teleskoobiga peaks seda olema võimalik vaadelda veel nädalaid ja kuid hiljem.

Yuri Beletsky foto Tšiilist.

Lucy Yunxi Hu foto(d) komeedist C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS) Austraaliast.

Sarnaselt asteroididele kujutavad komeedid endast Päikesesüsteemi planeediloomest üle jäänud materjalist kokku kleepunud ja tavaliselt kuni mõnekilomeetrise läbimõõduga taevakehasid. Erinevalt kivistest või metallilistest asteroididest koosnevad Päikesesüsteemi külmematel äärealadel moodustunud komeedid suuremas osas erinevatest jäädest (vesi, metaan, ammoniaak), mis on segatud tolmu ja peenema kiviklibuga. Seetõttu kasutatakse nende kirjeldamisel tihtipeale "määrdunud lumepalli" võrdlust.

Valdav osa komeetidest tiirleb Päikesest tuhandeid ja kümneid tuhandeid kordi kaugemal kui Maa, moodustades seal hõreda Öpik-Oorti pilveks nimetatud koosluse. Seal enamasti segamatult ja võrdlemisi ringikujulistel orbiitidel liikuvad jääkamakad võivad aeg-ajalt toimuvate lähedaste möödumiste käigus sattuda sellisele väljavenitatud trajektoorile, mis toob nad ajutiselt Päikesesüsteemi sisealadesse. Päikesele lähenedes hakkab jäine komeedimaterjal päikesekiirguse mõjul sublimeeruma ehk muutuma tahkest otse gaasiliseks. Selle tulemusel moodustub tavaliselt vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga komeedituuma ümber kümneid ja isegi sadu tuhandeid kilomeetreid lai gaasiline kest ehk kooma.

Päikesele veelgi lähemale kukkudes hakkab võimas tahevalgus sõna otseses mõttes seda gaasikesta endast eemale lükkama ning komeedile venib miljoneid kilomeetreid pikk ioonsaba, mis olenemata liikumissuunast osutab alati Päikesest eemale. Lisaks jääb komeedist maha olenevalt selle liikumissuuna muutusest kõverdunud tolmusaba. Peale suhteliselt kiiret silmust ümber Päikese pillutatakse veidi väiksemaks auranud komeedid jälle tagasi Päikesesüsteemi kaugematesse aladesse, kust need võivad naasta kümnete, sadade, tuhandete või isegi miljonite aastate pärast. Mõned ei naase kunagi. C/2023 A3 puhul ei olda veel kummaski kindel.

Vahel kiputakse fotodel komeete segi ajama meteooridega, mis on Maa atmosfääris loetud sekunditega ära põlevad kivikesed. Planeetidevahelises ruumis ringi rändavad komeedid ripuvad aga taevas nädalaid või kuid.

Deep Blue Aerospace raketikatsetus

Ka ebaõnnestumised võivad olla kaunid. All droonivideo Hiina raketiettevõtte Deep Blue Aerospace raketi Nebula-1 uusimast katsetusest, mille käigus sooviti proovida raketti peale teatud kõrguseni jõudmist püstiselt maandada. Kuigi selle tugijalad sirutusid edukalt välja ning rakett suutis hoida ennast vertikaalselt, lüilitasid mootorid ennast välja veidi liiga kõrgel. Tulemust näeb videost (mis paraku lõppeb liiga rutakalt).

Deep Blue Aerospace on vaid üks paljudest Hiina ettevõtetest, mille eesmärgiks on USA ettevõtete SpaceX ja Blue Origini eeskujul välja arendada täielikult taaskasutavaid rakette. Neist võibolla siiani edukaim on olnud LandSpace, mis lennutas paari nädala eest oma raketi Zhuque-3 kümne kilomeetri kõrgusele ning maandas selle ka ühes tükis ja 1,5 meetrise täpsusega tagasi.

Märatseva paaviani udukogu Lõunakroonis

Sellel võrdlemisi laial ja erivärvilisel piirkonnal Lõunakrooni tähtkujus on tõenäoliselt üks vägevamaid hüüdnimesid hobiastronoomias. Seda kutsutakse Märatseva paaviani udukoguks. Koosneb see meist suhteliselt lähedal (500 valgusaastat) asuvast piklikust tolmupilvest, mille tipus on värskelt tekkinud tähtede kiirguses punakalt helendamas ionieeritud vesinik. Paaviani sinisteks silmadeks on niinimetatud peegeldusudud - massiivsete ja kuumade tähtede poolt valgustatud tolmune lähiümbrus. Paaviani pea kohal paistab Lühtri kerasparv (NGC 6723), mis asub meist 27 tuhande valgusaasta kaugusel ehk üle viiekümne korra kaugemal kui ülejäänud objektid.

Foto autorid: Alpha Zhang ja Ting Yu

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/d5z8gm/0/

Astronoomiaklubi astrofotod: Jupiter, Saturn ja Kuu

Öö vastu pühapäeva oli taevas vähemalt Tõrva kohal tavapärasest rahulikuma atmosfääriga. See andis suurepärase võimaluse senisest teravamalt jäädvustada meie õhtu- ja öötaevast külastavaid hiidplaneete Saturni ja Jupiteri. Ka Kuust said mõned lähikaadrid tehtud.

Saturn oli pildistamise ajal niinimetatud kulminatsioonis ehk öö kõrgeimas punktis (umbes 23 kraadi kõrgusel) lõunas. Jupiter oli idakaares sama kõrgel. Oodates oleks see tegelikult taevas veel palju kõrgemale tõusnud, saavutades vastu hommikut 51 kraadise kulminatsiooni lõunas. Kuid Jupiteri pildistamisega on veel järgnevatel kuudel aega, kuna selle kõrgeim punkt nihkub kellaajaliselt üha varasemale ajale.

Saturn ja selle rõngad. Saturni vastasseisust septembri alguses kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../saturni-vastasseis-2024.html

Jupiter. Foto on kokku pandud kahest kolmeminutilisest videoklipist.

Kuu lõunapoolkeral asuv 231 kilomeetrise läbimõõduga Claviuse kraater, mis on omakorda täis väiksemaid kraaterid.

Paremal 68 kilomeetrise läbimõõduga Herculese kraater. Vasakul 40 kilomeetrine Bürgi kraater.

Mõne sõnaga kasutatud tarkvarast ja tehnikast:

Planeetide ja Kuu pildistamiseks tuleb neist kõigepealt jäädvustada videoklipid. Mida kiirema kaadrisagedusega seda teha õnnestub, seda parem. Kuna Jupiter pöörleb kõigist planeetidest kõige kiiremini (9,8 tunniga) ei tohiks klipid tema puhul olla pikemad kui kolm minutit. Vastasel korral hakkab planeedi pöörlemine edasiste sammude käigus lõppkujutist hägustama. Saturni puhul on samaks ajapiiranguks kuus minutit. Kuu puhul see aeg mõistlikkuse piirides oluline ei ole. Jäädvustamiseks sobivad näiteks programmid Sharpcap või Firecapture.

Videotes sisalduvad üksikutest kaadritest tuleks valida kõige paremad (atmosfäär virvendab ning osad kaadrid on teistest selgemad) ning need omavahel stäkkida* (inglise keeles stacking). Sellist tehnikat kutsutakse inglise keeles lucky imaging ehk eesti keelses otsetõlkes õnnelik jäädvustamine*. Selleks on ilmselt siiani parimaks programmiks vabavaraline Autostakkert.

Saadud foto on esmapilgul väga udune, kuid sisaldab tegelikult rohkelt lisainfot. Selle info väljatoomiseks on vaja fotot teravustada. Selleks on mitmeid programme, kuid neist tõenäoliselt endiselt kõige enamkasutatav on vabavaraline programm Registax. Täpsemalt tuleb kasutada üht selle funktsiooni nimega wavelets, mis võib esmapilgul tunduda võrdlemisi keeruline, kuid mille kohta leiab internetist ohtralt juhendeid.

Kui foto on teravustatud tasub seda mõne fototöötlusprogrammiga (GIMP, Photoshop) veel natukene värvide, heleduse ja kontrasti suhtes peenhäälestada. Photoshopis sobib selleks kõige paremini Camera raw filter nimeline tööriist.

Kui planeedist teha mitu videoklippi, siis on võimalik saadud fotod veel omavahel liita programmi WinJUPOS abil. See on võimeline planeedi pöörlemist kompenseerima ning fotosid liites saab lõpptulemus selgem.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Barlow näol on tegemist lisaläätsega, mis sisuliselt suurendab teleskoobi fookuskaugust ehk suurendust. 2,5x tähendab, et kasutatud Barlow lääts suurendab seda 2,5 korda. Antud teleskoobiga tuli fookuskauguseks seega ümmarguselt 5800mm.

ZWO uv/ir cut filter on vajalik kaamerate ees, mille sensor on tundlik ka nähtavatest lainepikkustest väljaspool. Asi selles, et erinevate lainepikkuste fookuspunkt on erinev ning neid kõiki kaasates on jäädvustused mõnevõrra udusemad. Antud filter "lõikab" need ära.

ZWO ADC on kahest omavahel liigutatavast primast koosnev vidin, mille eesmärgiks on korrigeerida niinimetatud atmosfääri dispersiooni, mis tekitab madalal asuvate objektidele sinised ja punased servad. Korrektori häälestamiseks saab kasutada eelmainitud Sharpcapis ja Firecapturi programmides sisalduvaid spetsiaalseid tööriistu.

Kaamera ZWO ASI678MC-PRO on võrdlemisi tundlik ja seega kiire kaadrisagedusega planetaarkaamera.

*Kui keegi teab mingeid muid häid eestikeelseid vasteid "stacking" ja "lucky imaging" asemele, siis täitsa huvitav oleks neid kuulda.

Osaline kuuvarjutus 2024

Eesti aja järgi kolmapäeva hommikul oli suuremast osast Euroopast, Aafrikast ja Ameerikatest näha selle aasta ainukest osalist kuuvarjutust. Osaline kuuvarjutus tähendab seda, et Kuu liikus oma orbiidil läbi vaid Maa poolt heidetud varju servast. See aga oli nähtavasti piisav, et eristada vähemalt fotoaparaadi abil Kuul Maa ümarat varju.

All valitud galerii fotodest, mille autoriteks erinevate maade fotograafid.

Juba vähem kui aasta pärast (7. septembril) on muuhulgas Eestist näha täielikku kuuvarjutust, mille käigus siseneb Kuu täielikult Maa varju, muutudes seepeale iseloomulikult punakaks. Viimane Eestist nähtav täielik kuuvarjutus leidis aset 2021. aasta mais. 

Andrew Miller

Osama Fathi, Egiptus

Josh Dury, Ühendkuningriigid

Betul Turksoy, Türgi

Andres Molina, Kolumbia

Ross Harried, USA

Kamala Venkatesh, USA

Petr Horálek, Slovakkia

Orbitaalmehhaanika 30 sekundiga Maalt Kuule reisimise näitel

 

Digeli pilv S2 Linnutee servas

Pole kahtlustki, et väga kauge ja varajase universumi uurimiseks pole inimkonna käsutuses paremat instrumenti kui James Webbi kosmoseteleskoop. Nüüd on aga seda peamiselt infrapunas töötavat observatooriumit kasutatud uurimaks Linnutee galaktika äärealasid, mis on tähtedevahelise tolmu ja gaasi tõttu jäänud meie nähtavat valgust registreeriva pilgu eest suures osas varjatuks.

Päike ja selle ümber tiirlevad planeedid asuvad Linnutee galaktika keskmest umbes 26 tuhande valgusaasta kaugusel. Linnutee läbimõõduks hinnatakse aga umbes 106 tuhat valgusaastat ning selle kõige välimist serva nimetatakse vahel ekstreemseks välisgalaktikaks. Nüüd on Webb jäädvustanud selles piirkonnas (Linnutee keskmest 58 tuhande valgusaasta kaugusel) asuvaid niinimetatud Digeli molekulaarpilvi. Tänu Webbi tundlikkusele ja teravusele on meil võimaik nendest pilvedes toimuvat täheteket näha enneolematult heas lahutuses.

All on näha fotot näiteks Digeli pilv S2 keskmes asuvast täheparvest, mis on kõigi eelduste kohaselt alles hiljuti gaasist ja tolmust kokku kukkunud. Selle kõige ilmsemaks märgiks on parvest igas suunas välja ulatuvad heledamad plasmajoad, mis on välja heidetud väga noorte tähtede poolt, mis pöörlevad veel niinimetatud protoplanetaarsetes ketastes. Nagu praktiliselt kõikidel Webbi fotodel on Linnutees sisalduva punaka gaasipilve ja sellest moodustunud tähtede taustal näha arvukalt teisi väga kaugeid galatikaid. Tähti ümbritsevad (diffraktsiooni)ristid tulenevad Webbi ehitusest - selle sekundaarpeegli tugedest ja liitpeapeegli kuusnurksetest elementidest.

Vaatluste põhjal avaldatud teadustöö koos fotode ja joonistega leiab siit: https://ui.adsabs.harvard.edu/.../2024AJ....168.../abstract

R Doradus - teine suurim täht meie taevas

Taevas on vähe tähti peale Päikese, mille puhul suudavad astronoomid isegi maailma parimate teleskoopidega näha midagi enamat kui lihtsalt valguspunkti. Päikesest keskmiselt "vaid" 150 miljoni kilomeetri kaugusel tiireldes on selle nurkläbimõõduks Maa taevas umbes 30 kaareminutit ehk pool kraadi (enam-vähem sama mis Kuul). Sellest visuaalselt suurim järgmine täht on Kuldkala tähtkujus asuv punane hiidtäht R Doradus, mis asub meist 178 valgusaasta kaugusel ehk ümmarguselt 12 miljonit korda kaugemal kui Päike. Ehk siis on see meile võrdlemisi lähedal ning tänu sellele, et R Doradus on Päikest ka umbes 300 korda suurem (selle pind ulatuks Päikesesüsteemis Marsist kaugemale) on selle näivaks läbimõõduks lausa 57 millinurgasekundit. Päikesest paistab see meile 32 tuhat korda väiksem.

Võiks arvata, et kui R Doradus on kõikidest tähtedest (peale Päikese) suurima näiva läbimõõduga on see öötaevas ka kõige heledam. Tegelikult kõigub R Doradus silmaga nähtavuse piiril. Kuna tegemist on niinimetatud muutliku tähega, muutub selle heledus perioodiliselt ning vahel on seda pimedast taevast silmaga näha, vahel peab teleskoobi appi võtma. Selline üllatav madal heledus tuleneb R Doradose suhteliselt madalast pinnatemperatuurist - 2710 kelvinit. Näiteks taeva kõige heledam täht Siirus asub meist vaid 8,7 valgusaasta kaugusel, kuid olles Päikest vaid veidi suurem, on selle nurkläbimõõt taevas kümme korda väiksem kui R Doradosel. Seevastu Siiriuse pinnatemperatuur on ligi 10 000 kraadi kelvinit. Kuna tähe pinnatemperatuuri kasvul tõuseb selle heledus neljandas astmes, paistab kümme korda pisema nurkläbimõõduga Siirus taevast R Doradosest kusagil 100 korda heledamalt.

Tulles tagasi R Doradose juurde suutsid astronoomid eelmise aastal tehtud vaatlusi analüüsides esmakordselt jäädvustada seda kauget hiidtähte piisavalt hea lahutusega, et võimalik oleks näha selle pinna pilbitsemist. Sellise vägitüki saavutamiseks kasutati Põhja-Tšiilis Atacama kõrbes asuvat ALMA* interferomeetrit. Tegemist on 66 raadioteleskoobist koosneva liitteleskoobiga, mis jäädvustab ümbritsevat universumit millimeeter- ja alla-millimeeterlainetes. Teleskoobid asuvad merepinnast 5000 meetri kõrgusel väga kuivas kliimas, et vähendada õhuniiskusest tingitud müra. Kuigi nähtavat valgust see otseselt ei kogu, on saadavaid raadiokujutisi võimalik niiöelda tõlkida fotosid meenutavateks piltideks.

Selline näeb välja R Doradose pulbitsev pind. All vasakul on näha Maa orbiidi suurust. Tegemist on kaugelt kõige selgema kujutisega tähe pinnast (Peale Päikese).

Paarinädalaste vahedega tehtud piltidel R Doradosest on näha kollast (tegelikult raadiolained värve ei kanna) ketast, mis on täis heledamaid laike. Laikude asukohad vahelduvad, otsekui tähe pind keeks - mis ei ole ka väga kaugel tõest. Tegemist on niinimetatud konvenktsioonirakkudega ehk hiiglaslikke pööristega, mis transpordivad tähe kuumast sisimusest pinnale energiat. Jahtunud plasma vajub tagasi tähe pinna alla, et kogu protsess saaks korduda. Kui näiteks meie Päikest vastavate filtiritega vaadelda, näeme, et selle pind on igal ajahetkel kaetud ligi miljardi sellise rakuga. Kui aga Päikesel võib nende suurust võrrelda Poola riigi pindalaga, siis R Doradosel on iga selline rakk 75 korda(!) suurem kui meie Päike. Selliste kergelt öeldes muljetavaldavate mõõtmete põhjuseks on tõenäoliselt punase hiidtähe suurus, sest olles paisunud Päikest 300 korda suuremaks, on selle pinnagravitatsioon vaid 0,026 protsenti sellest, mida tunneme Maal. Sisuliselt on selle tähe puhul tegemist üsna hõreda kuuma gaasipalliga, mis ei taha enam hästi koos püsida.

ALMA ehk Atacama Large Millimeter Array ehk Atacama Suur Millimeetri Observatoorium

R Dorados on tegelikult kõigi eelduste kohaselt ka tõetruu pilguheit Päikest kusagil 5 miljardi aasta pärast ootavasse tulevikku. Nimelt on mõlemad tähed alustanud oma elu enam-vähem sama massiga ning tähtede maailmas määrab tähe praktiliselt kõik tunnused ja eluetappid ära just nende mass. Nagu juhtunud on R Doradosega, paisub ka Päike lõpuks punaseks hiidtäheks, neelates enda sisse Veenuse ja võib olla ka Maa orbiidid. Lõpuks, kui ennast viimase piirini paisutanud täht ei suuda enam ennast koos hoida, hajub selle hõre kest ümbristevasse ruumi ning paarikümneks tuhandeks aastaks moodustab see kauni planetaarudu, mida valgustab seest ülitihe ja -kuum surnud tähetuum ehk valge kääbus.

*ALMA ehk Atacama Large Millimeter Array ehk Atacama Suur Millimeetri Observatoorium

BepiColombo neljas möödalend Merkuurist (video)

Nädala eest sooritas Euroopa ja Jaapani kosmoseagentuuride koostöös valminud BepiColombo missioon oma neljanda möödalennu Päikesesüsteemi piseimast planeedist - Merkuurist. Sond möödus manöövri käigus planeedi kraatrilisest pinnast vaid 164 kilomeetri kauguselt. All video kõikidest möödalennu käigus tehtud fotodest.

Pikemalt kirjutasime sellest siin: https://www.astromaania.ee/.../bepicolombo-neljas...