Juba ülehomme (10. juuni) saame siinsamas Eesti taevas näha suhteliselt haruldast vaatepilti, kus ümmargusest päikesekettast hammustatakse välja ringikujuline osa ehk aset leiab osaline päikesevarjutus. Viimati nägi Eestist nii palju varjutatud Päikest 2015. aasta märtsis.
Vähem kui kaks nädalat tagasi toimus Vaikse Ookeani kohal ja ümber selle aasta ainus täielik kuuvarjutus, kui meie kaaslane libises läbi Maa varju. Neljapäevaks on Kuu ümber Maa teinud pool tiiru ning liigub nüüd meie ja Päikese vahelt läbi. Kui kuuvarjutuse ajal oli Kuu meile oma orbiidil peaaegu kõige lähemas punktis (superkuu), siis teisel pool Maad asudes peab ta kaugus järelikult olema peaaegu kõige suurem võimalikust. See tähendab, et tema näiline suurus on taevas liiga väike katmaks kinni tervet päikeseketast. Sellist varjutust nimetatakse väljanägemise järgi rõngakujuliseks varjutuseks, kuna isegi varjutuse tipus on Päikese ümmargune serv Kuu tagant välja paistmas.
Meie paraku päris sellist päikesevarjutust seekord ei näe, kuna rõngakujulise varjutuse teekond jääb meist tuhandeid kilomeetreid põhja poole. See algab Kanadast, libiseb üle Gröönimaa põhjaosa, läbib põhjapoolust ning lõppeb Venemaa kirdenurgas. Küll aga õnnestub meil varjutuse maksimumis näha olenevalt eestisisesest asukohast 21 kuni 25 protsenti varjutatud Päikest (lõunas vähem, põhjas rohkem). Varjutus algab ehk Kuu serv puudutab Päikese serva Eesti südamest Paidest vaadates kell 12:54, maksimum saabub kell 14:05 ja lõppeb kell 15:14. Teistes Eesti paigus kõiguvad need kellaajad paar minutit edasi ja tagasi.
 |
Selline võiks neljapäevane päikesevarjutus tipphetkel välja näha meie teleskoobis. Võltsvärvides foto Päikesest on tehtud 30. mail 2021 ning sellel on näha ka mõned pisikesed päikeseplekid, mis on tänaseks sealt kadunud. Õnneks on juurde tekkinud mõned uued.
Täisresolutsioonis päikesefotot näeb siit: https://upload.wikimedia.org/.../1/13/Paike2_logoga.jpg |
Varjutuse ohutuks vaatlemiseks on mitu võimalust. Olgu aga kohe ära öeldud, et mitte mingil juhul ei tohiks seda teha läbi tavalise teleskoobi, binokli või mistahes suurendava optika. Sellise asja tulemuseks oleks peaaegu kindlasti jäädav nägemiskahjustus. Isegi võimsamat sorti kaamerläätsega ei tasu varjutust (väga pikalt) pildistada, kuna fotoaparaadi sensor võib koondatud päikesevalguse mõjul sulama hakata. Ka palja silmaga südapäevase Päikese jõllitamine ei ole kõige parem mõte - tavaliselt saavad sellest inimesed õnneks isegi aru (kui üks hiljutine USA president välja arvata).
Kõige parem on varjutust vaadelda kas spetsiaalse päikeseteleskoobiga või siis tavateleskoobiga, mis on varustatud vastava filtriga, mis blokeerib valdava enamuse Päikese valgusest. Selliseid filtreid saab soetada teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest, kuid nende kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Näiteks tuleks veenduda, et filterkile ei ole teleskoobi ette kinnitatud nii kehvasti, et see seal vaatluse ajal tuulega minema lendab. Ohutumaks viisiks on endale soetada spetsiaalsed varjutuse prillid või need ise filterkilest meisterdada. Käepärasematest vahenditest võiks veel nimetada keevitusmaske või nende kaitseklaase (müügil hästivarustatud tööriistapoodides), mitmekordselt kokku pandud laserplaate või isegi küünlaleegil mustaks tahmatud klaasitükke. Üheks omapärasemaks viisiks varjutust jälgida on tühja kingakarbi abil, mille kitsamasse seina on torgatud nõelaga pisike auk. Suunates augu otse Päikese poole, projitseerub selle sisemisele küljele pisike varjutatud Päike, mida saab vaadata ilma igasuguse lisakaitseta.
 |
| Varjutuse teekond põhjapoolkeral. Rõngakujulist varjutust on näha mustatriibulise ala sees. |
Olgugi, et ilmateenistus prognoosib neljapäevaks Eesti kohale vahelduva pilvisusega ilma, oleme me Tõrva Astronoomiaklubiga varjutust kindlasti vaatamas. Meid ja meie päikesefiltriga varustatud teleskoobi leiab kella ühe ajal Tõrva kesklinnast Veskijärve äärest (Tõrva ahju kõrvalt). Kõik on oodatud liituma! Mujal Eestis toimuvatest avalikest vaatlustest teame nimetada Tallinna Inglise Kolledžit, Toomemäel asuvat Tähetorni ja Ahhaa teaduskeskuse katust.
Viimati sai Eestis osalist päikesevarjutust näha 2018. aasta augustis, kui Kuu varjas sellest meie jaoks ära vaid 1,5 protsenti ja järgmine tuleb 2022. aasta 25. oktoobril (maksimumis 54 protsenti). Täielikku päikesevarjutust sai Eesti loodenurgast näha viimati 1990. aasta 22. juulil ning järgmise sellise nägemiseks tuleb oodata 2126. aasta obtoobrini. Seevastu rõngakujulist päikesevarjutust näeme me Eestist juba 2039. aasta 21. juunil. On mida oodata.
