Tõrva Kaarlimäe observatoorium on valmis!

Peale aasta väldanud ehitamist on hea meel teatada, et viimaks on valminud Tõrva esimene hobiobservatoorium, mis kannab nime Tõrva Kaarlimäe observatoorium (või lihtsalt Kaarlimäe observatoorium). Asub see Tõrva linna kohalike seas Kaarlimäeks kutsutud linnaosas, ühes aias, mis on olnud juba aastaid Tõrva Astronoomiaklubi "baasiks".

Tõrva Kaarlimäe observatooriumi sisevaade. Foto on tehtud lainurkobjektiiviga. Foto keskel on näha ehitise alt välja ulatuvat posti, millele teleskoop kinnitub.

Tõrva Kaarlimäe observatoorium väljast ja suletud katusega. Vasakul olev puukuur oli juba enne ehitama asumist olemas.

Mõte observatooriumist kui meie teleskoobi alalisest kohast tekkis umbes poolteist aastat tagasi. Vajadus selle järgi on olnud üsna lihtne ja mõistetav. Eesti kliimas vahelduvad selged ööd tuuliste ja vihmastega. See tähendab, et selgeks ööks ettevaatlikult üles seatud teleskoobi peab vihmahoogude saabudes kas kinni katma (mis tekitab probleeme niiskusega) või siis täielikult lahti monteerima ja katuse alla viima. Küll oleks hea, kui teleskoop oleks kogu aeg paigal ja töövalmis, aga katus selle kohal vastavalt vajadusele edasi-tagasi liigutatav. Seinad selle ümber teleskoopi tuule poolt põhjustatud vibratsioonide eest kaitsmas. Selleks kõigeks observatoorium sisuliselt ongi.

Olgu siinkohal mainitud, et enamik selgeid öid kuluvad meil ikkagi taeva pildistamisele. Niisama silmaga läbi teleskoobi vaatamine on alati äge, kuid niimoodi nauditavate taevakehade ja objektide arv on piiratud. Eriti meie praeguste teleskoopidega. Lähitulevikus võib see muutuda, kuid sellest lähemalt rääkimiseks on veel vara. Astrofotograafiaga süvataeva kontekstis tegelemine vajab teatud tingimusi, mida observatoorium muuhulgas teenib. Kaitset vihma ja tuule eest sai mainitud, aga neid on veel. Näiteks post või alus, mille külge teleskoop jäigalt kinnitub, peab olema võimalikult kindel ja liikumatu. Sealhulgas ei tohi sellesse pildistamise hetkel kanduda teleskoobi ümber toimetades sammude vibratsioon. Selleks kõigeks on teleskoobi ligi nelja meetrine post ümbritsevast ehitisest eraldiseisev ja isoleeritud.

All aegvõte observatooriumi sisemusest ja teleskoobi kõrvalt siis kui teleskoop taevast pildistab. Tegelikult tuled seinte servades ei põlenud, aga väike lekkevool põhjustas nende kerget helendamist. 10 sekundiliste säride kaupa kokku pandud aegvõttel näivad need aga tugevalt säravat. Videos on näha kuidas teleskoop jälitab umbes viie tunni jooksul M106 galaktikat, mis näib Maa pöörlemise tõttu koos ülejäänud tähistaevaga idast läände pöörata. Teleskoop vahetab oma orientatsiooni peale seda kui galaktika ületab niinimetatud nullmeridiaani. Astrofotograafias nimetatakse seda "meridian flip". Aegvõte on tehtud lainurkobjetiiviga ja kaameraga Nikon D5600.

Tegelikult sai observatooriumi esimene valgus (esimene vaatlus/pildistamine) saavutatud juba kaks nädalat tagasi. Kõik kavandatu töötas nii nagu pidi ning esimest observatooriumist jäädvustatud galaktikat näeb alt galeriist. Ametlikult ja pidulikult sai ehitis aga avatud möödunud nädalavahetusel, kui asja vaatas oma silmaga üle külla kutsutud Eesti astrofotograafide ja hobiastronoomide (arvuliselt tagasihoidlik) paremik. Nende heakskiitva hinnangu alusel võib siis asja lugeda lõpetatuks. Kahju ainult, et juba mõne päeva pärast lõppevad meie laiuskraadidel täiesti pimedad ööd, mis naasevad alles augusti keskel. Kuu, Päikese ja planeetide vaatlemist ja pildistamist see õnneks ei sega.

Paljud kindlasti tahavad nüüd teada, mis edasi saab. Eelkõige saab tegemist olema paigaga, kus saab mugavalt ja kuivalt taevast pildistada ning väikestviisi teadustööga tegeleda. Oleme klubiga näinud, et meie nii-öelda põlluservavaatlused on kohati päris rahvarohked. Neid koduaias ja pisikeses observatooriumis võõrustada oleks ebarealistlik (mistõttu korraldame neid aeg-ajalt endiselt). Aga tõelistele huvilistele ja pisematele gruppidele saab observatoorium olema alati avatud. Seega kui soovite observatooriumi külastada, siis tasub meile kirjutada ja saame mingi aja kokku leppida.

Suured tänud kõigile, kes on kuude jooksul observatooriumi kerkimisele nõu, jõu ja toetustega abiks olnud.

Tõrva Kaarlimäe observatooriumi esimene galaktika. Tegemist on Jahipenide tähtkujus asuva Messier 106 tähist kandva galaktikaga, mis asub meist 24 miljoni valgusaasta kagusel ning on tegelikult tõeline hiiglane. Selle suurus on võrreldav meie lähima naabri Andromeedaga ehk see sisaldab ligemale triljon tähte. Lisaks sellele on M106 niinimetatud Seyferti galaktika, mille südames asuva supermassiivse musta augu ümber pressitud gaasiketas hõõgub võimsalt ultraviolettkiirguses.
Kohe M106 kõrval paistab kauguses spiraalgalaktika NGC 4248 ning paremal üleval NGC 4246. Lisaks neile leiab terva silma omanik fotol veel paarkümmend tõeliselt kauget galaktikat, mis asuvad meist sadade miljonite valgusaastate kaugusel.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/gz3232/0/

Kasutatud tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 124 × 300 sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG‑juhitud. PHD2, NINA, PixInsight, PS.

Valgussaar pimeduses. Vaade observatooriumi sisemusse. Muidugi tuled tuleb pildistamiseks ära lasta.

Kevadised lüriidid on kohal

Lähiöödel jõuab tippu selle hooaja esimene suurem meteoorivool - lüriidid. Vool on inimkonnale kauem teadaolev omataoline, sest esmakordselt kirjeldati seda Hiina astronoomide poolt juba 687. aastal enne meie aega.

Fotol 2014. aasta lüriidid nähtuna Tšiili Atacama kõrbest. Autor Yuri Beletsky

Nagu enamik meteoorivoole pärinevad ka lüriidid Päikesesüsteemi sisealasid külastanud komeedi tolmusest kiiluveest, millest meie planeet igal aastal läbi sõidab. Sel puhul on selleks pikaperioodiline komeet nimega Thatcher, mis satub Päikese lähistele iga 415 aasta tagant (viimati 1861. aasta mais). Iga 60 aasta tagant läbib Maa oma orbiidil komeedi tolmupilve eriti tihedat piirkonda, tekitades tavapärasest vaatemängulisemaid meteoorisadusid või lausa -tormisid. Näiteks aastatel 1803, 1922 ja 1982 võis lüriidide tipus näha kuni 700 meteoori tunnis. Tänavused lüriidid paraku midagi väga tavapäratut ei paku, kuid kusagil kümmekond tükki võiks neist tunnis ära näha.

Nagu nimestki võib järeldada asub lüriidide radiant ehk taevaosa, millest nad tunduvad näiliselt välja lendavat, Lüüra tähtkujus. Ära tunneb selle tähtkuju hilisõhtutel idataevast kõrgemale tõusva heleda Veega järgi.

Lüriide on tavaliselt näha 16. aprillist kuni 26. aprillini ning selle tipp jääb 21.-22. aprilli kanti. Ehk siis saabuval ja sellele järgneval selgel ööl tasub taevavõlvil silma peal hoida. Kellaajaliselt on parimaks ajaks varahommik, kui Lüüra on ennast kõrgemale lõunasse pööranud.

Artemis II värvilised vaated Kuule

Briti astrofotograaf ja kodanikuteadlase Damian Peachi töötlused Artemis II vaadetest Kuule. Fotode värviinfot on ettevaatlikult võimendatud, et välja tuua erinevate mineraalide ja elementide asukohad Kuu koores. Sarnaseid fotosid saab teha ka Maalt, kuid Artemis II lähivõtted Kuust vaid mõne tuhande kilomeetri kauguselt on oluliselt teravamad ja kvaliteetsemad kui Maalt tehtud fotod ligi 400 000 kilomeetri kauguselt.

Sinised alad kuuluvad titaani poolt rikastele basaltkivimitele, mis on alguse saanud iidsetest vulkaanivooludest. Selliseid alasid kohtab rohkem Kuu "meredes" ehk tumedamates ja siledamates alades. Punakad toonid tähistavad titaani pooles vaeseid, aga see-eest rauarikkaid mineraale. Sellistes paikades on rohkem vulkaanilist klaasi. Rohekad toonid näitavad alasid, kus titaani ja rauda on mõlemat mõõdukas koguses.

Taoline värviinfo annab teadlastele väärtuslikku informatsiooni Kuu geoloogilise ajaloo ja pinnakeemia kohta.

Kuu nähtuna "kõrvalt". See tähendab, et fotol ülemine Kuu pool vaatab Maa suunas. All paistab Kuu niinimetatud tagumine pool, mis on endiselt veidi halvasti mõistetud põhjustel merede poolest vaene. Kuu kestpunktist kella viie suunas paistab Idamereks kutsutud kokkupõrkejälg, mida enne Artemis II missiooni ei olnud inimsilmade poolt täies ulatuses nähatud. Foto: NASA/Damian Peach

Otsevaade umbes 1000 kilomeetrit laiale Idamerele (Mare Orientale). Foto: NASA/Damian Peach

570 kilomeetrine Hertzprungi Bassein (kraater). Arvatakse, et see moodustus veidi varem kui Idamere kokkupõrkejälg, kuna on näha, et Idamerest välja paisatud materjal on pikkade kokkupõrkeahelatena ületamas Hertzprungi kraatrit. Seda kraatrit pole võimalik Maalt vaadelda. Foto: NASA/Damian Peach

Lähem vaade Idamerele. Tuhatkond kilomeetrit lai kokkupõrkejälg tekkis umbes 3,8 miljardit aastat tagasi umbes 60 kilomeetrise asteroidi kokkupõrkel. Võrreldes Maal dinosauruste ajastu lõpetanud Chicxulubi kokkupõrkega, oli Idamere sünd oluliselt energeetilisem sündmus. Foto: NASA/Damian Peach

Veel üks vaade Idamerele. Maalt näeme sellest vaid üht serva. Foto: NASA/Damian Peach

Artemis II on maandunud

 Artemis II on maandunud.

Artemis II naaseb planeedile Maa

Eeloleval ööl jõuab kätte Artemis II kuumissiooni viimane ja kõige ohtlikum etapp – naasmine tagasi Maale. Alates hetkest, mil Integrity koos nelja astronaudiga Kuu juurest Maa poole suundus, on see sisuliselt meie poole kiirust kogudes kukkunud. Öösel, Eesti aja järgi umbes kell 02:45, eraldub skafandritesse riietunud astronaute sisaldav kapsel suuremast teenindusmoodulist ning siseneb Maa atmosfääri kiirusel ligi 11 kilomeetrit sekundis*. Sellisel kiirusel õhuga kohtudes kuumeneb kapsli kuumuskilp kuni 2760 kraadini ning kapsli ümber moodustuv plasma põhjustab juhtimiskeskusega umbes kuueminutilise sidekatkestuse. Meeskond tunneb selle kõige käigus umbes 4G tugevust jõudu – olles olnud ligi kümme päeva kaalutud olekus, kaaluvad nad justkui neli korda rohkem kui tavaliselt. Kapsli konstruktsioone ei ole missiooni käigus veel nii tugevalt proovile pandud.

Sellise vaatepildi avanemine tähendab, et atmosfääri sisenemine on õnnestunud. Fotol Artemis I missiooni lõpp kui Orioni kapsel ookeani maandus.

foto Artemis I missiooni Orioni kapslist peale maandumist 2022. aasta detsembris. Toona olid selle pardal vaid mannekeenid. Seekord on panused suuremad.

Kui kõik läheb hästi, siis umbes 11 kilomeetri kõrgusel maapinnast eraldub kapsli kohalt spetsiaalne titaanist kaitsekilp. Umbes 6 kilomeetri kõrgusel avanevad esimesed kaks langevarju, mille eesmärk on kapsli kiirus pidurdada umbes 60 meetrini sekundis ning kapsel püstises asendis stabiliseerida. Kolme kilomeetri kõrgusel eraldub kolm niinimetatud pilootlangevarju, mille ülesanne on välja tõmmata kolm hiiglaslikku pealangevarju (igaüks 35 meetrit lai), mis aeglustavad kapsli langemiskiiruse leebe seitsme meetrini sekundis. Orioni kapsel sulpsatab merre California osariigi San Diego lähistel Eesti aja järgi kell 03:04. Astronaudid vabastatakse oma (kahtlemata tugevalt lõhnavast) kapslist kõige enam kahe tunni jooksul ning lennutatakse Johnsoni Kosmosekeskusesse Houstonis, kus neile tehakse esmane tervisekontroll.

Kogu maandumise kõige pingelisem hetk on arusaadavalt kapsli esmane sisenemine atmosfääri ja need sidevabad kuus minutit, mil juhtimiskeskus ja astronautide omaksed ei saa teha muud kui oodata. Asja teeb riskantsemaks, et 2022. aasta detsembris kuu juures käinud mehitamata Artemis I missiooni järel avastati Orioni kapsli kuumuskilbil ootamatuid vigastusi. Näis, et atmosfääri sisenemine ja kõrge temperatuur olid seda kulutanud arvatust enam. Pärast kaks aastat kestnud uurimist otsustati Artemis II missiooni Orioni kuumuskilp jätta samaks, kuid kapsli sisenemistrajektoori muudeti veidi järsemaks. Loogika sellise otsuse taga oli, et nii veedab kapsel vähem aega kõrges stressiolekus ning kuumuskilp peaks kuluma vähem. Seda, kas selline otsus ennast ka õigustas, näeme juba varsti.

*Artemis II missiooni trajektoor võimaldab Maale naastes purustada järjekordse rekordi: kõige kiiremini Maa atmosfääri sisenenud mehitatud lennu oma. Eelmine rekord kuulub Apollo 10-le, mille kapsel sisenes kolme astronaudiga pardal 1969. aasta 26. mail Maa atmosfääri kiirusel 39 937 kilomeetrit tunnis (11,09 km/s). Artemis II peaks selle napilt (mõnekümne kilomeetriga tunnis) ületama.

Komeet C/2025 R3 on vaadeldav loetud päevad

Kuureisi vahele ka midagi veidi kaugemat. Nimelt on meie kevadtaevas juba mitu varahommikut võrdlemisi heledalt paistnud komeet tähisega C/2025 R3 (PanSTARRS). Kuigi selle näiv heledus ei ulatu palja silmaga nägemiseni, peaks seda olema võimalik näha binokliga. Ega enne teada ei saa, kui ei proovi. C/2025 R3 leiab mõnel järgneval varahommikul madalalt idataevast Pegasuse tähtkujust. Parim vaatlemise aeg on kella nelja ja viie vahel hommikul. Järgmise nädala teises pooles nihkub see Päikesele nii lähedale, et vaatlemine muutub võimatuks.

kodumaise astrofotograafi Viljam Takise jäädvustus komeedist C/2025 R3. Foto on tehtud 8. aprilli varahommikul ning koosneb tosinast 60-sekundilisest särist. Pilt on jäädvustatud läbi teleskoobi.

C/2025 R3 (PanSTARRS) avastati eelmise aasta septembris, kui see asus Päikesest 539 miljoni kilomeetri kaugusel. Hetkel paikneb see Päikesest juba vaid 81 miljoni kilomeetri kaugusel (Maast 132 miljoni kilomeetri kaugusel) ning saavutab Päikesele lähima punkti 19. aprillil. Siis on see meie kodutähest 74 miljoni kilomeetri kaugusel ning liigub ligi 60 kilomeetrit sekundis. Sellistes tingimustes võib komeet loodemõjude toimel laguneda. Kui see jääb siiski terveks, algab selle aeglustuv teekond tagasi Päikesesüsteemi äärealade poole. Paraku siis pole seda meie laiuskraadidelt kuigi mugav jälgida.

Komeedid on tavaliselt mitu kilomeetrit laiad, peamiselt jäädest (veejää, süsihappegaas, metaan, ammoniaak) koosnevad taevakehad, mis Päikese lähedusse sattudes hakkavad viimase soojuse mõjul aurustuma ehk sublimeeruma. Sellest gaasist moodustub komeedi ümber tuhandeid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär, kooma. Teleskoopides näevad komeedid seetõttu sageli välja kui udused pallid. Päikesele veelgi lähemale jõudes (umbes Marsi orbiidi piirkonnas) muutub Päikese kiirgus nii tugevaks, et see hakkab koomat sõna otseses mõttes lükkama ja venitama komeedi sabaks. See saba võib ulatuda miljonite kilomeetrite pikkuseks. Kui tingimused on õiged, võivad tõeliselt võimsad komeedid või täpsemalt nende sabad muutuda Maalt selgelt nähtavaks. Mõned sellised “suured komeedid” on näiteks kuulus Halley komeet, mis külastab Päikesesüsteemi sisepiirkonda umbes iga 76 aasta järel. Üks viimaseid põhjapoolkera võimsaid komeete oli Hale–Bopp, mis rippus taevas mitmeid kuid 1997. aasta teises pooles.

Artemis II start lähiinfrapunas

Kel jäi Artemis II start nägemata, siis siin saab neid kaadreid vaadata lähiinfrapunas. Tänu infrapunavalguse omapäradele on taoline salvestus võrreldes nähtava valgusega enneolematult selge.

9-minutiline originaalversioon (koos kiirendite eraldumisega): https://images.nasa.gov/.../KSC-20260401-MH-SFL01-0001...

Antaares ja Artemis

Allolevatel fotodel saab Artemis II missiooni näha veidi teistsuguse nurga alt ja suursugusemas kontekstis. Nimelt otsustas astrofotograafiaprogrammi PixInsight meeskond jäädvustada Kuule suunduvat pisikest Orioni kapslit tõelise süvataeva taustal. See ei olnud just lihtne ettevõtmine, sest Orion asus pildi tegemise hetkel peaaegu täielikult valgustatud Kuust vaid 22 kraadi kaugusel ning Hispaanias, pildistamise asukohas, kõigest 20 kraadi kõrgusel silmapiirist. Siiski õnnestus teha 75 kolmekümnesekundilist säritust, mis töödeldi üheks fotoks ei millegi muu kui PixInsighti programmiga.

Antaares, kerasparved ja Artemis II. Autorid: Vicent Peris (OAUV), Juan Conejero, Alicia Lozano, Maribel Carracedo, Ana Carracedo. PixInsight, WeDoArt, AstroCamp.

Rohelisega Orioni kapsel fotol. Autorid: Vicent Peris (OAUV), Juan Conejero, Alicia Lozano, Maribel Carracedo, Ana Carracedo. PixInsight, WeDoArt, AstroCamp.

Foto ülemises servas on näha Skorpioni tähtkuju heledaimat tähte Antaarest, punast hiidtähte, mis asub meist umbes 550 valgusaasta kaugusel. Eestist on seda võimalik näha kevadeti vastu hommikut, kuid paraku ei tõuse see meie laiuskraadil kõrgemale kui neli kraadi. Antaarese ümber on näha helendavat tähevalgust peegeldavat udu.

Fotol paistavad ka kaks kerasparve. Neist kaugem, NGC 6144, asub Antaarest paremal, ning lähem M4 all paremal. Mõlemad parved arvatakse olevat tegelikult enam-vähem sama suurusega, kuid kui M4 asub meist umbes 6000 valgusaasta kaugusel, siis NGC 6144 tiirutab Linnutee ümber ligikaudu 33 000 valgusaasta kaugusel.

Kus aga on fotol Kuule suunduv Orioni kapsel? Selle leiab lühikese kriipsuna foto alumisest vasakust servast. Pildi tegemise hetkel asus see ja selle neli astronauti teleskoobist umbes 300 000 kilomeetri kaugusel – peaaegu täpselt üks valgussekund.

Foto kogusäriaeg on 37 minutit. Kasutatud teleskoop 35-sentimeetrise peegliga PlaneWave DeltaRho 350, kaameraks 150-megapiksline Moravian Instruments C5A-150M ning filtriks Baader R.

Allikas: https://pixinsight.com/gallery/artemis-ii/index.html

Autorid: Vicent Peris (OAUV), Juan Conejero, Alicia Lozano, Maribel Carracedo, Ana Carracedo. PixInsight, WeDoArt, AstroCamp.

Fotod Artemis II Kuu möödalennust

Jätkame Artemis II lainetel...

Kuu lähistelt on värskelt alla laetud parimad klõpsud tänahommikusest Kuu möödalennust, mida tunnistasid ja jäädvustasid Artemise astronaudid Jeremy Hansen, Christina Koch, Victor Glover ja Reid Wiseman. Tehtud fotode seas on tõelisi pärleid ning soovitatav on neid vaadata täissuuruses.

Hetkel saab seda teha siit: https://images.nasa.gov/

PS Endiselt paneme kõigile südamele, et mitte jagada kõiki sotsiaalmeedias ilmuvaid fotosid tõeliste pähe. Võtsinguid on isegi interneti kohta praegusel ajal tavapäratult palju. Kui suurepärasena tunduva foto allikas ei ole ametlik NASA või ESA lehekülg, siis tasub jääda kahtlevale seisukohale.

Maasirp 400 000 kilomeetri kauguselt Kuu juurest.

Artemis II komandör Reid Wiseman vaatamas kapsli aknast välja.

Kuu niinimetatud esikülg on siin fotol Kuu vasakus küljes. Üleval keskel Idamereks kutsutud iidne kokkupõrkejälg, mida Maalt praktiliselt ei näe.

Maaloojang Kuu taha.

Maatõus Kuu pimeda (ja sakilise) silmapiiri tagant.

Päikesevarjutus. Päike asub Kuu taga. Helendava kumana paistab Päikese kroon ja ilmselt mingil määral soiaagivalgus. Paremal all osas on planeedid (vasakult) Saturn, Marss ja Merkuur.

Vasakul Veenus. Päikese kummituslik kroon ja soidaagivalgus paistavad Kuu tagant.

Kuu tagakülg on eriti kraatriarmiline

Astronaudid Victor Glover ja Christina Koch vaatlemas ja pildistamas.

Artemis II valmistub möödalennuks Kuust

Täna õhtul, Eesti aja järgi kell 20:00 hakkab otseedastus, mis on pühendatud Artemis II missiooni nii-öelda kõrghetkele. Selleks on Integrity kapsli ja selles nüüdseks juba üle viie päeva reisinud nelja astronaudi möödalend Kuust. Tegelikult mitu tundi kestva möödalennu käigus purustatakse kõigi eelduste kohaselt nüüdseks 56 aastat vana rekord Maast kõige kaugemale reisinud inimestest. Kui toona asus kolmeliikmeline meeskond Maast kõige enam 400 171 kilomeetri kaugusel, siis Eesti aja järgi kell 20:56 peaksid Artemis II astronaudid selle 6606 kilomeetriga ületama.

Meie ajavööndis jätkates alustavad Artemise astronaudid kell 21:45 planeeritud kuuvaatlustega. Selleks kasutavad nad nii kapsli küljes kui nendel endal kaasas olevaid kaameraid ning üritavad koguda Kuu pinna kohta võimalikult palju infot. Kuuldavasti on neile ette seatud 30 sihtmärki, mis on meeskonnaliikmete vahel ära jagatud.

Kell 01:44 katkeb Integrity kapsliga side. Seda põhjusel, et kapsel liigub sõna otseses mõttes Maalt vaadates Kuu taha. Samal ajal tunnistavad astronaudid niinimetatud Maa-loojangut, kui nende koduplaneet kaob esmakordselt missiooni jooksul nende silmist Kuu silmapiiri taha.

Kell 02:02 jõuab kapsel Kuu pinnast vähima kauguseni, milleks on 6550 kilomeetrit.

kell 02:07 tunnistavad astronaudid vaatepilti, mida nimetatase maatõusuks, ehk nende planeet ilmub aeglaselt pimeda Kuu silmapiiri tagant välja. Samal peaks taastuma raadioside maise juhtimiskeskusega.

Kell 03:35 kuni 04:32 tuleb Maa Integrity vaatepunktist Päikesele ette, ehk kapslist on sisuliselt vaadeldav päikesevarjutus.

Kell 04:20 kuuvaatlused lõppevad.

Seda kõike saab otseülekandes ja tänu Artemis II missiooni jaoks välja arendatud lasersidele vaadata väidetavalt 4K kvaliteedis nii youtube kui enamike üldlevinud voogedastusplatvormide kaudu (sh Netflix, Hulu, Amazon Prime jne).

Youtube otseülekanne on leitav siit: https://www.youtube.com/watch?v=m3kR2KK8TEs

Artemise asukohal Maa ja Kuu suhtes saab silma peal hoida läbi sellise simulatsiooniprogrammi: https://www.nasa.gov/missions/artemis-ii/arow/

All foto Kuust paistmas Integrity aknas. Foto tehti vahetult enne meeskonna viimast uinakut enne möödalendu.