reede, 17. mai 2024

Astronoomiafestival 2024

Saabunud on hetk mida Eesti kosmose-, tähistaeva- ja astronoomiahuvilised on pikalt oodanud - avatud on registeerimine kogupereüritusele Astronoomiafestival 2024. Peale mitut aastat Lõuna- ja Lääne-Eestis toimumist leiab tänavune festival aset 9.-13. augustil Põhja-Eestis Harjumaa läänenurgas Keibu külas Ristna sadamas, vaid 50 kilomeetrit Tallinnast. Vaatamata pealinna lähedusele on valitud koht väga pimeda taevaga ning pakub palju vaatamist nii silma kui teleskoobiga.

Registreerimine siin: https://festival.astronoomia.ee/
Katuse alla majutust soovijatel tasub pigem kiirustada, kuna tubaste kohtade arv on piiratud. Telgi-, karavani- ja paadikohti leidub festivalialal aga praktiliselt piiramatult. Lisaks on kuni suvise pööripäevani festivalipass veidi odavam.
Ürituse lühitutvustus:
Iga aasta augustikuus, kui Perseiidide meteoorisadu jõuab haripunkti, kogunevad Eesti astronoomiaarmastajad, asjahuvilised taevavaatlejad ja elukutselised astronoomid mõneks päevaks kokku, et tutvuda põnevate arengute ja avastustega kosmoses, uudistada läbi teleskoopide augustiöö taevast ning kohtuda vanade sõprade-tuttavatega ja leida uusi.
Astronoomiafestivalil ootavad teid:
  • ettekanded ja ülevaated astronoomia olulistest avastustest ja uurimisteemadest, kosmosetehnoloogiast ja taeva vaatlemisest;
  • seltskondlikud tegevused, töötoad, kontserdid ja mõnus ajaveetmine teiste astronoomiahuvilistega Põhja-Eesti rannikul pimeda taeva all.
  • öised taevavaatlused läbi paljude teleskoopide, langevate tähtede loendamine ja palju muud.
Astronoomiafestivalile on oodatud kõik astronoomiahuvilised: nii need, kes alles varbaotsaga kosmilise ookeani kaldal vett katsunud, kui ka need, kes juba aastakümnete eest selgetel öödel magamisest loobunud on. Oma teleskoopide, kaamerate, binoklite või kiikrite kaasa võtmine on teretulnud. Osaleda võib kogu perega - päevases programmis on tegevusi nii suurtele kui väikestele ning öine kosmose avaruste uudistamine ei jäta kindlasti kedagi külmaks.
  • Ristna asub Bortle’i valgusreostuse skaalal 2. tsooni piirkonnas. Koos soodsa kuuvalguse seisuga võib oodata häid olusid süvataevaobjektide vaatlemiseks ja jäädvustamiseks.
  • Kuu on festivali ajal kasvav poolik ning vaadeldav pigem päeva teises pooles. Festivali esimesel õhtul on Kuu 24% valgustatud ning loojub kella kümne paiku. Järgnevatel õhtutel teeb see lõunataevas üha madamaid kaari. Viimasel õhtul loojub 61% valgustatud Kuu umbes kell 22:30. 
  • Planeedid: taevas on nähtavad Saturn, Jupiter ja Marss, teleskoopidega ka Uraan ja Neptuun. Parim vaatlusaeg on pärast keskööd ja vastu hommikut. Marss ja Jupiter on taevas üksteisele lähenemas, asudes festivali viimaseks ööks üksteisest vaid kraadi kaugusel. 
  • Pime aeg on umbes kell 23–4. Astronoomiline kesköö on kell 1:20. 
  • Päike on eeldatavasti väga aktiivne, tõenäoliselt saab vaadelda päikeseplekke. Vastavate päikeseteleskoopiega ka protuberantse. 
  • Perseiidide meteoorivoolu maksimumi ennustatakse ööle vastu 13. augustit.
Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses
Üritust korraldab Eesti Astronoomia Selts.

neljapäev, 16. mai 2024

Hiiglasliku päikeseplekkide grupi areng nädalate jooksul

Video Päikesel arenevast plekkidegrupist AR3664 umbes kahe viimase nädala jooksul. Tekkivad ja paisuvad plekid pööravad klipi vältel ennast Päikese ühest servast teise, kuna keskmiselt teeb Päike ühe pöörde 28 päevaga (ekvaatoril kiiremini, poolustel aeglasemalt). Grupp on praeguse enam-vähem tippu jõudnud Päikese aktiivsustsükli suurimaid, ulatudes vahepeal läbimõõdult pea 200 tuhat kilomeetrit. See on siis umbes sama palju kui 15 Maad üksteise kõrval.

Tegemist on ühtlasi sama grupiga, millest lendas välja purse, mis tekitas muuhulgas Eesti kohal 10.-11. mail nähtud ülivõimsad virmalised. Alles üleeile tunnistati sama grupi puhul purset, mida peetakse käesoleva kümnendi võimsamaks. Õnneks (või kahjuks) see Maad ei taba. Videot viimasest purskest näeb all.

Päikeseplekid tekivad kui Päikese magnetväli läheb sisuliselt keerdu ning hakkab teatud kohtades tähe pinnast plasmat välja tõmbama. Kuna magnetväli ulatub ka pinnast sügavamale, rikub see seal tavalise tsirkulatsiooni, mis tähe sügavamatest kihtidest soojust pinnale transpordib. Rikutud ringlusega piirkonnad jahtuvad ümbritsevast umbes 1500 kraadi madalamale temperatuurile ning ei kiirga seetõttu nii tugevalt valgust.

Video allikaks on SolarHam.com. Klipi valmistamiseks vajaminevad kaadrid pärinevad NASA Solar Dynamics Observatorilt, mis kujutab endast Maa orbiidil asuvat satelliiti, mis vaatab Päikest pidevalt ja paljudes erinevates lainepikkustes.

kolmapäev, 15. mai 2024

Saturn ilmumas Kuu tagant

Hollandi astronoom Jan Koet jäädvustas selle video Saturni ilmumisest Kuu tagant 22. mail 2007. aastal. Tegemist oli niinimetatud varjutamisega, kus ligi 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel asuva hiidplaneedi ette liikus mõneks ajaks meie endi Kuu. Tund hiljem ilmus liikus see selle eest taas ära.

Kuna Kuu pind on oluliselt heledam kui kauge planeet, on video heledust tõstetud ning kogu asja veidi kiirendatud.


Varjutamised ei ole tegelikult Maa mõttes väga haruldased. Neid leiab
igal aastal aset mitmeid. Kuna aga Kuu asub meile piisavalt lähedal, et selle asukoht erinevatest planeedi piirkondadest vaadates taevas muutub, on need suhteliselt haruldased konkreetsete paikade jaoks. Näiteks 2024. aastal leiab aset 17 erinevat varjutamist (Veenuse ja Marsi varjutamised toimusid aprillis ja mais ning olid vaadeldavad Ameerikast ja Madagaskarilt), kuid Eestist ei ole neist sellel aastal ühtegi hästi näha.
Tabeli 2024. aasta varjutamiste ja kaartidega leiab siit: http://www.lunar-occultations.com/iota/planets/planets.htm

esmaspäev, 13. mai 2024

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu ja Kriiside meri

Üleeilne 16% valgustatud noorkuu ja lähivaade 556 kilomeetrise läbimõõduga Kriiside merele. Vedelat vett selles meres muidugi ei ole, kuid 1976. aastal Nõukogude Liidu Luna 24 missiooniga sealt Maale toimetatud 170,1 grammisest pinnaseproovist seda mingil määral leiti küll. Hetkel tiirleb Kuu ümber Hiina Chang'e 6, mille ülesandeks on juba juuni alguses Kuu "tagumisel" küljel maanduda ning sealt Maale toimetada kusagil 2 kilogrammi proove. Pikemalt kirjutasime sellest paar postitust tagasi.


Tänaseks on Kuu "kasvanud" juba 32% valgustatud sirbiks ning lisaks Kriiside merele paistavad seal Viljakuse, Nektari ja Vaikuse mered.

Celestron 9.25EdgeHD, Clestron Omni barlow 2x, ZWO ASI071MC pro, Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

pühapäev, 12. mai 2024

Astronoomiaklubi astrofoto: Päike ja plekid 2024

Eilsete virmaliste põhjustajaks on Päike. All täna lõuna ajal jäädvustatud foto veidi üle poole Päikesest, mille vasakus servas näha meie vaatest ära pööravat päikeseplekkide gruppi AR3663. Mõne päeva eest lendas sealt välja omajagu plasmat, mis Maa atmosfääriga kohtudes silmailu pakkus ja võib olla mingil määral ka täna pakub.

Celestron 9.25EdgeHD, ZWO ASI071MC pro, Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

laupäev, 11. mai 2024

Virmalised 2024. aasta mais

Pole vist tõelist vajadust selgitada, et miks meie kõigi facebooki kaunistavad täna fotod virmalistest. Subjektiivse hinnangu kohaselt oli eile meie peade kohas möllamas üks meie elu võimsamaid magnettorme. Veidi objektiivsema hinnangu kohaselt oli tegemist ülitugeva G5 tormiga, mida meie planeet koges viimati 2003. aastal.

Lühidalt tekivad virmalisted kui Päikeselt väljapaiskunud täheaine jõuab Maa lähedusse, kus viimase magnetväli selle oma poolustele koondab. Seal kohtuvad ja reageerivad elektriliselt laetud osakesed (prootonid, elektronid) atmosfääriosakestega (hapnik, lämmastik), mis kiirgavad selle tulemusel erivärvilist valgust. Ehk et kuigi virmaliste näol ei ole tegemist tehniliselt astronoomilise sündmusega, kuna see leiab aset Maa atmosfääris, on selle põhjustaja seda kindlasti.
All väike galerii fotodest, mis silma jäid. Suur tänu piltnikele. Hea on vahel nii selgelt näha ja teadvustada, et oleme ümbritseva võimuses.

Foto: Andres Papp

Foto: Alice Koger

Foto: Andrei Orlov

Foto: Väino Pool

Foto: Silvi Arold

Foto: Silvi Arold

Foto: Heili Kass

Foto: Alice Koger

Foto: Väino Pool

Foto: Kristjan Kõluvere

Foto: Väino Pool

Foto: Heili Kass

Foto: Andres Papp

Foto: Väino Pool

Foto: Väino Pool

Foto: Andrei Orlov


reede, 10. mai 2024

Looga tähetorn Tartu lähistel avas uksed

Seda, et Eestimaale kerkib uus observatoorium ei juhtu just tihti. Aga ometigi on üks selline koht värskelt Tartu lähedal Muri külas ilmavalgust (sh esimest valgust) näinud. Kokkuleppel omanikuga saab seda ka külastada ja oma silmaga läbi teleskoobi taevast piiluda.

Kutsume üles kõiki Looga tähetorni tegemistel silma peal hoidma.

Foto: Üllar Kivila


neljapäev, 9. mai 2024

Chang'e 6 suundus Kuu tagaküljele proovide järgi

3. mail startis Hiinast Wenchangi raketibaasist Hiina rahvusliku kosmoseadministratsiooni kuumissioon nimega Chang'e 6. Tegemist on siiani üliedukate missioonide sarja järgmise peatükiga, mille eesmärgiks on esimest korda ajaloos tuua Maale pinnaseproove Kuu "tagumiselt" ehk Maast eemale suunatud küljelt. Eile sisenes Chang'e 6 edukalt Kuu ümber 12-tunnisele orbiidile ning maandumist 537 kilomeetrise läbimõõduga Apollo kraatri lõunaosas üritatakse millalgi juuni alguses.

Chang'e 6 on praktiliselt identse üldehitusega nagu Chang'e 5, millel õnnestus 2020. aasta detsembris Kuult Maale toimetada 1,73 kg pinnaseproove. See koosneb Kuu orbiidile jäävast rakettidega orbiiterist, Kuu pinnale laskuvast ja seal proove puurivast/koguvast maandurist (soovi korral kuundurist) ja maanduri turjal istuvast moodulist, mis Kuu pinnalt koos proovidega "õhku" tõuseb ning orbiiteriga automaatselt põkkub. Edasi stardib tandem Kuu orbiidilt tagasi Maa suunas ning heidab selle atmosfääri proove sisaldava kapsli, mis maapinnalt üles korjatakse. Sisuliselt sama loogikat kasutati juba enam kui poolsada aastat tagasi mehitatud Apollo missioonide käigus ning on seeläbi ennast korduvalt tõestanud.

Kunstniku nägemus Chang'e 6 maandurist Kuu tagaküljel Apollo kraatris. Proovid tagasi orbiidile toimetama peaks moodul asub selle peal. Pika käpa abil puuritakse proovid välja kuni 2 meetri sügavuselt pinnasest.

Kuu tagaküljel paiknev Apollo kraater asub hiiglaslikus Lõunapooluse-Aitkini basseinis - 2500 kilomeetrit laias ja kuni 8 kilomeetrit sügavas iidses kokkupõrkejäljes, mis on üks suurimaid teadaolevaid kokkupõrkejälgi Päikesesüsteemis. Tänu piirkonna sügavusele loodetakse, et Chang'e 6 poolt võetud proovid sisaldavad muuhulgas materjali Kuu vahevööst, olles seeläbi teaduslikult väärtuslikud Kuu ehituse ja tekkeloo välja selgitamisel või vähemalt täpsustamisel.

Change'e 6 missiooniga on kaasas ka pisikene Pakistani nanosatelliit ICUBE-Q, mis jääb Kuu orbiidile pildistama selle pinda ja mõõtma Kuu nõrka magnetvälja. Lisaks kannab maandur mitut rahvusvahelist instrumenti. Neist esimeseks on Prantsuse päritolu instrument lühendiga DORN, mis uurib kuidas kuutolm ja erinevad ühendid suhtlevad Kuu ülihõreda atmosfääri (eksosfääri) ja Kuu pinnase (regoliidi) vahel. Teiseks on maanduri pardal Itaalia INRRI, mis kujutab endast laserkaugusemõõdikut ning kolmandaks kannab see Rootsi NILS instrumenti Kuu pinnalt peegelduvate negatiivsete ioonide mõõdistamiseks.

Chang'e 6 enne starti.

Maanduri küljele näib olevat kinnitatud pisikene kulgur, mille kohta midagi täpsemat ei ole veel avaldatud.

Paar päeva tagasi selgus üllatuslikult, et maandur kannab tõenäoliselt ka pisikest neljarattalist kulgurit, mille kohta ei ole otseselt midagi avaldanud. Seda märgati Hiina rahvusliku kosmoseagentuuri poolt postitatud stardieelsetelt fotodelt kinnitatuna maanduri küljele.
Praeguse seisuga peaks maandumine aset leidma 2. juunil, kui Apollo kraatrisse saabuvad missiooniks vajalikud valgusolud. Kaks päeva hiljem peaks proove sisaldav moodul sealt startima ning Kuu orbiidilt suundutakse tagasi Maa poole 20. juunil. Kui kõik läheb hästi, siis Mongoolia kõrbesse peaksid ajaloolised proovid potsatama 25. juunil.
Chang'e 5 ja 6 missioonidega saaks läbi planeeritud neljaetapilise Hiina Kuu-uurimise programmi kolmas faas. Sellest järgmiste missioonide eesmärgiks on Kuu lõunapoolusele asutada juba alaline mehitamata uurimisjaam, mis omakorda on 2030ndateks planeeritud mehitatud kuulendude eeldus. Igatahes siiani on Hiina suutnud edale seatud eesmärgid edukalt ja õigeaegselt täita ning tundub üha enam, et juba mõne aasta pärast läheb uueks ja pingeliseks võiduajamiseks Kuule.

Maitaevas 2023 Imelises Teaduses

Mais enam ööd väga pikad ei ole ja ega päris pimedaks ei lähegi. Aga see-eest on loota selgemat ilma. Selle kohta, et mida kodumaisest tähistaevast otsida, saab lugeda Imelise Teaduse uusimast numbrist või siis veebist: https://www.imelineteadus.ee/tahistaevas-eesti-kohal.../ või meie kodulehelt: https://www.astromaania.ee/2024/05/maitaevas-2023.html



kolmapäev, 8. mai 2024

Põhjakroonis süttib noova

Millalgi praeguse hetke ja selle aasta septembri vahel peaks Põhjakrooni tähtkujusse äkitselt juurde ilmuma Põhjanaela heledusega võrreldav täht*. Tegemist on niinimetatud korduva noovaga T Coronae Borealis (T CrB), mis muutub mõneks päevaks silmaga nähtavaks iga 80 aasta järel.

Noovad (ladina keelsest sõnast "novus", mis tähendab "uut") on mõnes mõttes teatud tüüpi supernoovade tuhatkond korda nõrgemad versioonid. Nii nagu tüüp I supernoovade** puhul tekivad noovad süsteemides, kus üksteisele lähedal tiirleb kaks tähte. Üks nendest on valge kääbus (surnud tähe ülitihe ja -kuum tuum, kus enam termotuumareaktsioone ei toimu) ja teine kas punane hiidtäht, alamhiidtäht või niinimetatud peajada täht. Kui umbes Maa mõõtu valge kääbus tiirleb teisele tähele piisavalt lähedal, hakkab selle tulisele pinnale spiraalis kogunema kaaslaselt välja paiskuv tähematerjal (peamiselt vesinik). Saavutades kriitilise massi ja umbes 20 miljoni kraadise temperatuuri, käivituvad valge kääbuse pinda katvas vesinikukestas plahvatuslikud ahelreaktsioonid, kus väike osa vesinikust sünteesitakse niinimetatud CNO tsükli*** käigus heeliumiks. Selle tulemusel paisub valgest kääbusest eemale võimas lööklaine, mis liigub tuhandeid kilomeetreid sekundis ning muidu surnud täht saavutab mõneks päevaks või nädalaks kümneid tuhandeid kordi suurema heleduse kui meie Päike. Kusjuures valge kääbuse enesega ei juhtu selle käigus suurt midagi. Meile paistavad noovad otsekui uued heledad tähed, mis ühtäkki sadade või tuhandete valgusaastate kaugusel süttivad.

Kunstniku nägemus hiidtähelt pärinevast materjalist valge kääbuse ümber moodustuvast niinimetatud akretsioonikettast. Kui tingimused on sobivad, koguneb nii lõpuks valge kääbuse pinnale piisav hulk vesiniku, mis viimaks noovana plahvatab. Kui sama protsessi käigus valge kääbuse mass ületab kusagil 1,4 Päikese massi, plahvatab terve valge kääbus noovast tuhat korda võimsama supernoovana.

Olenevalt kirjeldatud kaksiksüsteemi liikmete massidest, tüüpidest, kaugustest, pöörlemistest ja paljust muust võib noova olla ühekordne või korduv nähtus. Võrdlemisi haruldastel juhtudel kui valge kääbuse mass ületab teiselt tähelt varastatud materjali arvelt kusagil 1,4 Päikese massi (Chandrasekhari piir), plahvatab terve valge kääbus oluliselt võimsama tüüp I supernoovana ning hävineb selle tagajärjel täielikult. Kui supernoovasid võib Linnutee galaktikas keskmiselt toimuda vaid paar korda sajandis, esineb noovasid oluliselt rohkem - kusagil kümme aastas. Neist mõned üksikud on ka piisavalt heledad, et silmaga näha.
Põhjakroonis tõenäoliselt sellel aastal süttivat noovat kirjeldati esmakordselt Iiri astronoom John Birminghami poolt 1866. aasta mai keskel, kui alla silmaga nähtavuse piiri paistev täht (mag 10) muutus äkiliselt Põhjanaelaga võrreldavaks heledaks täheks. Järgmist korda nähti seda 1946. aasta veebruaris. Lisaks eksisteerib kahtlus, et sama noovat võis tunnistada Saksa munk Abbott Burchard juba 1217. aastal ning sama tegi arvatavasti Inglise astronoom Francis Wollaston 1787. aastal. Viimane paraku ajas selle oma ülestähendustes segi ühe juba katalogiseeritud tähega.
Kuigi Põhjakrooni noovat on enam-vähem korralikult vaadeldud ja uuritud vaid kaks korda ajaloos, on selle viimaste aastate käitumine kahtlustäratavalt sarnane viimasele korrale kui see süttis. Näiteks 1938. aastal täheldati, et T CrB heledus tõusis veidi (mag 10,5 pealt 9,2 peale). Sama juhtus sellega 2015. aasta veebruaris. 2018. aastal juunis selle heledus jällegi langes veidi ning kukkus eelmise aasta aprillis oluliselt (mag 12,3 peale). Sarnane asi juhtus aasta enne 1946. aastast noovat. Ehk siis selle põhjal on täitsa põhjust kahtlustada, et peagi saame seda jälle näha.

T Coronae Borealis (T CrB) asukoht Põhjakrooni tähtkujus. Silmaga ei näe seal hetkel midagi, kuid iga hetk võib sinna juurde süttida pealtnäha uus hele täht.

T CrB, mida nimetatakse vahel ka Leegitsevaks täheks (inglise keeles Blaze star), asub meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel ning koosneb Päikesest natukene raskemast punasest hiidtähest ja selle ümber iga 228 päeva tagant tiirutavast valgest kääbusest. Silmaga seda ei näe ning teleskoobis paistab see pealtnäha mitte-midagi ütleva nõrga tähena Põhjakrooni moodustava tähtederea servas. See kõik võib muutuda enne kui te selle lause lõpetate.
Põhjakrooni tähtkuju leiab praegustel öödel kõrgelt lõunataevast Herkulese ja Karjase tähtkujude vahelt. Tegemist suhteliselt väikese tähtkujuga, mis meenutab tähtedest koosnevat poolkaart. Kõige lihtsam on seda leida Karjases asuvast väga heledast ja veidi punakast Arktuurusest kusagil 15 kraadi ida poole vaadates.

Mõnel juhul võib noovast alles jääda ka sajandeid püsiv noovajäänuk. Fotol, kus on kombineeritud Hubble ja Chandra röntgenobservatooriumi vaatlusi on näha GK Persei noovajäänukit Perseuse tähtkujus. GK Persei süttis meie taevas 1901. aastal.
*Põhjanael ole vaatamata levinud väärarusaamale taeva kõige heledam täht. Heleduselt edestab seda taevas koguni 47 tähte. Väikses Karus ehk Väikese Vankris asuv Põhjanael on meie poolkeral nõnda tuntud põhjusel, et see asub kõigest kraadi kaugusel põhjataeva poolusest ehk punktist mille ümber näib tähistaevas Maa pöörlemise tõttu pöörlevat.
**teine levinud supernoovade tüüp on tüüp II, mis tekib massiivsete tähtede tuuma kokkuvarisedes.
***vesiniku saab heeliumiks sünteesida kahel teadaoleval viisil. Esimeseks on niinimetatud prooton-prooton ahel, mis leiab aset näiteks Päikese tuumas ning mille käigus tekib prootonite (vesiniku tuumad) liitumisel kõigepealt raske vesinik, seejärel heelium-3 isotoop ning viimaks heelium-4 element. Niinimetatud CNO tsükkel, mis leiab aset Päikesest raskemates tähtedes ja noovasid tekitavate valgete kääbuste pinnal töötab veidi teisiti. Kuna valge kääbus koosneb peamiselt süsinikust ja hapnikust, sünteesitakse prootonite liitumisel selle käigus vahepeal süsiniku, lämmastiku ja hapniku isotoobid, mille kõrvalproduktiks on heelium-4. Kui prooton-prooton ahela käigus kasutatakse ära kõik algosakesed, siis CNO tsüklis kasutatakse raskemaid elemente vaid katalüsaatoritena.