reede, 23. oktoober 2026

Virmalised Norras

Autor: Üllar Kivila

10. oktoobril jäädvustas fotograaf Marc Monarcha Põhja-Norras selle kauni ülesvõtte virmalistest. Maad tabanud Päikese krooniaine purse ergastas Maa atmosfääri praktiliselt kogu virmaliste võimaliku värvipaleti ulatuses ning fotograafil vedas asukohaga, jäädes otse nn virmaliste krooni alla, kus kardinakujulised virmalised paistavad otse pea kohal tantsivat.



Värvilised valged kääbused

Autor: Üllar Kivila

Astronoomias on mitmeid näiteid, kuidas mingitele nähtustele või objektidele antud nimed on vastuolus nende tegeliku olemusega, aga ajaloolistel põhjustel ei ole suurt tungi nende muutmiseks. Näiteks Suur Pauk on keeleliselt üpris kehv fraas Universumi tekkeprotsessi iseloomustamiseks, planetaarududel pole tegelikult midagi pistmist planeetidega, mingi tähe tähesuurus ei näita tegelikult selle suurust jne... Nüüd ilmneb, et samasse kategooriasse kuulub ka valgete kääbuste, ehk Päikese-sarnaste tähtede elukaare lõppstaadiumi nimetus.
Täpsemalt - ükski valge kääbus pole vahepeal värviliseks muutunud ning valdav enamus neist paistavad inimsilmale ikka valgena. Nii need ajalooliselt teleskoobivaatluste põhjal oma nime said. Leiti aga, et väike osa valgetest kääbustest on oma atmosfääri väliskihtidesse seganud mitmesuguseid metalle - ehk astronoomide keeles teisi keemilisi elemente, mis ei ole vesinik ja heelium (järjekordne astronoomia keeleveidrus). Iga element või molekul neelab valgust kindlatel lainepikkustel, lõigates muidu soojusliku (nn musta keha) kiirguse spektrist mingi osa välja. Niimoodi, osade värvide puudumisel muidu valgest valgusest jääbki inimsilmale tajutavalt alles mingi värvitoon.

Kunstniku kujutis rohelisest valgest kääbusest WD J1330+6435, mis on tõenäoliselt endasse neelanud ümbritsevat kivist ja metallilist materjali.

Valik valgete kääbuste värvidest koos nende pinnatemperatuuri ja kiirgusspektriga. Ülemise rea esimesed kaks näidet on n-ö puhtad atmosfäärid ilma lisanditeta, mille värvierinevus sõltub vaid pinnatemperatuurist.

Selle põhjalikuma ülevaate valgete kääbuste värvidesse tingis üks omapärane isend - WD J1330+6435 - mille atmosfääris leiduv kaltsium ja naatrium annavad sellele märgatavalt roheka tooni. Arvatakse, et see nn metallide küllastus valgete kääbuste atmosfääris on jälg hiljuti sellele langenud materjalist - asteroididest või isegi tervetest planeetidest. Kuna valged kääbused on äärmiselt tihedad ning pinna lähedal suure raskusjõuga, vajuvad sellised raskemad elemendid astronoomisel ajaskaalal üpris kiiresti atmosfääri alumistesse kihtidesse ning nende mõju nähtavale kiirgusspektrile kaoks. See tähendab, et selle lisamaterjali langemine pidi toimuma hiljuti - aastakümnete või mõne sajandi jooksul.

neljapäev, 22. oktoober 2026

Maratonid ja rekordid Marsil

Autor: Üllar Kivila

2026. aasta 11. oktoobri seisuga haaras marsikulgur Perseverance enda kätte rekordi kõige pikema vahemaa läbimise eest mõne teise taevakeha pinnal. Senine rekord - 45,16 km - kuulus samuti Marsil kulgenud Opportunityle, mille missiooni lõpetas suur planeediülene tolmutorm 2018. aastal.
Need kaks kulgurit on seni ainsad, mis on ületanud klassikalise maratonidistantsi, ehk 42,195 km. Kui midagi viltu ei lähe, jõuab millalgi tulevikus selle verstapostini ka Perseverance'i vanem vend, Curiosity, mis samuti jätkuvalt Marssi uurib. Ka Curiosity ületas hiljuti ühe uue rekordi - sellest sai esimene maaväline sõiduk, mis on oma missiooni algusest saati enam kui kilomeetri vertikaalset kõrgust kogunud.

Üksildased rattajäljed Marsi tolmusel pinnal - selle foto jäädvustas Perseverance'i navigatsioonikaamera kaugusrekordi võitmise päeva pärastlõunal (kohaliku päikeseaja järgi).

Ülevaade teistel taevakehadel märkimisväärseid vahemaid läbinud kulguritest, halli joonega Kuul ning oranži joonega Marsil kulgenud sõidukid.

Koiduvalgus Marsil - selle foto jäädvustas Curiosity kulgur kohaliku päikeseaja järgi kell 8:30 hommikul 2026. aasta 11. augustil. Need tuulte tahutud kaljud, millel paljastuvad Marsi erinevad ajaloolised kivimikihid, on Curiosity praegune sihtpunkt.


Kassiopeia kummitused

Autor: Üllar Kivila

"Kassiopeia kummituse" nime kannab Kassiopeia tähtkuju tuntud W-kuju keskmise tähe Navi läheduses paiknev keeruka kujuga mitmeosaline udukogude kompleks. USAs Texase osariigis asuvas Starfronti observatooriumis jäädvustati seda taeva-ala mitme amatöörastronoomi koostöös kokku ligi 100-tunnise säriajaga ning avastati mitmeid uusi seni nägemata gaasistruktuure.

Avastatud uued struktuurid O III kiirguses. Objektid 1 ja 2 võivad olla seniteadmata planetaarudu või supernoovajäänuki osad - pole ka kindel, kas need on omavahel seotud. Neile küsimustele vastamine vajab spektraalvaatluseid. Objekt 1 on tõenäoliselt Navi tähetuule tekitatud lööklaine tähtedevahelises hõredas gaasis liikumisel, selle struktuuri olemasolu on varasemate raadiokiirguses tehtud vaatluste põhjal oletatud, kuid optilises lainealas pole seda varem näha õnnestunud.

Kassiopeia kummitused - see pika säriajaga pilt on jäädvustatud läbi kitsa läbipääsuribaga valgusfiltrite, mis võimaldavad vaevumärgatavaid gaasistruktuure üldisest valgusfoonist eristada. Punane värv vastab ergastatud vesiniku, ehk Hα kiirgusele ning sinakas värv kahekordselt ioniseeritud hapniku (O III) kiirgusele.
"Kummituse" tuntuimad ja heledaimad osad on kaks mäge meenutavat pilve Navi läheduses - kataloogitähistega IC 59 ja IC 63 - mille avastas saksa astrofotograafia pioneer Max Wolf juba 1893. aastal. Alltoodud fotol paistavad need koos Navi endaga pildi vasakus ülemises pooles. Mõlemad "mäed" osutavad oma tipuga Navi suunas - selle kuuma sinise tähe intensiivne UV-kiirgus valgustab ning hajutab neid udusid tasapisi laiali.
Foto on jäädvustatud astrofotograafide Louis Leroux-Géré'i, Thibault Rouillée'i, Vincent Martini ja Cédric de Deckeri koostöös. Sellised projektid on heaks näiteks sellest, kuidas astronoomias on endiselt võimalik teha avastusi ka amatööridele kättesaadava (kuigi tuleb nentida, et antud juhul siiski mitte kõige odavamate killast) varustusega. Taevas on jätkuvalt tohutult suur ja lai ning professionaalseid teleskoope pole kunagi piisavalt, et seda kõike pidevalt ja põhjalikult jälgida ning üles kaardistada.

Starfronti observatoorium Texases, kus asuvate teleskoopidega see projekt jäädvustati. Pimeda taeva ning hea vaatluskliimaga Starfront on maailma suurim amatöörastronoomide teleskoobipark, kuhu on igaühel võimalik oma isiklik teleskoop saata ja kaugjuhtimisel üles seada. Praeguse seisuga võõrustavad nad üle 900 teleskoobi.


teisipäev, 20. oktoober 2026

MMX startis Marsi kuu Phobose suunas

Autor: Üllar Kivila

19. oktoobril Eesti aja järgi kell 22:41 startis Tanegashima kosmodroomilt Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) sond Martian Moons eXploration. Selle eesmärk on 2027. aastal Marsi kahest kaaslasest suurema – Phobose – juurde jõuda ning pärast 1,5 aastat kestvat kaardistamist ja uurimist 2029. aastal kuu pinnale laskuda. Phobose pinnalt on plaanis võtta proove, seda lähedalt uurida ja jäädvustada ning läkitada sinna Prantsusmaa ja Saksamaa kosmoseagentuuride koostöös loodud väike kulgur Idefix. Phoboselt võetud proovid peaksid Maale jõudma 2031. aastaks.

MMX start Tanegashimast Jaapani H3 kanderaketi pardal.

MMX kosmosesond on kolmeosaline. Alustades alt: mootorite moodul, mida kasutatakse Marsile lennuks ning Phobose kvaasiorbiidi saavutamiseks. Keskel sondi põhiosa, mis jääb orbiidile maanduri ning kulguriga sidet vahendama. Phobosele laskub vaid sondi pildil ülemine moodul, mille pardal on ka kulgur Idefix.

JAXA on süvakosmosest proovide võtmise ja Maale toomisega juba üksjagu kuulsust kogunud. 2005. aastal saavutas JAXA sond Hayabusa esmakordselt eduka pinnaseproovi võtmise asteroidilt Itokawa ning see last jõudis Maale 2010. aastal. Hayabusa2 võttis 2018. aastal proove asteroidilt Ryugu ning see sond jätkab pärast proovikapsli maale toimetamist oma missiooni järgmiste asteroidide külastamisega. Phobos on sedalaadi missioonide järgmine samm, sisaldades mitmeid lisakeerukust lisavaid elemente. Itokawa ja Ryugu olid Maa-lähedastel orbiitidel olevad asteroidid, Marss asub aga tundvalt kaugemal, vajades seega tunduvalt suuremat kosmoseaparaati. Phobose uurimise teeb keerukaks selle väike suurus ja lähedane orbiit Marsile – Phobose enda orbiidile ei ole võimalik jääda, sest selle kuu ebasümmeetrilise kuju tõttu puuduvad lähedased stabiilsed orbiidid ning suurema kõrgusega orbiite mõjutab juba lähedalasuva Marsi gravitatsioon. Seetõttu siseneb MMX Marsi ümber Phobosega nn kvaasiorbiidile, ehk kuu endaga sama perioodiga, kuid veidi erineva elliptilisusega orbiidile, mis võimaldab sel pikka aega kuu läheduses püsida.

Phobos, jäädvustatud 2008. aastal Mars Reconnaissance Orbiteri pardalt. Foto on küllastatud värvides, inimsilmale paistab Phobos halltoonides.

Phobos Marsi taustal, jäädvustatud 2024. aastal Euroopa kosmoseagentuuri Mars Express sondi pardalt.

Phobose juurde on varem korduvalt missioone saatnud NSVL/Venemaa, kuid need on paraku ühel või teisel moel ebaõnnestunud. NSVLi Phobos 1 kaotas side Maaga Marsile teel olles, Phobos 2 jõudis küll kuu lähedusse, kuid juhtimissüsteemi rikke tõttu ebaõnnestus planeeritud maandurite vabastamine. Venemaa sildi alt on teele läkitatud Phobos-Grunt missioon ei jõudnud aga Maa orbiidist kaugemale. MMX on praeguse seisuga õnneks tõrgeteta Marsi poole teel.

esmaspäev, 19. oktoober 2026

MMX - Martian Moons eXploration start

Hilistel unetutel on võimalik jälgida Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) sondi MMX* starti, mis püüab esmakordselt maanduda Marsi kuul Phobosel ning sealt pinnaseproove tagasi Maale toimetada. Start peaks aset leidma Eesti aja järgi kell 22:41 täna, 19. oktoobril.


* MMX - Martian Moons eXploration

laupäev, 17. oktoober 2026

Neptuun teleskoobis

Autor: Üllar Kivila

Tänavu septembris möödus 180 aastat Päikesesüsteemi seni kaugeima teadaoleva planeedi Neptuuni avastamisest 1846. aastal. Et Neptuuni orbiidi periood ümber Päikese on veidi alla 165 aasta, täitus alles 2011. aasta juulis selle planeedi esimene aastaring ümber Päikese alates selle avastamisest.

Kui Neptuuni avastanud astronoomid ning isegi nende mitmendat põlve järglased pidid kuni kosmosesondide ajastuni piirduma vaid pisikese sinaka ketta vaatlemisega, millel mingeid eristatavaid detaile näha polnud, siis viimaste aastate tehnika areng on võimaldanud isegi amatöörastronoomidel Neptuuni atmosfääris suuremaid pilvemoodustisi eristada. Võrreldes detailidega, mida saab eristada palju suurematel ja lähematel planeetidel, pole see vaade küll eriti muljetavaldav, kuid annab head aimu Neptuuni kaugusest meist. Maalt vaadates paistab Neptuun ainult veidi suurem kui Jupiteri ümber tiirutavad neli suuremat Galilei kuud, kuid oma suure kauguse tõttu Päikesest paistab planeet neist kuni 10 korda vähem heledana.
See aegvõte näitab Neptuuni pöörlemist ning planeedi suurima kuu Tritoni tiirlemist umbes kolme tunni jooksul. Astrofotograaf Aiken Ji kasutas selle jäädvustamiseks Celestroni 9,25 tolli, ehk 23 cm läbimõõduga peegelteleskoopi. Huvitava kokkusattumuse ning praktilise võrdlusena on see peaaegu täpselt sama suur kui Berliini observatooriumi 9-tolline refraktor, millega Johann Gottfried Galle esimest korda Neptuuni planeedina tuvastas.

Lõpp liigsekunditele

Autor: Üllar Kivila

Üleeile, 15. oktoobril otsustati Pariisis toimuval Kaalude ja Mõõtude peakonverentsil lõpetada 1972. aastal alustatud liigsekundite lisamise praktika koordineeritud maailmaajale (UTC). Otsuse põhjuseks on liigsekundite kehv või puudulik rakendatavus enamikes laialt kasutusel olevates tarkvarasüsteemides. Seda süvendas oht, et praegust praktikat jätkates oleks lähiaastatel arvestatava tõenäosusega tekkinud vajadus rakendada negatiivset liigsekundit (otsuse enda teksti põhjal olnuks selle tõenäosus tänase kuni 2035. aasta vahel u 30%). Alates liigsekundite algusest 1972. aastal kuni viimase liigsekundini 2016. aasta lõpus lisati UTC ajaarvamisele kokku 27 sekundit, neist kõik positiivsed.

Detailne ülevaade viimaste aastakümnete Maa ööpäeva pikkusest, täpsemini selle erinevusest idealiseeritud 24 tunnist, ehk 86 400 sekundist. Nagu näha, oli valdava osa 20. sajandi jooksul ööpäev mõne millisekundi jagu ideaalist pikem, tingides vajaduse iga mõne aasta tagant liigsekundeid lisada. 2020. aastast tänaseni on Maa aga pisut kiiremini pöörelnud, jättes viimase liigsekundi lisamise vajaduse 2016. aastasse.

Idee poolest nägi see praktikas välja nii, et kellad lugesid positiivse liigsekundi lisamisel UTC ajas kuupäeva vahetusel aega sedasi:
23:59:57,
23:59:58,
23:59:59,
23:59:60,
00:00:00,
00:00:01.
Negatiivsel juhul oleks aeg pidanud kulgema nii:
23:59:57,
23:59:58,
00:00:00,
00:00:01.
Praktikas toetavad liigsekundite kasutamist aga üsna vähesed tarkvarasüsteemid ja programmeerimiskeeled ning enamike tavakasutajate arvutid ja nutitelefonid lihtsalt korrigeerivad oma näidatavat kella regulaarselt interneti kaudu edastatavate ajasignaalide järgi. Probleemiks on aga omavahel suhtlevad süsteemid, mis vajavad sõltumatuid, täpseid ja üheselt mõistetavaid ajatempleid, näiteks aktsiaturgudel kauplemine, mitmetes paikades paralleelselt toimuvad astronoomilised vaatlused jms.
Milleks üldse liigsekundid?
Liigsekundid on hea näide ohtratest probleemidest, mis tekivad siis kui meil tekib tehnoloogia abil võimekus midagi – antud juhul aega – väga täpselt mõõta ning üritame seda kombineerida nähtavasti inimliku eeldusega, et looduses toimuvad keerukad protsessid võiksid alati ja täpselt alluda lihtsatele seaduspäradele. Aja mõõtmine aatomkellade abil on tänapäeval jõudnud femtosekundite (tuhandetriljondiku sekundi) täpsuseni, mille abiga on defineeritud teaduses kasutatav Rahvusvaheline aatomiaeg (TAI) – see on vaid sekundeid loendav ühetaoline ajaskaala, mis minutite, tundide, päevade, kuude ja aastatega ei tegele. Inimeste ühiskonna ajaarvamise üks põhiühik on aga päev, mis on praktilises tähenduses ajavahemik keskööst keskööni või keskpäevast keskpäevani, sest seda viimast varianti saab mõõta selle järgi, millal täpselt Päike päeva kõrgeimas asendis paistab. Probleemid tekivad siis, kui üritame päeva pikkust aatomkellade täpsusega kirjeldada – nimelt pole sellise täpsusega mõõtes Maa pöörlemiskiirus sugugi ühtlane, vaid varieerub paljudel eri põhjustel: teiste taevakehade gravitatsioonilised mõjud, Maa massi ümberpaiknemine maavärinate, liustike sulamise jm tõttu, Kuu loodeline hõõrdumine, mitmesugused lainetavad resonantsid Maa veekogudes ja atmosfääris jne.

Inimesed ei taju mõistagi iga ööpäeva pikkuse mõne(kümne) millisekundi pikkust erinevust, kuid pika ajavahemiku peale kasvab summaarne erinevus märgatavaks. Näiteks 5 millisekundit päevas annab 100 aasta peale 3 minutit erinevust.

Erinevalt ööpäeva pikkusest, mida ei saanud minevikus erilise täpsusega mõõta, on ajalooliste ülestähenduste põhjal võimalik määrata just seda kumulatiivset erinevust - aastatuhandeid tagasi toimunud päikesevarjutuste vaatluste põhjal on võimalik teada saada, millal ja kus Maa piirkonnas neid nähti. See sõltub aga väga otseselt sellest, milline Maa pikkuskraad parasjagu Päikese ja Kuu suunas pööratud oli - ehk mitu pööret Maa selle kauge ajahetke ja tänase vahel sooritanud on.

Siit võib hinnangulise täpsusega välja lugeda ka seda, kui tihti tulevasi liigtunde võiks tarvis minna - esimesega võiks oodata 500-1000 aastat, seejärel keskmiselt iga 200-300 aasta järel.

Sama graafik tunduvalt pikema aja kohta koos määramatustega kaugemas ajaloos. Siin on selgelt domineeriva tegurina näha Maa pöörlemise aeglane aeglustumine Kuu loodelise hõõrdumise mõjul, kuid sellele mõjule lisanduvad muud efektid, mis lühemate perioodide jooksul päeva pikkust raskemini ennustatavaks muudavad.

Kuidas siis peaksime aega arvestama? Üks variant oleks lasta päeva pikkusel varieeruda, defineerides Maa tegeliku pöörlemisperioodi täpselt 24 tunni pikkuseks, mis annaks tulemuseks selle, et igal päeval oleksid sekundid ja kõik muud ajaühikud õige pisut erineva pikkusega. Igapäevaelus me seda vast ei tajukski, aga selline variant oleks ilmselgelt väga problemaatiline igasuguste elektrooniliste kellade jaoks, sest Maa pöörlemise muutuseid me eriti täpselt ette ennustada ei saa. Ajalooliselt praktikas niiviisi iga linna kohalikku aega arvestatigi, kuni selle ajani, mil telegraafiühendused ja raudteeliinid hakkasid vajama eri paikade vahel ühiselt mõistetavaid kellaaegu. Teine, moodsam variant on defineerida ajaühikutele fikseeritud pikkus ning leppida tõsiasjaga, et päevad ei ole päris täpselt ühepikkused. Kui nüüd sellest defineeritud ajaskaalast kramplikult kinni hoida, hakkab varem või hiljem loodus, st tegelik päikeseaeg kellal nähtavate numbrite suhtes nihkesse minema. Pikemas ajaskaalas on Maa päeva pikkuse domineeriv muutus Kuu loodelisest hõõrdumisest tingitud aeglane pidurdumine. Seda muret pididki liigsekundid lahendama – alati kui oli oht, et Maa reaalne päikeseaeg läheb enam kui pool sekundit aatomkellade ajaskaalast nihkesse, muudeti UTC ajaskaalat liigsekundi liitmise või lahutamisega, millest teavitati tüüpiliselt umbes pool aastat ette. Nii püsis nn tsiviilaeg ehk UTC päikeseajaga kooskõlas, kuigi mõõtis aega fikseeritud pikkusega sekundites. Nagu eelnevalt öeldud, siis Maa pöörlemise aeglase aeglustumise tõttu on seni vaid sekundeid lisada tulnud. Viimane vajadus selleks oli aga juba 10 aastat tagasi ning selle ajaga on juurde tekkinud väga palju uut ja moodsat sidetehnikat, millele ei meeldi ajaarvamise ennustamatud liigsekundid.
Mis saab edasi?
Hetkeseisuga oleme naasnud lihtsasse olukorda, kus mõõdame aega väga täpselt ning lepime tõsiasjaga, et loodus triivib meie ajaarvamise suhtes. Ei tasu muretseda, et selle pärast peaks lähiajal Päike õhtul tõusma või hommikul loojuma hakkama, aga tasapisi – aastakümnete jooksul – hakkab keskpäeva ja -öö aeg kellade suhtes minuti-paari jagu triivima. Konverentsi otsuse tekst viitab võimalusele, et liigsekundite asemel võiks kunagi tuleviks kaaluda liigtunde – erinevalt liigsekunditest saaks selliseid ajamuutusi aastakümneid ette planeerida ning neid esineks vaid kord mitme sajandi jooksul. Eks näis (ilmselt siis meie lapse(lapse?)laste poolt), kuidas see plaan praktikas toimima hakkab.

reede, 16. oktoober 2026

Suurlinn ja tähistaevas

Autor: Üllar Kivila Jason Kurth jäädvustas selle ebamaise foto öisest New Yorkist, millel näeme korraga nii kaunis tähistaevast kui ka linnatuledes säravat Manhattanit. Tavaolukorras oleks sellise valgusreostuse taustal Linnutee nägemine üpris võimatu, kuid see foto pole jäädvustatud nähtavas valguses, vaid hoopis lähi-infrapunas 850 nm lainepikkusel. Sellel lainepikkusel on valgusreostust tunduvalt vähem - laialtlevinud LED- ja luminofoorlambid sellel lainepikkusel ei kiirga ning nähtavad linnatuled pärinevad vanematest hõõgpirnidest või halogeen- ja teatud tüüpi neoonlampidest.



neljapäev, 15. oktoober 2026

Väike kuu ja suur kraater

Autor: Üllar Kivila Valik Cassini kosmosesondi ülesvõtteid Saturni väikesest kaaslasest nimega Mimas, mille silmatorkavaim pinnavorm on suur Herscheli kraater, nimetatud selle kuu avastaja järgi. Mimase läbimõõt on umbes 400 km ning see on üks väiksemaid omaenese raskusjõu toimel ümmarguse vormi omandanud objekte Päikesesüsteemis. 140 km läbimõõduga Herscheli kraater on seega umbes kolmandik Mimase enda läbimõõdust. Keskmäe tipp ulatub 8 km kõrgusele üle kraatripõhja ning kraatrit ümbritsev ringvall on umbes 5 km kõrgune.

Otsevaade Herscheli kraatrile.

Herscheli kraater Mimasel

Odysseuse kraater Tethysel, mis on läbimõõdu suhtes taevakehasse Herscheli kraatrist veidi suurem, kuid Tethyse suuremate mõõtmete tõttu ei paista selle topograafia nii efektselt välja. Sama kipub olema ka teiste väga suurte kraatritega suurematel kuudel või planeetidel - need on varjatud hilisemate geoloogiliste protsesside või väiksemate kattuvate pinnavormide poolt.

Herscheli kraater asub Mimase n-ö liikumissuunas, ehk kuu sellel küljel, mille suunas kuu mööda orbiiti liigub. Nagu ka meie Kuu, on Mimas Saturni suhtes loodeliselt lukustunud, näidates planeedi poole - ja seega ka liikumissuunas - alati ühte külge.

Uraani kuu Miranda, mille omapärane justkui suurtest rahnudest koosnev pind on andnud alust oletusele, et kunagi minevikus võis suur kokkupõrge selle kuu tükkideks purustada, kuid need tükid koondusid hiljem uuesti kokku. Paraku ei tea me Mirandast ega Uraani süsteemist üldiselt piisavalt palju, et seda kuigi suure kindlusega arvata.

Ilmselt ei jäänud väga palju puudu, et selle kraatri tekitanud kokkupõrge oleks võinud kogu Mimase laiali paisata. Sellest hoolimata pole Herscheli kraater läbimõõdu suhtena taevakeha enda mõõtmetesse Päikesesüsteemis sugugi kõige suurem. Suhteliselt suuremaid kraatreid leidub nii teistel Saturni kuudel (Odysseuse kraater Tethysel) kui ka meile lähemal (lõunapooluse-Aitkeni alamik meie oma Kuul või Utopia Planitia Marsil), kuid need kipuvad olema topograafiliselt vähem silmatorkavad.
Viimaks: Uraani suurtest kaaslastest lähim ning väikseim - Miranda - võib näidata, mis juhtub juhul kui väikest taevakeha tabav kokkupõrge on sedavõrd tugev, et see tükkideks lõhkuda, kuid mitte nii tugev, et suured tükid üksteisest eemale triiviks.