Pühapäev, 25. september 2022

Maa jõuab planeetide kuningaga vastasseisu

Viimastel kuudel on õhtuti idast tõusnud ja öötundideks kõrgele lõunataevasse sirutunud üks pealtnäha kõigist kõige heledam täht. Tegemist ei ole aga mitte tähega, vaid Päikesesüsteemi kõige suurema planeedi - Jupiteriga. Homme jõuab Maa sellega oppositsiooni ehk vastasseisu, mis kahe planeedi omavahelise kauguse mõttes on viimase 59 aasta kõige soodsam.

Vastasseisuks nimetatakse olukorda, kui Päikese poolt vaadates on kaks planeeti ühel joonel ning nende omavaheline kaugus aasta lühim. Teisisõnu särab vastasseisus olev planeet meie jaoks peaaegu täpselt Päikesest teisel pool öötaevas ning on viimase poolt täielikult valgustatud. See tähendab, et planeedi näiv heledus ja suurus saavutavad sellel hetkel oma maksimumi ning kätte on jõudnud kõige parem aeg seda nii vaadelda kui ka pildistada.

Lihtsustatud joonis Jupiteri vastasseisust.

Maa teeb Päikese ümber teatavasti ühe tiiru aastaga, Jupiteril kulub selleks aga peaaegu 12 aastat. Seega jõuab kiiremini tiirlev Maa aeglasele Jupiterile iga aasta umbes kuu aega hiljem järele ning vastasseis liigub aasta-aastast üha edasi. Mida lähemale meie poolkera talvisele pööripäevale vastasseis nihkub, seda kõrgemal öötaevas see gaashiid sellel ajal särab ning seda selgemalt me seda vaadelda saame. Seega planeedi kõrguse mõttes on meie jaoks järgnevad kolm vastasseisu isegi soodsamad.
Samas planeetide omavahelise kauguse suhtes on selle aasta vastasseis eriline. Nimelt ei ole planeetide orbiidid kunagi täpselt ringi kujulised, vaid veidi lopergused tuues neid kord Päikesele lähemale, kord kaugemale. Neid punkte nimetatakse planeetide puhul vastavalt periheeliks ehk päikeselähiseks ja afeeliks ehk päikesekaugiks. Vastasseisu jaoks oleks seega kõige parem hetk, kui see juhtub ajale mil Jupiter on periheelis ja Maa afeelis ning kahe planeedi omavaheline kaugus minimaalne. Päris täpselt juhtub sellest asja astronoomiliselt harva, kuid sellel aastal on kahe planeedi kaugus lähimas punktis "vaid" 591 168 168 kilomeetrit. Nii lähedale tulid nad viimati 1963. aastal ja uuesti juhtub see alles aastal 2129. Ehk siis tasub ikka taevasse vaadata küll. Võrreldes näiteks 2017. aasta vastasseisuga, kui Jupiter asus afeelis, paistab see meile 11% suurema läbimõõduga ja 1,5 korda heledam.

Jupiter ja kaks selle kuud (vasakul Io ja paremal Europa). Pildistatud Voyageri sondi poolt.

Jupiter Hubble kosmoseteleskoobis.

Jupiter James Webbi kosmoseteleskoobis (infrapunas).

Jupiter pildistatud Juno sondi poolt, mis hiidplaneeti uurinud juba viimased kuus aastat.

Kui pilved Jupiteri vastasseisu vaatlemist segavad, siis pole vaja meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll.
Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt jääkuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümbert kokku avastatud 80 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.
Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub tal 10 tundi) võime sellel isegi märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast mitu korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Laik on meie poole suunatud näiteks täna ja ülehomme õhtutel.

Jupiter Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobis - 8tolline Bresseri Newton (1200mm)+ 3xbarlow + ZWO ADC korrektor + Nikon D5600. Töötluseks PIPP, Autostakkert, Registax, PS. Planeedist vasakul Io, paremal üleval Ganymedes. 23.09.2022 Tõrvas.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.

Reede, 23. september 2022

Kätte on jõudnud sügisene pööripäev

Täna varahommikul eesti aja järgi kell 04:04 säras kusagil Vaikset Ookeanit läbival ekvaatoril lõunapäike otse seniidis. See tähendab, et põhjapoolkera jaoks saabus sügisene pööripäev ehk alanud on astronoomiline sügis. Nüüd, kus päikese kiired on Maa pöörlemisteljega risti, naudib terve planeet poolusest pooluseni enam-vähem võrdse pikkusega päeva ja ööd. Neist viimased hakkavad peagi* meie jaoks venima päevadest üha pikemaks ja seda kuni talvise pööripäevani (21. detsember) välja.

*Tänu päeva alguse ja lõpu definitsiooni omapärale ja päikesekiirte murdumisele atmosfääris ühtlustub Eesti jaoks päeva ja öö pikkus (saabub ekviluks) alles umbes nädala pärast.

Neljapäev, 22. september 2022

Webb pildistas Neptuuni

Nii head pilti Päikesesüsteemi kaugeima planeedi - Neptuuni - rõngastest nägime me viimati 1989. aastal kui seda külastas esimese ja viimase uurimissondina legendaarne Voyager 2. Äsjaavaldatud foto autoriks on James Webbi kosmoseteleskoop, mis pildistas jäähiidu ja selle kuid lähiinfrapunakiirguses. Miski, mida pole varem üldse tehtud.

Kuna Neptuun sisaldab suures koguses metaanigaasi, mis neelab aplalt infrapunakiirgust, paistab planeet fotol üsna tume. Rolli mängib selles ka Neptuuni kaugus Päikesest - 4,3 miljardit kilomeetrit, mis tähendab, et isegi südapäevase päikese käes on seal maise videvikuga võrreldavad valgusolud. Natukene heledamad laigud planeedi atmosfääris säravad valgemalt tänu sealsele metaanijääle, mis peegeldab infrapunakiirgust suhteliselt hästi. Neptuuni rõngad koosnevad seevastu peamiselt orgaanilistest ühenditest ning on vähemalt nähtavas valguses väga tumedad.

Webbi kosmoseteleskoobi foto Neptuunist.

Webbi kosmoseteleskoobi foto Neptuunist.

Webbi kosmoseteleskoobi foto Neptuunist.

Neptuun Voyager 2 kaameras 1989. aastal.

Maa ja Neptuuni suuruste võrdlus.

Neptuuni rõngad, nagu neid nägi Voyager 2 üle 30 aasta tagasi.

Hiidkuu Tritoni valgustatud poolkera. Foto on tehtud 1989. aastal Voyager 2 möödalennu käigus.

Lisaks planeedile ja selle rõngastele on fotole püütud seitse Neptuuni kokku 14-st avastatud kuust. Need on Galatea, Naiad, Thalassa, Despina, Proteus, Larissa ja Triton. Viimane neist on tõeline hiidkuu, mille mõõtmed ja koostis on väga sarnased Pluutole ning mis liigub ümber Neptuuni planeedi pöörlemisele vastupidises suunas. Neil põhjustel arvatakse, et Triton oli algselt Kuiperi vööndis tiirlev väikeplaneet, mille Neptuun miljardeid aastaid tagasi oma orbiidile püüdis. Algselt selle tõenäoliselt väga lopergune orbiit tähendas, et Triton hävitas noil päevil enamuse Neptuuni kuudest ning koosnedes suures osas jääst, kuumutasid planeedi loodejõud selle sisemuse miljardiks aastaks vedeleks ookeaniks. Kes teab mis seal selle aja jooksul tekkida võis. Paraku on Triton üsna väheuuritud taevakeha ja ega seda suure kauguse tõttu niipea ei teha ka.
Triton paistab fotol selle suure kiirelise objektina Neptuunist vasakul ja üleval. Nimelt tänu oma jäisele koorikule peegeldab Triton kuni 70% sellele langevast valgusest (sealhulgas soojuskiirgusest) ning särab antud juhul heledamalt kui Neptuun ise. Kiired on põhjustatud Webbi optilisest ehitusest (peegli ja selle segmentide kuju, sekundaarpeegli toed jne).

Kolmapäev, 21. september 2022

Kooma galaktikaparv

Meist umbes 320 miljoni valgusaasta kaugusel Berenike Juuste (Coma Berenice) tähtkuju suunas asub üks meie lähiuniversumi rikkaim ja enimuuritud Kooma galaktikaparv. Tegemist on gravitatsiooniliselt seotud galaktikate rühmaga, millesse kuulub üle 1000 galaktika. Koos Lõvi tähtkujus asuva Leo galaktikaparvega moodustavad nad kokku Kooma superparve, mis on omakorda osa Suureks Seinaks nimetatud galaktikaparve filamendist, mis on üks teadaoleva universumi suurimaid struktuure. Suur Sein asub meist lähimas punktis 300 miljoni ja kaugeimas punktis 550 miljoni valgusaasta kaugusel. Selle laius on umbes 200 miljonit, paksus 16 miljonit ja pikkus kuni 750 miljonit valgusaastat. Taolised filamendid on "seinteks" kosmilisele kärgstruktuurile või kosmilisele võrgustikule, mille olemasolu avastamisel mängisid olulist rolli ka Eesti astronoomid.

Kuna superparved, rääkimata Suure Seina sarnastest hiigelstruktuuridest, hõlmavad taevas väga suurt ala, on nendest praktiliselt võimatu kokku panna mõttekat üldfotot. Seega all on mõned jäädvustused vaid eelmainitud Kooma parvest.

Mosaiik Kooma parvest. Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/.../ssc2007-10a1.jpg...

Hubble kosmoseteleskoobi lähivõte hiidelliptilisest galaktikast NGC 4889.

Hubble kosmoseteleskoobi lähivõte hiidelliptilisest galaktikast NGC 4874.

Hubble foto ühest Kooma parves asuvast spiraalgalaktikast tähisega NGC 4911.

Esimesel fotol on näha laia vaateväljaga mosaiiki Kooma galaktikaparvest, kus on kombineeritud erinevates lainepikkustes tehtud jäädvustused Spitzeri kosmoseteleskoobi ja maapealse SDSS (Sloan Digtal Sky Survey) poolt. Parve südames asub kaks hiidelliptilist galaktikat NGC 4874 ja NGC 488, mille mõõtmed ületavad meie Linnuteed vähemalt kümme korda ning sisaldavad kumbki mitu triljonit tähte. Kui tahta ainuüksi neis kahes galaktikas leiduvaid tähti kokku lugeda ja seda teha tempoga üks täht sekundis, siis kuluks selleks ülesandeks ligi 300 000 aastat ehk sama kaua kui vana on tänapäevane inimliik.

Esmaspäev, 19. september 2022

Tulekera Inglismaa kohal

Neljapäeva õhtul nägid tuhanded inimesed Suurbritannia kohal rohelist ja suhteliselt aeglaselt liikuvat tulepalli. Inglismaa Meteoorivõrgustik sai sündmusest üle 1000 pealtnägija teate. Langemisnurga ja kiiruse põhjal võib arvata, et tegemist ei olnud mitte Maa atmosfääri eksinud meteooriga, vaid pigem mingit sorti kosmoseprügiga, mille täpne päritolu on jäänud tundmatuks.

All videomontaaž mõnest paremast jäädvustusest.



Reede, 16. september 2022

Kattuvad galaktikad

Samal ajal kui praktiliselt iga James Webbi kosmoseteleskoobi uus foto väärib ära märkimist, tuleks meelde tuletada, et Hubble kosmoseteleskoop on endiselt täie tervise juures ning nähtavas valguses tehtud jäädvustustes ei ole sellele vastast.

Siin Hubble värskelt avaldatud foto meist miljardi valgusaasta kaugusel asuvatest spiraalgalaktikatest tähistega SDSS J115331 ja LEDA 2073461. Kuigi pealnäha tundub, et need sadadest miljarditest tähtedest koosnevad hiiglased on parasjagu üksteisega põrkumas, asuvad nad ruumis üksteisest tõenäoliselt päris kaugel. Lihtsalt meie vaatenurgast tunduvad need osaliselt kattuvat.

Neljapäev, 15. september 2022

Uraani varjatus Kuu poolt

Pilved rikkusid enamuse vaatlusest, kuid siin on kahest erineva säriajaga fotost kombineeritud vaatepilt Kuust ja Uraanist loetud minutid enne seda kui viimane esimese taha ära kadus.