Kuult leiti värske 220-meetrine kraater

Autor: Üllar Kivila

NASA kosmosesond LRO ehk Lunar Reconnaissance Orbiter on Kuu orbiidil veetnud juba 17 aastat ning selle aja jooksul põhjalikult kaardistanud kogu meie kaaslase pinna. Sedavõrd pikk missioon annab ühtlasi võimaluse jälgida muutuseid Kuu pinnal. Erinevalt Maast, mille pinnamood muutub üsna pidevalt voolava vee, tuulte, vulkaanide ja muude geoloogiliste tegurite ning ka inimtegevuse tulemusel, on Kuu pind võrdlemisi muutumatu, kuid mitte täielikult. Et Kuu põhilised pinnavormid on mitmesuguses suuruses kokkupõrkekraatrid, siis nende juurdetekkimine on üsna ootuspäraselt üks põhilisi Kuul aset leidvaid sündmuseid.

Otse- ja kaldvaade uuele kraatrile. Kraatrit ümbritseb umbes kilomeetri laiune heledast välja paisatud pinnasealusest materjalist plekk ning kiired.

Võrdluspilt kraatri asukohast enne ning pärast selle tekkimist - pildid katavad täpselt sama ala. Värske kokkupõrge kustutas hulganisti vanu ja väiksemaid kraatreid.

Tänaseks on Kuu pinnalt LRO kaardistamise põhjal leitud üle tuhande uue kraatri, mis on sinna missiooni jooksul tekkinud, kuid 2025. aasta sügisel leitud ning nüüd McGetchini* kraatriks nimetatud kokkupõrkejälg on neist seni kõige suurem. See kraater asub Kuu Maa-poolsel küljel ning tekkis millalgi 2024. aasta 11. aprilli ja 22. mai vahepeal kui hinnanguliselt 10–20 meetrise läbimõõduga väike taevakeha Kuu pinda tabas. Kraater asub Kuu Maa-poolsel küljel Viljakuse mere (Mare Fecunditatis) serva lähedal ning on 220 meetrit lai ning 40 meetrit sügav – mõlemad mõõdud on umbes kaks korda suuremad kui meile tuttava Kaali kraatri omad.

Uue kraatri asukoht Kuu Maa-poolse külje kontekstis, koordinaadid on 1,3536°N; 67,1765°E.

Laiem kontekstivaade uue kraatri asukohale - sellise vaate pealt see avastati. Vaate laius on umbes 60 km. Värskeid kraatreid aitab sageli leida kraatrist endast tunduvalt suurem hele laik värskelt laialipaisatud pinnasematerjali.

Kuigi mitmeid Kuul toimunud kokkupõrkeid on ka Maalt lühiajaliste valgussähvatustena vaadeldud ning nende tekitatud kraatreid selle põhjal otsitud ja leitud, siis käesoleva kraatri tekkimine jäi nähtavasti märkamata. Seega võib eeldada, et McGetchini kraatri tekitanud kokkupõrge toimus ajal, mil see osa Kuu pinnast oli päevavalguses. Sellise suurusega objektid tabavad Kuu pinda hinnanguliselt keskmiselt umbes korra sajandi jooksul. LRO vaatluste põhjal avastatud kraatrite senine rekordiomanik oli 2012. aasta oktoobris tekkinud 70-meetrine kraater Niiskuse meres.

* Thomas McGetchin (1936–1979) oli USA geoloog ja planeediuurija, kes oli aastatel 1977–1979 Kuu- ja planeediuuringute instituudi (Lunar and Planetary Institute) direktor.

Eesti astrofotograafide sügisene saak

Autor: Üllar Kivila Septembri esimene pool on meie maale tagasi toonud arvestatava pikkusega ööpimeduse ning mitmes Eesti paigus on jätkunud ka selget taevast. Kohalikud astrofotograafid on seda hoolega ära kasutanud ning kogunud hulga footoneid, millest mõned on vaid mõne minuti meie poole teel olnud, mõned teised aga mitmeid tuhandeid või ka miljoneid aastaid.

Kõik pildid pärinevad Eesti astrofotograafidelt: Viljam Takis, Martin Väinsalu, Väino Pool ja Tõnis Polli. Vaata iga pildi juurest pikemat kirjeldust.

Elevandi Londi udu - Tõnis Polli. See on üks mitmetest Linnutee tähetekkepiirkondadest, asub Kefeuse tähtkujus umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning on oma rahvapärase nime saanud selles sisalduvate tumedate kompaktsete pilvede kuju järgi. Enam-vähem sfäärilise kujuga udu valgustab, ioniseerib ning puhub laiali selle sees asuv noor massiivne mitmiktähesüsteem HD 206267 (pildil enam-vähem keskel). Selle tugev tähetuul tekitab ümbritsevas gaasipilves lööklaineid, millest tekkivates tihendustes käivitub uute tähtede teke.

Loori udukogu idaosa - Väino Pool. Loori udukogu, millest siin pildil paistab vaid üks serv, on Luige tähtkujus asuv suur supernoovajäänuk, mis katab meie taevas ligi kuue täiskuu laiuse ala, kuid pole palja silmaga vaatlemiseks piisavalt hele. See supernoova plahvatas 10 000 kuni 20 000 aastat tagasi ning asudes Maast vaid umbes 2400 valgusaasta kaugusel, oli kindlasti meie esivanematele selgelt näha ereda ajutise tähena mitme kuu jooksul.

Komeet 220P/McNaught ja meteoor - Viljam Takis. McNaught asus pildistamise ajal Maast umbes 1 aü ehk 8 valgusminuti kaugusel, meteoor seevastu on vaid sajakonna kilomeetri kaugusel atmosfääris ära põledes helendav väike tolmutera. Taustal paistavad ka Linnutee galaktika tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilved, mille kaugus meist on sadade ja tuhandete valgusaastate suurusjärgus.

Kolmnurga galaktika - Martin Väinsalu. Selle valiku kõige kaugem objekt on 3 miljoni valgusaasta kaugel asuv üks Linnutee naabergalaktika. Galaktika spiraalharudes asuvad roosakad heledad pilved on samasugused tähetekkepiirkonnad nagu eelnevatel piltidel nähtud Linnutee omad. Kõik esiplaanil olevad üksikud tähed kuuluvad meie Linnuteesse ning pildi lähemal vaatlemisel võib taustal märgata ka paari veel kaugemat galaktikat, mille kaugused ulatuvad juba kümnete ja sadade miljonite valgusaastateni. 

Kookoni udukompleks - Martin Väinsalu. Kookoni uduna tuntud hele udukogu moodustab kõige silmatorkavama osa suurest Luige tähtkujus asuvast tähetekkekompleksist, milles sisalduvad kõik kolm põhilist udukogu tüüpi: peegeldus-, kiirgus- ning neeldumisudu. Kookonit valgustab seestpoolt noor, umbes 100 000 aasta vanune täht ning see helendav udu on umbes 15 valgusaastat lai ning asub meist 4000 valgusaasta kaugusel. Mõne miljoni aasta pärast saab sellest udukogust umbes Plejaadide-laadne noorte tähtede hajusparv.

Kaks sirpi - Veenuse kattumine

Prantsuse astrofotograaf Thierry Legault tabas kaunilt efektse momendi, mil Veenus 14. septembril Kuu tagant välja ilmus.

Kuu varjab Veenuse

Autor: Üllar Kivila

Nagu juba mõnes varasemas postituses mainitud, varjab homme, 14. septembri pärastlõunal Kuu Maalt vaadates planeet Veenuse. Sellised sündmused, mida astronoomias nimetatakse kattumisteks, on harulduselt ligikaudu võrreldavad päikese- või kuuvarjutustega; neid toimub aastas keskmiselt kümmekond, kuid iga üksik sündmus on vaadeldav vaid piiratud maa-alalt. Homne kattumine on kenasti vaadeldav kogu Eestist.

Veenuse kellaajaline asukoht Tartu vaatepunktist, need kehtivad mõne minuti täpsusega ka kogu ülejäänud Eesti kohta.

Homse kattumise vaadeldavuspiirkond.

Homseks lubatakse Eestisse vahelduva pilvisusega ilma, suurem selge taeva tõenäosus on Põhja- ja Lääne-Eestis ning Lõuna- ja Kagu-Eestis on suurema tõenäosusega pilves. Loodetavasti õnnestub enamikel huvilistel siiski midagi näha. Meile teadaolevalt toimub selge ilma korral avalik vaatlus Tartus AHHAA keskuse katusel kell 12:45-14:00.

Vaatlemiseks on tarvis vähemalt binoklit või väiksemat teleskoopi, sest Veenus muidu päevase sinitaeva taustal välja ei paista. Taevast on tarvis leida Kuu, mis asub kagu-lõuna suunas üsna madalal, umbes 10° kõrgusel. Veenus paistab selle juures väikese, umbes samas faasis heleda sirbina.

Kellel seekordne sündmus nägemata jääb, siis järgmine Eestist vaadeldav Kuu kattumine planeediga toimub taas Veenusega 30. märtsil 2028.

Esimene orbitaalstart Euroopast

Autor: Üllar Kivila

Saksa kosmosetehnoloogiafirma Isar Aerospace kanderaketist Spectrum sai 5. septembril esimene Euroopast startinud ning satelliite orbiidile toimetanud rakett. Start toimus Norra põhjaosas asuvalt Andøya kosmodroomilt ning kosmosesse lendas kokku kuus väikest satelliiti Saksamaalt, Sloveeniast, Bulgaariast, Norrast ning Austriast.

Isar Aerospace'i kanderakett Spectrum. See kaheastmeline 28 m pikk ja 2 m lai rakett suudab orbiidile toimetada kuni 1000 kg lasti.

Isar Aerospace'i Spectrumi teine ning edukas start orbiidile 5. septembril 2026. Esmastart 2025. aasta märtsis ebaõnnestus.

Tasub meeles pidada, et Euroopa ettevõtete või riike ühendava kosmoseagentuuri ESA ehitatud rakette ja kosmoseaparaate on kosmosesse lennanud juba hulgi, kuid need kõik on seni startinud väljastpoolt Euroopat, näiteks Lõuna-Ameerikast Prantsuse Guajaanast või USAst. Selle peamine põhjus on füüsika ja geograafia. Suurem osa rakette lennutatakse kosmosesse ekvaatorile võimalikult lähedalt ning idasuunas, et kasutada ära Maa pöörlemise poolt pakutavat tasuta lisakiirust (ekvaatoril maksimaalselt u 460 m/s). Võrdlemisi kõrgel põhjalaiusel asuval Euroopa mandril sellist eelist pole, ühtlasi pole ka sobivat kohta, kust rakette ida suunas lennutada ilma asutatud piirkondi ohustamata - nii Guajaana kui ka USA idaranniku kosmodroomidelt toimuvad stardid üle Atlandi Ookeani.

Olenevalt missioonist ei ole ekvatoriaalsete stardikohtade eeliseid alati aga võimalik kasutada. Näiteks polaarorbiidile lendavad Maa-vaatlemise satelliidid tuleb lennutada põhja-lõuna suunalisele orbiidile ning sel juhul pole kuigi palju vahet, milliselt laiuskraadilt startida. Isar Aerospace'i järgmine orbitaallend Andøyast peaks toimuma veel enne käesoleva aasta lõppu.

Lõpumärkuseks - nii mõnigi meediaväljaanne reklaamis seda sündmust kui esimest orbitaallendu Euroopa mandrilt, mis pole tehniliselt tõene, ignoreerides NSVL/Venemaa Plesetski ja Kapustin Jari kosmodroome.

Andøya kosmodroom Vesteråleni saarestikus Põhja-Norras.

Apollo 11 ja 12 maandumispaigad Kuu orbiidilt

Autor: Üllar Kivila

Pilk ajalukku: Apollo 11 ja 12 maandurite laskumisastmed Kuu pinnal. Pildistatud India kosmoseagentuuri ISRO Kuu-sondi Chandrayaan-2 pardalt 2021. aasta aprillis.

Chandrayaan-2 on 2019. aastal startinud India teine Kuu-missioon. Kosmosesond kandis ka maandurit ja kulgurit, kuid paraku nende maandumine ebaõnnestus. Kuu ümber tiirlev sond on tänaseni aktiivne. Ebaõnnestunud maandumiskatse parandas hiljem 2023. aastal startinud ning edukalt Kuul maandunud Chandrayaan-3 missioon.

Fotod Apollo maandumiskohtadest komplekteeris Chandrayaani andmetest USA amatöörastronoom Marty McGuire.

Apollo 11 ja 12 maandumisastmed Kuu pinnal koos viidetega allikatele. Chandrayaan-2 pildid on tehtud 100 km kõrguselt lahutusvõimega u 30 cm.

Puhas ülesvõte Apollo 11 maandumiskohast. Pildil olev Kuu-ala on umbes 240 x 160 m suur.

Laiem kontekstivaade Apollo 11 maandumiskohale. Pildi vaateväli on veidi alla 2 km lai.

Puhas ülesvõte Apollo 12 maandumiskohast. Näha on mõned maandumiskohast eemale üles seatud eksperimendid ning astronautide jalajälgede rajad.

Kuu peitis Jupiteri - ja teeb seda veel korduvalt

Autor: Üllar Kivila

Eile, 8. septembril 2026, sai suuremast osast Põhja-Ameerikast vaadelda planeet Jupiteri varjamist õhukese kuusirbi poolt. Sellega algas kuni 12. maini 2027 kestev kattumiste hooaeg, mille käigus toimub kokku 8 sarnast sündmust.

Eilse kattumise vaadeldavuspiirkond.

Paraku ei ole mitte ükski selle hooaja kattumistest Eestist vaadeldav. Siiski, kui mõni meie jälgijatest asub kusagil mujal laias maailmas või soovib mõnele välismaa tuttavale eesootavaid sündmuseid tutvustada, siis järgmiste kattumiste kuupäevad on:

• 6. oktoober,
• 2. november,
• 30. november 2026,

--- 2 kuutsüklit jääb vahele ---

• 20. veebruar 2027,
• 19. märts,
• 15. aprill,
• 12. mai.

Eelmine Jupiteri kattumiste hooaeg lõppes 2023. aastal ning järgmine algab 2030. aastal. Eestist nähtavat Jupiteri-Kuu kattumist tuleb aga oodata kuni 2034. aastani. Sellest hoolimata, et meie maalt Jupiteri-Kuu kattumisi lähiajal ei näe, ei tasu meelt heita, sest sama juhtub aeg-ajalt ka teiste planeetidega. Juba järgmisel esmaspäeval, 14. septembri lõuna paiku saab Eestist nähe Veenuse kattumist Kuuga.

Jupiteri kadumine kuusirbi taha, jäädvustatud läbi IR-filtri (tegelikult toimus sündmus keset päeva sinise taevaga). Foto: Paul Mortfield, Kanada

Kõik vaatlejad, kes kattumise nähtavuspiirkonnast välja jäävad, saavad sel ajal näha Kuu ja Jupiteri lähedast kohtumist, mil Jupiter paistab ereda tähena Kuu vahetus läheduses. Foto: CloudyNights foorumi kasutaja RMay, USA

Maa ISS pardalt

Autor: Üllar Kivila 2024. aastal filmitud aegvõte ISSi pardalt näitab hästi selle kosmosejaama ühte vähemtuntud tööpõhimõtet. Kui jaama kere põhiosa hoitakse pidevalt maapinna suhtes ühes asendis - st "lennusuunas" on alati üks ja sama külg ning kuulus suurte akendega vaatluskabiin ("cupola") vaatab alati maapinna suunas, siis jaama päikesepaneelide sektsioon seevastu pöörleb, hoides paneele Päikese suunas. Ühtlasi on iga paneeli võimalik risttelje ümber individuaalselt pöörata, suunates neid rohkema või vähema pinnaga Päikese suunas - see võimaldab kontrollida toodetavat energiahulka.

Swifti gammakiirguse teleskoobi päästemissioon nurjus

Autor: Üllar Kivila

Swift on gamma-, röntgen-, UV-kiirguse ning nähtava valguse vahemikus taevast vaatlev kosmoseteleskoop, mis on alates 2004. aastast Maa orbiidil vaadelnud gammasähvatusi ning nende järelhelendust. Gammasähvatused on kõige võimsamad teadaolevad plahvatused Universumis, mis toodavad sekundite jooksul umbes sama palju energiat kui Päike terve oma eluea jooksul. Enamik gammasähvatusi kestab mõnest sekundist kuni mõne tunnini ning tänaseks on neil mitu teadaolevat tekkemehhanismi. Osad gammasähvatused kaasnevad üliheledate supernoovadega, teised neutrontähtede ühinemisega ning mõnede tekkepõhjus pole kindlalt teada.

Kunstniku nägemus päästemissioonist pärast Swifti teleskoobiga põkkumist.

Päästemissiooni pardakaamera foto Maa orbiidil 24. augustil pärast kosmoseaparaadi juhitavuse taastamist.

Swift tiirleb Maa orbiidil, algselt umbes 600 km kõrgusel, kuid ajapikku on teleskoop Maa atmosfääri hõredate väliskihtide hõõrdumise tõttu aina madalamale orbiidile laskunud. Teleskoop on oma algselt plaanitud 2-aastase tööaja enam kui kümnekordselt ületanud ning selle instrumendid on endiselt heas töökorras. Seega otsustas NASA üritada teleskoopi päästa selle kõrgemale orbiidile pukseerimisega, kuna Swiftil endal pardamootoreid ei ole.

2025. aastal toimunud hanke päästemissiooni ehitamiseks võitis Katalyst Space Technologies, kellel jäi sobiva kosmoseaparaadi ehitamiseks ning kosmosesse lennutamiseks napilt aasta. Swifti ehitamisel võimaliku hooldusmissiooni peale ei mõeldud ning praeguste ennustuste kohaselt siseneb teleskoop atmosfääri 2026. aasta lõpuks. 2026. aasta alguses peatati Swifti teadusmissioon ning suunati teleskoop orbiidil asendisse, mis peaks minimeerima selle lennusuunalist pinda, ehk aeglustama hõõrdumist.

Foto päästemissiooni töötavatest Halli efekti ioonmootoritest Maa orbiidil.

Päästemissioon lendas orbiidile lennuki küljest startiva Pegasus XL kanderaketi pardal.

Swifti teleskoobi orbiidi kõrgus kogu missiooni vältel. Selgelt on näha Päikese aktiivsuse mõju orbiidile - umbes 40-kilomeetrine langus toimus eelmise Päikese aktiivsuse maksimumi ajal aastatel 2012.-2016. ning praegune aktiivsuse maksimum on taas Maa atmosfääri väliskihte tugevalt paisutanud, põhjustades aina kiireneva orbiidi kahanemise.

Swift boost mission startis 3. juulil 2026, kuid paraku kaotas kosmoseaparaat orbiidile jõudes juhitavuse ning selle taastamiseks kulus arvestatav osa kütusevarudest. Allesjäänust ei piisa enam Swifti kõrgemale orbiidile viimiseks. 28. augustil otsustati edasisest päästemissioonist loobuda ning Swift alustas uuesti teadusvaatlusi, et järelejäänud kuudest orbiidil maksimumi võtta.

Hulknurkne Saturn

Autor: Üllar Kivila Planeediuuringutega rohkem tuttavad lugejad on ilmselt teadlikud, et Saturni põhjapoolust ehib stabiilne kuusnurkne pilvemoodustis. See avastati 1981. aastal Voyager 1 piltidelt ning hiljem jäädvustas seda põhjalikult aastatel 2004-2017 Saturni ümber tiirelnud Cassini kosmosesond.

Et Saturni aasta kestab umbes 30 Maa-aastat, ei õnnestunud Cassinil sama hästi vaadelda planeedi lõunapooluse ümbrust (Saturni põhjapoolkera 15-aastane kevad-suvi kestis 2009-2025). Nüüd aga, mil maapealsete ning kosmoseteleskoopide võimekus on aastakümnete tagusega võrreldes tunduvalt paranenud ning Saturni lõunapoolkera järjest enam Päikese (ja seega ka Maa) suunas pöördub, on Hubble'i teleskoobi fotode põhjal leitud sarnane kümnenurkne pilvemoodustis ka lõunapooluse ümbert.

Praeguse seisuga pole veel teada, kas need on tekkinud ühesuguse või erinevate protsesside mõjul - tegelikult ei ole ka pikemalt teada olnud kuusnurga täpne tekkemehhanism päris selge.

Hubble'i teleskoobi vaade Saturnile ligikaudu loomulikes värvides, kuid võimendatud kontrastidega. Paremal paneelil polaarprojektsioon lõunapooluse ümbert. Must X-ga tähistatud ala tähistab andmete puudumist, sest planeedi poolus paistab Maale veel liiga madala nurga all.

10-külgne kujund on veidi selgemini näha ühe lainepikkuse (763 nm, ehk napilt nähtavast valgusest väljas olev lähi-infrapuna) filtris.

Võrdluseks Saturni põhjapoolust ümbritsev kuusnurkne pilvekujund. Pildistatud Cassini sondi pardalt 2013. aastal.