Eesti astronoomiahuviliste XXVII kokkutulek

Nii. Nüüd peab küll kiiresti tegema. Astronoomiahuviliste XXVII kokkutulekule Varemurru puhkekeskuses Pärnumaal saab ennast veel registreerida kuni neljapäevani (4. augustini)! Peale seda saab kokkutulekut küll külastada, kuid majutust ja söögikordi garanteerida ei saa.

Kokkutulek leiab aset 10.-14. augustil ning on täidetud huvitavate teaduslike ja aktuaalsete ettekannete, muusikaliste etteastete ning teleskoobivaatlustega. Lisaks saab osa võtta auhinnalisest mälumängust, töötubadest ja näha AHHAA teaduskeskuse täispuhutavat planetaariumi ja palju muud.

Registreerumine ja kava: http://www.astronoomia.ee/astronoomiahuviliste-xxvii.../

Tõllaratta galaktika Webbi teleskoobis

James Webbi kosmoseteleskoobilt on avaldatud järjekordne suurepärane jäädvustus süvakosmosest. Seekord vaatas Webb oma lähi- ja keskinfrapuna detektoritega meist umbes poole miljardi valgusaasta kaugusel Skultori tähtkuju suunas asuvat niinimetatud Tõllaratta galaktikat ja selle kaaslasi. Tegu on algselt tõenäoliselt üsna tüüpilise spiraalgalaktikaga, mis põrkus* millalgi minevikus suurel kiirusel teise galaktikaga. Õigemini kihutas see teine galaktika tema keskosast läbi. Gravitatsiooniliste vastastikmõjude tõttu lõi see kohtumine Tõllaratta galaktika ehituse segi, tekitades sellesse kaks paisuvat aktiivse tähetekkega täheringi - seesmine tihedam ja välimine hõredam. Midagi sarnast võiks ette kujutada, kui tiigivette kukutada kivi. Galaktika algset spiraalmustrit on jäänud meenutama tõllaratta "kodarad", milles peituv gaas hõõgub Webbi detektorites punaselt.

Täisresolutsioonis: https://stsci-opo.org/STScI-01G9G4J23CDPVNGCYDJRZTTJQN.png

Fotol paistab ka kaks Tõllaratta kaaslast G1(sinakam) ja G2(punakam). Kolmas kaaslane G3, mis jääb antud kaadrist välja, arvatakse olevat ammuse kokkupõrke peasüüdlane.

*Sõna "põrkuma" võib galaktikate puhul jätta ilmselt vale mulje. Kuna galaktikates on tähtede omavahelised vahemaad väga-väga suured, siis kohtudes ei põrku neist otseselt miski teisega. Pigem lähevad nad üksteisest läbi, mõjutades üksteise struktuuri peamiselt läbi gravitatsiooni.

Rõnga udu (M57)

Praegustel juba üsna pimedatel augustiõhtutel peaaegu otse pea kohal asuvast heledast tähest Vegast (Lüüras) kuus-seitse kraadi lõuna pool asuva Altairi (Kotkas) poole liikudes võib teleskoobiga üles leida ühe tuhm-valge pisikese rõnga, mida kutsutakse Rõnga uduks või Messieri kataloogi tähisega M57*. Tegemist on meist umbes 2000 valgusaasta kaugusel asuva planetaaruduga, mille läbimõõt on enam-vähem üks valgusaasta. Olgugi nimest võiks järeldada, et udu on kuidagi seotud planeetidega, on selle ja sellesarnaste udude näol tegemist hoopis Päikese-sarnase tähe surres tekkiva gaasimoodustisega.

Kui praegu "põletab" meie täht oma tuumas vesinikku heeliumiks, hakkab see umbes viie miljardi aasta pärast vesiniku lõppedes kiirelt paisuma, moodustades tähe eelnevat eluiga arvestades vaid viivuks tohutu suure, hõreda ja suhteliselt jaheda punase hiidtähe. Aja jooksul heidab hiid pulseerivate tõmbluste käigus oma välimised kihid endast suurel kiirusel eemale, paljastades selle südames ülikuuma ja -tiheda tähetuuma, mida kutsutakse kõrge temperatuuri tõttu valgeks kääbuseks. Kõrge temperatuuriga kaasneb tugev UV-kiirgus, mis jääb taanduvaid tähejäänuseid valgustama ja ergastama. Paari kümne tuhande aasta jooksul gaas hajub ja planetaarudu kaob. Tuumaprotsesside poolest surnud ja aeglaselt jahtub valge kääbus jääb aga tõenäoliselt särama veel kümneteks miljarditeks aastateks.

Alloleval fotol Rõnga udust on kombineeritud Hubble kosmoseteleskoobi vaatlused nähtavas valguses ja USAs Arizonase osariigis asuva Suure Binokulaarteleskoobi (LBT) andmed infrapunaspektris. Värvilise osa ümber on tumepunase ringja mustrina näha vaid loetud tuhanded aastad tagasi aset leidnud tähe esimesi surmatõmblusi. Värvilises osas, mille keskel särab värske ja umbes 100 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga valge kääbus, on erinevates toonides näha erinevaid elemente. Punasega näeme heeliumi, rohelisega hapnikku ja sinisega vesinikku.

Rõnga udu ruumiline struktuur on tegelikult üsna keerukas ning siiani ei ole päris hästi teada, et miks teatud juhtudel tekitavad surevad tähed taolisi kauneid moodustisi, kui samas paljud teised planetaarudud meenutavad üsna igavaid gaasisfääre. Samuti nõuavad veel uurimist taoliste udude sisemuses nähtavad tumedad tolmusõlmed, mille mõõtmed ületavad Päikesesüsteemi mitme(kümne)kordselt.

Rõnga udu ruumiline struktuur.

On veel vara öelda, kas lõpuks jääb ka meie Päikese elu ja surma meenutama taoline lühiajaline looduse kunstiteos, mida keegi või miski kusagil kaugel oma teleskoobis imetleda (või äkki lausa leinata) võiks.

Soovitame fotot kindlasti vaadata täislahutuses, mille leiab siit: https://stsci-opo.org/STScI-01EVVCM7VKA8P8KQ1ESZYB3A8A.jpg

*Heledast Veegast, Altairist ja Luiges asuvast Deenebist joonistub välja peaaegu võrdhaarne kolmnurk, mida kutsutakse Suvekolmnurgaks.

Hiina kanderakett sisenes atmosfääri

Eile eesti aja järgi kell 19:45 sisenes Filipiinide kohal atmosfääri Hiina kanderakett, mis nädal tagasi toimetas orbiidile Hiina kosmosejaama järjekordse mooduli. Allolev video on atmosfääris põlevast kanderaketist filmitud Malaisias. Tõenäoliselt jäi raketist ka midagi alles, kuid õnneks kukkusid tükid kuhugi Sulu merre.

Erinevalt teistest kosmoseriikidest, laseb Hiina oma kandreakettidel kukkuda tagasi Maale kontrollimatult, mis tähendab, et eksisteerib väike võimalus, et need võivad tabada asustatud alasid. Seekord läks õnneks. Aga samas vaatepilt on võimas.

Kuu läbi teleskoobi (Tehnoloogiline Päike - Kasvav Maa)

Märkamatult on meie facebooki leheküljel täitunud 4000 jälgija piir. Raske öelda, et kas nelja ja poole tegevusaasta kohta on tegemist hea või keskpärase tulemusega, kuid meie oleme igatahes uhked. Eriti kui mõelda, et meie kodulinnas Tõrvas elab kusagil 2800 inimest. See näitab, et vaatamata nimele jälgib meid ka kaugema kandi rahvas ning ega tegelikult räägime me siin ju enamasti asjadest, mis linna, riigi ja isegi planeedi või Päikesesüsteemi piire ei tunnista.

Kui leiate, et meie lehekülg võiks huvi pakkuda veel rohkematelegi inimestele, siis sellele saab teist igaüks omalt poolt kaasa aidata. Üheks heaks võimaluseks on lihtsalt meie lehekülge oma seinal jagada ja soovitada: https://www.facebook.com/torvaastronoomiaklubi

Teine viis oleks meie lehekülge hinnata ja mõne sõnaga arvustada. Selleks valige lehekülje avalehelt vastav alajaotus. Muidugi ootame endiselt oma postituste alla ka teie kõigi meeldimisi, jagamisi ja kommentaare.

Kuna facebook ei ole kõige parem keskkond, kus sõrmi valusaks kerides vanemaid postitusi lugeda, saate neid teemade ja märksõnade järgi mugavamalt otsida meie kodulehelt aadressil https://www.astromaania.ee/ Hetkel leiab neid sealt ligemale seitsesada. Lugemist ja vaatamist peaks jaguma kõigile. Keda huvitab meie klubi ajalugu ja meie tehnikaga tehtud parimad astrofotod, siis tasub külastada meie Vikipeedia lehekülge aadressil: https://et.m.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi

All üks musikaal-lunaarne video, mis sai koostatud ühel maikuu hilisõhtul üles võetud klippidest läbi teleskoobi. Kuna Kuu oli toona meie asukohast silmapiirile üsna lähedal, on sellelt hästi näha Maa atmosfääri virvendust reaalajas. Teleskoop Bresser Messier NT-203/1200, monteering SkyWatcher EQ6-R Pro, kaamera Nikon D5600, Barlow 2x ja 3x.

Kasutatud muusika (soovitame kuulata valjult ja/või läbi kõrvaklappide): Tehnoloogiline Päike - Kasvav Maa (Kõige Pikem Päev, 2011).

James Webbi peegel sai ootamatu obaduse

Räägime taaskord James Webbi kosmoseteleskoobist, kuid seekord mitte nii väga positiivses mõttes. Mõned päevad tagasi ilmus NASA inseneride raport, millest selgub, et maailma kõige kallim teadusinstrument on juba saanud ühe mikrometeoroidi kokkupõrkes oodatust tõsisemalt kahjustada.

Raportist võib lugeda, et viimase poole aasta jooksul on Webbi 18-segmendilist berülliumist ja kullast liitpeeglit tabanud kokku kuus mikrometeoroidi (või vähemalt nii mitu on kokkupõrkeid suudetud tuvastada). Need on siis väga väikesed tolmu- kuni liivatera mõõdus meteoriidid, mis liiguvad teleskoobi suhtes mitu kilomeetrit sekundis ning mida kõikjal Päikesesüsteemis leidub lugematul hulgal. Neist kuuest kokkupõrkest viis olid nii nõrgad, et nende poolt põhjustatud mõju oli praktiliselt olematu. Üks kokkupõrge oli aga oodatust palju tugevam ning nüüd on selgunud, et see on üht Webbi peeglit pöördumatult vigastunud. See tähendab, et ühe peeglisegmendi (C3) kuju on jäädavalt muutunud ning sellest tekkinud (tibatillukest) viga ei ole võimalik peeglite omavahelisi nurke muutes täielikult kompenseerida.

Interferomeetriline kujutis Webbi peapeegli kujust laboris (vasakul) ja peale eelmainitud tabamust. Valge laik tähistab kohta, kus peegel on kokkupõrke tagajärjel deformeerunud. Täpsemalt on segmendi niinimetatud lainefrondi viga võrreldes eelneva 56 nanomeetriga 280 nanomeetrit. Kõikide peeglite keskmine viga on aga 59 nanomeetrit, mis on tegelikult endiselt astronoomiselt hea tulemus. Võrdluseks on keskmise juuksekarva läbimõõt kusagil 90 000 nanomeetrit.

Kuigi Webbi disainides ja ehitades on mikrometeoroidide tabamustega nii selle peeglite kui muude tähtsate komponentide pihta arvestatud, tuleb sellise tugevusega kokkupõrke toimumine nii vara teleskoobi missiooni alguses halva ja ootamatu üllatusena. Esialgu jääb (optimistlik) võimalus, et tegemist oli statistiliselt ebatõenäolise juhusega, kuid juhul kui lähiajal peaks teleskoop saama sarnase obaduse, tuleks tõsiselt ümber hinnata, et mida see instrumendi prognoositava eluea kohta ütleb.

Kui näiteks Webbi orbiidil ümber Maa L2 punkti leidub seniarvatust rohkem suhteliselt suuri ja kiireid mikrometeoride, võib sarnaste obaduste kumulatiivne mõju teleskoobi rikkuda enne kui selle küte lõppeb. See viimane võib juhtuda alles kahekümne aasta pärast. Ühe võimaliku strateegiana kaalutakse võimalust tulevikus vältida teleskoobi peeglite pööramist otse selle liikumissuuna poole, kust peaks oht tabamust saada olema keskmisest suurem. See muidugi häiriks Webbi ülitihedat teadustööd, mistõttu esialgu hoitakse veel hinge kinni ja loodetakse, et uut sarnast kokkupõrget niipea ei toimu.

Kui eelnev jutt võis jätta mulje nagu Webbi peeglid on nüüd kõverad ja varsti tuleb sellelt ilusate fotode ja andmete asemel vaid uduseid plärakaid, siis muidugi nii hull see ka asi pole. Kaugel sellest. Isegi antud tabamuse järel toimetab teleskoop praktiliselt kõikide mõõdetavate parameetrite järgi paremini kui joonestuslaual ette nähti ja kui kõik läheb hästi võib ta seda teha veel pikalt.

M74 struktuur ja koostis James Webbi vahendusel

James Webbi kosmoseteleskoobi fotod ei taha kuidagi lõppeda. Ja miks peakski? Iga uus vaatlus, mis selle abiga tehakse, näitab meile universumit sõna otses mõttes uus valguses. Alloleval fotol, mis avaldati eile Kopenhaageni ülikooli poolt, on näha meist 32 miljoni valgusaasta kaugusel asuva spiraalgalaktika M74 (NGC 628) keskosa kesk-infrapuna valguses. Nähtavad keerised on selle galaktika tolmused ja gaasirikkad ning seega aktiivseid tähtekke piirkondi (punakad) täis spiraalharud. Kusjuures M74 struktuur arvatakse olevat suhteliselt sarnane meie enda Linnuteele. Galaktika ulatus antud fotol on kusagil 50 tuhat valgusaastat.

Võrdluseks kHubble kosmoseteleskoobi foto samast galaktikast nähtavas valguses: