Hiljuti avaldas maailma suurima kaameraga Vera Rubini observatoorium oma esimesed laiad vaated lõunataevasse. Teleskoobiks, mis suudab puurida võimalikult sügavale universumisse, on aga endiselt ilmselt kosmoseteleskoop James Webb. Kui näiteks Rubin vaatab korraga taevaala, mille sisse mahuks 40 täiskuu ketast, siis Webbi NIRCam-iks kutsutud kaamera näeb korraga vaid umbes 1/15 täiskuust moodustavat ala. Erinevusi kahe teleskoobi ja nende võimete vahel on tegelikult palju veel ning päris ausat võrdlust ei kannata neist ükski.
Igatahes all on James Webbi seni üks pikema säriajaga (120 tundi) vaade universumisse. Sellel on näha meist umbes 4,5 miljardi valgusaasta kaugusel asuvat galaktikaparve tähisega Abell S1063. Valgus sellest tuhandeid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid sisaldavast grupist pärineb ajast kui universum oli enam kui kolmandiku võrra noorem. Kusjuures parve gravitatsioon on niivõrd võimas, et see töötab sisuliselt suure läätsena (gravitatsiooniläätsena), kõverdades ja koondades selle taga asuvate palju kaugemate galaktikate valgust. Neid näeb fotol parve ümbritsevate peenikeste punaste poolkaartena.
 |
| Täissuuruses: https://www.esa.int/.../05/Webb_glimpses_the_distant_past |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar