Maailma suurim optiline teleskoop Tšiilis on seni parimas lahutuses pildistanud meist umbes 11 miljoni valgusaasta kaugusel asuvat Skulptori hiidspiraalgalaktikat (kataloogitähisega NGC 253) samanimelises tähtkujus. Foto tegemiseks säritas neljast 8,2 meetrisest teleskoobist koosnev VLT (Very Large Telescope ehk Väga suur teleskoop) galaktikat kokku 50 tundi. Lõppkujutis on kokku õmmeldud rohkem kui sajast paneelist. Sellise õmblemise põhjuseks on antud teleskoobi suur suurendus, tänu millele näeb see korraga vaid ainult väga väikest osa meie jaoks võrdlemisi lähedasest ja seega taevas laiast galaktikast. Tahtes näha seda servast-serva tuleb pildid üksteise kõrvale laduda. Mosaiikfoto ulatub Skulptori kaugusel umbes 65 000 valgusaastat ehk kusagil pool Linnuteest.
Skulptori galaktika kuulub niinimetatud tähepurske galaktikate hulka. Sellistes galaktikates on tavaliselt kosmilises mõttes hiljutine möödumine mõnest suuremast naabrist häirinud selles muidu tasakaalus olnud gaasi ja tolmu. Selle tulemusena näeme fotol kõikjal punased piirkondi ehk hiiglaslikke udukogusid, millest gravitatsioon pressib kokku uusi tähti. Meie enda galaktikast teame selliste lähematena näiteks Orioni, Elevandilondi, Roseti ning Südame ja Hinge udukogusid.
Linnutee tähetekke määraks on arvutatud umbes 1,6-2,4 uut tähte aastas. Skulptoris on see tõenäoliselt sadu kordi kiirem. Aja jooksul täheteke vaibub, udukogud hääbuvad ja hajuvad, nendes sündinud kuumad ja massiivsed tähed surevad (supernoovadena), kuid arvukad väiksemad ja jahedamad neist säravad edasi miljardeid ja sadu miljardeid aastaid. Sama juhtus umbes 5 miljardit aastat tagasi meie keskmises mõõdus Päikesega, kelle kuumad õed ja vennad on tänaseks plahvatanud, kuid kelle samas ja pisemas kaaluklassis kaaslased on kusagile Linnutee kettase eksinult endiselt olemas.
Lisaks udukogudele on antud fotol tuvastatud üle 500 planetaarudu. Veidi eksitava nimega nähtuste taga on mõni valgusaastat laiad gaasimullid, mille on tekitanud umbes Päikese massiga tähed oma viimases värvilises surmatõmbluses. Nagu umbes 5 miljardi aasta pärast juhtub meie Päikesega, paisuvad osad tähed peale vesiniku lõppemist punasteks hiidudeks, mille välimine osa puhutakse mahakäinud, kuid endiselt ülikuuma tähetuuma - valge kääbuse - poolt eemale. Valge kääbuse kiirgus paneb taanduva gaasi helendama tuhandeteks aastateks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar