esmaspäev, 29. mai 2023

Formalhaut ja selle protoplanetaarne ketas

James Webbi kosmoseteleskoobi foto meist "vaid" 25 valgusaasta kaugusel asuva Formalhauti nimelise tähe tolmusest ümbrusest. Kuna Päikesest kaks korda massiivsem, kuid 16 korda heledam Formalhaut arvatakse olevat kosmilises mõttes verinoor (100-300 miljonit aastat), moodustuvad selle ümber parasjagu planeedid, mis kujundavad oma gravitatsiooniga tähe ümber selgelt eristatavaid rõngaid. Nende ulatus on umbes 14 miljardit kilomeetrit tähest. Algselt Jupiterist mitu korda massiivsemaks juba kokku langenud planeediks peetud Formalhaut B (fotol heledam laik välimises rõngas, paremal) arvatakse nüüd olevat rusupilv, mis on tekkinud kahe või enama suure planeedihakatise kokkupõrkel. Taolisi kokkupõrkeid leidis ilmselt ohtralt aset ka noores Päikesesüsteemis.



Formalhaut asub lõunataevas Lõunakala nimelises tähtkujus.

laupäev, 27. mai 2023

Tõraverre asteroide uurima!

Kuni 1. juunini on aega kandideerida asteroidiuuringute koolitusele, mis toimub 21.-25. augustil Tartu observatooriumis Tõraveres. Kursus on avatud kõigile Euroopa magistrantidele ja doktorantidele, karjääri alustavatele teadlastele ja hobiastronoomidele.
Osalejad saavad praktilise kogemuse asteroidide CCD-fotomeetrias ja spektroskoopias (Tartu observatooriumi teleskoopide abil). Õpetatakse vaatlusandmete analüüsimist ning praktilist väljaõpet saadavad juhtivate astronoomide loengud. Osalejad saavad teada kuidas kirjutada ja esitada vaatlustaotlusi erinevate teleskoopide ja laborite kasutamiseks Europlanet Telescope Networkis (Europlaneti teleskoopide võrgustikus). Koolitusel tutvustatakse mentorluse võimalusi professionaalsete astronoomide ja amatööride vahel.
Koolitus on rahvusvaheline ja toimub inglise keeles.
Täpsem kirjeldus ja kandideerimine: https://asteroids2023.ut.ee/...
All foto asteroid Bennust, mida külastas 2018-2019 aastatel NASA missioon OSIRIS-REx, mis peaks selle aasta septembris Maale toimetama asteroidilt kogutud pinnaseproovid.



reede, 26. mai 2023

Inouye päikeseteleskoobi fotod meie tähest

Eelmise aasta märtsis Hawaiil tööd alustanud Inouye päikeseteleskoop on avaldanud uusi detailseid fotosid meie kodutähe pulbitsevast pinnast. 25 aastat plaanitud ja 7 aastat ehitatud teleskoop on oma 4,24 meetrise peapeegli läbimõõduga kõigi aegade suurim Päikese uurimiseks mõeldud instrument.

Endiselt kestvate kalibreerimiste ja häälestamistööde kõrvalt (tegemist on ikkagi väga keerulise instrumendiga) avaldatud fotodel on näha enneolematus resolutsioonis Päikese nähtavat pinda ehk fotosfääri ning selle kohal asuvat veelgi kuumemat kromosfääri. Fotosfäärist võime eristada plasmast pulbitsevad konvektsioonirakke (granula), mille mõõtmeid võib võrrelda Prantsusmaaga. Paaril fotol näha olevaid tumedamaid niitjaid moodustusi kutsutakse fibriliteks ning need tekivad Päikese pinna all sõlmemässitud ja sellest kõrgemale ulatuvates magnetväljades hõljuvast plasmast. Lähivõtted päikeseplekkidest näitavad sellised piirkondi, kus tavapärane plasmakonvektsioon (ehk ringlemine) on magnetvälja häiritusest rikutud, mistõttu on need ümbritsevast madalamale temperatuurile jahtunud ning seetõttu paistavad tumedamatena. Päikeseplekkide juures eristatakse tumedamat keset (umbra - tlk vari) selle ümber moodustuvast veidi heledamast ja kuumemast piirkonnast (penumbria - tlk poolvari).
Peaaegu päikeseplekiks saanud piirkonna kohal nähtavad fibrilid.

Peaaegu päikeseplekiks saanud piirkonna kohal nähtavad fibrilid.

Peaaegu päikeseplekiks saanud piirkonna kohal nähtavad fibrilid lähedalt.

Päikese granulatsioon. Iga selline "rakukene" on kusagil Prantsusmaa mõõtu.
Siinkohal oleks vist paslik märkida, et hetkel asub Päikese Maa poole vaataval küljel üks tavatult suurte mõõtmetega päikeseplekk, mida on võimalik eristada isegi palja silmaga. Seda tehes tuleks Päikest vaadata läbi näiteks keevitusmaski või mitmekordse CD. Teine võimalus oleks oodata loojanguni, kui päikese poolt kiiratud valgus enam nii intensiivne ei ole. Kommentaaridest leiab NASA Solar Dynamics Observatory nimelise kosmoseobservatooriumi tänase foto Päikese pinnast ja sellel asuvate plekkide asukohast. Päikese pöörlemise tõttu nihkuvad järgnevate päevade jooksul pekid (kohati tuhmudes ja kasvades) meie poolkera vaatest paremale.

NASA Solar Dynamics Observatory nimelise kosmoseobservatooriumi tänane foto Päikese pinnast ja sellel asuvate plekkide asukohast. Suurem neist on piisavalt hiiglaslik (mitu Maa läbimõõtu), et olla õige vaatlustehnika puhul silmaga nähtav.

Niinimetatud Gregoriani skeemiga Inouye peegelteleskoop asub Hawaii Haleakalā nimelise vulkaani tipus merepinnast ligi kolme kilomeetri kõrgusel. Tänu sealsetele headele atmosfääritingimustele ning adaptiivseks optikaks kutsutud tehnikale suudab Inouye eristada meie kodutähe pinnal kuni 20 kilomeetrise läbimõõduga detaile.

Päikeseplekk. Tumedamat osa nimetatakse umbraks, vähem-tumedamat penumbriaks. Päikesepleki kese on ümbritsevast fotosfäärist kusagil 1500 kraadi madalama temperatuuriga ja kiirgab seega vähem valgust.

Päikeseplekk. Tumedamat osa nimetatakse umbraks, vähem-tumedamat penumbriaks. Päikesepleki kese on ümbritsevast fotosfäärist kusagil 1500 kraadi madalama temperatuuriga ja kiirgab seega vähem valgust.

Suurimaks väljakutseks taolise teleskoobi ehitamisel oli päikesevalguse koondamisel tekkiva soojuse hajutamine. Nimelt suudab Inouye nelja-meetrise tööläbimõõduga peapeegel koguda ligi 12 kW soojust. Soojusega võitlemine käib Inouye puhul kolmes etapis/asukohas. Esiteks on teleskoobi kuppel kaetud aktiivselt jahutatud plaatidega välistamaks nende soojenemisel tekkivat soojusvirvendust, mis moonutaks teleskoopi sisenevat kujutist. Teiseks jahutatakse peapeeglit ennast selle tagaküljele pidevalt puhuva külma õhuga ning selle ees asuva vedeljahutusega rõnga abil. Kolmandaks läbib peapeegli poolt koondatud ülipeen ja -kuum valguskiir kitsast sõõrikukujulist vedeljahutatud rõngast, mis eemaldab sellest kuni 95% soojusest. Kõik see jahutamine nõuab, et observatooriumi ümber on maha laotud üle 10 kilomeetri torusid, läbi mille üleliigset soojust ümbritsevasse eraldatakse. Muuhulgas valmistatakse observatooriumis öösiti suures koguses jääd, mida siis päeval torustiku jahutamiseks kasutatakse.
Teleskoop on nime saanud Hawaii legendaarse senaatori Daniel K. Inouye järgi.

neljapäev, 25. mai 2023

Juno möödalend Jupiteri Io-st

Mai keskel sooritas viimased kaheksa aastat Jupiteri uuriv Juno sond oma 52. lähedase möödalennu gaasihiiust ning pildistas seni kõige paremas kvaliteedis selle lähimat hiidkuud nimega Io. Lähimas punktis asus Juno Io'st 35 500 kilomeetri kaugusel.*
Io't peetakse Päikesesüsteemi kõige vulkaanilisemaks taevakehaks ja seda hea põhjusega. Nimelt purskab selle pinnal igal ajahetkel sadu vulkaane. Sellise aktiivsuse põhjuseks on omamoodi gravitatsiooniline köievedu, mille ühel pool on Io't väga lähedasel orbiidil hoidev võimas Jupiter ja teisel pool Jupiteri teised kolm ja kaugemat hiidkuud Europa, Ganymedes ja Kallisto. Kahelt poolt mõjuvad loodejõud kergitavad ja langetavad Io pinda kuni 100 meetri ulatuses, sisuliselt hõõrudes selle sisemuse vedelaks. Sellest tekkiv geotermiline rõhk vabaneb läbi arvukate vulkaanide, mis purskavad põhimõtteliselt lakkamatult Io pinnale sulakivimeid, väävlit ja muid ühendeid.

Meie Kuust veidi suurem Io 35 tuhande kilomeetri kauguselt.

Vaated Io'le erinevate Juno möödalendude käigus. Reas vasakult paremale automaatjaama ja kuu vaheline kaugus on üha vähenenud. Aasta lõpuks peaksime Io't nägema juba päris lähedalt.

Nähtavas ja infrapunavalguses tehtud vaatlusi kombineerides on näha aktiivsete vulkaanide asukohad Io pinnal.
Kuna kuu pind on sellest tulenevalt pidevas muutumises, pakuvad värsked fotod alati midagi uut avastada. Io'st on alates 70ndate algusest möödalende sooritanud mitmed mehitamata automaatjaamad, nagu näiteks Pioneer 10 ja 11, Voyager 1 ja 2 ning Galileo sond. Neist kõige lähemale jõudis viimane, mis sooritas 90ndate lõpus ja 00ndate alguses Jupiteri orbiidil viibides kümneid väga lähedasi möödalende (lähemad küündisid veidi enam kui sajakonna kilomeetri kaugusele kuu pinnast). Ka Juno hakkab nüüdsest Io'st üha lähemalt mööda lendama, kuni detsembris ja järgmise aasta veebruaris peaks see tulema kuu pinnast vaid 1500 kilomeetri kaugusele. On kindlasti huvitav jälgida, et mis vahepeal Io mürgisel pinnal muutunud on.
*artiklis mainitud mütoloogilised nimed ja nendevahelised suhted väärivad natukene seletamist. Jupiter oli teatavasti roomlaste peajumal, mille kreekapärane originaal oli Zeus. Kui planeet on nimetatud rooma mütoloogia järgi, siis selle kuud kannavad Kreeka mütoloogiast pärit nimesid. Täpsemalt on Jupiteri hiidkuud nimetatud Zeusi kuulsate armukeste järgi. Jupiteri ja nende "armukesi" uuriv Juno pole aga nime saanud ei kellegi teise kui Jupiteri naise järgi (kreeka Hera), kelle armukadedus tõi neile peaaegu alati kurva saatuse.

teisipäev, 23. mai 2023

Supernoovane Tuuleratas

Astrofotograaf Craig Stocks pildistas meist 21 miljoni valgusaasta kaugusel asuvat M101 ehk Tuuleratta galaktikat ning 19. mail selles süttinud supernoovat SN 2023ixf. Nüüdseks on selle heleduskõverat ja spektrit analüüsides kinnitatud, et tegemist on niinimetatud tüüp II supernoovaga, mis sai alguse massiivse tähe elu lõppu tähistavast tähekollapsist. Kujutlematult võimsa plahvatuse käigus külvatakse sealsesse tähtedevahelisse ruumi raskemaid elemente. Tähest endast on tõenäoliselt alles jäänud neutrontäht või isegi stellaarne must auk.



pühapäev, 21. mai 2023

Supernoova Tuulerattas (M101)

Üleeile, 19. mail avastas Jaapani hobiastronoom Koichi Itagaki Suure Vankri (Ursa Major) tähtkujus paistvast M101 ehk Tuuleratta galaktikast uue supernoova. Et hiiglaslik, peaaegu triljon tähte sisaldav Tuuleratas asub meist kusagil 21 miljoni valgusaasta kaugusel, on SN 2023IXT tähist kandva supernoova näol tegemist viimase kümnendi kõige lähema täheplahvatusega. Viimane lähim supernoova SN 2014J leidis 2014. aasta jaanuaris aset meist ligikaudu 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas M82 ehk Sigari galaktikas, mille leiab samuti Suure Vankri tähtkujust. Mainime igaks juhuks ka ära, et need supernoovad süttisid siis vastavalt 21 miljoni ja 12 miljoni aasta eest ning nii kaua kulus nende valgusel meieni jõudmiseks. Seega M101 supernoova oli tegelikult kusagil 9 miljonit varasem kui SN 2014J. Informatsioonil kulub universumi mõõtkavas levimiseks aega. Lihtsuse huvides arvestame nende toimumisaega enda perspektiivist.

Autor: Richard Dowding

Autor: Paul Richard Bird

Autor: Eliot Herman

Autor: Keith Jones

Tuulerattas süttinud supernoovat ei ole kahjuks küll palja silmaga näha, kuid kogukama hobiteleskoobiga peaks seda suutma eristada. Eestimaiselt suvised ja valged ööd teevad selle ülesande muidugi veidi keeruliseks.

M101 asukoht Suure Vankri lähistel. Leiab selle "vankri" tiputähtede kohalt.
Supernoovad on ühed universumi kõige võimsamad ja heledamad nähtused, mida on võimalik näha miljardite valgusaastate kauguselt. Need jagunevad laias laastus kahte tüüpi. Neist esimene leiab aset binaar- ehk kaksiksüsteemis, kus üks tähtedest jõuab oma elu lõppu ning tekib tihe valgeks kääbuseks nimetatud tähejäänuk. Kui kaaslase kaugus sellest on piisavalt väike, võib selle materjal hakata voolama valge kääbuse pinnale, kuni selle kogumass ületab umbes 1,44 Päikese massi ning see plahvatab supernoovana. Teist tüüpi supernoova tekib siis kui massiivse (vähemalt 8-12 Päikese massi) tähe tuumas lõppeb kütus ning see ei suuda ennast enam iseenda raskuse all üleval hoida. Tulemuseks tähe kokkuvarisemine ehk kollaps, millega kaasneb ülienergeetiline plahvatus, mis särab näiteks meie Päikesest mitmeid miljardeid kordi heledamalt. SN 2023IXT on tõenäoliselt neist viimast tüüpi. Selle täpsemaks kinnitamiseks jälgivad astronoomid hoolikalt uue supernoova heledust mitme järgneva kuu jooksul, kuni see viimaks taaskord nähtamatuks hääbub.
Linnutee teadaolevalt viimane supernoova süttis kusagil 1670. - 1680. aastate vahel Kassiopeia tähtkujus, kuid polnud tähtedevahelise gaasi tõttu hõlpsasti vaadeldav. Viimast silmaga nähtavat supernoovat sai näha 1987. aasta veebruaris lõunapoolkeral paistvas Suures Magalhãesi Pilves, mis on tegelikult üks Linnutee satelliitgalaktikaid ning asub meist 163 tuhande valgusaasta kaugusel.

reede, 19. mai 2023

Soyuz manööverdamas orbiidil

Foto Soyuz MS-23 kosmoselaevast umbes 400 kilomeetri kõrgusel Kaspia mere kohal. Jäädvustus on tehtud käesoleva aasta 6. aprillil, kui astronaut Frank Rubio ja kosmonaudid Sergei Prokopiev ja Dimitri Petelin liigutasid Soyuzi Rahvusvahelise kosmosejaama kosmose poole vaatava Poiski nimelise mooduli küljest Maa poole suunatud Prichali mooduli "ukse ette". Sellise vangerduse eesmärgiks oli teha ruumi aasta teises pooles saabuvale mehitamata Progress 84 varustuslaevale ning vabastada õhulüüs aprillis ja mais toimuvate kosmosekõndide tarbeks.

Rubio, Prokopiev ja Petelin peaksid Soyuz MS-23 pardal tagasi Maale suunduma 27. septembril. Selleks ajaks on nad Kosmosejaamas veetnud peaaegu täpselt aasta aega. Seda on kaks korda kauem kui algselt plaanitud, kuna nad orbiidile lennutanud Soyuz MS-22 puhul avastati jahutusvedeliku leke ning see saadetakse tagasi Maale igaks juhuks mehitamata kujul.
Tervet manöövrit saab videos vaadata siit: https://www.youtube.com/live/4F4gKjrrM8s?feature=share

kolmapäev, 17. mai 2023

Jupiter läheb viivuks Kuu taha

Täna, 17. mail umbes kella poole viie ajal õhtul saab Eestist, Põhja-Euroopast ja suuremast osast Põhja-Ameerikast näha, kuidas vaid kusagil 5% valgustatud Kuu libiseb ette planeet Jupiterile. Taolist sündmust tuntakse astronoomias okultatsiooni või eestipäraselt varjamisena. Kuna seekordne varjamine leiab aset päevases taevas, on seda meie maalt suhteliselt keeruline tunnistada. Seda isegi juhul kui muidu võrdlemisi pilvisesse taevasse mõni selgem auk sisse juhtub. Nimelt peaks sündmust vaatlema ideaalis teleskoobiga, kuid Kuu väga õhukene sirp teeb selle leidmise taevas üsna keeruliseks. Võime vaid öelda, et varjamise alguse ajal (16:30 pluss-miinus mõned minutid erinevates Eesti nurkades asuvate vaatlejate jaoks) asub Kuu peaaegu otse läänes ning kusagil 17-18 nurgakraadi kõrgusel. Silmaga kraadide mõõtmise teeb lihtsamaks kui meeles pidada, et väljasirutatud rusikas on keskmiselt 10 nurgakraadi laiune. Nii saab kompassi abil Kuu asukoha enam-vähem kindlaks teha ning otsinguid näiteks binokli või teleskoobiga jätkata. Niinimetatud Go-To teleskoobid, mis õigesti üles seatuna leiavad objekti taevast üles iseseisvalt, oleks antud juhul kõige parem variant.
Kaader Jupiteri varjamisest Kuu poolt 2012. aasta jõulude ajal. Autor: Rafael Defavari

Kuidas mõõta näo ette välja sirutatud käe abil nurgakraade.
Kui Kuu on saadud "kaadrisse" ja fookusesse, siis võib võimsama suurenduse abil näha, kuidas veidi triibuline Jupiter tasapisi kuusirbi alumise vasaku ääre taha kaob. Eriti hea vaatlus- ja/või fototehnika olemasolul võib Jupiteri pinnal näha kahe selle hiidkuu (Io ja Europa) varju, mis meie vaatenurgast parasjagu planeedi ja meie vahelt läbi liiguvad. Ehk siis varjamine ja topeltüleminek korraga! Tagasi Kuu tagant välja ilmub Jupiter umbes tund hiljem, kuigi kuna Kuu valgustamata pinda me päevases taevas ei erista, näib planeet nihkuvat välja nähtamatu ääre tagant. Pildimasinad tulevad sellise vaate jäädvustamiselt kindlasti abiks.

teisipäev, 16. mai 2023

Hope marsisondi möödalend Deimosest

Aprillis sooritas Ühendemiraatide marsisond Hope lähedase möödalennu Marsi pisikuust Deimosest. Tegemist on kahest Marsi kuust väiksemaga, mille mõõdud on vaid 15x12x11 kilomeetrit. Teise ja suurema kuu Phobose mõõtmed on 27x22x17 kilomeetrit. Kui Marss on oma nime saanud rooma sõjajumala järgi, siis selle kaaslased on nimetatud kreeka sõjajumal Arese poegade Phobose ja Deimose järgi, kes olid vastavalt hirmu ja paanika ning õuduse jumalad.

Deimose "tagumine külg".

Hope sondi vaade 100 kilomeetri kauguselt Deimosele ja ligi 24 tuhande kilomeetri kauguselt Marsile.

Hope poolt sooritatud temperatuuri mõõtmised.

Hope on Marsi globaalset kliimat ja ilmastikku uurides planeedi ümber tiirelnud juba enam kui kaks aastat. Selle võrdlemisi kõrge orbiit (lähimas punktis 20 000 kilomeetrit ja kaugeimas 43 000 kilomeetrit) tähendab, et Marsist vaid keskmiselt 9300 kilomeetri kaugusel tiirleva Phobosega selle tee ristuda ei saa. Küll aga avanes pisikese korrektuuriga trajektooris Hopel võimalus lennata vaid 100 kilomeetri kauguselt mööda Deimosest, mis tiirleb Marsist 23 500 kilomeetri kaugusel. See on lähim möödalend peale seda kui USA Viking 2 missioon sellest 1977. aastal 30 kilomeetri kauguselt möödus.
Hope kasutas juhust ning klõpsast pisikuust mitukümmend fotot, mõõtis selle koostist ja pinnatemperatuuri. Sarnaselt meie Kuule, pöörleb ka Deimos ümber oma telje samas tempos, kui see sooritab ühe tiiru ümber oma emaplaneedi - ühesõnaga vaatab Marsi poole alati üks ja sama Deimose külg ehk see on planeedi suhtes loodeliselt lukustunud. Hopel avanes seega võimalus jäädvustada esmakordselt Deimose "tagumist külge". Kuu koostise kindlaksmääramisel selgus, et see on tehtud Marsile väga sarnasest materjalist. Kaua on arvatud, et Marsi kuud kujutavad endast planeedi poolt enda orbiidile haaratud asteroide, kuid selliste andmete valguses hakatakse üha enam kalduma arvama, et need võisid tekkida mingi ammuse kokkupõrke tulemusel, mis lennutas Marsist selle orbiidile piisavalt materjali, millest kogunesid lõpuks kokku tänapäevased kuud. Ehk siis Phobose ja Deimose sünd võib olla väga sarnane meie Kuu päritolule.


reede, 12. mai 2023

Kuusatelliit Danuri ja selle kaamera

Eelmise aasta augustis startis Kuu orbiidile Lõuna-Korea esimene kuusatelliit Korea Pathfinder Lunar Orbiter (lühidalt KPLO), mida kutsutakse ka Danuriks*. Olles eelkõige Korea kosmoseprogrammi tehnoloogiliseks demonstratsiooniks, on Danuri praktiliseks missiooniks luurata Kuu pinnal välja ressursid, mida tulevikus näiteks mehitatud missioonide käigus vaja võib minna või mida sealt isegi ideaalis kaevandada võiks. Need ressursid on veejää, uraan, räni ja heelium-3 isotoop. Neist viimane kujutab endast heeliumi stabiilset ja "kerget" isotoopi, mille tuum koosneb kahest prootonist ja ühest neutronist. Heelium-3 tekib erinevate tuumareaktsioonide käigus ning miljardite aastate jooksul on päikesetuul Kuu pinda sellega rikastanud. On pikalt spekuleeritud, et heelium-3 oleks ideaalne tuumkütus tuleviku fusioonreaktorites, kuna erinevalt paljudest teistest materjalidest ei teki selle ühinemise käigus neutroneid, mis muudaksid reaktori radioaktiivseks.**

Danuri fotokompositsioon Kuult näha olevatest maafaasidest.
Üheks Danuri huvitavamaks instrumendiks on selle pardal olev DarkCami nimeline kaamera, mis põhineb 2009. aastast Kuu orbiidil veetnud Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) kaameral, kuid on viimasest kuni 800 korda tundlikum. Tänu sellele suudab DarkCam jäädvustada isegi selliseid Kuu poolustel asuvaid kraatreid, kuhu ei paista mitte kunagi otsene päikesevalgus. Ühtlasi on taolised kraatrid parimaks paigaks, kust võiks eest leida veejääd, mida näiteks alalised mehitatud kuubaasid hädasti vajaksid. Seega on DarkCami üheks tähtsaks ülesandeks kaardistada taoliste kraatrite pimedad põhjad, kus võivad tulevikus inimesed ringi sõita ja kõndida.
All mõned fotod, mida DarkCam on siiani Kuult jäädvustanud. Kuigi fotodel paistab otsekui tavaline päikese poolt valgustatud kuupind, on need tehtud tegelikult inimsilmale täiesti pimedates oludes. Polaarkraatrite puhul (kuhu päike kunagi ei paista) heidavad varje kraatritippudelt peegeldunud valgus ja mingil määral ka kaugete tähtede kuma.

10 kilomeetrise läbimõõduga Wichmanni kraater Tormide ookeanis (Oceanus Procellarum).

Kuu lõunapooluse lähedal asuva 21-kilomeetrise läbimõõduga Shackletoni kraatri siseserv. Tegemist on ühe võimaliku maandumispaigaga Artemis 3 missioonile. Noolega on näidatud ühe kraatriservast alla veerenud kivirahnu poolt jäetud rada. All servas mõõtkava.

4,6 kilomeetrise läbimõõduga Marvini kraater, mis asub Kuu lõunapoolusest 26 kilomeetri kaugusel, on veel üks võimalikest Artemis 3 maandumispaikadest. Siin on näha Danuri fotot tervest kraatrist. Ülevalgustatud ala on päikese poolt valgustatud, ülejäänud ala viibib pilkases pimeduses. DarkCam suudab seda aga sellele vaatamata pildistada.

Lähivõte Marvini kraatri siseservast.


*nimi Danuri tuleb korea keeles sõnade dal (달), mis tähendab Kuu ja nurida (누리다), mis tähendab nautima, ühendamisest.
**2009. aasta suurepärase ulmefilmi Moon (Kuu) sisu tiirles ümber mehe, kelle ülesandeks oli hoolitseda kuubaasis heelium-3 kaevandamise ja Maale transportimise eest. Kui pole näinud, siis soovitame.

kolmapäev, 10. mai 2023

New Yersey elumajja sisenes meteoriit

Esmaspäeva lõunal tabas USA New Yersey osariigi Hopewelli alevikus üht elumaja tõenäoliselt meteoriit. Umbes 10x15 sentimeetrine kivi sisenes nähtavasti läbi maja katuse ühte magamistuppa, tabas tugeva jõuga täispuidust põrandat ja põrkus toas mitu korda ringi. Müra uurima läinud peretütar avastas toanurgast musta kivi, mida ta sellel hetkel pidas tavaliseks kiviks. Puudutusele olevat see olnud veel soe. Hetkel uurib politsei juhtumi asjaolusid ja praeguse seisuga pole kivi meteoriitne päritolu veel ametlikku kinnitust saanud.
Kui aga tegemist tõepoolest on meteoriidiga, siis võib see olla seotud eeta-akvariidide meteoorivooluga. Kuulsa Halley komeedi poolt maha jäetud rusupilvest põhjustatud vool leiab igal aastal aset aprilli teisest poolest kuni mai lõpuni.



Juhused kus meteoriit tabab ehitist, on võrdlemisi harvad. Aastas võib sellist asja üle maailma ette tulla kusagil pooltosin korda (seda siis teadaolevalt). Põhja-Ameerikas jõuab selliseid juhtumeid avalikkuse ette korra umbes iga kolme kuni viie aasta tagant. Näiteks 2021. aasta oktoobris sisenes 1,3 kilogrammine meteoriit läbi Kanadas asunud elumaja katuse ning tabas magava inimese kõrval patja.

teisipäev, 9. mai 2023

Foto mustast august tehisintellekti abiga

2019. aasta aprillis avaldati esimene otsene foto mustast august (või õigemini selle vahetus ümbruses hõõguvast gaasist) hiidgalaktika M87 südames. Sellise vägitükiga sai hakkama Sündmuste Horisondi Teleskoobiks nimetatud ülemaailmsete raadioteleskoopide võrgustik, mille ühendatud võimsus lubas Hubble kosmoseteleskoobist ligi 2000 korda suuremat lahutusvõimet. Seda oli ka vaja, kuna 55 miljoni valgusaasta kaugusel M87 galaktika südames ja ligi seitset miljardit Päikese massi omav must auk on taevas umbes sama suur, kui meile paistaks Kuu pinnal lebav apelsin.

Vasakul 2019. aastal avaldatud Sündmuste Horisondi Teleskoobi vaade mustale augule M87 galaktika südames. Paremal sama foto töödeldud PRIMO masinõppe poolt.

M87 galaktika on meie kohaliku universumi suurimaid omataolisi. Pildil musta augu asukoht selles.

Kui suur on M87 südames asuva must auk võrreldes Päikesesüsteemiga.
Nüüd, neli aastat hiljem, töödeldi eelnevalt kogutud toorandmed läbi masinõppealgoritm PRIMO* poolt. Tegemist on spetsiaalse tarkvaraga, mille väljaarendajateks on Sündmuste Horisondi Teleskoobi meeskonda kuuluvad Lia Medeiros, Dimitrios Psaltis, Tod Lauer ja Feryal Ozel. PRIMO "treeniti" välja lastes sellel analüüsida enam kui 30 tuhandet kõrglahutuslikku simulatsiooni sellest kuidas meie parimate teoreetiliste teadmiste kohaselt gaas musta augu ümbruses käitub. Selle tulemusel sai PRIMO kauget musta auku "näha" oluliselt paremas resolutsioonis ning selle autorid kavatsevad sama tehnikat kasutada ka teiste Sündmuse Horisondi teleskoobi vaatluste töötlemisel.
* PRIMO - principal-component interferometric modeling

pühapäev, 7. mai 2023

Tõrva Astronoomiaklubi dokumentaalfilmis

Eile käis Tõrva Astronoomiaklubi tegemisi jäädvustamas läti filmitegija Andris Gauja, koos oma rahvusvahelise meeskonnaga. Üle said vaadatud ja filmitud teleskoobid, kaamerad, fotomaterjali töötlev arvuti, paar järgmise põlvkonna huvilist ja veel viimaseid päevi tõeliselt pime kevadtaevas. Õhtu venis märkamatult pikale, nii nagu see ikka ootamatult heade sõpradega tutvudes ja aega veetes kipub olema.

Lühifilmi ennast saab näha enam-vähem täpselt aasta pärast Tartu 2024 Ellujäämise Kunstide Dokprogrammi raames. Esmalinastus saab toimuma Eesti astronoomia teaduslikult tuksuvas südames - Tõraveres.





Täname Andris Gaujat, tema meeskonda ja ootame nendega juba mõne kuu pärast taaskohtumist Astronoomiafestivalil 2023 - ehk selle suve kõige omanäolisemal festivalil, mis saab toimuma 9.-13. augustil (perseiidide meteoorivoolu tipuajal) Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses. Siseinfona võime öelda, et viis päeva ja neli ööd kestval koguperefestivalil on plaanis massilised teleskoobivaatlused, kosmilisetele radadele rändama viivad kontserdid, teaduslikud loengud, töötoad, saunad ja veel palju muud. Loetud päevade jooksul esialgse kava ja registeerumisvõimalusega täieneva lehe leiate siit: https://festival.astronoomia.ee/
Kui ikka üldse registreerimisega kannatada ei suuda, siis võib kirjutada otse Eesti Astronoomia Seltsile ja oma nimi varakult kirja panna - selts@astronoomia.ee

neljapäev, 4. mai 2023

Senitundmatud struktuurid Väikeses Amburi tähepilves

USA hobiastronoom ja astrofotograaf Bray Falls on avastanud järjekordse objekti (või objektide kogumi), mille kohta seni igasugused andmed puudusid. Selleks säritas ta ligi 20 tundi Väikeseks Amburi tähepilveks (M24) kutsutud tähtede kogumit, mispeale ilmusid seal lisaks varasemalt tuntud supernoovajäänukile nähtavale omapärased sinakad filamendid. Avastajana otsustas Falls need nimetada "sinisteks spraitideks", kuna need meenutavad välimuselt vahel äikesepilvede kohal mesosfääris tekkivaid punaseid spraite. Kuna tähepilv ja selle sisemuses asuv ammune ja väheuuritud supernoovajäänuk SNR G013.3-01.3 asuvad meist ümmarguselt 10 000 valgusaasta kaugusel, peavad nähtavad spraidid olema mõõtmetelt tohutud. Foto haarab taevas umbes kolme täiskuu laiuse ala. Hetkel ei ole veel teada, mida taolised struktuurid endast kujutavad või kuidas need tekkinud on.

Täisresolutsioonis koos täpsemate andmetega näeb fotot siin: https://www.astrobin.com/hirvty/

Bray Fallsi animatsioon erinevatest fotol nähtavatest komponentidest.

kolmapäev, 3. mai 2023

Linnutee kõige hilisem supernoova - Cassiopeia A (Cas A)

Mõnikord väidetakse, et viimane supernoova meie galaktikas leidis aset 1604. aasta oktoobris, kui Maokandja tähtkujus süttis äkki pealtnäha üks väga hele uus täht. Ületades heleduse poolest (mag -2,5) kaugelt kõiki teisi tähti, oli see mitu nädalat silmaga eristatav isegi päevases taevas. Objekti ilmumist ja aeglast hääbumist kirjeldas Saksa matemaatik ja astronoom Johannes Kepler oma raamatus De Stella Nova (tõlkes Uuest tähest), mistõttu tuntakse supernoovat nüüdseks peamiselt Kepleri supernoovana. Massiivse tähe plahvatusest alles jäänud supernoovajäänukit - veel endiselt paisuvat ja helendavat gaasimoodustist - tuntakse tähisega SN1064.

Peaaegu kakssada aastat hiljem, 1948. aastal, avastasid inglismaal asuva Cambridge astronoomid Martin Ryle ja Francis Graham-Smith Kassiopeia tähtkujust ühe väga tugeva raadioallika, mida vaadeldi nähtavas valguses kaks aastat hiljem. Tegemist oli välimuselt Kepleri supernoovajäänukile sarnaneva paisuva gaasi- ja tolmutombuga, mis asub meist umbes 11 tuhande valgusaasta kaugusel. Võrdluseks asub SN1064 meist peaaegu kaks korda kaugemal. Supernoovajäänuki paisumiskiirust väga täpselt mõõdistades ja seda ajas tagurpidi modelleerides järeldasid astronoomid, et Cassiopeia A nime kandva objekti pidi tekitama supernoova, mis süttis Maalt vaadates kusagil 1670. - 1680. aastate vahel. Ehk siis aastakümneid peale kuulsat Kepleri supernoovat. Selleks ajaks olid teleskoobid juba leiutatud ja iga endast lugupidava astronoomi poolt kasutusse võetud ning supernoova asukoht Kassiopeia tähtkujus tähendas, et see oleks pidanud olema põhjapoolkeral öösiti hõpsasti vaadeldav (näiteks Eestist ei looju Kassiopeia kunagi). Tuletame meelde, et see süttis meile peaaegu kaks korda lähemal kui ülihele Kepleri supernoova. Ometigi ei leidu selle vaatlemise kohta tähistaevas peaaegu ühtegi ajaloolist allikat.

Kosmoseteleskoop Spitzeriga 2005-2008 aastal tehtud infrapunavaatlustega tuvastati supernoovat ümbritsevatelt kaugetelt gaasipilvedelt ammuse sündmuse valguskaja. Tegemist on sellise nähtusega, kus 11 tuhat aastat tagasi toimunud supernoova valgustab järk-järgult sellest kaugel eemal asuvaid tolmu-ja gaasipilvi. Fotole on erinevate värvidega märgitud erinevatel aegadel jäädvustatud vaatlused. Selle abil on leitud, et Cassiopeia A supernoova pidi olema võrdlemisi ebasümmeetriline.

Üheks võimalikuks erandiks võib olla, et Inglismaa kuninglik astronoom John Flamsteed katalogiseeris 1680. aasta 16. augustil selle lähistel rutiinsel vaatlusel ühe suhteliselt nõrga (mag +6) tähe. Selline objekt/täht oleks olnud silmaga nähtavuse piiril. Mõned pakuvad, et Cassiopeia A supernoova võis olla hoopis kirjanik Edward Matthewi poolt mainitud "päevane täht", mis olla taevas süttinud 29. mail 1630. aastal - päeval kui sündis inglise kuningas Charles II. Enamasti aga ajaloolised nõustuvad, et väidetavast sündmusest kolmkümmend aastat hiljem kokku pandud kirjeldus on tõenäoliselt poeetiline propaganda, mis matkib väidetava tähe ilmumist enne väidetava Jeesuse sündi.
Kindlate vaatluste puudumise seletamiseks pakuvad astronoomid, et supernoovast pärinev (nähtav) valgus neeldus tõenäoliselt tähtedevahelises tolmus või/ja oli supernoova põhjustanud täht ebatavaliselt massiivne ja selle küljest irdus eelnevalt ohtralt täheainet, mis moodustas kohe-kohe plahvatava tähe ümber valgust varjava "kookoni'. Igatahes võib öelda, et kui Kepleri supernoova oli viimane silmaga nähtav ja kindlalt vaadeldud supernoova meie galaktikas, siis Cassiopeia A on teadaolevalt kõige hilisem taoline plahvatus Linnutees.

Ülal nähtav värviline foto kuulub James Webbi kosmoseteleskoobile, mis vaatles meie jaoks endiselt 5000-6000 kilomeetrit sekundis paisuvat ja läbimõõdult 10 valgusaastat laia Cassiopeia A supernoovajäänukit mitmes erinevas infrapunakiirguse vahemikus. Need inimsilmale nähtamatud lainepikkused on foto tarbeks teisendatud erinevateks nähtavateks värvideks, millest igaüks kujutab erineva koostise ja temperatuuriga piirkondi supernoova poolt laiali paisatud plahvatuses. Näiteks punakad ja oranžid toonid üleval ja vasakul kuuluvad tähtedevahelisele tolmule, mida paisuv lööklaine suurel kiirusel rammides kuumutab. Sellest kestast seespool paistavad heleroosad filamendid ja sõlmed on plahvatanud tähest alles jäänud materjal, mis on rikastatud supernoova käigus sünteesitud raskematest elementidest, nagu hapnik, argoon ja neoon. Rohelisega näidatud piirkondi jäänuki keskel pole suudetud veel päris täpselt tuvastada ning nende keerukas struktuur on esialgu veel mõistatuseks.
Taolised supernoovade vaatlused lubavad astronoomidel mõista kuidas tekib tähtedevaheline tolm ning täpsemalt milliste protsesside käigus supernoovad universumit raskemate elementidega rikastavad. On ju kaltsium meie luudes ja raud meie veres (teiste elu tekkeks vajalike elementide seas) kunagi tekkinud just selliste kosmiliste plahvatuste käigus...