Kevadised lüriidid on kohal

Lähiöödel jõuab tippu selle hooaja esimene suurem meteoorivool - lüriidid. Vool on inimkonnale kauem teadaolev omataoline, sest esmakordselt kirjeldati seda Hiina astronoomide poolt juba 687. aastal enne meie aega.

Fotol 2014. aasta lüriidid nähtuna Tšiili Atacama kõrbest. Autor Yuri Beletsky

Nagu enamik meteoorivoole pärinevad ka lüriidid Päikesesüsteemi sisealasid külastanud komeedi tolmusest kiiluveest, millest meie planeet igal aastal läbi sõidab. Sel puhul on selleks pikaperioodiline komeet nimega Thatcher, mis satub Päikese lähistele iga 415 aasta tagant (viimati 1861. aasta mais). Iga 60 aasta tagant läbib Maa oma orbiidil komeedi tolmupilve eriti tihedat piirkonda, tekitades tavapärasest vaatemängulisemaid meteoorisadusid või lausa -tormisid. Näiteks aastatel 1803, 1922 ja 1982 võis lüriidide tipus näha kuni 700 meteoori tunnis. Tänavused lüriidid paraku midagi väga tavapäratut ei paku, kuid kusagil kümmekond tükki võiks neist tunnis ära näha.

Nagu nimestki võib järeldada asub lüriidide radiant ehk taevaosa, millest nad tunduvad näiliselt välja lendavat, Lüüra tähtkujus. Ära tunneb selle tähtkuju hilisõhtutel idataevast kõrgemale tõusva heleda Veega järgi.

Lüriide on tavaliselt näha 16. aprillist kuni 26. aprillini ning selle tipp jääb 21.-22. aprilli kanti. Ehk siis saabuval ja sellele järgneval selgel ööl tasub taevavõlvil silma peal hoida. Kellaajaliselt on parimaks ajaks varahommik, kui Lüüra on ennast kõrgemale lõunasse pööranud.

Geminiidid Portugali taevas

Vaade rikkalikule geminiidide meteoorivoolule ööl vastu pühapäeva Portugali selges taevas. Muidugi päris nii tihedalt meteoore ei esinenud, et neid ühele fotole korraga kümneid jääks. Kuigi ajaloost on teada ka selliseid juhuseid. Tegemist on mitme tunni jooksul säritatud ja kusagil 40 valitud kaadri liitmisel saadud komposiitfotoga. Selliselt on hästi näha, et ühte kindlasse meteoorivoolu kuuluvad meteoorid ei lange taevas suvalisest suunast, vaid need näivad justkui pärinevat ühest punktist taevas. Seda kujutletavat punkti kutsutakse radiandiks ning selle asukoht tekib Maa orbitaalliikumise ja meteoorivoolu tekitava rusupilve suhtelise liikumiste liitmisel. Sisuliselt ju põrutab Maa viimasest Päikese ümber tiireldes läbi. Geminiidide meteoorivool (nagu ka teised voolud) on nime saanud oma radiandi asukoha järgi, mis asub nende puhul Kaksikutes (ladina keeles "gemini"). Kaksikute põhitähtede Kastori ja Polluksi juures särab sellel aastal ka väga heledalt planeet Jupiter, mis satub Maaga vastasseisu 10. jaanuaril. Võimalusi selle vaatlemiseks õhtutaevas tuleb järgnevatel kuudel kindlasti.

Foto autor: David Cruz

Geminiidid 2025

Ööl vastu pühapäeva tipneb taas põhjapoolkera rikkalikuim geminiidide meteoorivool. Paraku, nagu peaaegu igal aastal, segab nende vaatlemist ka tänavu pilvine ilm. Praeguste prognooside kohaselt lubab selgemat ilma vaid täna õhtuks. Kuigi tipuni on veel aega, võib siiski minutis mõne värvilise geminiidi ära näha. Vaatlusega tasub alustada kohe kui taevas pimeneb, aga mida lähemal südaööle ja mida kõrgemale tõuseb Kaksikute tähtkuju, seda rohkem peaks neid vaatevälja sattuma.

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Kaks aastat tagasi jäädvustatud geminiidid Hispaaniast. Autoriks Ana Moya Fernández. Fotole on kokku liidetud mitme tunni jooksul vaateväljas langenud geminiidid.

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.

Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis tolmu- ja kruusapuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.

Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud tükid, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Lisaks on geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).

Esimesi üksikuid geminiide võis juba viimastel öödel näha olla, kuid parimaks vaatlusajaks on järgnevad paar ööd. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge, kuuvaba ja linnade valgusest puutumata taevas, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni.

Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.

*Radiant on see koht taevas, millest mingi konkreetne meteoorivool näib "välja kiirguvat". Näiteks geminiidide radiant asub Kaksikute tähtkujus, mida on lihtne ära tunda kahe heleda tähe (Kastor ja Polluks) järgi. Radiandi suuna määrab ära kahe liikumise koosmõju. Esiteks Maa liikumissuund orbiidil ümber Päikese ning teiseks geminiide tekitava voolu (sisuliselt liiva- ja kruusaterade suuruste tükikeste pilv orbiidil ümber päikese) liikumissuund Maa suhtes.

Kaks komeeti ja orioniidide meteoorivool

Eelolevaks kuuvabaks ööks lubatakse pea terve Eesti kohale peaaegu täiesti selget ilma. Oktoobri teise poole kontekstis võib see tähendada, et järgmist selget ööd ei tule võib olla mitu nädalat. Õnneks on just täna õhtul ja ööl taevas ka üht-teist toimumas.

Kohe siis kui taevas on korralikult pimenenud (umbes 20 ajal) tasub binokliga kammida madalal läänes väga heledalt särava tähe Arktuuruse kohal paistvat taevast. Seal, tähest umbes väljasirutatud rusika jagu kõrgemal, peaks paistma üks häguste piirjoonte ja sabaga objekt, milleks on komeet C/2025 A6 (Lemmon). Kui binokliga on see üles leitud, siis võib olla võimalik seda isegi silmaga eristada. Lemmon saavutas ööl vastu tänast oma lähima punkti Maale (90 miljonit kilomeetrit), mis tähendab, et selle vaatlemiseks on täna praktiliselt parim õhtu. Kui õhtul komeeti ei näe, siis järgmiseks võimaluseks on seda vaadata umbes poole seitsme ajal hommikul madalal kirdes, kui see asub Arktuurusest kümmekond kraadi vasakul.

19. oktoobril pildistas Tšehhi astrofotograa Petr Horalek Tšehhis Seči järve kaldal komeeti C/2025 A6 (Lemmon), mille saba näis hiljutise päikesetormi tagajärjel olevat moondunud. Sama torm tekitas ka laupäeva õhtul meie maalt nähtavad virmalised.

19. oktoobril pildistas Tšehhi astrofotograa Petr Horalek Tšehhis Seči järve kaldal komeeti C/2025 A6 (Lemmon), mille saba näis hiljutise päikesetormi tagajärjel olevat moondunud. Sama torm tekitas ka laupäeva õhtul meie maalt nähtavad virmalised.

Kusjuures lähima punkti Maale saavutas eile teinegi hele komeet C/2025 R2 (SWAN), mis asub meist sel hetkel umbes 39 miljoni kilomeetri kaugusel. Ehk siis kaks korda lähemal kui Lemmon. Paraku on selle heledus ka kolm korda madalam. Aga binokliga tasub seda peale pimeduse saabumist madalalt lõunakaarest siiski otsida. Täna õhtul paistab see heledast tähest Altairist kusagil kakskümmend kraadi (kaks väljasirutatud rusika laiust) madalamal.

Komeet C/2025 R2 (SWAN) pildistatud septembri keskel. Autor: Team Ciel Austral

Kolmandaks tänaöiseks vaatamisväärsuseks on iga-aastase orioniidideks kutsutud meteoorivoolu kõrghetk, mille vaatlemist ei sega sellel aastal kuuvalgus. Väga heade vaatlustingimuste korral võiks näha olla kusagil 10-15 meteoori, kuigi mõnedel aastatel on orionidiide tunniarv küündinud isegi 60 meteoorini. Selleks aastaks siiski midagi erilist ei ennustata.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivipurusest prügipilvest Maa igal aastal läbi liigub. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt üks kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast vaatemängulise sabatähena viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Tšehhi astrofotograaf Petr Horaleki komposiitfoto Linnuteest, Orioni tähtkuju ümbrusest ja orioniididest. Fotol nähtavad meteoorid on tegelikult fotole kogutud mitme öö jooksul 2020. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" tunduvad välja lendavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Lisaks komeetidele ja kuulsa komeedi purule tasub täna veel teleskoobi olemasolul vaadelda südaööks võrdlemisi kõrgele lõunataevasse tõusvat planeet Saturni, samal ajal idast tõusvat väga heledat Jupiteri ja vahetult enne päikesetõusu idast tõusvat veelgi heledamat planeet Veenust.

2023. aasta geminiidid fotodes

Mõned jäädvustused detsembri geminiidide meteoorivoolust, mis pilvisuse tõttu jäi Eestist kahjuks praktiliselt nähtamatuks. Asteroid 3200 Phaethoni poolt tekitatud vool on enamikel aastatel põhjapoolkera kõige rikkalikum omasugune, lubades ideaalsete vaatlustingimuste juures ära näha kuni 120 meteoori tunnis. Selle aasta olud olid vähemalt sellest suhtes head, et öötaevast puudus valgustatud Kuu.

Taolisi fotosid tehakse reeglina nii, et kaamera seatakse mitmeks tunniks või isegi mitmeks ööks mitmesekundiliste säridega taevast pildistama. Hiljem korjatakse kokku kõik need kaadrid, millele on jäänud geminiid ning need liidetakse ühele fotole kokku. Mõnikord tehakse veel eraldi jäädvustused taevataustast ja maapinnast.

Osadelt fotodelt on hästi näha, et mida mõeldakse meteoorivoolude puhul sõnaga radiant. Radiant on see koht taevas, millest mingi konkreetne meteoorivool näib "välja kiirguvat". Näiteks geminiidide radiant asub Kaksikute tähtkujus, mida on fotodel lihtne ära tunda kahe heleda tähe (Kastor ja Polluks) järgi. Radiandi suuna määrab ära kahe liikumise koosmõju. Esiteks Maa liikumissuund oma orbiidil ümber Päikese ning teiseks geminiide tekitava voolu (sisuliselt liiva- ja kruusaterade suuruste tükikeste pilv orbiidil ümber päikese) liikumissuund Maa suhtes.

Hiina, Luo Hongyang

Itaalia, Alessandro Ziggiotti

Argentiina, Gerardo Ferrarino

Hispaania, Enrique Arce Mansego

USA, Brennan Gilmore

Hispaania, Ana Moya Fernández

Egiptus, Ahmed Waddah

Hiina, Aaron Wang

Egiptus, Alaa Bedewi

USA, Laurie Hatch

UK, Stonehenge Dronescapes

Hiina, Hongyang Luo

Geminiidid 2023

Käes on detsembri keskpaik ja sellega koos üks aasta kaunemaid tähesadusid - geminiidid. Nagu meteoorivooludega ikka, on ka see nimetatud saju radiandi* järgi, mis asub geminiidide puhul Kaksikute (ladinapäraselt Gemini) tähtkujus. Selle tipphetkel on võimalus näha kuni kahte "langevat tähte" minutis. Seda muidugi juhul, kui taevas mõnel lähiõhtul ka selgineb.

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Fotol 2018. aastal mitme järjestikuse tunni jooksul jäädvustatud ja ühele pildile kleebitud geminiidid Tšehhis. Autor: Petr Horálek

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.

Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis tolmu- ja kruusapuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.

Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud tükid, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Lisaks on geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).

Esimesi üksikuid geminiide võis juba viimastel öödel näha olla, kuid parimaks vaatlusajaks on järgnevad paar ööd. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge, kuuvaba ja linnade valgusest puutumata taevas, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni.

Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.

*radiant - suund, millest meteoorid näivad taevas välja kiirguvat.

Orioniidide meteoorivool

Eelolev nädalavahetus lubab prognooside kohaselt meie maale tuua öised miinuskraadid ja sellega kaasneva (tegelikult pigem põhjustava) enam-vähem selge öötaeva. Samal ajal jõuab kätte orioniidideks kutsutud meteoorivoolu kõrghetk, mille vaatlemist ei sega sellel aastal ka kuuvalgus. Väga heade vaatlustingimuste korral võiks näha olla kusagil 10-15 meteoori, kuigi mõnedel aastatel on orionidiide tunniarv küündinud isegi 60 meteoorini.

Slovakkia astrofotograaf Petr Horaleki komposiitfoto Linnuteest, Orioni tähtkuju ümbrusest ja orioniididest. Fotol nähtavad meteoorid on tegelikult fotole kogutud mitme öö jooksul 2020. aastal.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivipurusest prügipilvest Maa igal aastal läbi liigub. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt üks kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast vaatemängulise sabatähena viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" tunduvad välja lendavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Orioniidide esinemise vahemikuks peetakse aega 2. oktoobri ja 7. novembri vahel, kuid selle suhteliselt lühike ja intensiivne kõrghetk jõuab kätte iga aasta 21.-22. oktoobril.

Leoniidid tulevad taevasse!

Täna öösel tasub igaks juhuks taevasse piiluda, kuna tippnemas on leoniidideks kutsutud meteoorivool. Tavaliselt üsna tagasihoidliku voolu kohta prognoositakse tänavu 50 kuni 200 meteoori tunnis ehk keskmiselt kaks "lasku" minutis. Vaatepilti ei sega õnneks ka selleks ajaks suhteliselt õhukeseks kahanenud Kuu. Sama ei saa ilmselt öelda meie ilma kohta, kuigi praeguse seisuga prognoositakse saartel ja Põhja-Eestis ööseks isegi kohatisi selgeid pilveauke.

Televisioonikaamera poolt jäädvustatud 1999. aasta leoniidide meteoorisadu, kui tunnis oli võimalik loendada 3000 meteoori. Fotole on kokku pandud kõigest ühe minuti jagu kaadreid.

Leoniidide näol on tegemist perioodiliselt Päikesele läheneva komeet Tempel–Tuttle küljest pärineva materjaliga, mis on selle orbiidile küllaltki ebaühtlaselt jaotunud. Selle tulemusel võib see vool nähtavate meteooride langemistiheduse poolest väga suurel määral kõikuda. Näiteks ajalooraamatutesse kirjutasid leoniidid ennast 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane selline juhus leidis aset aastatuhandevahetusel, kui tunnis loendati ligi 3000 meteoori ning järgmist oodatakse 2033nda aasta paiku.

Leoniidide radiant ehk taevaosa, kust meteoorid näivad pärinevat asub Leo ehk Lõvi tähtkujus. Sellest on aga soovitatav natukene mööda vaadata.

Kirjeldust sellest, et kuidas Eestist vaadeldi 1998. aasta leoniidide sadu, saab lugeda siit: https://www.postimees.ee/.../leoniidid-sadasid-siis-kui...

Tau-Herkuliiinide sadu Maalt ja kosmosest

Eelmisel nädalal kirjutasime, et ühel ammuavastatud laguneval komeedil oli potentsiaali tekitada meie taevasse niinimetatud meteooritormi ehk nähtust, kus mõne üksiku "langeva tähe" asemel on neid minutis näha kümneid ja sadu. Noh, jah, sellist vaatepilti ei tulnud. Küll aga jäädvustas astrofotograaf Jianwei Lyu USA's Arizonas asuva Kitt Peak observatooriumi kohal tavapärasest palju rikkalikuma tau-herkuliinide saju. Selleks pildistas ta mai viimasel ööl taevast 2,5 tunni jooksul ja leidis seal hiljem kokku 19 meteoorijälge, mille põhjustaks pidi suuna järgi olema see sama eelmainitud komeet (73P/Schwassmann-Wachmann 3). Lisaks neile on fotol olemas veel neli meteoori, mille päritolu on raskem kindlaks teha.

Tau-herkuliinide sadu nähtuna Maa orbiidilt Yangwang-1nimelise satelliidi pardalt. Praktiliselt kõik siin nähtavad meteoorid on liiga nõrgad, et neid võiks maapinnalt vaadelda.

Võimalik meteooritorm Maa taevas

Ööl vastu teisipäeva võib meie planeedi taevast külastada haruldane nähtus nimega meteooritorm, mis toob endaga kaasa mitmeid kümneid "langevaid tähti" minutis. Rõhk sõnal "võib", kuna taoliste meteooriupursete ennustamine on kaugel täppisteadusest ning tormi asemel võib taevas valitseda täielik vaikus.

Nagu enamike meteoorivoolude puhul on ka antud juhul asja süüdlaseks üks lumine komeet, mis Päikesele lähenedes, seal sulades ja lagunedes oma orbiidi kõiksugu rämpsu täis külvas. Kui Maa juhtub oma teel ümber Päikese taolisest liivasest ja kiviklibusest rusupilvest läbi minema, ongi meil vaadeldav mõnikord ekslikult "tähtede sajuks" nimetatav nähtus.

Antud potentsiaalse "tähtede tormi" taga on 1930ndatel avastatud ja 1970ndatel taasavastatud komeet 73P/Schwassmann-Wachmann. Tegemist oli suhteliselt tavalise niinimetatud lühikese perioodiga komeediga, mis teeb oma väljavenitatud orbiidil Päikese ümber tiiru 5,44 aastaga. 1995. aastal avastati, et muidu tagasihoidliku komeedi heledus tõusis kiirelt sadu kordi ning see muutus mõneks ajaks lausa silmaga nähtavaks. Tuli välja, et komeet oli lagunenud mitmeks suuremaks ja lugematuteks väiksemateks tükkideks, mis jätkasid üha väiksemaks lagunedes oma igavest lendu ümber Päikese.

Nüüd arvavad osad astronoomid, et olenevalt sellest, et kui kiiresti komeet laguneb ning selle tükid selle kunagisest asukohast eemalduvad, võib Maa juba paari päeva pärast läbida komeedi poolt meie teele puisatud rusupilve. Kui see juhtub, peaksime me nägema enda taevas lühiajalist kuid väga rikkaliku sadu. Samas kui lagunemine on oodatust aeglasem, sõidame me oma planeediga sellest täielikult mööda.

Komeedifragmendid Spitzeri kosmoseteleskoobis.

1833. aastal paisus leoniidide meteoorivool meteooritormiks, mis tõi taevasse minutis tuhandeid meteoore.

Tau herkuliinideks nimetatud voolu radiandiks ehk paigast, millest meteoorid näiliselt välja kiirgavad, on Herulese ja Karjase tähtkujude piir. Selle leiab astronoomilisel keskööl (suveajas umbes pool kaks) üles ühe väga heleda ja punaka tähe - Arktuuruse - järgi, mis särab sellel ajal otse edelas. Päris sinna suunas aga pole mõtet jõllitada, sest siis võivad meteoorid vaatvälja servades nähtamatuks jääda. Pigem tasub vaadata sellest natukene kõrvale või siis hoopis otse üles. Kuna meie öötaevas on juba suviselt valge ja kõnealused meteoorid sisenevad (võib-olla) meie atmosfääri kiirusel "vaid" 10km/s võib neid silmaga suhteliselt raske märgata olla. Igaks juhuks tasub võimalusel kaamera appi võtta.

Head vaatlemist!

Geminiidid tuhisevad taevas

Käes on detsembri keskpaik ja sellega koos üks aasta ilusamaid tähesadusid - geminiidid. Nagu meteoorivooludega ikka, on ka see nimetatud saju radiandi* järgi, mis asub geminiidide puhul Kaksikute (Gemini) tähtkujus. Selle tipphetkel on võimalus näha kuni kahte "langevat tähte" minutis, kuigi sellel aastal rikub kõrgel taevas rippuv ja enamuses täis Kuu asja mõnevõrra ära. Rääkimata siis pilvisest taevast.

astrofotograaf Petr Horáceki jäädvustus 2018. aasta (kuuvabadest) geminiididest Tšehhis Seči järve kohal

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.

Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis kivipuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.

Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud kruusaterad, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Seda enam, et geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).

Esimesi üksikuid geminiide võis juba viimastel öödel näha olla, kuid parimaks vaatlusajaks on järgnevad paar ööd. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge ja kuuvaba taevas, lumevaba maa, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni. Kaksikute tähtkuju asub sel ajal küll suhteliselt kõrgel öötaevas, aga paraku asub seal lähedal öö esimeses pooles ka enamuses valgustatud Kuu. Selle hele valgus summutab kindlasti osad nõrgemad geminiidid ära, aga heledamaid peaks sellegipoolest näha olema. Öö teises pooles, peale Kuu loojumist, on vaatemäng kindlasti vägevam.

Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.

*radiant - suund, millest meteoorid näivad taevas välja kiirguvat.

Orioniidid täiskuuga taevas

Kui eelseisev öö kellegi jaoks unetu ja selge tuleb (prognoosid Eesti kohta kuigi optimistlikud ei ole) tasub jälle taevasse jõllitada, sest meie planeet on taaskord külastamas orioniidide meteoorivoolu. Kui tänavu hele täiskuu vaatemängu mõningal määral ära ei rikuks, võiks ööl vastu homset ära näha kusagil 20 meteoori tunnis.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kiviklibusest rusupilvest Maa igal aastal läbi kihutab. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" välja näivad kihutavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju meie ida-lõunasuunalise silmapiiri kohale alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Kusjuures seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Orioniidide esinemise vahemikuks peetakse aega 2. oktoobri ja 7. novembri vahel, kuid selle suhteliselt lühike ja intensiivne kõrghetk jõuab kätte iga aasta 21.-22. oktoobril.

Eelmise aasta orioniidid Slovakkia ammukustunud vulkaanide kohal. Autor: Petr Horálek. Fotost saab lähemalt lugeda siit: https://www.petrhoralek.com/?p=22076

Perseiidid on taevas

Paari päeva pärast tipneb taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Kuigi Perseiidide kõige rikkalikum õhtu jõuab kätte 12. -13. augusti öödel, võivad mõned tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Paari päeva pärast võib neid seal kohata juba kuni paar tükki minutis, millele aitab sellel aastal kaasa segava Kuu puudumine taevast.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

2011. aasta Perseiidide ajal tehtud foto Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Sellel on näha üht 60 kilomeetrit sekundis kihutavat meteoori, mille iseloomulik hele saba tekib kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 120 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Teisi suuremaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)

Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)

Lüriidid - Aprilli teine pool (18)

Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)

Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)

Perseiidid - Augusti keskpaik (100)

Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)

Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)

Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)

Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)

All 2011. aasta Perseiidide ajal tehtud foto Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Sellel on näha üht 60 kilomeetrit sekundis kihutavat meteoori, mille iseloomulik hele saba tekib kusagil 100 kilomeetri kõrgusel maapinnast.

Pildile tabati värviline kvadrantiid

USA astrofotograaf Frank Kuszaj oli parasjagu sõbraga pildistamas Lõvi tähtkuju taustal asuvat kuulsat galaktikakolmikut, kui korraga lendas objektiivi vaateväljast läbi eriti hele tõenäoliselt kvadrantiidide meteoorivoolu kuuluv tulepall. Kaamera kiire kontrollimine paljastas, et tõepoolest oli see ka täies hiilguses fotole jäänud. Foto suhteliselt pikk säriaeg lubas sellele ka jäädvustada meteoori ioniseeritud gaasist saba, mis hakkas õhuvoolude käes kiiresti laiali hajuma.

Kuszaj kasutas foto tegemiseks järgnevat tehnikat ja seadeid:

• Kaamera: Sony a7riii
• Objektiiv: Tamron 70-180 f2.8. @70mm
• Monteering: Star Adventurer Tracker
• Säri: 1min
• ISO 3200

Aasta parim meteoorivool on kohe kohal

Ööl, mis lahutab selle nädala lõppu ja uue algust, tipneb taaskord üks aasta rikkalikum meteoorivool - geminiidid. Tänavune täiesti kuuvaba öötaevas võib sellest teha ka viimaste aastate vaatemänguliseima tähesaju üldse. Kui mitte meie pisikese ja pilvise riigi, siis planeedi jaoks vähemalt.

Kaksikute tähtkuju (Gemini) järgi nime saanud geminiidid on teiste suuremate meteoorivoolude seas mitmel põhjusel erilised. Esiteks on see vool ajalooliselt väga noor. Näiteks tihtipeale kõige tuntumaks peetud perseiide, mida saab vaadelda augustis, on osade allikate väitel teatud juba vähemalt kaks tuhat aastat. Seevastu geminiidid hakkasid meie talvetaevast külastama alles 1862. aastal ning sellest ajast peale on need igal aastal üha paremat vaatemängu pakkunud.

Teiseks, kui enamasti põhjustab meteoorivoole jäised komeedid, mis satuvad perioodiliselt Päikesele lähemale ning külvavad aurustudes oma orbiidi täis liivast ja tolmust rämpsu, pärinevad geminiidid kivise asteroidi 3200 Phaetoni küljest. Niinimetatud Maa-lähedaste asteroidide hulka kuuluv ja läbimõõdult pea kuus kilomeetrit lai kivimürakas tiirleb ümber Päikese tugevalt väljavenitatud orbiidil, mis toob seda iga aasta ja poole tagant Päikesest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Seal murendab meie kodutähe põletav kuumus asteroidi pinda sarnaselt lõkkesse visatud kividele. Selle küljest lahti pudenenud ja viimaks Maa atmosfääri sattunud kivipuru ongi see, mis meie taevasse heledad jutid veab.

Kolmandaks, kuna kivise asteroidi pinnas on võrreldes komeedi küljest lahtiaurustunud materjaliga oluliselt tihedam, põlevad geminiidid võrreldes enamike teiste voolude meteooridega meie atmosfääris ka pikemalt. Seda enam, et nende suhteline kiirus Maaga kohtudes on võrdlemisi väike (35km/s). Selle kahe omaduse koosmõjul on geminiidide meteoorid ühtaegu heledad, pikad ja erivärvilised. Lisaks kipub nende sekka ka päris tihti ära eksima mõni suurem tükike, mille mõõtmeid võiks võrrelda herneteraga ning mille langemisel tekkivast "tulepallist" on raske mööda vaadata.

Kuigi geminiide võib juba praegu vaadelda, on selle magusaimaks tipuajaks pühapäeva õhtu ja öö vastu esmaspäeva (13.-15. detsember), mil ideaaltingimustel* võib see tekitada tunnis kuni 150 "langevat tähte". See teeb üle kahe meteoori minutis! Realistiks jäädes tuleb aga arvestada, et kuna voolu radiandiks (taevaala, kust meteoorid näivad pärinevat) olev Kaksikute tähtkuju tõuseb südaööseks "vaid" kusagil 60 kraadi kõrgusele lõunasse, jäävad paljud meteoorid meie jaoks silmapiiri poolt varjatuks.

Sellegipoolest võime me südaöö kanti näha umbes 60 meteoori tunnis, mis ei ole ju sugugi halb number. Nagu ikka meteoorivoolude vaatlemisel, et tasu jõllitada otse nende radiandi suunas, vaid pigem sellest mõnikümmend kraadi kõrvale või näiteks lamamistoolis otse üles.

Ilmaprognoosid Eesti kohale selleks ajaks midagi üleliia optimistliku ei luba, kuid lootust täielikult kaotada ei maksa. Isegi tunnisest august pilvkattes võib saju nautimiseks piisata. Igal juhul kutsume astroonoomiaklubi lugejaid üles võimalusel geminiide ise jäädvustama ja meile sellest fotosid saatma.

*ideaaltingimuste all mõeldakse ZHR (zenithal hourly rate) arvu ehk meteooride arvu, mida oleks võimalik mingist avatud vaatlemiskohast näha, kui meteoorivoolu radiant asuks otse pea kohal ehk seniidis.

Muljetavaldava boliidi lend

Selle suurepärase foto langevast boliidist tegi astrofotograaf Hermann Koberger eelmisel nädalal Põhja-Austriast. Tavapärasest kogukamate kosmosekivikeste poolt tekitatud boliide ehk eriti heledaid meteoore sähvib meie planeedi taevas tõenäoliselt mitu tükki päevas, kuid nende tabamine kaameraga on puhtalt õnne küsimus.

Kuigi foto tegemise kuupäev (19.11) klapib hästi leoniidideks nimetatud meteoorivoolu tipphetkega, vihjavad fotograafi poolt edastatud muud vaatlusandmed (kell 4:47, idas), et sellest voolust boliid pärit olla ei saanud. Nimelt asub leoniidide radiant ehk suund kust see vool atmosfääri siseneb foto keskel ja meteoori taga. Tegemist võis seega olla mõne muu pisema voolu liikme või hoopis sporaadilise (juhusliku) külalisega.

Orioniidid on jälle nähtaval

Alanud nädala jooksul ja eriti selle keskel tasub selge ilma korral jällegi taevasse jõllitada, sest meie planeeti on taaskord külastamas orioniidide meteoorivool. Hea õnne korral peaks sellel ajal öötaevas nägema kusagil 20 meteoori tunnis.

Nagu enamike meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivisest rusupilvest Maa igal aastal läbi kihutab. Kusjuures orioniidide puhul on selleks kuulus Halley komeet, mis külastas meie taevast viimati 1986. aastal ja peaks seda uuesti tegema 2061. aastal.

Fotol on orioniide jäädvustatud Mongoolias asuva Wulan Hada nimelise vulkaani kohal. Selle autoriks on Lu Shupei.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" välja näivad kihutavat ning mida astronoomia žargoonis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Et praegusel ajal tõuseb see tuntud tähtkuju meie ida-lõunasuunalise silmapiiri kohale alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Kusjuures seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates. Tänu sellele, et käesoleva nädala alguses ei ole meil öises taevas säramas Kuud, peaks võimalik märgata olema kusagil 20 meteoori tunnis ehk üks iga paari minuti tagant.

Orioniidide esinemise vahemikuks peetakse aega 2. oktoobri ja 7. novembri vahel, kuid selle kõrghetk peaks kätte jõudma hommikul vastu kolmapäeva (21. oktoober). Kuna meteoorivoolude tiheduse prognoosimine on kaugel täppisteadusest, ei saa kunagi välistada, et see just sellel aastal eriti vägevat vaatemängu ei paku. Muidugi ka vastupidine on võimalik. Head vaatlemist!