Vanade
roomlaste jaoks oli sõjajumal Marsile pühendatud märts aasta esimene kuu. Meie
jaoks tähistab see kuud, mil pikk "talv" läbi saab ja algab
astronoomiline kevad. Sellest ka mõned selle rahvapärased nimed nagu liukuu,
hangekuu, sulakuu ja kevadkuu.
Nimed on
iseenesest ilusad, aga kui soojarekordeid purustav talv samal rajal jätkab,
pole meil tänavusel märtsil võimalust lasta ei liugu ega jälgida hangede
sulamist. Küll aga tahaks loota, et vähemalt mõnel õhtul avaneb meil võimalus
piiluda selget kevadtaevast.
Kevad saab
ametliku alguse samanimelisel pööripäeval 20. märtsil täpselt kell 5:50. Sellel
hetkel särab Päike ekvaatoril otse seniidis ning päevad ja ööd on pea kõikjal
planeedil sama pikad. Sealt edasi hakkavad meie kui põhjapoolkeralaste päevad
viimaks ööde arvelt üha pikemaks venima.
Päikesekiirte langemisnurk eelseisval kevadisel (ja ka sügisesel) pööripäeval. |
Kevadtähed
Vilunud
taevavaatleja ei pea jälgima kalendrit, et veenduda kevadkuu saabumises. Piisab
põgusast pilgust taevasse, kus oma kindlatel radadel rändavad tähed ja
tähtkujud oma tõusude ja loojangutega aastaajad kätte näitavad. Näiteks märtsi
alguses paneme tähele, et pikki talveöid kaunistanud Orion tõuseb oma kõrgeimasse punkti lõunataevas juba vahetult peale
videviku saabumist. See tähendab, et südaööks on ta "vööst" saadik
horisondi taha vajunud.
Temaga koos libisevad madalasse lääne- ja loodetaevasse Sõnni, Kolmnurga, Andromeeda, Perseuse ja
Veomehe tähtkujud, millest leiame vastavalt Plejaadide täheparve (M45),
Kolmnurga (M33) ja Andromeeda (M31) galaktikad, kuulsa Persuse kaksikparve (NGC
869, NGC 88) ning jõulude ajal kõrgel pea kohal säranud Kapella. W-kujuline
Kassiopeia ja Keefeus jäävad aga nüüd peaaegu otse Põhjanaela alla.
Lõunasse
vaadates märkame me kolmest heledast tähest moodustuvat asterismi, mida
nimetatakse Kevadkolmnurgaks. See
joonistub Neitsi tähtkuju alaservas asuvast Spiikast, Karjase tähtkujus paiknevast
Arktuurusest ja Lõvi heledaimast tähest Reegulusest.
Nende vahele ja kohale jäävad väiksemad Berenike
Juuste ja Jahipenide tähtkujud.
Madalal horsiondil paistavad kesköö paiku vähemtuntud Hüdra, Kaarna, Karika ja Sekstandi
tähtkujud. Otse pea kohal särab seevastu kõigile tuntud Suur Vanker.
Idataevast
uurides näeme selget märki sellest, et tähistaevas hakkab ennast juba vaikselt
suve poole keerama, sest Suvekolmnurga
kooseisu kuuluvad Veega (Lüüras) ja Deeneb (Luiges) märtsi keskpaigaks
Põhjanaela alt kenasti läbi jõudnud ning ei lähe enam kaua kuni tõuseb ka
suvise asterismi kolmas täht Altair
(Kotkas). Nende kohalt leiame vägevad Herakaklese
ja Lohe tähtkujud.
Galaktikate hooaeg
Et Linnutee
kaardub nüüd üsna tagasihoidlikult edelast kirdesse, saame me oma kodugalaktika
tihedast kettast juba päris otse väljapoole vaadata, kus keskmiste ja suuremate
teleskoopide omanikele paistavad sajad ja tuhanded galaktikad. Tegelikult leiab
neid seal sadu miljardeid, aga meile lihtsurelikele, kel puudub otseside Hubble
kosmoseteleskoobiga, jäävad need paraku nähtamatuks.
Vaatamata
mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud
suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt
seotud struktuuridesse - galaktikaparvedesse
ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev
niinimetatud kohalik grupp kuulub
näiteks Neitsi galaktikaparve
koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi
muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea
superparvest.
Kuni 2000 individuaalset
galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta
kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt
eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. 8 tollise peegelteleskoobi ja pimeda taeva
puhul võib seal näha umbes kolmekümment galaktikat, millest heledamad on
elliptilised hiidgalaktikad M49, M59,
M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.
Neitsi parve
kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega
Kooma. Kuna see asub meist aga üle
300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks
tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse
Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat
spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise
galaktika), M63 (Päevalille
galaktika), M94 (Krokodilli silma
galaktika) ja M106. Suure vankri
tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101
ehk Tuliratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud
galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).
Neitsi kõrvalt
Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige
kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed
NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene
paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105
tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja
Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk
Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline
Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19
kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.
Peale
galaktikate on kevadtaevas tuntud ka kerasparvede poolest. Need meie galaktika
vanimad tähekogumid tiirlevad kõrgel Linnutee tasandi kohal ning näevad
teleskoobis välja otsekui uduste piirjoontega pallid. Nende tekkest ja arengust
on veel siiani suhteliselt vähe teada, aga mõned arvavad, et nad võivad olla
Linnutee poolt miljardeid aastaid tagasi neelatud kääbusgalaktikate tuumad.
Meie poolkera tuntumad kerasparved on M13
ja M92 Herakleses, M2 jahipenides, M5 Maokandjas ja M53
Berenike Juustes.
Planeedid
Veebruaritaeva
ülevaates kirjutasime kuidas Merkuur sattus
kuu alguses olema niinimetatud idapoolses elongatsioonis. Märtsis on Päikesele
lähima planeedi kord sattuda hoopis läänepoolsesse elongatsiooni ja täpselt
samal ajal - 24. märtsil - on idapoolsesse elongatsiooni jõudnud viimased kuud
heledalt õhtutaevas paistev Veenus.
Elongatsiooni, kui esmapilgul
keerulisena kõlava mõiste taga ei peitu muud, kui planeedi kaugeim punkt
Päikesest meie taevas. Idapoolne ja läänepoolne näitavad suunda. Näiteks
Merkuuri puhul tähendab eelseisnev läänepoolne elongatsioon seda, et
pisiplaneet on vaadeldav vahetult enne päikesetõusu asudes sellest 27,8 kraadi
kaugusel lääne pool.
Päikesest
peaaegu kaks korda kaugemal tiirlev Veenus on aga idapoolse elongatsiooni
korral nähtav õhtutaevas ja koguni 46,1 kraadi kaugusel Päikesest. See
tähendab, et Veenust saab peale päikeseloojangut vaadelda veel mitu tundi ning
tema heledus saavutab paar päeva hiljem oma maksimumi (mag -4,5). Teleskoobis paistab ta sellel ajal otsekui
50% valgustatud poolkuu.
Poolik Veenus nähtuna Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) sondi Akatsuki poolt. |
Märtsi
varahommikutel madalasse kagutaevasse vaadates õnnestub tähelepanelikel
vaatlejatel ära näha ka ülejäänud kolm silmaga nähtavat planeeti. Neist suurim
ja vaieldamatult heledam on Jupiter,
mille kõrval paistavad suhteliselt nõrgalt punakas Marss ja helevalge Saturn.
Niisiis, 23. märtsi õhtul ja 24. märtsi hommikul võib üritada vägitükki, mis
seisneb kõigi viie planeedi ära nägemises vähem kui 12 tunni jooksul.
Kuu faasid
- Esimene veerand: 1. märts kell 13.21,
- täiskuu: 8. märts kell 5.35 (superkuu),
- kolmas veerand: 15. märts kell 1.56,
- noorkuu 23. märts kell 5.26.