Tähistaevas augustis

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamate vallutustega maha saanud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda.

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu teises pooles asenduvad näiteks niinimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Meile lähim hiidspiraalgalaktika Andromeeda (M31) kuulub meie endi Linnutee, Kolmnurga galaktika (M33) ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga niinimetatud kohalikku galaktikagruppi. Asudes meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldades ligi triljonit tähte on see kõige kaugem silmaga nähtav objekt. Silmale paistab see paraku isegi ideaalselt pimedas taevas uduse plekina. Andromeeda servades on näha kaht selle satelliitgalaktikat M32 (ülal, galaktika servas) ja suurem M110 (eraldi all). Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu ülal (IC 5070). Tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

California udukogu Perseuses on oma nime saanud sarnasusest California osariigi kontuuriga pika säriajaga fotodel. Kusjuures juhuse tahtel käib see sealt vaadates ka peaaegu täpselt üle pea. Tegemist on meist tuhande valgusaasta kaugusel ja umbes 60 valgusaastat laia gaasi- ja tolmupilvega, mida valgustab võimas ja kuum täht nimega Xi Persei. Päikesest on see hiidtäht ligi 300 tuhat korda heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27, Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57 ja Lohes asuv Kassisilma udukogu ehk NGC 6543. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes noorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869).

M27 ehk Hantli planetaarudu Rebase tähtkujus on üks heledamaid omasuguseid taevas ning hea objekt, mida läbi teleskoobi vaadelda. See on tekkinud Päikesega sarnaneva tähe surmatõmblustest, kui see oma välimised kihid endast eemale heitis. Nüüdseks valgustab seda seest tuumaprotsesside poolest surnud, kuid endiselt tulikuum tähetuum ehk valge kääbus. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Tekitanud on selle udu südames asuv väga kuum ja vana täht, mille poolt eemale heidetud materjal moodustab kauneid mustreid. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Udukogude osas on võimsama teleskoobi ja/või kaameraga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396, Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses ja Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias. Eelkõige fototehnika ja pikkade säriaegade sina peal olijate jaoks on august ka suurepärane aeg pildistada taevas mitut täiskuud mahutavat Luige silmust ehk Loori udu Luige tähtkujus. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova hääbuva jäänukiga.

Lisaks lähedastele ududele ja täheparvedele tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikate poole. Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved. Need iidsed ja kauged pallilaadsed täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati suursugust vaatepilti. Neist enim väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on põhjapoolkera üks heledamaid kerasparvi.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkujude ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks aga tavalisest teleskoobist ei piisa. Appi tuleb võtta kaamera ja mitmetunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Planeedid

Augustiööde jooksul on võimalik ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Uneaja mõttes on neist kõige mugavamas asukohas Saturn, mis tõuseb augustis idast umbes samal ajal kui Päike loojub (kella 21-22 ajal) ning jõuab kulminatsiooni ehk oma kõrgemasse punkti umbes kella 3-4 ajal öösel. Teleskoop paljastab selle kaunid rõngad, mida näeme nüüd talvega võrreldes teisest küljest, kuna Saturn on enda orbiidil jõudnud paika, kus Päikese poole on pööratud selle lõunapoolkera. Paraku asuvad Saturni rõngad hetkel meie suhtes vaid mõnekraadise nurga all. Lisaks rõngastele peaks pimedama taeva taustal olema võimalik ära näha selle suuremad kuud - Titan, Rhea, Dione ja Iapetus.

Jupiteri koos oma truu nelja suurima kuuga näeme augustis vastu hommikut tõusmas idast. Seda võib isegi pisikese teleskoobiga vahel vaadelda ja mõelda, et selle sisse mahuks vabalt ära tuhat Maad. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Kaks tähistaeva kõige heledamat objekti (kui Kuu välja arvata), milleks on meist Päikesele lähemal tiirlev Veenus ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, muutuvad augustis nähtavaks alles vastu hommikut madalal idataevas. Teleskoobiga näeb neist esimese puhul väga heledat vasakult valgustatud ketast. Jupiteri puhul on aga võrdlemisi lihtne eristada hiidplaneedi ülaatmosfääris tumedamaid vööte (hea õnne korral ka Suurt Punast laiku) ja muidugi selle nelja suurimat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

12. augusti varahommikul, siis kui parasjagu on Perseiidide meteoorivoolu tipphetk (sellest lähemal all), mööduvad heledad Veenus ja Jupiter taevas üksteisest vaid pisut vähem kui kraadi kauguselt. Astronoomias kutsutakse sellist nähtust ühenduseks. Kaht planeeti näeb üksteise lähedal mitu päeva enne ja pärast ühenduse tipphetke.

Huvitav on vaatepilt ka 21. augusti varahommikul, kui idas asuvad üksteisele väga lähedal ja reas Jupiter, Veenus, õhukene kuusirp ja Merkuur. Neist viimast ongi sellel suvel kõige parem vaadelda augusti teises pooles vahetult enne päiesetõusu. Silmale paistab Päikesesüsteemi väiksem ja Päikesele lähim planeet otsekui üks heledam täht. Hobiteleskoop selle juures reeglina mingeid detaile ei paljasta, kuid fotode abil võib näha, et sarnaselt Veenusele paistab see meile otsekui vasakult valgustatud ketas.

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris. Siis vaatas veel meie poole selle põhjapoolkera. Augustiks on see jõudnud orbiidil punkti, kus Päikese ja meie poole vaatab selle lõunapoolkera. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Veebruari õhtutaevas paistis Veenus otsekui paremalt valgustatud miniatuurne kuusirp. Augustis ilmub see koos Jupiteriga varajasse hommikutaevasse, kus see paistab valgustatuna teisest küljest. Seda põhjusel, et vahepeal on see meie ja Päikese vahelt läbi liikunud. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Silmale nähtamatult, aga teleskoobis pisikesi rohe-sinikaid täppe meenutavaid Uraani ja Neptuuni leiab augustis enam-vähem samast kohast kus need juba pikemat aega on asunud - Sõnni ja Vaala tähtkujudes. Nimelt asuvad need külmad gaasiplaneedid Päikesest nii kaugel ja tiirlevad selle tõttu niivõrd aeglaselt, et Maalt vaadates triivivad need tähtede suhtes väga aeglaselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole inimloomadele juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnd veel siiani kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 11.-12. augustil. Kuid ka nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine kord tuleb 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad kosmoseterad jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil tuhat aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Meteoorivoolude nimi saab alguse tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk Perseuse tähtkujust. Päris selle suunas pole aga mõtet jõllitada, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tipuks ideaalsete vaatlustingimuste korral 135 lasku tunnis. Reaalsuses näeb sellest tänavu heal juhul veerandit, kuna sellel korral on taevas pea täielikult valgustatud Kuu. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis isegi kuupaistest piimjasse taevasse muljetavaldava juti künnab.

Nüüdseks juba enam kui veerandsada aastat leiab perseiidide tipu lähistel kusagil Eesti pimedas nurgas aset kodumaiseid kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 14.-17. augustil Jõgevamaal Änkkülas Udu talus. Festivali kavast leiab kõike mida astronoomiahuviline tahtma peaks.

Kava, lisainfo, registeerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Astronoomilisi sündmusi ajaloos:

⦁6. august, 2012 - Marsil maandub NASA marsikulgur Curiosity

⦁8. august, 1989 - stardib Euroopa Kosmoseagentuuri Hipparcose kosmoseteleskoop

⦁11. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi pisema kuu Deimose

⦁17. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi suurema kuu Phobose

⦁17. august, 2017 - LIGO/Virgo gravitatsioonilaine detektorid tuvastavad esimese kahe neutrontähe ühinemise

⦁18. august, 1868 - mitmed astronoomid tuvastavad täieliku päikesevarjutuse ajal Päikese spektris heleda senitundmatu elemendi (heeliumi)

⦁20. august, 1977 - NASA Voyager 2 kosmosesond stardib uurima Päikesesüsteemi gaasiplaneete

⦁24. august, 2006 - Rahvusvaheline Astronoomiaunioon (IAU) kiidab heaks uue planeedi definitsiooni, mis välistab nende hulgast Pluuto

⦁28. august, 1789 - saksa-briti astronoom William Herschel avastab Saturni jääkuu Enceladuse

⦁28. august, 1993 - NASA kosmosesond Galileo möödub asteroid Idast umbes 2000 kilomeetri kuaguselt ning avastab selle ümber kuu Dactyli. Tegemist on esimese avastatud asteroidi kuuga

Ilmunud on Täheatlase uustrükk

Ilmunud on uustrükk ühest legendaarsemast kodumaisest astronoomiaraamatust Täheatlas. Esmakordselt 1990. aastal trükisooja näinud Jaak Jaaniste ja Enn Saare raamat tutvustab meie laiuskraadi kohal asuvat tähistaevast, selle näivat liikumist, sellest leitavaid tähtkujusid ning nende osasid. Lisaks antakse ülevaade astronoomia peamistest suundadest, Päikesesüsteemi kehadest ja isegi natukene astroloogiast.

Värske trükk, mille väljaandjaks on MTÜ Tartu Tähetorni Astronoomiaring, on ülesehituselt sama, kuid igas mõttes läbinud uuenduskuuri. Kuigi tähistaevas ja selle liikumist kirjeldavad põhimõtted pole sisuliselt muutunud, on oluliselt paranenud meie teadmised tähistaevast leitavatest objektidest. Näiteks nende mõõtmetest, kaugustest, koostisest... Ka fotograafia ja trükikunst on teinud vahepeal edusamme, tänu millele leiab raamatust kauneid värvifotosid ja detailsemaid illustratsioone.

Meie jaoks on tegemist väga erilise teosega. Vähemalt selle inimese käest, kes hetkel kirjutab, on palju kordi küsinud, et kust sai alguse huvi astronoomia vastu. Lühidalt sai see alguse küsimustest, mis tekkisid lapsena taevast vaadates. Kuid just Täheatlas oli esimene tõsiseltvõetav allikas, mis nendele küsimustele lihtsalt ja arusaadavas keeles ka vastas.

Kindlasti vastab see uues kuues ja tänapäevaste parimate teadmistega kooskõlastatud sisus ka tänaste noorte või ka miks mitte uudishimulike täiskasvanute peamistele astronoomiaga seotud küsimustele. Tekkigu need siis tuulisel sügisõhtul tähistaevast jõllitades või niisama meie koha üle kosmoses mõeldes.

Raamatut saab osta raamatupoodide füüsilistelt ja virtuaalsetelt lettidelt või siis tellida nii-öelda otse allikast (ja veidi soodsamalt) kirjutades Tartu Tähetorni Astronoomiaringi e-postile ring[ät]obs.ee

Juunitaevas 2024

Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni, mis on saanud nime Rooma abielu- ja armastusejumalanna Juno järgi, lubab päikesepaistet ja pikki päevi. Astronoomiahuviline leinab samal ajal taga pimedat tähistaevast. Kuid eks meil kõigil on vahel vaja puhata ja varustust hooldada.

Aasta kõige lühem öö ja pikim päev saabub teatavasti 20.ndal juunil ehk suvisel pööripäeval, mil Päike kaob põhjahorisondi taha vaid pisut enam kui viieks tunniks. Et ta seal ka väga sügaval ei asu, tähendab, et juuniööd mööduvad pidevas eha- või koidukumas. Näha on vaid heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja keraparved paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Pööripäeva möödumine ja suve ametlik algus lubab esimest korda viimase kuue kuu jooksul välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga taevavaatleja kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpupoole ning senikaua kehtib veel vastupidine reegel.

Skorpioni tähtkuju ülemist serva, kus asub punane ülihiidtäht Antaares, näeb meie maalt vaadates suveöödel vaid mõne kraadi kõrgusel lõunakaares. Paks atmosfäär ja valged ööd meil seal paraku midagi peale heledamate tähtede näha ei luba. Antud foto, mis on jäädvustatud Kanaari saarestikust, näitab samas piirkonnas asuvat kerasparve M4, all paremal säravat punakat Antaarest ja vasakul all kuuma hiidtähte Alniyati. Nende vahele jääb kauge kerasparv NGC 6144.

Foto: Urmas Leming Tehnika: Sharpstar EDPH 76/ZWO ASI294MM Pro

Juuni kesköödel, mis suveajas viibides jõuavad Eestis kätte alles umbes poole kahe ajal, ulatub Linnutee kagu-põhja suunaliselt juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähedest väärib mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüras), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja Põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

Meist umbes 550 valgusaasta kaugusel asuv Antaares on üks vähestest tähtedest (peale Päikese), mille pinda on suudetud ka mingil määral pildistada. Seda tänu selle tohututele mõõtmetele - Päikesesüsteemi keskele asetatult ulatuks Antaarese serv kaugemale kui Marsi orbiit. Antud 2017. aasta kujutis Antaaresest pärineb Tšiilis asuvast Väga Suurest Teleskoobist (VLT), mis kasutas tähe pinna jäädvustamiseks interferomeetriat kutsutud tehnikat. 

Foto: ESO/K. Ohnaka

Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte arvukad uhked kerasparved ja kauged galaktikad, millest kirjutasime eelnevates numbrites. Neist esimesi võib ju ka juunis teleskoobiga püüda, kuid galaktikate õrna kuma märkamiseks suuremat lootust ei tahaks anda. Sama lugu on Linnutee lõunapoolses ribas leiduvate tihedalt asustatud udukogudega, mille valik ajab vähemalt taevakaarti vaadates silme eest kirjuks.

Plekiline Päike pulbitseb ja purskab

Juunikuus rändab ideaalselt kõrgel taevas üks tihtipeale enesestmõistetav, kuid igati uurimist vääriv taevakeha – Päike. Meile lähimat ja kodusemat tähte on silmaga valus ja tavalise teleskoobi või binokliga halb mõte vaadata, kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada tumedaid päikeseplekke, rakke meenutavat mustrit või mõnikord selle ümber lahvatavaid sadu tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Päikese umbes 11aastane aktiivsustsükkel on parasjagu oma kõrgseisus või sellele väga lähedal. Mõista annab sellest kõige paremini Päikese pinnal vahel isegi palja silmaga* märgatavate päikeseplekkide ohtrus või siis näiteks virmaliste sagenemine. Neid viimaseid me suvekuudel vaadelda ei saa, kuid kõrgel atmosfääris on need Päikeselt pärineva laetud osakeste mõjul sellegipoolest iga mõne päeva tagant tantsimas.

Kui Päikest vaadata läbi spetsiaalse päikeseteleskoobi, mis lubab silma või kaamerasse jõuda vaid ühel kitsal vesinik-alfaks kutsutud lainepikkusel, näeb seda hoopis teisel pilgul. Mai alguses tehtud fotol on Päikese ülemises servas näha päikeseplekkide kogumikku ning selle servades kümnete tuhandete kilomeetrite kõrguseid purskeid ehk protuberantse.

Foto: Martin Vällik Tehnika: Coronado SolarMax II 60/Canon 6D mk2

Päikeseplekkide näol on tegemist Päikese ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi jahedamate piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Sellegipoolest, kui saaksime kuidagi päikeseplekid tähe pinnalt välja lõigata, siis hõõguksid need pimeda taeva taustal heledamalt kui valgustatud Kuu pind. Nende suhtelise jaheduse põhjuseks on, et nendes paikades on Päikese "sõlme" keeratud magnetväljad rikkunud tsirkulatsiooni, mis tähe südamest energiat selle pinnale transpordib. 

Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel on kõige parem silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni suurem plekk või nende kogum silma hakkab, ongi aeg keevitusmaski või päikeseteleskoobiga õue kolida.

*silmaga võib Päikest vaadata vaid parajalt pilvise ilmaga, uduga või siis päikesetõusudel ja -loojangutel, kui selle valgus on sunnitud läbima atmosfääri pikuti. Kodustest vahenditest sobib Päikese vaatlemiseks keevitusmaskid ja -klaasid või CD/DVD plaadid. 

Rändtähtede tagasitulek

Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni traditsiooniliselt vaene, siis planeetide osas on seis veidi parem. Nimelt hakkavad kuu alguses vahetult enne päikesetõusu madalal idataevas paistma planeedid Saturn ja Marss, millega kuu teises pooles liitub hele Jupiter. Näiteks 3. juuni varahommikul tõuseb Marss koos õhukeseks sirbiks "vananenud" Kuuga, asudes sellest vaid paari nurgakraadi kaugusel. Paraku sarnaselt Jupiteriga asub see meie vaatenurgast Päikesele veel liiga lähedal ning kaob päevavalgusesse juba üsna madalal.

Eelmise aasta jaanipäeva paiku pildistas rõngastatud Saturni ja selle kolme lähimat kuud James Webbi kosmoseteleskoop, mis näeb universumit peamiselt infrapuna ehk -soojuskiirguses. Kuna Saturni atmosfäär sisaldab võrdlemisi palju soojuskiirgust neelavat metaani, on selle pind fotol ebatavaliselt tume. Seevastu planeedi jäised rõngad peegeldavad infrapunakiirgust suurepäraselt.

Foto: NASA, ESA, CSA, Matthew Tiscareno, Matthew Hedman, Maryame El Moutamid, Mark Showalter, Leigh Fletcher, Heidi Hammel 

Kolmest planeedist kõige paremas asukohas on Päikesesüsteemi suuruselt teine Saturn, mida tasub suvehommikutel binokli või teleskoobiga kagusuunas vaadelda. Küll aga ei tasu sellel hooajal loota näha selgelt selle uhkeid rõngaid. Asi selles, et sarnaselt Maaga on Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning planeedi peaaegu 30-aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub oluliselt selle ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Sellel aastal paiknevad Saturni rõngad meie jaoks vaid umbes nelja kraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga praktiliselt nähtamatuks.

Saturni rõngaste hooajaline "kadumine" ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi "kõrvu", mis kord kahanevad, kaovad ja kasvavad. 1655. aastal, 13 aastat peale Galileo surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollandi astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati ka sajandeid hiljem sond, mis 2005. aastal osakesena Cassini-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus. Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina.

Maitaevas 2023

Kreeka mütoloogias Plejaadideks kutsutud seitsmest õest kasvu sümboliseeriva Maia järgi nime saanud maid tuntakse rahvusuus lehehakkamiskuu, mahlakuu, õiekuu, elukuu, külvikuu ja rõõmukuuna. Taevavaatleja jaoks on mai aga juba päris keeruline aeg, kuna Päike enam kuigi sügavale põhjahorisondi taha ei vaju ning tõeliselt pimedaks öötaevas ei muutugi. Selline olukord saab lõpu alles augusti keskel.

Tähistaevas hakkab ennast mai keskel ilmutama umbes kella 23 ajal õhtul, et juba kella kolmest hommikul koidukumasse kaduda. Suveajas viibides saabub ööpäeva kõige pimedam aeg ehk astronoomiline keskköö umbes poole kahe ajal öösel ning vaatlemisväärset pimedust jagub pigem kuu esimeseks pooleks.

Meie taeva kõige heledama kerasparve tiitlit hoiab M13, mida kutsutakse asukoha järgi vahel ka lihtsalt suureks Herkulese kerasparveks. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti, mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Maiks on mitmed tuntumad talvised tähtkujud öötaevast kadunud, sest kuulus Orion, Plejaadide täheparve sisaldav Sõnn, Ükssarvik ja tähistava heledaimat tähte – Siiriust – majutav Väike Peni loojuvad koos Päikesega. Küll aga võib madalal läänetaevas veel näha Kaksikuid, Vähki ja Lõvi. Meie laiuskraadidelt igipaistvad Kassiopeia, Persuseus ja Veomees asuvad Linnutee tagasihoidlikus kumas madalal põhjataevas. Veidi kõrgemal on märgata Keefeust ja Väike Vanker, mille tiputäheks on kuulus Põhjanael, osutab nüüd otse üles. Pea kohalt leiab öösel Suure Vankri ja Lohe.

Lõunataevas kõrguvad Berenike Juuste, Jahipenide, Neitsi, Karjase, Põhjakrooni, Herkulese ja Makondja tähtkujud, millest leiab lisaks arvukatele galaktikatele, nende gruppidel ja parvedele ka mitmeid kerasparvi. Idataevas hakkavad ennast aga üha kõrgemale keerama Kotkas, Lüüra ja Luik, mille heledatest tähtedest Altairist, Veegast ja Deenebist saab kokku Suvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Nende vahele jäävad vähemtuntud ja pisemad Rebase, Noole ja Delfiini tähtkujud.

Väga madalal lõunahorisondil on näha Kaalude ja Kilbi tähtkujusid ning osakest Skorpionist ja Amburist. Neist viimase alumises servas asub maitaevas põhja-kagusuunas kaarduva Linnutee kese, mis jääb paraku meie asukohast lähimate tuhandete aastate jooksul silmapiiri poolt varjatuks. Kilbi tähtkuju lähistel, Makondja servas asub efektne Kotka udukogu ehk M16*, mille südames asuvad kuulsad “loomise sambaid”. Asudes väga madalal kagutaevas on selle vaatlemine paraku keeruline.

Silmaga nähtavate planeetide poolest on tänavune külvikuu ebatavaliselt vaene, kuna kõik peale niigi raskestitabatava Merkuuri asuvad parasjagu Maa suhtes teisel pool Päikesesüsteemi. Terava silma ja avatud silmapiiri korral võib õnnestuda vaid mai esimesel nädalal näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas Jupiteri.

Kevadised kerasparved

Nii nagu eelmisel kuul on ka mais teleskoopi omava taevavaatleja jaoks peamisteks märksõnadeks galaktikad ja kerasparved, mille poole on kevadine öötaevas kõige paremini avatud. Neist esimeste kohta sai pikemalt kirjutatud eelmistes numbrites. Nüüd aga veidi lähemalt neist mõnevõrra müstilistest kerajatest täheparvedest.

Kerasparved kujutavad endast sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevaid kerajaid tähekogumeid. Kusjuures nende läbimõõt on vaid sadakond valgusaastat. Erinevalt valdavast enamusest Linnutee tähtedest ja nende parvedest, mis asuvad galaktika kitsas ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme kõikvõimalikes suundades. Seetõttu viibib neist enamik enamuse ajast Linnutee ketta kohal ja all.

Keraparvede tekke kohta puudub endiselt hea seletus, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede homogeenus ehk samasugusus ning madal raskemate elementide sisaldus. See viimane omadus annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, mis koosnes praktiliselt üksnes vesinikust ja heeliumist.

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Meie galaktikas on keraparvi tuvastatud kusagil 150 ja tõenäoliselt mõned neist oovad veel avastamist. Seevastu osadest teistest galaktikatest on neid avastatud massiliselt. Näiteks meie naabrist Andromeedast on neid leitud kusagil pool tuhat ning haruldased ei ole niinimetatud hiidelliptilised galaktikad, mis sisaldavad neid mitmeid kümneid tuhandeid.

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab isegi binoklist. Paraku võrreldes erinäoliste galaktikatega, on kerasparved teleskoobi poolt võimendatud silmale peaaegu äravahetamiseni sarnased - uduste piirjoontega pallid. See oli ka ilmselt põhjus, miks kuulus 18. sajandi prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 ehk lihtsalt Suur Herkulese kerasparv, mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145 valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat individuaalset tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Paraku on nüüdseks selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav sõnum kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära nihkunud.

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Charles Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähteteta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem suutis saksa-briti astronoom William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud keraparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljonini. Selle kauguseks meist on 34 tuhat valgusaastat.

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Osade selles sisalduvate tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et praeguste arusaamade järgi pidi need tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid samas on need ka atmosfäärimõjude tõttu raskemini nähtavad.

*M algusega on täpsustatud Charles Messieri 110 objektist koosneva süvataeva objektide kataloogi 

Märtsitaevas 2024

Vanade roomlaste jaoks oli sõjajumal Marsile pühendatud märts aasta esimene kuu. Meie jaoks tähistab see kuud, mil algab astronoomiline kevad, kuigi tõeliste kevadilmade igatsejad peavad veel kannatust varuma. Vanarahvas tundis märtsi liukuu, hangekuu, sulakuu ja kevadkuuna.

Vilunud taevavaatleja ei pea jälgima kalendrit, et veenduda kevadkuu saabumises. Piisab põgusast pilgust taevasse, kus oma kindlatel radadel rändavad tähed ja tähtkujud oma tõusude ja loojangutega aastaajad kätte näitavad. Näiteks märtsi alguses tõuseb talveöid kaunistanud Orion oma kõrgeimasse punkti lõunataevas juba vahetult peale videviku saabumist ning südaööks on ta “vööst” saadik horisondi taha vajunud.

Temaga koos libisevad madalasse lääne- ja loodetaevasse Sõnni, Kolmnurga, Andromeeda, Perseuse ja Veomehe tähtkujud, millest leiame vastavalt Plejaadide täheparve (M45*), Kolmnurga (M33) ja Andromeeda (M31) galaktikad, kuulsa Perseuse kaksikparve (NGC 869, NGC 884) ning jõulude ajal kõrgel pea kohal säranud Kapella. W-kujuline Kassiopeia ja Keefeus paiknevad märtsiöödel peaaegu otse Põhjanaela all.

Sõime täheparv: Plejaadide kõrval üheks kõige paremini vaadeldavaks varakevadiseks hajustäheparveks on Vähi tähtkuju keskel asuv Sõim või Praesepe (M44). Silmale udusena paistvat laiku on tuntud juba antiikajast peale ning tegemist oli ühe esimese objektiga, mida vaatles oma teleskoobiga Galileo Galilei. Tegemist on meist umbes 600 valgusaasta kaugusel asuva võrdlemisi noore täheparvega, mis sisaldab vähemalt tuhat tähte. Neist heledamate nägemiseks tasub Sõime vaadelda binokli või teleskoobiga. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, ZWO ASI071MC pro

Lõunasse vaadates märkame kolmest heledast tähest moodustuvat asterismi, mida nimetatakse Kevadkolmnurgaks. See joonistub Neitsi tähtkuju alaservas asuvast Spiikast, Karjase Arktuurusest ja Lõvi heledaimast tähest Reegulusest. Nende vahele ja kohale jäävad väiksemad Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Madalal horsiondil paistavad kesköö paiku vähemtuntud Hüdra, Kaarna, Karika ja Sekstandi tähtkujud. Otse pea kohal särab kõigile tuntud Suur Vanker, mis on tegelikult asterism Ursa Majori ehk Suure Karu tähtkujus.

Idataevast uurides näeme selget märki sellest, et isegi kevade esimesel kuul pole suvi enam kaugel, kuna Suvekolmnurgaks kutsutud asterismi kooseisu kuuluvad Veega (Lüüras) ja Deeneb (Luiges) on märtsi keskpaigaks Põhjanaela alt kenasti läbi jõudnud ning ei lähe enam kaua kuni tõuseb ka suvise asterismi kolmas täht Altair (Kotkas). Nende kohalt leiame vägevad Heraklese ja Lohe tähtkujud.

Galaktikate hooaeg

Et tähtede ja tolmu poolest rikkalik Linnutee kaardub nüüd üsna tagasihoidlikult edelast kirdesse, avaneb meil võimalus oma kodugalaktikast juba päris segamatult väljapoole vaadata. Seal, kümnete kuni sadade miljonite valgustaastate kaugusel, paistavad keskmiste ja suuremate teleskoopide omanikele sajad ja tuhanded galaktikad. Tegelikult leiab neid sealt kaugemalt veel sadu miljardeid, kuid kel puudub otseside James Webbi kosmoseteleskoobiga, jäävad need püüdmatuks.

Vastupidiselt mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on need tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse – galaktikaparvedesse ja nende superparvedesse. Linnutee, Andromeeda ja Kolmnurga hiidgalaktikast koosnev niinimetatud Kohalik Grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga omakorda midagi enamat, kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. Kogukama teleskoobi ja suurepäraste vaatlustingimuste korral võib seal ära näha umbes kolmekümmend galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100. Tuleks ilmselt mainida, et isegi teleskoobis paistavad need galaktikad tillukeste uduste laikudena, mille struktuuri nägemiseks tuleb lisaks teleskoobile appi võtta kaamera ja pikad säriajad.

Lõvi kolmik: Lõvi tähtkuju taustal paistev pisike galaktikagrupp, mida tuntakse Lõvi Kolmiku nime all. Selle liikmeteks on fotol vasakul asuv NGC 3628 (Hamburgeri galaktika), M65 (ülal-paremal) ja M66. Tegemist on umbes 35 miljoni valgusaasta kaugusel asuvate spiraalgalaktikatega, millest igaüks sisaldab tõenäoliselt kümneid, kui mitte sadu miljardeid individuaalseid tähti. Arvatakse, et kõik kolm galaktikat on minevikus üksteisest suhteliselt lähedalt möödunud. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veelgi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistavad neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuuleratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub teleskoop või kaamera suunata M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse.

Peale galaktikate on kevadtaevas tuntud ka kerasparvede poolest. Need meie galaktika vanimad tähekogumid tiirlevad kõrgel Linnutee tasandi kohal ning näevad teleskoobis välja otsekui uduste piirjoontega pallid. Nende tekkest ja arengust on veel siiani suhteliselt vähe teada. Meie poolkera tuntumad kerasparved on M13 ja M92 Herakleses, M2 jahipenides, M5 Maokandjas ja M53 Berenike Juustes.

Veekeerise galaktika: Veekeerise galaktika ehk Messier 51a ja Messier 51b Suure Vankri tiputäht Alkaidi lähistel. Meist 32 miljoni valgusaasta kaugusel asuv põrkuv galaktikapaar oli esimene omasugune mille puhul tuvastati spiraalstrukutuur (1845, William Parsons). Suurem galaktika on läbimõõdult kusagil 78 tuhat valgusaastat. Foto: Urmas Leming Tehnika: Celestron Edge HD 8, ZWO ASI294MM pro

Väikseim ja suurim planeet

Jaanuaris viibis Päikesesüsteemi piseim ja Päikesele lähim planeet Merkuur Maalt vaadatest niinimetatud suurimas läänepoolses elongatsioonis ehk eemaldumises. Märtsi lõpuks, olles täitnud enam kui pool oma tiirust ümber Päikese, viibib see suurimas idapoolses elongatsioonis. Esmapilgul võõrana kõlav mõiste kirjeldab olukorda, kus meie vaatenurgast asub Päikesele meist lähemal tiirlev planeet sellest võimalikult eemal. Idapoolne ja läänepoolne näitavad suunda. Näiteks Merkuuri puhul tähendab eelseisnev idapoolne elongatsioon seda, et pisiplaneet on märtsi teises pooles vaadeldav vahetult peale päikesetõusu läänetaevas ehk see paikneb Päikesest ida pool. Kuigi seda on võimalik näha silmaga, võib selle leidmine vajada alguses binoklit. Teleskoobis paistab see pisikese ühelt poolt valgustatud kettana.

Teistest Päikesesüsteemi planeetidest on märtsis silmaga nähtav vaid meile viimase poole aasta jooksul tuttavaks saanud Jupiter. Endiselt kõiki tähti ületava heledusega hiidplaneet asub õhtuti läänetaevas Jäära ja Lohe tähtkujude piiril ning loojub juba enne südaööd. Teleskoobis on võimalik ära näha selle neli suuremat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Kallisto - ning planeedi tumedamad pilvevöödid.

Kevad saab alguse 20. märtsil täpselt kell 3:06. Sellel hetkel särab Päike ekvaatoril otse seniidis ning päevad ja ööd on kõikjal planeedil enam-vähem sama pikad. Tõeline ekviluks ehk võrdpäevsus saabub Eesti laiuskraadidele tegelikult juba paar päeva varem.

Head kevade algust!

*Objektide järel on täpsustatud nende kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.