Tähistaevas augustis

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamate vallutustega maha saanud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda.

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu teises pooles asenduvad näiteks niinimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Meile lähim hiidspiraalgalaktika Andromeeda (M31) kuulub meie endi Linnutee, Kolmnurga galaktika (M33) ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga niinimetatud kohalikku galaktikagruppi. Asudes meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldades ligi triljonit tähte on see kõige kaugem silmaga nähtav objekt. Silmale paistab see paraku isegi ideaalselt pimedas taevas uduse plekina. Andromeeda servades on näha kaht selle satelliitgalaktikat M32 (ülal, galaktika servas) ja suurem M110 (eraldi all). Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu ülal (IC 5070). Tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

California udukogu Perseuses on oma nime saanud sarnasusest California osariigi kontuuriga pika säriajaga fotodel. Kusjuures juhuse tahtel käib see sealt vaadates ka peaaegu täpselt üle pea. Tegemist on meist tuhande valgusaasta kaugusel ja umbes 60 valgusaastat laia gaasi- ja tolmupilvega, mida valgustab võimas ja kuum täht nimega Xi Persei. Päikesest on see hiidtäht ligi 300 tuhat korda heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27, Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57 ja Lohes asuv Kassisilma udukogu ehk NGC 6543. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes noorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869).

M27 ehk Hantli planetaarudu Rebase tähtkujus on üks heledamaid omasuguseid taevas ning hea objekt, mida läbi teleskoobi vaadelda. See on tekkinud Päikesega sarnaneva tähe surmatõmblustest, kui see oma välimised kihid endast eemale heitis. Nüüdseks valgustab seda seest tuumaprotsesside poolest surnud, kuid endiselt tulikuum tähetuum ehk valge kääbus. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Tekitanud on selle udu südames asuv väga kuum ja vana täht, mille poolt eemale heidetud materjal moodustab kauneid mustreid. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Udukogude osas on võimsama teleskoobi ja/või kaameraga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396, Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses ja Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias. Eelkõige fototehnika ja pikkade säriaegade sina peal olijate jaoks on august ka suurepärane aeg pildistada taevas mitut täiskuud mahutavat Luige silmust ehk Loori udu Luige tähtkujus. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova hääbuva jäänukiga.

Lisaks lähedastele ududele ja täheparvedele tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikate poole. Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved. Need iidsed ja kauged pallilaadsed täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati suursugust vaatepilti. Neist enim väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on põhjapoolkera üks heledamaid kerasparvi.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkujude ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks aga tavalisest teleskoobist ei piisa. Appi tuleb võtta kaamera ja mitmetunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Planeedid

Augustiööde jooksul on võimalik ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Uneaja mõttes on neist kõige mugavamas asukohas Saturn, mis tõuseb augustis idast umbes samal ajal kui Päike loojub (kella 21-22 ajal) ning jõuab kulminatsiooni ehk oma kõrgemasse punkti umbes kella 3-4 ajal öösel. Teleskoop paljastab selle kaunid rõngad, mida näeme nüüd talvega võrreldes teisest küljest, kuna Saturn on enda orbiidil jõudnud paika, kus Päikese poole on pööratud selle lõunapoolkera. Paraku asuvad Saturni rõngad hetkel meie suhtes vaid mõnekraadise nurga all. Lisaks rõngastele peaks pimedama taeva taustal olema võimalik ära näha selle suuremad kuud - Titan, Rhea, Dione ja Iapetus.

Jupiteri koos oma truu nelja suurima kuuga näeme augustis vastu hommikut tõusmas idast. Seda võib isegi pisikese teleskoobiga vahel vaadelda ja mõelda, et selle sisse mahuks vabalt ära tuhat Maad. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Kaks tähistaeva kõige heledamat objekti (kui Kuu välja arvata), milleks on meist Päikesele lähemal tiirlev Veenus ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, muutuvad augustis nähtavaks alles vastu hommikut madalal idataevas. Teleskoobiga näeb neist esimese puhul väga heledat vasakult valgustatud ketast. Jupiteri puhul on aga võrdlemisi lihtne eristada hiidplaneedi ülaatmosfääris tumedamaid vööte (hea õnne korral ka Suurt Punast laiku) ja muidugi selle nelja suurimat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

12. augusti varahommikul, siis kui parasjagu on Perseiidide meteoorivoolu tipphetk (sellest lähemal all), mööduvad heledad Veenus ja Jupiter taevas üksteisest vaid pisut vähem kui kraadi kauguselt. Astronoomias kutsutakse sellist nähtust ühenduseks. Kaht planeeti näeb üksteise lähedal mitu päeva enne ja pärast ühenduse tipphetke.

Huvitav on vaatepilt ka 21. augusti varahommikul, kui idas asuvad üksteisele väga lähedal ja reas Jupiter, Veenus, õhukene kuusirp ja Merkuur. Neist viimast ongi sellel suvel kõige parem vaadelda augusti teises pooles vahetult enne päiesetõusu. Silmale paistab Päikesesüsteemi väiksem ja Päikesele lähim planeet otsekui üks heledam täht. Hobiteleskoop selle juures reeglina mingeid detaile ei paljasta, kuid fotode abil võib näha, et sarnaselt Veenusele paistab see meile otsekui vasakult valgustatud ketas.

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris. Siis vaatas veel meie poole selle põhjapoolkera. Augustiks on see jõudnud orbiidil punkti, kus Päikese ja meie poole vaatab selle lõunapoolkera. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Veebruari õhtutaevas paistis Veenus otsekui paremalt valgustatud miniatuurne kuusirp. Augustis ilmub see koos Jupiteriga varajasse hommikutaevasse, kus see paistab valgustatuna teisest küljest. Seda põhjusel, et vahepeal on see meie ja Päikese vahelt läbi liikunud. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Silmale nähtamatult, aga teleskoobis pisikesi rohe-sinikaid täppe meenutavaid Uraani ja Neptuuni leiab augustis enam-vähem samast kohast kus need juba pikemat aega on asunud - Sõnni ja Vaala tähtkujudes. Nimelt asuvad need külmad gaasiplaneedid Päikesest nii kaugel ja tiirlevad selle tõttu niivõrd aeglaselt, et Maalt vaadates triivivad need tähtede suhtes väga aeglaselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole inimloomadele juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnd veel siiani kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 11.-12. augustil. Kuid ka nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine kord tuleb 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad kosmoseterad jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil tuhat aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Meteoorivoolude nimi saab alguse tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk Perseuse tähtkujust. Päris selle suunas pole aga mõtet jõllitada, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tipuks ideaalsete vaatlustingimuste korral 135 lasku tunnis. Reaalsuses näeb sellest tänavu heal juhul veerandit, kuna sellel korral on taevas pea täielikult valgustatud Kuu. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis isegi kuupaistest piimjasse taevasse muljetavaldava juti künnab.

Nüüdseks juba enam kui veerandsada aastat leiab perseiidide tipu lähistel kusagil Eesti pimedas nurgas aset kodumaiseid kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 14.-17. augustil Jõgevamaal Änkkülas Udu talus. Festivali kavast leiab kõike mida astronoomiahuviline tahtma peaks.

Kava, lisainfo, registeerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Astronoomilisi sündmusi ajaloos:

⦁6. august, 2012 - Marsil maandub NASA marsikulgur Curiosity

⦁8. august, 1989 - stardib Euroopa Kosmoseagentuuri Hipparcose kosmoseteleskoop

⦁11. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi pisema kuu Deimose

⦁17. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi suurema kuu Phobose

⦁17. august, 2017 - LIGO/Virgo gravitatsioonilaine detektorid tuvastavad esimese kahe neutrontähe ühinemise

⦁18. august, 1868 - mitmed astronoomid tuvastavad täieliku päikesevarjutuse ajal Päikese spektris heleda senitundmatu elemendi (heeliumi)

⦁20. august, 1977 - NASA Voyager 2 kosmosesond stardib uurima Päikesesüsteemi gaasiplaneete

⦁24. august, 2006 - Rahvusvaheline Astronoomiaunioon (IAU) kiidab heaks uue planeedi definitsiooni, mis välistab nende hulgast Pluuto

⦁28. august, 1789 - saksa-briti astronoom William Herschel avastab Saturni jääkuu Enceladuse

⦁28. august, 1993 - NASA kosmosesond Galileo möödub asteroid Idast umbes 2000 kilomeetri kuaguselt ning avastab selle ümber kuu Dactyli. Tegemist on esimese avastatud asteroidi kuuga

Astronoomiaklubi astrofoto: Hantli planetaarudu (M27)

Nädala alguses sai katsetatud meie uusima teleskoobiga (mille soetamise eest võlgneme tänu nii Eesti Teadusagentuurile kui kõigile neile, kes meilt aasta alguses fotolõuendeid tellisid) niiöelda süvataevast pildistada. Võrreldes näiteks Päikese, Kuu või planeetide jäädvustamisega nõuab kaugete ja nõrkade udude pildistame pikki säriaegu, selget ja tuulevaikset ilma ning oluliselt rohkem kannatust fotode järeltööötlemisel.

Suurema versiooni leiab meie Astrobini kontolt: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Fotol on prantsuse komeedikütt Charles Messieri poolt 1764. aastal avastatud ja tema komeedisarnaste objektide kataloogis M27 nime kandev planetaarudu. Oma iseloomuliku kuju tõttu kutsutakse seda tihti ka Hantli uduks ning tegemist on ühe meie taeva kõige heledama planetaaruduga. Kuigi nimest võiks järeldada, et neil on mingi seos planeetidega, ei ole see nii. Lihtsalt esimestes teleskoopides meenutasid need moodustised pisut planeet Saturni ning hüüdnimi jäigi külge. Tegelikult ei asu need Päikesesüsteemis ega isegi mitte selle lähedal. Antud udu kauguseks on näiteks 1360 valgusaastat, mis asetab selle kaugemale kui enamiku palja silmaga nähtavatest tähtedest. Selle läbimõõduks on 3 valgusaastat ehk peaaegu sama palju kui Päikese ja selle lähima tähe Proxima Centari vahemaa. Päikese ja Maa vahelist keskmist kaugust ehk astronoomilist ühikut (aü - 150 miljonit kilomeetrit) peaks Hantli udu ühest servast teise jõudmiseks korrutama 200 tuhandega.

Hantli udu tekkis nii nagu teisedki planetaarudud - elu lõppu jõudnud ning oma vesinikuvarud ammendanud päikesesarnane täht paisus punaseks hiidtäheks, muutus seega hõredaks ning hajutas oma välimised kihid igas suunas laiali. Alles jäi valgeks kääbuseks nimetatud ülikuum ja -tihe umbes Maa suurune tähejäänuk, mis ergastab oma kiirgusega kunagisest süsteemist eemale kihutavat gaasi, pannes selle erivärviliselt heledama. On mõõdetud, et Hantli udu paisub endiselt 35 kilomeetrit sekundis ning alustas seda kusagil 10-12 tuhat aastat tagasi. Mõelda, viimasel jää-ajal elanud inimesed võisid selle praeguses asupaigas näha silmaga nähtavat üsna tavapärast punakat tähte. Miski selle välimuses ei pruukinud meie esivanematele teada anda, et kohe algab selle evolutsiooni viimane vaatus.

Kuna peamiselt süsinikust ja hapnikust koosnevas valges kääbuses on tuumareaksioonid pöördumatult lakanud, kuid selle tihedus on äärmuslik (teelusikatäis valget kääbust kaalub 15 tonni!), jahtub see vaikselt miljardeid ja võib olla triljoneid aastaid, kuni sellest saab külm must kääbus. Et universumi senine vanus ei ole mustade kääbuste tekkeks piisav, on tegemist teoreetilise ennustusega. Igatahes praegu nähtav Hantli udu on ammu enne seda laiali hajunud, rikastades tähtedevahelisi gaasipilvi vesinikust ja heeliumist raskemate elementidega, mis võivad end miljardite aastate pärast leida teiste tähtede, planeetide ja miks mitte elusolendite kehadest. Ka meie kehades on tõenäoliselt omajagu aatomeid, mis olid kunagi osakesed sama ilusatest ududest.

Planetaarudude kohta leidub veel paljut mida me ei tea, kuid astronoomid on üsna veendunud, et meie Päikesesüsteemi ootab ees sama saatus. Umbes viie-kuue miljardi aasta pärast jõuab meie Päike staadiumisse, kust leidis ennast Hantli udu ematäht miljonite aastate eest. Päikesel lõppeb vesinik ning algab heeliumi põletamine, see paisub punaseks hiiuks neelates enda sisse Merkuuri, Veenuse ja võib olla isegi Maa ning hajutab lõpuks on välimised kihid kauni värvilise kestana kosmosesse.

Hantli udu leiab õhtuti idataevas paistvast Rebase tähtkujust, mis asub Luige heledaima tähe Deenebi ja Kotka Altairi vahel. Udu on heleda laiguna näha isegi binokliga, kuid teleskoobiga on vaatepilt kindlasti uhkem.

Tehnika: Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 95x90sek, gain 90, filter L-Enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, Pixinsight.

Hantli udu Rebases

M27 tähist kandev Hantli planetaarudu Rebases on üks heledamaid omasuguseid põhjapoolkera taevas. Meist 1360 valgusaasta kaugusel asuv ja paar valgusaastat lai udu on tekkinud kusagil 10 tuhat aastat tagasi, tuumkütuse varud ammendanud ning punaseks hiidtäheks paisunud sureva tähe välimised kihid ümbritsevasse ilmaruumi irdusid. Midagi sarnast juhtub kusagil viie miljardi aasta pärast meie Päikesega, kui meie olemasolu jääb mõnekümneks tuhandeks aastaks meenutama omanäoline planetaarudu. Milline see täpsemalt saab välja nägema, on võimatu öelda, kuna planetaarudude tekke, keeruka ehituse ja välimuse kohta on veel palju õppida.

Foto autorid: Bray Falls ja Keith Quattrocchi
Suuremalt: https://apod.nasa.gov/apod/image/2107/M27_Falls_3557.jpg

Hantli udu leiab suve- ja sügistaevast Suvekolmnurgaks kutsutud asterismi keskelt. Kolmnurk moodustub kolmest heledast tähest - Veegast, Altairist ja Deenebist - ning on leitav õhtuti kõrgelt lõunataevast.

Sügistaeva ülevaade 2020

Eelmisest ülevaatest on paar kuud mööda läinud ja tähistaevas end vahepeal omajagu pööranud. On vist viimane aeg kokku võtta, et mida me sügisesest pimedast taevast veel näha võime, enne kui kätte jõuab talvine pööripäev ja rääkima tuleks hakata juba talvisest taevast.

Nagu me kõik teame, on sügisõhtud pimedad ja niisked, tihti vihmased ja lörtsised ning ka miinuskraadid pole enam haruldased. Rahvasuus kannavad sügiskuud september, oktoober, november ja detsember rahvasuus vastavalt lõikamisekuu, kolletamisekuu, marukuu ja jõulukuu nimesid. Eks ta umbes nii olegi ja ka statistika annab meile teada, et selgeid öid võime me nende kuude jooksul sõrmede peal üles lugeda. Eriti novembris ja detsembris.

Teisalt pöörab meie poolkera ennast selle aja jooksul Päikesest üha väiksema nurga alla ja tähistaevas on vaatlemiseks juba varjaste õhtutundide ajal küps. Juhuks kui pilvedesse aeg-ajal mõni halastav auk tekib, tuleb just sügisel olla valmis oma teleskoopi läbi kolletavate ja öökülmast krõbisevate lehtede vaatlusplatsile vedama, et nautida viivuks süsimustas taevas helkivaid planeete, tähti ja veelgi kaugemaid objekte.

Tähistaevas

Tuleb välja, et kui hakata rääkima novembri ja detsembri varaõhtutel lõunataevas paistvatest tähtkujudest, kattuvad need üsna hästi taevaga, mida me nägime seal augusti südaöödel. Selle põhjuseks tõsisasi, et meie planeedi teekonnal ümber Päikese nihkub mingil kindlal kellaajal meie poole pööratud taevas kuu jooksul umbes kahe tunni võrra varasemaks. See tähendab, et augusti südaöist taevast nägime septembris kusagil kella kümne ajal õhtul, oktoobris kella kaheksa ajal ja novembris paistab see meile juba õhtul kell kuus kätte (tegelikult kell viis, sest teatavasti sai vahepeal kella keeratud). Seega tasub lähikuudel hämardudes nähtavaks muutuva tähistaevaga tutvumiseks kiigata meie augustitaeva ülevaatesse.

Seevastu hilisõhtustel kellaaegadel kerkivad lõunataevasse need tähtkujud, mida augustis nägime alles vastu hommikut. Nii on seal tulevatel kuudel umbes kella seitsme ja kümne vahel näha Vaala, Kalu, Pegasust, Andromeedat, Kolmnurka ja Jäära. Kui tähtkujudena pole neist ükski just kõige pilkupüüdvam, võib seal suunas üsna kerge vaevaga näha neljast enam-vähem sama heledast tähest moodustuvat Pegasuse ruutu. Tegemist pole mitte tähtkuju, vaid hoopis asterismiga. Sellise nimega kutsutakse mingit tuntud tähegruppi või -mustrit, mis ei pruugi (aga võib) asuda ühe tähtkuju piirides. Pegasuse ruudu puhul asuvad kolm selle tähte Pegasuse tähtkujus, aga “ülemine-vasak” hoopiski Andromeeda tähtkuju koosseisus.

Tuntud asterisme leiab sügisesest taevast veelgi. Suur Vanker, mis kuulub tegelikult suurema Ursa Majori ehk Suure Karu tähtkujusse, arvatavasti tutvustamist ei vaja ning keerleb sügisõhtutel pigem Põhjanaela all. Mööduvat suve mälestab aga iga päevaga üha madalamasse läänetaevasse vajuv Suvekolmnurk, mis koosneb Luiges asuvast Deenebist, Lüüras paiknevast Veegast ja Kotka Altairist. Idast tõuseb samal ajal üha kõrgemale võimas Talvekuuskandi nime kandev asterism, mis moodustub juba päris talviste tähtkujude heledamatest tähtedest. Kellaosuti suunas ülevalt alustades joonistub see välja Veomehe Capellast, Sõnni Aldebaraanist, Orioni Riigelist, Suure Peni Siiriusest, Väikse Peni Prooküonist ning Kaksikute Polluxist.

Talvekuusnurk ja Kuu pildistatud 2017. aasta jaanuaris Rõugest. Foto: Martin Mark – https://matugraphy.com/

Pisut ette rutates võibki just eelnimetatud tähtkujusid pidada hilissügisese ja varatalvise tähistaeva peamisteks orientiirideks. Neist eraldi mainimist väärib kindlasti Orion, mille silmapaistev kuju teeb sellest tõenäoliselt ühe maailma enimtuntuma tähtkuju. Kes siis ei teaks selle kolme ühes reas asuvat heledat tähte, mis peaks kujutama Kreeka kangelase Orioni vööd? Või siis selle kohal säravat silmanähtavalt punast hiidtähte Betelgeuset, mille kosmilises mõttes peatset surma supernoovana ootavad vist kõik maailma astronoomid. Või siis hoopis vöö all paistvat sinist hiide Riigelit, mis on üks tähistaeva heledamaid? Olgu mainitud, et need kaks kuulsat tähte kujutavad vastavalt üht Orioni õlga ja jalga, mille paarilisteks on samuti heledad Bellatrix ja Saiph.

Talvekuusnurga kõige heledam liige Siirius on aga ühtlasi terve tähistaeva (nii lõuna kui põhja) kõige heledam täht ning teda võib sügisel suhteliselt madalale lõunahorisondi kohale tõusmas näha alles novembri lõpus südaöösel. Tegelikult kahest üksteise ümber tiirlevast tähest koosnev Siirius või eestipäraselt Orjatäht asub meist “kõigest” 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte. Kogemus on näidanud, et Siiriust kiputakse pea igal sügisel ja talvel kellegi poolt väidetavate maaväliste elanike lennumasinaks pidama. Kas ka sellel selle hooajal?

Keskmiselt heledamatest tähtedest kokku pandud ja seega ka tuntumatest tähtkujudest tahaks veel nimetada Kassiopeiat ja Perseust, mis paistavad sügiskuudel peaaegu seniidis. Neist esimene on äratuntav selle poolest, et see näib taevasse joonistavat suure W-tähe. Kuidas vanad kreeklased selles hoopis mütoloogilist Etioopia printsessi nägid, jääb antud kirjutise autorile arusaamatuks. Kreeka kuulsa koletistetapja Perseuse leidmiseks tuleks otsida tähtede gruppi, mis asub umbes poolel teel Kassiopeia ja heleda jõulutäht Kapella vahel.

Tähtede parved

Kui tähtkujud enam-vähem selged, tasub liikuda edasi niinimetatud süvataeva objektide juurde, mille alla kuuluvad kõik need astronoomilised objektid, mis ei ole parasjagu üksikud tähed või Päikesesüsteemi planeedid ja komeedid. Peamiselt hobiastronoomide poolt kasutatava termini alla peetakse silmas hajus- ja kerasparvi, udukogusid, planetaarudusid, supernoovajäänukeid ja galaktikaid. Ei tea kas ka Linnutee – kodugalaktika, milles meie suhteliselt igav Päike tavalise tähena tiirutab – ei kuulu sellisel juhul süvataeva “objektide” hulka? Igatahes Linnutee miljarditest kaugetest tähtedest helendava riba leiame me novembri ja detsembri kesköödel ulatuvat kagust loodesse. Selle täie võimsuse nautimiseks tasub ennast sättida mõne lagedama künka otsa, mis asub linnatuledest võimalikult kaugel.

Linnutee käesoleva aasta novembris Järvamaal, Järva vallas, Kukevere külas. Foto: Ain Paloson – kodulehekülg facebookis

Klassikalistest süvataeva objektidest sügiseses taevas puudust ei tule ja nende kõigi üles loetlemisega läheks isegi veidi raskeks. Seega toome neist välja vaid mõned uhkemad. Kui nende või mistahes objekti leidmisega tähistaevast peaks tekkima raskusi, siis abi saab ühest suurepärasest planetaariumiprogrammist nimega Stellarium, mille saab arvutile alla laadida tasuta (nutitelefoni versiooni puhul tuleb loovutada paar eurot) ning mille leiab siit. Paaritunnise harjutamise järel saab sellest igaühele asendamatu abimees tähistaeva tundmaõppimisel.

Täheparvedest tasub nii binokli kui teleskoobiga vaadata kindlasti Perseuse tähtkujus asuvat kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884), mille olla esimesena üles märkinud juba üle kahe tuhande aasta eest elanud kreeka astronoom Hipparchus. Umbes 7500 valgusaasta kaugusel asuvad ja tuhandetest noortest tähtedest koosnevad parved paiknevad taevas üksteisele nii lähedal, et silmaga vaadates näivad need moodustavat ühe uduse laigu. Seevastu Sõnni tähtkujus asuv Sõel (teiste nimedega Pljeaadid, Subaru või M45), mida kiputakse endiselt mõnikord Väikseks Vankriks pidama, on meile üks lähimaid hajustäheparvi asudes “kõigest” 440 valgusaasta kagusel. Sõelas eristab terav silm umbes viite kuni seitset üksikut tähte, kuid binokli või teleskoobi abil leiab neid sealt sadu.

Pisut kaugemad ja väiksemad, kuid teleskoobis endiselt huvitavat vaatepilti pakkuvad hajusparved on M39 (Luiges), NGC 7243 (Sisalikus), M52 ja NGC 457 (Kassiopeias), NGC 1502 (Kaelkirjakus), M34 (Perseuses), NGC 2282 (Veomehes), M35 (Kaksikutes), NGC 2232 ja M50 (Ükssarvikus) ning M44 ehk Sõime täheparv (Vähis). Kui viimane välja arvata, siis asuvad kõik nimetatud parved Linnutee riba esiplaanil, kus gaasi- ja tolmupilvede ning seega nendest tekkivate tähtede liiklus on võrreldes galaktika kettast kaugemal asuvate aladega tihedam.

Kassiopeias asuvat ja NGC 457 tähist kandvat täheparve kutsutakse välimuse tõttu ka Öökulli parveks. Foto: Steve Goldberg

Sadadest kuni tuhandetest hajali tähtedest koosnevatest hajustäheparvedest eristuvad suurel määral kerasparved, mis võivad sisaldada isegi sadu miljoneid individuaalseid tähti. Erinevalt hajusparvedest on kerasparvede liikmeiks olevad tähed ka väga vanad ja ka nende asukoht galaktikas hajusparvedele mõnes mõttes vastupidine – nad tiirutavad ümber Linnutee keskme suvalistel ja suhteliselt kaugetel orbiitidel ning asuvad enamasti selle ketta kohal ja all. Tänu sellele ei ole sügis nende vaatlemiseks kõige parem aeg ning novembri ja detsembri kontekstis väärivad mainimist neist vaid neli – M15 (Pegasuses), M2 (Veevalajas) ning M92 ja M15 (Herkuleses). Vaadelda tasub neid läänetaevas praktiliselt vahetult peale pimeduse saabumist, sest südaöö saabumiseks on nad kas lootusetult madalale või sootuks horisondi taha kadunud.

Udud ja galaktikad

Alles tekkivatest või äsja tekkinud tähtedest helendavaid udukogusid leiab sügistaevast samuti hulgaliselt. Taaskord tuleb langetada raske valik ning nimetada neist sellised, mille vaatlemiseks peaks piisama valgusreostusest puutumatust taevast ja keskmisest valgusjõulisest teleskoobist või siis paarikümne sekundilise säriga tehtud fotost läbi teleskoobi. Kuna udukogud on reeglina üsna tuhmid, siis seda viimast võimalust tuleks võimalusel alati proovida. Kasvõi siis selleks, et õpetada silmale selgeks, et mida ta seal teleskoobiokulaaris õigupoolest nägema peaks.

Konkurentsitult kõige võimsam udukogu mida meie laiuskraadidelt näha võib, asub eelmainitud Orioni tähtkujus ja kannab lihtsalt Orioni udukogu nime (M42). Tegemist meist umbes 1300 valgusaasta kaugusel ja kusagil veerandsada valgusaastat laia gaasise ja tolmuse piirkonnaga, kus kosmilises mõttes alles eile tekkinud kuumad tähed panevad neid ümbritseva gaasi heledama. Detailsetelt Hubble kosmoseteleskoobi fotodelt on avastatud, et seal leidub veel hulganisti tumedasse gaasiümbrisesse mässitud ja alles täheks arenevaid prototähti ning juba tekkinud tähti ümbritsevaid protoplanetaarseid kettaid, milles moodustuvad suure tõenäosusega kunagi planeedid. Orioni udukogu on võimalik näha ka palja silmaga, moodustades justkui Orioni vöölt rippuva “mõõga” keskmise tähe.

Kassiopeia tähtkuju servast leiame hiiglaslikud Südame ja Hinge udukogud (tähised vastavalt IC 1805 ja Westerhout 5), mis asuvad küll võrreldes Orioni udukoguga meist mitu korda kaugemal, kui on sellest ka mitu korda suuremad. Hõivates taevas mitme täiskuu suuruse ala, vajab nende vaatlemine suhteliselt valgusjõulist optikat ja väikest suurendust ning isegi sellisel juhul ei tasu neist mingit muljetavaldavat vaatepilti oodata. Seevastu astrofotograafidele on need punakad udud tõelised maiuspalad ning nende pildistamiseks piisab ka paarisaja millimeetrise fookuskaugusega objektiivist.

Võimsad Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias pildistatud ülikpika säriajaga. Foto: David Lindemann

Põhjapoolkeral elavate taevapiltnike meelisobjektiks on veel NGC 2238 ehk Rosetti udukogu (Ükssarvikus), mille heledust, värvi ja ulatust võib võrrelda eelnevatega. Lisaks veel Elevandilondi udukogu ehk IC1396 (Keefeuses), Põhja-Ameerika udukogu ehk NGC 7000 ja Võluri udukogu ehk NGC 7380 (mõlemad Keefeuses), Pacmani udukogu ehk NGC 281 (Kassiopeias) ning Leegitseva Tähe udukogu ehk C31 (Veomehes).

Planetaarududest ehk ududest, mis koosnevad surnud tähtede poolt äraheidetud gaasist, tasub sügistaevas vaadata Hantli udu (M27) Rebases ja Rõnga udu (M57) Lüüras, kuid seda pigem õhtupimeduse esimestel tundidel. Supernoovajäänukitest väärib suhteliselt suure suurendusega vaatlemist Krabi udu ehk M1. Viimase puhul on tegemist massiivse tähe elu lõpetanud tohutu plahvatuse ehk supernoovaga, mille tekkimise ja hääbumise panid kirja Hiina astronoomid 1054. aastal. Kuigi plahvatusest on möödunud palju sajandeid, on selle käigus ergastunud gaas ja endiselt paisuv lööklaine siiani vaadeldav.

Galaktikatest rääkides oleks patt mitte alustada Linnutee suurimast naabrist – Andromeeda spiraalgalaktikast (M31), mida loetakse umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asudes kaugeimaks veel silmaga nähtavaks objektiks. Nagu nimest võib järeldada, leiab selle eest Andromeeda tähtkujust ning teleskoobis õnnestub tavaliselt näha selle tihedat ja silmale udusena paistvat tuuma. Andromeedast pisut allpool Kolmnurga tähtkujus asub samanimeline spiraalgalaktika tähisega M33, mida peetakse Andromeeda satelliitgalaktikaks. Koos Linnutee ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga moodustavad need kolm niinimetatud Kohaliku Grupi.

M33 ehk Kolmnurga galaktika pildistatud käesoleva aasta augustis Tõrvast. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Kaugematest, juba kümnete miljonite valgusaastate kaugusel asuvatest galaktikatest võiks ära nimetada sügiskuude kesköödel Suure Vankri kohal asuva Bode ja Sigari galaktikatepaari (M81 ja M82) ja Vaala tähtkujus asuva spiraalgalaktika tähisega M77. Paraku nii nagu kerasparvedega, peab ka rohkemate heledate galaktikate nägemiseks ootama kevadeni, kui meie poolkera öine vaade on rohkem avatud galaktikatevahelisse ruumi.

Planeedid

Nagu suvekuudel, jätkub ka sügisel mitteametlikult planeetide marsiks nimetatud nähtus, kus ühe öö jooksul on võimalik ära näha kas kõik või enamik silmaga vaadeldavatest planeetidest. Nendeks on Päikese poolt lugedes Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Kui taevasse jõllitamise kõrvalt korra jalge ette vaadata, saab sellesse nimekirja lisada ka meie armsa Maa, mille nägemine on nii enesestmõistetav, et vahel me unustame selle planeedi staatuse.

Päikesesüsteemi planeetide omavaheline asetus novembri (vasakul) ja detsembri esimesel nädalal. Foto: https://www.theplanetstoday.com/

Neist kõige pisema ja Päikesele kõige lähemal tiirutava Merkuuri nägemiseks tasub antud kirjutise avaldamise järel kiirustada, kuna näha on teda veel loetud päevad. Selle põhjuseks Merkuuri lahkumine niinimetatud läänepoolsest elongatsioonist, mis tähistab hetke kui planeet asub meie perspektiivist Päikesega kõige suurema nurga all ning mis leidis aset 10. novembril. Nüüd nihkub see kõige kiiremini Päikese ümber tiirlev planeet meie vaatnurgast taaskord Päikese taha. Seni tasub teda otsida vahetult enne päikesetõusu kagutaevast, kus ta paistab nagu üks keskmisest heledam täht.

Merkuuriga samas suunas, aga omajagu kõrgemal paistab üks teine objekt, mille näiv heledus ületab kõik taevakehad peale Päikese ja Kuu ning mis ripub seal juba pikemat aega. Tegemist planeet Veenusega, mis kannab sellel ajal rahvakeeles koidutähe nime ja mis sarnaselt Merkuuriga on oma läänepoolse elongatsiooni juba läbinud (13. augustil). Nüüd nihkub ta meie vaatenurgast samuti päikesetagustele maadele. Teleskoobis näeb ta sellel ajal välja suuremalt osas vasakult valgustatud kettana, meenutades veidi pisikest Kuud.

Vahepeal lõunataevas isegi Veenusest heledamalt säranud Marsi leiame endiselt enam-vähem samast kohast kus viimased paar kuud – Kalade tähtkujust. Sinna jääb ta veel uue aastani. Marss lõi teatavasti tänavu laineid oma võimsa oktoobrikuu vastasseisuga, mis oli Eestist vaatlejatele aastakümnete parim. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit. Silmnähtavalt punakast planeedist, mille kaugus suureb ja heledus langeb iga päevaga, on raske selgetel õhtutel näoga lõuna suunas seistes mööda vaadata. Teleskoobiomanikel avaneb võimalus ta pinnal näha tumedate piirkondade vaheldumist või lihtsalt nautida vaadet selle kuulsa ja mõistatusliku planeedi roostekarva kettale.

Marsi tänavuse vastasseisu erinevad etapid 8. augustist 18. septembrini. Foto: Roger Hutchinson

Terve suve ja senise sügise on õhtuti lõunakaares paistnud veel kaks heledat “tähte”, mis on tegelikult Päikesesüsteemi hiiglased Jupiter ja Saturn. Suurem, lähemal asuv ja seega heledam Jupiter paremal ning tublisti kaugemal tiirelev ja seepärast tagasihoidlikum Saturn tema järel. Ka ülejäänud sügise ja varajase talve saame me neid vahetult peale päikeseloojangut edalataevas vaadelda. Teleskoop paljastab Jupiteri puhul selle pinda liigendavad tumedad gaasivöödid ja neli suuremat kaaslast ning Saturni ikoonilise rõngasüsteemi.

21. detsembril, kui öö on aasta pikim ja päev lühim, leiab Jupiteri ja Saturni puhul aset üks tõeliselt haruldane sündmus, kus kaks planeeti tulevad taevas üksteisele nii lähedale, et silmale paistavad nad otsekui üks hele objekt. Võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles äkki lähenemiseks/ühenduseks nimetatud sündmuse tipphetkel lahutab kaht planeeti vaid 0,1 nurgakraadi – nii lähedalt möödusid nad üksteisest viimati 1623. aastal! Selge taeva korral tasub vaatepilti kindlasti teleskoobi abil lähemalt uurida, sest kaks hiidplaneeti peaksid sellel ajal hõlpsasti okukaari vaatevälja korraga ära mahtuma.

Selline võiks välja näha vaatepilt talvise pööripäeva õhtutaevas, kui kahte hiidplaneeti lahutab vaid 0,1 kaarekraadi. Tegemist kuvatõmmisega Stellariumist

Päikesest päris kaugel tiirlevad ja seega silmale nähtamatud Uraan ja Neptuun on samuti terve sügise lõunakaares paistmas. Asuvad nad vastavalt Jäära ja Veevalaja tähtkujudes, kuid nende vaatlemiseks läheb kindlasti tarvis teleskoopi.

Tähesajud ja varjutused

Iga-aastastest suurematest meteoorivooludest, kus Maa satub läbima mõne komeedi või asteroidi poolt orbiidile maha jäetud rusupilve, on sügisel esindatud koguni neli. Neist kaks esimest, drakoniidid ja orionidiid, tipnesid vastavalt oktoobri esimesel ja kolmandal nädalal. Kaks järgmist, leoniidid ja geminiidid, teevad sama novembri ja detsembri keskel.

Leoniidide näol on tegemist perioodiliselt Päikesele läheneva komeet Tempel–Tuttle küljest pärineva materjaliga, mis on selle orbiidile küllaltki ebaühtlaselt jaotunud. Selle tulemusel võib see vool nähtavate meteooride langemistiheduse poolest väga suurel määral kõikuda. Näiteks ajalooraamatutesse kirjutasid leoniidid ennast 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane selline juhus leidis aset aastatuhandevahetusel, kui tunnis loendati ligi 3000 meteoori ning järgmist oodatakse 2029nda aasta paiku. Sellel aastal ennustakse selle tiheduseks aga suhteliselt tagasihoidlikud 15 meteoori tunnis ehk keskmiselt üks lask iga nelja minuti tagant. Leoniidid tipnevad 18. novembril ning nende radiant ehk taevaosa, millest meteoorid näivad välja kiirguvat, asub Lõvi (ehk Leo) tähtkujus.

Erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid tipnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt enamikest tuntumatest vooludest, mille taga on komeetide küljest lahtiaurustunud tolmuterad, põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon, mille tugevalt väljavenitatud orbiit toob seda korra iga aasta ja poole tagant Päikest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Sealse kuumuse mõjul asteroidi kivine pind mureneb ja pudeneb selle orbiidile laiali ning jõuab lõpuks “langevate tähtedena” meie planeedi atmosfääri. Geminiidide tunniarv on aastate jooksul üha suurenenud ning võib tänavu ulatuda kuni 160-ni tunnis. See teeb sellest ühe aasta kõige vaatemängulisema meteoorivoolu, mida ei sega sellel aastal ka Kuu. Voolu radiant asub Kaksikute (ehk Gemini) tähtkujus ja see on selge taeva olemasolul vaadeldav kogu öö.

2018. aasta foto langevast mitmevärvilisest geminiidist. Foto: Dean Rowe

Enne aasta lõppu saab meie planeedil ära näha ka kaks varjutust – üks kuu- ja üks päikesevarjutus, mis leivad aset vastavalt 30. novembril ja 14. detsembril. Paraku pole neist kumbki Eestist vaadeldav. Peamiselt Vaiksest Ookeanist, Ameerikast ja Aasiast näha oleva kuuvarjutuse puhul sellest väga kahju polegi, sest tegemist on niinimetatud poolvarjulise kuuvarjutusega, mille jooksul tumeneb Kuu pind vaid õige pisut. Seevastu Lõuna-Ameerika lõunatippu läbivat täielikku päikesevarjutust tahaks näha küll. Reisipiirangute poolt kodumaale kammitsetud varjutustekütid saavad seda aga ilmselt jälgida ka mõne otseülekande vahendusel. Mitte, et see sama oleks.

Kuu faasid

November

• viimane veerand 8. november, kell 15.46
• vanakuu 15. november, kell 7.07
• esimene veerand 22. november, kell 6.45
• täiskuu 30. november, kell 11.30

Detsember

• viimane veerand 8. detsember, kell 2.36
• vanakuu 14. detsember, kell 18.16
• esimene veerand 22. detsember, kell 1.41
• täiskuu 30. detsember, kell 5.28

Astronoomiaklubi astrofoto: Hantli udu (M27)

Pühapäeva õhtul sai katsetatud esimest korda teleskoobi ja kaameraga planetaarudu püüda. Tulemusega on vähemalt endal raske rahule jääda, aga midagi sealt valgusaastate tagant kaamerasensorile siiski kogunes. Eks tuleb oodata selgeid öid, tehnikat parandada ja valgust juurde koguda. Seniks...

Foto on tehtud läbi 203/1200mm Newtoni teleskoobi fotokaga Nikon D5600. Monteeringuks Skywatcher EQ6R-Pro. ISO 2500. Säri 32x58sek+51dark+25bias. Töötlus DSS ja PS.

Fotol prantsuse komeedikütt Charles Messieri poolt 1764. aastal avastatud ja tema komeedisarnaste objektide kataloogis M27 nime kandev planetaarudu. Oma iseloomuliku kuju tõttu kutsutakse seda tihti ka Hantli uduks ning tegemist on ühe meie taeva kõige heledama planetaaruduga. Kuigi nimest võiks järeldada, et neil on mingi seos planeetidega, ei ole see nii. Lihtsalt esimestes teleskoopides meenutasid need moodustised pisut planeet Saturni ning hüüdnimi jäigi külge. Tegelikult ei asu need Päikesesüsteemis ega isegi mitte selle lähedal. Antud udu kauguseks on näiteks 1227 valgusaastat, mis asetab selle kaugemale kui lõviosa palja silmaga nähtavatest tähtedest. Selle läbimõõduks on maises mõttes kujutlematud 3 valgusaastat ehk peaaegu sama palju kui Päikese ja selle lähima tähe Proxima Centari vahemaa. Päikese ja Maa vahelist kaugust ehk astronoomilist ühikut (aü - 150 miljonit kilomeetrit) peaks Hantli udu ühest servast teise jõudmiseks korrutama 200 tuhandega.

Hantli udu tekkis nii nagu teisedki planetaarudud - elu lõppu jõudnud ning oma vesinikuvarud ammendanud päikesesarnane täht paisus punaseks hiidtäheks, muutus seega hõredaks ning hajutas oma välimised kihid igas suunas laiali. Alles jäi valgeks kääbuseks nimetatud ülikuum ja -tihe umbes Maa suurune tähejäänuk, mis ergastab oma kiirgusega kunagisest süsteemist eemale kihutavat gaasi, pannes selle erivärviliselt heledama. On mõõdetud, et Hantli udu paisub endiselt 35 kilomeetrit sekundis ning alustas seda kusagil 10-12 tuhat aastat tagasi. Mõelda, viimasel jää-ajal elanud inimesed võisid selle praeguses asupaigas näha silmaga nähtavat üsna tavapärast punakat tähte. Miski selle välimuses ei pruukinud meie esivanematele teada anda, et kohe algab selle evolutsiooni viimane vaatus.

On raske öelda, et kas selle südames asuva valge kääbuse ümber tiirleb ka mõni nüüdseks kiviseks tühermaaks põletatud planeet, mis võis miljardite aastate eest välja näha nagu meie Maa. Äkki voolas sellel vedel vesi, loksusid ookeanid, rohetasid metsad ja kõndisid...olendid. Spekuleerida ju võib. Kuna peamiselt süsinikust ja hapnikust koosnevas valges kääbuses on tuumareaksioonid pöördumatult lakanud, kuid selle tihedus on äärmuslik (teelusikatäis valget kääbust kaalub 15 tonni!), jahtub see vaikselt miljardeid ja võib olla triljoneid aastaid, kuni sellest saab külm must kääbus. Et universumi senine vanus ei ole mustade kääbuste tekkeks piisav, on tegemist teoreetilise ennustusega. Igatahes praegu nähtav Hantli udu on ammu enne seda laiali hajunud, rikastades tähtedevahelisi gaasipilvi vesinikust ja heeliumist raskemate elementidega, mis võivad end miljardite aastate pärast leida teiste tähtede, planeetide ja miks mitte elusolendite kehadest. Ka meie kehades on tõenäoliselt omajagu aatomeid, mis olid kunagi osakesed sama ilusatest ududest.

Planetaarudude kohta leidub veel paljut mida me ei tea, kuid astronoomid on üsna veendunud, et meie Päikesesüsteemi ootab ees sama saatus. Umbes viie-kuue miljardi aasta pärast jõuab meie Päike staadiumisse, kust leidis ennast Hantli udu ematäht miljonite aastate eest. Päikesel lõppeb vesinik ning algab heeliumi põletamine, see paisub punaseks hiiuks neelates enda sisse Merkuuri, Veenuse ja võib olla isegi Maa ning hajutab lõpuks on välimised kihid kauni värvilise kestana kosmosesse. Küsimus, et kas ja kes seda siis enda taevas imetlemas on, jäägu esialgu vastamata.

Hantli udu leiab õhtuti idataevas paistvast Rebase tähtkujust, mis asub Luige heledaima tähe Deenebi ja Kotka Altairi vahel. Udu on heleda laiguna näha isegi binokliga, kuid teleskoobiga on vaatepilt kindlasti uhkem.

Ühtlasi kasutame juhust avaldada Tõrva Astronoomiaklubi ametliku logo, mille autoriks on Adrian Lillemets. Suured tänud talle selle eest!

Augustitaeva ülevaade 2020

Viimane suvekuu august on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal paljud enda kõige kuulsusrikkamad vallutused täide viinud. Meie rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all, mis tähendab, et aeg on vilja koristada ja vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda. Augusti teised ilmekad hüüdnimed on viljakuu, rukkikuu, mädakuu ehk mädanemiskuu, hallituskuu ja kirbukuu.

Taevavaatleja jaoks tähendab august eelkõige seda, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Olgugi, et selleks tuleb oodata pigem kuu viimast nädalat, kui nii-nimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi horisondi all) asenduvad täiesti pimedate öödega.

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti taevas näinud vaid üksikuid heledamaid tähti, mida on liigendanud selle esiplaanil rändavad planeedid ja oma tuttavaid tsükleid läbiv Kuu, on meie peade kohal avanev tähistaevas päris palju muutunud. Oleme ju vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui maitaeva ülevaates rääkisime, et kesköösel paistab otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsit me augustiöödel enam praktiliselt ei näegi, sest see loojub läänehorisondi taha enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme me augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävad minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Linnutee ja iriidiumisähvatus jäädvustatud 2015. aasta 24.augustil Võrumaal Vastseliina kandis. Foto: Martin Mark – https://matugraphy.com/

Vahepeal täiesti nähtamatuna püsinud Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt sadu, kui mitte tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame me nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest me oma perspektiivi tõttu serviti läbi oleme sunnitud vaatama. Selle helendav triip ei ole midagi muud kui miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja miks mitte ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligilähedalgi.

Udud, kerad ja parved

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad mitmed hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimastel ei ole vaatamata nimele mingit pistmist planeetidega. Asi selles, et nende esimestele avastajatele meenutasid need teleskoobis rõngastatud planeet Saturni ning nimi jäi külge. Tegelikult on nende näol tegemist valgusaastaid laiade gaasipilvedega, mis tekkisid kui surevate tähtede välimised kihid kosmosesse irdusid. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27 ja Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57.

Vasakul Hantli udu ehk M27 ja paremal Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57. Fotod: Raivo Hein/Selgaste observatooriumid – http://www.wandyarhol.com/

Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes verinoorte tähtede kogumeid, tasub pilk kasvõi binoklipaari abil peale heita madalal Kilbi tähtkujus asuvale Sinikael-pardi parvele (M11), Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, Luiges leiduvale M39 parvele ja kindlasti vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869). Sellele lisaks tasub teleskoobi või binokli abil Linnuteed niisamagi kammida. Puudust tähtedest ja nende parvedest ei tohiks mingil juhul tulla.

Udukogude osas on võimsama teleskoobiga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Londi udukogu ehk IC 1396 ja Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses. Lisaks tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda ja Kolmnurga galaktikate poole ning nautida sadade miljardite tähtede ühist ja peaaegu kujutlematult kauget kuma.

Hiiglaslik Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) Luige tähtkujus. Foto: Paolo Moroni

Eraldi klassi moodustavad kerasparved, millest pole augustitaevas samuti puudust. Need iidsed ja kauged kerajad täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati veidralt suursugust vaatepilti. Neist märkimist väärivad otse lõunataevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on ühtlasi põhjapoolkera heledaim ja uhkeim.

Planeetide paraad

Nii nagu möödunud kuu, on ka august planeetide osas tõeliselt rikkalik periood, sest viiest silmaga nähtavast planeedist on koguni neli väga hästi ja suhteliselt kõrgel taevas vaadeldavad.

Neist kõige uhkemat vaatepilti pakuvad kindlasti hiidplaneedid Jupiter ja Saturn, mis jõudsid Maaga vastasseisu juuli keskpaigas. Augustis tõusevad nad madalale lõunataevasse juba kella üheksa ajal õhtul ning muutuvad selgelt nähtavaks tunnike hiljem. Kella üheteistkümneks on neist juba päris raske mööda vaadata, sest sel hetkel ei paku ükski teine taevakeha (peale Kuu) Jupiterile heleduse poolest konkurentsi. Kaugem ja pisem Saturn asub Jupiterist kümme kraadi (väljasirutatud rusika jagu) vasakul.

1,35 miljardi kilomeetri kaugusel asuv Saturn vasakul ja umbes poole lähemal asuv Jupiter paremal. Planeedid on hiljem ühele kaadrile paigutatud. Fotod on tehtud 21. juulil Tõrvas. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi – https://www.astromaania.ee/

Nagu juuli vastasseisude ajal, näeb ka augustis Jupiteri puhul isegi tagasihoidliku teleskoobi või binoklipaari abil selle nelja suurimat kuud Ganymedest, Kallistot, Europat ja Iot ning võimsama tehnika ja täiesti selge taeva puhul ka selle triibulist atmosfääri. Saturni rõngaste nägemiseks piisab samuti pisemast teleskoobist, kuigi suurema abil muutub võimalikuks märgata ka selle hiigelkuud Titani.

Kolmas väga hele ja seega taevast kergesti leitav planeet on Marss, mille iga kahe aasta tagant aset leidvat vastasseisu saab näha juba oktoobris. Augustis meist kusagil 80 miljoni kilomeetri kaugusel asudes tõuseb see idakaarest umbes kella üheteistkümne ajal ning on iseloomulikult punaka värvusega. Heleduse poolest suudab Marssi sel hetkel üle lüüa vaid Jupiter. Tõeliselt heade vaatlustingimuste ja -tehnika abil on Marsi puhul võimalik teleskoobis eristada selle umbes 90% osas valgustatud ketast ning selle tumedamaid pinnavorme.

Neljas ja viimane silmaga nähtav planeet on Maa tuline õde Veenus, mis jõuab 13ndal augustil oma orbiidi läänepoolsesse elongatsiooni. Maakeeli tähendab see, et planeet on meie perspektiivist Päikesest aasta lõikes nii lääne pool kui võimalik – 45,8 kraadi. Tõuseb ta sel ajal kusagil poole kahe ajal öösel otse kirdest ning särab tublisti heledamalt kui Jupiter. Kahju ainult, et sel ajal pole teda just palju inimesi taevas vaatlemas. Unetute teleskoobiomanike jaoks paistab ta siis umbes poole jagu valgustatud kettana ning jääb idataevas silmaga nähtavaks kuni päikesetõusuni.

Tegelikult on sel ajal võimalik vaadelda veel üht planeeti - Uraani, mis liigub augustis Jäära tähtkuju alumises servas. Paraku kääb selle kauge jäähiiu heledus siis ja alati silmaga nähtavuse piirile ning isegi võimsas hobiteleskoobis ei paisu ta suuremaks kui pisike sinakas täpp keset sarnaste kaugete tähtede merd.

Kaunis komeediprügi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis tõenäoliselt annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mille suurejoonelisus pole meile juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnda inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 12.-13. augustil, kuigi juba nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks selline tähisega C/2020 F3 (NEOWISE) külastas meid teadupärast alles juulis.

Komeet C/2020 F3 (NEOWISE) pildistatud 14. juulil Saksamaalt. Fotol on selgesti eristatavad komeedi kaks saba – sinakas gaasi-ehk ioonsaba mis osutab Päikesest alati otse eemale ning valge tolmusaba, mis järgib mingil määral selle orbiiti. Nende sabade pikkust võib mõõta sadades miljonites kilomeetrites. Autor: SimgDe/Wikimedia Commons

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid millenniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst sublimeerunud ja päikesekiirguse mõjul algelementideks kiiritatud veeaur hajub hõredate aatmote ja ioonidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle, mis avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine selline kord tuleb alles 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil 1000 aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Nagu ikka tuleneb meteoorivoolu nimi tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist – Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 40-50 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

2016. aasta Perseiidide tähesadu jäädvustatud USA Tahoe järve kaldalt. Foto: Tony Fuentes

Traditsiooniliselt on just Perseiidide tipuaeg olnud Eesti astronoomiahuviliste kokkutuleku toimumisajaks, mis sellel aastal võinuks kanda uhket 25. järjekorranumbrit. Paraku rikkus meie liigi seas levinud viirusetüvi ja sellest tulenev nakkuseoht selle suurejoonelised plaanid Tõraveres. Selle asemel toimuvad 14.-16. augustil Nakatu turismitalus Valgamaal pisut väiksemamahulisem, kuid sellegipoolest igati astronoomiliselt huvitav üritus nimega Hobiastronoomia suvepäevad 2020. Kolm päeva ja kaks ööd vältava ürituse kava ja võimalustega sellele registreeruda saab tutvuda siit: http://www.astronoomia.ee/laagrid/suvi-2020/.

Kuu faasid

• Täiskuu: 3. august kell 18.59;
• viimane veerand: 11. august kell 19.45;
• noorkuu: 19. august kell 5.42;
• esimene veerand: 25. august kell 20.58.