Avaldatud on seni suurim panoraam meile kõige lähemast hiidspiraalgalaktikast - Andromeedast. Selle pildistamiseks Hubble kosmoseteleskoobi poolt kulus peaaegu kümme aastat (eks vahepeal tegeleti muuga ka) ja see koosneb umbes 600-st eraldiseisvast vaatlusest, mis on omavahel üheks fotoks kokku õmmeldud.
Vaadeldavas universumis arvatakse leiduvat kusagil 1-3 triljonit galaktikat. Keegi ei ole neid üle lugenud, aga umbes selline võib see arv olla kui teha üldistused vaatlustest, mis üritavad vaadata taevas üht väga väikest ala ning seal leiduvad galaktikaid. Meie jaoks on kõige tähtsamaks galaktikaks loomulikult Linnutee, mida moodustuvast umbes 200 miljardist tähest ühe - Päikese - ümber me oma planeediga tiirleme. Kuna isegi kõige parema tahtmise juures ei saa me isegi oma kodutähest kuigi kaugele sõita, ei saa me Linnuteed kaugusest pildistada ja vaadata milline see välja näeb. Õnneks asub Linnutee lähistel üks teine suur spiraalgalaktika, mida me näeme Maalt pimedatel sügisõhtutel isegi palja silmaga (udune sigarikujuline laik) ning mille põhjal saame me õppida nii mõndagi enda galaktika kohta.
 |
| Mõned suurendatud alad. Mosaiigi paremas servas on punktiiris näha täiskuu ketta suhtelist suurust. |
Jutt käib Andromeeda galaktikast (M31), mida alles sadakond aastat tagasi peeti teiste sarnaste "ududega" veidrat tüüpi udukoguks meie endi Linnutees. See kõik muutus peamiseks tänu USA astronoom Edwin Hubblele*, kes natukene enam kui sadakond aastat tagasi tõestas, et Andromeeda peab asuma Linnuteest kaugel väljaspool ning on seega tohutu galaktika, mille helendus ei tulene mitte tähevalguses ioniseeriud gaasist, vaid sadade miljardite tähtede ühisest valgusest. See tõdemus paisutas tuntud universumi mõõtmeid rohkem kui kunagi varem. Hubble kasutas Andromeeda kauguse mõõtmiseks muutlike tähti nimega tsefeiidid, mille näiva heleduse muutumise periood on seoses nende tegeliku heledusega.
Andromeeda sisaldab praeguse arusaama järgi kusagil triljon ehk miljon korda miljon tähte. Hubble vaatlusega on selles suudetud täppidena eristada paarsada miljonit, ehk murdosa koguhulgast. Asi selles, et kuigi Andromeeda on umbes 2,5 miljoni valgusaastaga meile lähim hiidgalaktika, on see ikkagi meist niivõrd kaugel, et teleskoopidega näeme me seal ainult kõige suuremaid ja heledamaid tähti. Allolevaid fotosid ja videot vaadates võib siis mõelda, et iga selle heleda täpi vahele mahub veel sadu pisemaid ja nõrgemaid tähti, mis paistavad meile sisuliselt heleda uduna. Meie endi Päikesega võrreldavat tähte oleks Andromeedas lootusetu eraldiseisva valguspunktina silmata ja vastupidi. Ometigi on ka Andromeedas tähtede omavahelised kaugused võrreldes nende mõõtmetega meeletud. Üksikud suured heledamad laigud on tähed meie endi Linnutees, läbi mille me tahtmatult Andromeedat vaatama peame.
 |
| Näide ühe Andromeedas paistva tsefeiidi heleduse muutust. Selle ja selle sarnaste tähtede abil mõõtis Hubble sada aastat tagasi Andromeeda kauguse (olgugi, et Öpik tegi seda enne ja täpsemalt). |
Kui Linnuteed ja Andromeedat võrrelda, siis lisaks sellele, et viimane on meie galaktikast suurem, on see ka keerukama struktuuriga. Mõlemad on küll spiraalgalaktikad, kuid Andromeeda näib olevat minevikus mõne galaktikaga kokku põrganud. Selline kosmiline häirimine käivitas selles uute tähtede tekkelaine, mis seejärel vaibus. Ka selle struktuur näib saanud kannatada. Üheks võimalikuks süüdlaseks peetakse Andromeeda väiksemat satelliitgalaktikat M32, mida on alloleval panoraamil näha uduse pallina ülemises servas. Astronoomid arvavad, et tegemist võib olla ammuse pisema spiraalgalaktika tuumaga, mis kunagise kokkupõrke käigus on paljastunud.
Igatahes tasub võtta üks vaiksem hetk ja vastavaldatud panoraami pikemalt nautida. Selleks sobib kõige paremini vaadata alt videot, mis panoraamis ringi uitab või siis laadida see täissuuruses ning seda ise teha Tuleks aga hoiatada, et 2,5 miljardi piksli laadimine võib võtta natukene aega: https://assets.science.nasa.gov/.../Hubble_M31Mosaic_2025...
*tegelikult arvasid seda, et Andromeeda ja teised udud on galaktikad, tol ajal juba paljud astronoomid, kuid vaja oli mingit tõestust nende suure kauguse kohta. Ühe esimese tõestuse selleks käis välja Eesti astronoom Ernst Öpik, kes kasutas Andromeeda galaktika kauguse määramiseks uudset tehnikat heleduse ja massi seosest. Kusjuures tema tulemus oli 1922. aastal tegelikkusele lähemal kui kolm aastat hiljem ilmunud Hubble tulemus (Öpik-1,5 miljonit valgusaastat vs Hubble-900 tuhat valgusaastat; tegelik 2,5 miljonit valgusaastat). Paraku oli Öpiku meetod toona veel niivõrd uudne (ja võib öelda, et selle tõttu ka mitte laialdaselt aksepteeritud/usaldatud), et tema teadustööst vaadati lihtsalt suuresti mööda.
