neljapäev, 30. jaanuar 2025

Maavärinad Maa sisemuses

Meie planeet on Päikesesüsteemi kivistest planeetidest geoloogiliselt kaugelt kõige aktiivsem. Põhjused on veel ebaselged, kuid erinevalt Marsist, Veenusest ja Merkuurist on Maa koor pidevas liikumises (laamtektoonika) ning meie planeedil on võrreldes teistega ka arvestatav magnetväli. See viimane kaitseb meid teatavasti päikesetuule eest ning on põhjuseks, miks Päikese aktiivsustsükli kõrghetkedel mängivad meie taevas virmalised.

Maavärinaid on tuvastatud Marsil ning suure tõenäosusega esineb neid ka Veenusel ja mingil määral ka Merkuuril, kuid nende sageduse ja tugevuse osas on Maa planeetide seas kindlasti esirinnas.
All animatsioon Maal registreeritud maavärinatest, nende tugevusest, asukohast ja sügavusest üheainsa aasta jooksul (2017-2018). Nende sügavus on kaheksa korda liialdatud. Seismoloogid teevad maavärinate asukohad kindlaks mõõtes nende poolt tekitatud pikki- ja ristlainete levimist ja peegeldumist nii maakoores kui ka Maa vedelas sisemuses. Selleks on Maa pind tihedalt kaetud vastavate mõõteriistadega - seismograafidega.


Animatsioon pärineb interaktiivselt leheküljelt, kus saab Maad erinevate nurkade alt vaadata ning maavärinate kohta lisainfot uurida. Leht ise asub siin: https://glowy-earthquakes.glitch.me/
Selle autoriks on veebi-kartograaf Raluca Nicola, kelle teiste huvitavate töödega saab tutvuda siin: https://raluca-nicola.net/

kolmapäev, 29. jaanuar 2025

Andromeeda galaktika suurim mosaiikfoto

Avaldatud on seni suurim panoraam meile kõige lähemast hiidspiraalgalaktikast - Andromeedast. Selle pildistamiseks Hubble kosmoseteleskoobi poolt kulus peaaegu kümme aastat (eks vahepeal tegeleti muuga ka) ja see koosneb umbes 600-st eraldiseisvast vaatlusest, mis on omavahel üheks fotoks kokku õmmeldud.

Vaadeldavas universumis arvatakse leiduvat kusagil 1-3 triljonit galaktikat. Keegi ei ole neid üle lugenud, aga umbes selline võib see arv olla kui teha üldistused vaatlustest, mis üritavad vaadata taevas üht väga väikest ala ning seal leiduvad galaktikaid. Meie jaoks on kõige tähtsamaks galaktikaks loomulikult Linnutee, mida moodustuvast umbes 200 miljardist tähest ühe - Päikese - ümber me oma planeediga tiirleme. Kuna isegi kõige parema tahtmise juures ei saa me isegi oma kodutähest kuigi kaugele sõita, ei saa me Linnuteed kaugusest pildistada ja vaadata milline see välja näeb. Õnneks asub Linnutee lähistel üks teine suur spiraalgalaktika, mida me näeme Maalt pimedatel sügisõhtutel isegi palja silmaga (udune sigarikujuline laik) ning mille põhjal saame me õppida nii mõndagi enda galaktika kohta.

Avaldatud on 2,5 miljardi piksliline mosaiik Andromeeda galaktikast. Täissuuruses: https://assets.science.nasa.gov/.../Hubble_M31Mosaic_2025...

Mõned suurendatud alad. Mosaiigi paremas servas on punktiiris näha täiskuu ketta suhtelist suurust.
Jutt käib Andromeeda galaktikast (M31), mida alles sadakond aastat tagasi peeti teiste sarnaste "ududega" veidrat tüüpi udukoguks meie endi Linnutees. See kõik muutus peamiseks tänu USA astronoom Edwin Hubblele*, kes natukene enam kui sadakond aastat tagasi tõestas, et Andromeeda peab asuma Linnuteest kaugel väljaspool ning on seega tohutu galaktika, mille helendus ei tulene mitte tähevalguses ioniseeriud gaasist, vaid sadade miljardite tähtede ühisest valgusest. See tõdemus paisutas tuntud universumi mõõtmeid rohkem kui kunagi varem. Hubble kasutas Andromeeda kauguse mõõtmiseks muutlike tähti nimega tsefeiidid, mille näiva heleduse muutumise periood on seoses nende tegeliku heledusega.
Andromeeda sisaldab praeguse arusaama järgi kusagil triljon ehk miljon korda miljon tähte. Hubble vaatlusega on selles suudetud täppidena eristada paarsada miljonit, ehk murdosa koguhulgast. Asi selles, et kuigi Andromeeda on umbes 2,5 miljoni valgusaastaga meile lähim hiidgalaktika, on see ikkagi meist niivõrd kaugel, et teleskoopidega näeme me seal ainult kõige suuremaid ja heledamaid tähti. Allolevaid fotosid ja videot vaadates võib siis mõelda, et iga selle heleda täpi vahele mahub veel sadu pisemaid ja nõrgemaid tähti, mis paistavad meile sisuliselt heleda uduna. Meie endi Päikesega võrreldavat tähte oleks Andromeedas lootusetu eraldiseisva valguspunktina silmata ja vastupidi. Ometigi on ka Andromeedas tähtede omavahelised kaugused võrreldes nende mõõtmetega meeletud. Üksikud suured heledamad laigud on tähed meie endi Linnutees, läbi mille me tahtmatult Andromeedat vaatama peame.

Näide ühe Andromeedas paistva tsefeiidi heleduse muutust. Selle ja selle sarnaste tähtede abil mõõtis Hubble sada aastat tagasi Andromeeda kauguse (olgugi, et Öpik tegi seda enne ja täpsemalt).

Kui Linnuteed ja Andromeedat võrrelda, siis lisaks sellele, et viimane on meie galaktikast suurem, on see ka keerukama struktuuriga. Mõlemad on küll spiraalgalaktikad, kuid Andromeeda näib olevat minevikus mõne galaktikaga kokku põrganud. Selline kosmiline häirimine käivitas selles uute tähtede tekkelaine, mis seejärel vaibus. Ka selle struktuur näib saanud kannatada. Üheks võimalikuks süüdlaseks peetakse Andromeeda väiksemat satelliitgalaktikat M32, mida on alloleval panoraamil näha uduse pallina ülemises servas. Astronoomid arvavad, et tegemist võib olla ammuse pisema spiraalgalaktika tuumaga, mis kunagise kokkupõrke käigus on paljastunud.
Igatahes tasub võtta üks vaiksem hetk ja vastavaldatud panoraami pikemalt nautida. Selleks sobib kõige paremini vaadata alt videot, mis panoraamis ringi uitab või siis laadida see täissuuruses ning seda ise teha Tuleks aga hoiatada, et 2,5 miljardi piksli laadimine võib võtta natukene aega: https://assets.science.nasa.gov/.../Hubble_M31Mosaic_2025...

*tegelikult arvasid seda, et Andromeeda ja teised udud on galaktikad, tol ajal juba paljud astronoomid, kuid vaja oli mingit tõestust nende suure kauguse kohta. Ühe esimese tõestuse selleks käis välja Eesti astronoom Ernst Öpik, kes kasutas Andromeeda galaktika kauguse määramiseks uudset tehnikat heleduse ja massi seosest. Kusjuures tema tulemus oli 1922. aastal tegelikkusele lähemal kui kolm aastat hiljem ilmunud Hubble tulemus (Öpik-1,5 miljonit valgusaastat vs Hubble-900 tuhat valgusaastat; tegelik 2,5 miljonit valgusaastat). Paraku oli Öpiku meetod toona veel niivõrd uudne (ja võib öelda, et selle tõttu ka mitte laialdaselt aksepteeritud/usaldatud), et tema teadustööst vaadati lihtsalt suuresti mööda.

teisipäev, 28. jaanuar 2025

Astronoomiafestival 2025 tuleb taas

Astronoomiafestival 2025 kuupäevad ja asukoht on selgunud...


"Iga aasta augustikuus, kui suveööd juba pimenevad, kogunevad Eesti astronoomiaarmastajad, asjahuvilised taevavaatlejad ja elukutselised astronoomid mõneks päevaks kokku, et tutvuda põnevate arengute ja avastustega kosmoses, uudistada läbi teleskoopide taevast ning kohtuda vanade sõprade-tuttavatega ja leida uusi.

Astronoomiafestivalil ootavad teid:
  • ettekanded ja ülevaated astronoomia olulistest avastustest ja uurimisteemadest, kosmosetehnoloogiast ja taeva vaatlemisest;
  • seltskondlikud tegevused, töötoad, muusikalised etteasted ja mõnus ajaveetmine teiste astronoomiahuvilistega Jõgevamaal Kuremaa järve kaldal pimeda taeva all.
  • öised taevavaatlused läbi paljude teleskoopide, langevate tähtede loendamine ja palju muud.
Astronoomiafestivalile on oodatud kõik astronoomiahuvilised: nii need, kes on alles varbaotsaga kosmilise ookeani kaldal vett katsumas, kui ka need, kes juba aastakümnete eest selgetel öödel magamisest loobunud on. Oma teleskoopide, kaamerate, binoklite või kiikrite kaasa võtmine on igati teretulnud. Osaleda võib kogu perega - päevases programmis on tegevusi nii suurtele kui ka väikestele ning öine kosmose avaruste uudistamine ei jäta kindlasti kedagi külmaks.
Üritust korraldab Eesti Astronoomia Selts. Registreerimine avaneb kevadel ning täpsem info lisandub jooksvalt."
Üritus Facebookis:  https://fb.me/e/6bbpeadwA

Maale ohtlik asteroid osutus autoks

4. jaanuaril teatas anonüümseks jääda sooviv Türgi hobiastronoom, et ta on Catalina taevaatlusprogrammi arhiivist avastanud uue asteroidi, mis näib olevat 2018. aastal Maast vaid kusagil 150 tuhande kilomeetri kauguselt möödunud. Sellisena oleks see automaatselt Maale potentsiaalselt ohtlik taevakeha, ehk asteroid, mis võib tulevikus Maaga põrkuda. Asteroid sai Väikeplaneetide keskuse (Minor Planet Center - MPC) registris tähiseks 2018 CN41.

Paar tundi hiljem määrati sissekanne kustutamisele, kuna MPC andmetel on asteroidi asemel tegemist hoopis autoga. Täpsemalt siis Tesla Roadsteriga, mis 2018. aastal planeetidevahelisse ruumi saadeti. Selle tehisliku objekti tähiseks on 2018-017A. Kusjuures tegemist ei ole esimese korraga kui tehislik objekt asteroidiga segi aetakse. Korraks on seda tehtud näiteks NASA WMAP satelliidi, ESA Rosetta kosmosesondi, BepiColombo missiooni ja Vene-Saksa Spektr-RG röntgenobservatooriumiga.

Tesla Super Heavy raketi lastiruumis.

Tesla ja mannekeen nimega Starman eemaldumas Maast.
Teatavasti saadeti Tesla kosmosesse ühe Super Heavy raketi testilennu käigus, kui veel arendatavale raketile oli vaja mingisugust lasti. Betoonploki asemel otsustas SpaceX juht selleks kasutada enda isiklikku Teslat, mille valmistanud ettevõtte juht ta samuti oli/on. Ehk siis mõnes mõttes oli tegemist geniaalse reklaamitrikiga või osade arvates lausa moodsa kunstiteosega. Tesla rooli seati kiivrit kandev mannekeen ning see ümbritseti kaameratega, mis edastasid kauneid vaateid planeet Maast ja sellest kaugenevast Teslast tunde peale starti.
Kosmose-Tesla tiirleb tänaseni Päikese ümber väljavenitatud orbiidil, mis ulatub kaugemale kui Marsi orbiit ning ühe tiiru tegemiseks kulub sellel kusagil poolteist aastat. Maa pealt tehtud teleskoobivaatluste põhjal on teada, et Tesla pöörleb kiirusega 4 minutit ja 46 sekundit. Kuigi osad meediakanalid teatasid alguses, et auto saadeti Marsile, ei olnud see kunagi otseselt plaanis ning arvutused näitavad, et selle tõenäosus Marsiga põrkuda on kaduvväike. Küll aga on Teslal järgneva 3,5 miljoni aasta jooksul 6% tõenäosus põrkuda Maaga. Esimene lähedane möödalend Maast leiab aset 2047. aastal, kui Tesla möödub meist 5 miljoni kilomeetri kauguselt. Iga uue möödalennuga selle orbiit õige pisut nihkub.
Auto täpsemat asukohta Päikesesüsteemis näeb siit: https://spacein3d.com/where-is-starman-live-tracker/
Tänaseks on Tesla algne punane värv ammu kadunud ja selle salongimaterjalid ilmselt tundmatuseni moondunud. Keemikute sõnul lagundab/aurustab päikesekiirgus lõpuks auto kõik detailid peale metalli ja klaasi. Kusagil miljardi aasta pärast on auto mikrometeoroidide kokkupõrgetes tõenäoliselt täiesti hävinud.



esmaspäev, 27. jaanuar 2025

Orioni udukogu, Leegi ja Hobusepea udukogud Orionis

Kui tähed ja mõned heledamad udukogud välja arvata, tundub meid ümbritsev ruum olevat tühi. Ometigi näitavad eriti pika säriajaga fotod, et päris nii see ei ole. Keskmiselt aktiivses Linnutee tasandis liiguvad tähed pidevalt läbi hiiglaslikest gaasi-tolmupilvedest, mida õnnestub Maalt näha vaid siis kui nende poolt peegeldatud õrna valgust tundide viisi koguda ning seda hiljem digitaalselt võimendada.

Antud 30 tunnise säriajaga fotol, mille autoriteks on Nicola Pugin ja Giovanni Pasquetto, on näha tükikest Orioni tähtkujust. Foto alumises servas helendab noorte ja kuumade tähtede valguses kuulus Suur Orioni udukogu (M42), üleval vasakus nurgas on näha Leegi ja Hobusepea udukogusid. Nende vahel paistavad peamiselt mõne üksiku eriti võimsa tähe valguses helenduvad ülihõredad gaasi- ja tolmupilved.

Tegelikult on isegi Orioni udukogu keskmine tihedus maises mõttes kujutlematult madal. Näiteks Maa atmosfääri tiheduseks on umbes 2.5×10^19 osakest ühe kuupsentimeetri kohta. Sisuliselt olematu Kuu atmosfääri tiheduseks on kusagil 8000 osakest kuupsentimeetri kohta. Tihedamate udukogude puhul on samaks keskmiseks arvuks 100-10000 osakest. Tähtevaheline ruum sisaldab aga vaid paar osakest kuupmeetri kohta - seda on oluliselt vähem kui parima Maal saavutatav vaakum (Cerni aatomiuuutingute keskuses), mis sisaldab kusagil 1000 osakest kuupsentimeetris.

laupäev, 25. jaanuar 2025

Söderfjärden - meteoriidikraatrist põllumaaks

Soomes, Vaasa linnast umbes 10 kilomeetrit lõunas asub 6,6 kilomeetrise läbimõõduga Söderfjärdeni polder ehk tehislikult kuivendatud põllumajanduslik ala. Tänu heledatele põldudele keset tumedamaid metsi, paistab Söderfjärden aero- ja satelliidifotodelt väga hästi silma.

Topograafiliselt kaardilt on Söderfjärdeni kraater väga selgelt näha.

Söderfjärden orbiidilt. Vaasa linn paistab üleval keskel.

Aerofoto Söderfjärdenist

Söderfjärden on tegelikult 640 miljonit aastat tagasi* Maad tabanud asteroidi kokkupõrkejälg, mis on nüüdseks suuremas osas täidetud liivasetetega. Viimase jää-aja tulemusel oli see mandrijää poolt koos ümbritsevaga surutud sadu meetreid merepinnast madalamale, kuid peale jää taandumist hakkas see väga kiiresti tõusma. Sajandite eest oli tegemist lahega (Söderfjärden tähendab tõlkes "lõunalahte"), millest sai lõpuks raba ning mida hakati 19. sajandi alguses pumpadega kuivendama. Tänaseks on sellest saanud oluline põllumajandusterritoorium, mida hoitakse pumpade abil kuivana, kuna vähemalt osaliselt asub see endiselt merepinnast madalamal.
Söderfjärden on üks 12-st Soomes tuvastatud meteoriidikraatrist.
*640 miljonit aastat tagasi asus praegune Soome (ja praegune Eesti) kusagil seal lähedal kus praegu Antarktika.

neljapäev, 23. jaanuar 2025

Komeet C/2024 G3 fotodes

Nädal tagasi sai lubatud, et meie planeedi lõunapoolkeral muutub nähtavaks üks eriti hele komeet. Siin see on.

Komeet C/2024 G3, mis 13. jaanuaril möödus Päikesest vaid 14 miljoni kilomeetri kauguselt. Koosnedes erinevatest jäädest hakkas see päikesesoojuses kiirelt aurustuma. Nüüdseks see küll Päikesest kaugeneb, kuid kuna kosmoses pole varju, aurustab meie kodutäht seda endiselt. 

Vello Tabur, Austraalia

Blake Estes, Austraalia

Willie Koorts, Lõuna-Aafrika Vabariik

Fausto López, Kolumbia

Yuri Beletsky, Tšiili

André van Schalkwyk, Lõuna Aafrika Vabariik

Jakub Kuřák ja Martin Mašek, Tšiili

Frederico Danin, Brasiilia

Andres Molina, Kolumbia

Yuri Beletsky, Tšiili

Vello Tabur, Austraalia


Kosmoseobservatoorium Gaia lõpetas oma vaatlusmissioni

Nädala eest lõpetas Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseobservatoorium Gaia ametlikult teadusandmete kogumise. Selle põhjuseks kütuse lõppemine, millega Gaiat väga täpselt orbiidil ümber Päikese liigutati ja suunati. Kümme aastat väldanud ja sellega plaanitust kaks korda enam kestnud teadusmissiooni käigus õnnestus Gaial või tema poolt kogutud andmete põhjal kindlaks teha kahe miljardi Linnutee tähe asukoht, kaugus, liikumine, koostis ja palju muud. Kuigi kaks miljardit tähte moodustab Linnutee kõikidest tähtedest vaid 0,5-1 protsenti, on need andmed lubanud astronoomidel kujundada meie kodugalaktika struktuurist ja evolutsioonist enneolematult täpse ettekujutuse.

Meie Linnutee galaktika struktuur, nii nagu see praeguse parima teadmise kohaselt välja võiks näha.

Tänu Gaiale teame, et umbes selline näeb Linnutee välja kui seda vaadata kaugusest ja serviti. Galaktika kõvera kuju põhjuseks on tõenäoliselt ammune kohtumine mõne väiksema galaktikaga, mis Linnutee poolt alla neelati.

Linnutee struktuur koos suuremate struktuuride nimedega.

Kuigi Gaia enam oma tavapäraseid vaatlusi ei teosta, ei tähenda see, et selle laiem missioon läbi oleks. Nimelt on see olnud suurepärane vaatlusriist, kuid lugematute kogunenud vaatluste töötlemisega mõttekateks andmeteks tegelevad siiski maapealsed superarvutid. Aastate jooksul need välja sülitanud kokku neli andmepaketi, mis lubavad astronoomidel ligi pääseda seni kõige täpsematele mõõdistamistele tähtede kauguse, positsiooni, liikumise ja muu osas. Iga järgmine selline pakett võtab arvesse eelnevaid andmeid, mistõttu nende täpsus (ja ka töötluseks kuluv aeg) üha kasvab. Praeguse seisuga avaldab Gaia meeskond veel kaks viimast paketti, millest viies peaks ilmavalgust nägema 2026. aastal ning viimane ja kuues alles 2030. aastal. Kõik Gaia poolt kogutud teave on vabalt kättesaadav ja teadustööks kasutatav siit lehelt: https://gea.esac.esa.int/archive/

Gaia missioon numbrites. Näiteks teadustöid on selle andmete abil kirjutatud ainuüksi praeguse seisuga ligi 13 000. See arv suureneb lähimate aastate jooksul kindlasti märgatavalt.

Paari järgneva nädala jooksul viiakse Gaia lõppetavate kütusevarude najal läbi veel mõned nii-öelda tehnoloogilised eksperimendid, mida teadusmissiooni ajal ette võtta ei söendatud. Nende eesmärgiks saab olema observatooriumi pardal oleva tehnika testimine, et potentsiaalsed tulevikumissioonid saaksid seda ja palju muud korrata veelgi täpsemalt. Peale eksperimente liigutatakse Gaia sellisele orbiidile ümber Päikese, et Maa-Kuu süsteemile see enam lähedale ei satu ning see lihtsalt lülitatakse välja. Planeetidevaheline vaakum peaks seda säilitama veel kümneid ja sadu miljoneid aastaid.

Tõrvast Tähtedeni astrofotode näitus Valga Keskraamatukogus

Alates eilsest on Valga Keskraamatukogus vaatamiseks üleval meie astrofotode näitus Tõrvast Tähtedeni. Kui pildid panevad astronoomia vastu lähemat huvi tundma, siis kohe sealt samast saab ka vastavat kirjandust laenutada.

Autor: Lea Margus

Autor: Lea Margus

Autor: Lea Margus

Autor: Lea Margus

Valga Keskraamatukogu veebihaldur-konsultant Lea Margus kirjutab Facebookis nii: 

"
Nüüd on aeg jälle meie juurde tulla, sest üles on saanud näitus TÕRVAST TÄHTEDENI. Näitusel on valik astrofotodest, mis on jäädvustatud Tõrva pimedast taevast Tõrva Astronoomiaklubi tehnikaga. Fotodest omakorda on saanud märkimisväärselt ilusad fotolõuendid. Lisaks tuttavale Kuule ja Päikesele, saab näha udukogusid ja galaktikaid, nii kaugeid ja nõrku, et palja silmaga nende valgust püüda oleks lootusetu.

Fotode autor on Tõrva Astronoomiaklubi liige Taavi Niittee, kes astronoomia- ja fotograafiaentusiastina on veetnud kahtlemata lugematuid tunde teleskoobi ja fototehnikaga, et edasi anda osagi sellest, mis teleskoobi vahendusel tähistaevas näha võib. Ta ise märgib, et kuigi need fotod ei pürgi kvaliteedilt maailma tippu, teevad need siiski silmad ette nii mõnelegi pildile raamatutest, mille ajel Tõrva klubiliikmete huvi astronoomia vastu lapsepõlves süttis. “Loodetavasti sütitavad need huvi teisteski või vähemalt viivad vaatajad kasvõi korrakski argimuredest kaugemale ja rändama universumis, mille eneseteadlikeks osadeks meist igaüks on”.
Tõrva Astronoomiaklubi on 2018. aasta algusest Tõrva vallas tegutsev ühendus, mis tegeleb astronoomia populariseerimisega. Klubi avaldab oma Facebooki kontol ja kodulehel populaarteaduslikke artikleid, kosmoseteemalisi uudiseid, astrofotosid ning korraldab avalikke teleskoobivaatlusi. Klubi asutajaks on nelja sõbra poolt loodud MTÜ Tähetipp.
2023. aasta sügisest on Tõrva Astronoomiaklubi Eesti Teadusagentuuri tiitli "Riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija" uhke omanik.
Näitus sobib hästi Eesti Raamatu Aasta 2025 juubeliaastat alustama, sest Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing on sel puhul tõstnud pildile tähestiku - 500 aastat täitub ju ka meie kirjakeelel.
Alustamegi siis meiegi täestikuga - 🅰️nagu Astronoomia! Lisaks Tõrva Astronoomiaklubi näitusele on meie lasteosakonnas palju avastamist pakkuv astronoomiateemaline ruumikujundus. Oleme välja pannud hulga põnevat ja harivat astronoomiakirjandust suurtele ja väikestele!
Ootame huvilisi!"

teisipäev, 21. jaanuar 2025

Planeetide paraad 2025

Viimastel päevadel on sotsiaalmeediast ja mujaltki kuulda olnud, et 21. jaanuaril või 25. jaanuaril on taevas toimumas mingisugune eriline planeetide joondus või planeetide paraad. Uudisega käivad tihtipeale kaasas pehmelt öeldes naeruväärsed illustratsioonid, kus mõõtkavadest välja puhutud planeete kujutatakse Päikesesüsteemis üksteise taga reas. Kõigele tagatipuks väidetakse, et sellist asja ei näe me Maalt järgmised 150 aastat või midagi sarnast.

Selline nägi see välja kuu alguses. Siis oli planeetidega reas veel Kuu. Kuvatõmmis vabavaralisest programmist Stellarium.

Selline näeb see välja kuu lõpus. Pange tähele, et planeedid on tähtede suhtes oma asukohti muutnud ehk nende seas "rännanud". Planetai tähendas kreeka keeles rändajat. Kuvatõmmis vabavaralisest programmist Stellarium.

Selline näeks taevas planeetidega välja täna. Kuvatõmmis vabavaralisest programmist Stellarium.

Tõepoolest, kui taevas oleks pilvitu, siis võiksime õhtuti näha silmaga nelja planeeti (lääne poolt ida poole liikudes Saturni, Veenust, Jupiteri ja Marssi) ning nende vahel teleskoobiga veel kaht (Uraani ja Neptuuni). Kuid enam-vähem sarnane vaatepilt on meie taevas olnud juba viimased kuu aega ning näha saame seda veel kuu aega. Ainult Saturn hakkab veebruari teises pooles Maalt vaadates päikeseloojangu kumasse kaduma ning peale seda loojuma. Veebruari lõpuks tuleb mõneks päevaks teda seal asendama Merkuur, mis Päikesele kõigist lähemal tiireldes vaid iga mõne kuu tagant end kord õhtuses, kord hommikuses taevas näitab. Veenust, Jupiteri ja Marssi näeme aga veel pikalt.
Ehk siis ühesõnaga ei tasu arvata, et kui sellel nädalal on Eestit katmas pilvevaip, astronoomiasõber millesti enneolematust ilma jääb. Planeetide paraad tähendab tähendab lihtsalt seda, et taevas on näha mitut silmaga nähtavat planeeti korraga. Taolised sündmused ei ole aga sugugi nii haruldased, kui klikke jahtivad artiklid muljet jätta soovivad.

Hetkeseis Päikesesüsteemis. Nagu näha, siis planeedid ei ole kuidagi reas vaid lihtsalt sellises asukohas, et Maalt vaadates paistavad neist enamik korraga taevas kätte. Kuvatõmmis pärineb lehelt: https://www.theplanetstoday.com/index.html


Video ja heli Charlottetowni meteoriidi langemisest koduõuele

Möödunud aasta juulis avastasid Kanadas, Prints Edwardi saarel asuvas Charlottetownis elav paar peale jalutuskäiku oma koduõuelt laigu hallikat tolmu ja puru, mis näis sinna olevat laiali paisatud. Algselt otsustasid nad selle ära koristada, kuid peale uksekaamera salvestise vaatamist tekkis neil tõsine kahtlus, et tegemist on millegi erilisemaga. Nimelt oli videolt näha sõna otseses mõttes taevast kukkuvat kivi, mis jää purunemisele sarnaneva heliga sillutisele lajatas. Peremehe sõnul olevat ta täpselt selles kohas alles paar minutit varem seisnud.


Peale video nägemist otsustati ühendust võtta Alberta Ülikooli meteoriidiikogu kuraatori Chris Herdiga ning eemale pühitud puru kokku korjata. Talle saadetud fotodelt tuvastas Herd, et tõenäoliselt on tõepoolest tegemist meteoriidipuruga. Hilisemad analüüsid ülikoolis kinnitasid, et meteoriit kuulub niinimetataud harilikke kondriitide hulka, mis pärinevad algselt kusagilt Jupiteri ja Marsi orbiitide vahelt. Kuigi atmosfääri sisenes Maa atmosfääri tõenäoliselt kiirusega kusagil 25 kilomeetrit sekundis, pidurdus selle kiirus lõpuks vabalangemiseni ehk umbes 200 kilomeetrile tunnis.





Charlottetowni meteoriit on haruldane selle poolest, et kunagi varem ei ole meteoori langemist nii hästi videos ja helis dokumenteeritud. Tegemist on ühtlasi Prints Edwardi saare esimese teadaoleva meteoriiditabamusega. Sellest jäi alles ka umbes 2 sentimeetrise läbimõõduga kraater.