Registreerumine kogupereüritusele Astronoomiafestival 2026

Avatud on registeerimine Astronoomiafestivalile 2026, mis toimub sellel aastal 20.-23. augustil Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses. Samas paigas toimus festival ka paar aastat tagasi ning nagu kõik seda külastanud inimesed kindlasti nõustuvad on tähtede vaatlemiseks ja lihtsalt ilusas looduses hea aja veetmiseks tegemist ideaalse paigaga.

Võib olla oleme siin veidi kallutatud, aga meie arvates on tegemist ühe suve parima festivaliga, kus hariv ja meelt lahutav on täpselt õiges vahekorras. Kolm ööd ja neli päeva populaarteaduslike ettekandeid, teleskoobivaatlusi ja -koolitusi, kontserte, auhinnalist mälumängu, õpitubasid ja palju muud. Sobib tervele perele. Tulla võib mõneks tunniks või terveks ajaks, enda teleskoobiga või ilma.

Registreeruda saab siin: https://astronoomia.ee/festival/registreerimine/

PS Eelregistreerimisel on võimalik piletid soetada soodsamalt ning soodushind kehtib juuni lõpuni.

Ürituse täpsem kava selgub jooksvalt ning ilmub veebilehele astronoomia.ee

Astronoomiafestivali korraldab Eesti Eesti Astronoomia Selts

Psyche kosmosesond möödus Marsist

Autor: Üllar Kivila

15. mail sooritas NASA Psyche kosmosesond möödalennu Marsist, kasutades planeedi gravitatsioonivälja oma trajektoori muutmiseks. Sondi lõppeesmärk on uurida endaga samanimelist metallirikast asteroidi 16 Psyche*, mis on üks asteroidide vöö suurimaid ja massiivsemaid liikmeid ning tõenäoline kunagise protoplaneedi tuum või selle osa.

Lähivaade Marsi lõunapoolusele.

Pikema säriajaga foto Marsi ööpoolest ning päikesevalguse käes sillerdavast atmosfääri rõngast toob nähtavale õrnad kõrgatmosfääri pilved (umbes kella 4 ja 8 suunal). Need koosnevad peamiselt veeaurust.

Syrtis Majori piirkond Marsil, kus püsivalt ühesuunalised tuuled on kokkupõrkekraatritest ja muudest pinnavormidest allatuult tekitanud pikad tolmujäljed. Üks piksel sel fotol vastab umbes 360 meetrile ning enamik jälgi on umbes 50 kilomeetrit pikad.

Sirbikujuline Marss, pildistatud planeedile lähenemise käigus.

Marsi üldplaan, paremal paistab põhiliselt süsihappegaasi jääst ja lumest koosnev lõunapooluse polaarmüts.

Psyche sond möödus Marsi pinnast 4600 km kõrguselt, nihutades selle manöövriga enda orbitaaltasapinda Päikese ümber ning kasvatades Päikese-suhtelist kiirust umbes 450 m/s võrra, jõudmaks 2029. aasta augustikuuks Psyche asteroidi juurde. Möödalennu käigus kasutati võimalust kosmosesondi instrumente Marsi uurimiseks ja pildistamiseks kasutada. Järgnevalt mõned möödalennu ajal jäädvustatud ülesvõtted, loe iga pildi juurest täpsemalt kirjeldust eraldi.

*Arv 16 asteroidi nime ees viitab selle avastamise järjekorrale. Psyche on ühe suurima asteroidina ka üks varasemalt avastatuid – seda nägi esmakordselt Itaalia astronoom Annibale de Gasparis 1852. aastal. See umbes 200-kilomeetrine asteroid sisaldab endas umbes 1% asteroidide vöö kogumassist.

James Webbi kosmoseteleskoop jäädvustas lähedast aktiivset galaktikat

Autor: Üllar Kivila

Messier 77 on meile võrdlemisi lähedal („kõigest“ 35 miljoni valgusaasta kaugusel) asuv aktiivse tuuma ja üpris rohke tähetekkega spiraalgalaktika. Mõõtmete ja massi poolest on M 77 Linnuteega üsna sarnane, kuid erinevalt meie galaktikast peitub selle südames nn aktiivne galaktikatuum, mis tähendab et keskne ülimassiivne must auk neelab parajasti suurtes kogustes ainet. Kui nähtavas valguses tehtud fotodel see eriti välja ei paista – vaata võrdlusfotot kommentaaridest – siis soojuskiirguses ehk infrapunavalguses särab M 77 tuum pea sama heledalt kui mõni teine sarnase suurusega galaktika kokku. See infrapunavalguses väga hele tuum paistabki foto keskel oleva heleda „tähena“, millest väljuvad valguskiired pole mitte galaktika osa, vaid teleskoobi optilisest ehitusest tulenevad valguse difraktsioonimustrid.

Peale aktiivse tuuma paistavad M 77 spiraalse ketta sees arvukad tähetekkepiirkonnad – suured tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilved, mis oma raskusjõu mõjul kokku varisevad ning tuhandete kaupa uusi tähti moodustavad. On tõenäoline, et nii galaktika aktiivne tuum kui ka rohke täheteke spiraalkettas on põhjustatud kosmilises ajamastaabis hiljutise kohtumise poolt teise lähedalasuva galaktikaga, mis kannab kataloogitähist NGC 1055.

Need galaktikad on vaadeldavad ka Eesti laiuskraadil ning on valgusreostuse-vabas taevas nähtavad läbi suurema binokli või amatöörteleskoobi. Õrnadest udustest laikudest rohkemate detailide nägemiseks on siiski tarvis pika säriajaga fotosid jäädvustada. Nii M 77 kui ka tema kaaslane NGC 1055 asuvad Vaala tähtkujus teineteisest umbes ühe täiskuu läbimõõdu kaugusel ning nende parim vaatlusaeg Maalt on oktoobris–novembris. Webbi teleskoop jäädvustas selle foto jaoks kasutatud toorandmed 2024. aasta jaanuaris; säriaeg kokku oli umbes 2,5 tundi.

Võrdluseks Messier 77 jäädvustatuna Tšiilis asuva VLT teleskoobikompleksi vahendusel nähtavas valguses. Infrapunases valguses kirkalt särav galaktika tuum on siin palju vähem hele, sest galaktika keskosa ümbritsevad ulatuslikud tolmupilved neelavad suure osa nähtavast valgusest lihtsalt ära.

See foto näitab Webbi pildiga võrreldes laiemat vaatevälja, mis paljastab M 77 põhiketast ümbritseva rõngakujulise halo ja ulatuslikud vesinik-alfa kiirguses punakalt helendavad ioniseeritud tähtedevahelise gaasi pilved - märgid, mis viitavad tõenäoliselt minevikus toimunud kohtumisele naabergalaktikaga.

Väikesel Neptuuni-tagusel taevakehal leiti atmosfäär

2002 XV₉₃ on umbes 500-kilomeetrise läbimõõduga Kuiperi vöö objekt, mis tiirutab ümber Päikese 34–44 korda Maast kaugemal. Võrdluseks – Neptuun asub Päikesest 30 aü kaugusel ning Pluuto kaugus Päikesest varieerub 29–49 aü vahel. Tänase seisuga pole sel taevakehal veel nime, aga viimase avastuse valguses võib juhtuda, et millalgi see omistatakse.

Illustratsioon vaatlustest, millega 2002 XV₉₃ atmosfäär avastati. Erinevatest vaatluskohtadest nähtuna liikus taevakeha kauge tähe eest läbi veidi erinevatel trajektooridel, roheline ja lilla joon vastavad Kiso observatooriumist ja Fukushimast tehtud vaatlustele.

2024. aasta jaanuaris varjutas 2002 XV₉₃ Maalt vaadeldes ühte Veomehe tähtkujus asuvat kauget tähte ning seda sündmust vaatlesid mitmed Jaapanis asuvad observatooriumid astronoomi Ko Arimatsu juhendamisel. Nii väikestel taevakehadel eeldatavasti üldiselt atmosfääre ei ole, mistõttu võinuks eeldada, et vaadeldav täht peitub ja ilmub uuesti väga järsult kui jäine taevakeha selle eest läbi liigub. Vaatlusandmed näitasid aga tähevalguse märgatavat tuhmumist nii varjutuse alguses kui ka lõpus, viidates mingi valgust neelava kihi olemasolule taevakeha ümber.

Tänavu 4. mail avaldatud artiklis hindas Arimatsu koos kolleegidega atmosfääri rõhuks 2002 XV₉₃ pinnal 100–200 nanobaari, ehk üks viie- kuni kümnemiljondik Maa atmosfäärirõhust. See on ühtlasi umbes 50–100 korda väiksem Pluuto atmosfäärirõhust, mis oli seni ainus teadaolev Neptuuni-tagune atmosfääriga taevakeha. Atmosfääri koostis on praegu teadmata, kuid tõenäolised kandidaadid on metaan, lämmastik või süsinikmonooksiid – selle tuvastamiseks tuleks teha väga suure tundlikkusega spektraalvaatluseid, mille võimekus on vaid üksikutel maailma tippobservatooriumitel, näiteks James Webbi kosmoseteleskoobil.

2002 XV₉₃ atmosfääri teeb omapäraseks asjaolu, et praeguste teadmiste kohaselt ei tohiks nii väikese taevakeha ümber nii paksu atmosfääri leiduda, sest Päikesesüsteemi elueaga võrreldavates ajamastaapides peaks see Jeansi mehhanismi vahendusel üsna kiiresti (mõne tuhande aastaga) kosmosesse laiali hajuma. Võimalike lahendustena oletatakse, et praegune atmosfäär on ajutine – vahest tekkinud mõne suurema kokkupõrke tulemusel või „toidab“ seda mingisugune vulkaaniline protsess või taevakeha pinnal olevate ainete sublimatsioon. Ka sellele küsimusele peaksid vastuse andma edasised vaatlused.

Hubble'i teleskoobi 2005. aasta foto Kuiperi vöö objektist 2002 XV₉₃.

Pluuto atmosfäär päikesevalguses, pildistatud Pluuto ööpoolelt kosmosesondi New Horizons möödalennu ajal 2015. aastal. Võib oletada, et 2002 XV₉₃ atmosfäär näeb visuaalselt sarnane välja.

Valitud väljavõtted 2002 XV₉₃ atmosfääri avastamist kajastavast artiklist. Kogu teadusartikkel on saadaval siin: https://arxiv.org/abs/2605.02243

Veel fotosid reisist Kuu juurde

Autor: Üllar Kivila

Artemis II missioonilt on veebiavarustesse ilmunud suur fotoladu - kokku üle 12 000 kaadri, enamik pildistatud astronautide käe läbi mitmesuguste kaameratega alates teleobjektiiviga peegelkaameratest kuni nutitelefonideni. Väiksem hulk fotosid pärinevad ka kosmoselaeva päikesepaneelide otstel olnud välikaameratest.

Praeguse seisuga on selle fotolao kasutajamugavus kehvapoolne ja tundub, et piltide sorteerimise ja kataloogimisega pole veel jõutud tegeleda; fotod ei ole ajalises järjekorras ning üsna mitmed kaadrid tunduvad olevat dubleeritud (või ongi tehtud järjest üksteise otsa). Paistab, et nii Kuud kui ka Maad pildistati korduvalt mosaiigina ning erinevate säriaegadega - ilmselt eesmärgiga neist üksikutest kaadritest hiljem detailsed suuremõõtmelised HDR-panoraamid kokku kleepida.

Valisime mõned silmatorkavamad üksikud fotod välja, pikema kirjelduse lugemiseks iga foto kohta vaata neid ükshaaval.

Fotoladu asub Gateway to Astronaut Photography lehel, millelt leiab muuseas ka suurima korrastatud kataloogi ISS-i ja kosmosesüstikute pardal Maa lähisorbiidil tehtud fotodest. Artemise fotod leiab missiooni ID järgi otsides: ART002, otselink tulemustele: https://eol.jsc.nasa.gov/SearchPhotos/mrf.pl... Hoiatus: soovitavalt vaadake arvutis, sest see leht on üpris aeglane ja mobiilivaates mitte eriti kasutatav.

Jääme lootma, et millalgi jõuavad need fotod veidi korrastatumal kujul ka mõnda kasutajasõbralikumasse keskkonda.

Vaade Maale veidi enne atmosfääri sisenemist ja missiooni lõppu. Pildil on Austraalia idaosa ja Tasmaania saar. Lõunasuund on paremale.

Kuu ja Maa läbi Orioni kapsli akna. Tasub tähelepanu juhtida, et rohked valgustäpid ei ole sugugi mitte tähed, vaid tolmuterad ja peegeldused klaasil. Oleks tegu tähtedega, oleks need samamoodi fookuses nagu Maa ja Kuu - aga nende fookusest väljas olemine viitab asumisele kaamerale väga lähedal. Ühtlasi on päevavalguses taevakehade pinna pildistamiseks sobiv säriaeg liiga lühike, et samas kaadris tähed nähtavale tuleksid.

Versioon kuulsast päikesevarjutuse ja sodiaagivalguse fotost pikema säriaja ja veidi teistsuguse kadreeringuga. Peale Kuu paistab neli planeeti - Veenus Kuust vasakul ning Kuust paremal (vasakult paremale) Saturn, Marss ja Merkuur.

Lähivaade Idamerele, suurele kokkupõrkekraatrile Kuu Maalt nähtava külje serval, mida oma asukoha tõttu Maalt kunagi selgelt näha ei saa.

Vaade Linnuteele kosmoselaevast - sellisest valgusreostuse ja atmosfääri mõju vabast taevast unistab kahtlemata iga maapealne astrofotograaf. Kahjuks ei õnnestunud leida pildi metaandmeid, et teada, mis säriaja jm seadetega see foto tehtud on.

Pildil on Maalt nähtav lõunapoolkera taevas, foto alumises vasakus kolmandikus asub Lõunarist, otse pildi keskel paistev roosakas hägu on Kiilu (Carina) udukogu ning paremas alumises nurgas paistab Suur Magalhãesi Pilv.

Maa ilmumas Kuu tagant nähtavale pärast "maavarjutust". Kuu on siin pildil vaid pime siluett, mis ülemise osa Maa sirbist veel ära varjab.

Jupiter poole aasta jooksul

Autor: Üllar Kivila Selle omapärase vaate Jupiterile on koostanud Shinji Mizumoto Jaapani Kuu- ja planeedivaatlejate ühingust (ALPO-Japan). Tegu on suure hulga üle maailma paiknevate amatöörastronoomide ühistöö tulemusega, mis kujutab terve Jupiteri "pinna" (et tegu on gaasiplaneediga, siis õigemini välimise pilvekihi) muutuseid ja arengut terve Jupiteri viimase vaatlusperioodi jooksul, ehk alates 2025. aasta augustist kuni 2026. aasta aprillini.

Et iga üksik vaatleja saab ühel ajahetkel jäädvustada vaid ühe poole planeedi pinnast - selle, mis parasjagu Maa poole pööratud on - siis ühe tervikliku planeedikaardi jaoks on tarvis mitut vaatlejat eri Maa piirkondades või korduvaid vaatlusi ühe öö jooksul. Jupiteri pöörlemisperiood ehk ööpäev kestab umbes 10 tundi, seega pikemate talveööde jooksul on teoreetiliselt ka ühel vaatlejal võimalik terve planeet ära näha.

Atmosfääris toimuvate liikumiste ja muutuste nägemiseks tuleb aga selliseid vaatlusöid teha järjest ööst öösse kuude kaupa ning see on võimalik vaid paljude üle maailma paiknevate vaatlejatega - kellelgi kusagil on ikka selge taevas.

Suure hulga vaatluste korjamine on vaid üks osa tööst. Seejärel tuleb need kõik kokku koguda, ühtsele koordinaatsüsteemile projekteerida ning omavahel kokku sobitada. Veel paarikümne aasta eest oleks selline mahukas andmetöötlus (vajaliku hulga vaatluste kogumisest rääkimata!) isegi suurtele maailma observatooriumidele üle jõu käinud, kuid tänapäeval on see amatöörastronoomia seltsidele jõukohane töö.

Astronoomiaklubi astrofoto: Sombreero galaktika (M104)

Nädala alguses sai kahel (nüüdseks juba lühikesel) ööl püütud üht meie laiuskraadide jaoks eksootilisemat galaktikat. Selleks on M104 ehk astronoomide seas hüüdnimega Sombreero-galaktika. Meie maalt teeb Sombreero väga madalaid kaari, ulatudes praegustel südaöödel Lõuna-Eestist (Tõrvast) otse lõunasse vaadates tipus vaid 20 kraadini. 20 kraadi on kaks välja sirutatud rusika laiust. Kui ta sellel kõrgusel pikalt püsiks, siis polekski nii väga hull, aga see on vaid tipp. Näiteks tund enne seda ja pärast on ta juba neli kraadi madalamal. Ehk siis säriaega kogudes tuleb leppida, et enamus sellest pärineb hetkest, mil galaktika valgus läbib atmosfääri eriti diagonaalselt ja pikuti. Seda sama atmosfääri, mis paneb tähed silmapiiri lähistel vilkuma ja moonutab vaadet. Küll oleks hea (ja surmav), kui saaksime viibida vaakumis, mis valguse levimist teadaolevalt ei sega – nagu orbiidil tiirlevad kosmoseteleskoobid tunnistada võivad.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/yle81q/ Kasutatud tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 73 × 240 sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG‑juhitud. PHD2, NINA, PixInsight, PS.

Igatahes, läbi selle eestimaise (ja lõunasse vaadates lätimaise) atmosfääri sihtides õnnestus kahe õhtu peale koguda ligi neli tundi Sombreerot. Kusjuures seda sai tehtud värskelt valminud Tõrva Kaarlimäe observatooriumist. Tuleb meelde, et tõeliselt uhke teleskoobi vaade sellele galaktikale (prindituna Universum nime kandva raamatu kriitpaberist külgedele) oli üks neist fotodest, mis huvi astronoomia vastu siinkirjutaja eel-puberteedi eas täielikult kinnitas. Hubble’i vaatega meie foto muidugi ei võistle, kuid uhke tunne on ikka. Ikkagi lapsepõlve raamatuküljelt tegelikkuseks. Alt näeb fotot raamatust, kus Sombreero esmakordselt Eestis trükis ilmus. Hubble foto ka.

PS: mitmemeetrine väljatrükk kangal sellest galaktikast läbi Hubble’i silma ripub Tõrva Pubi Juudase seinal. Tegemist ei ole päris kokkusattumusega, kuna Pubi Juudas jagab Tõrva Astronoomiaklubiga päris mitut liiget.

Aga siis viimaks ka midagi galaktikast enesest. Sombreero kuju on päris ebatavaline. Esmapilgul näeb see välja justkui keskmest väljapoole hõrenev kera, nagu niinimetatud elliptilised galaktikad. Erinevalt neist ümbritseb Sombreerot aga väga tume, lai ja terav tolmuvöönd ehk “sombreero”. Kui elliptilised galaktikad on tekkinud suure tõenäosusega suurte spiraalgalaktikate ühinemisele järgnevas kataklüsmis, mis on röövinud neist uute tähtede tekkeks vajaliku vaba gaasi ja tolmu, siis näib, nagu Sombreero oleks säilitanud mõlemad. Ehk siis see kerajas struktuur kuulub vanadele tähtedele ja tuhandetele kerasparvedele*, aga tolmuvöönd on täis värskeid tähetekkeid. Sellest tulenevalt liigitatakse Sombreerot vahel spiraalseks(?), elliptiliseks ja lihtsalt ebatavaliseks galaktikaks. Me ei tea ja võib-olla ei saa kunagi teada, miks ta täpselt selline on, aga selline ta on ja sellel peab olema mingi füüsikalis-ajalooline põhjus.

Sombreero asub meist kusagil 31–32 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldab umbes sadakond miljardit tähte. Meie Linnuteest on see ilmselt väiksem, kuid see-eest on Sombreero hele ja tähtede kõrval kindlasti ka koduks miljarditele planeetidele. Poleks päris fantaasia oletada ja mõelda, et kui tavaliseks peavad sealsed võimalikud elanikud enda taevas paistvat meie tüüpilist varb-spiraalgalaktikat. Neid on ju kõik kohad täis.

*kerasparvede teke on endiselt suures osas mõistatus. Osad neist on tõenäoliselt galatikate (sh Linnutee) poolt kinni püüud kääbusgalaktikate tuumad, kuid mitte kõik. Üks asi on aga tänu vaatlustele selge - kerasparved on väga vanad, olles moodustunud universumi paaril esimesel aastamiljardil ning olles seega üldse kõige vanemad tähekogumid meie galaktikas ja mujal. Linnutees on neid umbes 160. Pisikeses Sombreeros ümmarguselt kaks tuhat. Iga neist sisaldab sadu tuhandeid kuni miljon tähte.

Sombreero raamatukülje ülemises servas. Tegemist raamatuga "Universum", mis ilmus aastal 1997. Seda raamatut on loetud kaanest kaaneni neli korda, kuid soovitades seda peab olema ettevaatlik. Palju sellest on nüüdseks aegunud ning üks ohtlikumaid asju siin maailmas on õpitud väärad teadmised.

Sombreero galaktika ületamatult teravas Hubble kosmoseteleskoobis. Hubblega ei maksa arusaadavalt võistelda.

Tõrva Kaarlimäe observatoorium on valmis!

Peale aasta väldanud ehitamist on hea meel teatada, et viimaks on valminud Tõrva esimene hobiobservatoorium, mis kannab nime Tõrva Kaarlimäe observatoorium (või lihtsalt Kaarlimäe observatoorium). Asub see Tõrva linna kohalike seas Kaarlimäeks kutsutud linnaosas, ühes aias, mis on olnud juba aastaid Tõrva Astronoomiaklubi "baasiks".

Tõrva Kaarlimäe observatooriumi sisevaade. Foto on tehtud lainurkobjektiiviga. Foto keskel on näha ehitise alt välja ulatuvat posti, millele teleskoop kinnitub.

Tõrva Kaarlimäe observatoorium väljast ja suletud katusega. Vasakul olev puukuur oli juba enne ehitama asumist olemas.

Mõte observatooriumist kui meie teleskoobi alalisest kohast tekkis umbes poolteist aastat tagasi. Vajadus selle järgi on olnud üsna lihtne ja mõistetav. Eesti kliimas vahelduvad selged ööd tuuliste ja vihmastega. See tähendab, et selgeks ööks ettevaatlikult üles seatud teleskoobi peab vihmahoogude saabudes kas kinni katma (mis tekitab probleeme niiskusega) või siis täielikult lahti monteerima ja katuse alla viima. Küll oleks hea, kui teleskoop oleks kogu aeg paigal ja töövalmis, aga katus selle kohal vastavalt vajadusele edasi-tagasi liigutatav. Seinad selle ümber teleskoopi tuule poolt põhjustatud vibratsioonide eest kaitsmas. Selleks kõigeks observatoorium sisuliselt ongi.

Olgu siinkohal mainitud, et enamik selgeid öid kuluvad meil ikkagi taeva pildistamisele. Niisama silmaga läbi teleskoobi vaatamine on alati äge, kuid niimoodi nauditavate taevakehade ja objektide arv on piiratud. Eriti meie praeguste teleskoopidega. Lähitulevikus võib see muutuda, kuid sellest lähemalt rääkimiseks on veel vara. Astrofotograafiaga süvataeva kontekstis tegelemine vajab teatud tingimusi, mida observatoorium muuhulgas teenib. Kaitset vihma ja tuule eest sai mainitud, aga neid on veel. Näiteks post või alus, mille külge teleskoop jäigalt kinnitub, peab olema võimalikult kindel ja liikumatu. Sealhulgas ei tohi sellesse pildistamise hetkel kanduda teleskoobi ümber toimetades sammude vibratsioon. Selleks kõigeks on teleskoobi ligi nelja meetrine post ümbritsevast ehitisest eraldiseisev ja isoleeritud.

All aegvõte observatooriumi sisemusest ja teleskoobi kõrvalt siis kui teleskoop taevast pildistab. Tegelikult tuled seinte servades ei põlenud, aga väike lekkevool põhjustas nende kerget helendamist. 10 sekundiliste säride kaupa kokku pandud aegvõttel näivad need aga tugevalt säravat. Videos on näha kuidas teleskoop jälitab umbes viie tunni jooksul M106 galaktikat, mis näib Maa pöörlemise tõttu koos ülejäänud tähistaevaga idast läände pöörata. Teleskoop vahetab oma orientatsiooni peale seda kui galaktika ületab niinimetatud nullmeridiaani. Astrofotograafias nimetatakse seda "meridian flip". Aegvõte on tehtud lainurkobjetiiviga ja kaameraga Nikon D5600.

Tegelikult sai observatooriumi esimene valgus (esimene vaatlus/pildistamine) saavutatud juba kaks nädalat tagasi. Kõik kavandatu töötas nii nagu pidi ning esimest observatooriumist jäädvustatud galaktikat näeb alt galeriist. Ametlikult ja pidulikult sai ehitis aga avatud möödunud nädalavahetusel, kui asja vaatas oma silmaga üle külla kutsutud Eesti astrofotograafide ja hobiastronoomide (arvuliselt tagasihoidlik) paremik. Nende heakskiitva hinnangu alusel võib siis asja lugeda lõpetatuks. Kahju ainult, et juba mõne päeva pärast lõppevad meie laiuskraadidel täiesti pimedad ööd, mis naasevad alles augusti keskel. Kuu, Päikese ja planeetide vaatlemist ja pildistamist see õnneks ei sega.

Paljud kindlasti tahavad nüüd teada, mis edasi saab. Eelkõige saab tegemist olema paigaga, kus saab mugavalt ja kuivalt taevast pildistada ning väikestviisi teadustööga tegeleda. Oleme klubiga näinud, et meie nii-öelda põlluservavaatlused on kohati päris rahvarohked. Neid koduaias ja pisikeses observatooriumis võõrustada oleks ebarealistlik (mistõttu korraldame neid aeg-ajalt endiselt). Aga tõelistele huvilistele ja pisematele gruppidele saab observatoorium olema alati avatud. Seega kui soovite observatooriumi külastada, siis tasub meile kirjutada ja saame mingi aja kokku leppida.

Suured tänud kõigile, kes on kuude jooksul observatooriumi kerkimisele nõu, jõu ja toetustega abiks olnud.

Tõrva Kaarlimäe observatooriumi esimene galaktika. Tegemist on Jahipenide tähtkujus asuva Messier 106 tähist kandva galaktikaga, mis asub meist 24 miljoni valgusaasta kagusel ning on tegelikult tõeline hiiglane. Selle suurus on võrreldav meie lähima naabri Andromeedaga ehk see sisaldab ligemale triljon tähte. Lisaks sellele on M106 niinimetatud Seyferti galaktika, mille südames asuva supermassiivse musta augu ümber pressitud gaasiketas hõõgub võimsalt ultraviolettkiirguses.
Kohe M106 kõrval paistab kauguses spiraalgalaktika NGC 4248 ning paremal üleval NGC 4246. Lisaks neile leiab terva silma omanik fotol veel paarkümmend tõeliselt kauget galaktikat, mis asuvad meist sadade miljonite valgusaastate kaugusel.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/gz3232/0/

Kasutatud tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 124 × 300 sek, gain 90, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG‑juhitud. PHD2, NINA, PixInsight, PS.

Valgussaar pimeduses. Vaade observatooriumi sisemusse. Muidugi tuled tuleb pildistamiseks ära lasta.

Kevadised lüriidid on kohal

Lähiöödel jõuab tippu selle hooaja esimene suurem meteoorivool - lüriidid. Vool on inimkonnale kauem teadaolev omataoline, sest esmakordselt kirjeldati seda Hiina astronoomide poolt juba 687. aastal enne meie aega.

Fotol 2014. aasta lüriidid nähtuna Tšiili Atacama kõrbest. Autor Yuri Beletsky

Nagu enamik meteoorivoole pärinevad ka lüriidid Päikesesüsteemi sisealasid külastanud komeedi tolmusest kiiluveest, millest meie planeet igal aastal läbi sõidab. Sel puhul on selleks pikaperioodiline komeet nimega Thatcher, mis satub Päikese lähistele iga 415 aasta tagant (viimati 1861. aasta mais). Iga 60 aasta tagant läbib Maa oma orbiidil komeedi tolmupilve eriti tihedat piirkonda, tekitades tavapärasest vaatemängulisemaid meteoorisadusid või lausa -tormisid. Näiteks aastatel 1803, 1922 ja 1982 võis lüriidide tipus näha kuni 700 meteoori tunnis. Tänavused lüriidid paraku midagi väga tavapäratut ei paku, kuid kusagil kümmekond tükki võiks neist tunnis ära näha.

Nagu nimestki võib järeldada asub lüriidide radiant ehk taevaosa, millest nad tunduvad näiliselt välja lendavat, Lüüra tähtkujus. Ära tunneb selle tähtkuju hilisõhtutel idataevast kõrgemale tõusva heleda Veega järgi.

Lüriide on tavaliselt näha 16. aprillist kuni 26. aprillini ning selle tipp jääb 21.-22. aprilli kanti. Ehk siis saabuval ja sellele järgneval selgel ööl tasub taevavõlvil silma peal hoida. Kellaajaliselt on parimaks ajaks varahommik, kui Lüüra on ennast kõrgemale lõunasse pööranud.

Artemis II värvilised vaated Kuule

Briti astrofotograaf ja kodanikuteadlase Damian Peachi töötlused Artemis II vaadetest Kuule. Fotode värviinfot on ettevaatlikult võimendatud, et välja tuua erinevate mineraalide ja elementide asukohad Kuu koores. Sarnaseid fotosid saab teha ka Maalt, kuid Artemis II lähivõtted Kuust vaid mõne tuhande kilomeetri kauguselt on oluliselt teravamad ja kvaliteetsemad kui Maalt tehtud fotod ligi 400 000 kilomeetri kauguselt.

Sinised alad kuuluvad titaani poolt rikastele basaltkivimitele, mis on alguse saanud iidsetest vulkaanivooludest. Selliseid alasid kohtab rohkem Kuu "meredes" ehk tumedamates ja siledamates alades. Punakad toonid tähistavad titaani pooles vaeseid, aga see-eest rauarikkaid mineraale. Sellistes paikades on rohkem vulkaanilist klaasi. Rohekad toonid näitavad alasid, kus titaani ja rauda on mõlemat mõõdukas koguses.

Taoline värviinfo annab teadlastele väärtuslikku informatsiooni Kuu geoloogilise ajaloo ja pinnakeemia kohta.

Kuu nähtuna "kõrvalt". See tähendab, et fotol ülemine Kuu pool vaatab Maa suunas. All paistab Kuu niinimetatud tagumine pool, mis on endiselt veidi halvasti mõistetud põhjustel merede poolest vaene. Kuu kestpunktist kella viie suunas paistab Idamereks kutsutud kokkupõrkejälg, mida enne Artemis II missiooni ei olnud inimsilmade poolt täies ulatuses nähatud. Foto: NASA/Damian Peach

Otsevaade umbes 1000 kilomeetrit laiale Idamerele (Mare Orientale). Foto: NASA/Damian Peach

570 kilomeetrine Hertzprungi Bassein (kraater). Arvatakse, et see moodustus veidi varem kui Idamere kokkupõrkejälg, kuna on näha, et Idamerest välja paisatud materjal on pikkade kokkupõrkeahelatena ületamas Hertzprungi kraatrit. Seda kraatrit pole võimalik Maalt vaadelda. Foto: NASA/Damian Peach

Lähem vaade Idamerele. Tuhatkond kilomeetrit lai kokkupõrkejälg tekkis umbes 3,8 miljardit aastat tagasi umbes 60 kilomeetrise asteroidi kokkupõrkel. Võrreldes Maal dinosauruste ajastu lõpetanud Chicxulubi kokkupõrkega, oli Idamere sünd oluliselt energeetilisem sündmus. Foto: NASA/Damian Peach

Veel üks vaade Idamerele. Maalt näeme sellest vaid üht serva. Foto: NASA/Damian Peach

Artemis II on maandunud

 Artemis II on maandunud.

Artemis II naaseb planeedile Maa

Eeloleval ööl jõuab kätte Artemis II kuumissiooni viimane ja kõige ohtlikum etapp – naasmine tagasi Maale. Alates hetkest, mil Integrity koos nelja astronaudiga Kuu juurest Maa poole suundus, on see sisuliselt meie poole kiirust kogudes kukkunud. Öösel, Eesti aja järgi umbes kell 02:45, eraldub skafandritesse riietunud astronaute sisaldav kapsel suuremast teenindusmoodulist ning siseneb Maa atmosfääri kiirusel ligi 11 kilomeetrit sekundis*. Sellisel kiirusel õhuga kohtudes kuumeneb kapsli kuumuskilp kuni 2760 kraadini ning kapsli ümber moodustuv plasma põhjustab juhtimiskeskusega umbes kuueminutilise sidekatkestuse. Meeskond tunneb selle kõige käigus umbes 4G tugevust jõudu – olles olnud ligi kümme päeva kaalutud olekus, kaaluvad nad justkui neli korda rohkem kui tavaliselt. Kapsli konstruktsioone ei ole missiooni käigus veel nii tugevalt proovile pandud.

Sellise vaatepildi avanemine tähendab, et atmosfääri sisenemine on õnnestunud. Fotol Artemis I missiooni lõpp kui Orioni kapsel ookeani maandus.

foto Artemis I missiooni Orioni kapslist peale maandumist 2022. aasta detsembris. Toona olid selle pardal vaid mannekeenid. Seekord on panused suuremad.

Kui kõik läheb hästi, siis umbes 11 kilomeetri kõrgusel maapinnast eraldub kapsli kohalt spetsiaalne titaanist kaitsekilp. Umbes 6 kilomeetri kõrgusel avanevad esimesed kaks langevarju, mille eesmärk on kapsli kiirus pidurdada umbes 60 meetrini sekundis ning kapsel püstises asendis stabiliseerida. Kolme kilomeetri kõrgusel eraldub kolm niinimetatud pilootlangevarju, mille ülesanne on välja tõmmata kolm hiiglaslikku pealangevarju (igaüks 35 meetrit lai), mis aeglustavad kapsli langemiskiiruse leebe seitsme meetrini sekundis. Orioni kapsel sulpsatab merre California osariigi San Diego lähistel Eesti aja järgi kell 03:04. Astronaudid vabastatakse oma (kahtlemata tugevalt lõhnavast) kapslist kõige enam kahe tunni jooksul ning lennutatakse Johnsoni Kosmosekeskusesse Houstonis, kus neile tehakse esmane tervisekontroll.

Kogu maandumise kõige pingelisem hetk on arusaadavalt kapsli esmane sisenemine atmosfääri ja need sidevabad kuus minutit, mil juhtimiskeskus ja astronautide omaksed ei saa teha muud kui oodata. Asja teeb riskantsemaks, et 2022. aasta detsembris kuu juures käinud mehitamata Artemis I missiooni järel avastati Orioni kapsli kuumuskilbil ootamatuid vigastusi. Näis, et atmosfääri sisenemine ja kõrge temperatuur olid seda kulutanud arvatust enam. Pärast kaks aastat kestnud uurimist otsustati Artemis II missiooni Orioni kuumuskilp jätta samaks, kuid kapsli sisenemistrajektoori muudeti veidi järsemaks. Loogika sellise otsuse taga oli, et nii veedab kapsel vähem aega kõrges stressiolekus ning kuumuskilp peaks kuluma vähem. Seda, kas selline otsus ennast ka õigustas, näeme juba varsti.

*Artemis II missiooni trajektoor võimaldab Maale naastes purustada järjekordse rekordi: kõige kiiremini Maa atmosfääri sisenenud mehitatud lennu oma. Eelmine rekord kuulub Apollo 10-le, mille kapsel sisenes kolme astronaudiga pardal 1969. aasta 26. mail Maa atmosfääri kiirusel 39 937 kilomeetrit tunnis (11,09 km/s). Artemis II peaks selle napilt (mõnekümne kilomeetriga tunnis) ületama.

Komeet C/2025 R3 on vaadeldav loetud päevad

Kuureisi vahele ka midagi veidi kaugemat. Nimelt on meie kevadtaevas juba mitu varahommikut võrdlemisi heledalt paistnud komeet tähisega C/2025 R3 (PanSTARRS). Kuigi selle näiv heledus ei ulatu palja silmaga nägemiseni, peaks seda olema võimalik näha binokliga. Ega enne teada ei saa, kui ei proovi. C/2025 R3 leiab mõnel järgneval varahommikul madalalt idataevast Pegasuse tähtkujust. Parim vaatlemise aeg on kella nelja ja viie vahel hommikul. Järgmise nädala teises pooles nihkub see Päikesele nii lähedale, et vaatlemine muutub võimatuks.

kodumaise astrofotograafi Viljam Takise jäädvustus komeedist C/2025 R3. Foto on tehtud 8. aprilli varahommikul ning koosneb tosinast 60-sekundilisest särist. Pilt on jäädvustatud läbi teleskoobi.

C/2025 R3 (PanSTARRS) avastati eelmise aasta septembris, kui see asus Päikesest 539 miljoni kilomeetri kaugusel. Hetkel paikneb see Päikesest juba vaid 81 miljoni kilomeetri kaugusel (Maast 132 miljoni kilomeetri kaugusel) ning saavutab Päikesele lähima punkti 19. aprillil. Siis on see meie kodutähest 74 miljoni kilomeetri kaugusel ning liigub ligi 60 kilomeetrit sekundis. Sellistes tingimustes võib komeet loodemõjude toimel laguneda. Kui see jääb siiski terveks, algab selle aeglustuv teekond tagasi Päikesesüsteemi äärealade poole. Paraku siis pole seda meie laiuskraadidelt kuigi mugav jälgida.

Komeedid on tavaliselt mitu kilomeetrit laiad, peamiselt jäädest (veejää, süsihappegaas, metaan, ammoniaak) koosnevad taevakehad, mis Päikese lähedusse sattudes hakkavad viimase soojuse mõjul aurustuma ehk sublimeeruma. Sellest gaasist moodustub komeedi ümber tuhandeid kilomeetreid lai ajutine atmosfäär, kooma. Teleskoopides näevad komeedid seetõttu sageli välja kui udused pallid. Päikesele veelgi lähemale jõudes (umbes Marsi orbiidi piirkonnas) muutub Päikese kiirgus nii tugevaks, et see hakkab koomat sõna otseses mõttes lükkama ja venitama komeedi sabaks. See saba võib ulatuda miljonite kilomeetrite pikkuseks. Kui tingimused on õiged, võivad tõeliselt võimsad komeedid või täpsemalt nende sabad muutuda Maalt selgelt nähtavaks. Mõned sellised “suured komeedid” on näiteks kuulus Halley komeet, mis külastab Päikesesüsteemi sisepiirkonda umbes iga 76 aasta järel. Üks viimaseid põhjapoolkera võimsaid komeete oli Hale–Bopp, mis rippus taevas mitmeid kuid 1997. aasta teises pooles.

Artemis II start lähiinfrapunas

Kel jäi Artemis II start nägemata, siis siin saab neid kaadreid vaadata lähiinfrapunas. Tänu infrapunavalguse omapäradele on taoline salvestus võrreldes nähtava valgusega enneolematult selge.

9-minutiline originaalversioon (koos kiirendite eraldumisega): https://images.nasa.gov/.../KSC-20260401-MH-SFL01-0001...