Maa periheel Päikesega 2026

Parem hilja kui mitte kunagi. Täna, kell 19:15 jõudis Maa oma veidi piklikul orbiidil ümber Päikese punkti, kus selle kaugus oma kodutähest oli aasta väikseim. Teisisõnu saavutas Maa periheeli.

Täpsemalt asus Maa sellel hetkel Päikesest 147 099 894 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast (6. juuli) afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 087 774 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Kuigi kindlasti paljudele see nii ei tundu.

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti läbimõõdult suuremaks kui juulis ning Maa saab tervikuna kusagil 7 protsenti rohkem päikesekiirgust. Näilise suuruse muutumist on võimalik ka ise koduste vahenditega testida. Näiteks kui teha täna ja juuli alguses päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto ning neid hiljem võrrelda.

Meil pole õnnestunud veel Päikest periheelis pildistada, kuid all näeb see välja võiks näha. Illustratsiooni aluseks on üks meie foto Päikesest, mis on poolitatud ja üks pool 3,3 protsenti väiksemaks kahandatud.

Päikeselähis 2025 ja Saturni varjutamine Kuu poolt

Täna on astronoomilises mõttes toimumas kaks huvitavat sündmust. Pärastlõunal tähistame Maa periheeli ehk päikeselähist ja õhtul saame pilvede puudumisel vaadata kuidas Kuu varjutab pisut enam kui tunniks hiidplaneet Saturni.

Aastavahetuse aeg mingit kindlat astronoomilist või looduslikku tähtsust ei omanud. Tegemist on selles osas puhtakujulise inimloomingu ja traditsiooniga. Seevastu täna, 4. jaanuaril Eesti aja järgi kell 15:28 jõuab Maa oma veidi lopergusel orbiidil aasta kõige lähemasse punkti ümber Päikesele. Sellist hetke tuntakse astronoomias periheelina ehk eestipäraselt päikeselähisena. Selle vastandiks on afeel ehk päikesekaug, mida saab sellel aastal tähistada 3. juulil.

Meil pole veel õnnestunud periheeli ja afeeli otseselt pildstada, kuid all näeb illustratsiooni, kuidas see välja võiks näha. Illustratsiooni aluseks on üks meie lõppenud aasta juulis tehtud foto Päikesest, mis on poolitatud ja üks pool 3,3 protsenti väiksemaks kahandatud. Võltsvärvides foto koosneb kusagil sajast parimast kaadrist, teleskoop Bresser Messier NT-203, kaamera ZWO ASI071MC pro, monteering EQ6R-PRO, päikesefilter Baader ASBF. Fotode liitmiseks, timmimiseks ja lõikamiseks kasutasime programme PIPP, Autostakkert, Registax ja Photoshop.

Täpsemalt asub täna pärastlõunal Maa Päikesest 147 103 686 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 087 738 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib ju 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab ühtlasi, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Samas päikeseööpäevad on parasjagu kusagil pool minutit pikemad kui keskmiselt.

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti läbimõõdult suuremaks kui juulis ning Maa saab tervikuna kusagil 7 protsenti rohkem päikesekiirgust. Näilise suuruse muutumist on võimalik ka ise koduste vahenditega testida. Näiteks kui teha täna ja juuli alguses päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto ning neid hiljem võrrelda.

Lisaks periheelile näeb täna õhtul Eestimaalt umbes kell 19:38 kuidas planeet Saturn kaob umbes veerandi jagu valgustatud Kuu pimedama poole taha, et teiselt valgustatud poolt umbes kell 20:42 taasilmuda. Kui kadumise ajal on Kuu kusagil 12 kraadi kõrgusel edelas, siis ilmumise ajal on see kõigest 6 kraadi kõrgusel. Varjutamise vaatlemine vajab seega üsna kaugele selget läänetaevast, mida võib hetkeprognooside põhjal lubada vaid Lõuna-Eestile.

Saturni varjutamist Kuu poolt näeb täna peamiselt põhjapoolkeralt.

Head vaatlemist!

Tähistaevas jaanuaris 2024

Vana-roomlaste kahenäolise jumala Januse järgi nime saanud kuu saabumine tähendab, et meie planeedi mõtteline tiir ümber Päikese on saanud alguse. Ühtlasi on jaanuar esimene tõeline talvekuu. Rahvasuus on see tuntud kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.

Võrreldes kahe viimase sügiskuuga, mil taevast on katnud suhteliselt pidev pilvevaip, pakub jaanuar meile tõenäoliselt selgemat öötaevast. Kuigi talvine pööripäev on möödunud ja ööd muutuvad üha lühemaks, ei tasu karta veel kalli pimeda aja kadumist; ööpäevaselt ületab see valget kuni kevadise pööripäevani.

Varaõhtusest lõunataevast leiame lisaks idast läände ulatuvale Linnuteele veel sügisöid meenutavad Pegasuse, Andromeeda, Perseuse, Kalade, Jäära ja Vaala tähtkujud. Hilisõhtuteks on need asendunud ohtralt heledaid ja tuntud tähti sisaldavate talviste Karjase, Sõnni, Orioni, Suure ja Väikse Peni ja Kaksikute tähtkujudega. Neist kõige madalamas Suures Penis särab ja tüüpiliselt ka vilgub tähistaeva kõige heledam täht Siirus, mida rahvasuus Orjatäheks kutsutakse.

Ida poolt näeme tõusmas tasapisi kevadet kuulutavaid Lõvi, Vähki, Jahipenisid, Bereniike juukseid ja Neitsit. Nendest leiame juba ohtralt kaugeid galaktikaid ja Linnutee orbiidil tiirlevaid kerasparvi. Selleks ajaks kui päike oma kumaga juba idataevast valgustab, on needki lõunataevasse jõudnud. Kui pimeduse saabumisest selle lõpuni otse pea kohale vaadata, siis sealt käivad Põhjanaela ümber tiirleva karusellina läbi Kefeus, W-kujuline Kassiopeia, Kaelkirjak, Ilves ning viimaks Suur Vanker.

Vöö ja mõõgaga sõdalane

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on astronoomilises mõttes liiga rikkalik piirkond, et sellel mitte pikemalt peatuda. Tegemist on ikkagi tõenäoliselt maailma kõige tuntuma tähtkujuga, mis paistab peaaegu taevaekvaatoril asudes mingil määral pooluselt pooluseni. Meie laiuskraadidel ületab tema kuulsust vaid ilmselt Suur Vanker ehk Suur karu.

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kes peale saatuslikku skorpionipistet Zeusi poolt taevasse tõsteti, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on raske elusat pilti manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad, nende nelja tähe keskel asub kolmest reas asuvast tähest Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.

Kui Orioni vöölt rippuvat „mõõka“ mitme tunni vältel teleskoobiga pildistada, muutub seal värvilisena nähtavaks võimas Orioni udukogu ehk M42 ja selle kohal asuv Jooksva mehe udukogu ehk Sh2-279. Tegemist on paikadega, kus kosmilisest tolmust ja gaasist kukuvad kokku uued tähed. Juba tekkinud noored ja massiivsed tähed, nagu näiteks Orioni keskel paistev niinimetatud Trapetsi täheparv, valgustab ja ergastab ülejäänud udukogu seestpoolt. Kõige all paistab pisikene tähtede grupp tähisega NGC 1980. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viimasest 70 korda kaugemal (umbes 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on elupäevade lõppu jõudnult paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema serv Jupiterini.  Betelgeus peaks astronoomilises mõttes iga hetk supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib ta mõneks ajaks muutuda taevas sama heledaks kui täiskuu.

Orioni vöö kolm tähte - Alnitak, Alnilam ja Mintaka - on samuti hiidtähed, mis asuvad meist vahemikus 1200 - 2000 valgusaasta kaugusel. Neist vasakpoolsema vahetust ümbrusest leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33*), mille hüüdnimi tuleb ühest sealse tumeda pilve siluetist. Selle kõrval paistab Leegi udu (NGC 2024), mida Alnitak oma võimsa kiirgusega hõõguma sunnib. Palja silma ega ka enamike teleskoopidega neid paraku näha pole.

Kuigi silmale paistab Orioni mõõk koosnevat kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni suure udukogu ehk M42 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede kogum - Trapetsi täheparv. Oma läheduse ja näilise suuruse tõttu on Orioni udukogu üks hobiastronoomide meelisobjekte, kuna selle nägemiseks piisab binoklist. Samast tähtkujust leiab udukogusid veelgi. Näiteks Orioni udu kohal paistab Jooksva mehe udukogu, seda sisaldava "mõõga" all asub NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju paremast servast leiab udukogu tähisega NGC 1788 ja Hobusepeast Betelgeuse poole liikudes värvilise M78 udukogu. Orioni „nuia“ kõrval asub NGC 2174, mida kutsutakse ka Ahvipea udukoguks ning Riigeli kõrval peegeldusudu IC 2118, mis kannab Nõiapea udukogu nime.

Kokkuvõttes asuvad kõik need objektid kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegadega fotodel piirab Orioni suur punakas kaar, mida nimetatakse Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida Trapetsi täheparve hiidtähed isegi sadade valgusaastate kauguselt helendama panevad.

Orioni vöö kõige idapoolsema tähe Alnitaki ümbruses paistab kaks võrdlemisi kuulsat udukogu. Neist vasakpoolsem kannab nime Leegi udu (NGC 2024), mille on helendama sundinud sinine ülihiidtäht Alnitak ise. Paremal paistab tumedaid tolmuseid piirkondi sisaldav Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille hüüdnime põhjust pole ilmselt raske ära arvata. Kaks pisemat ja sinakamat laiku Hobusepea all on niinimetatud peegeldusudud, mis kannavad tähiseid NGC 2023 ja IC 435. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Suured, kuumad ja väikesed planeedid

Planeetide seis on üldjoontes sarnane eelneva kuuga. Pimeduse saabudes paistab edalas veel rõngastatud Saturn, mille vaatlemisega tasub pigem kiirustada, kuna paar tundi hiljem on see loojunud. Umbes samal ajal jõuab lõunataevas oma kõrgeimasse punkti sel ajal kõiki tähti heleduse poolest ületav Jupiter. Selles suhtes on unisematele planeedihuvilistele tegemist kõige mugavama ajaga seda hiidplaneeti ja selle nelja suurimat kaaslast teleskoobiga uurida.

Hommikuses kagutaevas paistab endiselt planeet Veenus ehk Koidutäht, mis vaatamata välisele ilule omab Päikesesüsteemi kõige kuumemat ja tihedamat atmosfääri. Enamik allveelaevadest puruneks Veenuse pinnal otsekui paberist torud ning tsink ja plii voolaksid sulametalli ojadena. Paraku hakkab Veenus meist orbiidil nüüdseks juba nii kaugele ette jõudma, et kuu lõpuks leiab selle vahetult enne päikesetõusu juba väga madalalt kagutaevast.

Nagu alati, siis kauged jäähiiud Neptuun ja Uraan, mille asuvad vastavalt Kalades ja Jääras, jäävad inimsilmade jaoks liiga nõrkadeks objektideks. Kuulus Marss liigub aga endiselt Maast teisel pool Päikest, mis muudab selle meie jaoks vähemalt optilises mõttes kättesaamatuks.

Jaanuari esimeses pooles muutub silmaga nähtavaks aga Päikesesüsteemi kõige pisem ja Päikesele lähim planeet Merkuur, mis meenutab nii mõõtmete kui välimuse poolest Kuud. Kuna Merkuur tiirleb Päikesele pea kolm korda lähemal kui Maa, õnnestub meil seda näha vaid niinimetatud maksimaalsete eemaldumiste käigus, mil planeedi orbiit selle meie vaatenurgast Päikesest võimalikult kaugele ühele või teisele poole toob. 12. jaanuariks saavutab Merkuur suurima läänepoolse eemaldumise (elongatsiooni), kui see paistab vahetult enne päikesetõusu viimasest 23,5 kraadi lääne pool. Välimuselt üht heledat tähte meenutavat Merkuuri tasub otsida sel ajal vahetult enne päikesetõusu madalalt kagusuunast.

Meteoorivooludest väärivad märkimist kvadrantiidid, mille idealiseeritud tingimustele vastav tunniarv võib maksimumis küündida isegi 200-ni. Paraku on 4. jaanuril tipneva meteoorivoolu kõige magusam aeg vaid paaritunnine ning meteoorid suhteliselt nõrgad. Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, kus meteoorivoolu avastamise hetkel asus nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.

Aeg kurvis kihutada

3. jaanuaril kell 3:38 jõuab Maa orbiidil periheeli ehk punkti, kus tema kaugus Päikesest on aasta väikseim. Selle aasta periheelis asume Päikesest 147 100 632 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 099 968 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Kuigi kindlasti paljudele see nii ei tundu.

Kui Päikest pildistada sama suurendusega jaanuari alguses ja juuli alguses, siis on võimalik näha, et teisel juhul on selle mõõtmed kusagil 3,3 protsenti kahanenud. Põhjus selleks on, et juulis asume me Maaga Päikesest kusagil viis miljoni kilomeetrit kaugemal (afeelis) kui jaanuaris (periheelis). Võltsvärvides foto näol on tegemist selle efekti illustratsiooniga. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomikalubi Tehnika: Bresser Messier NT-203/1200, ZWO ASI071MC-Pro

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti suuremaks kui juulis. Kui teha jaanuaris ja juulis päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto, siis saab selles igaüks ka ise veenduda.

*lühendite ja numbrikombinatsioonidega on täpsustatud süvataeva objektide kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.

Maa on Päikesega periheelis

Tänasel külmal ja päikesepaistelisel päeval tähistame päikeselähist ehk periheeli ehk päeva, mil Maa asub Päikesele aasta lõikes kõige lähemas punktis. Täpsemalt asus ööl vastu tänast kell 3:38 Maa Päikesest 147 100 632 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 099 968 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab ühtlasi, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Kuigi kindlasti paljudele see nii ei tundu.

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti läbimõõdult suuremaks kui juulis ning Maa saab tervikuna kusagil 7 protsenti rohkem päikesekiirgust. Näilise suuruse muutumist on võimalik ka ise koduste vahenditega testida. Näiteks kui teha täna ja juuli alguses päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto ning neid hiljem võrrelda.

Meil pole veel õnnestunud sellist katset ise teha (ka täna jääb see meil paraku vahele), kuid all näeb illustratsiooni, kuidas see välja võiks näha. Illustratsiooni aluseks on üks meie lõppenud aasta juulis tehtud foto Päikesest, mis on poolitatud ja üks pool 3,3 protsenti väiksemaks kahandatud. Võltsvärvides foto koosneb kusagil sajast parimast kaadrist, teleskoop Bresser Messier NT-203, kaamera ZWO ASI071MC pro, monteering EQ6R-PRO, päikesefilter Baader ASBF. Fotode liitmiseks, timmimiseks ja lõikamiseks kasutasime programme PIPP, Autostakkert, Registax ja Photoshop.

Ühtlasi tasub pilk peale visata meie ülevaatele jaanuari tähistaevast, mille leiab Imelise Teaduse uusimast numbrist või veebist: https://www.imelineteadus.ee/tahistaevas-eesti-kohal.../

Maa asub afeelis

Eile, 6. juulil purunes teist korda samal nädalal mõõtmisajaloo kõrgeim registreeritud Maa keskmine temperatuur (+17,18C). Iroonilisel kombel asus samal päeval Maa Päikesest aasta kõige kaugemas punktis.

Meie planeedi teekond ehk orbiit ümber Päikese ei ole täiuslik ring, vaid see on pisut lopergune, tuues Maa oma kodutähele pool aastat keskmisest lähemale ja pool aastat keskmisest kaugemale. Sama kehtib praktiliselt iga orbiidil asuva taevakeha kohta Päikesesüsteemis ja sellest väljaspool, kuna matemaatilist täiuslikkust kohtab looduses harva. Kui Maa asub oma orbiidil Päikesele kõige lähemas punktis, nimetatakse seda periheeliks, kaugemas afeeliks.

Apsiidide (afeel, periheel) asetus Maa pööripäevade suhtes.

Eilne afeel ehk eestipäraselt päikesekaug tähendas, et Maa asus Päikesest (täpsemalt Maa keskpunkt Päikese keskpunktist) 152 093 250 kilomeetri kaugusel. Seda on peaaegu viis miljonit kilomeetrit enam kui 4. jaanuaril, mil Maa asus periheelis ehk Päikesele lähimas punktis. Protsentuaalselt on vahe 3,29% ning kui rääkida Maale langeva päikesekiirguse hulgast, siis eile sai Maa Päikeselt kusagil 7% vähem soojuskiirgust kui pool aastat tagasi.* Oleks meie planeet tühipaljas vaakumis tiirutav kivipall, võiksime me taolist soojushulga muutust isegi omal nahal tunnetada. Õnneks omab Maa atmosfääri, kus toimuvad erinevad protsessid (peamiselt kasvuhooneefekt, CO2-e, metaani, veeauru ja osooni osalusel) lubab atmosfääril soojust koguda isegi olukorras, kus sisend langeb. Natukene kasvuhooneefekti on vaieldamatult hea, kuid selle tasakaal õrn ja inimese käsi selle nihutamisel üha võimsam.

Väga lihtsustatud joonis kasvuhooneefekti mehhanismist Maa atmosfääri soojendamisel. Ilma kasvuhooneefektita oleks Maa keskmiseks temperatuuriks -18 kraadi. Eile mõõdeti selleks +17,18 kraadi. Võrdluseks - 20. sajandi keskmine temperatuur oli +13,9 kraadi.

Vastavalt saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seadustele peab Maa Päikesele kaugemal asudes liikuma aeglasemalt kui sellele lähemal asudes (Kepleri teine seadus). Tõepoolest, Maa liigub praegu oma orbiidil kiirusega 29,3 kilomeetrit sekundis, mis on ligi 1 kilomeeter sekundis aeglasemalt kui pool aastat tagasi. See omakorda tähendab, et põhjapoolkera suvi on keskmiselt viis päeva pikem kui talv. Lõunapoolkeral on asi vastupidine.

Päikesest kaugemal asumine teeb ta meie taevas ka natukene väiksemaks. Kuigi see muutus on niisama silmaga nägemiseks liialt väike, saab seda näiteks kaamera abil hõlpsasti tõestada. Tehke näiteks ühe ja sama kaamera, objektiivi (teleskoobi) ja suurendusega Päikesest foto täna ja jaanuaris ning võrrelge hiljem päikeseketaste suhtelisi suurusi. Erinevus peaks olema märgatav.

Päikese nurkläbimõõdu muutus periheelis (vasakul) ja afeelis (paremal). Fotode allikas: Wikimedia commons, autor: Afdumitriu

*7% vahe peab paika eeldusel, et Päikese enda kiirgushulk vahepeal ei muutu. Kuna aga Päikese 11-aastane aktiivsusmaksimum on lähenemas (2025-2026), on see protsent võrreldes poole aasta taguse ajaga natukene madalam. Kui võrrelda Päikese aktiivsusmaksimume pikema aja vältel, siis näib, et ka saabuv maksimum saab olema keskmisest madalam - nii nagu see on olnud juba viimasel paari tsükli jooksul. Teisisõnu, meie Päike on olnud viimastel kümnenditel veidi rahulikum ja jahedam, kui näiteks pool sajandit tagasi.