Tähistaevas jaanuaris 2024

Vana-roomlaste kahenäolise jumala Januse järgi nime saanud kuu saabumine tähendab, et meie planeedi mõtteline tiir ümber Päikese on saanud alguse. Ühtlasi on jaanuar esimene tõeline talvekuu. Rahvasuus on see tuntud kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.

Võrreldes kahe viimase sügiskuuga, mil taevast on katnud suhteliselt pidev pilvevaip, pakub jaanuar meile tõenäoliselt selgemat öötaevast. Kuigi talvine pööripäev on möödunud ja ööd muutuvad üha lühemaks, ei tasu karta veel kalli pimeda aja kadumist; ööpäevaselt ületab see valget kuni kevadise pööripäevani.

Varaõhtusest lõunataevast leiame lisaks idast läände ulatuvale Linnuteele veel sügisöid meenutavad Pegasuse, Andromeeda, Perseuse, Kalade, Jäära ja Vaala tähtkujud. Hilisõhtuteks on need asendunud ohtralt heledaid ja tuntud tähti sisaldavate talviste Karjase, Sõnni, Orioni, Suure ja Väikse Peni ja Kaksikute tähtkujudega. Neist kõige madalamas Suures Penis särab ja tüüpiliselt ka vilgub tähistaeva kõige heledam täht Siirus, mida rahvasuus Orjatäheks kutsutakse.

Ida poolt näeme tõusmas tasapisi kevadet kuulutavaid Lõvi, Vähki, Jahipenisid, Bereniike juukseid ja Neitsit. Nendest leiame juba ohtralt kaugeid galaktikaid ja Linnutee orbiidil tiirlevaid kerasparvi. Selleks ajaks kui päike oma kumaga juba idataevast valgustab, on needki lõunataevasse jõudnud. Kui pimeduse saabumisest selle lõpuni otse pea kohale vaadata, siis sealt käivad Põhjanaela ümber tiirleva karusellina läbi Kefeus, W-kujuline Kassiopeia, Kaelkirjak, Ilves ning viimaks Suur Vanker.

Vöö ja mõõgaga sõdalane

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on astronoomilises mõttes liiga rikkalik piirkond, et sellel mitte pikemalt peatuda. Tegemist on ikkagi tõenäoliselt maailma kõige tuntuma tähtkujuga, mis paistab peaaegu taevaekvaatoril asudes mingil määral pooluselt pooluseni. Meie laiuskraadidel ületab tema kuulsust vaid ilmselt Suur Vanker ehk Suur karu.

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kes peale saatuslikku skorpionipistet Zeusi poolt taevasse tõsteti, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on raske elusat pilti manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad, nende nelja tähe keskel asub kolmest reas asuvast tähest Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.

Kui Orioni vöölt rippuvat „mõõka“ mitme tunni vältel teleskoobiga pildistada, muutub seal värvilisena nähtavaks võimas Orioni udukogu ehk M42 ja selle kohal asuv Jooksva mehe udukogu ehk Sh2-279. Tegemist on paikadega, kus kosmilisest tolmust ja gaasist kukuvad kokku uued tähed. Juba tekkinud noored ja massiivsed tähed, nagu näiteks Orioni keskel paistev niinimetatud Trapetsi täheparv, valgustab ja ergastab ülejäänud udukogu seestpoolt. Kõige all paistab pisikene tähtede grupp tähisega NGC 1980. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viimasest 70 korda kaugemal (umbes 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on elupäevade lõppu jõudnult paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema serv Jupiterini.  Betelgeus peaks astronoomilises mõttes iga hetk supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib ta mõneks ajaks muutuda taevas sama heledaks kui täiskuu.

Orioni vöö kolm tähte - Alnitak, Alnilam ja Mintaka - on samuti hiidtähed, mis asuvad meist vahemikus 1200 - 2000 valgusaasta kaugusel. Neist vasakpoolsema vahetust ümbrusest leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33*), mille hüüdnimi tuleb ühest sealse tumeda pilve siluetist. Selle kõrval paistab Leegi udu (NGC 2024), mida Alnitak oma võimsa kiirgusega hõõguma sunnib. Palja silma ega ka enamike teleskoopidega neid paraku näha pole.

Kuigi silmale paistab Orioni mõõk koosnevat kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni suure udukogu ehk M42 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede kogum - Trapetsi täheparv. Oma läheduse ja näilise suuruse tõttu on Orioni udukogu üks hobiastronoomide meelisobjekte, kuna selle nägemiseks piisab binoklist. Samast tähtkujust leiab udukogusid veelgi. Näiteks Orioni udu kohal paistab Jooksva mehe udukogu, seda sisaldava "mõõga" all asub NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju paremast servast leiab udukogu tähisega NGC 1788 ja Hobusepeast Betelgeuse poole liikudes värvilise M78 udukogu. Orioni „nuia“ kõrval asub NGC 2174, mida kutsutakse ka Ahvipea udukoguks ning Riigeli kõrval peegeldusudu IC 2118, mis kannab Nõiapea udukogu nime.

Kokkuvõttes asuvad kõik need objektid kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegadega fotodel piirab Orioni suur punakas kaar, mida nimetatakse Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida Trapetsi täheparve hiidtähed isegi sadade valgusaastate kauguselt helendama panevad.

Orioni vöö kõige idapoolsema tähe Alnitaki ümbruses paistab kaks võrdlemisi kuulsat udukogu. Neist vasakpoolsem kannab nime Leegi udu (NGC 2024), mille on helendama sundinud sinine ülihiidtäht Alnitak ise. Paremal paistab tumedaid tolmuseid piirkondi sisaldav Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille hüüdnime põhjust pole ilmselt raske ära arvata. Kaks pisemat ja sinakamat laiku Hobusepea all on niinimetatud peegeldusudud, mis kannavad tähiseid NGC 2023 ja IC 435. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Suured, kuumad ja väikesed planeedid

Planeetide seis on üldjoontes sarnane eelneva kuuga. Pimeduse saabudes paistab edalas veel rõngastatud Saturn, mille vaatlemisega tasub pigem kiirustada, kuna paar tundi hiljem on see loojunud. Umbes samal ajal jõuab lõunataevas oma kõrgeimasse punkti sel ajal kõiki tähti heleduse poolest ületav Jupiter. Selles suhtes on unisematele planeedihuvilistele tegemist kõige mugavama ajaga seda hiidplaneeti ja selle nelja suurimat kaaslast teleskoobiga uurida.

Hommikuses kagutaevas paistab endiselt planeet Veenus ehk Koidutäht, mis vaatamata välisele ilule omab Päikesesüsteemi kõige kuumemat ja tihedamat atmosfääri. Enamik allveelaevadest puruneks Veenuse pinnal otsekui paberist torud ning tsink ja plii voolaksid sulametalli ojadena. Paraku hakkab Veenus meist orbiidil nüüdseks juba nii kaugele ette jõudma, et kuu lõpuks leiab selle vahetult enne päikesetõusu juba väga madalalt kagutaevast.

Nagu alati, siis kauged jäähiiud Neptuun ja Uraan, mille asuvad vastavalt Kalades ja Jääras, jäävad inimsilmade jaoks liiga nõrkadeks objektideks. Kuulus Marss liigub aga endiselt Maast teisel pool Päikest, mis muudab selle meie jaoks vähemalt optilises mõttes kättesaamatuks.

Jaanuari esimeses pooles muutub silmaga nähtavaks aga Päikesesüsteemi kõige pisem ja Päikesele lähim planeet Merkuur, mis meenutab nii mõõtmete kui välimuse poolest Kuud. Kuna Merkuur tiirleb Päikesele pea kolm korda lähemal kui Maa, õnnestub meil seda näha vaid niinimetatud maksimaalsete eemaldumiste käigus, mil planeedi orbiit selle meie vaatenurgast Päikesest võimalikult kaugele ühele või teisele poole toob. 12. jaanuariks saavutab Merkuur suurima läänepoolse eemaldumise (elongatsiooni), kui see paistab vahetult enne päikesetõusu viimasest 23,5 kraadi lääne pool. Välimuselt üht heledat tähte meenutavat Merkuuri tasub otsida sel ajal vahetult enne päikesetõusu madalalt kagusuunast.

Meteoorivooludest väärivad märkimist kvadrantiidid, mille idealiseeritud tingimustele vastav tunniarv võib maksimumis küündida isegi 200-ni. Paraku on 4. jaanuril tipneva meteoorivoolu kõige magusam aeg vaid paaritunnine ning meteoorid suhteliselt nõrgad. Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, kus meteoorivoolu avastamise hetkel asus nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.

Aeg kurvis kihutada

3. jaanuaril kell 3:38 jõuab Maa orbiidil periheeli ehk punkti, kus tema kaugus Päikesest on aasta väikseim. Selle aasta periheelis asume Päikesest 147 100 632 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 099 968 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Kuigi kindlasti paljudele see nii ei tundu.

Kui Päikest pildistada sama suurendusega jaanuari alguses ja juuli alguses, siis on võimalik näha, et teisel juhul on selle mõõtmed kusagil 3,3 protsenti kahanenud. Põhjus selleks on, et juulis asume me Maaga Päikesest kusagil viis miljoni kilomeetrit kaugemal (afeelis) kui jaanuaris (periheelis). Võltsvärvides foto näol on tegemist selle efekti illustratsiooniga. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomikalubi Tehnika: Bresser Messier NT-203/1200, ZWO ASI071MC-Pro

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti suuremaks kui juulis. Kui teha jaanuaris ja juulis päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto, siis saab selles igaüks ka ise veenduda.

*lühendite ja numbrikombinatsioonidega on täpsustatud süvataeva objektide kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.