Mõeldes valguse liikumiskiiruse* lõplikusele, pole raske mõista, et miks üha sügavamale universumisse vaadates oleme me ühtlasi sunnitud vaatama ajas tagasi. Selles mõttes on teleskoobid otsekui ajamasinad ning inimkonna käsutuses pole hetkel võimsamat ajamasinat, kui seda on James Webbi kosmoseteleskoop, mis lisaks nähtavale valgusele suudab koguda soojus- ehk infrapunakiirgust, milleks nähtav valgus paisutavat univerusumit läbides tahest-tahtmata muutub.
 |
| Webbi jäädvustus universumisügavustest Cosmic Evolution Early Release Science (CEERS) programmi raames. |
Nüüdseks on Webb (ja ka teised võimekad kosmoseteleskoobid) jäädvustanud universumit sellisena nagu see paistab kuni vaid 600 miljoni aasta vanusena ning seal nähtavate varajaste galaktikate osas võib juba teha teatavat statistikat. Nimelt näeme enda lähiümbruses ehk siis teisisõnu tänapäevases universumis peamiselt kaht tüüpi suuri galaktikaid - spiraalseid ja elliptilisi. Esimeste puhul on tegu väga õhukeste, reeglina palju tolmu ja gaasi sisaldavate ketastega, mille sisemine struktuur moodustab kahest või enamast spiraalharust. Nende keskel paisub veidi paksem vanematest tähtedes mõhn või varb ning neid ümbritseb hõre sfääriline halo. Parimaks selliseks näiteks on meie endi Linnutee. Elliptilised galaktikad, arvatavasti moodustunud spiraalgalaktikate põrkudes ja ühinedes, on seevastu gaasist ja tolmust praktiliselt puhtad, veidi kokku surutud võrdlemisi ümarad tähtede süsteemid.
Vaadates ajas tagasi universumi lapsepõlve, joonistuvad toonastest suurematest galaktikatest välja teistsugused grupid. Neist kõige arvukamad näivad olevat väljavenitatud sigari- ja surfilaua kujuga galaktikad, mis näivad moodustavat lausa 50-80% kõikidest vaadeldatud galaktikatest. Olgu öeldud, et tänapäevases universumis on sellised kõige haruldasemad. Neile järgnevad osakaalu poolest lendava taldriku (frisbee) ja sfäärilise kujuga galaktikad - ehk siis galaktikad, millele sarnanevaid näeme kõige enam tänapäeval.
 |
| Enamus varajastest galaktikatest näib olevat kujult väljavenitatud. Vähim on sfäärilisi galaktikaid. |
 |
| Galaktikate liigitus 3D kuju järgi. Järjekord vastupidiselt osakaalule. |
Igaks juhuks tuleks mainida, et tegemist on veel üsna esialgsete hinnangutega, kuna galaktikate kuju, mõõtmete, kauguste ja muude omaduste täpsem väljaselgitamine on aeganõudev protsess. Kuid hetkel võib juba üht-teist galaktikate evolutsiooni kohta järeldada küll. Näiteks kindlasti ei näi asi olevat päris nii lihtne ja sujuv kui alles mõni aeg tagasi arvatud, et varajane universum oli täidetud paljude pisikeste ebakorrapäraste galaktikatega, mis üksteisest neelates üha suuremateks paisusid ning alles seejärel omanäolised struktuurid omandasid. Need olid olemas juba üllatavalt varakult.
*termin valguse kiirus on vaatamata oma laiale levikule natukene eksitav. See justkui vihjaks, et valgus on kuidagi eriline. Tegelikult võiks seda sama kiirust või õigemini kiirusepiirangut nimetada massita osakeste eksisteerimisolekuks (vaakumis). Massita osakesed on footonid, gluuonid ja gravitonid. Neist esimene vahendab elektromagnetismi (milleks on ka valgus), teine kvarke prootonite ja neutronitena koos hoidvat tugevat tuumajõudu ja kolmas (hetkel veel puhtalt hüpoteetiline) osakene gravitatsiooni. Nii liiguvad ka näiteks gravitatsioonilained valguse kiirusel. Massiga osakesi, millest koosneb igasugune mateeria, saab kiirendada peaaegu valguse kiiruseni, kuid mitte kunagi täpselt selleni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar