Marsi vastasseis 2022

Autor: Üllar Kivila

Neil haruldastel sügis-talvistel öödel, mil ilm juhtub selge olema, võib taevas märgata mitut planeeti. Lõuna-edelakaares säravad endiselt Jupiter ja Saturn, mille vastasseisud olid sügise alguses. Ida poolt kerkib aga kõrgele taevasse punane Marss, mille vastasseis toimub 8. detsembril. Vastasseisu lähedane aeg on parim aeg Maast kaugemal orbiidil tiirutava planeedi vaatlemiseks, seega on paras aeg Marsist rääkida. Vastasseis tähendab olukorda, mil Marss asub Maa ja Päikesega (enam-vähem) ühel joonel, seega ka meile kõige lähemas asendis ja otse keset öötaevast.

Planeetide paraad taevas Marsi vastasseisu paiku. Kolme kergesti nähtava planeediga liitub kasvav Kuu ning ka kauged jäähiiud jäähiiud Uraan ja Neptuun on taevas nähtavad, kuigi mitte palja silmaga. Uraan asub Kuust veidi vasakul ning Neptuun Jupiterist veidi paremal.

Marss 21. novembril läbi 14-tollise (35 cm) teleskoobi. Põhjapoolkeral paistab pooluse kohal ulatuslik pilvkate, heledam kollakas ümmargune laik pildi allosas on Hellas Planitia, üks Päikesesüsteemi suurimaid kokkupõrkekraatreid. Autor Damian Peach.

Marsi vastasseisud ei ole vennad. Planeetide elliptiliste orbiitide ja pisut erineva kaldenurga tõttu on mõni vastasseis lähem kui teine. 2022. aasta vastasseis on lähim kuni 2033. aastani ning Eestist vaatlemisel parim võimalus Marssi näha kuni 2035. aastani. Tänavuse vastasseisu teeb eriliseks samale ööle sattunud täiskuu, mis kulgeb varahommikul täpselt Marsi eest läbi, varjates planeedi umbes kolmveerand tunniks. See annab astrofotograafidele haruldase võimaluse jäädvustada Marsi punast ketast Kuu halli pinna kohal säramas. Ka palja silma või binokliga vaatamisel on see võimas vaatepilt.

Punane planeet paistab silmatorkava, kõigist ümbritsevatest tähtedest heledama, oranži tähena Sõnni tähtkuju „sarvede“ juures. Binokliga võib Marssi näha väikese oranži kettana, kuid detailide nägemiseks tasuks kasutada teleskoopi. Olenevalt teleskoobi suurusest ja atmosfääri stabiilsusest võib Marsil näha heledamaid ja tumedamaid laike – esimesi katab Marsile omane raud(III)oksiidi rikas tolmukiht, tumedamatel aladel paljastub Marsi vulkaaniline aluskivim. Marsi polaaraladel võib märgata valget polaarmütsi või sageli esinevat jääpilvisust.

Kuu varjutab vastasseisu ööl hommikupoole umbes kolmveerand tunniks Marsi. Selliseid sündmuseid nimetatakse varjamisteks või okultatsioonideks ning need on ühed astrofotograafide lemmikud taevanähtused, võimaldades Kuu horisondi taha peituvast planeedist tõeliselt ebamaiseid pilte saada.

Marss ja täiskuu vastasseisu ööl kõrgel lõunakaares. Eesti rahvaastronoomias nimetati Kuu lähedal paistvat heledat planeeti või tähte kuusulaseks, Marss täidab sel aastal seda rolli eriti hästi.

Kuigi täiskuu valgus teeb nõrgemate tähtede ja tähtkujude eristamise raskeks, on selles taevapiirkonnas vastasseisu taustal näha päris mitmeid tuntud tähtkujusid.

Ennist sai kirjutatud, et vastasseisu ajal on Marss Maale kõige lähemal, kuid see on tõsi ainult ligikaudu. Samadel põhjustel, miks kõik vastasseisud ühesugused ei ole, on Marsi lähim asend Maale ja vastasseis Päikesega tegelikult erinevatel aegadel, sel aastal üksteisest umbes nädala kaugusel. Marss on Maale kõige lähemal 1. detsembril, umbes 81 miljoni kilomeetri kaugusel – sel hetkel paistab planeet teleskoobis kõige suuremana. Vastasseis Päikesega on aga 8. detsembril, mil kaugus on u 760 000 km võrra suurem. Vastasseisu ajal on Marss pisut suuremast kaugusest hoolimata kõige heledam – umbes 6% kirkam kui lähimas asendis, kuna Päike valgustab siis planeeti Maalt vaadates kõige otsesemalt. Need erinevused on väga väikesed ja praktikas Marsi vaatlemist kuidagi ei mõjuta, kuid olgem selle kohta hoiatatud, kui eeloleva vastasseisu kohta meediasse artikleid ilmub ning neis kuupäevade osas segadus paistab valitsevat.

Vastasseisu ja lähima asendi erinevus. Graafikul on kujutatud Marsi kaugust Maast ning planeedi näivat heledust taevas tähesuurustes. Marsi heledus varieerub 24,5-tunnise tsükliga, mis vastab Marsi ööpäevale, sest erinevad planeedi küljed on pisut erineva heledusega. Sujuva joonega on kujutatud ühe Marsi ööpäeva keskmine. Marss saavutab oma maksimaalse heleduse vastasseisule eelneval päeval, kuigi ilma täppismõõtmisteta pole see erinevus tuvastatav.

Tabel Marsi vastasseisude ja lähimate asendite infoga kuni 2035. aastani. Kellaajad on Eesti vööndiajas (lolli?) lootusega, et kellakeeramine millalgi ometi lõppeb...

Marsi vastasseisud ning nende vaadeldavus Eestist (Tartust) lähima paari aastakümne jooksul. Väga madalal paistvaid vastasseise on atmosfääri segava mõju tõttu raske vaadelda, mistõttu on 2022. aasta vastasseisust parem alles 2035. aasta vastasseis.

Kes veel mäletab, siis 2003. aastal toimunud 56 miljoni km kaugune vastasseis oli viimase ligi 60 000 aasta kõige lähem ning jääb lähimaks kuni 2287. aastani. Kuigi meediale meeldib seda teha, ei tasu tegelikult iga viimast kilomeetrit taga ajada ning praktilise vaatlemise seisukohast korduvad parimad Marsi vastasseisud iga 15–17 aasta tagant.

Marsi vastasseisud 2018–2035. Marsi orbiit on üpris elliptiline, mistõttu toimuvad parimad vastasseisud siis kui need satuvad Marsi periheeli lähedasele ajale. Maa vaatepunktist tähendab see seda, et need toimuvad suve lõpul ja sügise alguses.

Marsi orbiidil on kujutatud tähtkujusid, kus Marss sel ajal toimuva vastasseisu hetkel paistaks. Kuna Marsi orbiit on Päikese näiva liikumistee suhtes väikese kaldega, võib Marss aasta jooksul paista koguni 14 erinevas tähtkujus - lisaks 13 Päikese läbitavale tähtkujule ka Vaalas.

James Webb näeb värsket prototähte

Sellel James Webbi kosmoseteleskoobi fotol on näha liivakellakujulist udukogu tähisega L1527, mis asub meist vaid 460 valgusaasta kaugusel Sõnni tähtkujus. Selle keskel, meie pilgu eest läbipaistmatu tolmu- ja gaasiketta poolt varjatult, keerleb üks väga noor (100 tuhande aastane) prototäht ehk selline tähealge, mille tuumas ei ole veel saavutatud piisavat rõhku ja temperatuuri (umbes 100 miljonit kraadi), et vesinikutuumasid heeliumiks "põletada". Hetkel särab see gaasi gravitatsioonilisel kokkutõmbumisel vabanenud soojusenergiast ning valgustab peamiselt infrapunakiirguses enda kohal ja all asuvat hõredamat gaasi ja tekitab selles endast vahel eemale heidetud materjaliga omamoodi lööklaineid.

Täislahutuses: https://stsci-opo.org/STScI-01GGWD12YEES5K5163RJFYQT20.png

Kosmilises mõttes üsna pea kogub see endale ümbritsevast gaasist massi juurde, et siis mingil hetkel süttida täiesti uhiuue tähena meie Linnutees. Noore tähe kiirgus "puhub" seejärel hõredama gaasi enda ümbert minema. Sellest pöördumatust protsessist järele jäänud raskemast materjalist (tolm) kleepuvad järgnevate sadade miljonite aastate jooksul tõenäoliselt kokku planeedid - nii nagu see juhtus umbes 4,5 miljardit aastat tagasi meie Päikesesüsteemiga. Prototähte ümbritsev niinimetatud protoplanetaarne ketas on hetkel veidi suurem kui meie Päikesesüsteem ning kogu foto ulatus on umbes 0,3 valgusaastat. Linnutee tähetekke kiiruseks arvatakse tänapäeval olevat kusagil 3 tähte aastas.

Kanadas langes boliid

Nädal tagasi ilmus Kanadas Ontario provintsi öötaevasse rohekas tulekera, mille heledus konkureeris täiskuuga ning millega kaasnes ka ülihelikiirusega seostatav mürin (sonic boom). Tegemist oli umbes meetrise läbimõõduga meteoroidiga(asteroidiga), mille tükid kukkusid suure tõenäosusega Ontario järve või kuhugi selle lõunakaldal asuvatele asustatud aladele. Inimestel palutakse võõra välimusega kivide osas silm lahti hoida.

Derek Bowen jäädvustas selle oma Go-Pro kaameraga. Säri 30 sekundit.

Punasega see ala, kust meteoriite võib kuivalt maalt leida.

Allikas: Western Meteor Physics Group

Nüüdseks ametlikku tähist 2022 Wj1 kandev meteoroid avastati ülemaailmse jälgimisvõrgustiku poolt juba kusagil kolm tundi enne Maa atmosfääri sisenemist. Tegemist on alates 2008. aastast kuuenda sellise juhusega.

Artemis näeb Kuu "tagumist" poolt

Selline näeb välja meie Kuu sellest teisest küljest, mida me Maa pealt naljalt ei näe. Aga Artemis I missiooni raames Kuu orbiidile saadetud Orioni kapsel näeb. Suurim nähtav tume pinnavorm kannab Moskva mere (Mare Moscoviense) nime. Üldse leiab Kuu tagumisel küljelt palju Venemaaga seotud kraatrite ja "merede" nimesid, kuna Nõukogude Liidu sond Luna 3 oli 1959. aasta oktoobris esimene, mis seda pildistas (alumine foto). Juba vähem kui kümme aastat hiljem - 1968. aasta jõulude ajal - nägid seda oma silmadega esimesed inimesed, kui astronaudid Frank Borman, James Lovell ja William Anders Apollo 8 missiooniga Kuu orbiidile jõudsid.

Märk voolavast veest Marsil

2021. aasta veebruaris Marsil Jezero kraatris maandunud ja seal loodetavasti veel aastaid ringi sõitev Perseverance kulgur on Maale saatnud ühe oma viimase aja tähtsaima foto. Kulguri kõrge masti otsas asuv SuperCam on jäädvustanud kraatrisse suubuvas iidses jõedeltas mitmes kihis kive, mille ümar kuju on ilmselge märk, et need on selliseks lihvinud miljardite aastate eest Marsil voolanud vesi. Kui pinnas kannatab, uurib Perseverance neid kindlasti lähinädalatel ja -kuudel juba palju lähemalt.

Artemis I jõuab täna Kuu orbiidile.

Autor: Üllar Kivila

Pärast veidi enam kui viiepäevast lendu jõuab kosmoselaev Orion täna Kuu juurde. Artemis I veedab Kuu orbiidil umbes 2 nädalat kuni 5. detsembrini, mil algab tagasitee Maale eeldatava saabumisega 11. detsembri õhtul.

Artemis I missiooni trajektoor. Orion veedab umbes pool kuud elliptilisel retrograadsel Kuu orbiidil.

Artemis I siseneb Kuu ümber pikergusele elliptilisele orbiidile, kuhu peaks plaanide kohaselt tulevikus rajatama Kuu ümber tiirutav kosmosejaam Lunar Gateway (maakeeli siis "Kuuvärav"?). Selle orbiidi eripära on pikaaegne stabiilsus vähese kütusekuluga, pidev sidevõimalus Maaga ning soodne lähtekoht Kuu pooluste külastamiseks, mis on tulevaste mehitatud Kuu-missioonide planeeritud sihtkohad.

Kuu orbiidile sisenemise manöövrit saab näha NASA TV ülekandes algusega kell 12:15: https://www.youtube.com/watch?v=BvWtNx3VOUA Manööver algab umbes kaks tundi hiljem ning paraku toimub see Kuu tagaküljel, kus kosmoselaevaga otsesidet ei ole. Praegune ajakava on järgmine:

• 14:26 - Orion liigub Kuu taha, side katkemine,
• 14:44 - orbiidile sisenemise manööver,
• 14:57 - vähim kõrgus Kuu pinnast (u 130 km),
• 15:00 - Orion väljub Kuu tagant, side taastumine.

Loodetavasti saab enne või pärast Orioni Kuu varjus olemist näha ka mõningaid ägedaid ülesvõtteid kosmoselaeva pardakaameratest Kuu vahetus läheduses.

Endiselt saab missiooni kulgu igal ajal jälgida ka siit visualisatsioonilt: https://www.nasa.gov/specials/trackartemis/

Klõps süvakosmosest - Orioni päikesepaneelide otstes on GoPro Hero4 kaamerad.

Umbes poolel teel Kuule jäi sihtkoht kaadrisse.

Kommet Kanada taevas

Komeet C/2021 A1 (Leonard) pildistatud kesk külma ja lumist Kanada ööd eelmise aasta jõulude ajal.

Autor: Optique Vidéo (Instagram)

Leoniidid tulevad taevasse!

Täna öösel tasub igaks juhuks taevasse piiluda, kuna tippnemas on leoniidideks kutsutud meteoorivool. Tavaliselt üsna tagasihoidliku voolu kohta prognoositakse tänavu 50 kuni 200 meteoori tunnis ehk keskmiselt kaks "lasku" minutis. Vaatepilti ei sega õnneks ka selleks ajaks suhteliselt õhukeseks kahanenud Kuu. Sama ei saa ilmselt öelda meie ilma kohta, kuigi praeguse seisuga prognoositakse saartel ja Põhja-Eestis ööseks isegi kohatisi selgeid pilveauke.

Televisioonikaamera poolt jäädvustatud 1999. aasta leoniidide meteoorisadu, kui tunnis oli võimalik loendada 3000 meteoori. Fotole on kokku pandud kõigest ühe minuti jagu kaadreid.

Leoniidide näol on tegemist perioodiliselt Päikesele läheneva komeet Tempel–Tuttle küljest pärineva materjaliga, mis on selle orbiidile küllaltki ebaühtlaselt jaotunud. Selle tulemusel võib see vool nähtavate meteooride langemistiheduse poolest väga suurel määral kõikuda. Näiteks ajalooraamatutesse kirjutasid leoniidid ennast 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane selline juhus leidis aset aastatuhandevahetusel, kui tunnis loendati ligi 3000 meteoori ning järgmist oodatakse 2033nda aasta paiku.

Leoniidide radiant ehk taevaosa, kust meteoorid näivad pärinevat asub Leo ehk Lõvi tähtkujus. Sellest on aga soovitatav natukene mööda vaadata.

Kirjeldust sellest, et kuidas Eestist vaadeldi 1998. aasta leoniidide sadu, saab lugeda siit: https://www.postimees.ee/.../leoniidid-sadasid-siis-kui...

Artemis I vaade Maale

Orioni kapsel eile lahkumas Maa orbiidilt, et suunduda mitu nädalat kestvale missioonile Kuu orbiidile.

All üks parema kvaliteediga foto Maast ja Orioni kapslist ning selle sisemusest, mis on missiooniks mehitatud skafandrit kandva mannekeeni poolt.

Artemis I on startinud!

Autor: Üllar Kivila

Start toimus kell 8:47, pärast umbes kolmveerandtunnist viivitust esialgselt väljakuulutatud ajast. SLS kanderakett töötas veatult ning kosmoselaev Orion on nüüdseks teel Kuu poole. Stardi ja Maa orbiidil tehtud manöövrite otseülekanne NASA TVs: https://www.youtube.com/watch?v=CMLD0Lp0JBg

Peamootorite süüde. Selle sädemepilve raketi alla tekitamise lisaeesmärk on ka üleliigse vesiniku ära põletamine, mida paratamatult enne starti veidi düüsidest välja lekib.

Start!

SLS teel orbiidile. Orioni sihtkoht Kuu sättis end ka parajalt kaadrisse.

Tahkekütuse-kiirendite eraldumine raketist. Paraku toimus start ööpimeduses kohaliku aja järgi kell 1:47 ning kaamerapilt polnud seega just kõige põnevam.

Esimesi kaadreid Orioni pardalt umbes 800 km kõrguselt Maa orbiidilt. Parasjagu voltis kosmoselaev oma päikesepaneele lahti.

Reaalajas saab missiooni käiku jälgida siit: https://www.nasa.gov/specials/trackartemis/

Mis saab edasi? Reis Kuule kestab umbes 5 päeva ning selle orbiidile jääb Orion umbes 2 nädalaks (~ 22. november kuni 6. detsember) Maale naasmine peaks toimuma 12. detsembri paiku.

Kuna tegu on eelkõige tehnikat katsetava missiooniga, siis ei tasu seda kava surmtõsiselt võtta ning mõningased muudatused on ootuspärased. Mõistagi postitame uuendusi kui missiooni kava täpsustub või mõni oluline sündmus toimub.

Update:

Täna toimub veel kaks ülekannet: kell 15.30 algab ülekanne Orioni süvakosmose-manöövrist, mis suunab kosmoselaeva Kuu orbiidi suunas ning kell 17 algab ülekanne Orioni väljalennul jäädvustatud Maa-vaadete esitlusega. Selleks hetkeks on kosmoselaev Maast juba mitmekümne tuhande kilomeetri kaugusel ning naudib sarnaseid vaateid, mida nägid enam kui poole sajandi eest Apollo missioonide astronaudid.

15:30 https://www.youtube.com/watch?v=5oeJJDGJQiM
17:00 https://www.youtube.com/watch?v=qxMqWHCTqGM

Maa läbi Apollo 4 kaamera

4. novembril 1967. aastal katsetati esimest korda nüüdseks legendaarseks saanud kanderaketti Saturn V, mis toimetas järgnevatel aastatel Kuuni kokku 24 astronauti (kellest 12 said selle pinnale ka maanduda). Esimene mehitamata Apollo 4 missioon oli aga lihtne - toimetada tulevane juhtmoodul kõrgele Maa orbiidile ning tuua see turvaliselt tagasi Maale. Kogu asi kestis stardist maandumiseni vaid kaheksa tundi ning kõrgeimas punktis küündis mooduli orbiit 18 tuhande kilomeetrini.

Kuna astronautide jaoks oli raketi esmalend veel liiga riskantne kinnitati juhtmooduli aknale kaamera, mille ülesandeks oli täpselt välja arvutatud ajal oma film tühjaks klõpsida. Kokku tegi kaamera 755 fotot, millest 712 sisaldasid mingit osa Maast. Toona oli tegemist Maast kõige kaugemalt tehtud värvifotodega.

Kui kõik need kaadrid üksteise otsa laduda ning mooduli kursimuutustest tingitud hüplemine digitaalselt eemaldada, saab tulemuseks alloleva video.

Link videole youtubis: https://youtu.be/HbsXS1ii7rg

Siit lõpust saab soovi korral endale alla laadida kõik kaadrid: https://www.planetary.org/articles/20180522-apollo-4-images

Homme (16.nov) Eesti aja järgi kella 8:04 - 10:04 vahel peaks USA Kennedy Kosmosekeskusest startima Kuu suunas järgmise põlvkonna kuurakett - SLS (Space Launch System) ja selle ninas asuv Orioni kapsel. Tegemist oleks nende kahe esimese lennuga ning SLS-ist saaks läbi aegade kõige võimsam kanderakett. Nagu Apollo 4 puhul on ka Artemis I mehitamata, kuid võrreldes oma eelkäijaga on selle missioon palju ambitsioonikas, viies Orioni kapsli koos teenindusmooduliga mitmeks nädalaks Kuu orbiidile. Loodetavasti.

Kuuvarjutus ja parallaks

Need kaks kombineeritud fotot eelmise nädala teisipäeval toimunud täielikust kuuvarjutusest on tehtud samal ajal, kuid üksteisest üle 12 tuhande kilomeetri kauguselt. Üks Ameerika Ühendriikidest Arizonast ja teine (kaugjuhtimisega) Austraaliast. Hiljem taustatähti kokku sobitades paistab Kuu nende suhtes asuvat erinevas asukohas. Sellist efekti tuntakse parallaksina ehk objekti näiline asukoht muutub tausta suhtes seda enam, mida lähemal see meile on ja mida rohkem me selle suunaga risti liigume. Kuu on Maast teadupärast ümmarguselt 400 tuhande kilomeetri kaugusel, kuid siin nähtavad tähed mitme kümne kuni sajade valgusaastate kaugusel.

Ajalooliselt oli just Kuu parallaks üheks viisiks kuidas juba vanas Kreekas selle kaugus üsna suure täpsusega kindlaks määrati. Kellade puudumisel tehti seda niisamuti kuuvarjutuste ajal, kui Maa varju saabumine Kuule oli kahe üksteisest kaugel asuvate vaatlejate jaoks hetkeks mil selle näiline asukoht tausta suhtes üles märkida. Kauguse välja arvutamine oli seejärel trigonomeetria abil hõlpsasti tehtav.

Foto(de) autor on USA astrofotograaf kasutajanimega Astrofalls. Tema kodulehte näeb siit: https://astrofalls.com/ 

Astronoomiaklubi astrofoto: Marss

Eileõhtune Marss meie teleskoobis. Kui praegu on planeet meist ligi 86 miljoni kilomeetri kaugusel, siis 1. detsembriks kahaneb see vahemaa 81,5 miljoni kilomeetrini.

Teleskoop Bresser Messier 203NT, kaamera Nikon D5600+3x barlow. PIPP, Autostakkert, Registax (wavelets), PS.Umbes 600 parimat kaadrit 12 tuhandest.

Maad tabas tähtedevaheline asteroid

2014. aastal sisenes Paapua Uus-Guinea rannikust kirdes atmosfääri umbes poolemeetrise läbimõõduga mini-asteroid tähisega CNEOS 2014-01-08*. Kosmosekivi suur kiirus - ligi 60 kilomeetrit sekundis - ja selle eeldatav trajektoor tekitasid kahtluse, et tegemist ei pruukinud olla Päikesesüsteemist pärit kehaga. Nüüd on kahtlus leidnud kinnituse (tõenäosusega 99,999%), et CNEOS 2014-01-08 jõudis Maale mõne teise tähe juurest, tehes sellest esimese teadaoleva tähtedevahelise taevakeha, mille inimkond on registreerinud**.

Asteroidi (või meteoroidi) sisenemise tuvastas USA Jet Propulsion Laboratory juhitud Maalähedaste objektide keskus (CNEOS). Nende andmeid läbi kammides jäi asteroid silma Harvardi astronoomidele Avi Loebile ja tema kolleegile Amir Sirajile oma omapärase trajektoori ja kiiruse tõttu. Paraku oli USA Kaitseministeerium asteroidi täpsemad vaatlusandmed salastanud ning avaldas need alles selle aasta märtsis. Peale seda said astronoomid oma arvutused lõpule viia ning oma hüpoteesile tõestuse leida. Peale kõnealuse meteoori, kahtlustavad nad veel ühe registeeritud kukkumise puhul tähtedevahelist päritolu. Kahjuks on need andmed veel salastatud.***

Kuigi CNEOS 2014-01-08 plahvatas atmosfääri sisenedes, arvavad Loeb ja Sirajile, et sellest jäid suure tõenäosusega ka mingid killud alles. Järgmisel aastal on neil kavas ekspeditsioon neid ookeanipõhjast otsima minna. Proovid teise tähe ümber tekkinud kivist oleks arusaadavalt väga väärtuslikud ning lubaksid panna selle päritolu klappima mõne tuntud koostisega tähega. Kuna enamasti põlevad meteoorid atmosfääris ära ja isegi kui neist midagi alles jääb on nende leidmine paras peavalu, on astronoomid välja käinud idee ülemaailmsest kaamerate võrgustikust. Põlemise hetkel jäädvustatud valgust saaks spetroskoopiliselt analüüsida ning sellest tuletada meteooride täpsemat koostist.

All kaart kõnealuse asteroidi langemise umbkaudsest asukohast.

*Tehniliselt nimetatakse alla meetrise läbimõõduga kive meteoroidideks, üle meetrise läbimõõduga asteroidideks. Alla grammi kaaluvaid meteoroide kutsutakse ka mikrometeoroidideks. Lisaks tasub üle korrata, et atmosfääri sisenenud meteoroidi/asteroidi nimetatakse meteooriks ning maapinnani jõudnud keha meteoriidiks.

**enne CNEOS 2014-01-08 eksootilise päritolu kinnitust oli esimeseks teadaolevaks kinnitatult teisest süsteemist pärit asteroidiks 2017. aastal avastatud ja Päikesesüsteemi läbinud ʻOumuamua. Aasta hiljem tegi sama tähtedevaheline komeet 2I/Borisov.

***selle asemel, et salastamise peale automaatselt sukelduda ajusid pehmendavatesse vandenõuteooriatesse, tuleks meeles pidada, et ükski riik ei taha avalikult kuulutada, et kui võimekad või kehvad nad ühe või teise seireülesande puhul on. Samal põhjusel on salastatud või olnud salastatud detailid paljude tundmatute lendavate objektide kohta. Kui sa ei ole kindel, et millega on tegu, siis riiklikul tasandil on kõige targem hoiduda võtmast avalikku seisukohta või anda niisama välja väärtuslikke vaatlusandmeid (mida vaenlane saaks kasutada su kaitsevõimekuse hindamisel). Ühesõnaga on hämamine strateegiliselt kõige targem tegu.

Kuuvarjutus

Vähem kui kaks tundi tagasi tehtud foto kuuvarjutusest hetkel, kui Maa täisvari hakkas täielikult Kuud kinni katma.

Allikas: https://www.facebook.com/100058166255476

Kuuvarjutus 2022 november

Teisel pool maakera (Vaikse ookeani põhjaosa kohal ja ümber) on alanud selle aasta ainus täielik kuuvarjutus, mis kulmineerub eesti aja järgi kella ühe ajal. Selleks ajaks kui Kuu meie jaoks tõuseb, on see Maa varjust täielikult lahkunud. Ja ega väga vahet polegi - nagunii on pilves.

All fotograaf Jean-Luc Dauvergne aegvõte 2011. aasta täielikust kuuvarjutusest Tadžikistani kohal. Varjutatud Kuu lubas mõneks ajaks Linnutee heledal ribal ja erinevatel süvataeva objektidel segamatult paista.

Järgmist täielikku kuuvarjutust näeb Maalt 2025. aasta märtsis (Ameerika mandrilt ja Vaikse ookeani idaosast). Sama aasta septembris toimuvat varjutust näeme mingil määral ka Eestist. Täielikku kuuvarjutust näeb meie maalt alles 2028. aasta viimasel päeval.

Käimasolevat varjutust saab otseülekandes vaadata näiteks siit: https://youtu.be/vdeKuo0nD4g

Pilved Maa orbiidilt

ESA astronaudi Alexander Gersti, kes on kahe missiooniga Rahvusvahelise Kosmosejaama pardal veetnud kokku peaaegu aasta, meelistegevuseks vabal ajal oli Maa vaatamine läbi sealse vaateakna. Eriti meeldis talle pildistada Maad katvaid pilvi ning nende poolt heidetud tuhandeid kilomeetreid pikki varje. Siin mõned tema fotodest.

Boliid Sakurajima vulkaani kohal

Kaks nädalat tagasi (24. oktoobril) jäädvutas Jaapanis asuvat Sakurajima tegevvulkaani jälgiv kaamera ühe väga võimsa meteoori (boliidi) langemise. Parempoolne kujutis on tõenäoliselt tekkinud heleda valguse peegeldumises läätses.

Kuigi meteoor näib olevat vulkaanile lähedal, langes see tõenäoliselt kümneid kilomeetreid selle taustal.

Marsi retrograad, vastasseis ja astroloogia

Eelmise nädala lõpus ja käesoleva alguses sisenes idataevas heledasti paistev Marss retrograadi ehk hakkas kinnistähtede suhtes liikuma vastupidises suunas kui tavaliselt. Peamiselt astroloogide suust ja kirjast kuuldav sündmus kuulutavat nende sõnul kõiksugu halbu ja hirmsaid asju. Räägiks natukene, et mida retrograad üldse tähendab ja miks saabub peagi jälle parim aeg Marssi vaadelda.

Esiteks olgu kohe ära öeldud, et ei Marsi ega ühegi teise planeedi asukoht kaugete taustatähtkujude suhtes või nende liikumise suund ei mõjuta kuidagi inimeste suhteid, tujusid või igapäevaseid juhtumisi (kui see inimene just teadlikult oma tegemisi selle järgi ei korralda). Astroloogia on pseudoteadus ehk uskumuste süsteem, mis küll kasutab treenimata kõrvale teaduslikult kõlavat terminoloogiat ja järeldusi, kuid mis ei ole nendeni jõudmiseks või nende kontrollimiseks kasutanud teaduslikku meetodit.

Rosetta sondi värvifoto Marsist 2007. aastal, kui ta kasutas planeedi gravitatsiooni oma kursi korrigeerimiseks.

Astroloogia juured ulatuvad aega, kui inimkonna teadmised ümbritseva kohta olid kergelt öeldes lünklikud ning Maad ei peetud mitte ainult Päikesesüsteemi (siis oli ilmselt teine nimi) vaid terve universumi keskpunktiks. On tagantjärgi andestatav, et sellise maailmapildi juures võidi kõiksust näha loodud meie jaoks ning tähtede ja planeetide (mille hulka loeti ka Päike ja Kuu) liikumisest võidi tuletada vihjeid inimeste ja rahvaste saatuse kohta. Nüüdseks oleme õppinud, et Maa on kõigest üks pisiplaneet, mis tiirleb ümber keskpärase tähe tüüpilise galaktika perifeerias mille sarnaseid leidub vaadeldavas universumis sadu miljardeid. Nagu sellest oleks veel vähe, ei olegi universumil keskpunkti.

Tundmata omal ajal Päikesesüsteemis tiirlevate kehade täpsemat mehhaanikat võisid astroloogid vabalt mõelda, et Marsi retrograad tähendab reaalselt, et planeedi liikumine muutub mingis mõttes vastupidiseks. Halb märk? Miks ka mitte, kellele siis halvad märgid ei meeldiks? Tegelikult on selle ja teiste planeetide veidrad liikumised omamoodi optilised illusioonid. Tänu gravitatsioonijõu nõrgenemisele kaugusega tiirlevad Päikesest kaugemal asuvad planeedid selle ümber ka aeglasemalt. Maa ja Marsi võrdluses tiirleb esimene Päikesest keskmiselt 150 miljoni kilomeetri kaugusel ja Marss keskmiselt 224 miljoni kilomeetri kaugusel ning kui Maal kulub ühe tiiru tegemiseks 1 aasta, siis Marsil peaaegu 1,9 aastat. See tähendab, et umbes iga paari aasta järel jõuab kiiremini liikuv Maa aeglasemale Marsile järele. Kaugete kinnistähtede suhtes liigub sellele eelnevalt Marss taevas iga päevaga läänest ida poole, aeglustub, jääb seisma ning hakkab liikuma hoopis teises suunas - retrograadis. Kui kahe planeedi lähenemine muutub kaugenemiseks (Maa hakkab Marsil eest ära kihutama), vahetub selle näiline liikumissuund taaskord - prograadi. Mõne kuu jooksul Marssi jälgides saaks sellisest liikumisest tähekaardile joonistada silmuse või S-kujulise vingerduse.

Fotograaf Tunc Tezeli jäädvused Marsi näilisest liikumisest kolme kuu jooksul 2018. aasta vastasseisu ümber.

Kõige paremini seletab seda allolev joonis ning loodetavasti muutub ka arusaadavaks, et miks retrograadi ajal ei muutu tegelikult kummagi planeedi liikumissuund. Nagu juba öeldud on tegemist justkui optilise illusiooniga, milles osaleb kaks omavahel ringiliikuvat planeeti ja kaugel-kaugel asuv tähtede taust. Väita vastupidist oleks sama hea kui hoida sõrme näo ees paigal ja pead edasi-tagasi kõigutades väita, et sõrm liigub kord üht ja kord teistpidi. Sobilikku tausta ja fantaasiat kasutades võib isegi väita, et sõrm külastab vahel metsa, siis heinamaad ja kolmandaks kauget mobiilimasti. Tegemist siis oleks analoogiaga astroloogiast ja selle koostatud horoskoopidest Marsi ja selle "koduks" olevate tähtkujude vahel. Ei tea kuidas sõrme "metsa sisenemine" selle tervist mõjutab?

Joonis Marsi veidra näilise liikumistrajektoori tekkimisest kinnistähetede suhtes vastaseisule eelneval ja järgneval ajal.

Kuigi kõik planeedid teevad mingil hetkel Maalt vaadates sarnaseid retrograadseid "tagurpidiliikumisi", oli neist ajalooliselt Marsi oma kõige keerulisem erinevate Päikesesüsteemi mudelitega kokku viia. Asi selles, et Marsi orbiit on võrreldes teiste hästivaadeldavate planeetidega üsna tugevalt välja venitatud, asudes Päikesele kõige lähemas punktis (periheelis) üle 40 miljoni kilomeetri lähemal kui kõige kaugemas (afeelis). See tähendab, et eelkirjeldatud lähenemiste ajal kõigub kahe planeedi omavaheline kaugus üsna suurel määral ning silmused on erinevate kujudega. Seda otseloomulikult toona ei teatud.

Kui geotsentrilises maailmapildis üritati seda lahendada mõeldes väidetavalt Maa ümber tiirlevatele planeetidele juurde keerukaid ringliikumisi - epitsükleid - siis Saksa matemaatik Johannes Kepler oli veendunud Kopernikuse heliotsentrilises mudelis, kus planeedid (Maa nende hulgas) tiirlevad ümber Päikese. Tema elutööks sai välja selgitada planeetide orbiitide kuju, mis vastu tema sügavalt religioosseid uskumusi osutusid täiusliku ringi asemel ellipsideks. Lisaks avastas Kepler kolm planeetide liikumist kirjeldavat seadust, mis kannavad tänaseni tema nime. Ühtlasi oli Kepler (1571-1630) viimane astroloogist astronoom, kuna sellest asjast peale rebis astronoomia ennast teadusena seda korraga hoidnud ja kammitsenud astroloogiast igaveseks lahti. Viimane on nüüdseks oma lootusetult iganenud* kuigi mingil veidral põhjusel levinud tänapäevani (võib olla on asi selles, et igast ajalehest leiab siiani igapäevase astroloogianurga, kuid ühestki neist ei leia isegi mitte nädalast astronoomianurka).

Niisiis. Marsi alanud retrograad ütleb meile, et Maa ja Marss saavutavad peagi selle hetke, kui kaks planeeti asuvad üksteisele üle kahe aasta (täpsemalt 26 kuud) lähimas punktis. Vahel samastatakse seda vastasseisuga ehk hetkega, kui kaks planeeti asuvad ühel kujutletaval Päikesest alguse saaval sirgjoonel. Tegelikult need hetked päris täpselt kokku ei satu. Selle põhjuseks eelnevalt mainitud planeetide orbiitide väljavenitatud kujud. Kui Marsi vastaseis (Marss astronoomisel keskööl otse lõunas ja Päikese poolt täielikult valgustatud) jõuab kätte 8. detsembril, siis meile lähimasse punkti jõuab ta tegelikult juba nädal varem. Siis on kahe planeedi kaugus 81,5 miljonit kilomeetrit. Vastasseisuks on see pool miljonit kilomeetrit rohkem.

Joonis Marsi vastasseisudest Eestis asuva vaatleja jaoks. Horsiontaalsel teljel on kujutatud vastasseisude aega, vertikaalsel planeedi kõrgust horisondist nähtuna Tartust. Punakate ketaste suurus vastab proportsionaalselt planeedi näivale läbimõõdule meie taevas. Joonise autor: Üllar Kivila

Nii või naa on juba praegu kätte jõudnud parim aeg Marssi nii silma kui teleskoobiga vaadelda. Üles leiab ta ühe väga heleda ja silmnähtavalt punaka "tähena" õhtusest idataevast Sõnni tähtkuju esiplaanil, mis hilisõhtuks ronivad juba päris kõrgele lõunataevasse. Kui väiksemates teleskoopides jääb Marss endiselt punakaks heledaks kettaks, siis võimekamate teleskoopide ja eriti fototehnika abil võib selle pinnal tuvastada tumedamaid pinnavorme. Kui sellest jääb väheks, siis alati võib pilgu peale visata näiteks NASA marsikulgurite Curiosity ja Perseverance fotomaterjalile, mida need praktiliselt reaalajas Marsi pinnalt Maale saadavad.

*parim näide astroloogia iganenud (ja seega ebateaduslikust) süsteemist on ilmselt see, et nende poolt koostatud horoskoopide aluseks võetakse planeetide asukohti tähtkujude suhtes, mis ei lähe enam ammu ajaliselt vaatlusandmetega kokku. Isegi tänapäevastest seinakalendritest võib vahel lugeda, millal üks või teine planeet siseneb ühte või teise päikesemärki, kui tegelikult asuvad nad sellest märgist ehk tähtkujust veel kaugel. Võtame näiteks Marsi. Üks eestimaine väljaanne kirjutab Marsi praeguse retrograadi kohta järgmist: "Pühapäeval kell 15.25 pöördus Kaksikute sodiaagimärgi 25. kraadis liikuv Marss retrograadseks, algatades ühe keerulise perioodi, mis kestab kuni 12. jaanuarini 2023." Kuupäevad ja kellajad on küll õiged, aga põgus pilk taevasse või planetaariumiprogrammi näitab, et Marss säras ja särab sellel ajal hoopis Sõnni tähtkujus. Mis jama on?

Hästi lühidalt ei ole astroloogid arvestanud Maa pöörlemistelje suuna aeglase muutumise ehk pretsessiooniga, mis sunnib kuupäevad ning planeetide sisenemised ja väljumised ühest või teisest tähemärgist omavahel üha suuremasse ajalisse nihkesse. Sama on juhtunud päikesemärkidega ehk Päike ei pruugi enam sinu sünnikuupäeval asuda selles tähemärgis, mida astroloogid jäärapäiselt (heh) väidavad. Toome tabeli sodiaagimärkide ja nende aegade kohta astroloogias väidetu ja tegeliku vahel:

Kaljukits - astroloogias (22. dets-19. jan) - tegelik (20. jan-16. veb)

Veevalaja - astroloogias (20. jan-18. veb) - tegelik (16. veb-11. märts)

Kalad - astroloogias (19. veb-20. märts) - tegelik (11. märts-18. aprill)

Jäär - astroloogias (21. märts-19. aprill) - tegelik (18. aprill - 13. mai)

Sõnn - astroloogias (20. aprill-20. mai) - tegelik (13. mai-21. juuni)

Kaksikud - astroloogias (21. mai-20. juuni) - tegelik (21. juuni-20. juuli)

Vähk - astroloogias (21. juuni-22. juuli) - tegelik (20. juuli - 10. august)

Lõvi - astroloogias (23. juuli-22. august) - tegelik (10. august-16. sept)

Neitsi - astroloogias (23. august-22. sept) - tegelik (16. sept-30. okt)

Kaalud - astroloogias (23. sept-22. okt) - tegelik (30. okt-23. nov)

Skorpion - astroloogias (23. okt-21. nov) - tegelik (23. nov-29. nov)

Maokandja - astroloogias (ei eksisteeri) - tegelik (29. nov-17. dets)

Ambur - astroloogias (22. nov-21. dets) - tegelik (17. dets-20. jan)

Kui seepeale tekib igati õigustatud küsimus, et miks astroloogid ometigi oma kuupäevi, päikesemärke ja kaarte ei ajakohasta, siis sellele on ilmselt üks üsna labane vastus - nad on ennast keetnud liiga paksu supi sisse. Kui nende seniste iganenud kaartide põhjal tehtud ennustusete ja iseloomustuste (väidetav) täpsus on olnud nende süsteemi tõestuseks, siis kuidas selle äkilist muutmist õigustada? Kuidas näiteks 29. oktoobril sündinud ja nende väitel Skorpionis sündinud inimene saab muutuda üleöö hoopis Neitsiks? Kas sajandeid koostatud horoskoobid olid siis valed, mitte hoopis nende edu pant, nagu neile meeldib mõelda ja kuulutada? Ei. Siin pole muud teha kui teha pähe tegus nägu ja rikkuda iseenda reegleid ka edaspidi. Mida aeg ja pretsessioon edasi, seda ilmsemalt.

Animatsioonis on kujutatud kaht esimest Kepleri seadust, mis kõlavad:
1. Iga planeedi orbiit on ellips, mille ühes fookuses on Päike.
2. Planeedi raadiusvektor katab võrdsete ajavahemike jooksul võrdsed pindalad.

Aastaid hiljem avastas ta kolmanda - "Planeetide tiirlemisperioodide ruudud suhtuvad nagu nende orbiitide pikemate pooltelgede kuubid."