Antaares ja Artemis

Allolevatel fotodel saab Artemis II missiooni näha veidi teistsuguse nurga alt ja suursugusemas kontekstis. Nimelt otsustas astrofotograafiaprogrammi PixInsight meeskond jäädvustada Kuule suunduvat pisikest Orioni kapslit tõelise süvataeva taustal. See ei olnud just lihtne ettevõtmine, sest Orion asus pildi tegemise hetkel peaaegu täielikult valgustatud Kuust vaid 22 kraadi kaugusel ning Hispaanias, pildistamise asukohas, kõigest 20 kraadi kõrgusel silmapiirist. Siiski õnnestus teha 75 kolmekümnesekundilist säritust, mis töödeldi üheks fotoks ei millegi muu kui PixInsighti programmiga.

Antaares, kerasparved ja Artemis II. Autorid: Vicent Peris (OAUV), Juan Conejero, Alicia Lozano, Maribel Carracedo, Ana Carracedo. PixInsight, WeDoArt, AstroCamp.

Rohelisega Orioni kapsel fotol. Autorid: Vicent Peris (OAUV), Juan Conejero, Alicia Lozano, Maribel Carracedo, Ana Carracedo. PixInsight, WeDoArt, AstroCamp.

Foto ülemises servas on näha Skorpioni tähtkuju heledaimat tähte Antaarest, punast hiidtähte, mis asub meist umbes 550 valgusaasta kaugusel. Eestist on seda võimalik näha kevadeti vastu hommikut, kuid paraku ei tõuse see meie laiuskraadil kõrgemale kui neli kraadi. Antaarese ümber on näha helendavat tähevalgust peegeldavat udu.

Fotol paistavad ka kaks kerasparve. Neist kaugem, NGC 6144, asub Antaarest paremal, ning lähem M4 all paremal. Mõlemad parved arvatakse olevat tegelikult enam-vähem sama suurusega, kuid kui M4 asub meist umbes 6000 valgusaasta kaugusel, siis NGC 6144 tiirutab Linnutee ümber ligikaudu 33 000 valgusaasta kaugusel.

Kus aga on fotol Kuule suunduv Orioni kapsel? Selle leiab lühikese kriipsuna foto alumisest vasakust servast. Pildi tegemise hetkel asus see ja selle neli astronauti teleskoobist umbes 300 000 kilomeetri kaugusel – peaaegu täpselt üks valgussekund.

Foto kogusäriaeg on 37 minutit. Kasutatud teleskoop 35-sentimeetrise peegliga PlaneWave DeltaRho 350, kaameraks 150-megapiksline Moravian Instruments C5A-150M ning filtriks Baader R.

Allikas: https://pixinsight.com/gallery/artemis-ii/index.html

Autorid: Vicent Peris (OAUV), Juan Conejero, Alicia Lozano, Maribel Carracedo, Ana Carracedo. PixInsight, WeDoArt, AstroCamp.

Juunitaevas 2024

Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni, mis on saanud nime Rooma abielu- ja armastusejumalanna Juno järgi, lubab päikesepaistet ja pikki päevi. Astronoomiahuviline leinab samal ajal taga pimedat tähistaevast. Kuid eks meil kõigil on vahel vaja puhata ja varustust hooldada.

Aasta kõige lühem öö ja pikim päev saabub teatavasti 20.ndal juunil ehk suvisel pööripäeval, mil Päike kaob põhjahorisondi taha vaid pisut enam kui viieks tunniks. Et ta seal ka väga sügaval ei asu, tähendab, et juuniööd mööduvad pidevas eha- või koidukumas. Näha on vaid heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja keraparved paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Pööripäeva möödumine ja suve ametlik algus lubab esimest korda viimase kuue kuu jooksul välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga taevavaatleja kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpupoole ning senikaua kehtib veel vastupidine reegel.

Skorpioni tähtkuju ülemist serva, kus asub punane ülihiidtäht Antaares, näeb meie maalt vaadates suveöödel vaid mõne kraadi kõrgusel lõunakaares. Paks atmosfäär ja valged ööd meil seal paraku midagi peale heledamate tähtede näha ei luba. Antud foto, mis on jäädvustatud Kanaari saarestikust, näitab samas piirkonnas asuvat kerasparve M4, all paremal säravat punakat Antaarest ja vasakul all kuuma hiidtähte Alniyati. Nende vahele jääb kauge kerasparv NGC 6144.

Foto: Urmas Leming Tehnika: Sharpstar EDPH 76/ZWO ASI294MM Pro

Juuni kesköödel, mis suveajas viibides jõuavad Eestis kätte alles umbes poole kahe ajal, ulatub Linnutee kagu-põhja suunaliselt juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähedest väärib mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüras), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja Põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

Meist umbes 550 valgusaasta kaugusel asuv Antaares on üks vähestest tähtedest (peale Päikese), mille pinda on suudetud ka mingil määral pildistada. Seda tänu selle tohututele mõõtmetele - Päikesesüsteemi keskele asetatult ulatuks Antaarese serv kaugemale kui Marsi orbiit. Antud 2017. aasta kujutis Antaaresest pärineb Tšiilis asuvast Väga Suurest Teleskoobist (VLT), mis kasutas tähe pinna jäädvustamiseks interferomeetriat kutsutud tehnikat. 

Foto: ESO/K. Ohnaka

Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte arvukad uhked kerasparved ja kauged galaktikad, millest kirjutasime eelnevates numbrites. Neist esimesi võib ju ka juunis teleskoobiga püüda, kuid galaktikate õrna kuma märkamiseks suuremat lootust ei tahaks anda. Sama lugu on Linnutee lõunapoolses ribas leiduvate tihedalt asustatud udukogudega, mille valik ajab vähemalt taevakaarti vaadates silme eest kirjuks.

Plekiline Päike pulbitseb ja purskab

Juunikuus rändab ideaalselt kõrgel taevas üks tihtipeale enesestmõistetav, kuid igati uurimist vääriv taevakeha – Päike. Meile lähimat ja kodusemat tähte on silmaga valus ja tavalise teleskoobi või binokliga halb mõte vaadata, kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada tumedaid päikeseplekke, rakke meenutavat mustrit või mõnikord selle ümber lahvatavaid sadu tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Päikese umbes 11aastane aktiivsustsükkel on parasjagu oma kõrgseisus või sellele väga lähedal. Mõista annab sellest kõige paremini Päikese pinnal vahel isegi palja silmaga* märgatavate päikeseplekkide ohtrus või siis näiteks virmaliste sagenemine. Neid viimaseid me suvekuudel vaadelda ei saa, kuid kõrgel atmosfääris on need Päikeselt pärineva laetud osakeste mõjul sellegipoolest iga mõne päeva tagant tantsimas.

Kui Päikest vaadata läbi spetsiaalse päikeseteleskoobi, mis lubab silma või kaamerasse jõuda vaid ühel kitsal vesinik-alfaks kutsutud lainepikkusel, näeb seda hoopis teisel pilgul. Mai alguses tehtud fotol on Päikese ülemises servas näha päikeseplekkide kogumikku ning selle servades kümnete tuhandete kilomeetrite kõrguseid purskeid ehk protuberantse.

Foto: Martin Vällik Tehnika: Coronado SolarMax II 60/Canon 6D mk2

Päikeseplekkide näol on tegemist Päikese ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi jahedamate piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Sellegipoolest, kui saaksime kuidagi päikeseplekid tähe pinnalt välja lõigata, siis hõõguksid need pimeda taeva taustal heledamalt kui valgustatud Kuu pind. Nende suhtelise jaheduse põhjuseks on, et nendes paikades on Päikese "sõlme" keeratud magnetväljad rikkunud tsirkulatsiooni, mis tähe südamest energiat selle pinnale transpordib. 

Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel on kõige parem silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni suurem plekk või nende kogum silma hakkab, ongi aeg keevitusmaski või päikeseteleskoobiga õue kolida.

*silmaga võib Päikest vaadata vaid parajalt pilvise ilmaga, uduga või siis päikesetõusudel ja -loojangutel, kui selle valgus on sunnitud läbima atmosfääri pikuti. Kodustest vahenditest sobib Päikese vaatlemiseks keevitusmaskid ja -klaasid või CD/DVD plaadid. 

Rändtähtede tagasitulek

Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni traditsiooniliselt vaene, siis planeetide osas on seis veidi parem. Nimelt hakkavad kuu alguses vahetult enne päikesetõusu madalal idataevas paistma planeedid Saturn ja Marss, millega kuu teises pooles liitub hele Jupiter. Näiteks 3. juuni varahommikul tõuseb Marss koos õhukeseks sirbiks "vananenud" Kuuga, asudes sellest vaid paari nurgakraadi kaugusel. Paraku sarnaselt Jupiteriga asub see meie vaatenurgast Päikesele veel liiga lähedal ning kaob päevavalgusesse juba üsna madalal.

Eelmise aasta jaanipäeva paiku pildistas rõngastatud Saturni ja selle kolme lähimat kuud James Webbi kosmoseteleskoop, mis näeb universumit peamiselt infrapuna ehk -soojuskiirguses. Kuna Saturni atmosfäär sisaldab võrdlemisi palju soojuskiirgust neelavat metaani, on selle pind fotol ebatavaliselt tume. Seevastu planeedi jäised rõngad peegeldavad infrapunakiirgust suurepäraselt.

Foto: NASA, ESA, CSA, Matthew Tiscareno, Matthew Hedman, Maryame El Moutamid, Mark Showalter, Leigh Fletcher, Heidi Hammel 

Kolmest planeedist kõige paremas asukohas on Päikesesüsteemi suuruselt teine Saturn, mida tasub suvehommikutel binokli või teleskoobiga kagusuunas vaadelda. Küll aga ei tasu sellel hooajal loota näha selgelt selle uhkeid rõngaid. Asi selles, et sarnaselt Maaga on Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning planeedi peaaegu 30-aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub oluliselt selle ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Sellel aastal paiknevad Saturni rõngad meie jaoks vaid umbes nelja kraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga praktiliselt nähtamatuks.

Saturni rõngaste hooajaline "kadumine" ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi "kõrvu", mis kord kahanevad, kaovad ja kasvavad. 1655. aastal, 13 aastat peale Galileo surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollandi astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati ka sajandeid hiljem sond, mis 2005. aastal osakesena Cassini-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus. Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina.

Juunitaeva ülevaade 2020

Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni tähendab, et kui enamus inimestest naudib päikesepaistet ja pikki päevi, siis astronoomiahuviline leinab taga pimedat taevast. Samas eks meil kõigil ole vaja puhata ja varustust hooldada.

Kõige kehvem aeg tähistaevast vaadata saabub 20.ndal juunil ehk suvisel pööripäeval ning sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel, mil Päike kaob põhjahorisondi taha vaid pisut enam kui viieks tunniks. Et ta seal ka väga sügaval ei asu, tähendab, et öö möödub pidevas eha/koidukumas. Näha on vaid heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja keraparved paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Aga ei tasu meelt heita. Pööripäeva möödumine tähendab, et esimest korda viimase kuue kuu jooksul saame me välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga astrofiil kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpupoole ning senikaua kehtib veel vastupidine reegel.

Valge öötaevas

Juuni kesköödel (mis saabuvad suveajas viibidel kell 1 öösel) ulatub Linnutee kagu-põhja suunaliselt juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähedest väärib mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüras), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

Skorpioni tähtkuju südames paistev punane ülihiidtäht Antaares on üks meile lähimaid omasuguseid, asudes meist vaid 550 valgusaasta kaugusel. Kui see asuks meie Päikesesüsteemi keskel, ulatuks selle pind kuhugi Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele. Fotole on jäänud ka kaugel selle taga asuvad kerasparved NGC 6144 (keskel-ülal) ja M4 (paremal). Foto: WIKISKY

Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte mitmed uhked kerasparved ja kauged galatikad (nende kohta rääkisime maitaeva ja aprillitaeva ülevaadetes). Neist esimesi võib ju ka juunis teleskoobi või binoliga püüda, aga galaktikate õrna kuma märkamiseks suuremat lootust ei tahaks anda. Sama lugu on Linnutee lõunapoolses ribas leiduvate tihedalt asustatud udukogudega, mille valik ajab vähemalt taevakaarti vaadates silme eest kirjuks. Kuid mis seal ikka, looduse vastu ei saa.

Küll aga paistab juunikuus ideaalselt kõrgel taevas üks enesestmõistetav, kuid see-eest väga huvitav taevakeha – Päike. Meile lähimat tähte on silmaga vaadata valus ja teleskoobi või binokliga väga ohtlik (ärge üldse proovigegi!!!), kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada pisikesi rakukesi meenutavat mustrit (granulatsiooni) või mõnikord selle ümber lahvatavaid sadu tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Teatud (üsna kulukate) filtrite abil näeb meile tuttavat tähte hoopis teises olekus… Foto: Alan Friedman

Kuigi Päikese 11aastane aktiivsustsükkel on veel parasjagu madalseisus, võib hea vedamise korral selle pinnalt ka pisikesi päikeseplekke leida. Tegemist meie kodutähe ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi “jahedamate” piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel tasub silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni plekk silma hakkab, ongi aeg päikeseteleskoop õuele lohistada.

Rändtähed

Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni küllaltki vaene, siis planeetide osas on asi tunduvalt parem, sest tehniliselt on kuu jooksul võimalik ära näha kõik viis silmaga nähtavat planeeti. Kusjuures neist Päikesele kõige lähema ja pisema planeet Merkuuri vaatlemisega tuleks kiirustada, sest näha on teda vaid juuni esimesel nädalal vahetult peale päikeseloojangut madalal loodetaevas. Silmale paistab ta seal kui täiesti tavaline ja mitte eriti hele täht, mille märkamiseks tasub horisonti kõigepealt binoklipaari abil kammida. Punakat Marssi, mis tõuseb tunnikene enne päikesetõusu idast, on sama keeruline märgata kui Merkuuri. Kuid mitte päris võimatu.

Kõige kaunimat vaatemängu pakuvad hiidplaneedid Jupiter ja Saturn, mis on viimastel kuudel varahommikuses lõunataevas tagashoidlike kaari teinud. Juuni keskpaigaks hakkavad nad kagust tõusma aga juba südaöösel – hele Jupiter ees ja pisut tagasihoidlikum Saturn taga. Kuigi nende iga-aastase Maale lähima punkti ehk vastasseisuni on veel veidi aega, võivad teleskoobiomanikud Jupiteri puhul juba hõlpsasti näha selle erivärvilisi gaasivööte ja suuremaid kaaslasi ning Saturni uhket rõngasüsteemi.

Saturn vasakul ja Jupiter paremal 20. mai hommikul nähtuna Peipsi järve ääres vahetult enne päikesetõusu. Juunis on planeedipaar juba öösel nähtav ja veelgi heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Talvist ja kevadist õhtutaevast ehtinud hele Veenus (rahvakeeli nimetatakse teda sel perioodil ehatäheks) on juuni alguseks nähtamatuks muutunud, asudes sel ajal peaaegu täpselt meie ja Päikese vahel. Kuu lõpuks naaseb ta aga meie hommikutaevasse, kandes siis vastavalt koidutähe nime. Otsida tasub teda tund enne päikesetõusu kirde-ida suunast.

Juuni esimesel nädalal leiab aset selle aasta teine kuuvarjutus, mis on mingil määral jälgitav ka meie asukohast. Erinevalt vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mille käigus Kuu sügavpunaseks värvub või osalisest varjutusest, kus Maa ümar vari Kuust tüki välja hammustab, on 5. juunil toimumas niinimetatud poolvarjuline kuuvarjutus. Nagu nimestki järeldada võib tähendab see, et Kuu satub Maa poolvarju. Silmaga suudavad seda näha vaid kõige tähelepanelikumad vaatlejad ja sedagi heade ilmastikutingimuste korral.

Varjutus algab Eesti aja järgi kell 20:45 – siis kui Kuu meie asukohast nähtuna veel horisondi all liigub. Selleks ajaks kui ta umbes kella kümne ajal tõuseb, on varjutus juba täie hooga käimas. Varjutuse tipphetk saabub kell 22:24 ning paar minutit peale südaööd on Maa poolvari Kuult kadunud.

Umbes selline võiks välja näha 5. juuni poolvarjuline kuuvarjutus, kui meil õnnestuks seda algusest lõpuni vaadelda.

Kuu faasid

• Täiskuu: 5. juuni kell 22.12;
• viimane veerand: 13. juuni kell 9.24;
• noorkuu 21. juuni kell 9.41;
• esimene veerand: 28. juuni kell 11:16.