Neljapäev, 29. august 2019

Septembritaeva tutvustus 2019


September ehk mihklikuu oli Rooma kalendri seitsmes kuu, millest annab aimu ka selle ladinakeelne tüvi septum (seitse). Meie jaoks on aga tegu esimese sügiskuuga, kuigi ametlikult saab see aastaaeg alguse alles kuu teises pooles. Rahvasuus tuntakse septembrit veel nimetustega kanarbikukuu, pohlakuu, jahikuu, kaalukuu ja lõikamisekuu.

Astronoomiahuvilise jaoks on septembri näol tegemist aga ühe aasta magusaima ajaga tähistaeva vaatlemiseks, sest suvekuud on viimaks oma valguse pimedusele loovutanud. Oleks vaid taevas vihmahoogude, jahedate tuultepuhangute ja üha langevate temperatuuride vahel ka mõnikord selge. On ju ometigi saabunud aeg, kui mitte-enam-nii-hilistel kellaaegadel saab imetleda üle seniidi edalast kirdesse (või vastupidi) sirutuvat Linnuteed.

Valgusreostusest vabas taevas annab sellele niisama võimsale vaatepildile teistsuguse mõõtme mõistmine, et selle heleda juti näol näeme oma sadu miljardeid tähti sisaldavat kodugalaktikat serviti. Mis sest, et põhjapoolkeral me Galaktika (Linnutee ametlik nimi) metropoliitset keset ei näe – seda ei näe ju päris oma silmaga ükski inimene Maal, sest tähtedevaheline tolm ja gaas ei luba nähtava valgusel selliseid vahemaid ületada. Aga see selleks…

Linnutee 360-kraadine panoraam. Autor: ESO / S. Brunier

Tähed ja nende kujud

Siis kui inimestel veel arvuteid ja nutitelefone polnud ning enamus neist isegi kirjasõna ei tundnud, oli neil ilmselt pimedatel õhtutel palju aega taevasse vaadata. Sealsetes heledamates tähtedes nägid nad väljajoonistuvat müütilisi koletisi, kuulsaid kangelasi, saakloomi ja tööriistu. Need ammused nimetused on ühel või teisel kujul säilunud ka tänapäeva, kuna vähemalt universaalsete orientiiridena on need isegi astronoomiateadusele kasulikud viidad.

Septembri õhtutel särab endiselt kõrgel lõunakaares nii-nimetatud Suvekolmnurk, mis koosneb heledast Veegast, Deenebist ja Altairist. Need kolm tähte kuuluvad vastavalt Lüüra, Luige ja Kotka tähtkujude koosseisu. Teistest heledatest tähtedest näeme õhtul madalal läänetaevas Arktuurust (Karjase tähtkujus), mis on terve põhjataeva heledaim täht. Kõige (näiliselt)heledamat tähte Siiriust näeme varahommikuses lõunataevas tõusvat alles septembri teises pooles.

Siiriusest pist maad eespool (paremal) ja kõrgemal hakkab aga juba öö teises pooles paistma üks tähistaeva kaunemaid tähtkujusid Orion, mida tuntakse Eesti rahvaastronoomias Koodi ja Reha nime all. Sellest kuulsast tähtkujust väärivad äranimetamist kindlasti hiidtähed Betelgeuse ja Riigel, mis vastavalt punakalt ja sinakalt Orioni “vöö” kohal ja all säravad. Orioni “mõõga” moodustavas tähtedereas asub aga astrofotograafide maiuspala M42 ehk Orioni udukogu.

Orioni tähtkuju ja Orioni udukogu (M42) asukoht selles. Autor: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi
Veel üht heledat tähte Kapellat, mis asub kirdest tõusva Veomehe tähtkujus, näeme me septembris aga terve öö. Samuti on vaatluseks soodsates asukohtades Perseuse ja Kassiopeia tähtkujud, mis Linnutee tasandis asudes meil peakohalt üle sõidavad. Mingil juhul ei tohiks ära unustada põhjapoolkera tuntumat tähtkuju Suurt Vankrit (Ursa Major), mis on meie laiuskraadidelt alati selgelt nähtaval, kuigi öötaeva seniiti tõuseb see alles kevadel. Teatavasti saab Suure Vankri äärmiste rataste abil kerge vaevaga üles leida põhjataeva ligikaudse nabatähe – Põhjanaela, mis on omakorda Väikese Vankri (Ursa Minor) tiputäheks.

Süvataeva objektid

September on veel hea aeg kerasparvede vaatlemiseks ja pildistamiseks. Need mitmest sajast tuhandest tähest koosnevad kerakujulised täheparved on ühed Linnutee iidseimad objektid. Põhjusel, et nad tiirutavad kõrgel meie galaktikatasandi kohal me neid Linnutee heledas ribas praktiliselt ei kohta. Näiteks läänetaevas asuva Heraklese tähtkujus asub neist põhjapoolkera uhkeim M13, mida küll palja silmaga on väga raske näha, aga mis teleskoobis pakub omapärast vaatepilti. Kerasparvedest tasub veel vaadelda lõunataevas asuvaid M2 ja M15, mis asuvad vastavalt Veevalaja ja Pegasuse tähtkujudes.

Hajustäheparvedest üks omapärasemaid Perseuse kaksikparv (NGC 869 ja NGC 884) asub septembris väga soodas kohas samanimelises tähtkujus. Isegi keskmise teleskoobi abil näeb nendes mitmeid sadu heledaid tähti, millele pakuvad raskemininähtavat heledat fooni Linnutee tasandi kuma, mis koosneb miljonitest tähtedest. Samas piirkonnast tasub veel otsida Perseuse parve (M34) ja Kassiopeias asuvaid NGC 7789 ja M52 hajusparvesid. Üks kuulsamaid ja meile lähimaid hajusparvesid Plejaadid ehk Sõel ehk M45 asub septembriõhtutel veel suhteliselt madalal idataevas. Hilistel öötundidel tasub seda aga juba kasvõi binokli abil uurida.

Udukogudest pakuvad lisaks varahommikusele Orioni udukogule (vt. ülal) silmailu veel kõrgel asuvad M57 (Rõnga udukogu Lüüras), M27 (Kangi udukogu Rebases), NGC 6543(Kassisilma udukogu Lohes), NGC 7000 (Põhja-Ameerika udukogu Luiges), NGC 6960 (Loori udukogu Luiges) ja IC 139 (Elevandi Londi udukogu Kefeuses). Neist viimase kolme nägemiseks oleks vaja aga lisaks teleskoobile ja eriti headele vaatlustingimustele abiks võtta ka võimekas fotoaparaat.

Sügistaeva vaatlejate üheks meelisobjektiks on kindlasti meile kõige lähema hiidgalaktika Andromeeda (M31) tõusmine kõrgele pea kohale. See ligi triljonit tähte sisaldav spiraalgalaktika asub meist “kõigest” 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ning on seega kaugeim palja silmaga nähtav objekt taevas. Teleskoobis on võimalik näha selle heledat tuuma ning juba paarikümne sekundilise säriajaga fotol hakkab välja joonistuma selle keerukam spiraaltolmustrukuur.

Andromeeda galaktika ja meteoor. Andromeeda galaktika (M31) koos oma satelliitgalaktikatega (M32 ja M110), pildistatud Soomaal 11-12.08.2019. Fotole on jäänud ka perseiidide meteoorivoolust pärinev meteoor (ülal). Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)
Teistest suurematest galaktikatest paistab Kolmnurga tähtkujus samanimeline galaktika M33, mis kuulub koos Linnutee ja Andromeedaga samasse kohalikku galaktikagruppi. Pinwheel ehk eestipäraselt Tuliratta galaktika (M101) ja Veekeerise galaktika (M51), mis mõlemad paiknevad Suure Vankri aiste kohal ja all hakkavad aga septembriks juba liialt madalale jääma. Kuigi heade vaatlustingimuste korral ei tasu mõtet nende vaatlemisest sugugi maha matta.

Planeedid ja lendavad tähed

Nii nagu suviste vastasseisude ajal, on ka veel septembri lõunataevas gaasihiiud Jupiter ja Saturn täiesti nähtavad. Küll aga teevad need nüüdseks õige madalaid kaari. Näiteks Jupiter hakkab vahetult peale päikeseloojangut juba horisondi taha vajuma ning Saturn üle 8 kraadi kõrgusele ei tõuse. Sellegipoolest võib selge ilma korral ja kiiresti tegutsedes näha nii Jupiteri tumedaid gaasivööte ja suuremaid kaaslasi, kui ka Saturni rõngaid ja tema hiigelkuud Titani.
Jupiter 2016. aasta septembris. Pildistatud Tartus Maarjatähe observatooriumis. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)
Teised silmaga hästi nähtavad planeedid – Veenus, Marss ja Merkuur – on sellel kuul Päikesesele näiliselt liiga lähedal, liikudes oma orbiitidel meie poolt vaadates teisel pool Päikest. Juhul kui saaksime kuidagi varjata päikeseketta (nagu see juhtub täieliku päikesevarjutuse ajal) ja eemaldada hetkeks segava atmosfääri, siis võiksime neid näha Päikese poolt täielikult valgustatuna. Lihtsurelikena aga tuleb lihtsalt varuda kannatust.

Küll aga jõuab 9. septembril Maaga vastasseisu gaasiplaneet Neptuun, mis tähendab, et Maa ja merejumala järgi nime saanud planeedi vaheline kaugus on aasta lõikes lühim (4,3 miljardit kilomeetrit ehk ligi 30 korda kaugemal kui Maa asub Päikesest) ning meie poolt vaadates on terve tema pind Päikese poolt valgustatud. Kuigi Neptuuni pole võimalik palja silmaga näha, võib teda sellel ajal teleskoobiga otsida Veevalaja tähtkujus asuva heleda tähe Lambda Aqarii kõrvalt (paremalt). Teleskoobis peaks ta paistma sinaka tähesarnase täpina. Neptuuni avastamisest astronoomide Urbain Le Verrier ja Johann Galle poolt möödub 23. septembril 173 aastat.

Septembris on terve öö vaadeldav ka neljas gaasiplaneet Uraan, mille vastasseis leiab aset juba oktoobris. Silmaga nähtavuse piiril olev rohekas-sinine planeet asub sellel ajal Jäära tähtkujus, kust seda võib edukalt leida näiteks binokliga. Võimekas teleskoobis paistab meist 2,8 miljardi kilomeetri kaugusel asuv Uraan aga tähtedest selgelt eristava rohkeka kettana.

Meteoorivooludest on septembris esindatud vähetuntud alfa-aurigiidid ja epsilon-perseiidid, mille näol on tegemist väga väikeste vooludega. Nende poolt toodetud meteooride arv võib tipus olla kõigest 6 “lendavat tähte” tunnis. Sellega on neid praktiliselt võimatu sporaadilistest (tavalistest juhuslikest) meteooridest eristada.

Igal juhul taevasse tasub ikka vaadata…

Kuu faasid
  • esimene veerand 6. septembril kell 06.10,
  • täiskuu 14. septembril kell 7.33,
  • viimane veerand 22. septembril kell 05.41,
  • Kuuloomine 28. septembril kell 21.26.

Laupäev, 24. august 2019

Tõrva II Astronoomiaõhtu

Eelmisel aastal üllatavalt menukaks osutunud Tõrva astronoomiaõhtu tuleb taas! 31. augustil algusega kell 18:00 on Tõrva vallas Patkülas asuvasse looduskaunisse Ala-Vilsi tallu (Vilsi Angus) oodatud kõik täheteaduste huvilised noored, vanemad, vanavanemad, tädid ja onud.

Kõigi jaoks tasuta üritusel vaatame astronoomiateemalisi dokfilme, teeme lõket ja grilli, kütame sauna, supleme tiigis, räägime astronoomiast tõeliste astronoomide juhatusel ja selge ilma korral vaatame oma silmaga läbi teleskoobitoru taevaseid saladusi.

Kuna üritus toimub lageda taeva alla, siis kaasa võtke kindlasti soojad riided, pleedid ja astronoomiliselt hea tuju. Soovi korral võib avarale taluõuele ööbimiseks püstitada ka oma telgi. Pakume ka suupisteid, kuid tõsisemaks kehakinnituseks soovitame kaasa võtta oma grillimaterjali (koha peal grillimisvõimalus).


Ürituse esialgne kava (kellaajad ei ole täpsed):
18:00 - kogunemine ja lõkke süütamine
19:00 - seame üles teleskoobid (võtke kindlasti ka enda oma kaasa)
20:00 - Ahhaa Teaduskeskuse astronoom Margus Aru ja hobiastronoom Viljam Takis näitavad astrofotosid, räägivad hiljutisest Tšiili päikesevarjutusest ja muust huvitavast
21:00 - paneme projektorist mängima käesoleva aasta auhinnatud dokfilmi Apollo 11, mis räägib inimese esimest ja kuulsaimast retkest Kuu pinnale
23:00 - 03:00 - selge ilma korral vaatame teleskoopidega Jupiteri, Saturni, Linnuteed, täheparvi, Andromeeda galaktikat, kaksiktähti ja muud põnevat.
23:00 - pilvise ilma korral vaatame 2017. aasta dokfilmi The Mars Generation, mis räägib uue põlvkonna püüdlusest reisida punasele planeedile

PS: filmid on inglise keeles ja inglise keelsete subtiitritega. Vihmase ilma korral jääb üritus ära.

Tõrva astronoomiaõhtu peakorraldajaks on MTÜ Tähetipp (Tõrva Astronoomiaklubi). Toetavad Tõrva vald, Vilsi Angus ja Pubi Juudas.

Rokem infot: +372 5656 8585 või tahetipp@gmail.com

Reede, 23. august 2019

Orioni kompleks täies hiigluses

Kui meie silmad oleksid suuremad, näiteks nii mõnekümne meetrise läbimõõduga, siis võiksime taevast näha hoopis teistsugusena. Antud fotol on ülipikkade säridega jäädvustatud üks taeva tuntumaid ja ilusamaid tähtkujusid - Orion, mida eestipäraselt tuntakse Koodi ja Reha all.
Suuremalt: https://apod.nasa.gov/…/19…/OrionDeep_GleasonAndreo_2048.jpg
Kuigi meie taevas oleme me teda harjunud nägema umbes 120 kraadi päripäeva pööratult, peaksid äratundmist pakkuma all vasakul särav punakas Betelgeus ja teisel pool Orioni "vööd" asuv sinakas Riigel. Need heledad tähed on koos vasakul ülal asuva Bellatrixiga tõelised hiiglased, mille kõrval kahvatuks meie Päike pisikeseks tulukeseks. Orioni "mõõga" keskel paistab ligi 1300 valgusaasta kaugusel üks meie taeva heledamaid udukogusid M42, mille südames tekkivad uued kuumad tähed panevad ümbritseva punase poolkaarena paistva gaasikogumi (Barnardi Silmus) punakalt hõõguma. Kokkuvõttes tuntakse kogu seda värvidemängu Orioni molekulaarpilve kompleksi all, mille läbimõõt ulatub üle 150 valgusaasta ning mis on üks meile lähimaid ja tormilisemaid tähetekke piirkondi.
Orioni tähtkuju hakkab juba varastel hommikutundidel idast tõustes nähtavaks muutuma, kuigi selle täie võimsuse nautimiseks tasub oodata talveni.
Foto autor: John Gleason& Rogelio Bernal Andreo

Kolmapäev, 21. august 2019

Anname tähele ja planeedile nime

Umbes 950 valgusaasta kaugusel Ilvese tähtkujus* paistab teleskoobiga vaadates üks pealnäha tavaline täht. See Päikesest poole võrra suurem ja natukene kuumem täht kannab hetkel veel suhteliselt ebasuupärast tähist XO-4. Aastal 2008 avastas Hawaii saarestikus Haleakala mäetipus asetsev XO teleskoop, et tähe heledus langeb perioodiliselt, mis tähendab, et selle ümber tiirleb suure tõenäosusega (vähemalt) üks planeet. Eksoplaneet, mis sai endale üsna fantaasiavaese XO-4b nime, on meile teada-tuntud Jupiterist umbes poole suurema massiga ning tiirleb ümber ematähe iga 4,1 päevaga. Selle järgi asetseb ta tähe pinnale ligikaudu 20 korda lähemal kui Maa Päikesele. Kuum värk!
Et eksoplaneete on nüüdseks teada üle 4000 ja sellel aastal saab kutselisi astronoome ühendav organisatsioon IAU (International Astronomical Union) saja aastaseks, otsustati juubeli puhul korraldada üks huvitav konkurss. Täpsemalt saab iga riik õiguse panna nime ühele eksoplaneedile ja selle ematähele. Nimekandidaate saavad XO-4'le ja XO-4b'le pakkuda kõik eestlased, seni kuni need vastavad teatud tingimustele. Aega selleks on veel 15. septembrini.
Kuna XO-4b pinnal ja läheduses valitseb igas mõttes tappev kuumus, pole vaja väga karta, et me kogemata juba selle asukate poolt nimetatud planeedile omapoolse nime paneme. Küll aga võib see ju vabalt kanda sealses päikesesüsteemis asuva, aga veel avastamata Maa-sarnase planeedi eluvormide suus mingit huvitavat ja hääldamatut nime. Aga tuleb tunnistada, et päris uhke oleks, kui taevas säraks just sinu poolt nimetatud täht või selle ümber tiirutav gaasihiid. Mis sest, et palja silmaga me neist kumbagi ei näe.


Nimesid saab pakkuda siin: http://jupiter.to.ee/eksoplaneet/
*Ilvese tähtkuju (Lynx) asetseb praegusel aastaajal õhtuti peaaegu täpselt Põhjanaela all ning on seega suhteliselt halvasti vaadeldav. See-eest kevadel tõuseb ta otse meie peade kohale.

Esmaspäev, 12. august 2019

Miski põrkus Jupiteriga

Kolmapäeval meie aja järgi kella seitsme ajal hommikul märkas Texases asuv amatöörastronoom Ethan Chappel Päikesesüsteemi suurimat planeeti Jupiteri pildistades, et selle pinnale tekkis viivuks üks hele laik, mis peagi tuhmus. Hiidplaneedi mõõtmeid ja kaugust arvesse võttes pidi seda tabama suhteliselt suur asteroid, mille kokkupõrkel vabanenud energia teeks silmad ette mitmele sajale inimkonna tuumaarsenalis leiduvale lõhkepeale. Kuigi praeguseks ei osata veel täpselt hinnata antud taevakivi mõõtmeid, võiks selle kohtumine Maaga põhjustada tõsisi purustusi.
Ethan Chappeli poolt jäädvustatud kaadrid kolmapäevasest kokkupõrkest.
See pole esimene kord, kui inimesed on Jupiteril tunnistanud sarnaseid vägivaldseid juhuseid. Näiteks 1992. aastal jälgis terve astronoomiaüldsus kuidas Jupiteri orbiidil purunes komeet Shoemaker-Levy 9 ning põrkus hiljem gaasihiiu atmosfääriga jättes selle pinnale terveid kuid kestvad armid. 2010. aastal jättis kokkupõrge 200-500 meetrise asteroidiga Jupiteri atmosfääri umbkaudu Vaikse Ookeani suuruse tumeda jälje.
Shomaker-Levy fragmetide kokkupõrge jättis Jupiteri atmosfääri mitmeid kuid kestnud jäljed.
Timelapse video uusimast kokkupõrkest:

Shoemaker-Levy 9 üks fragment kohtub Jupiteriga:

Kolmapäev, 7. august 2019

Astronoomiaklubi astrofoto: M13 ja M31

Üleeilse selge taeva saak...

Esimesel fotol on kerasparv M13, mis on põhjapoolkeral paistvate seas suurim omasugune. See mitmest sajast tuhandest tähest koosnev täheparv asub meist ligikaudu 22 000 valgusaasta kaugusel Herkulese tähtkujus ning asub seega kõrgel Linnutee tasandi kohal (koos enamike teiste kerasparvedega). Astronoomidel pole siiani selge, kuidas taolised kerasparved tekivad, kuid nendes sisalduvate tähtede vanus lubab oletada, et nad on ühed meie Galaktika vanimad objektid. M13 läbimõõt on umbes 170 valgusaastat.

1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 suunas teele raadiosõnum, mis sisaldas muuhulgas informatsiooni inimrasside, DNA, aatominumbrite ja Maa asukoha kohta. Kuna kerasparv liigub ruumis (ümber Linnutee keskme) kiirusel, mis polnud tol ajal veel väga täpselt teada, võib saadetud raadiosõnum 22 000 aasta pärast sellest sootuks mööda kihutada. 



Foto koosneb 8x20sek kaadrist ja 12x20sek pimekaadrist, ISO 2500

Originaal: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/8/8d/M13_05_08_2019.tif/lossy-page1-4587px-M13_05_08_2019.tif.jpg


Teisel fotol on meile kõige lähem hiidgalaktika Andromeeda (M31), mis on kuulsusrikkalt meie Linnuteega kokkupõrkekursil. Viimaste andmete kohal peaksid kaks hiiglast kohtuma umbes 4,5 miljardi aasta pärast. Hetkel asub Andromeeda koos oma satelliitgalaktikatega (pisem neist ka fotol) meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ning sisaldab ligikaudu 1 000 000 000 000 (triljon) tähte, mis moodustavad antud fotol nähtava heleda kuma. Kindlasti plaanime millalgi selle galaktika pildistamise tõsisemalt ette võtta.



Foto koosneb 8x40sek kaadrist ja 18x40sek pimekaadrist, ISO 3600
Originaal: https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_astronoomiaklubi#/media/Fail:Andromeda_05_08_2019.tif

PS: Kõik siinsed fotod on tehtud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.

Teisipäev, 6. august 2019

Taevast sajab Perseiide

Käesoleva nädala lõpus ja järgmise alguses tipneb taaskord see iga-aastane taevane vaatemäng, mida tuntakse Perseiidide meteoorivoolu all. Mõnda inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tasub vaadata vahemikus 12.-13. august, kuigi ilmselt juba praegu võib öötaevas heledaid "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt märgata.
Nii nagu enamus meteoorivoole*, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks tuntumaid taolisi sabatähti on näiteks Halley komeet, mis külastas meie naabruskonda viimati 1986. aastal ja mida saab uuesti näha 2061. aastal suvel.
Koht, kust meteoorid näivad pärinevat, kannab radiandi nime. 
Perseiidide puhul on selleks Perseuse tähtkuju.
Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.
Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil 1000 aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.
Maa ja komeet Swift-Tuttle komeedi poolt jäetud 
meteooripilve omavaheline dünaamika.
Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.
Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 80 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui eriti veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.
Meteoor pildistatud Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt. Nagu näha, siis võrreldes 
maapinna ja isegi pilvedega tekib iseloomulik tulejutt päris kõrgel (75-100km).
Nagu traditsiooniks saanud, leiab Perseiidide ajal aset ka Eesti Astronoomiahuviliste kokkutulek, mis kannab sellel aastal juba 24.ndat järjekorranumbrit. Jänedal toimuvale üritusele (7.-11. August) saab registreeruda siin: http://www.astronoomia.ee/
*Teisi suuremaid meteoorivoole (sulgudes meteooride keskmine arv tunnis)
  • Kvadrantiidid - Jaanuri algus (60-200)
  • Lüriidid - Aprilli teine pool (18)
  • Eeta-akvariidid - Mai algus (40-85)
  • Delta-akvariidid - Juuli lõpp (16)
  • Perseiidid - Augusti keskpaik (100)
  • Drakoniidid - Oktoobri esimene pool (muutlik)
  • Orioniidid - Oktoobri lõpp (25)
  • Leoniidid - Novembri keskpaik (20-200)
  • Geminiidid - Detsembri keskpaik (120)

Neljapäev, 1. august 2019

Suurima tähe ja Päikese võrdlus

Suurim teadaolev täht VY Canis Majoris asub meist umbkaudu 3900 valgusaasta kaugusel Suure Peni (Canis Major) tähtkujus. Kuigi palja silmaga me teda tänu kaugusele ei näe, pakutakse tema läbimõõduks ligi 1500 korda rohkem kui Päikesel. Teisisõnu ulatuks tema välimine äär Päikesesüsteemi puhul Jupiteri orbiidini. Ruumalalt ületab ta Päikest 3 miljardit korda ning valgusel kuluks talle tiiru peale tegemiseks 6 tundi (Päikese puhul 14,5 sekundit).
Nagu elus ikka on suurusel ka omad varjuküljed. Näiteks kui meie täht kestab umbes 10 miljardit aastat (pool läbi), siis punasest hüperhiiust VY Canis Majoris põletab ennast läbi kõigest paari miljoni aastaga.

Pildil Päikese ja VY Canis Majorise suuruste võrdlus.