Geminiidid Portugali taevas

Vaade rikkalikule geminiidide meteoorivoolule ööl vastu pühapäeva Portugali selges taevas. Muidugi päris nii tihedalt meteoore ei esinenud, et neid ühele fotole korraga kümneid jääks. Kuigi ajaloost on teada ka selliseid juhuseid. Tegemist on mitme tunni jooksul säritatud ja kusagil 40 valitud kaadri liitmisel saadud komposiitfotoga. Selliselt on hästi näha, et ühte kindlasse meteoorivoolu kuuluvad meteoorid ei lange taevas suvalisest suunast, vaid need näivad justkui pärinevat ühest punktist taevas. Seda kujutletavat punkti kutsutakse radiandiks ning selle asukoht tekib Maa orbitaalliikumise ja meteoorivoolu tekitava rusupilve suhtelise liikumiste liitmisel. Sisuliselt ju põrutab Maa viimasest Päikese ümber tiireldes läbi. Geminiidide meteoorivool (nagu ka teised voolud) on nime saanud oma radiandi asukoha järgi, mis asub nende puhul Kaksikutes (ladina keeles "gemini"). Kaksikute põhitähtede Kastori ja Polluksi juures särab sellel aastal ka väga heledalt planeet Jupiter, mis satub Maaga vastasseisu 10. jaanuaril. Võimalusi selle vaatlemiseks õhtutaevas tuleb järgnevatel kuudel kindlasti.

Foto autor: David Cruz

Geminiidid 2025

Ööl vastu pühapäeva tipneb taas põhjapoolkera rikkalikuim geminiidide meteoorivool. Paraku, nagu peaaegu igal aastal, segab nende vaatlemist ka tänavu pilvine ilm. Praeguste prognooside kohaselt lubab selgemat ilma vaid täna õhtuks. Kuigi tipuni on veel aega, võib siiski minutis mõne värvilise geminiidi ära näha. Vaatlusega tasub alustada kohe kui taevas pimeneb, aga mida lähemal südaööle ja mida kõrgemale tõuseb Kaksikute tähtkuju, seda rohkem peaks neid vaatevälja sattuma.

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Kaks aastat tagasi jäädvustatud geminiidid Hispaaniast. Autoriks Ana Moya Fernández. Fotole on kokku liidetud mitme tunni jooksul vaateväljas langenud geminiidid.

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.

Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis tolmu- ja kruusapuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.

Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud tükid, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Lisaks on geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).

Esimesi üksikuid geminiide võis juba viimastel öödel näha olla, kuid parimaks vaatlusajaks on järgnevad paar ööd. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge, kuuvaba ja linnade valgusest puutumata taevas, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni.

Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.

*Radiant on see koht taevas, millest mingi konkreetne meteoorivool näib "välja kiirguvat". Näiteks geminiidide radiant asub Kaksikute tähtkujus, mida on lihtne ära tunda kahe heleda tähe (Kastor ja Polluks) järgi. Radiandi suuna määrab ära kahe liikumise koosmõju. Esiteks Maa liikumissuund orbiidil ümber Päikese ning teiseks geminiide tekitava voolu (sisuliselt liiva- ja kruusaterade suuruste tükikeste pilv orbiidil ümber päikese) liikumissuund Maa suhtes.

2023. aasta geminiidid fotodes

Mõned jäädvustused detsembri geminiidide meteoorivoolust, mis pilvisuse tõttu jäi Eestist kahjuks praktiliselt nähtamatuks. Asteroid 3200 Phaethoni poolt tekitatud vool on enamikel aastatel põhjapoolkera kõige rikkalikum omasugune, lubades ideaalsete vaatlustingimuste juures ära näha kuni 120 meteoori tunnis. Selle aasta olud olid vähemalt sellest suhtes head, et öötaevast puudus valgustatud Kuu.

Taolisi fotosid tehakse reeglina nii, et kaamera seatakse mitmeks tunniks või isegi mitmeks ööks mitmesekundiliste säridega taevast pildistama. Hiljem korjatakse kokku kõik need kaadrid, millele on jäänud geminiid ning need liidetakse ühele fotole kokku. Mõnikord tehakse veel eraldi jäädvustused taevataustast ja maapinnast.

Osadelt fotodelt on hästi näha, et mida mõeldakse meteoorivoolude puhul sõnaga radiant. Radiant on see koht taevas, millest mingi konkreetne meteoorivool näib "välja kiirguvat". Näiteks geminiidide radiant asub Kaksikute tähtkujus, mida on fotodel lihtne ära tunda kahe heleda tähe (Kastor ja Polluks) järgi. Radiandi suuna määrab ära kahe liikumise koosmõju. Esiteks Maa liikumissuund oma orbiidil ümber Päikese ning teiseks geminiide tekitava voolu (sisuliselt liiva- ja kruusaterade suuruste tükikeste pilv orbiidil ümber päikese) liikumissuund Maa suhtes.

Hiina, Luo Hongyang

Itaalia, Alessandro Ziggiotti

Argentiina, Gerardo Ferrarino

Hispaania, Enrique Arce Mansego

USA, Brennan Gilmore

Hispaania, Ana Moya Fernández

Egiptus, Ahmed Waddah

Hiina, Aaron Wang

Egiptus, Alaa Bedewi

USA, Laurie Hatch

UK, Stonehenge Dronescapes

Hiina, Hongyang Luo

Geminiidid 2023

Käes on detsembri keskpaik ja sellega koos üks aasta kaunemaid tähesadusid - geminiidid. Nagu meteoorivooludega ikka, on ka see nimetatud saju radiandi* järgi, mis asub geminiidide puhul Kaksikute (ladinapäraselt Gemini) tähtkujus. Selle tipphetkel on võimalus näha kuni kahte "langevat tähte" minutis. Seda muidugi juhul, kui taevas mõnel lähiõhtul ka selgineb.

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Fotol 2018. aastal mitme järjestikuse tunni jooksul jäädvustatud ja ühele pildile kleebitud geminiidid Tšehhis. Autor: Petr Horálek

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.

Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis tolmu- ja kruusapuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.

Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud tükid, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Lisaks on geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).

Esimesi üksikuid geminiide võis juba viimastel öödel näha olla, kuid parimaks vaatlusajaks on järgnevad paar ööd. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge, kuuvaba ja linnade valgusest puutumata taevas, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni.

Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.

*radiant - suund, millest meteoorid näivad taevas välja kiirguvat.

Geminiidid tuhisevad taevas

Käes on detsembri keskpaik ja sellega koos üks aasta ilusamaid tähesadusid - geminiidid. Nagu meteoorivooludega ikka, on ka see nimetatud saju radiandi* järgi, mis asub geminiidide puhul Kaksikute (Gemini) tähtkujus. Selle tipphetkel on võimalus näha kuni kahte "langevat tähte" minutis, kuigi sellel aastal rikub kõrgel taevas rippuv ja enamuses täis Kuu asja mõnevõrra ära. Rääkimata siis pilvisest taevast.

astrofotograaf Petr Horáceki jäädvustus 2018. aasta (kuuvabadest) geminiididest Tšehhis Seči järve kohal

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.

Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis kivipuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.

Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud kruusaterad, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Seda enam, et geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).

Esimesi üksikuid geminiide võis juba viimastel öödel näha olla, kuid parimaks vaatlusajaks on järgnevad paar ööd. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge ja kuuvaba taevas, lumevaba maa, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni. Kaksikute tähtkuju asub sel ajal küll suhteliselt kõrgel öötaevas, aga paraku asub seal lähedal öö esimeses pooles ka enamuses valgustatud Kuu. Selle hele valgus summutab kindlasti osad nõrgemad geminiidid ära, aga heledamaid peaks sellegipoolest näha olema. Öö teises pooles, peale Kuu loojumist, on vaatemäng kindlasti vägevam.

Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.

*radiant - suund, millest meteoorid näivad taevas välja kiirguvat.

Aasta parim meteoorivool on kohe kohal

Ööl, mis lahutab selle nädala lõppu ja uue algust, tipneb taaskord üks aasta rikkalikum meteoorivool - geminiidid. Tänavune täiesti kuuvaba öötaevas võib sellest teha ka viimaste aastate vaatemänguliseima tähesaju üldse. Kui mitte meie pisikese ja pilvise riigi, siis planeedi jaoks vähemalt.

Kaksikute tähtkuju (Gemini) järgi nime saanud geminiidid on teiste suuremate meteoorivoolude seas mitmel põhjusel erilised. Esiteks on see vool ajalooliselt väga noor. Näiteks tihtipeale kõige tuntumaks peetud perseiide, mida saab vaadelda augustis, on osade allikate väitel teatud juba vähemalt kaks tuhat aastat. Seevastu geminiidid hakkasid meie talvetaevast külastama alles 1862. aastal ning sellest ajast peale on need igal aastal üha paremat vaatemängu pakkunud.

Teiseks, kui enamasti põhjustab meteoorivoole jäised komeedid, mis satuvad perioodiliselt Päikesele lähemale ning külvavad aurustudes oma orbiidi täis liivast ja tolmust rämpsu, pärinevad geminiidid kivise asteroidi 3200 Phaetoni küljest. Niinimetatud Maa-lähedaste asteroidide hulka kuuluv ja läbimõõdult pea kuus kilomeetrit lai kivimürakas tiirleb ümber Päikese tugevalt väljavenitatud orbiidil, mis toob seda iga aasta ja poole tagant Päikesest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Seal murendab meie kodutähe põletav kuumus asteroidi pinda sarnaselt lõkkesse visatud kividele. Selle küljest lahti pudenenud ja viimaks Maa atmosfääri sattunud kivipuru ongi see, mis meie taevasse heledad jutid veab.

Kolmandaks, kuna kivise asteroidi pinnas on võrreldes komeedi küljest lahtiaurustunud materjaliga oluliselt tihedam, põlevad geminiidid võrreldes enamike teiste voolude meteooridega meie atmosfääris ka pikemalt. Seda enam, et nende suhteline kiirus Maaga kohtudes on võrdlemisi väike (35km/s). Selle kahe omaduse koosmõjul on geminiidide meteoorid ühtaegu heledad, pikad ja erivärvilised. Lisaks kipub nende sekka ka päris tihti ära eksima mõni suurem tükike, mille mõõtmeid võiks võrrelda herneteraga ning mille langemisel tekkivast "tulepallist" on raske mööda vaadata.

Kuigi geminiide võib juba praegu vaadelda, on selle magusaimaks tipuajaks pühapäeva õhtu ja öö vastu esmaspäeva (13.-15. detsember), mil ideaaltingimustel* võib see tekitada tunnis kuni 150 "langevat tähte". See teeb üle kahe meteoori minutis! Realistiks jäädes tuleb aga arvestada, et kuna voolu radiandiks (taevaala, kust meteoorid näivad pärinevat) olev Kaksikute tähtkuju tõuseb südaööseks "vaid" kusagil 60 kraadi kõrgusele lõunasse, jäävad paljud meteoorid meie jaoks silmapiiri poolt varjatuks.

Sellegipoolest võime me südaöö kanti näha umbes 60 meteoori tunnis, mis ei ole ju sugugi halb number. Nagu ikka meteoorivoolude vaatlemisel, et tasu jõllitada otse nende radiandi suunas, vaid pigem sellest mõnikümmend kraadi kõrvale või näiteks lamamistoolis otse üles.

Ilmaprognoosid Eesti kohale selleks ajaks midagi üleliia optimistliku ei luba, kuid lootust täielikult kaotada ei maksa. Isegi tunnisest august pilvkattes võib saju nautimiseks piisata. Igal juhul kutsume astroonoomiaklubi lugejaid üles võimalusel geminiide ise jäädvustama ja meile sellest fotosid saatma.

*ideaaltingimuste all mõeldakse ZHR (zenithal hourly rate) arvu ehk meteooride arvu, mida oleks võimalik mingist avatud vaatlemiskohast näha, kui meteoorivoolu radiant asuks otse pea kohal ehk seniidis.

Sügistaeva ülevaade 2020

Eelmisest ülevaatest on paar kuud mööda läinud ja tähistaevas end vahepeal omajagu pööranud. On vist viimane aeg kokku võtta, et mida me sügisesest pimedast taevast veel näha võime, enne kui kätte jõuab talvine pööripäev ja rääkima tuleks hakata juba talvisest taevast.

Nagu me kõik teame, on sügisõhtud pimedad ja niisked, tihti vihmased ja lörtsised ning ka miinuskraadid pole enam haruldased. Rahvasuus kannavad sügiskuud september, oktoober, november ja detsember rahvasuus vastavalt lõikamisekuu, kolletamisekuu, marukuu ja jõulukuu nimesid. Eks ta umbes nii olegi ja ka statistika annab meile teada, et selgeid öid võime me nende kuude jooksul sõrmede peal üles lugeda. Eriti novembris ja detsembris.

Teisalt pöörab meie poolkera ennast selle aja jooksul Päikesest üha väiksema nurga alla ja tähistaevas on vaatlemiseks juba varjaste õhtutundide ajal küps. Juhuks kui pilvedesse aeg-ajal mõni halastav auk tekib, tuleb just sügisel olla valmis oma teleskoopi läbi kolletavate ja öökülmast krõbisevate lehtede vaatlusplatsile vedama, et nautida viivuks süsimustas taevas helkivaid planeete, tähti ja veelgi kaugemaid objekte.

Tähistaevas

Tuleb välja, et kui hakata rääkima novembri ja detsembri varaõhtutel lõunataevas paistvatest tähtkujudest, kattuvad need üsna hästi taevaga, mida me nägime seal augusti südaöödel. Selle põhjuseks tõsisasi, et meie planeedi teekonnal ümber Päikese nihkub mingil kindlal kellaajal meie poole pööratud taevas kuu jooksul umbes kahe tunni võrra varasemaks. See tähendab, et augusti südaöist taevast nägime septembris kusagil kella kümne ajal õhtul, oktoobris kella kaheksa ajal ja novembris paistab see meile juba õhtul kell kuus kätte (tegelikult kell viis, sest teatavasti sai vahepeal kella keeratud). Seega tasub lähikuudel hämardudes nähtavaks muutuva tähistaevaga tutvumiseks kiigata meie augustitaeva ülevaatesse.

Seevastu hilisõhtustel kellaaegadel kerkivad lõunataevasse need tähtkujud, mida augustis nägime alles vastu hommikut. Nii on seal tulevatel kuudel umbes kella seitsme ja kümne vahel näha Vaala, Kalu, Pegasust, Andromeedat, Kolmnurka ja Jäära. Kui tähtkujudena pole neist ükski just kõige pilkupüüdvam, võib seal suunas üsna kerge vaevaga näha neljast enam-vähem sama heledast tähest moodustuvat Pegasuse ruutu. Tegemist pole mitte tähtkuju, vaid hoopis asterismiga. Sellise nimega kutsutakse mingit tuntud tähegruppi või -mustrit, mis ei pruugi (aga võib) asuda ühe tähtkuju piirides. Pegasuse ruudu puhul asuvad kolm selle tähte Pegasuse tähtkujus, aga “ülemine-vasak” hoopiski Andromeeda tähtkuju koosseisus.

Tuntud asterisme leiab sügisesest taevast veelgi. Suur Vanker, mis kuulub tegelikult suurema Ursa Majori ehk Suure Karu tähtkujusse, arvatavasti tutvustamist ei vaja ning keerleb sügisõhtutel pigem Põhjanaela all. Mööduvat suve mälestab aga iga päevaga üha madalamasse läänetaevasse vajuv Suvekolmnurk, mis koosneb Luiges asuvast Deenebist, Lüüras paiknevast Veegast ja Kotka Altairist. Idast tõuseb samal ajal üha kõrgemale võimas Talvekuuskandi nime kandev asterism, mis moodustub juba päris talviste tähtkujude heledamatest tähtedest. Kellaosuti suunas ülevalt alustades joonistub see välja Veomehe Capellast, Sõnni Aldebaraanist, Orioni Riigelist, Suure Peni Siiriusest, Väikse Peni Prooküonist ning Kaksikute Polluxist.

Talvekuusnurk ja Kuu pildistatud 2017. aasta jaanuaris Rõugest. Foto: Martin Mark – https://matugraphy.com/

Pisut ette rutates võibki just eelnimetatud tähtkujusid pidada hilissügisese ja varatalvise tähistaeva peamisteks orientiirideks. Neist eraldi mainimist väärib kindlasti Orion, mille silmapaistev kuju teeb sellest tõenäoliselt ühe maailma enimtuntuma tähtkuju. Kes siis ei teaks selle kolme ühes reas asuvat heledat tähte, mis peaks kujutama Kreeka kangelase Orioni vööd? Või siis selle kohal säravat silmanähtavalt punast hiidtähte Betelgeuset, mille kosmilises mõttes peatset surma supernoovana ootavad vist kõik maailma astronoomid. Või siis hoopis vöö all paistvat sinist hiide Riigelit, mis on üks tähistaeva heledamaid? Olgu mainitud, et need kaks kuulsat tähte kujutavad vastavalt üht Orioni õlga ja jalga, mille paarilisteks on samuti heledad Bellatrix ja Saiph.

Talvekuusnurga kõige heledam liige Siirius on aga ühtlasi terve tähistaeva (nii lõuna kui põhja) kõige heledam täht ning teda võib sügisel suhteliselt madalale lõunahorisondi kohale tõusmas näha alles novembri lõpus südaöösel. Tegelikult kahest üksteise ümber tiirlevast tähest koosnev Siirius või eestipäraselt Orjatäht asub meist “kõigest” 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte. Kogemus on näidanud, et Siiriust kiputakse pea igal sügisel ja talvel kellegi poolt väidetavate maaväliste elanike lennumasinaks pidama. Kas ka sellel selle hooajal?

Keskmiselt heledamatest tähtedest kokku pandud ja seega ka tuntumatest tähtkujudest tahaks veel nimetada Kassiopeiat ja Perseust, mis paistavad sügiskuudel peaaegu seniidis. Neist esimene on äratuntav selle poolest, et see näib taevasse joonistavat suure W-tähe. Kuidas vanad kreeklased selles hoopis mütoloogilist Etioopia printsessi nägid, jääb antud kirjutise autorile arusaamatuks. Kreeka kuulsa koletistetapja Perseuse leidmiseks tuleks otsida tähtede gruppi, mis asub umbes poolel teel Kassiopeia ja heleda jõulutäht Kapella vahel.

Tähtede parved

Kui tähtkujud enam-vähem selged, tasub liikuda edasi niinimetatud süvataeva objektide juurde, mille alla kuuluvad kõik need astronoomilised objektid, mis ei ole parasjagu üksikud tähed või Päikesesüsteemi planeedid ja komeedid. Peamiselt hobiastronoomide poolt kasutatava termini alla peetakse silmas hajus- ja kerasparvi, udukogusid, planetaarudusid, supernoovajäänukeid ja galaktikaid. Ei tea kas ka Linnutee – kodugalaktika, milles meie suhteliselt igav Päike tavalise tähena tiirutab – ei kuulu sellisel juhul süvataeva “objektide” hulka? Igatahes Linnutee miljarditest kaugetest tähtedest helendava riba leiame me novembri ja detsembri kesköödel ulatuvat kagust loodesse. Selle täie võimsuse nautimiseks tasub ennast sättida mõne lagedama künka otsa, mis asub linnatuledest võimalikult kaugel.

Linnutee käesoleva aasta novembris Järvamaal, Järva vallas, Kukevere külas. Foto: Ain Paloson – kodulehekülg facebookis

Klassikalistest süvataeva objektidest sügiseses taevas puudust ei tule ja nende kõigi üles loetlemisega läheks isegi veidi raskeks. Seega toome neist välja vaid mõned uhkemad. Kui nende või mistahes objekti leidmisega tähistaevast peaks tekkima raskusi, siis abi saab ühest suurepärasest planetaariumiprogrammist nimega Stellarium, mille saab arvutile alla laadida tasuta (nutitelefoni versiooni puhul tuleb loovutada paar eurot) ning mille leiab siit. Paaritunnise harjutamise järel saab sellest igaühele asendamatu abimees tähistaeva tundmaõppimisel.

Täheparvedest tasub nii binokli kui teleskoobiga vaadata kindlasti Perseuse tähtkujus asuvat kaksikparve (NGC 869 ja NGC 884), mille olla esimesena üles märkinud juba üle kahe tuhande aasta eest elanud kreeka astronoom Hipparchus. Umbes 7500 valgusaasta kaugusel asuvad ja tuhandetest noortest tähtedest koosnevad parved paiknevad taevas üksteisele nii lähedal, et silmaga vaadates näivad need moodustavat ühe uduse laigu. Seevastu Sõnni tähtkujus asuv Sõel (teiste nimedega Pljeaadid, Subaru või M45), mida kiputakse endiselt mõnikord Väikseks Vankriks pidama, on meile üks lähimaid hajustäheparvi asudes “kõigest” 440 valgusaasta kagusel. Sõelas eristab terav silm umbes viite kuni seitset üksikut tähte, kuid binokli või teleskoobi abil leiab neid sealt sadu.

Pisut kaugemad ja väiksemad, kuid teleskoobis endiselt huvitavat vaatepilti pakkuvad hajusparved on M39 (Luiges), NGC 7243 (Sisalikus), M52 ja NGC 457 (Kassiopeias), NGC 1502 (Kaelkirjakus), M34 (Perseuses), NGC 2282 (Veomehes), M35 (Kaksikutes), NGC 2232 ja M50 (Ükssarvikus) ning M44 ehk Sõime täheparv (Vähis). Kui viimane välja arvata, siis asuvad kõik nimetatud parved Linnutee riba esiplaanil, kus gaasi- ja tolmupilvede ning seega nendest tekkivate tähtede liiklus on võrreldes galaktika kettast kaugemal asuvate aladega tihedam.

Kassiopeias asuvat ja NGC 457 tähist kandvat täheparve kutsutakse välimuse tõttu ka Öökulli parveks. Foto: Steve Goldberg

Sadadest kuni tuhandetest hajali tähtedest koosnevatest hajustäheparvedest eristuvad suurel määral kerasparved, mis võivad sisaldada isegi sadu miljoneid individuaalseid tähti. Erinevalt hajusparvedest on kerasparvede liikmeiks olevad tähed ka väga vanad ja ka nende asukoht galaktikas hajusparvedele mõnes mõttes vastupidine – nad tiirutavad ümber Linnutee keskme suvalistel ja suhteliselt kaugetel orbiitidel ning asuvad enamasti selle ketta kohal ja all. Tänu sellele ei ole sügis nende vaatlemiseks kõige parem aeg ning novembri ja detsembri kontekstis väärivad mainimist neist vaid neli – M15 (Pegasuses), M2 (Veevalajas) ning M92 ja M15 (Herkuleses). Vaadelda tasub neid läänetaevas praktiliselt vahetult peale pimeduse saabumist, sest südaöö saabumiseks on nad kas lootusetult madalale või sootuks horisondi taha kadunud.

Udud ja galaktikad

Alles tekkivatest või äsja tekkinud tähtedest helendavaid udukogusid leiab sügistaevast samuti hulgaliselt. Taaskord tuleb langetada raske valik ning nimetada neist sellised, mille vaatlemiseks peaks piisama valgusreostusest puutumatust taevast ja keskmisest valgusjõulisest teleskoobist või siis paarikümne sekundilise säriga tehtud fotost läbi teleskoobi. Kuna udukogud on reeglina üsna tuhmid, siis seda viimast võimalust tuleks võimalusel alati proovida. Kasvõi siis selleks, et õpetada silmale selgeks, et mida ta seal teleskoobiokulaaris õigupoolest nägema peaks.

Konkurentsitult kõige võimsam udukogu mida meie laiuskraadidelt näha võib, asub eelmainitud Orioni tähtkujus ja kannab lihtsalt Orioni udukogu nime (M42). Tegemist meist umbes 1300 valgusaasta kaugusel ja kusagil veerandsada valgusaastat laia gaasise ja tolmuse piirkonnaga, kus kosmilises mõttes alles eile tekkinud kuumad tähed panevad neid ümbritseva gaasi heledama. Detailsetelt Hubble kosmoseteleskoobi fotodelt on avastatud, et seal leidub veel hulganisti tumedasse gaasiümbrisesse mässitud ja alles täheks arenevaid prototähti ning juba tekkinud tähti ümbritsevaid protoplanetaarseid kettaid, milles moodustuvad suure tõenäosusega kunagi planeedid. Orioni udukogu on võimalik näha ka palja silmaga, moodustades justkui Orioni vöölt rippuva “mõõga” keskmise tähe.

Kassiopeia tähtkuju servast leiame hiiglaslikud Südame ja Hinge udukogud (tähised vastavalt IC 1805 ja Westerhout 5), mis asuvad küll võrreldes Orioni udukoguga meist mitu korda kaugemal, kui on sellest ka mitu korda suuremad. Hõivates taevas mitme täiskuu suuruse ala, vajab nende vaatlemine suhteliselt valgusjõulist optikat ja väikest suurendust ning isegi sellisel juhul ei tasu neist mingit muljetavaldavat vaatepilti oodata. Seevastu astrofotograafidele on need punakad udud tõelised maiuspalad ning nende pildistamiseks piisab ka paarisaja millimeetrise fookuskaugusega objektiivist.

Võimsad Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias pildistatud ülikpika säriajaga. Foto: David Lindemann

Põhjapoolkeral elavate taevapiltnike meelisobjektiks on veel NGC 2238 ehk Rosetti udukogu (Ükssarvikus), mille heledust, värvi ja ulatust võib võrrelda eelnevatega. Lisaks veel Elevandilondi udukogu ehk IC1396 (Keefeuses), Põhja-Ameerika udukogu ehk NGC 7000 ja Võluri udukogu ehk NGC 7380 (mõlemad Keefeuses), Pacmani udukogu ehk NGC 281 (Kassiopeias) ning Leegitseva Tähe udukogu ehk C31 (Veomehes).

Planetaarududest ehk ududest, mis koosnevad surnud tähtede poolt äraheidetud gaasist, tasub sügistaevas vaadata Hantli udu (M27) Rebases ja Rõnga udu (M57) Lüüras, kuid seda pigem õhtupimeduse esimestel tundidel. Supernoovajäänukitest väärib suhteliselt suure suurendusega vaatlemist Krabi udu ehk M1. Viimase puhul on tegemist massiivse tähe elu lõpetanud tohutu plahvatuse ehk supernoovaga, mille tekkimise ja hääbumise panid kirja Hiina astronoomid 1054. aastal. Kuigi plahvatusest on möödunud palju sajandeid, on selle käigus ergastunud gaas ja endiselt paisuv lööklaine siiani vaadeldav.

Galaktikatest rääkides oleks patt mitte alustada Linnutee suurimast naabrist – Andromeeda spiraalgalaktikast (M31), mida loetakse umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel asudes kaugeimaks veel silmaga nähtavaks objektiks. Nagu nimest võib järeldada, leiab selle eest Andromeeda tähtkujust ning teleskoobis õnnestub tavaliselt näha selle tihedat ja silmale udusena paistvat tuuma. Andromeedast pisut allpool Kolmnurga tähtkujus asub samanimeline spiraalgalaktika tähisega M33, mida peetakse Andromeeda satelliitgalaktikaks. Koos Linnutee ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga moodustavad need kolm niinimetatud Kohaliku Grupi.

M33 ehk Kolmnurga galaktika pildistatud käesoleva aasta augustis Tõrvast. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Kaugematest, juba kümnete miljonite valgusaastate kaugusel asuvatest galaktikatest võiks ära nimetada sügiskuude kesköödel Suure Vankri kohal asuva Bode ja Sigari galaktikatepaari (M81 ja M82) ja Vaala tähtkujus asuva spiraalgalaktika tähisega M77. Paraku nii nagu kerasparvedega, peab ka rohkemate heledate galaktikate nägemiseks ootama kevadeni, kui meie poolkera öine vaade on rohkem avatud galaktikatevahelisse ruumi.

Planeedid

Nagu suvekuudel, jätkub ka sügisel mitteametlikult planeetide marsiks nimetatud nähtus, kus ühe öö jooksul on võimalik ära näha kas kõik või enamik silmaga vaadeldavatest planeetidest. Nendeks on Päikese poolt lugedes Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn. Kui taevasse jõllitamise kõrvalt korra jalge ette vaadata, saab sellesse nimekirja lisada ka meie armsa Maa, mille nägemine on nii enesestmõistetav, et vahel me unustame selle planeedi staatuse.

Päikesesüsteemi planeetide omavaheline asetus novembri (vasakul) ja detsembri esimesel nädalal. Foto: https://www.theplanetstoday.com/

Neist kõige pisema ja Päikesele kõige lähemal tiirutava Merkuuri nägemiseks tasub antud kirjutise avaldamise järel kiirustada, kuna näha on teda veel loetud päevad. Selle põhjuseks Merkuuri lahkumine niinimetatud läänepoolsest elongatsioonist, mis tähistab hetke kui planeet asub meie perspektiivist Päikesega kõige suurema nurga all ning mis leidis aset 10. novembril. Nüüd nihkub see kõige kiiremini Päikese ümber tiirlev planeet meie vaatnurgast taaskord Päikese taha. Seni tasub teda otsida vahetult enne päikesetõusu kagutaevast, kus ta paistab nagu üks keskmisest heledam täht.

Merkuuriga samas suunas, aga omajagu kõrgemal paistab üks teine objekt, mille näiv heledus ületab kõik taevakehad peale Päikese ja Kuu ning mis ripub seal juba pikemat aega. Tegemist planeet Veenusega, mis kannab sellel ajal rahvakeeles koidutähe nime ja mis sarnaselt Merkuuriga on oma läänepoolse elongatsiooni juba läbinud (13. augustil). Nüüd nihkub ta meie vaatenurgast samuti päikesetagustele maadele. Teleskoobis näeb ta sellel ajal välja suuremalt osas vasakult valgustatud kettana, meenutades veidi pisikest Kuud.

Vahepeal lõunataevas isegi Veenusest heledamalt säranud Marsi leiame endiselt enam-vähem samast kohast kus viimased paar kuud – Kalade tähtkujust. Sinna jääb ta veel uue aastani. Marss lõi teatavasti tänavu laineid oma võimsa oktoobrikuu vastasseisuga, mis oli Eestist vaatlejatele aastakümnete parim. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit. Silmnähtavalt punakast planeedist, mille kaugus suureb ja heledus langeb iga päevaga, on raske selgetel õhtutel näoga lõuna suunas seistes mööda vaadata. Teleskoobiomanikel avaneb võimalus ta pinnal näha tumedate piirkondade vaheldumist või lihtsalt nautida vaadet selle kuulsa ja mõistatusliku planeedi roostekarva kettale.

Marsi tänavuse vastasseisu erinevad etapid 8. augustist 18. septembrini. Foto: Roger Hutchinson

Terve suve ja senise sügise on õhtuti lõunakaares paistnud veel kaks heledat “tähte”, mis on tegelikult Päikesesüsteemi hiiglased Jupiter ja Saturn. Suurem, lähemal asuv ja seega heledam Jupiter paremal ning tublisti kaugemal tiirelev ja seepärast tagasihoidlikum Saturn tema järel. Ka ülejäänud sügise ja varajase talve saame me neid vahetult peale päikeseloojangut edalataevas vaadelda. Teleskoop paljastab Jupiteri puhul selle pinda liigendavad tumedad gaasivöödid ja neli suuremat kaaslast ning Saturni ikoonilise rõngasüsteemi.

21. detsembril, kui öö on aasta pikim ja päev lühim, leiab Jupiteri ja Saturni puhul aset üks tõeliselt haruldane sündmus, kus kaks planeeti tulevad taevas üksteisele nii lähedale, et silmale paistavad nad otsekui üks hele objekt. Võõrapäraselt konjuktsiooniks ja eesti keeles äkki lähenemiseks/ühenduseks nimetatud sündmuse tipphetkel lahutab kaht planeeti vaid 0,1 nurgakraadi – nii lähedalt möödusid nad üksteisest viimati 1623. aastal! Selge taeva korral tasub vaatepilti kindlasti teleskoobi abil lähemalt uurida, sest kaks hiidplaneeti peaksid sellel ajal hõlpsasti okukaari vaatevälja korraga ära mahtuma.

Selline võiks välja näha vaatepilt talvise pööripäeva õhtutaevas, kui kahte hiidplaneeti lahutab vaid 0,1 kaarekraadi. Tegemist kuvatõmmisega Stellariumist

Päikesest päris kaugel tiirlevad ja seega silmale nähtamatud Uraan ja Neptuun on samuti terve sügise lõunakaares paistmas. Asuvad nad vastavalt Jäära ja Veevalaja tähtkujudes, kuid nende vaatlemiseks läheb kindlasti tarvis teleskoopi.

Tähesajud ja varjutused

Iga-aastastest suurematest meteoorivooludest, kus Maa satub läbima mõne komeedi või asteroidi poolt orbiidile maha jäetud rusupilve, on sügisel esindatud koguni neli. Neist kaks esimest, drakoniidid ja orionidiid, tipnesid vastavalt oktoobri esimesel ja kolmandal nädalal. Kaks järgmist, leoniidid ja geminiidid, teevad sama novembri ja detsembri keskel.

Leoniidide näol on tegemist perioodiliselt Päikesele läheneva komeet Tempel–Tuttle küljest pärineva materjaliga, mis on selle orbiidile küllaltki ebaühtlaselt jaotunud. Selle tulemusel võib see vool nähtavate meteooride langemistiheduse poolest väga suurel määral kõikuda. Näiteks ajalooraamatutesse kirjutasid leoniidid ennast 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane selline juhus leidis aset aastatuhandevahetusel, kui tunnis loendati ligi 3000 meteoori ning järgmist oodatakse 2029nda aasta paiku. Sellel aastal ennustakse selle tiheduseks aga suhteliselt tagasihoidlikud 15 meteoori tunnis ehk keskmiselt üks lask iga nelja minuti tagant. Leoniidid tipnevad 18. novembril ning nende radiant ehk taevaosa, millest meteoorid näivad välja kiirguvat, asub Lõvi (ehk Leo) tähtkujus.

Erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid tipnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt enamikest tuntumatest vooludest, mille taga on komeetide küljest lahtiaurustunud tolmuterad, põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon, mille tugevalt väljavenitatud orbiit toob seda korra iga aasta ja poole tagant Päikest kõigest paarikümne miljoni kilomeetri kaugusele. Sealse kuumuse mõjul asteroidi kivine pind mureneb ja pudeneb selle orbiidile laiali ning jõuab lõpuks “langevate tähtedena” meie planeedi atmosfääri. Geminiidide tunniarv on aastate jooksul üha suurenenud ning võib tänavu ulatuda kuni 160-ni tunnis. See teeb sellest ühe aasta kõige vaatemängulisema meteoorivoolu, mida ei sega sellel aastal ka Kuu. Voolu radiant asub Kaksikute (ehk Gemini) tähtkujus ja see on selge taeva olemasolul vaadeldav kogu öö.

2018. aasta foto langevast mitmevärvilisest geminiidist. Foto: Dean Rowe

Enne aasta lõppu saab meie planeedil ära näha ka kaks varjutust – üks kuu- ja üks päikesevarjutus, mis leivad aset vastavalt 30. novembril ja 14. detsembril. Paraku pole neist kumbki Eestist vaadeldav. Peamiselt Vaiksest Ookeanist, Ameerikast ja Aasiast näha oleva kuuvarjutuse puhul sellest väga kahju polegi, sest tegemist on niinimetatud poolvarjulise kuuvarjutusega, mille jooksul tumeneb Kuu pind vaid õige pisut. Seevastu Lõuna-Ameerika lõunatippu läbivat täielikku päikesevarjutust tahaks näha küll. Reisipiirangute poolt kodumaale kammitsetud varjutustekütid saavad seda aga ilmselt jälgida ka mõne otseülekande vahendusel. Mitte, et see sama oleks.

Kuu faasid

November

• viimane veerand 8. november, kell 15.46
• vanakuu 15. november, kell 7.07
• esimene veerand 22. november, kell 6.45
• täiskuu 30. november, kell 11.30

Detsember

• viimane veerand 8. detsember, kell 2.36
• vanakuu 14. detsember, kell 18.16
• esimene veerand 22. detsember, kell 1.41
• täiskuu 30. detsember, kell 5.28

Geminiidide sadu

Peagi jõuab kätte detsembri keskpaik ja sellega koos üks aasta ilusamaid tähesadusid - geminiidid. Nagu meteoorivooludega ikka, on ka see nimetatud saju radiandi* järgi, mis asub geminiidide puhul Kaksikute (Gemini) tähtkujus. Selge taeva korral avaneb selle tipphetkel võimalus näha kuni kahte "langevat tähte" minutis, kuigi sellel aastal rikub kõrgel taevas rippuv täiskuu asja mõnevõrra ära.

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.

Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis kivipuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.

Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud kruusaterad, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Seda enam, et geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).

Esimesi üksikuid geminiide võib juba tänasest näha, aga parimaks vaatlusajaks on 14. detsembri õhtu ja 15. hommik. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge ja kuuvaba taevas, lumevaba maa, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni. Kaksikute tähtkuju asub sel ajal küll suhteliselt kõrgel öötaevas, aga paraku liigub samas tähtkujus ka äsja kahanema asunud Kuu. Selle hele valgus summutab kindlasti osad nõrgemad geminiidid ära, aga heledamaid peaks sellegipoolest näha olema. Igal juhul soovitame selleks ajaks ennast taeva alla sättida.

Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.

Foto ühest eelmise aasta detsembri eriti heledast geminiidist, mille vähem kui sekundi kestnud lennu jäädvustas fotograaf Dean Rowe. Erinevad värvid tulenevad meteoori atmosfääri sisenemisel tekkinud kuumuse mõjul ioniseeritud elementidest. Näiteks sinist põhjustab magneesium, lillat kaltsium ja rohelist nikkel. Punane värv tuleb aga atmosfääris endas leiduvast lämmastikust ja hapnikust.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/…/im…/1812/GeminidColors_Rowe_2048.jpg

*radiant - suund, millest meteoorid näivad taevas välja kiirguvat

Detsembritaeva tutvustus 2019

Pilvise, vihmase ja porise novembri järel põleb kindlasti paljude astronoomiahuviliste südames vaid üks soov - tooks detsember ometigi selgemat taevast. Eks ta ilmselt toobki, aga mitte nii palju kui üks tähemaias vaatleja loota tahab...

...sellegipoolest tuleb ennast igaks juhuks põhiliste teadmistega tähistaevast varustada, sest detsembrist pimedamat kuud ei tule. 22. detsembrine talvine pööripäev tähistab lisaks talve algusele hetke mil Päike teeb põhjapoolkeral madalamaid ja seega lühimaid kaari. Peale seda hakkab aasta juba vaikselt kevade poole tiksuma ning päeval muutuvad jällegi pikemaks.

Kui detsembripimedusele lisandub veel lumevaba maa ja tagasihoidlike külmakraadidega selge ja kuuvaba taevas, on teleskoobiomanikel kibekiire minek vaatlusplatsile. Väike miinus tähendab, et teleskoobipeegleid ja -läätsi ei kimbuta enam kaste, jalgealune on kuivem ja õhk läbipaistvam. Pealegi pakub ju talvine taevas meile sootuks teistsugust vaadet taevasse, kui alles mõni kuu tagasi.

Tähistaeva rännak

Kuust-kuusse "nihkub" mingil kindlal kellaajal nähtav tähistaevas võrreldes eelnevaga ligikaudu kaks tundi. Teisisõnu selline taevas nagu oli novembri keskpaigas meie peade kohal täpselt südaööl, on detsembri keskel pea kohal juba kell kümme. Sellisele tõdemusele jõuame mõeldes Maa pöörlemisele ja tiirlemisele ümber Päikese. Kuna detsembriga üks neist tiirudest sümboolselt lõppeb ja tähistaevas jookseb talvisel pööripäeval "nulli", vaatame seda mõttekäiku lähemalt.

Nagu me kõik teame, pöörleb Maa ümber oma kujutletava telje ja tiirleb ühtlasi ümber Päikese. Üht pööret nimetame me ööpäevaks (24 tundi) ja üht tiiru aastaks (365 ööpäeva). Kõik väga lihtne ja lapsest saadik teada. Mida aga arvata väitest, et tegelikult teeb Maa ühe täispöörde keskmiselt 23 tunni, 56 minuti ja 4 sekundiga ehk umbes neli minutit lühema ajaga kui meile maast madalast sisse on harjunud?

Asi selles, et meie ustav 24-tunnine kell ei mõõda mitte Maa tegelikku pöörlemise perioodi vaid aega mil Päike naaseb täpselt sinna suunda, kus ta asus eelmisel päeval. Sellest ka 24-tunnise ööpäeva täpsem nimetus - päikeseööpäev. Sellest eristub nelja minuti võrra lühem sideeriline ehk täheööpäev. See teine tähistab perioodi, mille vältel naaseb suvaliselt valitud kinnistäht samasse kohta kus ta eelmisel ööl asus.

Kahe päeva erinevus tekib sellest, et samal ajal kui me pöörleme, liigub Maa ühtlasi ka ümber Päikese. Täpsemalt täidab Maa ööpäevas umbes 1 kraadi oma täistiirust ümber Päikese (365päeva ∼ 360 kraadi). Päike-Maa süsteemi pöörlemis- ja tiirlemissuundade tõttu peab seega täheööpäeva täitudes Maa neli minutit kauem pöörlema, et täituks päikeseööpäev. Alumine joonis selgitab.

Päevast-päevane nelja minutiline "ülepöörlemine" tähendab seda, et tähistaevas ruttab vähehaaval Päikesest "ette". Kellaegade võrdluses tähendab see nelja minutit päevas, kahte tundi kuus ja 12 tundi poole aastaga. Ehk siis need tähtkujud, mis meil on talvise pööripäeva südaöösel säramas otse lõunataevas (Orion, Kaksikud), mattuvad suvisel pööripäeval eredasse lõunapäikesesse ning vastupidi.

Pööripäevaselt pime taevas

Kui tunda huvi milline on tähistaevas detsembri keskpaigas, siis üks veidi möödahiiliv vastus oleks, et olenevalt kellaajast selline nagu eelnevate kuudel. Täpsemalt on see detsembris kella kuue ajal õhtul ligikaudu selline nagu septembris südaöösel, kella kaheksa ajal nagu oktoobri südaöösel ja kella kümne ajal nagu novembri südaöösel. Sellest tulenevalt ja teie endi lemmik vaatlusajast olenevalt soovitamegi tutvuda meie septembri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/9981/septembritaevas-2019/), oktoobri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/10022/oktoobritaevas-2019/)ja novembri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/10070/novembritaevas-2019/) tähistaevaste ülevaadetega.

Rääkides aga detsembrikuu keskööst, siis selleks ajaks kagust loodesse ulatuvast Linnutee ribast leiame lisaks arvukatele hajustäheparvedele vägeva Rosetti udukogu (Ükssarvikus), Kajaka udukogu (Suures Penis), Südame ja Hinge udukogud (Kassiopeias), Krabi supernoovajäänuki M1 (Sõnnis) ja Ahvipea udukogu (Orionis). Kuulsatele Andromeeda ja Kolmnurga galaktikatele lisaks hakkavad juba piisavalt kõrgele tõusma ka Bode galaktika (M81) ja kohe selle selle kõrval asuv Sigari galaktika (M82), mis paiknevad ennast idataevasse pöörava Suure Vankri kohal.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeias. Pildistatud Tõravere vaatlusplatsil 25. novembril. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).

Kui optika ja oskused lubavad, siis tasub veel proovida pildistada galaktikaid tähistega NGC 2403 (Kaelkirjakus), NGC 1600 (Eriidanuses), NGC 185 (Kassiopeias) ja kohe Linnuteele riba kõrval asuvat IC 10 ehk Tähepurske galaktikat (Kassiopeias). Suure Vankri "hobuste" juures asuvate suhteliselt heledate Vaala, Päevalille, Veekeerise ja Tuliratta galaktikate jaoks on detsembri kesköiseteks kellaegadeks veel natukene liiga vara. Kuigi hommiku poole tõsevad ka nemad soodsatesse kõrgustesse.

Kindlasti peaks sellel ajal igale vaatlejale silma jääma ka üks eriti hele ja mitmevärviliselt vilkuv täht madalal lõunataevas (Väikses Penis). Tegemist Siiruse ehk orjatähega, mis on ühtlasi terve taeva heledaim täht (tegelikult kaksiktäht) ja asub meist "kõigest" 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte.

Siiriuse kohal säravad veel kaks väga heledat tähte - paremal punakas Betelgeuse ja vasakul valge Prooküon. Neist kolmest tähest moodustub taevasse peaaegu võrdhaarne kolmnurk, mida kutsutakse vastavalt aastaajale Talvekolmnurgaks. Kolmnurga kohal võib näha veel Kaksikute Kastorit ja Polluksit ning päris kõrgel asuvat Kapellat ehk Jõulutähte (Veomehes). Kapellast madalamal ja paremal paistab punane hiidtäht Aldebaraan (Sõnnis). Lõunataeva heledate tähtede loetelu lõpetab all paremal asuv sinakas Riigel, mis kuulub koos Betelgeusega Orioni tähtkuju koosseisu.

Sõdalane taevas

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on liiga huvitav ja astronoomilises mõttes rikkalik tähtkuju, et sellest mitte pikemalt rääkida. Seda enam, et tegemist on tõenäoliselt maailma kõige kirkama ja äratuntava tähtkujuga. Võiks ju protesteerida ja öelda, et see au kuulub ikkagi Suurele Vankrile, aga paraku pole seda teatud lõunapoolkera laiuskraadidelt üldse näha. Seevastu Orioni näeb (mingil määral) isegi põhjanabalt.

Orion nähtuna selle aasta jaanuaris Tõrva lähistel. Laser osutab Betelgeusele. Koos Siiruse (all-vasakul) ja Prooküoniga (vasakul) moodustab ta Talvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Foto: Egon Bogdanov

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kes peale saatusliku skorpionipistet peajumal Zeusi poolt taevasse tõsteti, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on suhteliselt raske elusat pilti manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad, nende nelja tähe vahel asub kolmest reas asuvast tähest Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.

Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viimasest 70 korda kaugemal (ca 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on elupäevade lõppu jõudnult paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema serv Jupiteri orbiidini. On ennustanud, et Betelgeuse peaks astronoomilises mõttes iga hetk supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib ta mõneks ajaks muutuda taevas heledamaks kui täiskuu ja paistma isegi päeval.

Ka Orioni vöö kolm tähte - Alnitak, Alnilam ja Mintaka - on hiidtähed, mis asuvad meist vahemikus 1200 - 2000 valgusaasta kaugusel. Vööst pisut vasakult leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille tumedatest tähtedevahelisest tolmu- ja gaasipilvedest kondenseeruvad uued tähed. Udukogu nimi tuleb - üllatus, üllatus - ühe sealse suhteliselt pisikese tumeda pilve siluetist, mis meenutab kangesti hobuse pead.

Orioni tähtkuju ja molekulaarkompleks koos selgitavate nimedega. Pilt on saadud 50 valgusfoto ja 160 kalibreerimisfoto liitmise tulemusel (50mm, 40sec, f1.8, ISO1600). 17. märts, 2018, Võrumaal Kääpa külas. Autor: Robert Sälg

Kuigi silmaga vaadates näib, et Orioni mõõk koosneb kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni udukogu ehk M45 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede parv. Trapetsiks nimetatud parv on nii kiirgusjõuline, et see ioniseerib erivärviliselt ümbritsevat ligi 25 valgusaastase läbimõõduga gaasi- ja tolmupilve, milles omakorda tekivad tuhanded uued tähed. Oma läheduse ja näilise suuruse tõttu on M42 üks amatöörastronoomide meelisobjekte ja seda tasub isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi või binokli abil vaadelda.

Orioni tähtkujust leiab tuhmimaid, kuid siiski vaatamisväärseid udukogusid veelgi. Näiteks M42-e kohal asub Jooksva mehe udukogu, mõõga all NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju paremast servast leiab NGC 1788, Hobusepea udukogu kohal helendab NGC 2024 ehk Tuleleegi udukogu ja sellest pisut Betelgeuse poole M78, millele anti tundmatu autori poolt hüüdnimi "Casper, sõbralik kummitus".

Kokkuvõttes asuvad kõik need udukogud, täheparved ja hiidtähed kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegade abil võib näiteks näha kuidas tervet tähtkuju vasakut serva piirab suur punakalt hõõguv kaar, mida nimetatakse avastaja järgi Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida M42 kuumimad tähed isegi sadade valgusaastate kauguselt ioniseerivad.

Planeedid, voolud ja varjud

Planeetide valik on detsembris küllaltki kidur, kuna Jupiteri me enam õhtutaevas ei näe ning Saturngi paistab meile madalas lõunataevas vaid kuu esimeses pooles ja sedagi vaevu-vaevu. Uraan ja Neptuun on küll vastavalt Jääras ja Veevalajas enamuse õhtu vaadeldavad, aga vaatame tõele näkku - ilma isikliku kosmoseteleskoobita me neid tähtedest ei erista.

Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledamat objekti planeet Veenust on juba küll vahetult peale päikeseloojangut näha, aga tõeliselt uhkeks koidutäheks on teda veel vara nimetada. Päikesetagustel maadel liikuvat punakat Marssi on võimalik vaadelda paar tundi enne päikesetõusu kagusuunal, kuid tema näiv heledus on suure kauguse tõttu suhteliselt väike. Merkuur on sellel kuul meile nähtamatu.

Meteoorivooludest tasub välja tuua erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid, mis tippnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt teistest tuntumatest vooludest põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon ning nende tunniarv võib ulatuda 120ni. Kuigi sellel ajal kõrgel taevas asuv Kuu võib nende nautimist mõnevõrra segada, ei tasu seda mingil juhul maha magada. Voolu radiant asub Kaksikute tähtkujus.

Rõngakujuline päikesevarjutus 10. mail, 2013. Allikas: wikipedia

Viis päeva enne aasta lõppu ehk 26. detsembril leiab Lõuna-Aasias aset selle aasta teine päikesevarjutus. Seekord on tegemist nii-nimetatud rõngakujulise päikesevarjutusega, kuna Kuu keskmisest suurem kaugus ei luba tal tervet päikeseketast varjutada. Varjutuse teekond algab Saudi-Araabia lõunaosast, liigub üle India lõunatipu, Sri-Lanka ja Indoneesia ning lõppeb Vaikse Ookeani lääneosas. Meie aja järgi puudutab Kuu maksimaalne vari Maa pinda kell 5,36 hommikul ning lahkub sellelt kell 8,59.

Head pööripäeva ja mõttelise uue tiiru algust ümber Päikese!

Kuu faasid

·         esimene veerand 4. detsember kell 8.58,

·         täiskuu 12. detsember kell 7.12,

·         viimane veerand 19. detsember kell 6.57,

·         vanakuu 26. detsember kell 7.13

PS: täiskuu on detsembritaevas aasta kõige kõrgemal ulatudes üle 50 kraadi kõrgusele.