Astronoomiaklubi astrofotod: Nõela galaktika (NGC 4565) Berenike Juustes

Märtsi ja loodetavasti aprilli selged ööd on kodumaistele astrofotograafidele (ja taevavaatlejatele) üks aasta magusamaid aegu. Ööd on veel pikad ja pimedad, aga suuremad külmakraadid möödunud. Sellel ajal vaatab Maa öötaevas Linnutee tihedast ja udukogude poolest rikkast tasandist kõrvale galaktikatevahelisse ruumi. Selle tõttu nimetatakse seda perioodi vahel ka galaktikate hooajaks. Viimasel neljal selgel ööl otsustasime seega oma teleskoobi ja kaamera suunata Berenike Juuste nimelise tähtkuju suunas, et sealt üles leida Nõelaks (juuksenõel?) kutsutud galaktika. Viimati pildistasime seda viis aastat tagasi, kuid seda teise teleskoobi, kaamera ja oluliselt vähemate kogemustega. Ka säriaega kogunes seekord Eesti mõttes päris korralikult – 16,5 tundi.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/suqctd/

Nõela galaktika tähisega NGC 4565 avastati juba peaaegu kaks ja pool sajandit tagasi kuulsa briti-saksa astronoomi, matemaatiku ja helilooja William Herscheli poolt. Galaktika hüüdnimi on igati õigustatud, sest silmale paistab see otsekui udune, kahelt poolt terav nõel. Avastamise hetkel ei teatud veel midagi galaktikatest ja Nõela koos teiste sarnaste „ududega“ peeti universumiks oleva Linnutee sees asuvateks gaasilisteks kogumikeks.

Tänaseks teame, et Nõel asub meist umbes 38 miljoni valgusaasta kaugusel ning on mõõtmetelt suurem kui Linnutee ja Andromeeda. See sisaldab sadu miljardeid, kui mitte ligemale triljon tähte. Juhuslikult paistab see hiidspiraalgalaktika meile peaaegu täpselt serviti, lubades näha selle keskset, vanadest ja punakamatest tähtedest koosnevat kühmu või mõhna ning galaktika tasandit läbivaid, veidi kõverdunud tolmuribasid. Pikalt on arvatud, et Nõel on suurepärane näide sellest, milline paistaks õiges kauguses ja suunas asuvale vaatlejale meie kodugalaktika, Linnutee.

Nõelast palju kaugemal paistab veel mitu heledamat galaktikat. Fotol selle kohal asub galaktika tähisega NGC 4562, sellest vasakul kaks veelgi kaugemat – IC 3546 ja IC 3547. Kusjuures neist viimane näib meie poole vaatavat sarnaselt Nõelaga serviti. Foto taustal on tegelikult näha veel mitmeid väga nõrkade objektide gruppe – veider mõelda, et isegi Tõrva koduaiast on võimalik neist mõned footonid kinni püüda, sest tegemist on miljardite valgusaastate kaugusel asuvate galaktikaparvedega.

Alla oleme lisanud väljalõike Nõelast ning ühe võrdluse värskest fotost ja viie aasta tagusest esimesest katsetusest seda jäädvustada.

Nõela sisaldava tähtkuju leiab kevadistel südaöödel otse lõunakaarest kusagil 50-60 kraadi kõrguselt Lõvi ja Karjase tähtkujude vahelt. Kui juhatamiseks kasutada tähti, siis lõunataevast tuleks kõigepealt üles leida üks selle heledaim liige - Arktuurus - ning liikuda sellest paarkümmend kraadi lääne poole (paremale). Tumeda taeva olemasolul peaks seal nägema üht küllaltki hajusat tähtedegruppi, mis kannab Berenike Juuste täheparve nime ning mis asub tähtkuju läänepoolses servas. Nõela galaktika leiab sellest parvest veidi tagasi ida poole liikudes.

Tegelikult leiab sealsest ja seda ümbritsevatest Neitsi, Lõvi, Jahipenide ja Karjase tähtkujudest eriilmelisi galaktikaid ohtralt. Mõned on neist Nõelast heledamad, aga enamus palju kaugemad ja seega nõrgemad. Berenike Juuste taustal asub ka Kooma galaktikaparve kese, mis asub meist kusagil 300 miljoni valgusaasta kaugusel ning sisaldab ümmarguselt 1000 galaktikat. Suuremat sorti teleskoobiga võib neist vaadelda umbes kümmet heledamat.

Meie jäädvustust Nõela galaktikast kajastas ka Lõuna-Eesti Postimees: https://lounapostimees.postimees.ee/8433563/noela-galaktikast-foto-tegemiseks-kulus-neli-ood

Kasutatud tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD + Celestron 0.7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 367 × 120 sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. PHD2, NINA, PixInsight, PS.

650 tundi Heeliksi udukogu

Süvataeva astrofotograafia suurimaks erinevuseks praktiliselt igat muud sorti fotograafiaga võrreldes on fotode säriajad. Säriaeg on aeg, mille vältel foto jäädvustatakse. Kiiret liikumist pildistades üritame hoida selle ajal võimalikult lühikese (näiteks spordifotograafias), muidu määrdub liikuv objekt fotol laiali. Astrofotograafias, mis sihib väga nõrku objekte, üritatakse säriaega venitada võimalikult pikaks. Kusjuures seda on kasulik teha juppidena, et see hiljem tarvaraliselt kokku liita ning müra signaalist välja praakida. Ka pildistavate objektide osas on astrofotograafia unikaalne, kuna erinevalt meie igapäevast jääb kauge ja hiiglaslik udukogu või galaktika inimesele tuttavate ajaskaalade jooksul muutumatuks. See tähendab, et kõigile selle alaga tegelevatele fotograafidele on subjekt sama, muutub vaid tehnika, millega seda jäädvustada.

Et mitu teleskoopi ja kaamerat on parem kui üks, teevad astrofotograafid vahel koostööd, liites oma kogutud valguse üheks eriti pika säriajaga ja selgusega fotoks. Just seda tegid USA-s Texase osariigis asuva Starfront observatooriumi astrofotograafid. Starfronti näol on tegemist niinimetatud teleskoobifarmiga, kuhu on võimalik inimestel üle kogu maailma püsti seada oma teleskoobid, et neid siis oma kodust kaugjuhtimise kaudu juhtida ja nende abil taevast pildistada. Starfrontis leidub erineva suuruse teleskoope sadu.

Starfront Observatories koduleht: https://starfront.space/page/about/

Hiljuti ühendasid sealset 18 teleskoopi omavad astrofotograafid oma jõud ning suunasid mitmeks ööks oma optika ühele ja samale objektile - kaunile planetaarudule Veevalajas nimega Heeliks (NGC 7293). Tegemist on meist umbes 650 valgusaasta kaugusel asuva sureva tähe poolt laiali puhutud paar valgusaastat laia uduga. Moodustades sisuliselt ühe suure teleskoobi, suutis grupp nii koguda 670 tundi säriaega. Selle üksinda saavutamiseks oleks ühel neist kulunud isegi Texase selge taeva korral mitu kuud igal ööl pildistamist.

Erinevate teleskoopide ja kaamerate poolt jäädvustatud kaadrid, mida oli mahult ilmselt sadu gigabaite, liitis üheks ja töötles valmiskujule USA üks kuulsamaid astrofotograafe Bray Falls (Astrofalls). Tulemus räägib loodetavasti enda eest, aga selle juures võiks ära märkida, et planetaarudu hõredamaid ja nõrgemaid välisosasid tunnistavad tänu sellele fotole inimsilmad tõenäoliselt esmakordselt. Asi selles, et kuigi professionaalsetel astronoomide käsutuses on oluliselt suuremad teleskoobid, ei ole neil reeglina aega nii pikalt ja sügavalt ühele objektile keskenduda.

Astrofotod Tõrva taevast

Meid pikemalt jälginud inimesed teavad, et oleme minevikus pakkunud enda Tõrva aiast tehtud teleskoobifotosid müügiks. Unistused uuest vaatlusteleskoobist on pannud seda tegema taas...

All on näha piiratud valikut 100% Eesti taevast pärit astrofotodest lõuendtrükis. Lõuendite tüüpmõõtmed on 100x70cm. Nende hinnaks koos saatmisega küsime kavalad 99,99 eurot pluss üks sent, kuid kui keegi soovib nende eest rohkem maksta ning omalt poolt meid uuele teleskoobile lähemale nihutada, ei ütle me sellest kindlasti ära. Saadame need teile kulleriga või toimetame Tõrva valla piires ise kohale. Iga lõuendiga tuleb kaasa ka detailne seletus fotol oleva objekti või objektide kohta.

MTÜ Tähetipu kontojääk lubas välja trükkida vaid kümme sellist lõuendit, kuid huvi ja kokkuleppe korras saame neid tellida veel. Meie parimate astrofotode valikuga saab tutvuda siin (peaaegu kõiki neid saab trükkida): https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Kasum nende müügist läheb otsejoones MTÜ Tähetipule, kogumaks raha Eesti suurima vaatlusteleskoobi ostuks. Selle abil plaanime Tõrvas ja selle lähistel korraldada senisest tihedamalt avalikke teleskoobivaatlusi, millest osavõtmine on ja jääb alati kõigile huvilistele tasuta kogemuseks.

Huvi korral kirjutage meile facebooki postkasti või e-postil tahetipp@gmail.com

Astronoomiaklubi astrofoto: Küsimärgi udukogu (NGC 7822)

Möödunud reede õhtu ja öö vastu laupäeva oli üle pika aja praktiliselt selge ja kuuvaba. Seda ei saanud niisama raisku lasta. Taevasse sai suunatud meie väikseim, kuid see-eest laiema vaateväljaga teleskoop ning hoitud seda kusagil üheksa tundi järjest vaatamas ja pildistamas ühte kohta taevas. Eesmärgiga püüda nii palju kaugeid footoneid kui võimalik.

Meie sihtmärgiks oli Kefeuse ja Kassiopeia tähtkujude piiril asuv niinimetatud Küsimärgi udukogu. Et seda just nii kutsutakse, ilmselt kellelegi üllatusena ei tule. Tegelikult kahest väga erineval kaugusel ja suurusega udukogust koosnev "objekt" on taevas päris lai. Näiteks antud foto ulatus vertikaalis on umbes 10 nurgakraadi, mille sisse mahuks üksteise otsa 20 täiskuud. Paraku on need udukogud väga madala heledusega ning isegi natukene valgusreostuse poolt rikutud taevas on nende vaatlemine isegi läbi koguka teleskoobi väga keeruline. Foto alumine serv on tähtede poolest oluliselt tihedam. Seal hakkab vaatevälja ilmuma Linnutee riba, mis tekib sellest, et me näeme enda kettakujulist galaktikat selles asudes serviti.

Fotol ülemine ja suurem udukogu on meist umbes 3000 valgusaasta kaugusel asuv NGC 7822, mis kujutab endast 150 valgusaastat laia tähevabrikut. Selle udukogu südame paneb praktiliselt üksinda helendama sügaval selle keskmes asuv täht tähisega BD+66 1673, mis on üks kuumimaid tähti meie Linnutee naabruskonnas. Selle pinnatemperatuuriks on mõõdetud peaaegu 45 tuhat kraadi (Päikesel on sama arv 5500 C) ning Päikesest särab see tugevamalt 100 tuhat korda.

Kusjuures tegemist on kaksiktähega, millest mõlemad liikmed on vägagi kogukad ja heledad tähed (O ja B kategooria). Juhuse tahtel ühtib nende orbitaaltasand meie vaatenurgaga, mis tähendab, et pikemate vaatluste käigus on võimalik vaadelda kuidas süsteemi koguheledus kõigub vastavalt sellele, et kas vähem heledam täht läheb läbi heledama eest või vastupidi. Kuna BD+66 1673 asub tolmuse udukogu sees, ei paista see fotol midagi enamat kui täiesti tavaline täht. Kolmandal fotol oleme selle noolega tähistanud.

Väljalõige NGC 7822 heledast südamest, kus on näha valgusaastaid pikki tolmu- ja gaasisambaid, milles tekivad uued tähed.

Udukogu südame paneb heledama üks eriti võimas ja kuum täht tähisega BD+66 1673, mis on fotol tähistatud noolega. Kuna suur osa selle heledusest on lämmatatud udukogu tolmu poolt, paistab see fotol täiesti ebaeriline. Fotol näha olevad heledamad tähed ei asu tegelikult udukogus endas vaid pigem selle esiplaanil ja meile oluliselt lähemal.

Küsimärgile paneb foto alumises servas punkti Sharpless 2-170, mida kutsutakse vahel ka Väikeseks Rosetiks. See asub meist enam 8000-9000 valgusaasta kaugusel ja on läbimõõdult "vaid" paarkümmend valgusaastat.

Fotot saab täissuuruses näha siit: https://www.astrobin.com/full/jnx2hb/0/

Kasutatud tehnika: teleskoop Sharpstar EDPH61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro, 71x300sek, gain 120, filter Optolong L-eNhance. N.I.N.A, PixInsight, PS.

Langevarjur Päikese ees

Enneolematute kuu- ja päikesefotodega kuulsust kogunud astrofotograaf Andrew McCarthy (@cosmic_background) on hakkama saanud järjekordse meistriteosega. Seekord õnnestus tal hoolikalt planeerides pildistada päikeseketta ees vabalanguses oma langevarjurist sõpra. Väga suure tõenäosusega on see esimene taoline tabamus.

Foto tegemiseks kasutati paraplaani, pidevat raadiosidet ja väga hoolikat planeerimist. Samal ajal kui McCarthy spetsiaalse päikeseteleskoobiga maapinnalt Päikest filmis, lendas selle suunas, aga kusagil 3 kilomeetri kaugusel kahekohaline paraplaan. Siis kui McCarthil õnnestus seda päikese ees näha, andis ta käsu langevarjuril paraplaanist välja hüpata. Asja teeb keeruliseks, et tänu Päikese heledusele ei olnud lennumasinat näha enne kui see selle ette lendas. Fotol oleva langevarjuri Gabriel C. Browni sõnul õnnestus tabamus alles kuuendal katsel.

Fotol on näha Päikest niinimetatud vesinik-alfa lainepikkuses, mis lubab vaadelda Päikese kromosfääri ehk selle atmosfääri sisemist osa. Fotol olev langevarjur on kusagil 50 miljonit korda lähemal kui Päike.

Andrew McCarthy instagramis: https://www.instagram.com/cosmic_background/?hl=en

Katsetame nutiteleskoopi Unistellar eQuinox 2

Mõni aeg tagasi tegi Baltimaades teleskoopide ja fototehnika müügiga tegelev e-pood Teleskoobid.ee ettepaneku, millest oli raske keelduda. Nad lubasid saata meile huvitava teleskoobi, mida saaksime ise kodus kokku panna, katsetada ja niisama uurida. Vastutasuks kirjutame sellest katsetamisest ja uurimisest oma lehele ülevaatliku arvustuse. Kuna head teleskoobid on suhteliselt kallid, meil raha vähe, aga tahtmine uusi teleskoope näppida suur, võtsime ettepaneku hea meelega vastu.

Ei pea olema geenius mõistmaks millise tagamõttega teleskoobid.ee soovib sellist koostööd teha. Seda teades sundisime ennast alloleva arvustuse juures võimalikult erapooletuks ning hoiatasime ka e-poodi, et juhul kui toode on kehv, ei karda me seda välja öelda. Meil ei ole mingit tahtmist oma jälgijatele pähe määrida tehnikat, mis nende tärkavat huvi taevavaatluste või pildistamise vastu tapaks.

Niisiis...

Ühel ilusal päeval saabus meile niinimetatud nutiteleskoop Unistellar eQuinox 2. Olgu igaks juhuks öeldud, et tegemist ei olnud meiepoolse valikuga, vaid teleskoobipoe enda pakkumisega. Kuna varasemalt ei ole meil olnud võimalust ühtegi nutiteleskoopi isegi oma silmaga näha, siis olime meeleldi nõus kogemuse võrra rikkamaks saama.

Nutiteleskoop Unistellar eQuinox 2 Tõrva lähistel heinamaal. Foto autor: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Kõigepealt peaks mõne lausega seletama, et mida nutiteleskoobiks kutsutud seadmed endast üldse kujutavad. Kuigi ilmavalgust nägid need juba aastaid tagasi ja nende valik nende tootjate ja mudelite seas muutub üha laiemaks, puudub tõenäoliselt päris paljudel lugejatel nendega kokkupuude.

Nutiteleskoobid on kõige lihtsamas sõnastuses tüüpiliselt pisemat sorti teleskoobid, mis on juhitavad eelkõige läbi nutiseadmete nagu nutitelefon või tahvel, on praktiliselt täielikult eelnevalt seadistatud ning väga lihtsa kasutusmetoodikaga. Neil on sisseehitatud kaamera, mootorid ja tähekataloogid, mis lubavad neil liikuda soovitud objektile täiesti iseseisvalt ning minimaalse kasutajapoolse sisendiga. Kuna kaamerat nende puhul pole võimalik eemaldada, käibki igasugune vaatlemine ainult selle vahendusel nutiseadme ekraanilt. Mõned mudelid küll omavad digitaalset okulaari, mis kujutab endast lihtsalt pisikest ekraani, mis on tehtud meenutama klassikalist optilist okulaari, kuid pilt sellesse jõuab siiski kusagil teleskoobi sisemuses asuvast kaamerast.

Valik erinevaid nutiteleskoope. Allikas: AstroTelescopium Team

Pakime lahti...

Saabunud pakki avades jäi kohe silma, kui minimalistlik terve komplekt on. See koosneb vaid kahest suuremast osast – kolmjalgstatiivist ja teleskoobist koos monteeringuga. Pakist leiab veel pisikese tööriistakomplekti, laadija ja üheleheküljelise kasutusjuhendi. Viimasel on QR-kood, mida skaneerides suunatakse kasutaja pikema kasutusjuhendi juurde. Kõik teleskoobi juures kasutatud materjalid tunduvad esmapilgul kvaliteetsed, midagi ei loksu, statiiv tundub olevat alumiiniumist ning on seega üsna toekas.

Pakist vaatas vastu selline vaade. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Võrdluseks võib tuua, et olles nii mõningaid uusi, traditsioonilisemat laadi teleskoope lahti pakkinud, on nendega tüüpiliselt kaasas üsna palju erinevaid juppe ning kogu komplekti kokkupanemine nõuab omajagu mõtlemist ja kruvimist. Võhiku jaoks leiab neilt ohtralt esmapilgul müstilise otstarbega vidinaid, skaalasid, lisakinnitusi, kruve ja polte. Unistellar on selles suhtes teistsugune, kuna kõik pinnad on siledad, kogu asi monoliitne ja peale logo ning nupu selle sisselülitamiseks ei leia sellelt praktiliselt mingeid kirju ega numbreid.

Kodulehelt lugedes selgub, et Unistellar eQuinox 2 optiline osa koosneb 114-millimeetrise peegliga (objektiiviga) ja 450-millimeetrise fookuskaugusega peegelteleskoobist. Suhteline ava ehk niinimetatud f/-arv on sellel 4. Minemata väga tehniliseks tähendab see, et teleskoop suudab valgust koguda võrdlemisi kiiresti – miski, mis just astrofotograafias on eelistatud. Teleskoobi monteering ehk see osa, mille otsas teleskoop pöörleb ja liigub ning mille sees asuvad mootorid, on asimutaalne (liigub üles-alla, vasakule-paremale) ning terve komplekt kaalub vaid kusagil 9 kilogrammi. Teleskoobi sisemälu suurus on 64 gigabaiti ning selle aku peaks paberite järgi vastu pidama 11 tundi. Hind teleskoobid.ee poes: 2499 €.

Toote link teleskoobid.ee e-poes: https://www.teleskoobid.ee/teleskoop-unistellar-equinox-2

Komplekti kokkupanemine võttis sõna otseses mõttes sekundeid. Selleks tuli püsti seada kolmjalg ning selle otsa tõsta teleskoop. Kinnituseks on kaks polti. Teleskoobi katik näis koosnevat kahest osast. Üks on lihtsalt katik, kuid seda pöörates ja tõmmates paljastub erisuunaliste piludega plastikplaat. Tegemist on Bahtinovi maskiga, mille abil saab teleskoopi väga lihtsalt fokuseerida (sellest pikemalt allpool). Kavaluse eest katik maskiga liita tuleb Unistellarile avaldada kiitust.

Teleskoobist sisse vaadates paistab selle põhjas peegel, kaamera näib asuvat seal, kus Newtoni teleskoobil on tavaliselt sekundaarne peegel, kuid otseselt seda ei näe ega sellele ligi ei pääse. See välistab hästi võimaluse, et keegi sõrmedega õrna kaamerasensorit puutuks.

Vaade teleskoobitorust sisse. Tegemist on newton-tüüpi teleskoobiga, kus nõguspeegel toru põhjas koondab valguse teleskoobi otsas peegli poole vaatavasse kaamerasse. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Seni kuni teleskoop laadis, sai QR-koodi abil mindud Unistellari lehele. Esimeseks sammuks olevat samanimelise rakenduse laadimine telefoni või tahvlisse. Saab selle tõmmata nii Unistellari lehelt kui ka näiteks Google Play või Apple’i rakendusepoest. Rakenduse keelteks saab valida inglise, saksa, prantsuse või jaapani. Nagu teleskoop ise, on rakendus pealtnäha väga minimalistliku ülesehitusega, millelt vaatab kohe alguses vastu nupp „Connect“ ehk „Ühenda“.

Ühendame, fokuseerime, kalibreerime...

Teleskoobiga vaatlemiseks ja pildistamiseks tuleb see üles seada soovitavalt võimalikult pimedasse, avatud taevaga kohta ning maapinnaga horisontaalselt – selleks on statiivi serval lihtne mullilood. Erinevalt traditsioonilisemat laadi teleskoopidest pole selle algne ilmakaare suund tähtis. Toru otsast tuleb eemaldada katik ning teleskoop sisse lülitada. Telefoniga ühendub teleskoop läbi Wi-Fi. Esimestel katsetel võttis ühendamine ebatavaliselt kaua aega (vähemalt meie telefoniga) ning vahel tuli teleskoobi ühenduse loomiseks vaadata ise korraks pakutavate traadita ühenduste alla ning sealt käsitsi teleskoop valida.

Kuvatõmmis Unistellari rakendusest peale teleskoobiga ühendamist.

Kui ühendus on loodud, on vaja teleskoobile näidata, mis suunaga see maapinnale asetatud on. Nimelt hangib see telefonist automaatselt kuupäeva, kellaaja ja GPS-signaali, et välja arvutada enda asukoht Maal ning seega parasjagu avanev tähistaevas, kuid viimase joonduse paika seadmiseks peab see ka taevast ennast nägema. Selleks tuleb vajutada nuppu „Orientate“, mille järel hakkab teleskoop liikuma, taevast uurima ning arvutama, kuhu see täpsemalt vaatab.

Kui see on tehtud, on vaja teha veel kolm seadistust: fokuseerimine, sensori kalibreerimine ja kollimeerimine. Fokuseerimist tasub teleskoobil igaks juhuks teha iga vaatluse alguses, sensori kalibreerimise ja kollimeerimise (peegli suuna joondamise) peab ette võtma vastavalt vajadusele – näiteks juhul, kui teleskoopi on autoga transporditud või kui temperatuur on võrreldes eelneva õhtuga oluliselt muutunud. Teleskoopi esimest korda üles seades tuleb kindlasti kõik kolm seadistust läbi teha.

Parima fookuse saavutamiseks tuleb teleskoop suunata mõne heledama tähe peale, mida saab teha kas valides rakendusest avanenud nimekirjast mõne pakutud tähe või otsides mõne heledama pea kohal paistva tähe nime ning vajutades „GoTo“. Praegusel ajal sobib selleks suurepäraselt näiteks täht Veega, talvisel ajal Kapella.

M13 kerasparv teleskoobi kaamera vahendusel nutitelefonis.

Kui täht on telefoniekraanil tsentris, tuleb võtta eelnevalt eemaldatud katik ning see teleskoobile ette panna, seda veidi keerata ja tõmmata. Toru ette jääb õhem piludega plastikplaat, mis kannab leiutaja järgi nime Bahtinovi mask. Ekraanilt selgub, et eelnevalt ümarana paistnud täht on tänu maskile muutunud piklikuks ning kui kaamerapildi heledust käsitsi timmida (selleks on rakenduses eraldi nupp „Edit“), lahutub see kolmeks selgelt eristatavaks kiireks. Keerates teleskoobitoru tagaotsas asuvat võrdlemisi suurt nuppu aeglaselt edasi-tagasi, tuleb need kolm kiirt seada omavahel ristuma, mis annab märku õigest fookusest.

Sensori kalibreerimise leiab rakendusest teleskoobiseadete juurest ning selleks tuleb teleskoobitoru katikuga taaskord kinni katta ja lihtsalt vajutada nuppu „Calibrate“. Kogu asi võtab aega umbes minuti, mille jooksul teleskoobi kaamera teeb mõned niinimetatud pimekaadrid, et nende abil hiljem mõnest nõrgemast objektist tehtud fotodelt müra eemaldada. Kalibreerimine tuleks läbi viia siis, kui temperatuur on näiteks eelmise vaatlusõhtuga võrreldes oluliselt muutunud, kuna mida soojem on kaamerasensor, seda suurem on müra.

Rakendus pakub kasutajale heledamaid objekte ise.

Teleskoobi kollimeerimine kujutab endast selle peapeegli joondamist nii, et see koondab valguse täpselt kaamerasensori keskele. Selleks tuleb teleskoop suunata heledale tähele, fookusest välja reguleerida, vaadata avanenud ristikujulist kujutist ning vastavalt sellele pöörata teleskoobi taga olevaid kruve. Selleks on teleskoobiga kaasas vastavad võtmed. Siinkohal ei ole mõtet tervet kollimeerimise protsessi kirjeldada, kuna sellealased õpetused on rakendusest leitavad. Kollimeerimine tuleks ette võtta alati pärast seda, kui teleskoopi on näiteks autoga ringi sõidutatud või loksutatud või kui see on mõne tugevama kolksuga (tahtlikult või tahtmatult) maha pandud.

Vaatame ja pildistame...

Kui kõik asjad on paika sätitud, saab alustada vaatlemist ning selleks on tegemist tõepoolest väga mugava seadeldisega, mille kasutamine ei vaja sisuliselt mingeid eelteadmisi astronoomiast ega fotograafiast. Kõik heledamad ja huvitavamad objektid, mis teleskoobi vaateväljas asuvad, on leitavad rakenduse nimekirjast või saab neid nime või kataloogitähise järgi ise otsida. Kokku on neid teleskoobi andmebaasis väidetavalt üle viie tuhande ning nende kõigi kohta saab rakendusest lugeda ülevaatlikku kirjeldust. Lisaks pakub rakendus võimalust vaadelda uusimaid komeete ning annab infot satelliitide ja soodsas asukohas olevate planeetide kohta. Nendele liikumine käib ühe nupuvajutusega ning kui teleskoop on objekti üles leidnud, hoiab see seda automaatselt vaateväljas. Kõik, mida teleskoop näeb, näeb kasutaja enda nutiseadme ekraanilt praktiliselt reaalajas.

Kuu teleskoobis. Vaatamata hetk varem saavutatud fookusele jäi see veidi uduseks.

Testides vaatlesime kuuvabas taevas süvataeva objekte nagu Hantli ja Rõnga planetaarudu, M92 kerasparv, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikad, topeltparv Persuses ja Kookoni udukogu. Lisaks nädal hiljem peaaegu täitunud Kuud ja planeet Saturni. Süvataeva objekte lasime teleskoobil pildistada kuni tund.

Teiste Unistellar kasutajate fotosid näeb siit: https://www.unistellar.com/gallery/

Kuna teleskoop ise on suhteliselt pisike ja ka selle kaamera ei ole eriti suure lahutusvõimega, ei ole isegi heledad süvataeva objektid (Andromeeda galaktika, lähemad planetaarudud ja täheparved) eriti muljetavaldavad. Selleks, et avanenud vaatepilti „võimendada“, on rakenduses tähtede sümbolitega nupp. Selle vajutamisel hakkab vaatepilt muutuma väga kiiresti üha paremaks – esile tulevad enne nähtamatuks jäänud detailid ja värvid ning müra väheneb. Astrofotograafiaga tuttavad inimesed saavad aru, et järelikult on selle nupuvajutusega teleskoop asunud objektist tegema mõnesekundilise säriajaga fotosid, mida see üksteise järel niinimetatud virnastab. Kui astrofotograafias tehakse seda pärast pildistamist ja poolkäsitsi, siis Unistellar ja teised sellesarnased nutiteleskoobid teevad seda jooksvalt ja iseseisvalt.

Umbes poole tunniga kogunes Kolmnurga galaktikas selline foto. Foto on töötlemata kujul.

Mida kauem seda nuppu sees hoida, seda paremaks kujutis muutub ning mõne minuti järel on kasutajal võimalus vajutada veel ühte nuppu, mis teostab foto kallal kiire edasise töötluse. Selle tulemusel muutuvad tähed veidi pisemaks, värvid võimenduvad ning mürahulk väheneb. Fotot saab telefoni salvestada igal hetkel ning pildistamise lõpetamisel salvestub see automaatselt.

Terve pildistamise aja peab telefon või tahvel olema teleskoobiga ühendatud. Kui kasutaja juhtub telefoni endale näiteks taskusse unustama ning teleskoobist liiga kaugele kõndima, katkeb ühendus ning samuti katkeb pildistamine. See tähendab, et hea kujutise saamiseks tuleks alustada algusest. Seetõttu ei soovita telefoni teleskoobist väga kaugele viia. Katsetades säilis ühendus umbes paarikümne meetri kaugusel ning koduõuel seisvat teleskoopi oli võimalik täiesti edukalt kontrollida ka toast läbi akna.

Lisaks sellele, et fotosid saab näha ja salvestada läbi rakenduse, salvestuvad need niinimetatud toorfailidena ka teleskoobi sisseehitatud mälusse, mida on kokku kasutada 64 gigabaiti. Nendele pääseb ligi vaid läbi Wi-Fi-ga varustatud sülearvuti või lauaarvuti. Selleks tuleb rakendusest lubada toorfailide ülekanne ning arvuti teleskoobiga ühendada. Neid näeb kataloogina läbi brauseri. Sealt saab neid alla laadida kolmes erinevas formaadis, kuigi läbi õhu võib see olenevalt mahust võtta tunde.

Näide teleskoobi enda poolt umbes tunni jooksul kogutud foto Kookoni udukogust (vasakul) ja sama materjal töödeldud käsitsi (paremal). Tasub tähele panna ringjat müra, mis on tingitud ilmselt sellest, et teleskoop ei saa objekti jälgides sensorit vastavalt pöörata.

Toorfailide kallal saab kasutaja teostada endapoolset töötlust – neid virnastada ja töödelda – täpselt samamoodi, nagu käib asi traditsioonilise teleskoobi ja kaamera abil pildistatud materjali puhul. Kiired võrdlused teleskoobi enda tarkvara poolt töödeldud fotode ja nii-öelda käsitsi töödeldud fotode puhul näitasid, et viimaste puhul on võimalik vähemalt osadest neist välja meelitada oluliselt rohkem detaile.

Paraku ei ole toorfailid kvaliteedilt eriti head. Näiteks fakt, et teleskoop asub asimutaalsel monteeringul ning kaamera vaatepunktis kipub vaateväli pöörlema, on toorfailidel selgelt iseloomulik ringjas müra. Näib, et teleskoobi enda tarkvara suudab sellega tegeleda, kuid fotosid ise töödeledes on sellest väga keeruline lahti saada. Lisaks kipuvad fotodel tähed olema lopergused. Samas tuleb tunnistada, et need on oluliselt paremad kui need, mida meie aastaid tagasi oma esimese teleskoobi ja kaameraga suutsime välja meelitada.

Vasakul teleskoobi poolt tunni jooksul kogutud foto Hantli planetaarudust, paremal sama materjali põhjal ise kokku töödeldud foto. Tänu selle objekti suurele pinnaheledusele oli see testis parim saavutatud foto.

Hindame...

Taevast pildistava teleskoobi ümber kõndides tekkisid nii mõnelgi klubiliikmel omapoolsed arvamused. Proovime need siin kokku võtta.

Esiteks ei ole kahtlustki, et tervikuna on tegemist geniaalse süsteemiga. Kui mõned pisemad tarkvaraapsud välja arvata, on võime paari minuti jooksul peale ülesseadmist juba soovitud objekti vaadelda ja pildistada tavateleskoopide kõrval enneolematult kiire. Meil endal kulub enda teleskoobi ülesseadmisele, fokuseerimisele, kollimeerimisele, kõikide kaablite ja süsteemide kokku ühendamisele ligikaudu tund. Ning seda olukorras, kus oleme seda sama protsessi läbi teinud kümneid, kui mitte sadu kordi.

Nutiteleskoop vasakul ja niiöelda traditsiooniline astrofotograafiaks mõeldud teleskoop koos selle juhtimiseks mõeldud sülearvutiga paremal. Sisuliselt kõik paremal on pakitud vasakul olevasse komplekti, kuid sellel on loomulikult hind, mida peab maksma oluliselt madalamas kvaliteedis. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi.

Samas ei saa eitada, et fotode kvaliteedi osas ei suuda Unistellar võistelda teleskoobikomplektide ja nendele lisatud kaameratega, mida samaväärse hinna eest saaks ise kokku panna. Muidugi tuleb selle viimase juurde lisaks rahale arvestada lugematud õhtud vaba aja kulu, pidevat uute programmide ja tehnikate õppimist ning üleüldist närvikulu. Astrofotograafia traditsioonilisel kujul ei ole ala, millega igaüks suudaks või isegi tahaks tegeleda.

Siinjuures tekibki küsimus, et kellele on Unistellar või teised selle sarnased nutiteleskoobid õigupoolest suunatud? Kui need on mõeldud alustavale astrofotograafile, siis ausalt öeldes ei paku need suurt midagi õppida. Teleskoop ise teeb praktiliselt kõik paari nupuvajutusega ära. Samal põhjusel on raske sellega vähemalt automaatrežiimis tehtud fotode üle uhkust tunda. Kui inimesel on isesõitev auto, siis mis uhkust saab ta tunda enda sõiduoskuse üle? Nagu eelnevalt mainitud, jättes teleskoobi mõnda objekti pikemalt (tundideks) pildistama ning saadud toorfaile hiljem omal käel töödeldes, on võimalik sellest ilmselt välja meelitada oluliselt enamat. 

Tund aega Andromeeda galaktikat manas kokku sellise foto. Tume osa foto vasakus servas ei tohiks seal olla. Sama tulemuse saime kahel erineval korral sama objekti pildistades.

Kui soov on lihtsalt kiiresti mõnda heledamat objekti vaadata, siis sellega saab teleskoop suurepäraselt hakkama. Ning seda ka juhul kui selle kasutaja ei tea eelnevalt midagi astronoomiast, teleskoopidest ega kaameratest. Kuid jällegi – kui jutt käib heledamatest objektidest, siis need leiab üles ka oluliselt valgusjõulisemate (võimsamate) ja soodsamate pool-automaatsete vaatlusteleskoopidega ning nende abil saab taevast ja selles sisalduvaid objekte reaalselt ka enda silmaga vaadata. Kasutada on neid veidi keerulisem ja midagi tuleb taeva kohta ka õppida, aga seda parem. Nõrgemate süvataeva objektide automaatne leidmine ja pildistamine on miski, millega Unistellar saab küll iseseisvalt hakkama, kuid seda määral ja kvaliteedis, mis sobitub pigem pisematele ekraanidele ning rangelt võttes algajatele. 

Head küljed:

• Stiilne, mugav ja kerge disain
• Minimalistlik ja lihtsasti kasutatav tarkvara
• Enamuse ajast teeb seda mida lubab

Nõrgad küljed:

• Võrdlemisi kallis
• Sisseehitatud kaamera kvaliteet jätab soovida
• Vähe lisasid (komplektis puuduvad kastesirm ja päikesefilter)

Teleskoobid.ee koduleht, millelt leiab üsna laia valiku teleskoope, binokleid, mikroskoope ja nende lisasid: https://www.teleskoobid.ee/

Nutiteleskoobiga selginevat taevast pildistamas. Kuna kastesirm teleskoobile on turul eraldi ning seda mitte väga soodsalt, sai sellele lebomatist meisterdatud kiire alternatiiv. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi.