Süvataeva astrofotograafia suurimaks erinevuseks praktiliselt igat muud sorti fotograafiaga võrreldes on fotode säriajad. Säriaeg on aeg, mille vältel foto jäädvustatakse. Kiiret liikumist pildistades üritame hoida selle ajal võimalikult lühikese (näiteks spordifotograafias), muidu määrdub liikuv objekt fotol laiali. Astrofotograafias, mis sihib väga nõrku objekte, üritatakse säriaega venitada võimalikult pikaks. Kusjuures seda on kasulik teha juppidena, et see hiljem tarvaraliselt kokku liita ning müra signaalist välja praakida. Ka pildistavate objektide osas on astrofotograafia unikaalne, kuna erinevalt meie igapäevast jääb kauge ja hiiglaslik udukogu või galaktika inimesele tuttavate ajaskaalade jooksul muutumatuks. See tähendab, et kõigile selle alaga tegelevatele fotograafidele on subjekt sama, muutub vaid tehnika, millega seda jäädvustada.
Et mitu teleskoopi ja kaamerat on parem kui üks, teevad astrofotograafid vahel koostööd, liites oma kogutud valguse üheks eriti pika säriajaga ja selgusega fotoks. Just seda tegid USA-s Texase osariigis asuva Starfront observatooriumi astrofotograafid. Starfronti näol on tegemist niinimetatud teleskoobifarmiga, kuhu on võimalik inimestel üle kogu maailma püsti seada oma teleskoobid, et neid siis oma kodust kaugjuhtimise kaudu juhtida ja nende abil taevast pildistada. Starfrontis leidub erineva suuruse teleskoope sadu.
Hiljuti ühendasid sealset 18 teleskoopi omavad astrofotograafid oma jõud ning suunasid mitmeks ööks oma optika ühele ja samale objektile - kaunile planetaarudule Veevalajas nimega Heeliks (NGC 7293). Tegemist on meist umbes 650 valgusaasta kaugusel asuva sureva tähe poolt laiali puhutud paar valgusaastat laia uduga. Moodustades sisuliselt ühe suure teleskoobi, suutis grupp nii koguda 670 tundi säriaega. Selle üksinda saavutamiseks oleks ühel neist kulunud isegi Texase selge taeva korral mitu kuud igal ööl pildistamist.
Erinevate teleskoopide ja kaamerate poolt jäädvustatud kaadrid, mida oli mahult ilmselt sadu gigabaite, liitis üheks ja töötles valmiskujule USA üks kuulsamaid astrofotograafe Bray Falls (Astrofalls). Tulemus räägib loodetavasti enda eest, aga selle juures võiks ära märkida, et planetaarudu hõredamaid ja nõrgemaid välisosasid tunnistavad tänu sellele fotole inimsilmad tõenäoliselt esmakordselt. Asi selles, et kuigi professionaalsetel astronoomide käsutuses on oluliselt suuremad teleskoobid, ei ole neil reeglina aega nii pikalt ja sügavalt ühele objektile keskenduda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar